Kiida ametnikku!

 

 Käisime noorimale järeltulijale ID-kaarti uuendamas. Üritasin Tammsaare PPA teeninduses aega broneerida, aga lähipäeviks sobivat  polnud, seega läksime kohale. Viis-kuus inimest fotokuudi järjekorras oli köki-möki ja numbritahvel näitas, et 20 huvilist on meie ees. Napilt poole tunniga istusime minust pisut vanema punapäise prillitatud tädi vastas, ulatasime dokumendid ja jäime klahviklõbinal ootele. Mõne minutiga sai avaldus täidetud ja saabus allkirja aeg.
   "Kirjuta kirjatähtedega!" ütles tore ametnikutädi poisile.
   Ma ei hakanud midagi täpsustama, aga kui poiss asus elektroonilise pulgaga maalima trükitähti, siis köhatasin.
   "Ja-jah," ütles proua. "Ma kustutan ära. Sa ikka tead, mis on kirjatäht?"
Poiss noogutas ja hakkas uuesti trükitähti maalima:D
   "Poiss, mitmendas klassis sa käid?" uuris tädi.
   "Neljandas," pobises poiss, häält jämedamaks tehes.
   "Abikoolis," tähendasin ma, naeru tagasi hoides.
   "Aa, siis ma vabandan!" teatas ametnik, mille peale ma häbenedes teatasin, et tegin ebaõnnestunud nalja ja tegelikult on poiss isasse - täitsa viieline.
    Tore tädi naeris, hambad paljad  ja näitas paberitükil ette, mis moodi kirjatähtedega peab allkirja kirjutama. Lõpuks tuli ka poisil välja.
    Pole kõik ametnikud ühe vitsaga löödud, mõned saavad malka, teised kiita. Mina kiidan!

   Pildil suvaline kontoritibi eelmise sajandi kuldsetest kümnendatest. Millised silmad, milline stand, millised kontsad, ahhhhh!!!

Seenior ja filmisõber

 

    Mina igatahes käin nüüd kinos kolme euroga! Puhvetis kulus muidugi kordi rohkem raha.
"Võta või jäta" on karm film. Väga-väga karm, aga mulle meeldis. Naturaalne, kodumaisele filmile omased pikaksvenitatud stseenid ja tühjad loodusvaated puuduvad, casting on teostatud asjakohaselt, puänt eelnenud tegevustega sobiv ning eriti tõetruu on imikut mänginud tita!:)
    Mind kui ehitusettevõtjat kõnetas muidugi olukord, mil remonditi nii  korterit kui perenaist. Huviga ootasin, kas uue ilme saab enne korter või perenaine.
Haaa - ei ütle ette, minge ise vaatama!

Kuidas hiidlased kosjas käisid

   

   Täna vanaproua sünnipäeval sai taas oma Hiiumaa-poolse suguvõsa koorekihti näha ja kuulda ennekuulmatut lugu sellest, kuidas Valdo Hellet kosis. Aasta oli siis 1963
    Noored olid tuttavad juba Kärdla keskkooli viiendast klassist saadik, ka Tallinna kõrgesse kooli mindi koos. Ometi tuldi sama targalt Hiiumaale tagasi, ei pulmakelli ega midagi. Helle oli hakanud juba tasahilju saare peal püünis-ja põllepaelu seadma, aga ühel õhtul põristas Valdo oma välismaa motikal ("Jawa") tema hoovi peale, kus näitsik Helle lehmale kartulivagude vahel rohtu kitkus ja ema piimaplekiga üle õue tuli. Niikut Valdo "Jawa" hargile tõmbas, lasi poiss kohe püksid alla. Nimelt olid tal pidulikuks puhuks poripükste all veel korralikud kaatsad, sest ega kuuekümnendatel Hiiumaal veel palju asfalti ei laotatud. Aga poripükste sääretorust kukkus välja teepunši pudel - tehti sellist jubedat jooki.
     "Sa mulle naiseks tuled?" küsis pudeli pudenemise tõttu pisut pire Valdo.
     "Niimoodi küll ei tule," vastand Helle ja ligitõtanud Helga, tulevane ämm, teatanud, et tema tütrel on kosilasi külla ja kapaga.
     Läindki Valdo sama targalt minema, punšipudel põues, aga ega ta kaua manguma ka pidanud.
Paari nädala pärast noorpaaril viiekümne viies pulma-aastapäev!

