Kümme kildu. "Estonia"

     

 Täna hommikul, kolmkümmend aastat tagasi, ärkasin oma ehitusjärgus Nõmme majas enne seitset, sest pidin kaheksaks jõudma Balti Laevaremonditehasesse kohtumisele disaineriga. Kuivdokis oli üks peatselt Tallinn-Helsingi liinile tulev parvlaev (ei mäleta enam, kas "Saint Patrick" või "Vana Tallinn" või hoopis mingi kolmas), tegime seal erinevaid interjööritöid. 

    Keerulise tutvustejada kaudu olin mõned kuud tagasi kohtunud ühe toonase ühisettevõtte "Tallink" Soome omanikfirma kontoritegelasega, kes hakatuseks lasi meil remontida oma armukese, liinilaeval töötava baaridaami ühetoalise korteri. Ilmselt oli tagasiside positiivne, sest järgmisena viis ta mind kokku toona Roosikrantsi tänaval kontorit pidava "Tallinki" ühisettevõte juhi Peeter Veegeniga, kes peale üsna sujuvalt kulgenud kohtumist andis mulle ro-ro laeva "Transestonia" kapteni telefoninumbri, et seal olevat vaja midagi kipelt teha. Võtsin töökoja juhataja kaasa ning sõitsime Muugale, eelnevalt muidugi kohtumise kokku leppinud. Kapten Piht andis meid üle mingile peeemate triipudega tegelasele ning käisime-vaatasime murekohad üle. Väike töö oli. Surusime kapteniga kätt ja lubasin mehed kohale saata. Aga siis tulid muud tööd peale ja unustasin "Transestonia" ära. Küll saavad oma liistukeste ja riiulitega ise hakkama. Ilmselt saidki, sest kui mind taas Roosikrantsi "Georg Otsa" tualettruumide renoveerimise nõudpidamisele kutsuti, istus minu häbiks kontoris ka kapten Piht, kes muiates kuulas meie arutelu tähtaegade ning tingimuste osas ja lõpetuseks küsis:

"Kas me saame ikka kindlad olla, et see firma, kes lubadusest hoolimata tööle ei ilmu, saab sellise nõudliku tööga hakkama?"

Muidugi oli häbi, aga "Otsa" töö saime.

Ärgates oli mul kombeks teler lülida Soome YLE1 tekstiuudistele, mis minu mäletamist mööda jooksid öö läbi. Parajasti jooksis mingi nimekiri ja kuidagi jäi mu pilk pidama tuttaval nimel. Silmad punnis rullisin uudiseid lugeda ning telerilt pilku pööramata sakutasin naisel teki pealt:

"Estonia" uppus, Piht pääses." Ei mäleta abikaasa reaktsiooni, sest olin ise šokis. Kruttisin teleka pöördnuppu (puldiga telekat veel polnud) ja nägin ära ka Saksa ZDF kanali hiljem "kaduma läinud" videolõigu. 

"Piht, muidugi Piht!" olin kindel. Natuke viltune naeratus ning isemoodi juuksekasv oimukohtadel.

Tegime reisilaevadel töid veel paar aastat ja kõik laevapere liikmed, kellega me kokku puutusime, olid samal arvamusel - Piht ja temaga koos päästeparves olnud seltskond vähemalt merehauast pääses. 

Nagu igal aastal, nii sirvisin ka nüüd üle nii militaar.net kui kipper.ee asjakohased arvamused, tõlgitud protokollid, väljavõtted kümnetest raamatutest. Küsimused jäävad.

-kes helistas Avo abikaasa Sirjele aastaid igal tema sünnipäeval, sõnagi rääkimata?

-miks lisati Avo Piht 94.a. oktoobri algul Interpoli rahvusvaheliselt tagaotsitavate nimekirja?

-kes olid Arlandalt hukuööle järgneval päeval lahkunud kahe  lennuki üheksa reisijat?

