Sellise brändi hais on mul juures alates pühapäevast. Miks pühapäevast? Sest ei täna ega ka homme viitsi ma habet eemaldada ja kuna tegu on aftekaga, siis niisama kah peale ei määri. Sain sünnipäevaks kaupsi kinkekaardi ning otsutasin pühal reedel kohe poodlema tormata, juba varahommikul. Mulle lihtsalt ei meeldi rahavamassid ja kui ümber kaupsi nurga pöörates avastasin veel õkva küljeukse ees vaba parkimiskoha, paisus mu pisike tige süda suurest õnnest! Kaubamaja oli täitsa tühi, alles teisel korrusel tulid vastu esimesed soomlased, ühel neist plätud jalas, täitsa palja varba otsas kohe!:D Visuaalsel vaatlusel ei tundunud isegi mitte täis olevat! Tühja nende soomlastega, ronisin Meestemaailma nimelisse kohta ja peale ringivaatamist avastasin vaid ühe pisikese stendikese, kus nukralt rivis kümmekond pudelit. Nuhutasin ja pihustasin seal, kuni lahke tädike tuli uurima varahommikuselt kliendilt, et mis mureks. Mureks oli see, et pudelikesi on vähe. Oi, aga ega siin ju polegi lõhnaosakonda, minge ikka Ilumaailma, lõi tädike käsa kokku:D No läksin siis üle tänava ja sain liikuva trepiga kah sõita. Jumala eest, nagu maakas metropolis;)
Eile istusime meestega Veskis. Tütar vuras kah kohale, oli endale jalapikendused ostnud, noh, miskit 12 senti ehk. Ulatus mulle pea ninani nüüd. Joel rääkis noorest naisinimesest hulludes jälle oma memuaare raskest noorpõlvest tipi nullkursuse aegu. Päeval õppis, öösel töötas makaronitehases, oli makaronivormi viilijaks:D Et paar tundi viilis ja siis läks "Kännu Kukke". Laias laastus olid seitsmekümnendatel pooled Kuke klientuurist näljased tudengid (enamasti meessoost) ja pooled töölisneiud-noorikud (enamasti naissoost). Meestudengid külastasid Kukke kambakesi, kusjuures osa kambast võttis tantsima laudkonna töölisneide ja teine osa meestudengitest sõi samal ajal tantsima läinud naiskodanike laua tühjaks. Mõni rüüpas veel viinagi peale. Kui töölisneidudel-noorikutel vedas, sai ööseks kolmandasse ühikasse voodikoha. Mida kahetsusväärselt tuli jagada meestudengiga. Kui Kukes veedetud aeg oli jalalihastele kurnavalt mõjunud, võeti stipipäeval ühikassesõiduks.....ei-ei, mitte takso vaid miilits. Mina olin sihuke ara verega nooruk, aga Joelil oli seljataga 3 aastat Balti Flotis, õlakutel vanemmadruse austusväärne triip ja elukogemust vakaga rohkem. Astus sõber miilitsakongi juurde, rebis küljeukse lahti, aitas töölisnoorikul istmele ronida, mulle käratas, et istu aga kongi. Ise ronis pehme peale, naiskodaniku kõrvale. Siis toimus mingi nihelemine, teine uks löödi lahti ja sealt tõugati välja see kolmas miilits - miilitsad käisid ju patrullis alati kolmekesi, eksole! Miilits pobises veel, et tule ikka ruttu tagasi (autojuhile) ja kolmerublane sõit Kuke juurest Akadeemia kolmandasse ühikasse võis alata.
Siis meenutasime veel eelmise aasta maikuud, kui sõbra sünnipäevaks maandusime tädipoja stripiklubis. Kuna ajad rasked, siis leidsime Joeliga, et sel aastal me sõbrale nii kallist lõbu ei paku, läheme hoopis ise ta ukse taha, riietume kiirelt lahti, paneme kassetmaki mängima midagi lõbusat (näiteks Läänemere Lainet) ja kui sõbra abikaas ukse avab (alati avab abikaas), siis tantisme natuke temale ja temaga. Igaks juhuks lubas Joel palgata enda elukaaslase käivitatud mootoriga autoga värava taha ootama, et kui naismassid meie tantsust peaks pööraseks mnuutuma, on taganemistee olemas.
Kodanik Raua teine raamat kingiti mulle ka, lugesin kahe õhtuga läbi, aga sellest järgmine kord. Huvitav oli, nii paljukest võin öelda.
Pildil kodanikud Dolce (vasakul) ja Gabbana (paremal) koduperenaisele (keskel)striptiisi tegemas.
