Hommikusöök Veskis

     

Puder oli soolane, isegi vaarikamoosi topsike ei kompenseerinud. Ilmselt nad siin arvavad, et mul on liiga magus elu, olgu siis pudergi soolane! Aga ei - juba mitu nädalat olen toimetanud armsa tütre pigistavates kingades, sest kipsis jalaga ju ei tööta! Tüdrukute öine guljaanje lõppes varahommikul EMO kipsitoas ja nüüd rähklengi objektijuhi ülesandeid täita. Kusjuures olen täiesti kvalifikatsiooni kaotanud - just eile seisin suure ehitusmaterjalide poe riiulite vahel, näpp suus ning arutlesin kuhu kõik lambikesed-pirnikesed end peitnud on. Lisaks on viimastel kuudel tekkinud erinevate materjalide defitsiit - kergkruusa pole enam ammu, armatuurvõrgu sõna pole mõtet müügimehega rääkides suhu võtta, puidu hind on kerkinud 250% Kui kaeblesin teemal tuttava ostujuhiga santehnika alal, siis tema vingus omakorda, et esitatud tellimusele neljasajale tualetipotile tuli vastuseks rekafurgoonis tervelt kuus! Nädala algul saabus õnn kergkruusa näol, siis sain tuttavaks K-Rauta toreda ostukorraldusega - esmalt uurisin kassast, kas tõesti on, nemad suunasid mu drive-in platsile. Draivisin kohale, seal selgus, et oleksin pidanud jala tulema, kauba välja valima, mingi platsionkel kirjutab paberitükikesele, jooksen kaupluse kassasse tagasi, seal maksan arve ning kahe paberlehega taas sörk-sörk platsile, seal laadin ise oma 20-kilosed kotikesed peale ning tõkkepuu taga uurib umbkeelne valvurionu minu lahkumispabereid ning võrdleb neid kotihunnikuga pagasiruumis. Väga tervislik! Kaotasin pool tundi oma viletsast elust  ning kolm kilo eluskaalust, no seda küll hinnanguliselt:D Ma tean mitut poodi, kus platsikauba hankimine on tellijale palju sõbralikum.

   A mis ma siin laterdan, tööle ja kohe!

Mina olen ka mures!

 

   Delfi oskab ikka ja alati üllatada - näiteks ei osanud ma arvatagi, et laskesuusataja lemmikloomaks võib olla emu:)

Kuvatõmmis Delfist, jutt vene juurtega laskesuusatajast neiu Rasskazovast, kes peale sõja puhkemist otsustas Ukrainasse jääda. Artikli viide - https://sport.delfi.ee/artikkel/96413729/vene-juurtega-ukraina-laskesuusataja-naitasin-venemaal-elavatele-sugulastele-pilte-sojast-siis-hakkasid-nad-mind-uskuma

"Nad kardavad minu ja mu poiss-sõbra pärast. Mu emu oli väga mures," meenutas Rasskazova.

Pildil lemmikloom wikist.

Elu pärast

 Müügiaruanne kinnitab, et märtsi jooksul müüdi riigi raamatupoodides natuke alla 100 eksemplari "Siga..."

Pildil reklaam "Postimehest" - kolm head raamatut tolmusel arvutiekraanil kõrvuti, kusjuures kõik mul ka loetud:)

Aruanne peolooma elust

  

   Plaani tehes mõtlesin, et palju need hiliskeskealised ikka joovad ja lapsed ja lapselapsed ja...Aga võtsin ikkagi ühe liitrise viina lisaks. Veinidega läks samamoodi - kui peale rahvamatka ning enne sauna maha istuti, korkisid naised kohe kaks pudelit lahti ja konsumeerisid need veerand tunniga. Muidugi saatsin alkoholilegaalse tütre kiiresti pubisse varusid hankima. Ainult õllega läks hästi - kuna saunas käisin ainult mina, abikaasa ning hea kursavend, siis pool kohvrit tassisin koju tagasi.                       Söögiga oli sama jama, ainult vastupidi. Lugesin pakkumist, et inimese kohta 30 grammi seda ja 20 grammi toda ja mõtlesin, et pagan - kõik jäävad nälga. Tegelikult jäi kaks kolmandikku toidust alles, keegi ei jaksanud kõiki kolmekümnegrammiseid annuseid manustada:D Pühapäeval sõi jäänused koer Artur.             

