Nii piduliku päeva puhul vaatasin autor.raamatukogud.ee lehelt kõiksugu huvitavaid andmeid - enim nalja tegi fakt, et mu müüduima/laenutatuima teose vanim laenutaja oli 92-aastane proua:)
Head lugemist ja autoritele rohket sendikõlinat!:)
Pildil härra Karu, kes on alles 10-aastane, aga loeb mu raamatut juba mitmendat korda!
Feissari nõukanostalgia grupist näpatud pildi põhjal saab lollgi aru, et siis oli taevas sinisem, muld mustem, pilv valgem ning till kasvas ka suuremaks!:)
Oh uhkust ja rõõmu - paar päeva peale sünnipäeva sai suur laps kutse, mida vahendab oma feissari kontol nõnda:
Cannes'i minek! 
Nii õnnelik, et mind valiti osalema Cannes'i lühifilminurga uue tootjate toa algatuses! Uued sidemed, andekad inimesed, imelised filmid! Siit ma tulen!
Selle peale paneb papa ühe ehtsa šampanja külma:)
Pildi näppasin feissarist asjakohaselt lehelt.
Kass ei pidand hoogu, võttis juba teise pudeli ette. Tegin klõpsu ära ja aitasin lahti korkida. Mingi kuldne torn oli ka kohale orgunnitud, väimees lõi noa sisse. Veegantort oli. Igast diipe multikultuurseid tegelasi oli pidupaigaks kohandatud stuudio täis. Muljetavaldavalt heas eesti keeles vestles kohalikega kuus kuud tagasi meeskonnaga liitunud Venemaalt pärit Niina.
Vanem tütar sai nii vanaks, et ei julge öeldagi. Vähemalt kiitis mu outfitti - punast soni ja sama värvi pükse:) Üks tuntud multiplikaator oli kahest pintsakust ühe kokku õmmelnud - tema oli minust igatahes popim!
Vanad sõbrad kinkisid ühe ekslusiivse ning ühe pätiviina, lisaks veider veinipudel, mis mekkis väga hea:)
Vanim laps oli rannas kassi näinud:)
Meie kodumaad on tabanud eakohased kuumahood - korraks vilksatas termomeetrinäit ka 21 kraadi peale, aga nii nobedalt ei jõudnud ma reageerida. Pildil tänane, 31.märtsil fikseeritud auto välistermomeetri näit.
Esmalt olin asendusliige. Abikaasa sünnipäevaks oli planeeritud õdede-vennakse ühisretk Brasiiliasse koos kaasneva teatrikülastusega, aga kuna vend ei saanud tulla, värvati mind Wennaks.
Täna sai vanim lapselaps viisteist - sättisime onuga end hakkamist täis, traditsiooniliselt hankisin kingiraamatu - sedapuhku Stephen Hawking "A brief history of time" - ja kõlistasime väravakella. Aiavärav avanes, aga majauksel seisis minia, kes käed samovarina puusas teatas, et tuppa pole mõtet tulla, sest "meil pole siin midagi":D Isegi poega polnud - olla sõpradega soojale maale kärestikele raftingule sõitnud.
Uued ajad, uued kombed - tammusime pojapoegadega tagaaias veerand tundi kiiresti külmenevas kevadõhus kaheksaid teha ning kobisime sooja autosse. Aknal ei lehvitanud keegi.
Pildil Cafè Brasil hõrgutised.
Uurisin kord naiselt voodis kui kaks koksi sees
Kallis kas sa sooviks olla kasvõi korraks mees
Vaatas kissis silmi mind ning sikutades lina
Muigvel sui mult küsis aga kuidas kallis sina
Ilusat naistepäeva!
Kui nädalavahetuse uudistest teada sain, et raad teeb taas tänavatesulgemise-trikki, otsustasin enne teisipäevast hambaravi teha kontroll-lähenemise, sest ravila asub paraku just remondipudru keskmes. Esmaspäeval päädis katse pooletunnise seisakuga ja kahekilomeetrise tänavalõigu läbisin neljakümne minutiga. Perspektiiv oli viletsavõitu. Täna hommikul startisin poolteist tundi enne määratud raviaega, varustatud waze´i, guugelmäpsi, pudelivee ja pika kannatusega. Kuna waze näitas Reidi ja Ahtri umbseisu, lähenesin Narva maantee poolt ning kuidagi majade vahel vingerdades pääsesin oma tavapärasesse parklasse ligi tunnike enne õiget aega:D Jagasin muljeid raviarstiga ning too teatas innukalt noogutades, et oli eile, lisaks patsientidele, ka ise hilinenud.
