Mul on kõige väiksem

    

 Autol tekkis ootamatu terviserike, paraku saan remontlasse alles reedel. Vahtisin pool päeva erinevaid rendiautosid, siis meenus, et poeg ju oma pisikest punni (mille sai emalt päranduseks) ei tarvita - käib tööl ja muidu asjaajamistel elektrirattaga. Lisan kohe mõningate lugejate rahustamiseks, et kasti pole:) Saime auto-abi osas kenasti kaubale ja ronisin ähkides minu maasturilaadsest (kastita) tootest umbes poole väiksemasse autokesse. Polnud ammu selle aparaadiga liigelnud ja kõik, kõik-kõik on teistmoodi. Esmalt ei saanud ma hoovist välja, siis ei lubatud mul sõidurada vahetada. Oleksingi võinud suunatuld toksima jäädagi! Torkasin ninakese vahele ja pressisin bussi ette - too vilgutas tulesid ja jättiski siis täistuled peale. Mis ta, rsk, manööverdab siin! Tegelt on väikeautol väga hea võimsuse/kaalu suhe ja kiirenduselt minu autole palju alla ei jää. Seevastu parklasse mahtusin märksa paremini, aga välja tagurdamisega oli taas jama - keegi ei peatu, et väljatagurdavat miniautot vahele lubada. Murele pani punkti aknast väljakiikamine - mul on tõesti kõige väiksem...

Isa

 

          Kaheksakümne seitsmes, kaheksakümne kaheksas – isa.

     Sombusel kevadõhtul naasin töölt seitsme paiku. Käisime Peetriga peale tööd kodukõrtsist läbi – sõin õhtust ning võtsin ka ühe suure õlle. Tööga olime peale masu kenasti reele saanud ning huvitava väljakutsena tuli Soomest, Rauma linnakesest pakkumine väikehotelli renoveerimiseks. Kui esmalt tundus töö oma kauguse tõttu pisut ohjamatu ning napi eelarvega, siis peale esialgset, joonistepõhist hinnapakkumist saime edasi teise vooru. Nüüd siis pidasimegi Peetriga aru, kas väänata hinnale veel otsa või käia ikkagi kohapeal objektiga tutvumas ning ühtlasi päevaks-paariks rihm lõdvale lasta. Otsustasime otsustamise homsele lükata ning peale alkomeetrisse puhumist ja jokk-kaineks osutudes veeresin kodu poole. Väravad olid nagu ikka valla – pidasin küll plaani välisvärava avamisautomaadi paigaldamiseks, aga pealehakkamine oli seni puudulik olnud. Manööverdasin “Subaru” parkimistaskusse ja enne tuppa minekut istusin kaks minutit ning tühjendasin aju. Sundida end mitte millestki mõtlema on tegelikult üsna keeruline ja seda tehnikat peaks rakendama hoopis teisel ajal ning teises kohas, aga mina olin harjunud pead tühjendama just sellisel hetkel.

Äkki koputas keegi küljeaknale. Auto kõrval seisis mingi helkurvestiga tegelane – esmalt ei saanud ma arugi, et tegu politseinikuga. Mõte jooksis muidugi kõrtsis joodud õlleliitrile. Hingasin kiirelt sisse-välja, aju hakkas täistuuridel tööle ning lasin akna all.

“Patrullpolitseinik popopop…, ” läks mul nimi kõrvust mööda. “Palun esitage isikuttõendav dokument!”

“Juhiluba?” küsisin konkreetselt. Võmm noogutas tõsiselt, nägin peeglisse kiigates, et teine vestiga tegelane teeb koeraaediku juures Ronniga tutvust. Ma ei hakanud midagi küsima ega vaidlema, ulatasin vaikides dokumendi.

“Teie isaga juhtus õnnetus,” teatas riigiteenistuja mulle dokumenti tagasi ulatades. “Ta on surnud.”

Mulle tundus korraks, et teadvus hägustub. Tegin taas hingamise trikki ning sain organismi kontrolli alla.

“Mis liiki õnnetus?” pärisin. “Kus?”

