Tiksus
teise poolde minu elu kuues kümnend. Ise ei saanud arugi, et nõnda
kaua ilmas elatud – olin enda ja ka perearsti arvates eakohaselt
terve mees.
Isa
pärandusega võtsin tegeleda ühe tuttava-tuttava advokaadi abiga.
Mõtlesin esmalt küll Tiina peale, aga kuna meie tuvus lõppes auto
esiklaasile jäetud musta pesuga, siis loobusin. Pärimisasi oli
keeruline, sest isa oli enne taburetile ronimist kritseldanud
vihikulehele omakäelise testamendi, mis sätestas majajuraka Leilile
ning vanamehest jäänud iidse Toyota bussikese minule kui ainsale
pojale. Oma seaduslikule kaasale ja poja emale ei soovinud vana -Ants
midagi jätta. Paraku seaduse silmis olid lahkunu omakäeliselt
testamenteeritud soovid tühised. Advokaat soovitas pika ja valulise
pärandiprotsessi asemel kokkuleppemenetlust. Mõned nädalad ja paar
ebameeldivat visiiti hiljem vormistasime õigusbüroos kokkuleppe –
maja läheb müüki ning müügihind jagatakse kolme subjekti vahel
võrdselt. Leili tikkus midagi seletama, mida ta oma pärandiosaga
teeb, aga enne kui mina jõudsin porisema hakata, ütles meid
lepitanud advokaat konkreetselt, et see ei kuulu käesoleva protsessi
teemasse ning nii jäigi. Viisin ennast suhteliselt viisakalt
riidesse pannud ning isegi kergelt lõhnastatud ema koju ning andsin
talle pool tundi kestnud autosõidu ajal üheselt teada, et rahana ta
seda pärandiosa ei näe – panen selle tema hooldekodu fondi. Ega
tal mingit kobinat polnud – kainena sai ta ka ise aru, et vanadus
on käes ja pikka pidu sellise ennasthävitava eluviisiga pole.
“Aitäh,”
pobises mu sünnitaja end autost välja upitades ja korraks hakkas
mul temast isegi hale. Siis tulid meelde seigad minu raamaturiiuli
tühjaksmüümisest, lukkude lõhkumisest, Reesika hirmutamisest ning
mälupilt gaasipliidi ees okseloigus põlvitavast vanast naisest,
kes oli üritanud end majapidamisgaasiga tappa, toppides pea
praeahju. Sai ta sellest üritusest üksnes tuumapeavalu ning
tühjaksoksendatud mao. Muidugi aitas ka see, et juhtusin just sel
päeval ja sel hetkel oma kinnisvara tulema üle vaatama. See veel
puuduks, et mu mõlemad vanemad oleks lahkunud vabasurma läbi -
ei-ei-ei!
Rauma
perehotellikesega saime ka ühele poole ja kuigi mul mõningaid
kahtluseid oli, käisime koos Peetriga töid üle andmas ning
osalesime ka järgneval õhtusöögil ühes mereäärses restoranis.
Kõik oli vinks-vonks, kahtlaseid kokteile ei pakutud ja üldse oli
tellijast perekond üllatavalt väljapeetud – ilmselgelt hinnaline
kaelakee toonitas Mona luigekaela, Tauno lips sätendas ning ka
kingad olid korralikult läikima löödud. Hiljem vajusime uueks
ehitatud hotellis rahutusse joodikuunne, millest ebaõigaselt vara
äratas meloodiline telefonipinin – startisime aovalgel Helsingi
poole. Kuna alkomeeter näitas mul suuremat numbrit kui Peetril,
andsin rooliratta tema kätesse. Ega Peeter ka päris nulliga ei
pääsenud, aga minu teadmist mööda oli Soomes roolis olles mingi
väike promill lubatud. Pisut vissis näoga kobis mu parem käsi
juhiistmele. Vahtisin aknast välja, suurt juttu ei aretanud,
mõtlesin rohkem Mona luigekaelale ja sellele, mida ilma “kärbseta”
kõik oleks võinud olla.
“Ainult
oleksid,” naersin rõõmutult ja peale Lohja risti jäin tukkuma.
Laevas
arvas Peeter, et nüüd magaks tema ning võttis kajuti, muidugi
firma arvel. Ega ma keelanudki, sest põhitöö tegigi ju tema, mina
lohisesin niisama kaasa ning pealegi sain ise juba sõidu ajal puhata
ning tukkudagi. Tundsingi end tänu sellele suht reipana ning seadsin
sammud just avatud grillrestorani poole. Hämarasse ruumi astudes
tundsin justkui tuuletõmmet, aga tuul oli soe. Võdistasin end ning
vaatasin kahtlustavalt ringi. Kuidagi oli juhtunud nii, et minu
intiutsioon andis end alati tunda tuuletõmbuse näol. Lisaks tuli
meelde katuse-Sulev. Tegin sammu kindlamaks ning marssisin vabasse
lauda. Menüüd sirvides tundsin taas justkui kuumahoogu.
“Mis
nüüd?” mõtlesin. “Üleminekuaastad?”
