Surm ja sajaeurone

    

       Püüan koroonatalvega teise osa kaante vahele saada. Isutekitajaks kurvavõitu peatükk.

    Tuiasin reisilaeva parfümeeriapoes, testisin erinevaid aftekaid, sekka piserdasin ka mõne päris lõhna. Armusin headesse lõhnadesse juba koolipoisina, kui Moskvas klassiekskursioonil käies leidsime väiksema kambaga sihikindlalt metroo-busside ning trammidega seigeldes üles kuulsa SDV poe. Suure nõukogudemaa pealinnas olid nimelt mitmete sotsriikide poekesed, peitunud enamasti uute elurajoonide paneelikate vahele ja seal müüdi vastava maa pudi-padi, mis muul kombel meie kaubandusvõrku ei sattunud. SDV pood oli näiteks kuulus oma tumeroheliste higipulkade, aga ka sots-saksa lõhnavee poolest, Bulgaaria poest käidi hankimas hambapastat ja Poola omast samuti lõhnasid ning sukkpükse. Tänasel päeval ma SDV toodangut enam ei tarvitanud, polnud ju sellenimelist riikigi enam kümmekond aastat olemas. Nüüd seisis kummutil viis-kuus erinevat pudelikest – paar tükki igapäevakasutuses, paar tükki pidulikumateks juhtumiteks ning üks-kaks eliitkasutusse, kui oli eriti tähelepandav vaja olla! Lemmikud ajas vahetusid, üldiselt eelistasin tugevamaid, muskuse- ja lillelõhnalisi, enamike meeste lemmikud sidrun, puit ega ka patšuliõli mind ei erutanud.

    Telefonipirinat ei pannud ma algul millekski, olin selle laevareisi ajaks ka maha keeranud, aga lisaks helinale tikkus mu tilluke “Ericsson” püksitaskus vibreerima.

Peale isiku tuvastamist teatas vanemas keskeas naisterahva hääl, et me õnnetu kuuvarbaline on surnud. Ühtlasi paluti mul ise teatada lapse emale, sest tema telefon polnud levis. Avaldati ka kaastunnet, kuidas muidu. Samuti tunti huvi, kas tulen väikelastekodusse ise järele või viiakse väike pamp nende poolt morgi.

Seisin Davidoffi riiuli eest, millegipärast on see selgelt meelde jäänud.

Edasine pole enam nii väga selge. Mäletan, et kassas üritati mind peatada, sest läksin läbi turvaväravate, ühes käes “Cool water” aftekas, teises pisike telefonijunn, millest ikka veel kostus kõnepriginat. Raputasin mind küünarvarrest pigistava turvamehe endast lahti, pistsin telefoni taskusse, teisest taskust leidsin kortsus viiesajase, viskasin selle letile ning sukeldusin koridoritrügimisse.

Mingil hetkel leidsin end viienda teki karaoke-baarist. Palusin endale topeltviski. Üldiselt pole ma kunagi viskisõber olnud, aga leinanapsiks kõlbas see mu meelest hästi. Baarman üritas juttu alustada, algul soome keeles, siis inglise (ju ma jätsin inglise härrasmehe mulje – haahhaaa), aga kui ma selges eesti keeles talle ütlesin, et mul on lein, ehmatas ta end vait, sirutas üle leti kaheksakandilise klaasi, tõstis korraks jäätange, ma raputasin pead ja klaasi kaasa krabades tõmbusin pimedasse nurka, kahesesse lauda.

Lapse surm on sündmus, mida ükski lapsevanem ei tohiks läbi elada.

Lapsed matavad ikka oma vanemaid, see on elukaar, kuidas teisiti. Teades poja elulemuse variante, ei teinud ma muidugi mingeid illusioone, aga ikkagi mõjub ka vältimatult saabuv surm kuidagi ebakohasena, mitteõigeaegsena ja ebaõiglasena. Paratamatult mõtlesin ka tulevikule – kuidas ma elan Anjutaga ja kuidas tema elab lapseta. Ja muidugi ka meheta, sest mind ta ju enam ei tahtnud. Lonksasin klaasist klõmmi ja ei kujutanud kuidagi ette, mil kombel seda naisele teatada. Pisarad hakkasid voolama. Pea oli tühi, ühtegi mõtteuidu polnud. Hea kerge oli vaikselt nutta, peas läks selgemaks. Klaas sai tühjaks, viipasin baarmanile. Kuna kundesid oli vähe, toimus lauasteenindus. Sõnadeta. Tõmbasin rahakotist esimese ettejuhtuva raha, see oli sajaeurone. Baarman napsas kupüüri ja vaatas mulle küsivalt otsa. Noogutasin ja viipasin käega. Teenindaja kadus kui tulejutt.

Aastatetagune drill tuletas end meelde – tajusin endal kellegi pilgu-laserit. Lisaks aknaaluses lauas miilustavale vanemas keskeas paarikesele oli karaoket ootamas üksik brünett, kaunis kopsaka rinnapartii ja sihvakate säärtega. Säärte ümber olid poolpikad lillakasläikivad saapad. Ma ei mäletanud, kas damotška oli juba siis baaris istnud, kui ma sisse tuikusin. Tema mind piidleski ja kergitas minu pilku püüdes küsivalt paremat kulmu. Igatahes noogutasin talle aeglaselt ja kui too end laua tagant välja hiivas, viipasin taas baarmanile. Teenindaja oli kohal nagu keravälk, käes miskipärast kaks kõrget pokaali ning pudel vahuveini.

“Talo tarjoa!” teatas kikiga tegelane ja kiirustas vahukat välja valama.

