Sunday, October 20, 2019

Suveigatsuse ja talvekülma vahel


     Pealkirja näppasin Leif GW Perssonilt:) Aga pildil maamaja uued aknad - nüüd on nagu valgusfoor! All vasakus nurgas sorteerib taarat keegi kohalik prükkar, palun vabandust.
Lasime vee välja, pitseerisime maja kinni ja guudbai kuni kevadeni:)


Saturday, October 12, 2019

Kuldkalakesed

 

 Kaks tükki. Ja listeeriat ma ka ei pelga!
#laupäevaõhtu

Friday, October 4, 2019

Turundus


 Müük edeneb, riiulis oli alles vaid üks raamat, sellest pildi tegingi:)

Thursday, October 3, 2019

Esimesed 51

 

Tunnen täitsa hingesugulust härra Karuga, mis sest, et ise olen Konn:D Tore ja lihtsalt loetav raamat kodanik Karu&Co reisiseiklustest. Vot võttis üks mees pähe mõtte ronida Euroopas kõikide riikide kõrgeimatele küngastele, aga välja jõudis lõpuks Guatemalasse. Erinevad reisiseltskonnad, mõned mäed ka ihuüksi, sihtpunktide, kohalike elanike, fauna ja floora kirjeldused - tugev soovitus. Ostke, laenake, lugege!

Saturday, September 28, 2019

Meeletu menu



Raamatu esitlus "Kohvis ja Klähvis" oli meeleolukas ja menukas. Kiirelt kadusid uudisraamatu eksemplarid kiibitsejate ridikülidesse, turukottidesse ja värvli vahele, mõni lubas kõvakaanelist üllitist kasutada ka pannialusena! Kes sõi suppi, kes näsis pirukat, aga kõrvu liigutasid autori ilmeka ettelugemise peale kõik. Annetuste korv ajas üle ääre - et rahatähed kuulsuse tuules lendu ei läheks, lisasin korvi paar tummist veinipudelit.
    Jõukamad inimesed ostavad 12 € eest eesrindlikest raamatukauplustest, vaesed seisavad raamatukogude uste taga juba järjekorras. "Esimesed sada. Segadus"
 
   Pildil  mõned kiibitsejad peale viiekümnenda peatüki ettelugemist.

Friday, September 20, 2019

Esitlus

 

   
     Mis - "Esimesed sada. Segadus" haruldaselt põneva ja elutruu ajastuetüüdide kogumiku esimese osa esitlus.
     Kes - autor loeb vastavalt publikumi-bingole mahlasemaid lõike. Osalevad autori ja tema loomingu arvukad austajannad. Ka kiibitsejad oodatud!
     Kus - Tallinnas, Nõmmel, kohvikus "Kohv ja Klähv" - see armas urgas on tuntud ka Armandi lugudest. Pärisnimi "Köök ja Kook", Raudtee uulitsas.
     Millal - laupäeval, 28.09. Kuupäeva erilisuse puhul etleb autor teise osa teemaga haakuva  seniavaldamata peatüki.
     Miks - lõbu pärast! Nagu kõik muugi:)
     RVSP palun kommentaariumisse - tean joodavat tellida!

Tuesday, September 10, 2019

#minumõnushommikusöök



Kohvik Del Monte Lasnamäel, Osmussaare tee ärimajas. A mida Konn Lasnamontes teeb? Valmistub talveks, põhjatöötlus autole:)
Aga kohvikut kiidan - nii palju liha pole ma ühes värskelt ahjust tulnud pirukas enne veel näinud ja maitsevett saab täiesti tasuta!