“Kahjuks ei oska ma täiendavat infot jagada. Kuna teie telefon oli levist väljas, paluti meil teile teada anda. Õnnetus juhtus kodus, uurijad on kohal ning soovivad ka teilt ütluseid võtta.”

Olin tõesti telefoni kõrtsi minnes välja lülitanud ning nii unustanudki.

“On see kõik?” küsisin, “Võin ma minna?”

Võmm noogutas, viipas oma kaaslase koera juurest kaasa ning peeglist nägin politseiauto U-pööret. Mõtted tormlesid peas, korraks haarasin telefoni, et emale helistada, aga loobusin. Isa elukaaslasele ei soovinud ma ammugi mitte helistada. Tagurdasin hoovist välja ning andsin gaasi.

Isa elas järveäärses suures ja kõledas majas. Põllu peal oli selliseid lohmakaid, veel nõuka-aegse projekti järgi ehitatud hooneid kümmekond.

Maja uks oli lahti, garaažiteel märkasin kahte eraldusmärkideta võõrast autot. Ronisin paariastmelisest välistrepist nõtkuvail jalgeil üles, esik oli tühi, köök samuti. Vasakule jäävast elutoast kostus mingeid niuksatusi. Kiikasin uksepraost – küünarnukke lauale toetades istus toolil vihatud vanamutt ja töristas nutta. Ma ei teinud piuksugi ning tormasin kingi jalast võtmata trepist üles. Ülakorruse magamistoad olid tühjad. Ilmselt oli elukaaslane midagi kuulnud, sest kui ma trepist alla kobistasin, seisis too esikus, silmad punased ning käed ahastavalt rinnal:

“Keldris…, mine keldrisse,” kähistas ta.

Keldris olid mingid tehnoruumid ja saun.

“Sai saunas infarkti,” arvasin ma jooksu pealt. “Aga milleks siis politsei?”

Isa rippus endiselt keldri laes kulgeva veetrassi torustiku küljes, jalas kusemärjad dressipüksid, seljas vana töömehesärk. Jalad ulatusid pea põrandani. Kael tundus kuidagi eriti pikaksveninud, hallikad juuksesalgud varjasid poolsuletud silmi. Kolm erariides tegelast askeldasid ümber laiba, mind märgates tõstis üks neist käe:

“Palun ärge tulge lähemale!”

Teine seevastu viipas rahustavalt kas siis mulle või kolleegile:

“Pole viga, las olla. Poeg, jah?”

“Poeg,” kraaksatasin ning tundsin, et tahaks nutta.

“Oodake palun üleval, meil ei lähe kaua ja laibaauto on ka juba tellitud,” teatas sõbralikum tüüp. Kolmas asjamees uuris uppilennanud taburetti mingi violetset valgust näitava aparaadiga.

Läksin kööki ning sulgesin ukse. Koos tolle mutiga elutoas vesistada ma ei tahtnud.

                                                                        *

      Kasvasin lapseeas vanemate otsese hooleta, vanaema ja tädi üsna karmi käpa all. Isa ja ema käisid nädalalõppudel “läbi”, tõid midagi maitsvat ja ajasid vanemate inimestega köögilaua taga juttu. Kuna see süsteem oli töötanud minu teadvuse algusest peale, siis pidasin seda loomulikuks ja isegi imestasin, kui lasteaias tulid rühmakaaslasele järgi ema ja isa, mul käis enamasti vanaema. Kümnes sünnipäev on mulle meelde jäänud eelkõige hinnalise kingituse tõttu – olin varakult esitanud soovi suurte poiste jalgrattale ja kui siis isa veeretas tuppa “meesteka” oli poisil pettumus suur – lootsin saada käikudega “Sputniku.” Varsti peale sünnipäeva koliti poiss koos jalgrattaga paar tänavat edasi – isapoolse vanaisa ehitatud suurde silikaatmajja, mida jagasime omakorda vanaonu perega. Miks eelnes selline lahuselu ainukesest lapsest, sain teada aastakümneid hiljem – minu vanemad olid riigivargad ning kartes kinnikukkumist ning sellega kaasnevaid võimalikke repressioone nende ainukese poja suhtes, otsustati mind tagalasse saata. Seda mäletan lapsepõlvest küll, et mingeid rahaprobleeme meie peres kunagi polnud, iga paari aasta tagant vahetati näiteks autot – väike “Mosse” muundus “Pobedaks,” see omakorda uuemaks “Mosseks” ja mõne aasta pärast veeres isa juba uue “Žiguliga.”