Midagi on ikka rahast kasu ka, arvasin mürgiselt ning brünetiga klaase kokku kõksates küsisin:

“Tulid laulma? Karaoke algab täistunnil.”

“Ei, tulin töölt, sõidan koju,” teatas prouake puhtas eesti keeles. “Tore sellel Noa laeval ka härrasmehi näha.”

“Ma sõidan ka koju,” ütlesin. “Aga kodus mind keegi enam ei oota.”

Kallasin juurde. Kokku enam ei löönud, jõime tilgatumaks. Pudelis oli ühe ringi jagu veel.

“Mul on abi vaja, kohe praegu.” Vaatasin naise läikivatesse silmadesse ja nägin arusaamist.

“Viissada,” lisasin. “Eurot.”

“Muidugi!” volksutas suurerinnaline silmi. “Sa lõhnad nii hästi.”

Leti tagant piidles meid ahnete silmadega teenindaja.

“No oota sa!” mõtlesin kurjalt ja viipasin taas. “Ma tahan su tagaruumi viieks minutiks.”

Baarmani pilk volksus minu ja brüneti vahel. Naine pani klaasi lauale, naeratas laialt ning noogutas.

“Veel sada,” ütlesin. “Ja kohe, peatselt vajub rahvas laulma.”

Krahmasin laualt veerandtäis pudeli, lükkasin baarmani eest ja leidsin end letitagusest konkust. Istusin mingile kastile, aga ajasin end kohe püsti, taibates, et nii ju ei saa. Kardinaga avast litsus end sisse ka kaaslanna, kardina taga vilksatasid teenindaja uudishimulikud silmad, tõmbasin voldid sirgu ja ukseava kaetuks.

Lükkasin viiesajalise samale kastile istuma, too pühkis esmalt huuled ja siis siristas mu püksiluku lahti. Meil ei läinud kolme minutitki.

“Sa maitsed ka hästi,” oli kenakese ainuke kommentaar. Poetasin naise sülle ainsa portmoneest leitud lillaka kupüüri, sikutasin luku kinni ja astusin külitsi kardinate vahelt välja. Baarman valas uuele kliendile mingit roosat jooki, mind nähes pöördus teenindusvalmilt ja nõksatas peaga. Astusin neist välja tegemata laua juurde, lonksasin viimase lõuatäie kaheksakandilisest klaasist ning suundusin karaokesse saabujaid hooletult õlaga müksides ukse poole.

“Mutta lasku?” kuulsin selja tagant tüütut priginat. Tõstsin hoiatavalt nimetissõrme ning kadusin koridoris siiberdava seltskonna sekka.

Sada eurot kogu sündmuse eest oli täiesti piisav.

Anjutale teatasin Henry surmast alles hommikul. Minule üllatuseks tegi ta oma magamistoa ukse haagist lahti ja võttis mul oma peenikeseks jäänud käsivartega kaela ümbert kinni. Nii olime olnud viimati aastajagu tagasi.

“Anna mulle andeks!”

Naise pisarad veeresid mu pluusikaelusest sisse ja moodustasid rangluulohus tillukese järve. Minu silmad olid kuivad, olin oma nutud eelmisel ööl nutnud ja mõtlesin juba matustele.

“Ma korraldan kõik, ära muretse!”

Matusebüroos valisime väikese valge kirstu. Hoidsin raevuröögatust keelega tagasi, pisarad paraku voolasid omasoodu. Uksel pöördus Anjuta ümber ja osutas ühele pronksivärvilisele sargale:

“Mina tahan sellist!”

Ma ei osanud midagi öelda, kaperdasime autosse ja kolm päeva matusteni möödusid justkui unes. Anjuta käis nüüd minu valmistatud õhtusööki söömas, istus vaikides laua taga, tõstis automaatselt lusikat või kahvlit ja vaatas minust mööda, õue, kus Ronni võttis oma aedikus aeg-ajalt üles ennekuulmatu ulu. Ju temagi tajus midagi.

Hankisin kalmistule kahekohalise krundi, helistasin läbi vähesed sugulased ja tuulise reede hommikul sõitsin oma kastikaga morgi, Anjuta ikka mornilt vaikides kõrval. Kasti ei raatsinud ma meie last panna, sättisin väikese valge kirstu tagaistmele, mahtus ära küll.

Haua veerele oli kogunenud kümmekond inimest – minu vanemad, isa oli õnneks oma uue muti koju unustanud, paar kolleegi minu töökohast ja Anjuta kunagine ülemus kinnisvarabüroost. Ühtegi sõbrannat tal polnud, kõik olid kadunud peale Henry sündi ja järgnenud depressioonihoogusid. Viimasel minutil enne haudalaskmist ilmus mu kursavend, vana võitluskaaslane Anti, viskas hauda valge roosi, nuuskas nina ja kadus minema.

Paar inimest läks veel, allesjäänud palusin meie koju, kuhu oli toitlustusteenindus katnud laua kahekümnele. Istusime üle ühe viisakalt kaetud laua ääres ja rääkida polnud millestki. Pealegi tõusis Anjuta peale puljongit-pirukat, vabandas napilt ning lahkus oma tuppa.

Keegi talle järele ei vaadanud, inimesed istusid, pead maas, mälusid mõtlikult pirukatükki ning õhku jäi järjest vähemaks.

Tunnikese pärast olid kõik läinud, toitlustaja tõmbas kogu lauatäie kokku kümne minutiga ja kuigi nad tikkusid veel pühkima-koristama, suunasin ma kogu kamba ühemõtteliselt uksest välja.

Ülakorrusel valitses vaikus. Koputasin kolm korda ja lõngutasin kergelt ust. Muidugi oli haak ees ja tuba pime.

Sama pimedus oli ka minu sees.