      Tuleb tunnistada, et olin vastassoo hulgas populaarne - nii palju pole mind tantsitatud eelmisest juubelist saadik:) Turundust tegin ka muidugist - annetuste kohver ajas  üle ja pidulised lugesid naerust luksudes ette paremaid palasid rahvakirjanik Isand Konna viimasest teosest.                                                               

     Et lugejatel lõbusam oleks, siis paar küsimust rahva meeleheaks korraldatud valikvastustega lühiviktoriinist, õigesti vastaja saab hinnalise kingituse:

-mis oli Isand Konna (siis tunti teda küll teise nime all) esimese mobiiltelefoni mark?

   Alcatel              Ericsson              Motorola

-millises malevarühmas Isand Konn EI ole olnud?

  Vinni                   Siimu                   Mooste

-mitu ülikooli on sünnipäevalaps lõpetanud?

     1                        2                              3

    Palun õigetele vastustele ring ümber tõmmata!:)

Pidu lõppes vastu hommikut korraliku kakelungiga, kahjuks pole peol end lojuseks joonud lähisugulasest ärpleja seni aru saanud, et ta oleks midagi valesti teinud.

Pildil valvab Härra Karu viimast veinipudelit.

Mihhail hoolib!

 

Z-generatsioon

Delfi ajakirjanik vestles z-generatsiooni (käsi väga ei tõusnud Zorro-tähte kirjutama) koolinoortega: 

 Mattis: Ma ei otsi seda infot, info lihtsalt tuleb ise minu juurde. Mõnikord tuleb väitlusklubis teema selle kohta, mõnikord on emaga õhtusöögilauas jutuks, mõnikord sõpradega internetis näeme midagi insane’i, et näiteks farmerid rotivad kellegi tangi ära.

Jäin täitsa mõttesse - ehk oleks tangide asemel võinud sõrgkangi võtta?

Pildil ähvardab sõdur sõrgkangiga lähenevat tangi.

Jutujaht#Ma jätan järgmise vahele

  

 Peatükk "Sada esimest..." teisest osast:)

Kursakaaslastega kohtusime ikka siin ja seal – küll olime kellegagi samal objektil alltöövõtjateks, küll kohtusime kursaõe ja tema mehega suveteatri etendusel või Estonia teatris aastalõpuballil. Vabariigi aastapäeva vastuvõtul oli vilksatanud kooliõdesid ja -vendi, aga seni veel mitte kursa-või klassikaaslasi. Täies koosseisus polnud meil kunagi õnnestunud kokku saada – kursus oli laiali üle kogu Eesti. Kaks esimest kokkutulekut möödus üsna tagasihoidlikult ja osavõtjavaeselt, aga nüüd , ümmarguse aastapäeva puhul otsustasime korraldada grandioossema ürituse. Kutsusin orgkomitee - paar semu ja mõned tüdrukud õhtustama Nõmmele, Alfredi pubisse. Kaheksakümnendate lõpus avatud kitsukesest valuutapoest oli saanud mu kodukõrts, kord nädalas käisin ikka õhtusöögil, enamasti Anjutaga, aga ka mõni samas kandis elav kursavend oli aeg-ajalt abiks. Eriti meeldis mulle ainulaadselt Alfredis kasutusele võetud liitrine õllekann. Nii isane oli ligiastunud ettekandjaneiule öelda:

“Mulle palun kaks meeste õlut!”

Kes joonelt mõikas, sai hiljem priske jotsi. Kui instituudipäevil oli kindel taks stipipäeval Vaksali õllekas kuus kannu õlut ja karbonaad, siis ega üle kolme meeste õlle ei läinud nüüdki. Moe pärast mekutasin muhkema lihaprae korral pitsikese head viina ka kõrvale.

Jõudsin esimesena, sättisin end kuuesesse aknaalusesse lauda ja enne veel, kui praadi valima sain hakata, kõpsis külma märtsiõhtut sisse pahvatades pubisse Siret, meie siresäär. Vaatas otsivalt ringi, märkas mind ja astus ligemale.

