Brüno!

Käisime pojaga vaatamas, seksuaalhariduse mõttes eelkõige. Poja seksuaalhariduse, muidugi:D Võimas oli! Mitte see, et selliseid alastistseene pole ma valgelt kinolinalt varem näinud, ega otse-inimeste ja vähem-otse-inimeste naljad, ka mitte kibe satiir neegrite, lapsendamisehulluse, moeürituste, kahe heategevuse alal tegutseva lolltibi või Ühendriikide pedehirmude ja jõukultuse teema, vaid detailid on need, mida tasub tähele panna. Veelkord - võimas! Kas juhuslikult või mitte, poseerivad tagaplaanil nt. Sir Paul McCartney, vähemkuulsatest tegelastest rääkimata.
Minu arust on see film ehe tänapäeva hiliskapitalismi dokumentalistika, Michael Moore võib minna ja tagatoas häbeneda. Ja "tagatoa" alla mõtlen ma tagatuba, mitte seda, mida Brüno julgeb öelda:D
Pildil julgete meeste aparaat. Saab ka meie kaubandusest! No tule taevas appi!

Kitsed KUMUs

Üksiku isahanena ei suuda ma eelteismelisele tüdrukule eriti midagi huvitavat koolivaheajal välja pakkuda. Tema eelistused ei kattu minu omadega, eksole! Brünot tahtsin vaatama minna, aga tibinale seda ju ei näita! Peab pojaga minema. Profülaktika mõttes:D Aga ükspäe turgatas pähe, et KUMU oleks selline koht, kus koos lapsega ja ehk isegi lapsel oleks huvitav. Ütlesingi siis, et täna läheme KUMusse.
-Mis koht see on?-küsib laps vastu. Seletan siis.
-Mis me seal teeme?-ei jäta laps jonni.
-Pilte vaatame-,konkretiseerin mina.
See rahustas lapse maha ja kui ma olin teda veennud, et plätude asemel peaks KUMUsse midagi inelligentsemat jalga panema, olime minekuvalmis.
Ostsime eesti kunsti piletid, st. 3. ja 4. korrus. Seletasin jõudumööda, et kes ja mis. No paljukest ma ise teangi. Kui Elmar Kitseni jõudsime, hakkasin tähtsalt seletama, et Kitse Kits oli kunagi vanalinnas, aga see varastati ära ja blaa-blaa-blaa. Ühel hetkel äkki vakatasin - kurat, see pole ju see Kits ega see Kits. Kõrvalruumis oligi kohe nagu tellitult Koorti Kits:D Õnneks laps ei jaganud matsu ja rääkivate peade juures veetis ta isegi tubli 10 minutikest.
Järgmisel päeval küsisin (õpitu kinnistamiseks, eksole), et mis talle muuseumist meelde jäi, kas mõni kunstnik ka peale rääkivate peade?
-Jaaa-, ütles laps, -Oskar Armas-:D Tegelikult muidugi Kallis, aga olgu peale, peasi, et miskigi meelde jäi!:)
Pildil Koort Kitsega