Kuidas isa perekonnast irdus, jäi mulle kah teadmata. Olin siis juba tudengpoiss ning ühel heal päeval koolist naastest oli ta lihtsalt läinud, riidekapi sisu kohvris ja esikus nagid tühjad. Samuti jääb saladuseks, kas ema hakkas jooma seepärast, et isa ära läks või läks isa minema seetõttu, et ema vaatas pea igapäevaselt pudelipõhja.

Isa elukaaslane oli temast mõni aasta vanem kolleeg tehasest, täpsemalt ma ei teadnud, polnud kunagi huvi tundnud ega tahtnudki teada. Taipasin, et matuste osas pean temaga ikkagi suhtlema, kargasin püsti, haarasin laualt kindad ja siis avanes uks ning kööki astus see lahkem kriminalist või uurija:

“Nii, räägime paar sõna,” ütles ta tooliga laua äärde kolistades. “Kas oskate aimata, mis ja miks siin juhtus?”

Raputasin pead, aga taipasin, et peab ikkagi midagi arvama:

“Me ei suhelnud kuigi tihti – paar korda aastas. Ilmselt oskab elukaaslane täpsemalt rääkida.”

“Jah, muidugi vestleme me ka temaga,” noogutas riigimatenik. “Kas teate otsest põhjust, mis võis enesetapule viia – no tervis näiteks?”

“Ei, minu teada oli ta eakohaselt terve mees,” sügasin mõtlikult pead.

“Tänan, siis ei pea ma teid kinni,” avas uurija lahkelt köögiukse, millest kohe tatsas sisse isa elukaaslane.

Istusin nüüd omakorda elutuppa, püüdsin mõtetes korda luua ning edasisi tegevusi planeerida.

Leiliga ei läinud politseinikel ka kaua – minutit viis saingi omaette mõtiskleda, kui too tuppa astus ning raskelt ohkas:

“Näe, jäimegi kahekesi.”

“Mina matan,” teatasin konkreetselt. “Meie krundile.”

“Jah, muidugi,” noogutas värske lesk. Või kuidas teda nimetadagi – abielus nad ju polnud. Kas siis lesk oli minu joodikust ema? Mõtlesin, et sõidan tema juurest läbi, telefonitsi tundus sellist teadet edastada vale. Ikkagi ema. Lükkasin tooli eemale ja ajasin end püsti.

“Oota,” haaras Leili mul käest. “Mis minust saab?”

“Mis mõttes?” ei taibanud ma kohe.

“Ma ju elan siin,” hakkas naine nutta löristama. Siis sain aru – nad polnud abielus, maja pärija on ilmselt minu joodikust ema. Või pole? Aga mina? Ma ei jaksanud praegu rohkem selles ruumis koos leinava elukaaslasega olla, raputasin end lahti ja astusin uksest välja. Maja ees askeldasid kaks tunkedes tegelast suure musta kotiga, kus lamas minu isa elutu keha.

“Kes mind matab?” turgatas pähe ning nüüd lõpuks läksid minugi silmad märjaks. Tuigerdasin kuidagi autoni, et enne isa minema saaks.

                                                                       *

     Ema korteri ukse avasin oma võtmega. Tegelikult oli see minu korter, sest kui ema üheksakümnendatel kommunaalid võlgu jäi, ähvardati ta sealt välja tõsta ning mina “hea pojana” tasusin võlad, seades tingimuseks, et korter vormistatakse minu nimele. Ega emal muud üle jäänud. No nagu tavaliselt, oli korteris keegi joomakaaslane – suunasin tolle kakerdaja esikusse, lükkasin uksest välja ning viskasin nagis rippuva võidunud jope järele. Naasin kööki ja kamandasin:

“Istu maha, mul on halvad uudised.”