“Kuhu siin mantel pannakse?” küsis ta tervituse asemel. Viipasin nurgas seisva stange poole ja ajasin enda meeterüheksakümmend püsti. Ega me polnud peale lõpetamist kohtunudki, Siret suunati Jõgevale mingile kontoritööle, olevat seal abiellunud-lahutanud, laste kohta olin kindlasti mingeid kõlakaid kuulnud, aga ei tulnud meelde. Pidin ettevaatlik olema. Meenus ka tore õhtu Peipsi ääres ja mõttes muheledes hoidsin Siretil mantlit seljast aidates tema ahtaid õlgu mõned hetked oma kämmaldes. Veri tuksus küll. Minul ikka, kuidas temaga, ei tea öelda. Kaua me kahekesi kudrutada ei saanud, hilinejaid tilkus tasapisi juurde, aga Sireti kahe poja nimed jõudsin ikka ära kuulda. Poistest olid kohal Ain ja Ago, vana dessantnik. Neil Maiega läks kuuldavasti kenasti, tööalaselt paraku mitte nii väga – Ago oli endiselt samal ametikohal, millele ta suunamise sai, ei mingit edutamist. Samas ehitas majand juba kaheksakümnendate lõpus noortele spetsialistidele kuuetoalise eramu ja lapsigi oli soetatud tublisti üle Eesti keskmise – koguni viis. Selle uudise peale mul korraks kihvatas sees ja otsustasin, et kui koju jõudes olen kainusekontrolli läbinud, räägin Anjutaga järelkasvu teemal, seni polnud ta minu teemakohastele sõnavõttudele eriti külge haakinud.

Pimenevas kevadõhtus möödus aknast tuttav kuju ja hetke pärast uksele ilmunud Kati-Riin tekitas minus kerge paanikalaine – mis pagana seksisemude kokkutulek see olgu – mõlema seni kohaletulnud naistega olid mul mingid ühised voodimälestused. Õnneks hiilis Kati-Riinu selja taga Kerli, meie häbiplekk – nagu kursusejuhendaja, vana dotsent Harri teda nimetas. Häbiplekk ei saanud nimelt esimese hooga diplomi kaitsmisega hakkama ja vähe sellest – ka suunamisjärgne töökoht ei võtnud teda vastu ning nii pidigi saare piiga endale ise töökoha otsima. Mingis Hiiumaa ettevõttes ta igatahes töö leidis ja kodusaare kargus kinkis piigale veel pojagi. Häbelikust ja eraklikust Hiiu tüdrukust oli saanud kena varakeskealine naine – juustes toonisid heledamad triibud, meigiga oli ka pisut liiale mindud. Kui naised lauda istusid, sain aru, et mõlemad – nii Kati-Riin kui Kerli olid juba üsna vindised.

“Noh poisid, tellite meile jooke ka või peame ise valima?” uuris hiidlannast bravuuritar silmi volksutades.

Vaatasin Kerlile pikalt otsa, tüdruk ei pööranud pead ja tegi veel silmagi. Mulle meenusid pooletunnised autosõidud ühikast vanasse peahoonesse, kus me käisime dotsendist juhendaja pool ühise diplomitöö teemat viimistlemas. See hakkaja naine ei meenutanud küll toda hädaldavat ja murelikku pisikest Kerlit.

“Mulliga või mullita jooki?” uurisin naistelt ja siirdusin siis leti äärde tellimust esitama.

Kui suuremad taldrikud olid ära viidud, toetasime küünarnukid lauale ja üritasime kokkutuleku teemal pidepunkte leida. Kraamisime ka telefonid välja, helistasime neile, kelle numbri leidsime ja piinasime infotelefoni neidusid. Tunnistan, et piilusin teiste aparaate – ikka veel kestis aeg, kui mehe (aga ka naise) edukust defineeris väiksem ja värvilisem mobla ning suurem ja mustem maastur. Mina päris tipus polnud – akna taga seisev autojurakas oli küll musta värvi, aga ikkagi põhimõtteliselt kastikas, ka telefon oli mul täiesti keskmine Ericssoni mudel. Samas Kati-Riin oli kohale toodud Mersu leekivpunase nelikveolisega ja ka tundmatut marki telefon mahtus kenasti peopessa ära.

“Mees ostis,” teatas mu kunagine sõbranna, nähes mind tema telefoni piidlemas. “Auto ostis ka!”

Väljend “mitu kilomeetrit peab selleks mehe munni imema” tuli alles hiljem, aga midagi taolist mu rikutud mõttemaailmast läbi vilksatas.

Saime telefoni otsa kaksteist inimest. Meie kuus juurde ja üksnes kahest poisist ei teadnud keegi midagi. Üks oli pööranud peatselt peale lõpetamist humanitaarlainele, õppis selgeks rootsi keele, praktiseeris nii kodumaal kui keelekeskkkonnas ja kuuldavasti oli ametis diplomaatilisel tööl. Teine – parteibossi võsuke Merks, oli kadunud isakese mahitusel Kagu-Eesti põhjatutesse laantesse ja ka infotelefoni neidudel ei õnnestunud temast ühtki jälge tuvastada.