-miks suunas tuukreid juhendav operaator mehi otsima kellegi Voronini kohvrit, mis "juhuslikult" asus tavalisel ülesõidul Pihti käsutuses olevas kajutis?

-kes olid uppumise hetkel sillas? Teada on mehed, kes edastasid "mayday," aga väidetavalt oli tuukrite edastatud videopildil ka üks punases pintsakus mees? Kus oli kapten  Andresson?

-miks tapeti ESS-is töötanud kuller, kes tema ema sõnul viis laeva kaptenile määratud paki?

-mis oli filmidel, mille politsei leidis  ning dokumenteeris randa triivinud päästepaadi täisvarustuses professionaalse pressifotograafi fotokotist, mille hiljem konfiskeerisid "mehed mustas?"

-kui "kadunud videol" polnud Piht, kes see siis oli?

Ma võiks siis kirjutada veel mitmeid küsimusi. Vastuseid nkn pole....

Lõpetuseks - nagu alati on kõige olulisem küsimus MIKS? See annab enamasti ka vastuse küsimusele KUIDAS? 

Päisepilt EPL

Silm ka ei pilgu

 

Artur, kolmteist aastat ja neli kuud vana:) 

Poeg tegi Hamburgis oma furry-värke, ma hooldasin loomakest.

Kümme kildu. Nuhid.

   

   Ajendiks selle teksti kirjutamiseks oli äsjaloetud Roland Tamme (pseud.) kirjutatud "Sündikaat" ning raamatu alusel tehtud "Laseri" saade.

     Poisipõlves leidsin alumiiniumist sõrmuse, mille klotserilaadse plaadi lihvisin peene viiliga ning kuurist leitud emailvärviga kandsin sinna diagonaalselt kolm värvitriipu - sinise, musta ning valge. Kui värvid kuivanud olid, ajasin selle kohe sõrme ning käisin tähtsa näoga ringi. Tegelikult ei teadnud ma siis, seitsmendas-kaheksandas klassis, nendest värvidest suurt muud, kui et need on midagi keelatud, aga samas põnevat. Täpselt ei mäleta, aga ehk päevakese sain oma käsitööd nautida, siis rebis isa mul selle sõrmest ning ema pidas loengu keelatud asjadest, kasutades sõnu "sala" ja "nuhk." Samuti rääkis ema, et isal jäi omal ajal keskkoolist õpitulemuste eest väljateenitud hõbemedal saamata, sest ta olla kuulunud mingisse nõuka-vastalisse organisatsiooni. Paraku ei vaevunud ma isalt tema eluajal seda täpsemalt uurima, oleks väga valgustav olnud.

    Koolis keeldusime me pinginaabriga pioneeriks hakkamast. Mis põhjuseks oli, ei mäleta, aga initsiaatoriks oli Alar, kunagine tuntud kilvar, nüüdseks manalamees. Kui teised läksid koondusele trumme põristades marssima, vantsisime meie koos kodu poole, sest tee oli suuremalt jaolt ühine. Ema tundis küll muret, et kas ma tulevikule ei mõtle, aga uskuge mind - üheteist-kaheteistaastasel on mõelda millele iganes, aga mitte tulevikule. Komsomoli hiljem siiski astusime, sest va dire teatas konkreetselt, et poliitiliselt ebakindlaid ülikool ei oota. Seks ajaks juba tahtsin edasi õppida.

   Tudengipõlves  teadsid vanemad kaaslased, et igas õpperühmas on nuhk. Kahtlustasime üht ja siis teist, aga hiljem selgus, et oli hoopis kolmas - see, kes kõige valjemalt "Ai tsihhh, ai tsahh..." laulis. 

