Õnn ei seisne töötegemises

 
  Tellija ema, hallipäine daam, tuias kitsas esikus minust mööda ja pillas mokaotsast:
"Minu töötegemised on siis nüüd tehtud!"
 "Palju õnne!" ütlesin viisakalt, arvates, et tubli naine sai riigi rahakoti pääle peesitama.
"Mis õnne?" möiratas emalõvi, "mind lasti eile töölt lahti, peale 36 tööaastat."

  Nüüd ei teagi, kas mulle tehtu eest tasutakse või läheb kõik pensionifondi...

Ka mu töölistel pole palgaootuses targemat teha, kui Mustamäe kohal jalgu kõlgutada.

Küüditamisest

     Alustasime korterelamus kööki-esikut-vannituba hõlmavat remonti ja pererahvas, kellest mina olin kohtunud emanda ja isandaga, lubasid end maale küüditada - et meie ei segaks neid ega nemad meid. Väga mõistlik otsus!
     Brigaad lendas peale, peremeest-perenaist tõstsid kohvreid esikusse ja valmistusid lahkuma, aga töömehed teipisid juba usinalt magamis-ja elutoa uksi, et tõkestada tolmu levikut. Lifti nupp hõõgus punaselt, samuti perenaise palged, kui ta ähmiga peremehe poole pöördus:
     "Aga isa?!"

     Isa leiti juba kinniteibitud magamistoa ukse tagant.
Pildil magamistuppa unustatud vanaisa sõnatu protest nooremate ükskõiksuse vastu.

Suurus loeb

   

   Käis mu torumees JÄLLE Soomemaal tööl. Sedapuhku kaugemal ja kuna ta navigaatorit eriti kasutada ei oska, oli ka seekord mure, kas jõuab õigele laevale. Kui mees siis kaks tundi enne õiget aega sadamast helistab ja rahulolevalt teatab, et vaatab merele, sain rahulikult magama kebida. Hommikul mees taas toru otsas ja teatab etteheitva häälega, et oleks äärepealt Helsingis pidanud ööbima.
    Selgus, et meie kaubik, mis on alati ja ilma mingi sadama-ja laevategelaste kobinata käinud 2,4/7 m alla, on ootamatult kosunud kõrgustesse ja ülearuse 10 sentimeetri eest tuli kodanik torumehel 30 € lisaks maksta. Oleks tal siis raha olnud! Õnneks oli soomlasest tellija pistnud torumehele tasku 50 €, et too Tallinnast talle 4 kohvrit õlut tooks:D
     Resümeerides teatasin torumehele, et õigel meeskodanikul on alati puutumatu varuna 50 € taskus.
"Eks ma siis naiselt küsin", oli torumehe vastus.

Pildil saab torumees abikaasalt kaasa mõningase varuga käibevahendeid.

Seitse asja

 
 Lugenud Delfi Targutajast artiklit igavesest elust, tabas mind tohutu loominguline palang ja veenmaks ennast ja blogisõbrannasid vaatame kohe, kas mul oli igavese elu suhtes õigus.
Esiteks - huumorimeel. See on mul olemas. Naeran kogu aeg ja kui ei naera, siis naeratan.
Teiseks - lendamine. No mida ma lendan, tiivad on ju läbipaistvad, lasevad õhku läbi....
Kolmandaks - nõmedad kolleegid. Neid mul pole, ainult mõned alluvad:)
Neljandaks - pensionile jäämine. Kaugel.
Viiendaks - karsklus. Oijahhh, olen hakanud tarvitama. Ükspäe jõin isegi punast veini klaasikese.
Kuuendaks - uni. Piisav. Magan oma lohkus ja muhkus madratsil 7 tundi nigu naksti. Kui Aaza-Lea puus on käepärast, siis pole aega - muudkui muhkeldan!
Seitsmendaks - tsölibaat. Mida nad sellega mõtlevad? Tahtsid vist nalja teha???

Resümee - elan saja aastaseks, kusjuures akuutselt ja aktiivselt. Kes lööb kampa?

Pildil seitse pealtnäha süütut asja, mis tagavad meesterahvale pika eluea.

Vabariigi valvur

Meie lipp

  
  Rüüpasin köögis hommikukohvi, silmitsesin hellalt madala püramiidi taolisel alusel rahvusvärvides laualippu, mille pööningul saepuru alt olin välja kaevanud ja meenutasin aastat 1988, kui toonase väikeettevõtte innovaatilisel juhil minu isikus tuli pähe Lauluväljakul toimuva massiürituse tarbeks (loomulikult omakasu eesmärgil) hulgi rahvusvärvides lippe toota. Ma tõesti ei saa aru, miks mina oma nime ordenisaajate nimistust ei leidnud!? Oleksin isegi viienda järguga leppinud! Värbasime hotell "Olümpia" kunstniku (Riin nimeks - tervitused!), varustaja hankis restide viisi siidi ja tootmine algas. Valmistasime nii laua - kui normaalmõõdus lippe, puhas käsitöö oli.  Seesama ehtsast siidist käsitöölipp lehvib mul ka praegugi Arturi nina ees.
     Mul on hea meel elada OMA riigis. Elagu Eesti!

    Pildil meie väikeettevõtte õmblustsehh aastal 1988

Naer

    Täna venis tööpäev ootamatult pikaks ja viljaka tegevuse tähistamiseks tassikese latte ja pähklikoogikesega maandusin pärastlõunal Veskis. Kohvinautimise taustaks tuli Kurmeti "Naer". Ees koridoris, minu nägemisulatusest väljas, kevadel-suvel-sügisel mu lemmikkohaks olevatel punastel leentoolidel istusid sellised kolme-neljakümne vahel noormehed, kes innukalt arutasid, kas laul on kaheksa-või üheksakümnendatest. Limpsisin oma latte lõpuni, pühkisin koogipuru kokku ja punastest leentoolidest mööda hiilides ütlesin teadja õigusega: "Virmaliste lugu oli kuukümnendatest, poisid!"
    Poisid vahtisid maani klaasakendest mulle järele, kuniks parklast välja tagurdada ukerdasin.