Viisakas pöördumine

Kullake Kristuses,


Palun pange mind, ma ei saa tüüp ise, et ma palunud, et hea õde siin, et aidata mind kirjuta seda postitust ja saata selle sulle.

 Armas pöördumine, onju?  Mida nüüd küll teha, kuhupoole joosta?

Pildil öörahu kloostri taga metsas. 

Ujumistund

Täna korraldasin oma telefonile ujumistunni, kevad ikkagi! Kahjutundega pean tõdema, et telefon polnud ilmselt piisavalt motiveeritud ega tõusnud pinnale. Vähe sellest -  pidin ta potist välja koukima ja kuivatama, kruvikesi edasi-tagasi kruttima, hellalt ekraani silitama, aga mida sain tänuks?! Krt., ma ütlen, ei mingeid ujumistunde ega päevitamist enam. Pistsin pimedasse sahtlisse.

Illustreerival pildil nähtav on juba didaktika kõrgem pilotaaž - auto üritab inimest ujuma õpetada!

Määminister

Yes, määminister, mina ostsin säästlikuma auto, söön säästlikumat saia, elan telgis ja hingan värsket, seni veel maksustamata õhku - seda õhku, mida meie määminister viimse juuksekarvani täis on! Ma saan aru, et valimislubaduste katteks ja koalitsioonilepingu täitmiseks tuleb riigieelarvesse pappi kokku ajada, aga palun-palun, armas määminister - ära aja selle põhjendamiseks nii lolli juttu, et Kükametsa külapoe taga õlut mekkivate talumees-traktoristide krantsidki naeravad!

   Pildil selgitab valitsus (kahe jalaga maas) rahvale (nelja jalaga maas) kütuse aktsiisitõusu vajalikkust.

Mitte ainult meestele

  Eesti päris oma sõjafilm - nii võib Nüganeni linateost  "1944" nimetada küll. Juba esimesed lahingustseenid löövad südame alt õõnsaks ka kunagi soldatina  ise tankirulli all olnud siinkirjutaja. Ehtsa higi, tolmu ja püssirohu ning mitte nii ehtsa verega määritud lähivõttes näod ja ilmed on vägagi kõnekad. Ajaloolist tõde on eksponeeritud ohtralt - lisaks sakslastele võitlevad Sinimägedes  kõrvu eestlastega ka taanlastest lahingpaar ja vilksatab ka valloonide pataljoni embleem. Detail, mida ei nõukogude ega vene filmides iial ei näe - mitmel eesti sõduril on relvaks sakslaste Sturmgewehr44, millest peale mõningaid muudatusi ja lisandusi Mihhail Kalašnikovi konstruktoribüroo poolt sai ilmakuulus automaat AK-47. Venelased eitavad senini tolle relva ja ka saksa konstruktorite (Hugo Schmeisser) aluseks olemist kalašnikovi loomisel.
Film surub istmesse ja ajju - seansi lõppedes jäid inimesed istuma veel peale tiitreidki. Kunnase stsenaarium on sõjatehniliselt-ning taktikaliselt märksa etem, kui  inimsuhete lahkamise osas - mitmed liinid algavad, aga ei vii kuhugi. Loomulikult on teosel ajalised piirid, aga kuidagi paljuvõitu oli neid algatatud suhte-ja tegevusjuppe. Ilmekas tegelane obersharführer Saareste lahkub, oksad peas, keset lahingustseeni ja jääbki filmi jaoks kadunuks. Ootasin ja ootasin, et ta tuleb sisse ka Sõrves, aga ei. Kaksikutest saab üks Sinimägedes surma ja teine ilmub välja vastaspoole väes juba Sõrves. Vend tapetakse venkude poolt ja sina oled paari kuu pärast samas paadis vaenlasega? Siin oleks näinud pigem metsavendluse teemat. Hästi alustatud ja samamoodi lõpetatud olid stseenid Aino Tammikuga (Maiken mängis jube hästi!), mu arust oligi siin filmi põhiline sõnum - sõda, surm, kaos ja kaotused läheb mööda, aga armastus jääb, see viibki elu edasi. 
    Minge vaatama, kindlalt soovitan!

