Jõuk

Kolm korda luban arvata, miuke minu omaks sai:) Karm kamp, onju?

Aruanne ekskursiooni esimesest ja ainukesest päevast

Soome radikad käisid Eestis ekskursioonil. Korraldaja süül kahjuks akendeta kaubikus. Millest nad nüüd muljetavad? Korraks avati ka kaubiku uks - siis, kui Soome-poolne tolliametnik võttis sisse ronida ja isegi katsus paari radikat. See oli ülim õnn!
Tellisin Soomes ehitatavale objektile radikad, Soome toodang. Uurisin hankijalt, et kas poleks mõttekam juba sealt laost otse objektile vedada. Ei, oli vastus, toome ikka Eestisse ja saate siit kätte. Järgmisel päeval olin lao ukse taga, tõstuk ajas alusetäie radikaid kaubikusse ja sõit läks üle-lahe tagasi. Ilm oli vähemalt ilus ja radikaid patsutanud tollitöötaja tuhar prink;)

Pildil radikad. Korraks lasti kaubikust välja ka - pissile!

Roadrunner

Saatsin vanima lapse enda asemel Soome, ise ei viitsind minna;) Et sarnasus oleks suurem, siis enda autoga kah. Ta oma vana Outlanderi jättis mulle hoovi, aga targu võttis dokumendid kaasa, mine seda isa tea!
Helistan lapsele pealelõunasel ajal ja arendame dialoogi:
M:"Kihutad sajakahekümnega?"
T:"Sajakolmekümnega ja kuule, kompuuter ütleb, et sõita saan veel 104 kilomeetrit."
M:"Palju veel sadamani on?"
T:"Maitea, miskit sadakaksknd."
M:"Kiiret pole, lase tempo alla - võtab vähem benssu, sõida sajaga!" (Sal-Saller tuli meelde)
T:"Ei ole niiiii, onväää?"

Nii tunnikese pärast helistas sadamast ja teatas, et kui kiiruse oli alla lasknud, hakkas bensiini juurde tulema:D
No tegelikult hakkab kompuuter siis rehkenduma ökonoomsema sõiduviisiga lisanduvaid kilomeetreid ja nii oligi tal sadamas veel 34 kilomeetrit varuks, jõuab minu juurde küll:)

Pildil üritab mu sadamasse jõudnud ilus, blond ja boheem tütar auto salalukku aktiveerida. Kuidagi ei õnnestu! Help!!!!

Joodik

Istun Superstari sabas, pehme peal ja minu ümber on valgunud neli tüüpi, kes kauplusest ostetud õllekohvri on hoolimatult lahti rebinud ja kolmandikliitrine purk käes, rääkides üksteisest üle ja läbi üritavad ülemusele ja tööandjale selgeks teha, kui kõva töömees neist keegi oli. Eks kaks nädalat nulltolerantsi on mõju ja muljet ka avaldanud. Siis ilmub meie idüllilisse ja maalilisse kompositsiooni vormitriibu ja rinnamärgiga tegelane, kes trügib MINU ette, vaatab MULLE otsa ja etteheitval toonil teatab MULLE, kel pole käes isegi mitte sõrmust, rääkimata plekkpurgist, et nende laeva kauplusest ostetud jookide tarvitamine laeva baarides ja restoranides on keelatud, kas ma seda siis tõesti ei tea??
"Ma ei tarvita ühtegi jooki", vastan süüdlaslikult väikeseks-väikeseks kahanedes ja pilgutan justkui kaastunnet noolides oma kauneid pilkupüüdvaid ripsmeid....

Te ei kujuta ettegi, mida pildil olev tööline selle õllepurgiga VEEL oskab teha!

Abitööliste eine

Reedel pidin tagasireisile kaasa võtma tudengipoisi, kes va rumeenlasega samas kategoorias - värvis ka harjaga keldris seinu;) Poiss oli pisut tõbiseks jäänud. Ootame reedeõhtuselt rohkes autojärjekorras ja ma näitan poisile check-in kassade kohal jooksvat tulikirja, et väljamüüdud. Muigan ka veel ja hirmutan, et ega sulle ka kindlasti piletit jatku. Poiss mul ennegi abitöödel käinud, jõulude aegu oleks peaaegu koos torumehega Helsinkisse ööd jäänud veetma, aga siis ikka jalamehe pilet oli. Seekord vastupidi - minul ja autol oli Tallinnast võetud pilet ilusti olemas, aga jalakäija piletit neetu! Kassatüdruk vaatas meid hindavalt ja teatas siis kuidagi kõheldes - tegelikult veel business lounge´i pileteid on. Kallis see on, tahtsin ma enne põrsa ostmist seda ka näha? Kuulnud pileti hinnaks 120 raha, teatasin kategooriliselt, et nii palju on liiga palju;) Poisil venis nägu pikaks ja samas tulid ka mulle realiteedid meelde, et kui poiss jääb nüüd sinna, pean niikuinii maksma ta hotelli ja värgid. Teeme pooleks, pakkusin ja muidugi oli abitööline nõus:D Laevalepaigutamist oodates tegi noormees mulle kui vanemale kodanikule ja lisaks veel ülemusele ettepaneku, et ta võib ise tekipiletiga reisida ja mina mingu kui business-man. Keeldusin suuremeelselt, seda enam, et poiss oli poole piletist ju ise maksnud. Seda keeldumist pidin pool tundi hiljem kibedalt kahetsema, kui suures laevas polnud ühtegi vaba istekohta, küprokimehed ja abitöölised magasid raskes joobes koridoride põrandatel, istusid treppidel ja kõlistasid raha mänguautomaatide ees. Reede!
Lõpuks sain pool tuharat toetada parfüümikaupluse ees koridoris vonkleva pingimoodustise peale, neegrinaise kõrvale. See oligi ainus boonus:) Poole tunni pärast helistab äriklassis reisiv abitööline ja uurib, et kus ma olen ja mida teen. Tuligi ülemuse ja tööandja juurde, seisis mu kõrval (istekohti ju polnud) ja kaebas ärklassi rasket elu:

-lisaks pardakaardile küsiti ka dokumenti (poisil olid värvipritsmed pusal, juuksed tolmused ja töötossudest ma ei räägigi);

-kui mees toidukõrvaseks piima soovis, siis vaadati teda nagu metselajat ja pakuti teine klaas punast veini;

-kõrvaldiivanil losutas venekeelne kodanik (ülikonnas ja lipsuga), kes sigarit tõmmates (äriklassis on lubatud?) ärilehe lugemise asemel kõikse aeg minu töömeest häbematult vahtis ja kaaslasele midagi kommenteeris (poiss ei mõista vene keelt, ei saanud aru);

Nii hakkaski noormees oma teenitult kättevõidetud positsiooni häbenema ja tuli minu juurde seisma. Kui Eesti levisse jõudsime, pajatas ta pikalt-laialt oma pruudile uut staatust, loodetavasti oli kodune vastuvõtt ärimehe-kohane!

Pildil korraldavad äriklassi reisijad piima puudumise vastu protestides rahumeelse, vägivallatu aktsiooni. Minu töömees jõudis varjuda.

The man with the golden card

Tallinkil on selline tore teema nagu Club One. Hakkad aga pronksist pihta ja piisavalt Soome -vahet rabeledes jõuad kullani. Mina olengi nüüd kuldklient;)
Muidu ehk tühja sellest (tegelikult on ka pileti maksumus küllalt oluliselt odavam tavakliendi hinnast), aga minu jaoks tähtsaim on see, et kuldklientide autod paigutatakse laevale nii, et nood saaksid esimeste hulgas maha sõita. Kui esmaspäeval esimese laevaga minna, siis on see nagu töölisasula buss - tuubil võõrtööjõudu täis ja kolm autodekki nende plekist sõpru samuti. Kõige kauem olen sõitnud Helsinki sadamast esimese foorini (ca 1 km) 50 minutit! Kui lisada veel laevas vahtimine kolmandal autodekil, kuni alumised kaks tühjaks sõidavad, siis kokku võib tühi ootamine olla üle tunni.
Et tööde maht hakkas tasapisi üle pea kasvama, värbasin endale moodsalt öeldes projektijuhi, kes oma väikekaubikuga kord nädalas vedudega aitab ja lisaks tõi ta kaasa ka kaks töömeest. Länsisatamas läksime kassast läbi nii, et mina oma autoga ees ja tema sabas. Seisame kõrvuti radadel ja vaatan, et mida kuradit, tema auto peegli üljes ripub kuldklienti tähistav lapakas, et laevalepaigutaja teaks teda ettepoole sokutada;) Kuigi meil oli üks pilet (minu ostetud), kus mõlemad autod ja inimesed peal ja läbi läksime samast kassast. Eriliselt humoorikaks muutis asja tõik, et mees oli viimati Soomes käinud aastal 2001 :D
Pärast tsekkisin järele - tõesti, selle reisiga saingi staatusepunktid kokku ja nüüdsest saan nii Soome kui öösel koju märgatava ajavõiduga:)

Pildil Valge Laeva autojärjekord, ma ootan loomulikult kuldses reas!

Rumeenlane, va valevorst

Tellija kiidab mu mehi. Et kõvad rügajad ja no problems. Tegelikult üks ikka oli. Nagu töömehed ikka, tikkus proletariaat vennastuma kohaliku abitööjõuga (tassis prahti, värvis põrandaharjaga keldris seinu). Ülemaailmsest revolutsioonist ja kirjaoskamatuse likvideerimise programmist rääkimise asemel arutasid kodanikud miskipärast hoopis peremeeste jagatavate rahaliste hüvitiste teemal ja minu muidu nii kannatlikud ja firmatruud töömehed (välja arvatud eriti truu torumees) võtsid üles kiunu, et rumeenlane, kes elab kuuris, saab nendele lubatud tunnitasust pisut rohkem.
Egas midagi - kui tellija oli töömeeste kiitmisega jõudnud sinnamaani, et kas nad minult ka piisavat rahalist hüvitist saavad, võtsingi teema jutuks, et muidugi, aga miskipärast rumeenlane, kes elab kuuris (tassib prahti ja värvib põrandaharjaga keldris seinu), saavat minu oskustöölistest kõrgemat tunnihinda.
Ja mis selgus! Tegelikkus osutus hoopis roosamaks - rumeenlane, va valevorst, saab tegelikult hotelliomanikult ca kolmandiku vähem minu meestest.
Aga äkki oli midagi töömeeste omavahelises kommunikatsioonis tõlkes kaduma läinud????

Pildil võõrtööline, kes ilmestab enda puhkehetke enesekriitilise plakatiga - tõesti, milleks valed?