Friday, September 6, 2019

Trükivalmis

Tõmmis otse trükifailist, uudisteose eelhoiatus!:)

Kahekümne kaheksas, kahekümne üheksas …

     VETERANI VALLUTUSED ehk VIIMANE SINISÄRGISUVI

      Diplomeeritud insenerina polnud mul vajadust enam malevaga jännata, aga veri vemmeldas ja ka korralik rublarull meelitas. Tundsin süsteemi, staabimehi ja nõkse, mil kombel töökäskudele pimedalt juurdekirjutusi teha. Nii krabasingi viimasel minutil väikese rühma Kesk-Eestis, üsna jõukas majandis. Tüdrukud värvisid sigala räästalaudu, väiksem seltskond tagus kokku mingeid puitferme ja enamik poisse lõi laudale eterniitkatust.
     Kohe esimesel ööl läbisime Merjega kohustusliku kava. Paraku sel aastal meil omaette tuba polnud, malevarühma elupaigaks antud koolimajas olid väiksemad kabinetid kuritahtlikult lukku keeratud ja malevlastele oli eraldatud väiksem aula ning suurem spordisaal. Nahistada sai ikka, kes see keelas. Järgmisel hommikul sõitis seltskond autokastis rappudes tööle ja mina viisin Merje oma Mossega bussile – tal algas peatselt õpetajatöö kurtide internaatkoolis.
    Autojuhiks oli meil sel aastal EPA tudeng, melioraatoriks õppiv Raigo, sõjaväes käinud poiss. Kohe esimesel ööl, kui kirepalangud vaibuma hakkasid ja natuke jaksasime juttu ajada, teatas Merje, et Raigo põrutab kõike, mis liigub – tallegi oli ligi ajanud. Tüdrukute seas aga liikuvat jutt, et Raigo olla lubanud kõik tüdrukud järjest ette võtta. Süsteem oli poisil lihtne: viis seltskonna tööle ja naasis köögitoimkonna tüdrukut kimbutama. Merje oli köögitoimkonnas olles Raigo üritusi tõrjunud. Korraks kihvatas sees, aga siis meenusid mu oma kõikvõimalikud skoorimised, ja mis siin salata, endalegi tulid patused mõtted pähe.
    Nädalavahetusel sõitsime oma kuudiga Gazikuga Pärnusse – ühe rebasepoisi isa firmal oli jaht! Elus esimest korda sain sellise laevukese peale, pea oli eelmise õhtu teretulemast-peost veel pisut uimas, aga lootsin lasta meretuulel seda kenasti jahutada. Kuidagi oli nii, et Pärnu retkele tuli kaasa kümmekond neidu ja vaid neli noormeest – rebasepoisid sõitsid mingile peole Rakverre ja kurat nendega. Algul nõjatusin madalale reelingule, aga jahikese kapten käsutas mu sealt kärmelt minema. Pidavat pautimist segama, mis iganes see ka tähendas. Istusin siis pärapingile kahe Tartu tüdruku vahele ja nende soovil selgitasin laisalt Tipi-kooli eripärasid – suve teine pool tuli paraku veeta sõjaväelaagris. Tasapisi hakkas kohalik õllevesi pähe ja tekkis inimlik soov ka surakas viinuškit vahele võtta. Tüdrukud palusid mind lahti korkida järjekordse Sovetskoje ja kippari halvakspaneva pilgu saatel lendaski kork Pärnu lahe voogudesse. Poolel teel Kihnu tundsin, et kohalik õlu pole ikka see, ajas meeldivalt oksele. Astusin paar sammu trepist alla, kajutisse. See oli üllatavalt avar ruum, tõsi küll – madalavõitu, pidi kookus käima. Läksin päris vööriossa välja, seal olid vastamisi kaks kuusirbikujulist lamamisaset, viskasin end vasakpoolsele pikali. Vastupidiselt ootustele ei läinud olemine grammigi paremaks, laevuke rullus ühelt küljelt teisele ja magu tõmbles imelikult. Kavatsesin just tõusta ja naasta tekile, kui robinal tuli kajutisse üks tartlannadest, Siisikeseks kutsutu. Neiu pärisnime ma siis ei teadnud ja nüüdseks olen viisakalt unustanud.
     „Mul on nii paha olla,” piuksus pisike piiga. „Tõmba koomale!”
     Jahmunult tõmbusin vastu laevukese sisekülge, mingi kruvi puuris teravalt ribide vahele. Kõhetu tüdruk puges seljaga tihedalt mu tärkava õllepunukese vastu, sinine malevaseelik paljastas üles kerkides roosaka alukaserva.
    „Kaua sa nüüd ilma naiseta pead olema?” uuris Siisike. „Paar minutit ehk pean veel vastu,” vastasin, teda puusadest endale lähemale tõmmates.
    „No näed, mis juhtus,” hingeldas punapõsk paari minuti pärast spermaseid püksikuid üles sikutades ning koos tormasime kitsukese ukse poole, käkaskaela reelingu äärde, pautimist segama. Igatahes kalad said kindlasti söönuks ja juba pisut rahulikumal merel, mõistlikuma kreeniga sadama poole tagasi purjetades, kannatas ka sooja šampat juua. Siisike läks nädala pärast Tartusse, tal ilmnes mingi seljaviga, kummardada enam ei saanud, hirmus valus oli. Vähemalt meie kähkuka ajal see õnneks veel tunda ei andnud.
