Õnn võib olla ka oranžikarvaline

 Eriti, kui tegu on õmblusmasinast ehitatud muruniidukiga:) Kui varem kulus Hondaga nühkides kogu ala triikimiseks 3...4 päeva, siis "Husqvarnaga" võttis töö vaid 6 tundi. Tõsi, käed valutavad - trossajamiga tagarataste väänamine vasakule-paremale võttis üsna võhmale.

Moemiilits

     Kokku oli neli klassi. Tegelikult kaheksa, aga need olid jagatud kahe aktuse vahel. Neljast kolm olid kohalikud, neljas oli ukrainlaste klass. "Meie" tüdrukud oli lõhikutega kleitides, sääred välkusid, kontsad klõpsusid, poistel olid ülikonnad (tõsi - vaid mõni üksik lips). Tosse kanti nii ülikonnaga kui ka piduliku kleidiga. Ka poja klassijuhatajal olid tossud. aga ühe paralleeli klassijuhtajal seevastu kümnesendised kontsad. V.ilus! :) Direktor kätles ja ulatas tunnistuse, klassijuhataja embas ja andis roosikese. Poisid kummardasid, tüdrukud tegid kniksu. Ka see kontsadega klassijuhataja kniksutas:)

Ukraina lastest hakkas mul kahju - väga vabandan, aga nad nägid välja nagu kubujussid. Ma saan ju aru, et majanduslikult on neil tõenäoliselt üsna vilets seis ja ka õppeprogrammi läbimine polnud kerge, aga "meie" laste kõrval oli dissonants märgatav. Igatahes meie riigi hümni laulsid nad kenasti kaasa.

Üritasin südmust jäädvustada - klasside sissekõnnil võtsin fookusesse paraku täiesti vale noormehe, väljamarsil - nagu ka videost näha - on ikka õige poiss. Näpus närtsind roos ning kiitusega lõputunnistus. Isasse!:)

LaMuumarket

   

 Puumarket on mõnda aega olnud ka Muumarket, st. lisaks puidule saab sealt hankida ka muid ehitusmaterjale. Nüüdsest nimetan pikaaegset hankijat LaMuumarketiks, sest saatelehe vormistamisel uuris müügimees,  kas ma jäätist armastan. No kuidas muidu - maias nagu ma olen:) 

   "Head kliendid saavad tasuta jäätise valida," teatas müügimees Aimar.

Vaatasin ringi - halbadele klientidele mõeldud vitsakimpe ega pöidlakruvisid ma ei märganud.

Ma siis võtsin ühe rammusa maiuse:) 

Loomade päev

    

 Käisime Arturi-vanaga taas toreda veterinaari juures. Eelnes fotosessioon, mille käigus üritas poeg Arturi murettekitavat kehaosa piisava ülevaatlikkusega pildistada, aga koer muutus sellisest tähelepanust ärevaks ja eriti midagi välja ei tulnud. Veterinaar oli kena neljakümnendates proua, kes taas teostas kaugvaatlust, pani loomale mingit indikaatorlahust silma ja otsustas lõpuks, et küllap on mõni oks silma läinud. Kirjutas muidugi  tilku, igaks juhuks ka antibiootikume ning selle kõrvale seletas pikalt-laialt ning kätega ilmekalt žestikuleerides, kuidas talle endale oli sel kevadel oks silma tunginud. Kuulasin heldinult kena proua juttu ja korraks mõtlesin, et mõnikord võiks ju ilma koerata kliinikusse tulla. Kaebaks, et näpp valutab või midagi....:)

   Kodualevi piiril jalutas rebane üle tee - just ülekäigurajal:)