Ärimees Nossov

Otsustasin äri ajada. Et ilma rahata saan, aga raha eest müün. Demonteerisime ilusaid santehnilisi vidinaid. Nii ilusaid, et kohe kahju hakkas neid prahikonteinerisse visata. Mida prügimäe parmud ikka nii ilusate asjadega teevad?!
(Kuulen praegu ühe kõrvaga, et algab "Südameasi", aga noh, see mul juba hommikul nähtud;) )Niisiis, lasin torumehel vetsupotid korralikult......kõigest tühjaks kallata ja panin kuulutuse püsti. Tuleb tunnistada, et tung kasutatud santehnika poole oli jahmatav. Kui kauplusest saab uue kahesüsteemse vetsupoti omanikuks juba alates 800 kroonist, siis minu pakutavaid kasutatud potte ahnitseti 600....1000 krooniga;) Üle hulga aja olin täitsa õnnelik ja majanduslikult igati plussis;) Tulid siis täna kaks ostjat korraga. Kuna minu varanduse hoiupaik asub kinnisel territooriumil, ei viitsinud ma väravaproopuskit teha, mistõttu pidin kola enda autoga välja vedama. Tegin tagaluugi lahti ja kuidagi kahju hakkas, ikkagi üsna uus ja ilus auto veel ja mine sa tea, mis ollust vetsupott veel endas peidab. (Nagu Loch Nessi järv, eksole!)
Ajasin aga kaubikul tuurid üles ja koos huvilise-onuga vinnasime kaks potti kaubiku kaubaruumi. Teine ostja, sihukese vahva lendurimütsiga täd, ütles küll, et ta istub raskuseks potile peale, aga ma rehmasin käega - mis tost, ma tasakesti. Sõitsin siis imetasakeste läbi porilombikese, mille alla laiutas ilmselt põrguvärava suurune löökauk. Muidugi kostis kaubaruumist kolinat ja klirinat, ning ust avades oli huvitav näha kahest tervest ja tugevast potist moodustunud keraamilist etüüdi "Killud ja karjed".... Pole lugu, ütlesin ostjatele, kes veel rahamaksmiseni polnud jõudnudki, mul on kaks tervet potti veel. No laadisime need kaks tervet potti peale, katkised oldi nõus veel varuosadeks võtma. Olin juba taas õnnelikuks saamas, kui heliseb telefon ja keegi imelik küsib, et millal ta võib enda potile järele tulla? Ma olin nimelt unustanud, et neile nö. asenduspottidele oli ju ka ostja olemas....
Tegelikult pole hullu midagi - ma sain pisut füüsiliselt ennast liigutada, tutvuda huvitavate inimestega ja teha õnnelikuks ühe umbkeelse pere ilusa valge, puhta, kasutamata, kahesüsteemse äsjaostetud tualetipoti läbi. Palju õnne!

Karm Põhjala

Töötame tuntud ärikeskuses, lausa südalinnas. Võiks arvata, et hea leping - nüüd lust ja laulupidu. Aga ei ole! Esiteks on eelarve väike, tähtaeg loomulikultkah. Mis zakon podlosti alusel tingib selle, et tööpäev on pikk. Mingil nädalavahetuse päeval avastasid mehed töölt lahkudes, et linn on kuidagi kahtlaselt tühi, isegi bussid enam ei liikle;) Tuli siis naissõber autoga järgi, vedas kamba laiali. Mõni nädal tagasi ärgitas üks noorematest töömeestest algatada petitsiooni kirjutamist. Noh, et pikk päev, aga lühike kroon. Teised surusid tarbetu initsitiivi kähku maha ja tulid mulle kituma. Muidugi, eelmises elus ärahellitatud nooremad tüübid arvasid, et kuigi laud on tühjaks söödud, kestab pidu ikka edasi. Aga ei kesta, praegu saavad sitemad mehed seda palka, mida 2007 suvel said koolpoisid, kes abiks lammutamas ja prahti tassimas käisid. Siis need vargad:( Kõigepealt näpati koridorist korralik kohvris tööriist. Ju keegi gastroleeriv narkar astus naljaviluks majja sisse, et mis ripakil, see ära. Juhuslikult oli töömees just pakkinud tööriista kohvrisse ja astunud hetkeks tagasi kontoriruumi veel miskit kaasa kahmama. Oli olnud ruumis sees ehk sekundit kümme ja läinud see oligi. Ärkeskus on nii vinge, et igas koridoris on turvakaamerad. Läksime siis tellijaga (kena vaikne tütarlaps) uurima, et kes kaamerasse on naeratanud. Tuli välja, et kaamerad on küll olemas, aga juhet pole seinas, st. need lihtsalt ei lindista...Tore-tore, nagu mu naine tavatses öelda.
Paar päeva hiljem vahetasid mehed vaheuksi. Vedasid terve kuhja neid koridori ja hakkasid järjest vahetama. Paar ust veel jäänud ja vaatab mu brigadir, et justkui oleks uksi vähemaks jäänud. Astub siis südame kloppides lähimassse kontorisse, et vabandage, äkki teate midagi neist valgetest sileustest......ja märkab sealsamas, seespool seina just nagu meie ust;) Üks töömees pani selle siia, ütles sekretär. Et pärast viib minema:D No tule taevas appi, varastavad jooksu pealt püksidki jalast;)
Mina enam kesklinnas objekte ei võta!;)