Kui pubi kitsukesele lavale hakkas süldiduo end paika sättima, oli Ain juba lahkunud. Jäime Agoga kahekesi kolme naise vastu. Nagu ennemuistsetele aegadel, hakkas kerkima küsimus, kellele mees, kellele näpud.

“Sa tantsida ikka oskad veel?” uuris Kerli muiates. Ajasin end püsti, jalgeis oli särtsu küll ja enam. Bänd alustas rütmika looga ja peale meie polnud põrandal veel kedagi. Teise loo, maheda liibuka ajaks tuli põrand seevastu tantsijaid täis. Kursaõde litsus oma lahjad rinnad mu ribide alla ja sättis sõrmed selgroole ristpistesse.

“Nii tore on kõigiga kokku saada,” karjus Kerli mulle kõrva. “Miks sa Hiiumaal mul külas pole käinud?”

Ei osanudki sellisele naljakale küsimusele vastata. Hiiumaal olime malevlastena ehitanud mitmeid-setmeid hooneid, aga need paar korda, kui juba edasises elus erinevate naistega saarel kruiisimas käisin, ei tulnud tõesti selle pealegi, et uurida kursaõe elu-olu.

“Teekski trehvunksi Hiiumaal, sul hea ligi tulla,” pakkusin ettevaatlikult liibuka lõppedes. Kerli ei kavatsenudki lauda tagasi minna, noogutas mu ettepaneku peale ükskõikselt ja võttis mul hoopis käest kinni ning tiris baarileti äärde. Baarman segas minu targal juhendamisel jääga jahutatud klaasidesse kaks õunamartiinit ja viisist, kuidas Kerli enda klaasiga kiirelt ja kadudeta toimetas, sain aru, et tema peas oli kokkutulek juba alanud.

“Kati-Riin lubas mu enda poole majutada, neil on suur maja – kaheksa tuba,” luksatas Kerli tühja klaasi letile asetades. “Teeme teise veel!”

“Ma jätan järgmise vahele,”arvasin ühte kokteili lisaks tellides.

Vaatasin meie laua poole – Ago lõbustas kahte kooliõde ja meist nad ilmselgelt puudust ei tundnud.

Kui kursaõde oli kiirelt ja kadudeta ka selle klaasi klaasi jaheda sisu kurku kummutanud, haarasin stangelt oma karvase piloodijope ja Kerli mantlikese.

“Tule, ma näitan sulle oma autot!” krabasin naisel käest ning üleriideid selga heites astusime paari sammuga välisukseni. Naine ei vaielnud vastu, korraks tikk-kontsadel tasakaalu kaotades tipsis ta mu sabas. Kastikal olid korralikud astmelauad, ka naisterahvas sai kõrgel asuvasse kabiini ilma seelikut määrimata. Kalpsasin nobedalt ümber auto ja kiiruga tahavaatepeeglisse kiiganult käivitasin mootori. Sealsamas, kohe peale kurvi, teadsin olevat tühja platsi ja kes meist siis poleks äärmise vajaduse korral vindisena rooli istunud.

“Äge auto,” arvas Kerli ehtsast nahast armatuurlauda silitades. “Nii suur.”

“Ameeriklane,” mühatasin asfaldilt alla keerates ja kalmistu müüri kõrvale parkides. Jätsin diisli podisema, võttis veidi aega kuniks kabiin soojenes. Pisut rabedalt nihkusin laial nahkistmel kooliõe poole ja asetasin kevadiselt külma käe ta kaelale. Kerli lükkas pea kuklasse, aheldades nii mu käe peatoele ning avas kutsuvalt huuled.

Selle poolest on nahast istmed muidugi head, et mingeid plekke ei jää – tõmbad korra kaltsuga üle ja puhas!

Kui kõrtsi kitsukesse parklasse tagasi manööverdasin, oli topeltkabiin lõpuks soojaks läinud.

“Noh, kokkutulekul käidud?” uuris häguse pilguga Kati-Riin.

“Jah, Kerli tahtis autot proovida, tal oleks seal saarel hea sellisega ringi kärutada,” vastasin neutraalselt ja liikusin baarileti äärde, et uued joogid tellida.

