Noorem tütar rääkis lasteaias kasvatajale, et tädi peksab teda.
"Kas kohe kätega?" uuris kasvataja (vist olid siis veel kasvatajad).
"Ja jalgadega ka!" oli laps varmas vastama.
Kui peale ema surma meid piki psühholooge loksutati, küsis too kaheksa-aastaselt:
"Kas isa viina võtab?"
"Ikka," teatas tütar.
"Kas sageli?" uuris arstitädi.
"Iga päev!" vastas laps.
Ammune tuttav, lasteaednik, teadis rääkida, et nemad teavad oma kasvandike pereelust rohkem kui nende vanemad ise. Mõnikord küll teatud liialdustega. Nagu näiteks ülaltoodud juhtumid.
Minu lapsepõlvekodus oli vits pliidikummi vahel. Oli juhuseid, kui vanaema sõnatult näpuga vitsa poole viipas - sellest piisas.
Minu lapsed pole vitsa saanud, ma arvan, et nooremad ei teagi vitsasaamise tähendust. Küll on poisid nurgas seisnud, poegade ema (kadunuke) sikutas pahategude puhul ka juuksetutist.
Jubedast peksust, isa joodiklusest ning füüsilisest ahistamisest hoolimata on kõigist mu lastest saanud tublid inimesed :)
Pildil minu peksust väsinud karvane käsivars ning igapäevane puskaripudel. Tegelikult oligi tolles petlikult "veini"-nimelise joogi putlis Kreeta kohalik puskar:)