Ema istus taburetile, kohendas oma rasvaseid, silmile tikkuvaid juuksesalke ja jäi mind põrnitsema.

“Ants on surnud, poos end kodus üles,” teatasin ilma pikemata.

“Misasja?” mörises naiselaadne olevus ja mul polnud temast põrmugi kahju. Ehk sai ikka aru.

“Ma annan matuste asjus teada,” ütlesin ja tahtsin sealt seapesast kiiresti minema. Ema jäi minust laua taha istuma.

                                                                  *

Parkisin auto kodumaja hoovi ja vajusin sügavamale istmesse. Kuulsin kuidas Ronni oma aias küsivalt haugatas. Naabrimees jalutas mööda ja viipas käega. Ma ei viibanud vastu. Kõik oli muutunud. Säh sulle “isad ja pojad”! Mälestusi tulvas valge voona.

Kävitasin auto ning tagurdasin tänavale.

                                                                    *

     Ärkasin miskipärast alumise korruse lahmakas tugitoolis, vaja oli vetsu minna.

“Ja-jah, vanamehe vaevused,” muigasin mõttes. Isegi mõtlemine tegi haiget – pea lõhkus valutada nagu üritaksid seitse pöialpoissi sealt kirkadega välja murda.

“Hea, et all magama jäin – pole pikalt kööki minna,” kavatsesin kohe suure janu magusat Nõmme kraanivett juues pead klaarimaks saada. Paljad varbad külmetasid, liigutasin oma karvaseid susse otsides jalgu. Midagi karvast nagu oli, aga see liikus eest ära, kui ma varbaga kaugemalt urgitsesin. Pidin ikka silmad lahti tegema. Sellest hakkas pea veel enam tuikama – põrandal lamas paljalt mingi naine ning nagu sellest veel vähe oleks pikutas kõrval diivanil veel teine. Tõsi, temal oli seelik seljas. Ma ei tahtnud teada, millist põrandavaibal lebava naise karvast kohta olin varbaga süganud. Minu kodus oli kaks täiesti võõrast naist, üks neist ihualasti. Hiilisin seinast kinni hoides kööki, lasin veel pikalt joosta ning niristasin kaheliitrisse morsikannu. Võtsin kuivatusrestilt ontlikult jalaga klaasi ning kallasin triiki. Pool kannu läks sama hooga, siis tuli kusehäda meelde ja koperdasin vetsu. Tulesid põlema ei pannud, ei tahtnud neid naisi näha. Istusin potil ning püüdsin õhtut ja ööd meenutada.

                                                                   *

      Nagu ikka algas kõik kenasti – kodukõrts oli küll täis, aga leidsin vaba koha ning heatahtliku vastuvõtu neljases aknaäärses lauas, kus kaks hiliskeskeas daami veini mekutasid. Igatahes kõrged pokaalid olid pooleli. Tellisin juurdehiilinud ettekandjalt suure õlle ja topeltviina. Seaprae ikka ka, sibulatega. Autoga oli koju natuke üle kilomeetri ja kui puhumine oli, siis nägi seda sirge tee otsast teise juba kõrtsist väljudes. Ma ju ei kavatsenud end täis juua, kus sa sellega!

Isa oleks järgmisel aastal saanud seitsekümmend viis. Ma olin noorte vanemate laps – isa tsipa üle ja ema pisut alla kahekümne minu sündides.

Võtsin esimese topeltpitsi tühjaks, see lõikas koos paari õllelonksuga nagu kreissaag. Praadi polnud veel toodud.

“Kas ma tohin teie leiba näpata?” pöördusin uljalt lauakaaslaste poole.

Üks neist, sitikmustaks värvitud ümaranäoline brünett noogutas, teine, lühikese poisipeaga ja kortsulise kaelaga vaatas ükskõikselt aknast välja.

Mälusin teist küüslauguleiva kuivikut, kui ettekandjaneiu prae lauale loksatas. Nüüd võis teise viina tellida. Õlu oli ka kuidagi kiiresti otsa saanud – no mida sellest liitrist ikka saab, eks ju?! Tellisin juurde.

