Tasapisi nokitsen-nikitsen:)
Sel
aastal lükkasin tavapärase suvepuhkuse septembrisse – otsustasime
vana sõbra Artoga teha sügisese päikesereisi Vahemeres asuvale
Malta saarele. Arto oli möödunud aastal lahutanud, mingid
silmarõõmud tal olid, aga ei kedagi sellist, keda reisile kaasa
võtta. Mina olin ametlikult leskmehe staatuses ja oi kuidas see
mulle ei meeldinud. Ilmselgelt tahtsin atmosfääri vahetust ja miks
mitte mõelda ka reisiseikluste peale. Igatahes kondoomipakk läks
kohvri sisetaskusse. Tööl andsin asjaajamised üle Peetrile,
kuulasin kannatlikult emalike kontorinaiste hoiatusi (ära
päiksekreemi unusta, hoia veepudel ligi, vasakpoolne liiklus on
jalakäijale ohtlik) ja sõitsin koju kohvrit pakkima. Kedagi
transpordimurega kiusama ei hakanud, tellisin öisele lennule sõiduks
takso.
Otselend
sujus kenasti. Enne varahommikust maandumist serveeriti kerge eine ja
septembripäikese esimeste soojade kiirte saatel liuglesime lainete
kohal Vahemere kaldal asuvale lennurajale. Sümpaatses väikeses
lennujaamas sujusid piiri-ja pakiprotseduurid valudeta ning peatselt
istusime tšarterbussis, mis reipalt müdistas valel pool teed mäest
üles meie neljatärnihotelli poole sõita. Eks unetu öö andis
pisut tunda ja nii meil kaaslasega pea ikka tonks ja tonks rinnale
kukkus. Ühel ärkveloleku hetkel kuulsin paratamatult meie ees
istuvate ehk juba keskea piirigi ületanud naiste dialoogi – prouad
arutasid, et tahaks mägedes liiklemiseks džiibi rentida, aga hästi
ei julge sõita ja eks need lõunamaa mehed tõmbavad valgetel
inimestel naha üle kõrvade ja ei tea, kas auto on ikka tehniliselt
korras ja…
Ma
ei saa öelda, et kohe oleksin sugupooltevahelisele variandile
mõelnud, eelkõige ärkasin ikkagi mehena, kes aitab ja kaitseb
abituid naisterahvaid. Müksasin ka Argo ärkvele ja soliidselt
köhatades teatasin:
“Vabandust,
kuulasin salaja pealt - me võime autovalikul aidata. Plaanime ise ka
autoga saarel ringi vaadata.”
Brünett
tahtis nagu midagi vastu kobiseda, aga priske punapea müksas teda
ning kudrutas:
“On
veel džentelmene eestlastegi seas!”
Hotell
polnud midagi erilist – tavaline neljatärnikas kööginurgaga
apartementidega. Tuba oli avar, aiavaatega ja suure rõduga.
Loputasime reisihigi ja suurema väsimuse maha, panime heledamad
püksid jalga ning kopsisime reisikaaslannade ukse taga. Nende tuba
oli samal korrusel, ainult vastassuunas – aknad avanesid Buggiba
ühele peatänavale. Naised jätsid meid koridori ootama, mida me
muidugi teha ei kärsinud ja kobisime alla fuajeesse, leidmaks
soovitusi nii autorendiks kui ka kohalike vaatamisväärsustega
tutvumiseks. Meie bussitäis rahvast oli suuremalt jaolt majutatud,
leti ees seisis veel vaid kaks paarikest, ilmselt omavahel tuttavad.
Sättisime end nende järele, aga kohe vupsas tagaruumist välja
tumedapäine neiuke, kes heas inglise keeles uuris, kas saab meid
aidata. Mõne hetkega oli letipealne brošüüre täis laotud,
tütarlapse käed käisid nagu kasiino diileril. Ilmselgelt oli
autorentijatel hotellitöötajatega oma diil, sest pikalt valimata
suruti mulle pihku neljaleheküljeline flaier, milles kõige
kallimale maasturile oli juba punane ring ümber tõmmatud. Tänasime
viisakalt ja taganesime saagiga lobbybaari. Sealt meie autohuvilised
kaaslannad meid tabasidki. Kui nad ka olid pisut pahased, et me toa
ukse taga ei passinud, siis välja nad seda ei näidanud. Tegime
kerged kokteilid (olin välja uurinud, et Maltal kehtib juhile
Suurbritanniaga sama alkoholi piirmäär – vabalt võib manustada
pindise õlle või selle ekvivalendi mõne teise alkohoolse joogi
näol). Lähim autorent asus paari kvartali kaugusel. Arvasime end
nii jõukaks küll, et mõne naela pärast kusagilt äärelinnast
odavamat pakkumist mitte otsida. Arto jalutas brünetiga ees, mina
punapeaga löntsisime sabas. Kui hakkasime vales kohas teed ületama,
vaatasime ka valele poole. No kogu liiklus käis ju meie jaoks valet
pidi! Napilt sain enne punakollase bussi ette astumist pidama ja
kaaslannat pidin takistama lausa kleidisabast haaramisega – too oli
juba poolel teel bussirataste alla. Juhtus veel nii hästi, et
intensiivse tõmbega läks punapea poolpöördesse ja koperdas oma
lopsakate rindadega mu kaenlasse.