Järgnes tavaline hambategu ning peale järgmise korra mõõtmistöid peaksin kuu lõpuks kenad kuldhambad suhu saama:)
Pildil (pealinn.ee) aktuaalne ummik, taamal paistab minu hambaravila.
Justkui möödaminnes ja salaja saabus euro-ajastu. Käibel olid nii kroonid kui ka euro, kuid teenuse eest sularahas tasudes said müüjalt tagasi juba eurovääringu. Nii nad kaotasidki meie ilusa raha!
“Euro hindu ei tõsta!” teatas peaminister telekaamarete ees, öösel automaadist siledaid eurokupüüre koukides. Praktiliselt nädalatega “korrigeeriti” enam-vähem kõikide kaupade ja teenuste hindu. Seda tegime ka meie ning uue aasta töid euro-korrektseks vormistades oli Paldiski militaarobjekti remondieelarve oodatult mõnisada tuhat eurot kallinenud. Natuke enam kui kahemiljonilise mahu juures tähendas see kümmet protsenti ja tellija eriti ei pahandanud.
“Onu Viktor” oli unustuse hõlma vajunud ja kohtumine kaitsepolitsei ametnikega tuli meelde vaid siis, kui pidi objekti-ja projektijuhi salastatud teabele juurdepääsu sertifikaadi uuendamiseks asutuse toetuskirjale allkirja andma. Kuigi mul endal sertifikaat puudus, tuli Paldiskis nii mõnigi kord muresid lahendamas käia. Saime laigulistega mingis koosolekute toas kokku, teadjamad mehed kõhutasid jooniste kohal, meie tellija poolt kuraatoriks määratud majoriga istusime seina äärde nihutatud diivanil ja nillisime väikeste lonksudega musta kohvi, mille oli kaardilauale sokutanud samuti rohelises vormis hobusesabaga igati kena auastmetunnusteta näitsik. Major oli kaheksakümnendatel lõpetanud Tartu Ülikooli ja sel ajal said kõik tudengipoisid peale sõjaväelaagri läbimist Klaipedas (välja arvatud arstiteaduskond) motojalaväe leitnandi (rühmakomandöri) pagunid. Üheksakümnendatel said needsamad poisid Eesti Vabariigilt peale paarinädalase välikursuse läbimist lipniku kupu. Sealt majori militaarkarjäär alanud oligi. Viieteist aastaga lipnikust majoriks – no pole paha, aga näiteks kindral Kert, kes nüüdseks reservi arvatud, sai kolmekümne kuueselt kaitseväe juhatajaks. Aga eks see major oli natuke linta-lönta olemisega ka ja tundus, et temal küll mingit marssalikepikest seljakotis pole – hea, kui koloneliks välja venitab.
Kui kolleegid peale koosolekut autoninad pealinna suunas pöörasid, otsustasin mina piki pankrannikut põhja poole sõita. Olin aastaid tagasi nii mõnigi kord pangal tormlevat merd nautides ühe ja teise naiskaaslase pihta pigistanud, aga need mälestused ei soojendanud mind täna karvavõrdki. Piki Paldiski peatänavat naastes tundsin vajadust kõhus loksuvale kohvile midagi tummisemat lisada ja nähes kohviku silti, tõmbasin hooga parklasse. Leti taga seisis matsakas pilusilm.
“Korea,” arvasin. “Mожно мне какую-нибудь теплую еду?»
“Ma olen eestlane,” muigas pilusilm.
“Vabandan,” punastasin. “Ma...ma...võtaks siis päevasupi.”