Eks
ma olin muidugi mõelnud vanuse kasvades enda tervise peale,
külastasin lisaks perearstile paariaastase regulaarsusega ka
meestearsti. Too oli vahva tegelane, kellega ma tutvusin juba
neljakümnendates, mil oma lodeva seksuaalkäitumise tulemina sain
eesnäärme põletiku. Kui toona minuealine meesarst mind lavatsile
külili kamandas ning kummikinda kätte tõmbas, ei osanud ma midagi
hullu oodata. Kuna põletik oli tugev, siis ka eesnääre vastavalt
valulik ning peale palpeerimist kinnast käest võttes teatas doktor
usalduslikult, et oma eesnääret kontrollib ta ise. Ma ei soovinud
seda teemaarendust, sest pärasool tuikas endiselt. No ja perekas
kah kamandas mu igal sügisel vereanalüüsi andma. PSA ja
testosteroon olid seni igati eakohaselt normi piires.
Kui
tulel röstitud seakaelaga ühele poole hakkasin saama, olin täiesti
kindel, et keegi üritab mulle pähe tungida, vibratsioon oli peaaegu
füüsiliselt tuntav. Kaapisin maitsva pohlakastme viimase lihatükiga
kokku ning mäludes kallutasin pead vasakule-paremale, samal ajal
vaba käega kukalt masseerides.
“Valutab,
jah?” kostus kaks lauda eemal istuvalt küpselt proualt. Tegelikult
ei valutanud. Aga vaevalt sain mõtte lõpuni mõelda ning pilgu
taha-vasakule pöörata, kui meelekohtades hakkas taguma nagu
vasaraga.
“Mida
kuradit?” arvasin pilku üksinda lauas istuvale daamile pöörates.
Daamile seetõttu, et tegu oli tõeliselt silmapaistav persooniga.
Tumeda tuka alt minule suunatud pilk oli tihe, tundus nagu paiskuks
ta laubast mingi energiavoog, mis justkui presssis mu pead
kruustangide vahele. Nähes mind kulmu kortsutamas, proua tõusis ja
astus vetruval sammul (pikad jalad-pikad saapad, märkasin) minu
lauda. Midagi ütlemata pani ta oma kitsa jaheda pesopesa korraks mu
laubale ja ena imet, peavalu kadus hetkega.
“Ise
andsin, ise võtsin,” sõnas ta tõsiselt. Näos polnud
muigekübetki, silmis samuti mitte. Mul hakkas kõhe. Naine oli eatu
– sama hästi oleks võinud pakkuda nii nelikümmend kui
kuuskümmend. Ilmselt oli tõde sellele viimasele numbrile lähemal.
Näonahk oli krobeline, ninajuurel tõsine kurjusekorts. Seevastu
keha tundus justkui kolmekümneaastase oma. Tekkis vastupandamatu
soov talle käsi pihale panna.
“Mitte
veel,” muigas lillaks värvitud huultega suu. “Aga varsti!”
“Me
kohtume veel,” lisas Soome nõid (sest nii olin ma ta mõttes
ristinud), pani hetkeks oma peopesa mu rahutult lauda trummeldavatele
sõrmedele ning hõljus minema. Jäin talle juhmilt järele vahtima.
Pea hakkas ka jälle valutama.
Mõni
päev hiljem sirvisin vanimas tutvumisteenuste portaalis uusi
tulijaid ja pidin toolilt maha kukkuma, kui märkasin värskete
liitujate seas minu laevatuttavat. Fotolt õhkuv aura oli tunnetatav
– mitte küll nii tugevalt kui laevas, aga ikkagi. Kõhklesin hetke
ja siis laskusid mu sõrmed klahvidele.
“Ma
ootasin su kirja,” itsitasid naise esimesed kirjaread mu läpaka
ekraanil. Ma ei võtnud seda seisukohavõttu väga tõsiselt.
Tuuli
oli väikese pitsaketi omanik. Või mis väikese – kui sul on
Soomes kolm ja Eestis kaks putkat, oled lausa rahvusvaheline tegija!
Sain aru, et kui kodumaal võid oma kiirtoiduputka püsti lüüa ja
mõnda aega ka kenasti toimida, siis kuidas see Soomes, kus
pitsakohti iga nurga peal sellega hakkama saada, oli täielik
müstika. Ka perekond oli Tuulil rahvusvaheline – kaks kodumaist
tütart täitsa eesti mehega, poeg soomlasega ja veel üks – nagu
naine ütles – “kadunud poeg” rootslasega.
See
naine oli tegija! Tema noorem õde oli lapsena surnud ning sest ajast
saadik nägi Tuuli inimeste aurasid, vaatas minevikku ja tulevikku.
Kõigest
sellest rääkisime meie taaskohtumisel Tallinn-Tartu maantee ääres,
kohe Koeru ristis asuvas pitsaurkas, mille katusel särasid
neoontähed “Pizzapalee.” Kohakeses oli neli kaheinimeselauda
ning keset ruumi hobuserauakujuline teeninduslett. Kui põhiliselt
tegutses pitsamamslina üks palgaline koos Tuuli vanema tütrega,
siis täna oli leti taga omanikuproua isiklikult.