   Neljandal kursusel pakuti õppepraktikat Tšehhoslovakkias - kümmekond majandusteaduskonna taibut kupatati kuuks ajaks Praha Karli Ülikooli sotsialistliku tootmisega tutvuma. Eks me siis uurisime, kuidas Plzeńis õlletegu käib, ei jäänud väisamata ka Becherovka likööritehas ega Tatra mäed. Mõned mu "Esimesed sada..." raamatu peatükid on tolles praktikast innustust saanud. Kuigi grupp oli väike, õnnestus mul sõbruneda tudengist nuhiga. Ise ta tunnistas - peale likööritehase külastamist. No ma oleks selles konditsioonis ka püha ema Teresaga misiganes juhtunu üles tunnistanud...

   Tööle sain "välismaalastega töötavasse ettevõttesse." Kursavend, ausalt lõpetanute pingereas teiseks jäänud sell, ei saanud. Täitsin tööleasumiseks vältimatut venekeelset ankeeti, ning lahtrisse "sugulased välismaal" kirjutasin "njet." Kas nuhid Pagari tänavas teadsid, et mu vanaisa vennad olid kalapaadiga neljakümne neljandal Rootsi tõmmanud või mitte - ma ei tea. Tööle ma sain. 

   Meie peamajas - hotell "Olümpia"  kolmandal korrusel oli huvitav osakond, mille koondnimetuseks oli "tuletõrjujad." Selgemaks, millega need tõsised mehed tegelesid, sai asi siis, kui sain korralduse samale korrusele rajada eraldi "kinnine ruum." 

    "Noh, saad aru, teienkord on vaja kedagi kinni pidada," selgitas peainsener muheledes olukorda. Sellised osakonnad olid igas välisturiste majutavas asutuses. Mikrobetoonist olen juba kirjutanud (aga nüüd meenus, et veel töös olevas teises osas:). 

   Kord nabisime rahvamaleva reidi ajal (aga me tegime neid oma hotellis) kinni hangeldaja/spekulandi nagu neid toona nimetati. Tänapäeval oleks selline tegelane ärimees. Andsime teada "kuhu vaja," aga kohalesaabunud pintsakuga tegelane lubas ärikal peale paari vahetatud lauset minna. 

   "Oma," teatas nuhk lühidalt.

    "Sündikaat" on huvitav lugemine, kohati küll ehk liiga üksikasjadele keskenduv ja lõppkokkuvõttes ärapanemist ning isiklikku vimma väljendav, aga ikkagi tolle aja (ja miks mitte ka praeguse) tavasid iseloomustav teos.

Pildil raamatu kaas, rahvaraamat.ee

Kuulake kõik!

 Audioraamat on ilmunud. Olin kaks nädalat maal, lootsin teise osa lõpetada, aga läks nagu alati...:) Eks indu annab ikka.

Minu mänguasjad

   

Igas mehes on natuke poissi, kellele meeldivad värvilised mänguasjad:)

Kümme kildu. Numbrid

      

Kuigi olime hotell "Palace" remonditöödel osalenud ka varemalt, siis koostöö Soome ehitushiiuga "SRV Viitoset OY" oli just see - võib vabalt öelda - "elumuutev kogemus," mis andis määratu pagasi edaspidiseks ehitusettevõtja karjääriks. Kõik sai alguse taas Andrese, meie peadirektori, pakkumisest:

"Äkki tahad soomlastele alltöövõtjaks hakata?"