    Pildil on Valdo küll lahkumas, aga pea ta tagasi ei tule!

Vorstiostu-käik

  Ma olen nii laisk ja mugav, et enamasti toovad tarnijad materjalid objektidele kohale. Ise hangin pidividinaid või teinekord kustutan ka mingit tulekahju. Seekord oli Õismäe korterisse vaja uksepiita laiusega 55 mm ja seda pakuvad vaid paar hankijat, nende seas Ehituse ABC poekett. Kuigi mul on ka nende kliendikaart, pole see mitmete halbade kogemuste tõttu mu lemmik ja tavaliselt ma väldin sealt ostmist. Täna ei jäänud paraku muud üle ja kogemus meenutas kunagist ABC poodide ketti Mustamäel - ehk nende brändinimigi sellest ajast pärit?:D
   Esmalt pead leidma väljakirjutaja, kes kribab paberitükile käsikirjaliselt ostetava kauba koodi.
Siis kõmbid kassasse kauba eest maksma. Siis naased kolme paberilehega väljakirjutaja juurde, kelle sabas lohisedes laadid kaubakäru kraami täis. Kui nüüd arvad, et sellega on kõik, siis eksid rängalt.
Peab läbima väljumiskontrolli! Mina seda ei teadnud, manööverdasin käruga kassasabast mööda (mul oli ju makstud, eksole!), aga karmil toonil (võ kuda?) kamandati mind tagasi sabasse, sest kontrollkassa! pidi mu kauba üle kontrollima. Et kas vastab ikka kolmele paberilehele. Üks paber võeti ära, kaks jäi miskipärast mulle.
   Nõuka-aja vorstipoes oli isegi lihtsam, üks operatsioon jäi ära:
-tellisid letist sobivad grammid olemasolevat vorsti;
-jooksid kassasabasse paberitükk näpus ja tasusid kauba eest;
-sörkisid vorstileti äärde, tšekk käes ja said paberisse mässitud vorstijupi ning voila! võisid koju minna õhtust sööma, topeltkontrolli väljumisel polnud.
   Saate ju nüüd aru, miks vanemad inimesed (khmm!) mõnikord nõuka-nostalgiat ilmutavad??

Pildil imestab  NLKP liige eripoes, miks küll letid tühjad on?
Aga sellepärast, onu Stjopa, et eripoes ongi eriliselt tühjad letid!

Lilled Algernonile

   Poeg on laiama hakanud - nüüd vajab juba kahte töötuba! Minule anti korraldus kabinetist kaduda koos oma lauasahtlitega. Neid siis nohinal sorteerides avastasin kaheksakümnendate töömärkmikud.
Kus ikka poisil oli tööd, leheküljed tihedalt tegemisi täis! Oma suureks rõõmuks leidsin ka isiklikke märkmeid - näiteks märkmikus aastast 87 olin naistepäeva eel koostanud lilli vajavate naisinimeste nimekirja, milles oli akuraat 37 nime:D
   Umbes pooled isikud suutsin tuvastada ka ikka. Lühike väljavõte:
Signe - tulbid
Katu - mingid väikesed
Reet - midagi erilist
Vanamutt (kes see küll oli??)  - pott
Mamma - nartsissid
SM (mäletan hästi neid kuumi huuli) - nelgid

    Siis olid naiskolleegid-osakonnajuhatajad, sekretäri-Õnne (kellelt sai Soome kava) ja ka paar täitevkomitee mutti.
    Veidi lühem nimekiri pärines aasta lõpust, kus poiss vaevles näärikinkide temaatikaga.
Ja ei mingeid jõule!
    Täitsa nostalgia tuli peale - lugesin rida-realt hilise õhtuni, aeg-ajalt turtsatasin naerda, siis oleks jälle nutta tahtnud.
     Oli ikka elu noorel mehel!