“Kolmanda
astme lähikontakt,” pobisesin ta juustesse.
“Jää
hakkas liikuma, härrased vannutatud mehed,” oli teine mõte.
Liikuma
hakkas tegelikult hoopis üks kehaosa. Punapea muigas, küll ta juba
teadis. Mina veel ei teadnud.
Võtsime
peale lühikest arupidamist “Suzuki” - presentkatusega lahtise
maasturikese. Kuidagi kujunes nii, et rooli ronis Arto, tema kõrvale
brünett ja me lopsaka punapeaga kobisime tagaistmele. Nüüd oli aeg
tutvuda – me olime igati vabad mehed, varjata polnud midagi,
rääkisime kõik ausalt ära. Brünett vaatas korra üle õla
kaaslannale otsa, leidis sealt mingi kinnituse ning tutvustasid end
kui Anna ja Anne. Passi me ei küsinud, ju siis nii oligi. Pärnu
tüdrukud, töötasid mõlemad kohalikus haiglas, üks oli vist
vastuvõtu- ja teine opiõde. Väga tööst me rääkida ei tahtnud,
olime ikkagi puhkusel. Kuna reisiväsimus oli veel keres, siis sel
päeval me peale kerge supluse mustja liivaga kaetud lahesopis ette
ei võtnud. Selili Vahemere soolakas vees ulpides ujus mulle
märgilise tähendusena külje alla kasutatud kondoom. Vastikusest
puristades kiirustasin veest välja, kuivatasin end polosärgiga,
sest kes siis autot rentima minnes rannalinasid kaasas tassib ning
veeresime õnnelike kuid väsinutena hotelli puhkama.
Ärkasin
mingi kimeda heli peale. Kell näitas varast õhtutundi. Ringutasin,
pöörasin end kõrvalvoodit vaatama, see oli tühi, linad kortsus ja
tekk hooletult põrandale pudenendu. No muidugi – mist tekk, isegi
huugav konditsioneer ei suutnud tuba jahedana hoida. Ajasin end just
jalgeile, kui kostus sama kime heli, mis ennist. Kiikasin aknast
välja ja just õigel hetkel, et näha nurga taha kaduvat motikat,
mille tagaistmel lehvis kuidagi tuttav kleit.
Ümber
hotelli naiste rõõmuks tiirutav Arto oli parkinud oma renditsikli
kohe peaukse kõrvale. Samas seisid nii Anne kui Anna – just tema
kleiti olingi näinud nurga taha kadumas.
“Maltal
pole kiivrit vaja,” teatas Arto tähtsalt.
“Muidugi,”
arvasin. “Ajusid pole ka vaja.”
Naised
kihistasid naerda. Natuke mõelnud, muigas ka vana sõber. Nüüd oli
meil lisaks kahele naisele ja maasturipojukesele ka Bandiidi nimeline
tsikkel. Anne, see brünett, käis toas teksaseid jalga vahetamas
ning Vahemere õhtusumedusse nad kadusid. Kui mulle ka tundus, et
punapea Anna väikese kadedusega neile järele vaatas, siis minu
poole pöördudes oli ta hakkamist täis:
“Mida
siis meie teeme?”
Pärast
ei uskunud ma ka ise, mida me kõike tegime, sest ühte õhtusse sai
neid tegemisi natuke palju. Esmalt kokteilid hotelli katusebaaris.
Kuna need tundusid lahjad, siis võtsime ühe kohaliku prosecco
lisaks. Et kõhus vahemereliselt loksus, käisme restoranis mereande
manustamas. Nüüd tundus, et on just paras aeg minna kallale reisile
kaasavõetud Torrese konjakilaadsele tootele. Sorisin parasjagu
kohvris hoolikalt pesu vahele pakitud alkoholipudelit otsida, kui
telefoni saabus sõnum Artolt: “Hoia tuba vaba!”