    Minu viimane malevapruut juhtus Intsikurmus, maleva kokkutulekul. Ootasin küll, et Merje saab ka koolist vabaks, aga kui ärasõidu ajaks teda kohale ei ilmunud, võtsin kastist õlle ja istusin mornilt oma meistriametit defineerivale kunstnahast istmele Gaziku kabiinis. „Sõidame!” kamandasin Raigot ja veeresime vastu Lõuna-Eesti kuppelmaastikuile.
    „Kellega sa magad?” uuris komissari ametit pidav pedakast kleenuke linalakk telgipalakaga võideldes.
   „Vahet pole,” vastasin muiates. „Pakud ennast telgikaaslaseks?”
   Linalakk punastas ja pillas telgivaia endale varbale. Ta oligi väga korralik tüdruk, isegi minus tekitas austust. Paar korda proovisin reedeste pidude käigus tema pisikest tagumenti silitada, aga kuna mingit reaktsiooni ei järgnenud, siis loobusin südamerahuga. Neid, kellele minu tähelepanu meeldis, oli niigi mitmeid. Jäingi telgikohata. Küsisin auto-Raigolt Gaziku võtme, panin uksed korralikult lukku ja kavatsesin vajadusel muhklikel istmetel tukkuda.
    Avaõhtu pidu läks korralikult käima, kel vähegi kitarr käes seisis, see seda plõnnis. Suurel laval kargas mingi diskor ja sinisärgid kõikusid erineva amplituudiga lava ees. Avalikult kokkutulekul napsitada ei tohtinud – EÜE juhtkond oli kohal ja halvemal juhul võis vahelejäämine päädida malevast väljaheitmisega. Ometigi oli enamik täiesti kapsad ja küllap komandöride seltskonnaski käis kõva tinutamine. Ajasin paari staabimehega juttu, üks oli veel mu esimese meistriaasta rebane. Mõnes mõttes sain ma sellistest tegelastest aru – 88 aasta-paar staabis andis kindla võimaluse välisrühma minekuks ja kes siis ei tahtnud tol ajal välismaale. Mina eelistasin välismaale iga kell rühmajuhtkonna täielikku iseseisvust – kui olid vähegi mees, oli malevarühma näol tegemist su isikliku tsaaririigiga ja täiesti enda otsustada jäi, kas olla hea isake või märatsev türann.
     Jalutasin pidutseva seltskonna vahel ringi, oma rühma noorukestega ei tahtnud lällata, otsisin vanu ja uusi tuttavaid. Mingil hetkel tekkis kiiks tutvuda mõne lõuna piirkonna neiuga, uurisin esmalt jakkide atribuutikat ja jäin pidama Mooste rühma embleemi kandva kahupea kõrvale. Tüdruk kõikus miskipärast üksinda, käed seeliku taskutes, silmad poolkinni. Jaki vasaku rinnatasku kohal oli kollane silt arst.
     „Õde, mu sõrm valutab!” tõstsin haleda häälega kaeveldes keskmise näpu.
     Tüdruk pööras mind vaatama, kiikas sõrme ja muigas.
     „Kinomees, jah?” kommenteeris ta laisalt.
     „Laia silmaringi ja veel laiema profiiliga!” teatasin entusiastlikult. Saime jutule. Siiri polnud eriti oma rühmaga rahul – möllumeeste võim pidi käima üle meistri ja komandöri. Töö peale eriti aega ei raisatud, igaõhtune jooming ja keskpäevani magamine pidi olema norm. Noogutasin mõistvalt, olin isegi kuulnud lõunaregiooni mõnede rühmade kohta samalaadseid lugusid. Nüüd märkas tüdruk malevamärkide rida minu sinise jaki taskuklapi kohal – koos eelmise aasta eest saadud hõbemärgiga oli neid kokku viis.
    „Ohhooo, veteran!” imestas ta. Arvasin, et ehk viitsin aastakese veel rühma teha, töises elus küll juba partisanina. Siis ma ei osanud veel aimatagi, et aasta pärast teenin sügaval Venemaal juba ohvitserina ja partisaniks või partisaniks olemisest võin näha vaid unenägusid.
   „Lähme autosse, mul on Vanakas istme alla peidetud!” meelitasin Siirit. Tüdruk oma lehvivate lokkide ja sireda figuuriga oli hakanud mulle meeldima. Millegi poolest meenutas ta mulle abikaasa Merjet ja imelikul kombel tundsin ma vältimatult järgnevale mõeldes perversset naudingut.             Malevlaste veokad ja bussid olid pargitud peoplatsist kaugele, keegi ei märganud, kuidas tumeroheline kuudiga GAZ-51 parkijate rivist välja tagurdas, käigukasti unnates mööda metsavaheteed mäkke ronis ja hingematva loojanguvaate ees põõsaste vahele pidama jäi. Lahendasime kahepeale Vanaka ära ja seksisime kabiinis, kapotil, kuudis ja kuudi katusel – Siiri oli täitmatu. Pikutasime hingeldades kuuti laotatud madratsitel, kuniks sääsed hakkasid liiga tegema. Ega kabiinis vähem sääski polnud, aga pärast pikaleveninud tapatalguid saime esiklaasi sedavõrd puhtaks, et võisime veereda tagasi peopaika. Käte värisedes kannatas roolida küll ja isegi raske mehaanilise siduri lülitamiseks oli veel jalas jõudu. Kohale jõudnud, ronis Siiri välja, mina jäin kabiini tukkuma.     „Näeme!” oli viimane sõna, mida ma sellelt tüdrukult kuulsin, ja nii oligi.
 
