Uus tase

 

    Olen edutatud uuele levelile - suhtlen vabalt linnavalitsusega! Miskipärast on too organ küll anonüümne ja kollektiivne, aga ma ei tee välja. Teile ka pikki aastaid!:)

Arlandas näljas

 

   Ei saa öelda, et ma väga palju lennutiivul reisiksin, aga kord aastas tuleb ikka ette. Sel aastal esimene lend viis mind svenssonite juurde, kusjuures esmakordselt reisisin Rootsi õhuteed kaudu.
Tallinna turvakontrollis võeti kätelt ja vöölt mingit proovi, minu puhul lõi indikaatori punaseks ja üks kena poisslaps katsus mu igatpidi läbi. Tükk aega katsus, tüdrukud vahtisid pealt. Minu poolest oleks võinud vastupidi olla! Lennuk oli ka nii pisike, et viimati lendasin sellisega veel õndsal nõuka-ajal, kui laineriks oli JAK-42 ja teekond viis Vilniusesse. Boonusena oli 70-kohalises lennukis vaid 20 reisija ringis, miinuseks asjaolu, et kohvimasin oli rikkis ja peale mulli-ning mullita vee ei pakutud midagi. Ega sel tunni-pikkusel lennul enamat tegelikult ootagi. Ajasime asjad Täbys ära ja tagasilennu eel mõtlesime lennujaamas einestada. Tolerantne Rootsi tegelikkus ilmnes kogu oma ilus, kui kolmes soliidses söögikohas räägiti minu rahvastevahelise suhlemise keelele - ingliisile - vastu üksnes svenskas ja sedagi moka otsast. Oli pühapäeva õhtu, teenindaja-tüdrukud tahtsid koju, köök oli kinni ja õige neil vaja mingi ida-ossiga suhelda:) Oodata "tack" sõna või naeratust minu näruse kohvitassi eest, mis lõpuks õnnestus Starbucksist välja pressida, oleks muidugi olnud liiast.
Kuigi lend hilines pool tundi, oli siiski äärmiselt mugav juba ca 40 minutiga Tallinnas rattad maha panna ja veel veerand tunni pärast kodusesse voodisse kobida.

Vot siuke väike lennuk oligi. Me abikaasaga tagant teises reas, kohe kloseti kõrval.

Mamma lood

Esimene lugu. Lapsena elasin vanaisa ehitatud üsna suures kahekorruselises suure aiaga majas. Lisaks majale olid korralikus majapidamises loomulikult kuur ja meil ka laut või kuurialune, kus enne nõukogude võimu elasid kaks voorihobust ja peale rekvireerimist üksnes kanad ning enamasti ka kukk. Kukkedega miskipärast aeg-ajalt juhtus midagi ja et kanad ikka muneksid, käis Mamma neid kuke asemel soputamas. Nüüd, ise Mamma-ealisena mõtlen, et Mamma oleks võinud ju ahtraid vanatüdrukuidki aidata! Kuna mul olevat Mamma hea süda, siis mina aitaks küll!
Teine lugu. Kui nõukogude võim otsustas elurajooni asemele rajada tehase, rekvireeriti meie majapidamine ning anti kahele leibkonnale Mustamäel kõigi mugavustega kahetoaline korter. Nii nad elasidki seal viiekesi, ei kanu ega midagi.Kuna ümberringi käis veel mikrorajooni ehitus, siis oli rajakene bussipeatuseni liigendatud mitmete kraavikestega, millest üleminekuks olid lahked ehitajad paigaldanud laudsillakesed. Sillakesi oli vähe, inimesi palju ja hommikuti moodustus sinna noortest, vanematest ja vanuritest järjekord. Sportlased, õppurid, sportlikumad täiskasvanud ja Mamma astusid sillakesest paar sammu kõrvale, sooritasid mõõduka hoojooksu ja hüppasid üle kraavi. Sillaületajate järjekord aplodeeris.
Kolmas lugu. Kui Mustamäel oli end sisse seatud, hakkas noorem põlvkond lõbutsema - eriti meeldis neile vanu tselluloidfilme põlema panna. Tegevust nimetati filmipommiks, tulemuseks oli pauk, palju tossu ning vastik hais. Ühel hommikul tööle minnes sattus Mamma teismelisest klutist pahategijale peale, haaras endast peajagu pikemal nolgil ühe käega kraest, teisega väänas käe selja taha ja taris neljandale korrusele, andes kurikaela üle tädimehele, öeldes, et temal pole aega pättidega tegelda, peab tööle kiirustama. Mamma töötas hullumajas sanitarina, raskete osakonnas.

     Tädi sai 77, heietasime lõunalauas mälestusi:)

     Pildil teeb Mamma üldfüüsilist.

