Saturday, October 23, 2010

Kõikide kirgede summa


Istume meestega sedapuhku Löwenruhe kõrtsikeses ja arutame truuduse teemal. Eks sõbral naine üksinda Egiptimaale reisinud.
"Kas ikka helistab ka?" pärin ärevalt.
"Esimesed kolm päeva helistas õhtuti, aga nüüd saadab sõnumi," vastab sõber paha aimamata.
Teine sõber noogutab kaastundlikult ja lisab, "Selge, siis on egiptuse mehe leidnud..."
Ilmselt oli ta Murumuti raamatut lugenud. Mina olen ka miskipärast;)

Pildil rahustab Egiptuse turismipolitsei eriüksus Eestist saabuvale naiste tsharterlennule vastu saabunud kirglikke kohalikke mehi.

Saturday, October 9, 2010

Mustade prillidega paks poiss


Käisin vanainimese matustel. Vanainimene oleks detsembris saanud 105-aastaseks. Vinge vanamutt oli - veel 100. juubeli eel käis ise linnas kosmeetikus ja juuksuris:D
Kuna ma enamikku lähedastest ei tundnud ja ega nemad mindki, siis võttis tutvustamise enda peale üks sihuke üle vanema keskea tädi, sihtis näpuga minu poole ja teatas - vot see mustade prillidega paks poiss. No "poisi" üle võib ainult rõõmustada, sest ega vene rahvusest noorikud mulle enam ammu ei ütle, et "aljoo, molodoi tshelovek". Nüüd ütlevad lihtsalt "mushtsina". Olen ikka parema meelega poiss edasi. Nagu Prid Batt. Paks olen ma ka, mis siin ikka häbeneda. Masu ajal pole paks olla mingi häbiasi, pigem ikka vastupidi. Ja mustad prillid varjavad loomulikult mu salalikke, tühje ja valelikke silmi. Seda teadis laulda juba Lauri Saatpalu.
Seega kõik on õige.

Pildil olengi nagu mina. Vasakult kolmas, tunnete ju ära?

Tuesday, October 5, 2010

Erinevatest meetoditest eesnäärmehaiguste diagnostikas


Helistas sõber, kõne ärev. Tema minemas perearsti juurde seoses seljanikastusega, aga sooviks teha ka eesnäärmeuuringu, ikkagi noorem keskiga. Mina jällegi tänu raskele saatusele ja lapsepõlves pidevalt pea peale kukkumistele sõprade silmis meditsiiniguru;)
"Kuidas see eesnäärmeuuring täpselt käib?" küsib sõber.
"Asi lihtne - üks näpp, üks auk ja kui hästi läheb, siis ka libestiga kummikinnas!" kinnitan sisimas itsitades.
"Ei...., ei-ei!" kuulen telefonitorust karjatusi. Aga täpselt nii see aastaid tagasi käiski. Mingit naudingut ma sellest küll ei tundnud:D Ikkagi oli tore teist meest kiusata.
"Seda pidi ju kuidagi vereanalüüsi kaudu ka kindlaks tehtama?" uurib murelik patsient.
No ikka saab. Seletasin siis ka alternatiivseid võimalusi ja mees läks rahunenult arsti juurde.
Tulemustest lubas teada anda.

Pildil doktor (kollases kitlis) sõpra eesnäärmeuuringuks ette valmistamas. Taustal grupp esimese kursuse meditsiinitudengeid.

Wednesday, September 29, 2010

Kopp on täitsa ees!


Kusjuures juba mitmendat päeva. Samamoodi mitmendat ööd ööbib mu õnnetu autu kodust kaugel, täiesti võõras aias, sest väravaauku on ehitatud vonklev Ramirendi ajutine aedik. Nimelt saabub üsna peatselt minuni Tallinna linna solgitoru ots, mida mööda edaspidi minu riivatud ja räpased mõtted Tallinna lahte solgutatakse. Hoidke nahk, Pirital ja Russalka juures suplejad!

