Neljast ühikust bensumootoriga tehnikaühikust käivitus kolm. Õlid olin vahetanud juba sügisel, välja arvatud mullafreesil, sest too töötas eelmisel aastal ehk paar-kolm tundi. Küllap see saatuslikuks osutuski. Käivitus too aparaat küll teisest tõmbest, aga kohe viskas kuskilt kütusesarnast ollust ja ega mootori tööhääl ka ilus polnud. Õnneks polnud silindri ribid veel soojad ja suurem kahju jäi õhku. Põhjust otsides selgus, et mingi voolik, mis suubus karburaatori alt klapikambri kaane sisse, oli praguline. Kruvisin klapikambri kaane pealt ja arvasin, et vaakumregulaator. Pärast AI ütles, et nii ongi. Aga hullem oli veel ees. Ilmselt vähesest töökoormusest tingitult kipub seda tüüpi mootoritel kinni jääma karburaatori nõelklapp, mis omakorda suurendab kütuse hulka silindris ning bensiin tikub kolvirõngaste vahelt karterisse õliga segunema. Istusin siis nukralt raiepakul, lahtiharutatud mootori ülemine pool vastu naermas ning meenutasin aega, mil poole päevaga vahetasin oma Žiguli mootori plokikaane tihendi. Paar seibi jäi küll üle, aga sõitsin remonditud mootoriga ikka mitu aastat veel. Aparaat on va-a-a-na, aga ehk saab ikka töökojas toimima.
A mida tegi Marika?
Pani mulda vaarika!
2 comments:
Huvitav planeering, vaarikas keset muru. Mul sõber kunagi ütles, et vaarikad pannakse sellepärast krundi äärde, et juured saaks minna maa alt naabri maa rammu varastama :D
AI'ga läheb nagu mobladega ja muu tehnoloogiaga, peale esimest ehmatust harjuvad inimesed ja hakkavad kasutama - sest nii on elu lihtsam ja mugavam. Muidugi leidub alati neid, kes iga uuenduse vastu viimase võimaluseni kaotatud lahingut peavad.
Kui Raisakull esimest korda esimest ülesvõtet silmas, oli esmane mõte: Kablisse on püstitatud eurotoetuste najal pisike õlletehas. Silmapilk hiljem ajukeemia väitis: kohviröstimise aparaat...
8)
Post a Comment