Töömehe pilt on miskist ingliiskeelsest laste värvi-ja-joonista raamatust;)

Mul on bemmil uued kummid

Sõber saatis, autorit ei tea. Niipalju tuvastasin veel, et tegu vist siiski sigulliga;)

Välk

Sihuke pealkiri oli filmil, mille vaatamisele vilmitakso Konna isikus pisikesi huvilisi vedas.
"Issi", uuris järeltulija, "kuhu auto paagist bensiin kaob?"
"Mis mõttes kaob?" ei saanud taksojuht kohe pihta.
"No öeldakse ju, et penss sai otsa, peab juurde panema? Kuhu see siis kaob?" jätkab noor autohuviline.
"Bensiin põleb mootori töö kaigushoidmiseks ära!" tean teooriast üht-teist. "Ma soojema ilmaga näitan sulle auto kapotialust ja seletan, kus ja mis toimub."
"Said sa nüüd aru?" uurin peale järgmist valgusfoori.
"Mkmmmm," raputab tsikk pead.
Pean ikka ise kah teooriaga tutvuma, enne kui lapsele miskit selgitama hakkan:D
Pildil pole kaks tublit politseiinimest minu tsiki kombel kuulnud bensiini käivitavast jõust.
pilt auto24.ee

Kleidiproov

Eile käisin ma elu esimeses kleidiproovis. Kõigepealt valisime kangast, seda naftast tehtut, jäime bordoopunase juurde. Siis mõõdeti, ülevalt ja alt ja ümbert.
Riina rehkendas natuke ja ütles hinnanumbri. Ma ei kuulnud hästi. Siis ta ütles teist korda ja ma arvasin, et kuulsin valesti, mispeale ta hinna koos isikliku arve numbriga kenastilahkelt üles kirjutas ja mulle ulatas.
Järgmine proov on juba kolmapäeval.
Ega kenamat tantsijat pole kuskil maal, ma panen ikka Kaisa pildi! Pilt ateena.ee

Gentlemen, start your engine! II

.....ei plaaninudki Armand tol õhtul Aaza-Leaga lähemat tutvust sobitada, vajalikud latekskummist abivahendid olid jäänud teiste pükste taskusse ja olid pealegi kauasest seismisest tõenäoliselt kausutuskõlbmatud. Armand oli korralik-kohusetundlik mees, mitte mingi tühikargaja, kellel ka põrandaharja karvast otsa nähes kogu veri ülemisest otsast alumisse voolas. Oli küll olnud sametpiimjaid hetki, kui kohe esimeselgi kohtumisel teineteisesse langeti, aga viimatine selline meepütike sattus Armandile ette.....eeeeee......, aastat kümmegi ehk tagasi. Pealegi tundis mees enda arvates naisinimeste hingeelu sedavõrra küll, et too kenas keskeas siresamne proua ei kuulunud nende meepütikeste hulka, mida iga töömesilane torkida saab ja seetõttu oli lisaks meheuhkusele ka Armandi enesehinnang meeldivalt kerkinud. Takso peatus Aaza-Lea targa juhendamise tulemusel Lasnamäe üheksakordse ees, kärmelt kalpsas Armand välja ja silkas endalegi ootamatu õhinaga ümber taksiauto daamele ust avama.
„Kas jään ootama?“ urises roolis mees enda jämeda kuldketiga palistatud kaela reisijate poole pööramata.
„Jah, palun“, kiirustas Aaza-Lea vastama ja pööras siis oma pilgu suurele, igas mõttes suurele, näost silmnähtavalt punetavale kavalerile, „aitäh teile, olite väga meeldiv kaaslane.“
„Aitäh teile, kulla proua,“ vastas Armand viksilt, „on teil kõrgele minna, ma saadan meelsasti korteriukseni.“
Proua noogutas napilt ja mees tonksas taksoukse kinni. Juht ei väristanud silmagi, keeras vaid tümpsuvat muusikat valjemaks.
Naine klõbistas kiirelt koodlukul, uks avanes plõksatusega ja tüünelt vaikivad vanainimesed sisenesid trepikotta. Hämarus tuli nendega õuest kaasa, proua libistas küll sõrmedega tuttavlikult üle pahtelkrobelise seina,
otsimaks lülitit, kuid tuled ei süttinud. Endalegi pisut ootamatult pidi Armand hinge tõmbama, vaimne erutus tikkus füüsilist ületama ja ta ei osanud mitte ühestki otsast jutulõnga kerima hakata. Proua oli liftini jõudnud ja muljus laitmatult lakitud küünekesega punast kutsenuppu. Ka Armandi peas hakkas punane tuluke põlema.
„Elate te üksinda?“ päris ta tobedalt.
„Seda küll, ainult ei tea veel, kas kahjuks või õnneks,“ vastas Aaza-Lea arukalt.
Mehe süda võpatas. Sellega, südamega siis, oli pidevalt mingi jama. Niikut mees mõnd soliidsemat näitsikut piilus, tikkus südamelihas ta vanusest märku andma – pistis puperdama, noh! Arst, va vaenlane, oli üldse ära keelanud igasugused erutused, nii vaimsed kui füüsilised, aga kussa....Seega surus Armand pealetungiva hingelduse kus seda ja teist ning.......