Rebisin
kellakõlinal söögikoha ukse avali ning komistasin porimati taha.
Milline sisenemine, muhelesin endale habemesse. Tuuli oli teatanud,
et kui on kliente, siis pidin minagi tavalist näljast teesklema. Ega
teeselda polnud vaja – kere oligi hele. Astusin komistamisest
hoolimata bravuurikalt leti äärde, naine vaatas mind muiates.
“Mida
teile?” vormisid pruuniks võõbatud huuled küsimuse.
“Võtaksin
vastavalt omaniku soovile,” vastasin enda arvates nutikalt. Aega
oli mul kuni õhtuse koeraringini ning seda kavatsesin ma
maksimaalselt ära kasutada.
“Mängime
sellist mängu, et täna oled sina koer,” üllatas Tuuli. “Pane
see kaela!”
Letile
ilmus neetidega kaelarihm. Vaatasin segaduses ringi – kas see on
mingi “varjatud kaamera” värk.
“Tee
kiiresti, üks klient tuleb!” kamandas naine üle mu õla parkla
poole kiigates. Täiesti juhmistunult ajasin pea õieli ning Tuuli
toppis mulle rihma kaela. Nöörijupist sikutades suunas ta mu
hobuseraua sisse, tõmbas sissepääsu katva kardina ette ning
põlvega togides ajas laia leti alla. Üllatuseks avastasin seal
pehme diivanipadja – tegelikult oli seal üsna mugav istuda ning
olukord hakkas mulle nalja tegema. Kõrvad kikkis kuulasin, kuidas
Tuuli meeskodanikku teenindas – too tundus olevat püsikunde.
Helide järgi üritasin aimata, mil kombel pitsa valmib . Tainast
rulliti, plötsati sinna ühte-teist peale, ahjuukse avanemine ning
elektriahju sumin markeerisid küllalt arusaadavalt kiirtoidu
valmimise erinevaid etappe.
“Head
isu,” kuuldus Tuuli hääl kuskilt kõrgelt ning koos taldriku
letilelöömise laksatusega sain naise vaba käega laksu vastu põske
ning ühtäkki kõrgusid just mu näo ees perenaise pitssukkadesse
aheldatud vormikad reied. Aluspesu oli naisel ilmselt ununenud
hommikul jalga tõmbamata. Teadsin, mida mees selles olukorras
tegema peab ja tegin seda aeglaselt ning naudinguga. Maitse oli
puhas. Maitse oli ilmselt hea ka pitsaga maiustanud mehel, sest tema
tänusõnadega üheaegselt kostus ka Tuuli suust pisut kähehäälselt:
“Ma
tänan, ma tänan!”
See
oli vähemalt ühe tänusõna osas ilmselt mulle suunatud, sest
rihmast sikutades juhatati mind leti alt välja.
“Good
dog, good dog!” patsutas Tuuli mind põsele. Naine lasi
ribakardinad alla, keeras uksel rippuva “Avatud” sildi teistpidi
ning sakutas mu püksirihma lahti. Koer olin ma endiselt. Kui ma
järgnenud suguakti ajal naljaviluks paar korda “auh-auh”
ütlesin, sain laksu vastu tagumikku. Ja pärast ikka pai ka!
Naise
maakodu, kus elas ka ta vanem tütar, asus sealsamas, paar
kilomeetrit Tartu poole. Nagu paarisrahvas muiste käisime koos
külapoekesest läbi, ostsime head-paremat ning lahke võõrustajana
valmistas Tuuli õhtusöögi. Laud oli stiilne – pikad küünlad,
kõrged klaasid mullijoogile ning õhukesed tassid koorega kohvile.
“Sa
jääd täna siia,” teatas nõid ja nii oligi. Hetkega oli
unustatud jalutusringi ootav koer ning homseks tööhommikuks
planeeritud tegevused. Lisaks meeldivalt õhulisele seksile sain
teadmanaiselt üht-teist kõrva taha panna.
Pea
mu kõhul, luges Tuuli sõrmi kõverdades ette kõik, mida mu
minevikust ja tulevikust teadis. Minevik oli ühe erandiga täpne –
ma olin saanud kahe lapse isaks, aga need polnud mõlemad mitte
tütred, vaid mu armas äbarikust varalahkunu oli poeg. Pean ütlema,
et ma ei hakanud seda täpsustama, jätsin enda teada.
“Ma
tavaliselt seda ei ütle, ainult sulle,” sosistas Tuuli. “Sa saad
vägivaldse teo läbi peaaegu surma, aga pääsed. Elu lõpus elad
õnnelikult ühe naisega. Tema päästab su – kõigest!”
Ta
pidas pausi ning lisas: “Kahjuks pole see mina. Sa oled minu jaoks
liiga hea mees.”
Suhtlesime
Tuuliga ligi aasta, kuniks ühel hetkel ta lihtsalt kadus. Meilipost
suleti, telefon oli tumm ja kui võtsin sõita Koeru risti, oli
sealne pitsaputka kadunud. Täielik müstika, ma ütlen!
Pildil koer nimega Good Dog, kel pole midagi ühist tekstis kirjeldatud seksuaalperverssustega.