Mai lõpus veeresimegi, kes kuidas, Hiiumaa poole. Tankiveo-praame enam polnud, liinil liiklesid mingid läänest ostetud vanad parsad. Naised olid sebinud ürituseks rannaäärse kahekordse puhkemaja, muidugi sauna ja kümblustünniga. Lisaks peahoonele oli rannakadakate vahele puistatud ka lihtsaid kahe narivoodiga telkmajakesi. Ilm oli kevadiselt kaunis, päike säras, meri loksus vastu rannakive ja Ain keris lahti tapeedirulle, millele olid trükitähtedega maalitud majakestes toimuvahakkav, nagu:

“Seksimaja”

“Sugumürsu kodu”

“Kergemeelsed naised”

“Sugu elu-olu”

Lisaks oli kavalpeal pakkuda kahepäevase kokkusaamise programm, mille oluliseks osaks oli segapaarisvõimlemine, ka paarid olid määratletud. Minu paariliseks pidi saama pooleteise aastakümnega märgatavalt priskust kogunud Kertu – kissis silmade ja muigvel suuga läbi elu lõikav ehe blondiin, kes veel mehelegi polnud saanud. Tirisin oma matkakoti meile määratud majakesse, mille ukse kõrvale oli Ain jõudnud juba knopkadega trukkida sildi “Sugumursu kodu”, keegi oli ü täpid kavalalt korrektoriga üle mökerdanud. Oli ikka inimestel tahtmist kontoritarbeid kaasas tassida!

Istusime terrassikesel, libistasime laisalt õllekest ja nappe lauseid vahetades kommenteerisime, kuidas kursakaaslased end majakestesse jaotavad.

Õhtuks kogunesime peamaja suurde tuppa, kuhu korraldajad olid katnud korraliku laua, ikka ehtne maavärk – hapukapsas liha ja kartulitega, lisaks erinevad salatid, seenekesed ja muu suupärane. Viinapudelid pärlendasid, õllepurgid higistasid ja Raigo timmis juba kidrat häälde. Tasapisi moodustusid huvigrupid, lärmakama ja hakkajama meeskodanikuga eesotsas. Istusin suuremalt jaolt omaette, vahepeal käis Kati-Riin isegi küsimas ega ma haige pole. Teisest laua otsast heitis oma sinisilmadest kuumi laserkiiri minu poole järjest vindisemaks jääv Kerli ja et mitte kiusatusele järele anda, viipasin Kertule:

“Tuulutame päid!”

Õhtu tikkus jahedaks ja loomulikult pakkusin õhukeses särgis lõdisevale neiule oma jakki, käegi panin ümber õlgade. Jalutasime veidi mere poole, leidsime suure kivi ja sättisime end sellele istuma. Meri oli rahulik, üksnes virvendas veel äsjaloojunud päikese viimasid värve.

“Kivi on külm,” kaebas mu kaaslane ja ronis mulle kaksiratsa sülle.

Kui see polnud kutse, mis see siis oli? Tundsin küll, et pole veel “sugumursunduseks” piisavas konditsioonis, aga õigel ajal meenus õrritav ütlus naiste narrimisest valel hetkel ja nii ma Kertu pehmeid puusavolte lugema hakkasingi.

Nii nagu viisteist aastat tagasi, tuias ka nüüd Ain kadakate vahel, aga sedapuhku oli ta seltsiliseks leidnud Kerli – no muidugi, tüdruk tunneb ju kodusaare dendroloogiat läbi ja lõhki! Hiilisime naeru mugistades häälekalt suudlevast paarikesest mööda, õkva oma majakesse. Voodeid polnud aega valida, juba lendas nurka Kertu pluusike, kuidagimoodi sain jalgadega põtkides lahti oma teksadest

“Tekki pole vaja,” kahises naine, kui üritasin oma külmetavale tagumikule palakat peale vedada ja sättis enda ise mulle tekiks. Selline häälekalt lainetav pehme naine oleks äratanud ka märksa jahedama mehe kui mina hetkel olin ja mõne minuti pärast kuulis pool Hiiumaad emahundi kireulgu. Midagi sellist polnud ma veel kunagi kogenud!

“No nüüd olen ma siis ka klubi liige!” teatas kursaõde rinnahoidjat selga kohendades. Minu küsivate silmade peale sain selges, et rõõmsameelsed kaasõppurid olid juba stuudiumi ajal levitanud kuulujutte minu enneolematult suurest…. menust naiste-neidude seas ja Kertu oli tõsimeeli kartnud järjekorras viimaseks jäämist.

Kui mõne aja pärast saunas siivsalt poolriietatult kuumal laval koos ülejäänud seltskonna liikmetega kõrvu istusime, mõtlesin viimaste siivsusriismetega tõsiselt oma renomee parandamisele, aga sel õhtul oli seda veel vara alustada ning äsjasugutatud mehe omanikutundega panin käe Kertu tulisele puusale ja vähe sellest – isegi liigutasin seda üles-alla!