No kes poleks 1989.aastal seda tahtnud. Tol ajal tuli mingil põhjusel lepingu lisas välja tuua ka kasuminumber. Mina ei osanud midagi pakkuda, eks siis Andres arvas, et võiks olla kakskümmend protsenti lepingu mahust. Nii panimegi ja leping kirjutati alla:)  Täpselt ei mäleta ja dokumente sellest ajast säilinud pole, aga lisaks soomlaste paarikümnele ehk kümmekond minu meest oli objektil ametis. Mingeid huvitavaid suhteid lisaks töistele meil soomlastega ei tekkinud. Töömeestele teinekord suitsupakk anti, aga töö on töö ja mingit kõrvaläri minu teada ei aetud. Kuigi oleks võinud - olime ju ikka veel vaesed. Meenub üks nali - olime Spetsbaasilt saanud bilansist-bilanssi väikeekskavaatori (millega aastake hiljem kaevati minu Nõmme kodumaja vundament), aga selle vedamiseks polnud paremat lahendust, kui porteauto ZIL 130, mille kasti ronis väike masinake I-talast kombineeritud pealesõiduteede abil. Alati, kui hotelli ees aparaat autost maha hakkas ukerdama, kogunes kamp kohvipausi pidavaid soomlasi imelist mahalaadimist naeruhirnatuste saatel vaatama ja kommenteerima. Kord kukkus masin švellerilt maha ka, aga roomas vapralt edasi. Imeline aparaat oli - UNC 60.

Renoveeritud hoone oli nagu välismaal - päris hotell. Isegi toonane "Olümpia" ei andnud vastavat kvaliteeti välja. Lisaks töö eest saadud hüvitisele sain valuutabaari sissepääsukaardi, mis tagas vaba pääsu ja mingi allahindluse. Soodusprotsenti ei mäleta, aga kaardi number oli 169 - sellega sai järjekorrata sisse ka "Sub Monte" nimelisse restorani ja kuhugi veel. Number on oluline, sest ka mu töönase töösõiduki ning töötõendi number oli sama - 169.

Saadud kasumiprotsenti saatsin Soome töövahenditeks realiseerima varustaja-Milvi ning kolm tugevat töömeest. Milvile andsin kaasa mõnisada marka isiklikku raha ning palusin tuua vidoemaki. Kuna varustaja marssis juba minnes Soome tolli rohelisse koridori kahekümne viinapudeliga kohvris, siis polnud mingit probleemi naastest kohvrisse üks videomakk mahutada. 

Kaheksakümnendate lõpus maksime lisaks rublapalgale töölistele igakuist boonust 200 marka. See oli toonaseid hindasid ning ostujõudu arvestades umbes nagu teine palk.

Mida möllu - on ju???:)

Majaehituse pilt eelmisest sajandist, UNC aitab vundamenti valada.

Puutin ja pommitajad

   

 Lugesin eile, et diktaator soovib Türgi-visiidile lennata hävitajate eskordiga.  Arvestades Erdogani hiljutise väljaütlemisega, et Krimm tuleb tagastada Ukrainale, lendab putja nüüd Türki ilmselt pommitajate saatel.

Pildil diktaator (suuremas lennukis, kinnises ruumis) saadetuna pommitajate divisjonist.

wiki

Kümme kildu. Autod

   

 See oli enesetunde küsimus. Raha lihtsalt pidi leidma. Peale kolmandat kursust olin Emmaste EÜE-s meister, kolme kuu palk 1500 rubla. Minuga samadel tellingutel kõõlunud algajast müürsepast abikaasale sellist palka ma vormistada ei tihanud, sai pisut alla tuhande. Seda oli palju, aga auto ostuks ikka vähe. Minu naise isa olla olnud raskel klikiajal diplomaatilisel tööl, mille eest sai humaanse nõukogude võimu poolt tasuta reisi imeilusale Siberimaale. Õnneks kaevasid nad minu toonase ämmaga enne reisi plekkpurgitäie rohelisi rahasid kartulimaale, mille me minu esimese abikaasaga tema ema targal juhendamisel välja kaevasime. Ega siis ju valuutavahetuspunkte polnud:) Oli aga hea klassivend, kes juhtumisi merd sõitis ning rohelised rahad kapitalimaal teksapükste vastu vahetas. Kuidas ta nende kümne paari pükstega raudse eesriide vahelt sovjetimaale tagasi naases, pole öeldud.  Igatahes püksipaarid läksid tipi vanas peahoones õppinud majandusteaduste tudengitele nagu....soojad püksid:D Nii kogutud rublahunnikule lisasin kooli kõrvalt projekteerimisinstituudis töötamise eest saadud mõnisada lisaks ning peale Lasnamäe autoturul koos isaga ringivaatamist olin peatselt tumesinise Moskvitši omanik:) Isegi numbrit mäletan - 43-35 EAŠ

