Wednesday, August 29, 2012

Solvang

 
  Täna solvas mind T-särk. Nillisin kaubanduses allahinnatud suverõivaid ja Denim Dream pakkus imeilusat, sobiva värvi ja tuntud brändiga, pagunite-vidinate ja viledega särki vaid 8 euroga. Reipalt krabasin XXL suuruse ja hooletu elegantsiga virutasin kassalauale. Müüjatibi vaatas mind hindavalt ja venitas - kas endale? Endale ikka, kellele siis veel!
    "See ei mahu teile selga, see on taljesse töödeldud särk!" informeeris mind spetsialist rõivastuse alal.  Silmad häbi täis, viisin taljesse töödeldud T-särgi stangele tagasi. Nüüd hakkan taljet töötlema!

     Pildil olen aheldatud jõumasina külge. Jube-jube, mida üks taljesse töödeldud särk mehega teha võib!

Saturday, August 25, 2012

Energialaks



     Grupp vanainimesi sõitis Tuhalasse laksu saama. Saime ka. Ootamatult ei töötanud minu jaoks mitte energiasammas ise , aga hoopis kivi, samuti tundsin selget kihelust teises paigas,  paarkümmend meetrit talu poole. Olin ammustel aegadel nõiakaevu juures käinud, aga samba-värk olevat leitud alles 2001. aastal. Kolmest tegelasest üks kahjuks energia liikumist ei tundnud. Päris Äia-ja Ämmaaugu juurde ei kõmpinud, a Hobuseaugu ja allikad vaatasime ära. Nüüd ootangi laksu süvenemist.

    Pildil leiate luubiga vaadeldes ka energiasamba. Nagu aastakümned oleks mu näolt ja ihust kadunud!

Friday, August 17, 2012

Patsient, lihtsalt patsient

 
 Jäi inimene haigeks. Perearst vaatas, kuulas ja tegi sõrmeotsa-analüüsiga kindlaks CRV markeri, mis andis põletikunäitajaks referentsiga võrreldes 15-kordse tulemuse. Noh, kirjutas muidugi eluvastaseid tablette. Kümne päeva pärast sama jama - nüüd oli CRV=10-kordse referentsiga. Arst rõõmustas, et positiivne nihe ja kurvastas, et tablad ei mõjunud ning kribas kähku uued antibiotsid välja. Kui kuu aega tablette napsinud patsient taas hingeldades perearsti ooteruumis konutas, otsustas õppind tegelane ta EMOsse lähetada. Kuue tunniga sai EMOs tehtud kuus uuringut, mis üheselt vihjasid kurjale tõvele. Arst arvas, et aktuaalne oleks teha veel mõned uuringud - noh, nii mõne nädala jooksul! Ähmis ja erutatud patsient oli eelnevast perearstinduse kõrgemast pilotaažist nii sahmis, et otsustas küsida veel üht arvamust. Loomult tagasihoidlikuna ei vajutanud ta esimeste murepilvede ilmnemisel kohe õiged nuppe ega liigutanud hoovakesi, vaid lasi asjadel kulgeda nö. tavapatsiendi kombel. Hoovakesi muljudes ja konkureeriva haigla  ning arsti teenuseid kasutades täpsustus diagnoos mõne päevaga - tehti kõikvõimalikud sisselükked ja väljatõmbed, uuriti veel verd ja sisemust. Ja lugege nüüd - kui patsient teda esimesena uurinud eriarsti teavitas arsti ja haigla vahetusest ja samas ka aru nõudis, miks temaga teises haiglas paari päevaga tehtud uuringuid ei võetud esimese haiglas teha, vastas arst, kogenud ja paljukiidetud tohter - MEIE haigla hoidub patsientidele valu ja ebamugavusi põhjustavate uuringute tegemisest.
   Minu arust võiks see arst ja NENDE haigla hoiduda haigete ravimisest üldse!

  Pildil ravitakse akupunktuurmeetodil emaka vajet põdevat noormeest. Ärge seda ravimeetodit kodus kasutage!

Sunday, August 5, 2012

Muusika ühendab ja tihendab



Nõmme Jazzi avakas Glehni torni jalamil möödus vihmavarjus teki alt eeskuulajate tagumikke piiludes. Üks oli sabaga, palun vabandust!

Wednesday, August 1, 2012

Agoonia

    Istusime sõbraga klapptoolidel Läänemere liivasel kaldal, paar meetrit veepiirist, varbad paljad ja hing avali. Rääkisime elust ja surmast. Kui mõne inimese elust saaks kirjapanduna 2-kopkase vihikutäie lauseid, siis me hindasime oma senist elukäiku vähemalt kogutud teoste vääriliseks. Teemat arendades jõudsime tõdemuseni, et inimese elu viimastel hetkedel silme ees jooksev värviline elulint oleks siis meie puhul kui mitte seebiseriaal, siis mitmeosaline film, mille läbivaatamine ei suju mitte loetud minutitega. Täielik agoonia! Iseasi muidugi, kas sellist agooniat elu lõpuhetkeil ikka on vaja....

