Kümme kildu. Autod

   

 See oli enesetunde küsimus. Raha lihtsalt pidi leidma. Peale kolmandat kursust olin Emmaste EÜE-s meister, kolme kuu palk 1500 rubla. Minuga samadel tellingutel kõõlunud algajast müürsepast abikaasale sellist palka ma vormistada ei tihanud, sai pisut alla tuhande. Seda oli palju, aga auto ostuks ikka vähe. Minu naise isa olla olnud raskel klikiajal diplomaatilisel tööl, mille eest sai humaanse nõukogude võimu poolt tasuta reisi imeilusale Siberimaale. Õnneks kaevasid nad minu toonase ämmaga enne reisi plekkpurgitäie rohelisi rahasid kartulimaale, mille me minu esimese abikaasaga tema ema targal juhendamisel välja kaevasime. Ega siis ju valuutavahetuspunkte polnud:) Oli aga hea klassivend, kes juhtumisi merd sõitis ning rohelised rahad kapitalimaal teksapükste vastu vahetas. Kuidas ta nende kümne paari pükstega raudse eesriide vahelt sovjetimaale tagasi naases, pole öeldud.  Igatahes püksipaarid läksid tipi vanas peahoones õppinud majandusteaduste tudengitele nagu....soojad püksid:D Nii kogutud rublahunnikule lisasin kooli kõrvalt projekteerimisinstituudis töötamise eest saadud mõnisada lisaks ning peale Lasnamäe autoturul koos isaga ringivaatamist olin peatselt tumesinise Moskvitši omanik:) Isegi numbrit mäletan - 43-35 EAŠ

    Töölesuunamise sain nii soliidse, et patt oli Mossega ringi kimada. Kuulasin vanemate kolleegide juttu, et Žiguli vajas kanali peal järeleaitamist üksnes kord kuus, aga mina oma sinilinnuga käisin isa garaažis käsi õliseks tegemas kord nädalas, mõni nädal ka mitu korda. Selge see, et peab automüügiplatse kammima. Kollane 011 oli just see, mida olin otsinud. Küljekarbis oli küll auk, aga selle keevitas meie osakonna vana keevitaja Konstantin niimoodi umbseks, et polnud märgatagi. Kollasega sõitsin mitu aastat, siis vahetasin helehalli vastu, ikka 011 Mõne aasta pärast sain "ametiauto" - "Niva" oli minu paremuselt teine nõukaauto. Aastakse liiklesin veel töö-"Volgaga," ka ei ütle paha sõna.

   Elu muutus ilusamaks, rublavood tikkusid ojakesest jõeks muutuma - tekkis himu kasutada dekadentsliku lääne toodangut. Esimene oli "Fiat," aga selle müüja oli suli ning ostja loll. Autoke kestis napid pool aastat, siis müüsin vanaraua hinna eest maha.

   Edasi tulid juba krooni-autod, siis euro-autod, aga see on juba igav jutt.

Lugesin näppudel kokku - tuli puudu, lisasin ühe jala varbad - ikka vähe. Kahe käe ja kahe jalaga sain hakkama. Kokku olen ära pidanud 17 autot. 

   

Kuuskümmend veini ja kaks viina

      

Tehnikaülikooli linnakupeol külastasime grupiviisiliselt (neli kunagist poissi ja sama palju tüdrukuid) salajast arhiivi, kus selgitusi jagasid üks apetiitne arhiiviproua (nii neljakümnene) ja arhiivi juhatajanna (kuivetunud saledik), tundus samuti täiesti töökorras olevat. Sõber Joel jäi selle nooremaga isiklikke koolimälestusi jagama, aga vanem proua tutvustas huvitavamaid väljapanekuid. Avastasin ennast TPI auraamatust (ise üldse ei mäletanud), kuhu olin enda nime jäädvustanud trükitähtedega.

   "Näh - õppisin viis aastat, lõpetasin cum laude, aga kirjutada oskasin ikka üksnes esimese klassi tasemel," kaebasin kenale prouale. Too mökitas  kohusetundlikult naerda. 

Kas tänapäeval spikreid tehakse? Me tegime a) volditud, b)rullitud, c)lahtiste lehtedena.

Siis viskasime mingi pisikest patja, eesmärgiga tabada auku. Selle mängu nimi oli miskipärast cornhole. Mul läks kaks raksu täpselt augu kõrvale, aga Joel sai esimese korraga sisse. Nojah...ta on mul mitme jutu peategelase prototüüp kah:D

Siis korkisime paar proseccot lahti ja Joel tõdes oma paljakut kammiga sugedes, et ega mehed ju ei vanane, mispeale sai meie kepimutilt (Viive toetas oma logisevat põlve elegantse spatsiirtokiga) vastu säärekonti korraliku kolaka. 