    Töölesuunamise sain nii soliidse, et patt oli Mossega ringi kimada. Kuulasin vanemate kolleegide juttu, et Žiguli vajas kanali peal järeleaitamist üksnes kord kuus, aga mina oma sinilinnuga käisin isa garaažis käsi õliseks tegemas kord nädalas, mõni nädal ka mitu korda. Selge see, et peab automüügiplatse kammima. Kollane 011 oli just see, mida olin otsinud. Küljekarbis oli küll auk, aga selle keevitas meie osakonna vana keevitaja Konstantin niimoodi umbseks, et polnud märgatagi. Kollasega sõitsin mitu aastat, siis vahetasin helehalli vastu, ikka 011 Mõne aasta pärast sain "ametiauto" - "Niva" oli minu paremuselt teine nõukaauto. Aastakse liiklesin veel töö-"Volgaga," ka ei ütle paha sõna.

   Elu muutus ilusamaks, rublavood tikkusid ojakesest jõeks muutuma - tekkis himu kasutada dekadentsliku lääne toodangut. Esimene oli "Fiat," aga selle müüja oli suli ning ostja loll. Autoke kestis napid pool aastat, siis müüsin vanaraua hinna eest maha.

   Edasi tulid juba krooni-autod, siis euro-autod, aga see on juba igav jutt.

Lugesin näppudel kokku - tuli puudu, lisasin ühe jala varbad - ikka vähe. Kahe käe ja kahe jalaga sain hakkama. Kokku olen ära pidanud 17 autot. 

   

Kuuskümmend veini ja kaks viina

      

Tehnikaülikooli linnakupeol külastasime grupiviisiliselt (neli kunagist poissi ja sama palju tüdrukuid) salajast arhiivi, kus selgitusi jagasid üks apetiitne arhiiviproua (nii neljakümnene) ja arhiivi juhatajanna (kuivetunud saledik), tundus samuti täiesti töökorras olevat. Sõber Joel jäi selle nooremaga isiklikke koolimälestusi jagama, aga vanem proua tutvustas huvitavamaid väljapanekuid. Avastasin ennast TPI auraamatust (ise üldse ei mäletanud), kuhu olin enda nime jäädvustanud trükitähtedega.

   "Näh - õppisin viis aastat, lõpetasin cum laude, aga kirjutada oskasin ikka üksnes esimese klassi tasemel," kaebasin kenale prouale. Too mökitas  kohusetundlikult naerda. 

Kas tänapäeval spikreid tehakse? Me tegime a) volditud, b)rullitud, c)lahtiste lehtedena.

Siis viskasime mingi pisikest patja, eesmärgiga tabada auku. Selle mängu nimi oli miskipärast cornhole. Mul läks kaks raksu täpselt augu kõrvale, aga Joel sai esimese korraga sisse. Nojah...ta on mul mitme jutu peategelase prototüüp kah:D

Siis korkisime paar proseccot lahti ja Joel tõdes oma paljakut kammiga sugedes, et ega mehed ju ei vanane, mispeale sai meie kepimutilt (Viive toetas oma logisevat põlve elegantse spatsiirtokiga) vastu säärekonti korraliku kolaka. 

Aga pealkirjas toodud kogustes polnud midagi imelikku. Veider oli hoopis see, et tipikad kallasid käsu peale ülejäänud veini kanalistasiooni. Me oleks omal ajal seda küll muud moodi kasutanud, eriti veel koos TPedI tütarlastega:) 

Vahepala

 

Lasteaias poisid reas

Päkapikumütsid peas

Kes neist kes neist ütle on

Tulevane Lendav Konn?