Oleksin pidanud kohe suurt supitermost leti kaugemas otsas märkama. Lisasin veel klaasikese vett ning lihapiruka ja vaatasin üsna askeetlikus saalikeses ringi. Tagumises nurgas, pehmel kitš-baroksel toolil istus sportlikus kombinesoonis keskealine proua, tema tooli kõrval lamas veidralt pügatud sinakashalli karvaga keskmist kasvu koer. Libistasin neist pilgu üle ja muhelesin, sest mulle tundus koera karv toonitud. Proua oli mind ilmselt algusest peale jälginud, sest lõbustatud näoilme ei jätnud kahtlust, et ta oli minu dialoogi “korealasega” jälginud. Istusin kaugemasse nurka ja supikausikest lauale asetades ei saanud jätta muigamata, sest meenus nõuka-aegne ajakirjanduse fopaa, kus korrektoril oli jäänud märkamata jäme viga meile toona sõbraliku riigi nimes – nimelt Põhja-Koera Vabariiki polnud siis ega ole ka praegu olemas. Väidetavalt oli vastutav toimetaja selle eest kõrge kaarega “valgest majast” saadud suuniste põhjal Ajakirjandusmaja kaheksandalt korruselt tänavale lennanud.
Supp oli tuline ja pirukas liharikas. Toolilt tõustes vaatasin küsivalt endiselt leti taga seisvale “korealasele” otsa, too raputas pead, mispeale jätsin nõud lauale. Minekule pöörates tundus mulle, et nurgalauas liigutati, heitsin pilgu sinnapoole. Koer pikutas endiselt, pea kenasti käppadel, aga proua noogutas mulle, näol endiselt lõbustatud ilme. Noogutasin tähtsat ilmet ette manades vastu, ise mõeldes, kas aknast näeb parklasse või mitte. Miskipärast ei tahtnud, et see kena koeraga naine mind vanasse kasti-Fordi ronimas näeks. Uue auto valimine oli unarusse jäänud.
Õhtul tegin Ronniga tavapärast ringi. Vanal koeral tikkusid käpad risti käima, üle poole tunni ei kannatanud jalutada ja seegi oli rohkem kulgemine ühest piss-stopist teiseni. Miskipärast läks mõte Paldiski koeramamma peale – naise naeratus oli mu ajukäärudesse söövitunud. Silisin karvasel sõbral pead ja läksin oma külma majja.
Paari nädala pärast tuli majori kutsel taas Paldiskisse sõita. Mingi mõtteuidu ajel otsustasin Ronni kaasa võtta. Vanapoisil valmistas raskusi kabiini ronimine, aitasin tagumikust tõstmisega kaasa. Vastupidi reeglitele ei hakanud ma koeravanurit turvavarustusega aheldama, Ronni lamas rahulikult tagaistmel, suur pea käppadel. Sõjaväeossa jõudes jätsin kastika välimisse parklasse, ei hakanud valvealusele territooriumile sisenema. Helistasin ja kutsusin majori väravasse vastu. Kordus kohvinillimise episood, kusjuures sõjaväelane tundis veidrat huvi minu militaarkarjääri asjus. Proovisin napisõnaliseks jääda, aga kui otse küsiti, siis Venemaal teenimist ei eitanud, samas jäin varemalt esitatud sapööriohvitseri legendi juurde. Tundus, et olin uue sõbra leidnud.
Ronni haugatas tervituseks ja hakkas end püsti ajama. Patsustasin koera rahustavalt kaelale ja mõistes, et veel jalutama ei pääse, vajus karvane sõber tagasi istmele. Ei saa salata, et kesklinnas kohvikust mööda sõites heitsin pilgu kohviku poole, aga loomulikult ei märganud ma ei “korealast”, rääkimata koerlasest.
Majaka juures parkisin auto, aheldasin koerale pikema jalutusrihma ning kõndisime rahulikul sammul mööda rannikut linna poole tagasi. Pikalt ei jalutanud, pool tunnikest hiljem olime parklas tagasi. Minu kastika kõrval seisis korralik murumaastur, porimust Honda, mille tumendatud klaaside taga toimus midagi, sest auto rappus veidralt. Hakkasin juba halba aimama, kui tagauks avanes ning välja kargas kummaline sinihall elukas, kes Ronnist väljagi tegemata panga poole punuma pani. Tema järel ronis samast uksest välja kuidagi tuttava olekuga naisterahvas, kes “Ruudi-Ruudi” karjudes koerale järele silkas.
Aitasin Ronni autosse ning jalutasin pagejatele järele. Pisut eemal, majaka tagant viis vinkadi-vonkadi rajakene alla mereranda. Koer Ruudi kargas osavalt kivilt kivile, spordikombes proua mitte nii osavalt kareldes sabas.