     Pildil vanaema lapselapsega, kes hallil klikeajal pidid naistepäevaks endale ise aasalt lilli korjama.
Kurb!

Яак

   Peab ütlema, et kuuekümnendate Joalat ma ei teadnud, saati ei fännanud. Need kõik "Kristallid", eksirännak "Virmalistega" ja hilisemad lauluvõistluste võidud siin-seal ei avaldanud toonasele minule mingit muljet. Kui üldse keegi Eestist, siis oli Mäks see, kelle lugusid võis Zeppelini, Heepi või Sabbathi kõrvale kuulata. Täielik meinstriim, onju?!
    Hiljem, kui Jaak hakkas Venemaa vahet jõlkuma, kahanes tema kuulatavus ja kuulsus koduvabariigis veelgi. Samas käisid seal ju kõik - "Kuldse Trioni" välja:D
    Kontsert-etendus Kreenholmi tehase sisehoovis jahmatas mastaapsusega - kogu lagunev ja hüljatud tehasekompleks on niigi tohutu suur ja samas mastaabis olid ka ülesseatud tribüünid, silma järgi hinnates nii kahele tuhandele inimesele. Publik oli seinast-seina, imikust vanainimesteni. Meie jäime kindlalt keskealiste klassi:P
   Etendus algas aplombiga, kui Avandi VEF-ist välja ronis ja kohe lõõritama kukkus. Tegelased vahetusid kiiresti, oli tegemist, et aru saada, kes keda kujutab. Näiteks alles teise vaatuse keskel sain aru, et mikrofoniga Joalat tülitav tegelane on Urmas Ott, algul arvasin teda Enn Eesmaaks, siis Olavi Pihlamäeks:)  Pikka aega vaatasin etendust kui üleküpsenud näosaadet, teise vaatuse keskel hakkasin ka VEF-i sisse saama:D
    Kokkuvõttes - võimas värk, kes veel saab - ikka vaatama.
Ega ilma kõhuorjuseta saa - kui midagi veel oli hästi korraldatud, siis oli seda mitmetuhandepealise inimkarja söötmine-jootmine, kõik oli vinks-vonks ja mul hea meel, et "Nooruse" restosse sööma ei läinud.

   Pildil tunglev inimkari Kreenholmi pea kahe sajandi vanuses tööstushoones.

Eile nägin ma Venemaad

   

 Ma pole Eesti kirdenurgas ammu käinud - viimati keska lõpuklassis ja sellest on ka meeles vaid kuskil ühikatoas peedika manustamine ning tüdrukute toa ukse taga kräunumine.
Nüüd ikka jalutasime Narvas piki uhket promenaadi ja vaatasime üle jõe Venemaale otsa.

Putini näoga lõvi sai hetkeks au kanda minu valget soni!
 Inimesed olid sõbralikud, noored rääkisid üsna kena eesti keelt ja Maxima poe ukse taga juurikaid müüv mammi purssis ka mõõdukalt riigikeelt, ainult Maxima kasspidaja oli vene-jäik:D Nagu Tallinnaski.
Narva-Jõesuu Nooruse spaa üllatas hommikusöögiga - pidevalt olid otsas söögiriistad, leiba ei olnud üldse ja kohvianum oli tühi, mis tingis kümneinimeselise sabalohe kohvimasina juurde. Samas tuba oli tibens-tobens, eriti kena oli öösel peale etenduselt naasmist paar tassikest teed juua.
Aga põhjus, mis meid Narva viis - "Kremli ööbikud" -  väärib omaette postitust.