Viimast korda nägin Siirit järgmisel päeval isetegevuskonkursil a cappella laulmas, no oli ikka hääl tüdrukul.

Kaanele tuleb veel lisandusi, esitatu on lihtsalt aperitiiv:)

Sunday, September 1, 2019

Haven Kakumäe

 

 Muinastulede öö Kakumäe uuel sadama-alal. Lendav soomlane flyboardil, Smilers ja Pearu, see kiire stardiga:) Palju meiesuguseid veerandeakaid, lihakõrvetamise hingemattev ving ja ringitormlevad pägalikud.  Mõnus!

Wednesday, August 28, 2019

Ärtuemand



   Filmi algus pöörab sõna otses mõttes ekraani pea peale ja siis jälle tagasi, sama visuaalvõtet kasutatakse ühel korral veel - võimas!
    Palju väljanäitamata tundeid, mõõdukalt Taani paljast ihu, pisut sadoseksi ja ühel korral ka noormehe suguelundi suur plaan. Oli suur küll. Suur oli ilmselt ka laste ahistamise vastasele võitlusele pühendunud naisadvokaadi kiim, et oma mehe pojale eelmisest abielust püksi pugeda.
   Väga hea film! Tänu naisrežissööri ja naispeaosatäitja suurepärasele tööle näeme läbi sündmuste pingelise arengu peaosalise, neljakümnendates naise libastumist ihaliustikul. Filmi lõpp jätab palju küsimusi õhku rippuma ja olulisi nüansse on peidetud ka filmi algusse. Kas esmapilgul karmil ja õiglasel laste eest võitlejal oli see ikka esimene juhtum?
   Tugev soovitus!

