Kuumad kaitseväelased

   


















 Mõnes Eesti Kaitseväe dislokatsioonipaigas igatahes pole ette nähtud õhutemperatuuri tõusu üle null-kraadi. Meie poisid on  niigi kuumad!

Ökoteenindus

   

  Augustibluusi ürituste väisamise raames tuli ihuturgutamise eesmärgil paraku külastada ka Haapsalu toitlustusasutusi. Paraku seetõttu, et esiteks olid need pilgeni muusikanautlejaid täis ja teiseks sai nalja rohkem kui süüa. Võtame näiteks sellise kindlasti väga toreda koha nagu "Kõhule Pai". Kui ma sealt ilma kõhutäieta lahkusin, oli see ju mu figuurile ja üleüldisele enesetundele ainult kasuks!:D
Letitüdruk unustas meid teenindamata, kui ma talle seda veerand tunni pärast meelde tuletasin, siis tuli küll mokki väänutades lauda tellimust võtma, aga meie valitud roogadest tõi ette ainult kaaslasele, mina piirdusin värskeltpressitud apelsinimahlaga, sest isegi mullivett neil polnud! Mingil hetkel neiukesele nagu meenus midagi ja meie lauast mööda siiberdades küsis ta moka otsast, et ega ma ometi midagi süüa tellinud. No kus ma enam julgen esineda - muidugi ma ei tellinud, palun vabandust, et nii kaua laua taga istun ja tühja klaasi käes keerutan!:D
Et mingilgi kombel ennast tankida, sõitsime pisut linnast välja, Rannarootsi Keskusse. Seal mitu söögikohta ja täiesti tühjad! Cafe Tallinn sõbralik poiss-kelner tõi meile lauda vajalikud joogid, sain jälle veerand tundi klaasi käes keerutada, kuniks kuulsin kelneri vestlust naaberlaua toitujatega:
"Oi, kas te olete juba söömist alustanud, ma tõin teile kogemata kõrvallaua road!"
Naaber mõmises midagi täis suuga, mida võis mõista umbes nagu koer Arturi urinat, kui oled talle andnud mõnusa lihariismetega kondi ja üritad siis seda tal suust ära rebida....
Keerutasin tühja klaasi veel veerand tundi, siis sain lõpuks karbonaadi:)
No bluusi nägime ja isegi kuulsime - ühe kohas isegi terve minuti ja promenaadi kõlakojast kostus ju ka:P

   Pildil istun peale kõhutäitmist Paralepa rannas, loomulikult koos kaaslasega!

Kuumus

 

  Just sadas maha....tahaks öelda "esimene lumi", aga kahjuks oli tegu üksnes tillukese padukaga, aga asi seegi. Uurisin pikaajalist ilmateadet - ikka seesama, kuumus-kuumus-kuumus. Kunagi oli mul majas isegi konditsioneer, aga nüüd pean ööbima nagu kass tulisel plekk-katusel, mina - tõsi küll - katuse all:D
    Mul on kuumade kodumaa suvenähtustega isiklik suhe ka - ajateenijast poeg sündis läbi Eesti kuumarekordi päeval. Mida mina sel päeval tegin, ei taha lugejad teada ega mina meenutada:P
Pühapäeval käisin jälle Kaitseväe pioneerilaagris - poistel oli lubatud visiteerijaid rõõmustada spordirõivastuses, ainult troopikamüts pidi lisaks olema. Poiss on endiselt reibas, sel nädalal on esimesed laskeharjutused ja metsalaager. Kindlasti õpivad ka ühe tikuga lõket süütama ja muid pioneerioskusi:D
   Eile käisin korraks ka mereõhku hingamas. Meri oli kuradima kaugel, tuli üle mitme liivapõndaku ronida, aga preemiaks sai rannas näha läbi liivaluidete rullinud Vitarat, mille uksed olid pärani ja idanaabri järeltulijad nautisid täiega habemega naise või habemeta poiste reibast tümpsumuusikat. Rusikas oli taskus küll täitsa rullis, aga kodanikujulgusest jäi puudu, küll ma oleks maakeeles nendega mölisend!:P Loodan, et need tegelased oma nelikveolisega liiva kinni jäid!

Pildil grupp suvevormis ajateenijaid. Poega ma pildile ei lubanud!

