Prantsuse jant

    

 Kinkisin nooremale tütrele sünnipäevaks Von Glehni etenduse "Pidžaama kuuele" - nagu Margus Prangel enne etendust muhedat juttu ajades poetas - natuke üle võlli huumor. Huumorit sai ka enne spektaaklit - istusime kambaga teise korruse kohvikus, ootasime teenindajat. Tuli hoopis Prangel, kes kõlaval lavasosinal teatas, et "all" on palju parem kohv. No kobisime siis "alla" - kohv oli tõesti masinast, mitte termosest, aga paraku õunakooki sai üksnes "üleval" :) Saatsin noorima osalise väledad jalad kooki tooma. Poeg tuli pisut hiljem ja kaebas, et pidi sularaha eest pileti ostma, sest makseterminal olla kohvikusse tassitud. Mul kerkisid seepeale kulmud kuklasse - olin ju talle (ja kõigile teistele osalistele) piletid meilile saatnud. Lisaks avastas poeg, et vähemalt meeste tualettruumis saavad hädalised ühiselt ja häbenemata teha nii number ühte kui ka kahte. Tema natuke häbenes, kui kohe pissuaari kõrval  meeskodanik potil punnis. Piletiprobleemi lahendasime ära, poeg näitas telefonist piletit ja sai raha tagasi.Tore oli see, et treppide seintel rippusid fotod hoone ehitamisest ja valmis hoonest, taustaks toonane koloriit - poeg vaatas huviga.

Jant oli täitsa lahe vaadata - naistegelased mängisid äärmiselt veenvalt. Eriti meeldis mulle "armuke nr.1", kes oli oma kallimast kaks pead pikem. No olgu, poolteist pead. Pärast vaatasin, et modell ja missise konkurss ja mida kõike veel. Igatahes - kes käinud pole, minge vaadake. Kasvõi hoone ja retro mõttes. 

Pilt VGT kodulehelt.

Isadepäev

     Lapsed tulid, tegid, nägid. Tulid 10 minutit hiljem, tegid sušit ja gnocchisid tomatikastmes, poeg oli magusroaks küpsetanud kaeraküpsiseid valge šokolaadiga. Aga nägid nad isa poolt ettevalmistatud lauatäit ajalugu, muuhulgas isa 11A klassi III veerandi hinnetelehte:) 

Isa, vanaisa ja väike Konn.

Lapsepeks

     

 Noorem tütar rääkis lasteaias kasvatajale, et tädi peksab teda.

"Kas kohe kätega?" uuris kasvataja (vist olid siis veel kasvatajad).

"Ja jalgadega ka!" oli laps varmas vastama.

Kui peale ema surma meid piki psühholooge loksutati, küsis too kaheksa-aastaselt:

"Kas isa viina võtab?"

"Ikka," teatas tütar.

"Kas sageli?" uuris arstitädi.

"Iga päev!" vastas laps.

Ammune tuttav, lasteaednik, teadis rääkida, et nemad teavad oma kasvandike pereelust rohkem kui nende vanemad ise. Mõnikord küll teatud liialdustega. Nagu näiteks ülaltoodud juhtumid.

Minu lapsepõlvekodus oli vits pliidikummi vahel. Oli juhuseid, kui vanaema sõnatult näpuga vitsa poole viipas - sellest piisas. 

Minu lapsed pole vitsa saanud, ma arvan, et nooremad ei teagi vitsasaamise tähendust. Küll on poisid nurgas seisnud, poegade ema (kadunuke) sikutas pahategude puhul ka juuksetutist. 

Jubedast peksust, isa joodiklusest ning füüsilisest ahistamisest hoolimata on kõigist mu lastest  saanud tublid inimesed :) 

Pildil minu peksust väsinud karvane käsivars ning igapäevane puskaripudel. Tegelikult oligi tolles petlikult "veini"-nimelise joogi putlis Kreeta kohalik puskar:)

Lapsemõõtmise liist

     

    Hardusega vaatasin täna uksepiida katteliistule tõmmatud pleekinud pliiatsijutte, pingutasin oma vanu silmi, et  uurida kuupäevi ja pidasin salamisi plaani ka enda näitusid samasse üles märkima hakata - las siis kunagi lapselapsed uudistavad! :)

Romaanikirjutamiskuu

 

November on rahvusvaheline romaanikirjutamiskuu. Kel näpud sügelevad ja mõtted kobrutavad - koguneme Pääskülas, mina lähen 08.11., tule sina ka! :)

Kirjanduskohtumine

    

 Konn käis Haapsalu raamatuklubis rääkimas oma tegelaste tormilisest elust.  Seenior-prouad olid uudishimulikud, esitasid sada küsimust. Ma vastasin nagu oskasin:) Parim küsimus:

"Kas teid ajab mingi sund kirjutama?"

Vastust võite aimata:)

Pildile jäänud andsid loa avaldamiseks.

Must kuu

   

 Oktoober on minu jaoks must kuu lähedaste surmade poolest. Paar nädalat tagasi lisandus Artur ja täna sain ehmatusega teada hea blogisõbra Emmeliina lahkumisest - talle sõitis valgustatud ülekäigurajal otsa autojuht, kes peale avariid sündmuskohalt põgenes. Liina suri mõned tunnid hiljem haiglas. Lahkunu alustas blogimisega teistes keskkondades veel enne mind, blogspotiga liitus aastal 2008. Seeniorblogijana oli ta äärmiselt kultuuri-ning eluhuviline - ei pidanud paljuks tulla Tallinna minu raamatute lõbusale esitlusele, võttis veel sõbrannagi kaasa. Kommentaariumis oli tore tema lahkeid ja toetavaid kommentaare lugeda ning ta tema blogipostitusest õhkus ikka  elujanu ning heatahtlikkust. Ning kuidas ta tundis muret ja hoolitses oma vana ema eest....

   Puhka rahus, Liina!

   Sängitasime täna poegadega Arturi kodukuudi kõrvale, poeg süütas 14 küünalt.