"Sangarid"

 

  Täielik nostalgialaks, täpsed ajastudetailid, visuaalne õhkkond, ka poisid mängisid nagu oleksid ajamasinasse sattunud. Helsingi linnavaated meenutasid mu enda esimest käiku Soomemaale, suu ammuli mööda linna kolamist, markade näppude vahel veeretamist ja seda õiget "lääne" tunnet. Väliseestlusega mul vahetu kokkupuude puudub, mistõttu Stockholmi Eesti Majas toimunut ei oska hinnata, aga äpardunud ärimehest soomlasest onkel oli täpne koopia minu esimesest soomlasest "äripartnerist" - jutumärgid seepärast, et minu oma põhiline eesmärk oli töö meie kaela sokutada, ise Eestis joomas ja hooramas käia ning tööde eest tehtud raha "õiglaselt" jagada. Õnneks ei kestnud toonane partnerlus kaua. Samamoodi ei kestnud kaua meie filmikangelaste hõlpelu, kes läks kinni, kes läks kasti, mõnest sai ka inimene. Hea film, täiega meeldis. Kui möödunud aasta eest nomineeriti Ruumeti "Päevad...", siis loodetavasti läheb filmil "Sangarid" sama hästi või pareminigi veel, sest minu arvates oli Ruumeti teos märksa nõrgem.

Pilt aastast `77 - valmistun paati põõsast välja tirima, kohe põrutan üle lahe, enne võtan veel julgust!

Naiste nõuandja

   Naiste nõuandlas heliseb telefon:
"Tere, öelge palun, kas piduripedaal on vasakul või paremal?"

Mina oskasin seda muidugi kohe öelda, ka muid asju selgitasin lahkelt ja selgelt:) Proua ostis uue auto  -  start&stop,  võtmevaba käivitus, vähe kõrgem istumine ja kirsiks tordil määris müügimees autole alla 18-tollised valukad, millele tõmmatud rehvide hind võttis isase ohkima.
Nael kummi!

Pildil üritab abikaasa leida pidurpedaali, kiirus on juba kohutav.

Kolm konflikti

   

 Esimene koorus "Endla" etenduses "Kahe lugu". Vananeva õpetaja ja probleemse õpilase ema konfliktist tasahilju armumiseks arenev suhtenupuke, mis õieni paraku ei jõua. Üllatuse valmistas Karin Tammaru, keda ma paraku lavalaudadelt varem ei teadnudki. Guido Kangur näitlejana pole minus kunagi vaimustust esile kutsunud ja seekord haleda vanamehena tundus veel eriti hale. Kokkuvõttes 3+
    Teine  konflikt VAT Teatri etenduses "Müller peab lahkuma". Lõppes muidugi niimoodi, et lahkusid hoopis konflikti õhutanud lapsevanemad, sabad sorgus. Väga meeldis töötu ossist tolgus Tanel Saare kehastuses, aga too on varemgi tugevaid etteasteid teinud. Elina Reinold oli ka muidugi klass, tedagi võiks lavastajad enam kasutada. Kuna etendusele eelnes stressist müre ummikutes "kihutamine" Tõnismäe poole, kuna etendus algas kuritegelikult tavapärasest kellaajast ehk 7st tunnikene varem, siis seda meeldivam oli enne etendust koguni lattetassikese manustanuna teatrisaali teise ritta istuma potsatada ja tugevat dialoogi ning tegelaste kirepurskeid jälgida. Puhas 5
    Kolmandaks peame me rääkima Hannesest. Mingi haiglase masohhismiga lugesin lõpuni Võrno päevikulaadsed tõsielujuhtumused Afganistanist. Kui Simson EPL arvustuses võttis üllitise kokku üsna karmilt - kloun Krusty meist vaevalt keegi olla tahab, siis raamatust läbinärinuna pean ütlema, et olukord on veelgi tõsisem.  Kuigi autor tunnistab ka ise enda läbipõlemist, depressiooni, hüpohondrilist seisundit ja masendust kõigest ja kõigist, peaks ta eruohvitserina siiski kontrollima, mida oma kaasvõitlejatest, ülemustest ja üldse elu-olust kirja panna. Kas enne missiooni tõesti ei kontrollita minejate tervist, nii psüühilist kui psühholoogilist? Väga mage lugu Kaitseväe eruohvitserilt.

Pildil kloun Krusty sõjatsoonis, mingit seost kptn. Võrnoga loomulikult pole.

