Veeren vaikselt roosast punaseks muutuva foori taha ja heidan uudishimuliku pilgu kõrvale. Kena hall auto, aga uksel on kiri Koit Toome. Mitte just suures kirjas, aga piisavalt, et prillideta lugeda. Ohhoooo, rõõmustan, kenahääl! Kuid oh häda, Koit Toomel on miskipärast blondid poolpikad juuksed ja et sellest veel vähe oleks, kraamib ta kuskilt lillaka kotikese meigitarvetega ja asub end näost mäkerdaama. Siis sain aru - Gibraltaril teevad ahvid täpselt samuti - ronivad inimestele selga, näppavad asju, lunivad süüa ja hoidku jumal, kui autoaken lahti jääb - kohe on roolis ja kui süütevõti ees, sõidavad veel minemagi! See ahvitar oli üsna kaugele jõudnud. Tea, kas Koit on siiamaani Gibraltaril?
Veeren täitsa vabalt piki Vabakat. Esimeses reas. Elmar laulab ja hinges on suvine tunne, natuke vihmane küll, aga mis tost! Kenasti kuuekümne ringis liigume kõik see mees koos. Äkki kostab mingit pirinat ja esiratast õhku rebides kihutab tagarattal balansseerides autoderivi vahelt läbi enduromootorrattal kõhnuke fauna esindaja, Hiiu ristmikul teeb kannaka, esiratas küll libiseb, aga teise rea autode vahelt õnnestub tal ikkagi Hiiu ülesõidu poole kimada. Mul pole midagi pikalt aru pidada - Moskva tsirkusest on karu plehku pannud, tavapärased areeni-riided selga ajanud, motikale hääled sisse löönud ja teeb trikke. Publik aplodeerib ja pillub küpsiseid. Ainult sellest ei saa ma aru, kuidas ta vahepeal tankimas käis? Ehk on Moskva karudele ka pangakaardid väljastatud?
Mina, neetud orjapidaja, pidin töömeeste nõudmisel puhkepäeva hommikul Espakki kimama. Eile küll nimetasin, et tähtaeg on kaugel, jõuate ju küll, puhake homme! Aga nemad - ei, isake, me tahame kangesti tööd teha! Nüüd siis selgus, et midagi jäi puudu. Sõidan siis vanema punase Opeli sabas Espaki parklasse, too pöörab üldehituse ukse ees kahe parkiva auto vahele, aga nii kavalalt, et ühele poole autot jääb ca kaks meetrit, teiesele poole ehk kolm. Just paras, et mina saaks oma autoga sinna vahele pugeda - umbes nagu Selveri parklas. Ronin kõhtu sisse tõmmates autost välja, ei mingit plekikolksu Opeliga, eksole, aga minu valge käeke puutub korraks vastu Opeli peeglit. Teiselt poolt ronib välja pisemat kasvu, aga punnis rinnalihastega fauna esinadaja, ajab suled kohevile ja pärib häiritult, et miks ma tema autot käpin. Näitasin kenasti käed ette, et ilusad valged ja väikesed ning koguni pestud. See teda ei veennud. Käib mul sabas ja korrutab ikka sedasama. Jäime siis seisma ja näpuga vahemaid mõõtes selgitasin tüübile, et ta parkis nagu naine;) Targu ma seda väljendit ei kasutanud, sest noor kukk oli jälle suled puhevile ajanud ja poja-ealiste fauna esindajatega avalikus kohas ja kinnasteta poksida pole minu hobi. Kuulamaks huvitavat vestlust, puges autost välja ka tibuke, aga kukekesele hoogu andmise asemel rahustas ta sulelise tollele millegi magusa kõrvasosistamise teel hoopis maha. Ma loodan, et nad mu kõveraid jalgu ei naernud!
Pildil lunib ahvike Koit Toomelt autovõtmeid, dokumente ja rahvusvahelist kindlustust.