Laululahing

   

     Paar päeva tagasi helistas reamees lausa tunnikese tavalisest varem. Teatas, et nad olid õhtuse rividrilli ajal üle laulnud teise rühma, mistõttu rühmaülem andis telefonid varem kätte. Rühmalauluks valisid noorsõdurid "Pistoda laulu". Uurisin, kas poeg ikka teab, mis filmist see laul on - no muidugi ei teadnud. Minu arvamuse peale, et nüüd teab ta vähemalt ühte laulu peast, teatas noorsõdur, et ikka kahte - hümn peab ju ka sõduril peas olema:D
     TPI sõjaväelaagris Tapa garnisonis pidi ka meie rühm rivilaulu valima. Ohvitseridele väitsime, et meie vene keeles laulda ei oska, mistõttu lubati laulda ka eesti keeles. Lauluks sobis hästi "Metsavennad":D Marssisime õhtusel drillitunnil mööda apelliplatsi, et ai-tsihh-ai-tsahh! Muidugi kaua see lõbu meil ei kestnud - öördajaid on eestlaste seas alati. Kui kogu laager rivvi tõmmati ja meie rühma eriliselt piitsutati, ajasime meie silmad punni, et oligi fašistide laul vä???:D Järgmiseks päevaks kästi uus rivilaul omandada. Korraks mõtlesime küll "Jää vabaks Eesti meri" peale, aga söed olid alles kuumad ja ühel kroonus käinud poisil tuli mingi omaaegne venekeelne laul meelde - seda laulsimegi omal viisil.
    Järgmiseks ootan, mis tantsud noorsõdurid ära peavad õppima.

    Pildil grupp metsavendi mõni hetk peale laululahingut.

Mu poeg on ajateenija

  

   Poeg läks kaitseväkke, vile suul ja naeratus näol. Eks ma reservohvitserina üritasin talle üht-.teist eluks vajalikku nimetada, aga ega ta kuulanud! Veel autos kordasin üle, et noore-ajal on su voodi alati halvasti tehtud ja relv alati puhastamata. No nii oligi, esimesed muljed on küll reipad, aga just see kumabki läbi, et noorte distsiplineerimine ja ühte mõõtu viilimine käib täie hooga:)
    Teise nädala lõpuks olid kaasavõetud varud ammendatud ja reamees palus üht-teist lisaks hankida. Seda olin ma muidugi kuulnud, et kaitsevärvi T-särke on hooajal raske saada - pidin kolm kaubakat läbi jooksma. Muu nänniga oli lihtsam ja nii ma väeosa värava taga kella andsingi, kilekott näpus.
Annan aga kella ja ei midagi. Piilun aknast sisse - suur tühi tuba. Annan veel kella, mille peale kuskil pea kohal hakkas prigisema valjuhääldi, et astugu ma aga sisse, uks ju puha lahti! Ukse taga avar tühi ruum, seina ääres reas toolid. Vaatan vasakule, seal samasugune ruum, kah toolidega. Astun areldi edasi, kui juba tuttav hääl pisut kärsitumalt seletab, et kuhu ma lähen, andku aga dokument. Vaatan ringi ja siis saan alles aru, et vasak sein on hoopis parempoolse peegelpilt ja selle peegli taga istub kärsitu hääl. Peegli sees oli ka sahtli moodi värk, pistsin sinna oma ID. Pisku aja pärast astus läbi peegli habemetutiga allohvitser, kes võtttis mu käest kilekotikese noorsõdurile ja lubas mul lahkuda:)
Eile noorsõdur helistas ja oli saadetisega rahul. Esmaspäeval juba eksam määrustiku peale. No küll peatselt paelad peale saab!

    Pildil grupp noorsõdureid puhkehetkel. Poeg on selgelt äratuntav!

Minu vitaalsuse saladus

     Üks välismaale mehel pagenud keska-aegne klassiõde orgunnis klassi kokkutuleku. Muidugi olin paljusid klassikaaslasi näinud kooli juubelitel, aga mõned olid ka täitsa nägemata. Sain ühe klassiõega juba parklas kokku ja kui üle platsi minnes ta viipas, et näe, need ka juba kohal, siis mina ei näinud ühtegi tuttavat inimest:D No pikapeale hakkasin ikka nägusid tuvastama ka! Tüdrukud olid lihtsalt vanaks jäänud, aga poisid paksud ja peast hallid. Miskipärast pidas üks klassivend vajalikuks märkida, et ma näen hea välja!? Tema küsimuse peale, et mida ma sellise konditsiooni saavutamiseks teen, et kas vehin hoolega trenni teha või kasutan ma mingeid vaimseid tehnikaid, vastasin ma lihtsalt ning selgelt  -  naised ja alkohol. Kusjuures alkoholi ma ei tarbi!:P

   Pildil saategi mind näha kogu mu ilus, loomulikult koos oma jänkukesega.

Lõpetamise järjekorras

  Tütar lõpetas põhikooli. Aktus oli jube pikk - ikkagi neli klassikomplekti. Noored nägid oma ilusates tualettides välja nagu kohmakad karupojad. Minu laps ütles ka, et kontsakõndi harjutades kukkus mitu korda:D Õhtul oli mitteformaalne lõpupidu. Lugesin siis sõnad peale, et neiu krantslike kaasõpilaste ebaõpilaslike teguega kaasa ei läheks. Pärast uurisin, et mida peol ka tehti.
    "Ah, poisid jõid õlut ja vahtisid telekast jalkat", teatas tüdruk.
    
     Sellised poisid siis. Tüdrukute tegevuste kohta ei öelnud tsikk sõnagi:P 

    Pildil 9.D lõpupeol. Minu tüdruk on televiisoris.