Naljaviluks hõikasin ise ka: “Ruuuudiiii!” Ja ennäe nalja, loom kappaski minu juurde ja asus innukalt mu püskisääri nuuskima - hea veel, et jalga ei tõstnud. Hingeldades lähenes koeraomanik. Kootud mütsi alt trügisid välja vallatud lokid, kitsas näos särasid ohtlikult rohekashallid silmad.
“Ruudi, siia!” kamandas proua. “Ta alles noor koer, üksnes algkoolituse läbinud.”
“Selge pilt,” resümeerisin muiates. “Pikalt veel jalutate? Pakuksin kohvikus koerale kausikese vett ja koeraomanikule kreemikoogi.”
“No tubli tunnike ehk ikka,” vastas sale koeraomanik ja naeratas. “Veel üks Mumuu,” arvas minu rikutud aju. Miskipärast läks tuju ära, aga ikkagi ütlesin, et minu vanal koeral on jalutamisest küll ja enam ning lähen kohvikusse ette valmis. Proua üksnes noogutas ja koera rihmastanud, hüplesid mõlemad mööda rannakive mere poole.
Kohviku juures kallasin kaasavõetud pudelist Ronnile kaussi vett, mille too tänulikult ära lakkus ning karvast pead kallistades sosistasin loomale kõrva: “Koht!” Ronni laskus rahulikult istmele ja ei paistnud mulle isegi järele vaatavat. Kohvik oli täiesti tühi, leti taga seisis stoiliselt juba tuttav proua.
“Tere!” ütlesin naeratades. “Täna üks kuum sidruniga tee, palun!”
Ruudi koos perenaisega sisenesid juba napi poole tunni pärast. Nüüd, neid kõrvuti nähes, sain aru, et koer oli trimmitud perenaise kombel – nad olid täiesti ühte nägu! Tundus, et nad on selles kohvikus tuntud tegelased, sest veekauss koerale toodi küsimata, prouale mingi isuäratav kreemikook ja lattetassike.
“Oot-oot, ma pidin ju ise kostitama,” üritasin protestihäält teha.
“Pole põhjust, mul siin avatud arve, osutame vastastikku teenuseid,” pareeris proua.
Nüüd saime lõpuks tuttavaks. Ruudit ma juba tundsin, temake oli Raili. Koer nägi minu silmis veider välja seetõttu, et proua pidas sealsamas kohviku kõrvalmajas koerte ilusalongi ning lisaks trimmimisele oli ka paberitega kiropraktik. Koerte kiropraktik. Mul kukkus karp lahti. Eks ma ikka olin nii mõnigi kord massaaži saanud, aga et koertega sama tehakse..... Raili selgitas, et tegu pole üksnes massaažiga – kiropraktik tõmbab selgroogu sirgeks, vabastab liigese-ja kaelavaludest.
Loomad pidavat enamasti rahulikud olema.
“Aga tulge vaatama, me siinsamas kõrvalmajas toimetame,” kutsus Raili. Noogutasime sünkroonis kohviku omanikule ning autos Ronnit lühikese rihma otsa haakides kiirustasin Ruudile ja Railile järele.
Tavalise paneelika keldris oli sisustatud hämmastava varustusega…..ma ei teagi, salong? Erineva kõrgusega lavatsid, mingid jõumasinate laadsed ilmselt venituspingid, kahes seinas peeglid ja nurgas nahkdiivan, millele Raili kiiresti laotas paberkatted.
“Enamasti lamavad siin patsiendid,” selgitas ta. “No koerad, noh!” Mulle tundus, et naine punastas. Silmad kah välgatasid. Lamama ma ei keeranud, istusime siivsalt ja lonksasime pudelivett, sest muud me kohvikust kaasa ei võtnud.
Koerad pikutasid rahulikult üks ühes, teine teises nurgas. Aeg ajalt kargas Ruudi püsti ja hüppas lauale, millelt ulatus kitsukesest aknast välja vaatama.
“Ta ikka uurib, kas patsiente tuleb,” naeris Raili. Ronni kergitas oma rasket pead, aga nähes, et peremees ei reageeri, ohkas raskelt ning sulges silmad.