Pildil kujutatud kõrghoonmes elabki Aaza-Lea. Teine paraadna, kaheksas korrus.
Pilt flickr.com
Julgemalt, julgemalt kodanikud härrased ja prouased;)

Gentlemen, start your engine!

Armand oli ammu vibraatorist unistanud. Ei-ei, mitte ehitusliku betoneerimise mõttes, aga ikka naistuttavale. Vanaks oli jäänud mees, ei viitsinud enam sõbrannaga seksipolkat vihtuda peale päevatööd. Mõtleski siis, et vajutab nuppu ja kaval riist teeb kogu töö ära, aga tema pikutab kõrval ja mõtleb omi mõtteid. Oma mõtted nii huvitavad ju! Ei ole pensionieelik nii kraps enam miskit, ikka peab abivahendeid kasutama. Näh, isegi käimiskepid välja mõeldud, pojatütar kinkis Armandile jõuluks, nüüd jälle nuputamist, mida nendega teha. Esikusse rippu ei kõlba kah jätta, noored tulevad külla ja kohe pärima, et miks kepid ripuvad, mitte ei liigu? Natuke mõelnud, peitis Armand kepid voodi alla. Las vedelevad seal, kuniks välja mõtleb, mida ja kuidas nendega teha!
Sõbranna oli tegelikult tore, üldse mitte mingi vana ja kortsus mutt, hoopis Armandist lausa kümmekond aastat noorem. Nimi oli kah ilus Aaza-Lea. Isa poolt Aaza ja ema poolt Lea. Nii ta seletas. Kohtusid kaks vanainimest harival loengul, millesarnaseid Armand regulaarselt külastas.
Esiteks juba seltskonna pärast, teiseks olid need imeodavad – piletid olid kuidas kunagi, 10 ja 25 krooni vahel – ja kolmandaks seetõttu, et loodushoid, millest too loeng just rääkis, oli Armandile väga meelepärane teema. Mees oli terve nõuka-aja sõdinud röövpüüdjatega, pidades kalakaitseinspektori väärikat ametit. Mootorratas oli tal kah ameti poolt antud, lausa külgkorviga, hea külaplikasid võpsikusse sõidutada.
Tookordne loeng polnud just midagi väga huvitavat, käsitles nimelt ülemaailmset kõrbestumist. Armand piidles enda pinginaabrit, otsustavatest kohtadest prinkis naisterahvast, kes istus siivsalt jalad koos, käekott seeliku paljastatud põlvedel ja vaatas kõrbefilmi, pilku ekraanilt pööramata. Kindlasti pole sellise naise keha nagu kõrb, Armandi kõõrdpilgud leidsid üsna mitu oaasi. Justkui kogemata kehutas mees end kõval klapptoolil just nii, et reis puutuks viivuks kõrvalistuja reie vastu.
Naine ei tõmbunudki eemale, säilitas oma positsiooni. Armandile see meeldis, ta jättis püksitoru vastu seelikut ja vaatas kõrbestumisest pajatavat filmi ilma mingi huviraasuta. Peale ürituse lõppu klappe kolistades tõustes pillas naine justkui kogemata pinkide vahele kotist turritanud kokkupandava vihmavarjujunni. Loomulikult kobis Armand ägisedes toolide alla seda otsima. Kolmanda astme lähikontakt, muheles mees takso tagaistmel, hoolikalt säilitades kontakti püksisääre ja daamisaapa vahel, galantselt vastset naistuttavat magalasse sõidutades.
Jutule said vanainimesed peale vihmavarju ülesleidmist kiiresti – mõlemad ju loodushuvilised, mõlemad lesed, mõlemad vanavanemad ja korraliku korteri ning kunagise ametiga. Tegelikult......

Nüüd lisab Konn, et tegu on interaktiivse novelletiga. Pange aga kirja, mis tegelikult juhtus, paremad ettepanekud saavad pärjamist jutujätku näol:)

Pildil üritavad kaks gentlemeni www.jcormick.com endi vibraatorit käivitada