  Pildil võitleja ja StG44

Karsklase sõnumine

 

   Vanema poja pulmas neelas ajateenijast karsklane kõigepealt klaasikese vahuveini, siis rüüpas eelroa kõrvale pokaali punaveini ja kui ettekandja-neiu tuli klaasikest täitma, siis ütles poeg eieieieiei. Ettekandja oli visa - jaajaajaajaajaa, oli tema sõnum. Poeg proovis korra veel vastu punnida, aga klaas ikkagi täideti. Õhevilpõsi kummutas poeg sellegi.
    Peale ettekandja lahkumist selgitasin pojale elu põhitõde - kui naine ütleb eieieieiei, siis mõtleb enamasti jaajaajaajaajaa. Ja jaaaa!!
    Muidu oli pulm tore ja viisakas, keegi nelikveoga ei lahkunud - sain nimelt Subsiku müüdud, nüüd veeren esiveoga:P

   Pildil vägivallatseb ettekandja (kollases) minu poja (hallis) kallal.

Kohtumised röövloomadega

     Peiu vanemad toppisid kohkunud kodumaalased migrubussidesse ja mootori unnates ronis vapper väikeliikur Kaplinna ümbruse mägedes nn. Peninsula Tour´i ringteel. Esimene ehmatus tabas põhjamaalasi pingviinide reservaadis - kurjad loomad hoidusid küll kuuma sügispäikese eest põõsaste villu, aga mine sa isapingviini tea ja isiklikult mina hoidusin piirdest ohutusse kaugusesse.

    Järgmises parklas oli kena hoiatussilt, mis kõik olevad ja tulevad ohud kokku võttis:

Nagu lisatud pildilt näha,  ei öelnud näljased paavianid ka munadest ära:

Kui te nüüd arvate, et see paavianide toitlustusteenindaja olen mina, no kes siis ometi pilti tegi??