Rääkisin kõik ausalt ära – et lesk ja värki. Otsin kaaslast, aga ei leia. Isegi põgenevatest “pruutidest” rääkisin. Kõike ei rääkinud ka, sest mine sa tea…
Railil oli lihtne elu – üks koer ja üks poeg. Poja isal noor naine. Krt. - klassika, ma ütlen. Natuke imestasin, et kas tõesti teenib elatise selle keldrisalongiga. Hetke kõhelnud, teatas naine, et poja isa on üsna jõukas tegelane, mitme riigiameti nõukogus, elementmaju valmistava firma omanik. Abielu oli läbi, aga abi jätkus – nii sain mina aru.
“No missa ütled, kõik on ehitajad,” kommenteerisin pisut häiritult. “Aga tegelikult ei puutu see muidugi minusse.”
“Just nimelt,” kargas Raili rahutult püsti. “Kas võiksid Ronni siia diivanile lamama kutsuda?”
Ilmselgelt plaanis naine koeraga mingeid protseduure ette võtta, aga mina oma lollis agendas kinni, pomisesin: “Ma pigem ise.”
Ma polnud iial ühtegi naist sedavõrd sillerdavalt naermas kuulnud.
“No heida siis pikali, vaatame seda asja!”
Nii läks nagu naine ütleb. See aksioom kehtib igal ajal, piiranguteta ja kõigile. Ka mind trimmiti ära. Nädala pärast pikutasin ma täiesti paljalt Raili magamistoas talveteki all, särtsuvalt kuum naine kaenlas ja mõtlesin koeraelule. Sest Ruudi, suletud kööki, lasi hullutava regulaarsusega kuuldavale canis familiaris koeraulgu.
Pildil tehakse Ruudiga midagi kahtlast. Pilt kennelwood.com
Täna oli Reidi teel puhumisreid:) Aga jutt tuleb hoopis vussikeeratud liiklusega Liivalaiast. Ahtri ristmikust kuni Pärnu maanteeni on Liivalaias kümme foori. Täna sain rohelisega üle ühe ristmiku. Üheksal ristmikul seisin koos teistega tossupilves. Autode vahel sagivaid segaduses jalakäijaid ma ei märganud. Kihutavaid koittoomesid samuti mitte. Keegi kirjutas, et muuta fooritsükleid - aga siis ju muutuvad ka ristuvate tänavate fooritsüklid ning autod tossutavad ikkagi samadel ristmikel. Et käige jala? Et käige selle jutuga...puu taha:D Ma olen töötav pensionär ja ei saa oma tegemisi jalgsi tehtud. Ega tahagi!
Minu unistus on näha seda hetke, mil esimene ametnik/poliitik tunnistab, et jah - me tegime vea. Ja ma ei pea silmas üksnes konkreetset keissi. Aga nemad ju vigu ei tee, rääkimata korrigeerimisest või tunnistamisest.
Pildil Liivalaia tänav (Wikipedia). Sel ajal kihutasime kuuekümnega!:)
Firma meilboksi avades sain üllatuskirja kelleltki Harrilt, kes olevat veel hüljes:
Kus on minu heeringas? |
Ujun siin, ujun seal, heeringat ei leia eal. Kas sina, Gennadi, aitad mind? Leia mulle hingelind! Heeringata ujun ma, kõige mõnusam see pole. Pead ma norgu lasta saa, muidu kasukas mul kole! Pole hullu, jõuan veel – meri lai ja vapper meel! Küll mu heeringas mind leiab, mina seni laeval seilan. Sinu hüljes Harri Kolmandast salmist saab aimu, et tegelikult on meil saadetud torumees Genale, aga kuna tal elektronposti aadressi pole, siis juba aastakest viisteist parasiteerib ta minu postkastis. Ju ma loen hüljes Harri igatsusluule talle telefonitsi ette! Pildil on torumees Gena tööasendis. Kas sõber Harri ujub vees või kaadri taga, pole päris selge:) |
Nagu omal ajal Fischer ja Spasski kahevõitlust Reykjavikis, nii kogunesid kahe sõbra-kursavenna mikromatši males Pääsküla mändide alla vaatama sajad ja sajad huvilised... No oleks see vaid olnud nii:) Kahekesi tõstsime papist malelaual puidust ettureid ja vigureid. Duelli võitis 2:1 väljakutsuja, kusjuures ma mängisin kaotatud partiid mustadega. Peab veel avangut arendama:D
Lohutuseks laulis mulle keegi kasahhitar - sõber ütles, ma ise olen muusikas ignorant!