Sõbrapäev

Küsin hommikul pojalt (itimees, kahekümnendate esimene pool), et kas kontoris mingeid sõbrapäevaga seonduvaid üritusi ka tuleb?
"Ei," vastab poeg, "Meil seal kõik vanurid, mõnel on isegi juba lapsed".

Pildil ongi mõned  poja töökaaslased. Vanurid on lõunaooteks kodust paar härjasilma kaasa krabanud.

Gentlemani päev

 

    Eile vaatasin filmikanalilt Dickensi romaanil põhinevat filmi "Suured lootused" - jube huvitav oli. Lisaks heade näitlejate (Ralph  Fiennes, Helena Bonham Carter, Robbie Coltrain) nauditavale teemakäsitlusele sain teada ka selle, miks peaks püüdlema gentlemani-seisuse poole. Vähemalt Dickensi ajal oli gentleman tegelane, kel polnud vaja kurnata end igapäeva-tööga  -  päevi sisustasid nauditavad hommikusöögid klubis, daamikeste tagaajamine, õhtused olengud lõbusate poissmeeste seltskonnas ja elusügavusest  tiined vestlused mentoriga. Seiklusi  oli muidugi ka.
     Kui töölt saabunud abikaasale õhinal filmist rääkisin, arvas too, et mis mul puudu on - päeva alustuseks istun Veskis, naudin hommikut, vestlen sõpradega ilmaelust, hiljem teen veidi tööd, siis käin sügan endist minu ja praegust poja koera kõrva tagant, vajadusel poodlen ning siis koju kirjutama-lugema-filme vaatama. Ainult naisi ei tohi taga ajada. Ja ega pole vajadustki:)

   Pildil saabub grupp gentlemane Veskisse, mina olen kepiga kodaniku varjus, portfellis arvelaud, tagavara-manisk ning "Parkeri" sulepea.

Vabameelne vanaema

 

   Eile nähtud veidra road-movie poisstegelane, kes 18-aastaselt polnud veel iial tüdruklapsega suudelnud, mistõttu harjutas seda oma filmi-ema ja filmi-õe peal, tuletas mulle meelde nõuka-aegse võltsvagaduse - lugenud noormehena tolleaegsest ainsast intiimjuhendkirjast "Avameelselt abielust", et normaalne suguühte sagedus abielus paaride vahel on 3...4 korda nädalas, pidasin ma seda esimeses abielus olles tõeliseks kaanoniks. Muidugi pärssis igasugust intiimkontakti ka 10 m2 suurune eluruum, kus me kolmekesi (ei mõtle rumalalt - kolmas oli esmiktütar!) elasime. Ühes sovjetilume sulamisega voolas rentslisse ka kogu minu korralikkus. Kui öeldakse, et ära kogu varandust, kogu mälestusi, siis neid on mul täie rauaga - ménage à trois, emad-tütred, õeksed Tihedad, naistevahetus ja muidu trulla-lulla. Ma mõistan loomulikult inimesi, kes truilt 50 aastat ühe kaasaga elavad, aga ei mõista hukka inimesi, kelle elu on läinud nagu EKG jõnkadi-jõnkadid. 
     Ja nüüd jõuame pealkirja juurde - küll mõnel mehel on vedanud, et tal on elukaaslaseks monogaamselt vabameelne vanaema:) Rohkem ei ütle ma täna midagi.

    Pildil ménage à trois. Nüüd saite aru??

IsabELLE

      Film täis igast hulle - seksihull, pervohull, sadohull, tööhull, titehull, muiduhull. Hullud olid ka süžeepöörded. Meenutas kapten Klossi seriaali, igast jamast tuli MichELE mängeldes välja ja jäi lisaks veel ellu. Kui nad nii seal Prantsusmaal elavad, siis sellist elu....ma küll ei tahaks:P
      "Elle" - nüüdseks mitmel moel tunnustatud ja pärjatud, nii filmina kui näitlejatööd, minge vaatama! Isabelle Huppert on muidugi omaette vaatamisväärsus, pärast filmi guugeldasin veel igatpidi.
      Küll aga sooviks lähemat tutvust sobitada prantslannadega - esmapilgul hallist tädikesest koorub tegevuse käigus selline, no ma ütlen sellllline, mmmm, tuldpurskav, mmmmm....eeee, olend, et....!
      Abikaasa käskis kirjutada, et tema ongi selline nagu prantslannad. Muidu pidavat muutuma tuldpurskavaks!

     Pildil leebes meeleolus abikaas. Mina olen see tilluke sipelgas all vasakus nurgas.