Kolm kirbuhüpet

  Olles korduvalt Türgi rahvusliku lennukompaniiga lennanud, ei tekkinud eriti keerulist valikut lennuks Aafrika mandri lõunatippu, Kaplinna. Loomulikult Turkish Airlines, Euroopa parimaid!
Esimene hüpe Tallinnast Istanbuli, ikka economy-klassis,  oli pika lennu kerge eelsoojendus, kuid teenindus ja toitlustus toimis kenasti. Lennuk polnud veel Tallinna kohalt lahkunud, kui lahked näitsikud tõttasid jagama Türgi maiustusi. Muide - kümme päeva hiljem, tagasilennul, maiustusi ei jagatud, sest pardal oleva ligi 350 inimese seas olevat pähkliallergik! Veel üks plussike "töörkišile".Paralleelselt maiustuste jagamisega pisteti reisijatele pihku menüüd lõunasöögi valikutega, peatselt kolistati meie selja taga toidukonteineritega ja juba  läkski käru liikvele. Eelroana tilluke tükike mozarellat salatilehekesega, pearoa valikutes loomaliha või kana riisiga, desserdiks šokolaadipuding. Joogivalik oli rikkalik, eelistasime kohalikku veini, mis etteruttavalt öeldes jäi märgatavalt alla Prantsuse veinile, mida pakuti pikal lennul üle Aafrika. Toidust enam avaldas muljet lõhn, või pigem peaksin ütlema hais, mis toitlustuskärust mitu meetrit eespool liikus, aga ehk mängis rolli  ka meie asukoht lennuki viimastes ridades. Minu valitud kanafilee üllatas mahlasuse ja maitsebuketiga. Kui enamasti lisan pardaroogadele ohtralt soola ja pipart, siis seekord oli maitseelamus tasakaalus. Kaaslase võetud beef oli sitkevõitu ja ka pipart kulus rohkelt. Kandikud koristati kiirelt ja enne maandumist jõuti teha veel üks joogiring, Lõunasöögile lisas naudingut mugavalt lahe istmevahe, kus isegi minu üsna tugeva kere ja toidulauakese vahele jäi tubli mitu sentimeetrit, ka jalgu sai korralikult eesoleva istme alla sirutada.
     Kuus tundi Atatürki lennujaamas Johannesburg-Kaplinn öist lendu oodates möödusid kiiresti jalutavat-jooksvat ja tukkuvat-käratsevat rahvaste paabelit jälgides, suikudagi ei õnnestunud.
     Halva üllatusena oli suures Airbus 380 lennukis istmevahed vähemalt tolli jagu kitsamad eelmisest lennukist, seda ei kompenseerinud ka rohke filmi-ja mänguvalikuga isiklik meelelahutuskeskus eesituja seljatoes.  Õnneks oli meil akna-äärne kahene iste, sai vähemalt vahekäiku jalgu sirutada. Tõsi küll, öösel sõitis mu varvastest üle toidukäru, aga eks see oli mu enda süü! Erinevalt lühikesest lennust, olid seekordses pardameeskonnas ainult naised. Teenindus oli kiire, aga samas märksa ükskõiksem ja impersonaalsem kui eelmisel lennul, mille meesstjuuard ei pidanud paljuks ühe reisija palvele vastata, et teenindajad on siin selleks, et reisijate elu võimalikult muretuks teha. Väikelastele toodi pooljoostes Turkish Airlines täispuhutav lennuk, reisijatele turkish delight ning 13-tunnine lend Kaplinna (koos tehnilise peatusega Johannesburgis) võis alata. Lend oli stabiilne, ilmastikuolud head, märgatavat turbulentsi polnud ei Vahemere ega ka Sahara kõrbe kohal. Sügavas öös  panime imeks all tuledes säravaid Põhja-Aafrika linnu -  ju siis energiat jätkub. Toitlustamine oli kraad kangem kui lühikesel lennul, ka menüü tunduvalt kopsakam. Paar tundi peale keskööd serveeriti hiline õhtusöök - eelroaks täidetud baklažaanitükike, killuke lõhet ja pearoana valik beefist või rigattonist päikesekuivatatud tomatitega. Seekord kiidan rigattonit - kuigi ka liha oli mahlane, andis makaronidele siputatud parmesani juust koos kuivatatud tomatitega pastaroale väga huvitava maitse.
Desserdiks pakuti kirsi-vaarika kreemi ning muidugi käisid roogade juurde ahjusoojad kuklid. Joogivalikust pruukisime sel korral Chardonnay´d oma tuntud karges headuses. Öösel pikalt tukkuda ei lastud, kohe peale päikesetõusu hakati valmistuma hommikusöögi serveerimiseks - munaroog grillitud tomatite ja gouda-juustuga äratas kenasti üles. Seda pean küll ütlema, et erinevalt mõnest teisest lennufirmast on kohvi maitseelamus türklastel sedavõrd harjumatu, et mina eelistasin hommikujoogina kanget teed.
Pika lennu jooksul oli ilmselgelt toitustamisega liialdatud, sest vahemaandumisel vajas likvideerimist ummistus lennuki tualettruumis. Tehnilise peatuse ajal lahkus ligi kolmandik reisijatest, tänu millele sain lõviosa reisi viimasest kahest tunnist veeta keskmisel neljasel istmel pikutades.
Johannesburgis vahetus ka  meeskond, pardale tõusis  hommikuselt vissis nägudega seltskond, kes kiiruga kohvi-teed ja kirsikooki pakkudes sõna otseses mõttes jooksuga piki vahekäiku  kärutades hoolimatult reisijaid müksisid.
     Summaarseks hindeks Türgi rahvuslikule lennukompaniile neli miinusega, parim meeskond ja ka toiduelamus, rääkimata juba lennukiistmete mugavusest, esimesel reisitapil Tallinnast Istanbuli.
     Kaplinn võttis meie reisiseltskonna vastu 24-kraadise soojusega ja naeratavate mustanahaliste piiriametnikega, kes Eesti passi nähes joviaalselt hõiskasid:
    "Yes-yes , I know Estonia, you are russians!"

Pildil toitlustamine turistiklasssis, beef oma saatust veel ei aima!