Aga pealkirjas toodud kogustes polnud midagi imelikku. Veider oli hoopis see, et tipikad kallasid käsu peale ülejäänud veini kanalistasiooni. Me oleks omal ajal seda küll muud moodi kasutanud, eriti veel koos TPedI tütarlastega:) 

Vahepala

 

Lasteaias poisid reas

Päkapikumütsid peas

Kes neist kes neist ütle on

Tulevane Lendav Konn?

Kümme kildu. Teine

   

  Pool aastat peale taksisti-karjääri algust kutsus peadirektor mu oma kabinetti. Küsisin eesruumis igavlevalt sekretäri-Õnnelt, et mis küsimus, too kehitas laisalt õlgu. Olin ainuke kutsutu. 

"Kuidas taksosõit läheb?" küsis  muheda näoga Andres. Ta oligi selline üsna ladna vend, kunagine EÜE komandör. Tänastele noortele ei ütle EÜE midagi, toona oli see omalaadne sekt, eriti kui olid veteranmalevlase staatuses.

"Kurat, peaks ise ka sõitma," arvas Andres mu lühiülevaate peale. "Aga tegelikult on mul hoopis midagi muud pakkuda."

Pakkuda oli väikeettevõtte direktori koht. Andres võttis sealsamas telefonitoru ja helistas oma heale tuttavale Jaak Tammele "Kodamu" firmast, koostamaks tol ajal enneolematu moodustise - riikliku väikeettevõtte - põhikirja ja asutamisedokumente. Jooksin Endla tänaval asuva "Kodamu" kontori vahet ikka mitmeid nädalaid ja siis veel kogusin lisaks igast instantside allkirju. Lõppvaatus oli toonase ehitusministri Peeter Palu kabinetis, suruti kätt ja sooviti edu. Olime esimese viiekümne uudset ettevõtlusvormi viljeleva firma seas. 

Kõik-kõik oli uus. Saime ise valida objekte, töid, tellijaid. Asutamislepingus oli formaalselt meie katus küll Tallinna Hotellikoondis, aga mingit andamit ega aruandluskohustust neile polnud, suhtlesime nagu tavalise tellijaga. Esimest tööd mäletan - vahetasime hotell "Narva" roostetava plekk-katuse eterniidi vastu. Kontoris olime algul kolmekesi - mina, raamatupidaja ja üks tüdruk, kes kantseldas õmblejaid. Hakkasime nimelt kohe esimesest päevast õmblema hotellidele linu ja tekikotte ning mõne kuu pärast, kui saime kaubale kunstnikust Riiniga, ka erinevates mõõtudes riigilippe. Üks neist lippudest lehvis minu Nõmme maja lipuhoidjas ligi kolmkümmend aastat. Ehtne siid, mis siin rääkidagi.

Olime Eesti Väike-ja Keskmiste Ettevõtjate Assotsiatsiooni asutajaliige ja läbi selle ka EVEA Panga asutajad. Asutamisekoosolekul igavledes vaatasin pangajuhti Boris Špunginit ja mõtlesin, kas ta on mu lapsepõlvetänava naabritüdruku sugulane.

Parematel päevadel töötas firmas viiskümmend inimest, ehitasime Seebi tänavale korraliku kontori, rajasime puidu-ning mööblitöökoja ja üheksakümnendate alguses saime tänu juhusele tööle "Tallinki" laevadele - põhiliselt interiööritööd, aga ka kauplused, laod ja kajutid. Paar töökest tegime ka "Transestonia" nimelisel laeval, mille kapteniks oli Avo Piht. "Tallinki" kontoris kohtudes ikka tervitasime. Nägin oma silmaga Soome TV varahommikustes uudistes "Estonialt" päästetute seas tol reisil reisijana kaasaolnud  kapten Pihti, äratasin toonase abikaasa ja käega vana teleka poole vehkides teatasin:

"Kaptenid peaks ju viimasena laevalt lahkuma, aga näe - Piht on pääsenud!"

Olin toona ja ka praegu veendunud, et ma nägin õiget meest. Sama meelt olid ka kõik tuttavad laevamehed.

Mis seob kokkuvõtlikult seda mälestuskildu - kõik nimeliselt mainitud on nüüdseks lahkunud igavikku.  

Pildil tüüpiline firmajuht üheksakümnendatel oma naise, hobu...ptüi - auto ja karvamütsiga.