“Mida teile läheb?” huvitusin lauakaaslaste joogiharjumustest.

Poisipea kehitas endiselt pepsilt õlgu, aga sitikmust vaatas mulle suurte silmadega otsa ja nurrus:

“Prooviks õige ühe hea vanaka kokteili!”

Peale teist kokteili rääkisin neile isast. Mälestuseks tegime kolmandad.

Siis rääkisin neile Anjutast. Vist tegime neljandad. Vahepeal võtsin ühe õlle veel. Nüüd meenus täpselt, et juttu tuli ka minu kaotsiläinud tütrest.

Kui ma ei eksi, jõudsime viienda koksiringini, aga edasi ei mäleta ma midagi.

Kiikasin köögiaknast välja - auto seisis igatahes hoovis, samas suur värav oli avali. Keerasin endale ka teise liitri vett sisse, esialgu ei tulnud välja midagi. Ei kummastki otsast. Piilusin tuppa – mõlemad naised magasid nagu lapsed – vaikselt hingates. Kondoomid olid mul üleval magamistoas, korralikult kummuti sahtlis. Ei vaibal ega tugitoolis polnud nähtavaid jälgi korratust suguelust tundmatu naisega. Või kahega? Ei tea, mälu oli lukus. Kõikusin esiku suure peegli ees ja kui mitmendat korda lubasin endale, et ei iial enam. Tegelikult ma ju teadsin, et lubadused on murdmiseks ja kuna oma sugulodevast käitumisest aru andma pidin üksnes enda peegelpildile, siis näitasin talle keelt ja rõõmustades, et veega lahjendatud alkohol tahab ikkagi ihust välja pressida, tuterdasin taas vetsu.

                                                                      *

     Matustest ei meenu mulle suurt midagi. Ühtäkki istusin pika laua taga, paremal tühi tool, laual ümberpööratud klaas ning vasakul millegipärast Leili. Ema oli paigutatud tühja tooli kõrvale paremale. Peielauas istus inimest kuuskümmend. Muidugi – vana oli laulu-ja pullimees, tõmbas veel lõõtsagi. Sugulased, endised töökaaslased, paar naabrit kortermaja ajast. Käisin ühe ja teise juures, ajasin juttu, värskendasin sugulussidemeid.

Reesika ei tulnudki vanaisa matusele. Saatsin talle mitu sõnumit, helistada ei söandanud. Päev enne matuseid helistas ta ise, pikka juttu ei pidanud, andis teada, et on välismaal. Ma ei tea, kas ma tahtsin kuulda, aga minu arust ta hääl värahtas, kui mulle kastunnet avaldas. Päris titena olin ma tütrega mõned korrad vanaisa juures käinud, aga peale vanemate lahkuminekut polnud mul enam endal huvitav ja peatselt olin ka ise lahus ning lapsekeelus, et mis seal ikka.

Kõhus keeras, naasin lauda, tegin paar topkat vana valget ja haukasin klassikalist hapukapsast kõrvale. Meeleolu tõusis, ka peielised ei sülitanud pitsi, kõnekõma valjenes, juba naerdi kõva häälega, hea veel, et ei tantsitud. Tunnikese pärast hakkas seltskond nihelema, kätlesin meestega, embasin naisi ning noogutasin tundmatutele.

Olin nii lahke, et viisin ema koju. Me ei rääkinud autos sõnagi.

“Proovi siis hakkama saada,” ütlesin teda maja ees autost välja upitades.

Nüüd pidin mõtlema isa pärandi peale, aga selleks oli homne parem päev.

Kas, kuidas ja kellega ma oma isa surmale järgneval ööl seksisin, jäi mulle teadmata. Igatahes kaunis hommikuhahetuses kahele minemakomberdavale prouale ma järele ei lehvitanud, isegi nimesid ei pärinud. Tugitooli veluurkangalt pesin kahtlased plekid kohe samal päeval.

Pilt kjt.ee lehelt.

A mida Konn ka teeb?