Lapsepõlve lõpp

Eile lõppes poja jalgpallurikarjäär. Või vähemalt katkes teadmata ajaks. Pühapäeval oli esimene trenn peale suvepuhkust ja seal olla treener öelnud, et kuna trennis käib vähe poisse, siis on esmaspäeval trenn koos III liiga meestega. Poiss läks trenni üsna õhinal, ikkagi suurte meeste värk. Tegelikult oli asi juba pühapäeval selge - klubi otsustas A-klassi meeskonna tegevuse peatada, mehed laiali saata, kellel kael kannab, III liigasse mängima panna koos meestega ja kellel ei, lihtsalt koju koti peale. Lõpetamata jäid liigamängud, turniiritabelist oligi tänaseks meeskond kõrvaldatud. Mis selle sammu taga oli, ei tea. Poiss alustas vanema venna eeskujul jalkatreeningutega 2002. aastal, kümneaastase poisina. Algus oli muidugi üle kivide-kändude, poissi tuli ikka trenni vaat et sundida. Eks see poisikeste seltskond on ju nagu kukktibude kari - kõik tahavad kõiki nokkida. Nii mõnigi kord tuldi trennist nuttes, et see ja teine on liiga teinud. Eks ma püüdsin iseenda äraarvamata tarkusest õpetada, et teist põske ette ei pööra ja annad sama mõõduga vastu. Pikapeale hakkas andmagi ja viimastel aastatel oli neil selline poistevaheline austus isegi tekkinud - seisti üksteise eest nii väljakul kui väljaku kõrval ja kui nokiti, siis ikka enamasti heatahtlikult. Esimesed aastad olid edukamad kui viimased, kui enamasti tolkneti liigatabeli sabas, aga peaasi oli ju see, et noor mees ei kükitaks kõik õhtud arvuti taga. Päris 4 korda nädalas ikka trennis ei käidud, aga ka vähemast sai noormees jõudu ja musklit et kole. Vähe sellest, et alles hiljuti sai uus treening-ja võistlusvorm ostetud, poisse Eesti kaugemasse otsagi oma autoga võistlustele veetud, kui treener unustas bussi tellida, treenerit asendatud, kui tol olid pohmakapäevad või muud mõjuvad põhjused poisid ula peale jätta. Deem, ma olen nii tige sellise asjaajamise peale. Kui eile ettevaatlikult sondeerisin, et mis nüüd siis edasi, oli poisil lühike resümee: -Lapsepõlve lõpp-. Videol poisi nurgalöögist löödud värav. Aasta oli siis 2007

Anorektik

Alates tänasest palun lugeda mind anorektikuks. Varjun murulible taha, kulgen noateral, pressin end läbi lukuaugust. Paremate päevadega võrreldes olen kaotanud 10 kilo eluskaalust ja seda nelja kuuga. Tänane kaalumine oli muidugi tilluke sohk - nagu Jaan Talts, üritasin ka mina liighigistamisega raskekaalust poolraskekaalu sulanduda. Õnnestus!:D Rahmeldasin terve hommikupooliku aiatöid teha, endal kurja suvetuule vastu soe jopp seljas. Ühel hetkel tundsin, et enam ei jaksa, niikut jope seljast võtsin ja kuivama panin, oli selge, et kohe tuleb ka kaalule joosta:)
Vaatasin kuude kaupa ka - esimesel kuul 4 kilo, siis kolm, eelmisel kuul kiloke ja nüüd siis lausa kaks. Siht on aasta lõpuks veel kümme, siis olen viie aasta taguses ideaalkaalus:D
Just lõpetasin kaalujälgija elu (üheks tunniks) ja sõin korraliku argentiina grilliha, muid hõrgutisi ka. Aga magusatest jookidest ja shokolaadist hoidun ikka nagu kurjast.
Pildil : ka jalad on mul märksa saledamaks muutunud.