ARMASTUSE LUGU
Kui ükskord olen vana kurt ja
pime
Ning liugu lasta võiks mu kiilaspeal
Va peletis ei
aita ükski ime
Siis oma suures südames ma tean
Nüüd
alles julgen armastada sind
Nüüd alles julgen armastada sind
On teil ikka loetud? Kõik kolm? Konnal on igatahes keskmine veel pooleli:)
Keele- ja kirjandusõpetajatele kummardus!
Tšuktšide põdrakasvatusartellile saadeti keskvõimu poolt igast nänni - teler, raadio, hunnik ajalehti ning mitu kasti konserve.
Järgmisel päeval vahetavad kaks põdrakasvatajat muljeid:
"Tegin teleka lahti - esineb Putin, kruttisin raadiot - seal räägib kah Putin, lõin ajalehe lahti - esilehel Putin. Konserve ei julgegi avada!"
Pildil julgelt lahtikruvitud konserv. Kelle kõrvad on kaane taga?
Kui doktor oli vajalikud eeltoimingud teinud, hoiatas ta õrna häälega, et nüüd ma natuke kopsin. Piilusin ripsmete vahelt ja kohe, kui nägin arsti käes esimeseks hoobiks tõstetud kroomitud haamrit, sulgesin kiirelt silmad. Üks hammas lendas mulle kraevahele, teine suisa juustesse. Oleksin sellist asja võinud ette kujutada näiteks NKVD keldrites või Kambodža piinakambris, aga mitte tänapäevases hambaravis:D Kord või paar on tulnud vana kroon erinevatel põhjustel eemaldada ja siis on nakitsetud sõrgkangikese ning tangidega. Aga nüüd - kops-kops-kops ja hambad lendavad!!!
Sahtel tühjaks ikkagi ei jäänud - peale rasket haamritööd askeldas arstiproua veel tunnikese allesjäänu kallal, midagi ta täitis ja silus ja puuris ning lõpuks suruti köntidele otsa ajutised plastikhambad. Nüüd näen mõnda aega välja nagu Dracula.
Pildil rootsi hambad, ärge neid kodus järgi tehke.
Vanapoisil tekkis esikäpale mingi haavandilaadne moodustis. Koer muidugi lakkus ja näkitses seda. Otsustasime pojaga, et visiteerime koera-arsti. Kuna koer on suur ja isegi vanas eas kurjavõitu, võtsime teekonna ette kahekesi. Artur enam ei hüppa-karga, poeg võttis oma lemmiku sülle ja upitas minu autosse. Loom käitus autos nagu inimene - istus viisakalt paigal, vahtis aknast välja. Loomakliinikus läks huvitavaks - nii palju uusi ja imelikke lõhnu:) Poeg oli Arturile suukorvi ümber koonu pingutanud, aga vana loom üritas ikka veterinaarile hambaid kätte lüüa, mille peale arst teatas, et ta vaatab parem kaugelt:) Kaugvaatluse tulemusena arvati, et kas liigesepõletik või puugitõbi (mis samuti liigestele mõjub) ja kirjutati välja kahte sorti tablette ning mingi määre, mille Artur kohe käpa pealt ära lakkus:) Loodetavasti käpp paraneb.
Nagu pildilt näha, oli Arturi lõbustamiseks ka mõned kassid kliinikusse välja pandud.
Tänasel tuisuööl nägin unes, et üks meie kuulsamaid korvpallureid tegi kulleritööd. Olin kodus haige, konutasin hommikumantlis istudes köögis akna all ja ootasin tellitud kaupa. Maja ees peatus auto, välja astus Aleksei Tammiste ning jättis trepile kaks sinist õllepurki ning helehallid teksased. Ma veel mõtlesin, et on ikka laisk tegelane - võinuks ju kraami tuppa toimetada!
Aga eks ta mängumehena üks paras vigurvänt oli ja küllap on praegugi:)
Pilt Postimehest ja Tammiste muidugi palliga.