Kodune loom

  Miskipärast otsustasin haigeks hakata. Kui objektil töölistele kurba uudist teatasin, hakkasid nood ühest suust halama, et mina olen neid ka nakatanud, kõik tundsid end halvasti. Nüüd siis olengi kodune loom. Kirjutasin isegi etteütlust - neli viga tegin. Üks oli nii piinlik, et ei hakka kohe ütlemagi.
   Pilti kommenteerin ka - üks äraütlemata mõnus söögikoht on "Mimosa" Kalmistu teel:D
Ei, tegelikult ka - parkimiskoht hoovis, maitseelamused vaatega koduaiale ja kepsakad ettekandjad, kes oskasid ka kõige kiuslikumatele küsimustele vastata.
Kuna eelroog ja tallepraad lendasid neelu linnutiivul, õnnestus pildile püüda üksnes dessert.

"Sangarid"

 

  Täielik nostalgialaks, täpsed ajastudetailid, visuaalne õhkkond, ka poisid mängisid nagu oleksid ajamasinasse sattunud. Helsingi linnavaated meenutasid mu enda esimest käiku Soomemaale, suu ammuli mööda linna kolamist, markade näppude vahel veeretamist ja seda õiget "lääne" tunnet. Väliseestlusega mul vahetu kokkupuude puudub, mistõttu Stockholmi Eesti Majas toimunut ei oska hinnata, aga äpardunud ärimehest soomlasest onkel oli täpne koopia minu esimesest soomlasest "äripartnerist" - jutumärgid seepärast, et minu oma põhiline eesmärk oli töö meie kaela sokutada, ise Eestis joomas ja hooramas käia ning tööde eest tehtud raha "õiglaselt" jagada. Õnneks ei kestnud toonane partnerlus kaua. Samamoodi ei kestnud kaua meie filmikangelaste hõlpelu, kes läks kinni, kes läks kasti, mõnest sai ka inimene. Hea film, täiega meeldis. Kui möödunud aasta eest nomineeriti Ruumeti "Päevad...", siis loodetavasti läheb filmil "Sangarid" sama hästi või pareminigi veel, sest minu arvates oli Ruumeti teos märksa nõrgem.

Pilt aastast `77 - valmistun paati põõsast välja tirima, kohe põrutan üle lahe, enne võtan veel julgust!

Naiste nõuandja

   Naiste nõuandlas heliseb telefon:
"Tere, öelge palun, kas piduripedaal on vasakul või paremal?"

Mina oskasin seda muidugi kohe öelda, ka muid asju selgitasin lahkelt ja selgelt:) Proua ostis uue auto  -  start&stop,  võtmevaba käivitus, vähe kõrgem istumine ja kirsiks tordil määris müügimees autole alla 18-tollised valukad, millele tõmmatud rehvide hind võttis isase ohkima.
Nael kummi!

Pildil üritab abikaasa leida pidurpedaali, kiirus on juba kohutav.

Kolm konflikti

   

 Esimene koorus "Endla" etenduses "Kahe lugu". Vananeva õpetaja ja probleemse õpilase ema konfliktist tasahilju armumiseks arenev suhtenupuke, mis õieni paraku ei jõua. Üllatuse valmistas Karin Tammaru, keda ma paraku lavalaudadelt varem ei teadnudki. Guido Kangur näitlejana pole minus kunagi vaimustust esile kutsunud ja seekord haleda vanamehena tundus veel eriti hale. Kokkuvõttes 3+
    Teine  konflikt VAT Teatri etenduses "Müller peab lahkuma". Lõppes muidugi niimoodi, et lahkusid hoopis konflikti õhutanud lapsevanemad, sabad sorgus. Väga meeldis töötu ossist tolgus Tanel Saare kehastuses, aga too on varemgi tugevaid etteasteid teinud. Elina Reinold oli ka muidugi klass, tedagi võiks lavastajad enam kasutada. Kuna etendusele eelnes stressist müre ummikutes "kihutamine" Tõnismäe poole, kuna etendus algas kuritegelikult tavapärasest kellaajast ehk 7st tunnikene varem, siis seda meeldivam oli enne etendust koguni lattetassikese manustanuna teatrisaali teise ritta istuma potsatada ja tugevat dialoogi ning tegelaste kirepurskeid jälgida. Puhas 5
    Kolmandaks peame me rääkima Hannesest. Mingi haiglase masohhismiga lugesin lõpuni Võrno päevikulaadsed tõsielujuhtumused Afganistanist. Kui Simson EPL arvustuses võttis üllitise kokku üsna karmilt - kloun Krusty meist vaevalt keegi olla tahab, siis raamatust läbinärinuna pean ütlema, et olukord on veelgi tõsisem.  Kuigi autor tunnistab ka ise enda läbipõlemist, depressiooni, hüpohondrilist seisundit ja masendust kõigest ja kõigist, peaks ta eruohvitserina siiski kontrollima, mida oma kaasvõitlejatest, ülemustest ja üldse elu-olust kirja panna. Kas enne missiooni tõesti ei kontrollita minejate tervist, nii psüühilist kui psühholoogilist? Väga mage lugu Kaitseväe eruohvitserilt.

Pildil kloun Krusty sõjatsoonis, mingit seost kptn. Võrnoga loomulikult pole.