 

Käisime eile vana sõbra ja kursavennaga einestamas. Helistasime seltskonna elavdamise mõttes kooliõdedele-vendadele - keegi ei vastanud. Nüüd siis kamraad telefoneeris ja andis ülevaate:

1.Kursavend, endine rahvusvahelise suurfirma nõukogu esimees, oli olnud eile golfiväljakul. Teadsime ta kohati maaniaks muutuvast hobist, aga mitte seda, et veel vastu talve käiakse palle peksmas. Olla kurtnud, et ei jaksa enam kepikotte tarida. Sõbraga arutledes jõudsime otsusele, et kursavenda saab aidata - moodustame tiimi caddy vedamiseks. Kahekesi - kui üks ei jaksa, veab teine. Aga võime ka kahekesi korraga kepikotti sikutada. Kui jõudu rohkem, siis üks hüppab teisele selga ning kolmas suunab siis kannuste ning kolmeharulise piitsaga!

2.Kursaõde nii rahvusvaheline pole - olla asendanud ettevõtte finantsjuhi ameti telefonimüügi agendi tööga. Pidavat hästi müüma. Arutlesimegi siis, et mida üksik lastetu vanapreili selle teenitud rahahunnikuga teeb. Otsustasime härjal sarvist haarata ning järgmisel kohtumisel uurida, et kes vanapreilit matab - muidugi eesmärgiga ennast pärijate ringi sokutada. Muide - keegi hüperrikkur olla öelnud, et kui tal surres kasvõi üks dollar alles jääb, on elu valesti elatud -  kõik teenitu tuleks elu jooksul ära kulutada. Võtsime plaani samuti miljonäri elumotot järgida.

Illustreerival pildil ilmekas näide, mis võib juhtuda, kui liigkauaks kohvikusse jaurama jääda. Pildil olev isik pole kuidagi seotud minu, tekstis iseloomustatud kursavenna ega -õega!

Rebase sünnipäev

     

Noorim laps sai seitseteist! Juba traditsiooniline sünna-eine möödus "Legends" burksikohas.

 Poeg soovis kingiks YSL parfüümi. Hinda guugeldades kukkusin toolilt maha. Ja siis vaatasin uuesti. Ei hakanud end enam püsti ajamagi:) Lõpuks saavutasime kompromissi - kinkisin poisile enda lemmikparfüümi! Lisaks rääkisin loo, kuidas üheksakümnendatel haiglas konutades kadus mu öökapikesest tilgatumaks Soomest toodud aftershave - kõrvalvoodi parmulaadne patsient jõi selle lihtsalt ära. Poeg lubas enda parfüümi hoolsamalt hoida. Kuna pojal on tuleva nädal noorgümnasisti rebase-nädal, siis tuletasin meelde enda rebase-muljeid nii ülikoolist kui malevast. Seepeale küsisid nii tütar kui poeg, et misse eue on? Jälle võtsin seletada.

   Pildil noorim poeg rebase vormis. Pilt tema kooli riietekapi ukselt:)

Väekalt kasvanud

 Maal on kõik suuuuuuurem! :)

Üleskutse - kutsun kõiki meesblogijaid oma porgandeid näitama. Vaatame, kellel siis on kõige suurem!

Poeporgand ei loe:P

Disko

 

     

     Head õpetajate päeva, kaasblogijatest koolmeistrid! :)  Tütar näiteks korraldas oma koolis sel puhul disko:)

Kümme kildu. "Estonia"

     

 Täna hommikul, kolmkümmend aastat tagasi, ärkasin oma ehitusjärgus Nõmme majas enne seitset, sest pidin kaheksaks jõudma Balti Laevaremonditehasesse kohtumisele disaineriga. Kuivdokis oli üks peatselt Tallinn-Helsingi liinile tulev parvlaev (ei mäleta enam, kas "Saint Patrick" või "Vana Tallinn" või hoopis mingi kolmas), tegime seal erinevaid interjööritöid. 