Wednesday, September 22, 2010

Innovaatilisi ettepanekuid autoremondi vallast


Seekord sõitsime Soomemaale torumehe autoga. Et tema sõidaks, jätaks tee meelde, siis saab objektile sõites omapäi hakkama. Kõigepealt oli jube külm, sest Põhjas karastunud mees on harjunud ka talvel sõitma poollahtise küljeklaasiga ja ega enne kalendrisügise saabumist ju salongisoojendust peale ei keerata. Helsinkist välja sõites kannatasin selle kangelaslikult ära, ise mõtlesin, et E12-le jõudes palun tasasel häälel aken kinni ja soe lahti teha. A polnudki mul vaja ennast ületada - niikut kiirteele välja jõudsime, keeldusid kojamehed töötamast. Ja mitte see, kes meie linnavolikogus istub, a need, mis tihedalt piserdavat vihma tuuleklaasilt eest lükkavad. Torumees ronis vapralt autost ja tegi kapoti lahti. Kangutas alt ja pealt. Tuli mulle kaebama, et sellesautos pole tal ühtki tööriista. Mina istusin alalhoidlikult autos. Torumees tuhnis pagasnikus ja leidis pussnoa, sonkis sellega paar minutit kapoti alla ja teatas mulle, et kojamehi käivitav mootor täitsa tuline. Mina ei öelnud midagi, vaatasin kella (pidime poole tunni pärast objektil olema) ja istusin endiselt autos. Torumees kangutas kojamehi endisest suurema amplituudiga, torkas paindunud vart veel pika teraga pussiga ja sai minupoolsest kojamehest jagu. Mispeale käskis mul kojamehed tööle panna. Minu suureks kergenduseks ja rõõmuks hakkaski üks allesjäänud kojamees tööle, õnneks just see, mis tema kui autojuhi ees vehkis. Hiljem, juba pisut rahunenult, teatas torumees raugelt, et tal oli plaan B ka. Et mina oleks juhtinud ja tema oleks katuseluugist poolest kehast saati välja roninud ning luuaga mu nina eest vett minema peletanud. Hea plaan, pole midagi öelda! Kiirteel 120 kilti tunnis ja reibas torumees tuulest viidult auto esiklaasil:D Enam ma kaasreisijana ei matka, tulgu või hullem!

Pildil jälgib torumees pingsalt maanteed,mina olen roolis.

Saturday, September 18, 2010

Kas te muttide asjus oskate nõu anda?


Sellise küsimusega pöördus klient ehitusmaterjalide kaupluses aiaosakonna müüjast keskealise meesterahva poole.
"Kahjuks ei, mul on kodukanaks 10 aastat noorem naine," vastas müüja.
Nii ongi, ise nägin - kohtusime sugulase sünnipäeval. Kõht on nagu trumm ja lotendavad huuled on veninud kõrvuni.
Hea, et sugulasi vähe on ja neid kohtab veel harvemini. Muidu oleks vahetpidamata üks nipptakk.

Pildil Pirita rannas nöörpüünisega tabatud keskealine mutt.

Wednesday, September 15, 2010

Töömehe nälginud silmad


Täna olid mul finantsprobleemid. Üldiselt on töömehed mul mõistlikud, suurt ja kõlavat kiunu kuuldavale pole toonud, aga täna astus minuga lähikontakti ja üritas finantsteemal suhelda kurbade silmadega nooruk, sihuke lahjapoolne ja aeglasevõitu, aga muidu väga tubli!
"Kas te mulle raha annate?" küsis noormees ja puuris mind oma nälginud silmadega.
A mul oli arve peatöövõtjale läinud alles nädal tagasi ja ega enne kolme nädalat sealt kogemuspõhiselt midagi oodata ole. Pealegi olin eelmisel päeval samale mehele kandnud üle augustikuu objekti palga.
"Lähme välja!" ütlesin konkreetselt ja astusime koos mu auto poole, töömees õhinal, kapitalist vaevatult. Avasin pagasiluugi, nähtavale ilmus igatsugu sodi vedamisest üsna räpane sisevooder ja sellel üksik käsisaag, a muud mitte midagi.
"Näed sa siin kuskil rahakohvrit?" uurisin nälginud silmadega isendilt. Ei olnud. Ka inimhigist, verest ja lõigatud küüntest münte pressivat aparaatust polnud kusagil. Häbistatult läks rippuskäsi proletariaadi esindaja segumasina juurde tagasi ja punniskõhuline kapitalist lõi pagasiluugi lärtsuga kinni.
Öösel näen ilmselt Nabuccot unes. A las laulavad, raha ikka pole;)

Pildil tööriietuses segumees, kes oma nälginud silmi peab maskiga varjama.