Vahepala

 

Kui üks tellija soovib duši asemel vanni ja teine vanni asemel dušši, siis oleks ju mõistlik kortereid vahetada, onju?

Pildil korter uusasumis, kuhu me duši asemel peame toppima vanni. Täiesti mõttetu töö!!!

Kümme kildu. Esimene.

 Alustasin eraettevõtlusega kaheksakümne seitsmenda aasta detsembris. Tegelesin firmas ehituse ja kinnisvaraga ning kui peadirektor palus mul taksojuhtidele ruumid leida, siis ma ka leidsin. "Esra" oli Eestis  esimene erataksofirma - neil oli oma logo, autodel elektroonilised kahetariifilised taksomeetrid ja siniseruudulised plafoonid. Taksistid olid avarate ruumide eest tänulikud ja pakkusid ka mulle võimalust isikliku "Žiguliga" lisaraha teenida.. Palk polnud mul osakonnajuhatajana muidugi paha tolle aja kohta - sain 200 rubla pluss kvartalipreemia 40% põhipalgast, aga kuna olin ostnud just laguneva majakese ja plaanisin suurejoonelisi ehitustöid, siis peale tööd lisaraha teenimine oli igati teretulnud. Sain linnavalitsuselt (tookordse nimega rahvasaadikute nõukogu täitevkomiteelt) taksoloa number neli - kolm esimest olid "Esra" omanikud. Sõnade "ma kohe guugeldan aadressi" või "ma tšekin waze´i" oleks toona saadetud paremal juhul pea-arsti juurde, seega tundmatuid tänavanimesid "guugeldasin" paberkaardilt. Esimestel päevadel teenisin poole kuupalga jagu rublasid ja see ainult lisas indu. Kliendid olid enamasti lahked, imestasid taksomeetri üle ja paljud jätsid jotsi. Kõige ihnemad olid soomlased, need tahtsid raha kopka pealt tagasi. Samas oli parim jots natuke alla kaherublase otsa eest kümnekas - kümme rubla (Leninin pildiga punakas rahatäht) oli isegi kaheksakümnendate teises poole veel suur raha.

Ühel pimedal detsembriõhtul luurasin Balti jaama lähedal. Taksopeatuses ei tohtinud erafirma taksod seista - "päris" taksojuhid ähvardasid füüsilise vägivallaga nii auto kui taksojuhi kallal. Mingil hetkel oli rongist valgunud kamp kõik peatuses seisvad autod ära tarvitanud ning taksosaba asemel moodustunud kohvritega reisijate punt. Veeresin kähku ette, klientideks juhtusid kaks kulunud pappkohvritega tüdrukut. 

   "Me oleme leningradlannad," teatasid nad uhkelt. "Tulime kirjasõbrannale külla!"

Sõbranna elas Lasnamäel, mingi tundmatu nimega tänaval. Igatahes minu paberkaardil seda tänavat polnud. Laagna tee esimene jupp oli just liiklusele avatud ning seda mööda ma otsingutele suundusingi. Putrasin halvasti valgustatud tänavatel edasi-tagasi, aga kindrali nimega tänavat ei leidnudki. Tütarlapsed hakkasid ka natuke rahutuks muutuma, sestap pidasin auto kinni, näitasin üle tühermaa paistvate  valgustatud akendega üheksakordsete poole ja teatsin, et kuna nii uus rajoon, siis sinna teed veel  ei vii, peate siit üle põllu lippama. Kas oli neiukestel lihtsalt hirm või Venemaal selliseid rajoone hulgem, aga igatahes ilma mingi kobinata tasusid nad arve, ronisid autost välja ning hakkasid segipööratud ehitusmaastikul taamal paistva petlikult kutsuvalt kollaste akendega paneelika poole koperdama.

   Mina sel õhtul rohkem ei viitsinud, sõitsin koju ja lugesin teenitud rublad kokku:)

Pildil valmistan autot ette klientide teenindamiseks. 

Kaks puud

 

    Vana saar hakkas maja poole vajuma ja vaher varjas vaadet elutoast. Võtsime maha:)

Tulid mehed kuskilt kaugelt

Kaasas saed ja kirved

Õllekohver pudel viina

Vorst mis tehtud hirvest

No umbes nii me tähistasime taasiseseisvumispäeva:)

Saarest sai mingi ebamäärane lõkkelasu ning tüvest saeti grilliala pingid

Vaher ja mingi jagu saare oksi moodustasid ahjupuude saagimist-lõhkumist vajava hunniku.