Pildil tunglevad lahkujad värvifilmi ainulinastusele

Sunday, July 15, 2012

Fauna liikluses


        Veeren vaikselt roosast punaseks muutuva foori taha ja heidan uudishimuliku pilgu kõrvale. Kena hall auto, aga uksel on kiri Koit Toome. Mitte just suures kirjas, aga piisavalt, et prillideta lugeda. Ohhoooo, rõõmustan, kenahääl! Kuid oh häda, Koit Toomel on miskipärast blondid poolpikad juuksed ja et sellest veel vähe oleks, kraamib ta kuskilt lillaka kotikese meigitarvetega ja asub end näost mäkerdaama. Siis sain aru - Gibraltaril teevad ahvid täpselt samuti - ronivad inimestele selga, näppavad asju, lunivad süüa ja hoidku jumal, kui autoaken lahti jääb - kohe on roolis ja kui süütevõti ees, sõidavad veel minemagi! See ahvitar oli üsna kaugele jõudnud. Tea, kas Koit on siiamaani Gibraltaril?
       Veeren täitsa vabalt piki Vabakat. Esimeses reas. Elmar laulab ja hinges on suvine tunne, natuke vihmane küll, aga mis tost! Kenasti kuuekümne ringis liigume kõik see mees koos. Äkki kostab mingit pirinat ja esiratast õhku rebides kihutab tagarattal balansseerides autoderivi vahelt läbi enduromootorrattal kõhnuke fauna esindaja, Hiiu ristmikul teeb kannaka, esiratas küll libiseb, aga teise rea autode vahelt õnnestub tal ikkagi Hiiu ülesõidu poole kimada. Mul pole midagi pikalt aru pidada - Moskva tsirkusest on karu plehku pannud, tavapärased areeni-riided selga ajanud, motikale hääled sisse löönud ja teeb trikke. Publik aplodeerib ja pillub küpsiseid. Ainult sellest ei saa ma aru, kuidas ta vahepeal tankimas käis? Ehk on Moskva karudele ka pangakaardid väljastatud?
      Mina, neetud orjapidaja, pidin töömeeste nõudmisel puhkepäeva hommikul Espakki kimama. Eile küll nimetasin, et tähtaeg on kaugel, jõuate ju küll, puhake homme! Aga nemad - ei, isake, me tahame kangesti tööd teha! Nüüd siis selgus, et midagi jäi puudu. Sõidan siis vanema punase Opeli sabas Espaki parklasse, too pöörab üldehituse ukse ees kahe parkiva auto vahele, aga nii kavalalt, et ühele poole autot jääb ca kaks meetrit, teiesele poole ehk kolm. Just paras, et mina saaks oma autoga sinna vahele pugeda - umbes nagu Selveri parklas. Ronin kõhtu sisse tõmmates autost välja, ei mingit plekikolksu Opeliga, eksole, aga minu valge käeke puutub korraks vastu Opeli peeglit. Teiselt poolt ronib välja pisemat kasvu, aga punnis rinnalihastega fauna esinadaja, ajab suled kohevile ja pärib häiritult, et miks ma tema autot käpin. Näitasin kenasti käed ette, et ilusad valged ja väikesed ning koguni pestud. See teda ei veennud. Käib mul sabas ja korrutab ikka sedasama. Jäime siis seisma ja näpuga vahemaid mõõtes selgitasin tüübile, et ta parkis nagu naine;) Targu ma seda väljendit ei kasutanud, sest noor kukk oli jälle suled puhevile ajanud ja poja-ealiste fauna esindajatega avalikus kohas ja kinnasteta poksida pole minu hobi. Kuulamaks huvitavat vestlust, puges autost välja ka tibuke, aga kukekesele hoogu andmise asemel rahustas ta sulelise tollele millegi magusa kõrvasosistamise teel hoopis maha. Ma loodan, et nad mu kõveraid jalgu ei naernud!

    Pildil lunib ahvike Koit Toomelt autovõtmeid, dokumente ja rahvusvahelist kindlustust.

Tuesday, July 3, 2012

Rebase rada


     Istusin viljaka õhtupooliku uue seriaali piloodi publikuesikal. Seriaal tuleks midagi tvinnpiiksilikku, kes mäletab. Mingist veidra publikuvaliku kogumisse sokutas mind seriaali autor isiklikult;) Et ma positiivselt hindaks! Tegelikult mulle ikka meeldis ka - noored näitlejad tegid head tööd, heli oli suurepärane (kodumaistes odavseebikates tikub heli kohati täitsa kaduma), ka kaameratöö oli täiesti tasemel. Et kas mina olen nüüd kõige selle õige hindaja? Ega professionaalslet ilmselt olegi, aga ma lihtsalt istusin kogemata õige koha peale;) Nimelt piilus mu naaber, kena noor tütarlaps, mind ikka mitu minutit ja mina nautisin noore naishinge arusaamatut tähelepanu, enne kui teatas, et ta tunneb mind küll. Minul, häbematul meeskodanikul, jätkus ülbust kenale neiule vastata, et mina ei tunne teda üldse ja peaaegu oleksin lisanud "veel", aga kohe selgus ka ligitikkumise põhjus - nimelt oli neidis mu tütre koolikaaslane kinokoolist. Jõuan ma neid kõiki tunda;) Seega pauside ajal meie, kaks professionaali, arutasime kõik läbi ja üldiselt kiitsime ka heaks!
     Piloot lasti suurele ekraanile nagu tuleks telekast - koos alguse, lõpu ja reklaamidega, kusjuures reklaamipauside ajal kamandati publikum snäki-ja joogilaudade manu. Muidugi oli teise reklaamika alguseks laud tühjaks kühveldatud, minule jäid jälle tühjad pihud;)
    Aga algus on paljulubav, kui RR ekraanile jõuab, muudkui vaadake, silmad punnis:)

    Pildil kena naine testpublikust reklaamipausi ajal ennast kosutamas.