Kümme kildu. Teine

   

  Pool aastat peale taksisti-karjääri algust kutsus peadirektor mu oma kabinetti. Küsisin eesruumis igavlevalt sekretäri-Õnnelt, et mis küsimus, too kehitas laisalt õlgu. Olin ainuke kutsutu. 

"Kuidas taksosõit läheb?" küsis  muheda näoga Andres. Ta oligi selline üsna ladna vend, kunagine EÜE komandör. Tänastele noortele ei ütle EÜE midagi, toona oli see omalaadne sekt, eriti kui olid veteranmalevlase staatuses.

"Kurat, peaks ise ka sõitma," arvas Andres mu lühiülevaate peale. "Aga tegelikult on mul hoopis midagi muud pakkuda."

Pakkuda oli väikeettevõtte direktori koht. Andres võttis sealsamas telefonitoru ja helistas oma heale tuttavale Jaak Tammele "Kodamu" firmast, koostamaks tol ajal enneolematu moodustise - riikliku väikeettevõtte - põhikirja ja asutamisedokumente. Jooksin Endla tänaval asuva "Kodamu" kontori vahet ikka mitmeid nädalaid ja siis veel kogusin lisaks igast instantside allkirju. Lõppvaatus oli toonase ehitusministri Peeter Palu kabinetis, suruti kätt ja sooviti edu. Olime esimese viiekümne uudset ettevõtlusvormi viljeleva firma seas. 

Kõik-kõik oli uus. Saime ise valida objekte, töid, tellijaid. Asutamislepingus oli formaalselt meie katus küll Tallinna Hotellikoondis, aga mingit andamit ega aruandluskohustust neile polnud, suhtlesime nagu tavalise tellijaga. Esimest tööd mäletan - vahetasime hotell "Narva" roostetava plekk-katuse eterniidi vastu. Kontoris olime algul kolmekesi - mina, raamatupidaja ja üks tüdruk, kes kantseldas õmblejaid. Hakkasime nimelt kohe esimesest päevast õmblema hotellidele linu ja tekikotte ning mõne kuu pärast, kui saime kaubale kunstnikust Riiniga, ka erinevates mõõtudes riigilippe. Üks neist lippudest lehvis minu Nõmme maja lipuhoidjas ligi kolmkümmend aastat. Ehtne siid, mis siin rääkidagi.

Olime Eesti Väike-ja Keskmiste Ettevõtjate Assotsiatsiooni asutajaliige ja läbi selle ka EVEA Panga asutajad. Asutamisekoosolekul igavledes vaatasin pangajuhti Boris Špunginit ja mõtlesin, kas ta on mu lapsepõlvetänava naabritüdruku sugulane.

Parematel päevadel töötas firmas viiskümmend inimest, ehitasime Seebi tänavale korraliku kontori, rajasime puidu-ning mööblitöökoja ja üheksakümnendate alguses saime tänu juhusele tööle "Tallinki" laevadele - põhiliselt interiööritööd, aga ka kauplused, laod ja kajutid. Paar töökest tegime ka "Transestonia" nimelisel laeval, mille kapteniks oli Avo Piht. "Tallinki" kontoris kohtudes ikka tervitasime. Nägin oma silmaga Soome TV varahommikustes uudistes "Estonialt" päästetute seas tol reisil reisijana kaasaolnud  kapten Pihti, äratasin toonase abikaasa ja käega vana teleka poole vehkides teatasin:

"Kaptenid peaks ju viimasena laevalt lahkuma, aga näe - Piht on pääsenud!"

Olin toona ja ka praegu veendunud, et ma nägin õiget meest. Sama meelt olid ka kõik tuttavad laevamehed.

Mis seob kokkuvõtlikult seda mälestuskildu - kõik nimeliselt mainitud on nüüdseks lahkunud igavikku.  

Pildil tüüpiline firmajuht üheksakümnendatel oma naise, hobu...ptüi - auto ja karvamütsiga.