Zekiwa

Käisin tüdruklastega Muhumaal kruuisimas. Juba reisi algus oli lõbus. Suurem tüdruklaps tuli mulle koduväravasse järgi, aga tal oli tungiv soov läpakale modem osta, et mina siis nagu sõidaks ja tema teeks tööd. Kusjuures ta oli täiesti kindel, et Tele2 esindus on Kristiines avatud kella 9st. Mina ei osanud isegi kahelda. Kauplus oli kinni;) Aga kuna tööd oli vaja teha, siis sõitsime peaaegu Viru keskusse modemit otsima. Poolel teel otsustas armas laps, et parem on ikka ennelõunasel ajal Muhumaale vanaema juurde jõuda kui Viru Keskuse ukse taga passida. Sõidame siis maale vanaema juurde. Kõigepealt väikse tsiki vanaema juurde.Mina sõidan sajaga, tema räägib telefoniga. UUs saatesari tahab ju tegemist! Isegi täitsa huvitav oli kuulata;) Pärast veel vannutas mind, et ma kellelegi midagi ei räägiks - nüüd olen seotud vaikimiskohustusega ja rohkem sellest ei räägi:) Muhumaale on tore sõita - ei mingit praamijärjekorras praadimist, praamid tulevad lups! ja lups! nagu väikesed valged tegelased hiiremamma seest. Kohapeal oli plaan revideerida vanaema majas tehtud ehitustöid, kruuisida saarel, käia Üügu pangal (kes teab, kuidas on ingliisis "pank"? Sihuke pank, mis on mere kaldal??) ja külastada üleilmse kuulsusega kalakohvikut, mida peab üks uhhuduuri vendadest. Tegimegi kõik ära! Lisaboonusena oli emal külas ka suurema tüdruklapse ema, keda mina kui lapsetegijast teinepool polnud näinud pikemat aega. Tegi süüa ja voodi ära ja ajas juttu ja pani köögivilju kaasa:) Lapsed pesid 5 tundi autot. Isa puhkas. Lapsed korjasid marju ja vilju. Isa puhkas. Vanaema ja ema tegid kolm korda süüa. Isa puhkas. Lõpuks olin ikkagi sunnitud midagi tegema - kütsin sauna soojaks. Naised käisid saunas;) Maamaja pööningult avastasin ühe katkise kitarri, mida üritasin natuke plõnnida, esiklapse lapsevankri (pildil) ja hulgaliselt erineva kasutus-ja vanuseastmega tüdruklaste mänguasju. Huvitav, kas Zekiwat hoitakse lapselapse jaoks? Või lapsalapselapse??:D Rasked ajad, mis? Ajateljel tagasi hüpates kiidaks kalakohvikut - hoolimata lühikesest menüüst, olid kõik road väga ahvatlevad, kahjuks ei jaksanud kõiki proovida.
Bluff on "pank". Nüüd siis teate. Nii oli igatahes sildil kirjas.

Punane konn

Konn käis eile sel aastal esmaskordselt mere ääres. Et veenduda, kas päike, tuul ja merevesi on vaenlased või sõbrad. Meretuul oli hea hingata, vesi oli vaenulikult külm (22 kraadi kohe rannas) ja päike kõrvetas konna parema jala täiesti ära. Põlvest. Sest põlv ja labajalad olid ainukesed kehaosad, mis päikesevarju alt välja ulatusid. Ehhh, päike, va vaenlasehing!!
Selline jälg jäi minust liivale maha. Mis veel päikesevarjuta oleks olnud?!

Elukutse - ehitaja

Laps helistab, see kõige suurem. Et tal vaja taustaks ehitust vilmida, mees on olemas (ehitaja siis), aga puudub kiiver, tunked ja objekt. Tunked ja objekti ma kindlustan, aga kiivri hangid ise, olen kohe valmis aitama. Aga sul ei ole suurt objekti, halab tütar vastu. Ega pole jah mul Assuani paisu või WTC torni taustaks pakkuda. Jäigi sinnapaika, pärast kuulsin, et oli uue õigeusu kiriku juures ( see Lasnaka nõlval) oma betooni-plaanid kätte saanud.
Teen peaaegu iga päev hinnapakkumisi, vastuseid saan umbes 1:10-le, nendest omakorda enamik eitavad. Eile avan hrmusegasest õnnest värisedes tellija vastust hinnapakkumisele ja esimene lause on selline:
-Nüüd, kui ma olen esialgsest shokist üle saanud, võin vastata hinnapakkumisele jaatavalt-. Jumal tänatud, on inimesi, kes oskavad odavaid ehitustöid ja minu püüdlusi hinna-kvaliteedi suhte piirides hoidmiseks hinnata!:D
Pildil valavad kodanikud töölised koerakuudile uut vundamenti (plaati). Vana sõi koer ära.