    Keerulise tutvustejada kaudu olin mõned kuud tagasi kohtunud ühe toonase ühisettevõtte "Tallink" Soome omanikfirma kontoritegelasega, kes hakatuseks lasi meil remontida oma armukese, liinilaeval töötava baaridaami ühetoalise korteri. Ilmselt oli tagasiside positiivne, sest järgmisena viis ta mind kokku toona Roosikrantsi tänaval kontorit pidava "Tallinki" ühisettevõte juhi Peeter Veegeniga, kes peale üsna sujuvalt kulgenud kohtumist andis mulle ro-ro laeva "Transestonia" kapteni telefoninumbri, et seal olevat vaja midagi kipelt teha. Võtsin töökoja juhataja kaasa ning sõitsime Muugale, eelnevalt muidugi kohtumise kokku leppinud. Kapten Piht andis meid üle mingile peeemate triipudega tegelasele ning käisime-vaatasime murekohad üle. Väike töö oli. Surusime kapteniga kätt ja lubasin mehed kohale saata. Aga siis tulid muud tööd peale ja unustasin "Transestonia" ära. Küll saavad oma liistukeste ja riiulitega ise hakkama. Ilmselt saidki, sest kui mind taas Roosikrantsi "Georg Otsa" tualettruumide renoveerimise nõudpidamisele kutsuti, istus minu häbiks kontoris ka kapten Piht, kes muiates kuulas meie arutelu tähtaegade ning tingimuste osas ja lõpetuseks küsis:

"Kas me saame ikka kindlad olla, et see firma, kes lubadusest hoolimata tööle ei ilmu, saab sellise nõudliku tööga hakkama?"

Muidugi oli häbi, aga "Otsa" töö saime.

Ärgates oli mul kombeks teler lülida Soome YLE1 tekstiuudistele, mis minu mäletamist mööda jooksid öö läbi. Parajasti jooksis mingi nimekiri ja kuidagi jäi mu pilk pidama tuttaval nimel. Silmad punnis rullisin uudiseid lugeda ning telerilt pilku pööramata sakutasin naisel teki pealt:

"Estonia" uppus, Piht pääses." Ei mäleta abikaasa reaktsiooni, sest olin ise šokis. Kruttisin teleka pöördnuppu (puldiga telekat veel polnud) ja nägin ära ka Saksa ZDF kanali hiljem "kaduma läinud" videolõigu. 

"Piht, muidugi Piht!" olin kindel. Natuke viltune naeratus ning isemoodi juuksekasv oimukohtadel.

Tegime reisilaevadel töid veel paar aastat ja kõik laevapere liikmed, kellega me kokku puutusime, olid samal arvamusel - Piht ja temaga koos päästeparves olnud seltskond vähemalt merehauast pääses. 

Nagu igal aastal, nii sirvisin ka nüüd üle nii militaar.net kui kipper.ee asjakohased arvamused, tõlgitud protokollid, väljavõtted kümnetest raamatutest. Küsimused jäävad.

-kes helistas Avo abikaasa Sirjele aastaid igal tema sünnipäeval, sõnagi rääkimata?

-miks lisati Avo Piht 94.a. oktoobri algul Interpoli rahvusvaheliselt tagaotsitavate nimekirja?

-kes olid Arlandalt hukuööle järgneval päeval lahkunud kahe  lennuki üheksa reisijat?

-miks suunas tuukreid juhendav operaator mehi otsima kellegi Voronini kohvrit, mis "juhuslikult" asus tavalisel ülesõidul Pihti käsutuses olevas kajutis?

-kes olid uppumise hetkel sillas? Teada on mehed, kes edastasid "mayday," aga väidetavalt oli tuukrite edastatud videopildil ka üks punases pintsakus mees? Kus oli kapten  Andresson?

-miks tapeti ESS-is töötanud kuller, kes tema ema sõnul viis laeva kaptenile määratud paki?

-mis oli filmidel, mille politsei leidis  ning dokumenteeris randa triivinud päästepaadi täisvarustuses professionaalse pressifotograafi fotokotist, mille hiljem konfiskeerisid "mehed mustas?"

-kui "kadunud videol" polnud Piht, kes see siis oli?

Ma võiks siis kirjutada veel mitmeid küsimusi. Vastuseid nkn pole....

Lõpetuseks - nagu alati on kõige olulisem küsimus MIKS? See annab enamasti ka vastuse küsimusele KUIDAS? 

Päisepilt EPL