Näitasin
sõnumit kaaslannale, me mõlemad olime juba üsna kenas vines. Anna
kehitas õlgu: “See on ju Anne!”
Mida
iganes see tähendas, oli puhkus meeldivalt alanud. Jätsin
lauakesele sirgelduse, et oleme tüdrukute toas ja seal me Annaga
olimegi kuni hommikusöögini.
“Konjak
oli vist pisut liiast,” arvas punapea hommikul ihupaljalt
voodiveerel istudes. Minu arvates oli liiast naisterahva kolmekordne
iha ligi viiekümnese onku järele, aga ütlema ma seda ei hakanud.
Taas tuli meelde tabav ütlus aastakümnete tagant – narri naist
ühe korra narrib too sind üheksa korda vastu. Aga meil oli ju veel
kuus päeva puhkust ees!
Päevad
olid üsna ühtemoodi, et mitte öelda üksluised. Paar esimest päeva
olimegi nagu paarisrahvas omaette tubades, siis tikkus Anna
miskipärast Annega kokku kolima ja nii jäigi. Armurõõmude
nautimiseks saime tube ikkagi jagatud. Kui ma ka mõtlesin
naistevahetusele ja seda ka Annale mõista andsin, siis too priskete
reite ja kenade kurvidega proua arvas Arto enda jaoks liiga paksuks!
Minu sada kilo polnud muidugi kõneväärt.
Malta
oli nii pisike saar, et kolmandaks päevaks olime nii suuremad kui
väiksemad teed kõik läbi kimanud – otsustasime järgmise päeva
veeta Gozo saarekesel. Jätsime auto sadamasse, läbisime meie
kunagiste “tankiveopraamide” sarnase laevukesega mõnekilomeetrise
väinakese ning rentisime kahekümne kohaliku raha eest kogu päevaks
vana Mersu-takso. See oli hea mõte, sest taksist viis meid
kohtadesse, mida ise poleks osanud otsidagi. Näiteks maa-alust
jõekest vaatama, musta liivaga kaetud üksikule rannale, kuhu ta
meid diskreetselt pooleks tunniks omapäi jättis või “odavasse”
kullapoodi, kus tõesti kõik üllatavalt odav oli.
Reisi
eelviimasel päeval otsustasime naiste ettepanekul õhtud eraldi
veeta – nemad tahtsid mingisse kohalikku kõrtsi minna, kus pidi
nägema meeste strippi, “full monty” või midagi. Me läksime
Valletta ööeluga tutvuma, midagi konkreestet plaanis polnud.
Jalutasime iidsete kivimüüride vahel, nautisime vaikset õhtusuminat
tänavakohvikutes ja -baarides, rinnutasime balustraadidel öist
linna vaadata. Kuidagi sattusime kitsale tänavakesele, kus kõik
tundus punane – kardinad akende ees, tänavale tõstetud toolid,
ustel vahtivate kohalike daamikeste seelikud ja ka kingad. Kes
liigutas laisalt lehvikut, kes kimus suitsu. Asi tundus kahtlane.
Eriti kahtlaseks läks tunne siis, kui mind selja tagant pepsist
näpistati ja vööni lokkidega brünett laisalt huuli liigutades
pomises:
“Hello,
handsome!”
Teadsin
kohe, et seda tahan ma proovida, olgu see mis siis on. Oli viis
minutit seljamassaaži ja kolm minutit kondoomiga suuseksi. Kui mulle
meenus Buggiba rannas külje alla ujunud ollusega täidetud
kontrasepetiiv, läks mul pauk lahti ja naer tuli peale.
“No
laughing matter!” pahandas teenindaja. Teenus maksis samuti kakskümmend
raha. Korraks mõtlesin tunnihinna peale sellise minutimaksumusega
teenuse juures, aga las see olla. Kui ikka veel itsitades tänavale
astusin, seisis Arto truu paladiinina endiselt punaste kardinatega
akna kõrval. Ta ei küsinud midagi.
Sel
õhtul me kahte A-d ei külastanud ja ka nemad meie tuppa ei tikkunud
– küllap oligi “full monty.”
Viimasel
õhtul tegime kerge tubase konjakiringi. Anna küsis, kas ma talle
ikka helistan. Vastasin, et tahaksin küll, aga naine vist ei lubaks.
Tagasilend
möödus vahejuhtumiteta.
Pildil Gozo praam, mina paremal pardal:)