   Pildil Ärtuemand, võimas kaart. Pilt kino.ee

Saturday, August 24, 2019

Monument



Heinaküün - ehitatud aastal 1978 Emmaste EÜE poolt. Kui küün tundus olevat hüljatud, siis meie rühma teine objekt - söödaveski hoone, oli täiesti asjakohases kasutuses.
Kas keegi seitsmekümne kaheksandal Hiiumaal malevas olnu loeb seda blogi? Andke märku!

Friday, August 23, 2019

Betoonhingede aegu

   
 Hea toimetaja Siiri, kirjanikunimega S.M.Rattiste üllitas raamatu meestest, tööst ja tungidest. Algselt näidendiks (ja see on arusaadav esimestest lehekülgedest alates) kirjutatud teos kirjeldab läbi tegelaste tihedate dialoogide kitsal üüripinnal elavate võõrtööliste igatsusi, lootust ja otsinguid parema järel - olgu selleks siis raha, suhted või meelerahu. Tegelastel on oma prototüübid, küll miksitud ja täiendatud, aga arvata asjaosalistele endile  äratuntavad. Aastakümneid lahe põhjakaldal suuremaid ja väiksemaid tööotsi teinuna võin kinnitada, et töömeeste elu niimoodi käibki - kel pisut kehvemini, kel märksa paremini, aga täitumatute unistuste palett on igaühel.
     Esimesel lugemisel jäävad paljud allhoovused ja ütlematajätmiste taha peitunud nüansid tähelepanuta ja tore on ülelugemisel asjaosaliste peas värskema pilguga ringi vaadata. Kui millegi üle nuriseda, siis tööst - mille pärast ju mehed õigupoolest Soome läinud ongi - on üsna pealiskaudselt üle libisetud, aga see on ka arusaadav - näidendis elavat ehitustööd kujutada oleks keeruline ja ka tarbetu.
    Raamatu viimane peatükk jättis mulle küll mulje, et sel teemal peaks järg tulema - sest iga lõpp on millegi algus:)
    Keda huvitab pisut sügavam lugemine eestlaste tööelust Soomes, siis raamat on saadaval hästivarustatud raamatukauplustes ja eile raamatukogu visiteerides leidsin "Betoonhinged..." värske kirjanduse riiulilt.
  Pilt apollo.ee

Thursday, August 15, 2019

Saturday, August 10, 2019

Viljakas maa

    Eile õhtul panin maha ühe purgi.
Täna õhtul enne sauna võtsin maa seest kaheksa.

Buratino võiks mulle õpipoisiks tulla!

Wednesday, August 7, 2019

Noorsooteater Neemel


       Saime veel ühe EV100 teatrisündmuse kirja - Neemel, Ruhe restorani rannamajas etendus "Eestirand.Lootuse kursil"
       Teema huvitas mind ka isikliku kokkupuute tõttu - minu vanaisa oli üks laevahukust (ja punamobilisatsioonist) pääsenutest. Laias laastus võib etenduse jagada kahte lehte - osad, mida mängisid koolijütsid ja tegelased, keda kehastasid näitlejad. Õpilased olid kohmakalt püüdlikud ja tikkusid pisut üle võlli mängima, seevastu Nuter Jakobina ja Külli Reinumägi Vilmana olid rannarahva parimate esindajatena igati tõetruud.
     Kui veel pileteid saada, siis soovitan - eriti muidugi Prangli etendust!:)

Pildil omaaegne Eesti suurim laev aurik "Eestirand". Pilt wikimedia


Friday, August 2, 2019

Kaks raamatupidajat




Neljakümne kuues, neljakümne seitsmes – kaks raamatupidajat.


Kuna üheksakümnendate algul kehtis Eestis endiselt veel vene rubla ja valuutaarve avamine oli äärmiselt keeruline, siis SRV valuutavood lasin kanda ustava soomlase arvele. Tapanil oli Vantaas kena elamine, oma kätega ehitatud üsna suur maja koos talveaia ja muidugi saunaga.
Tuttavaks saime täiesti juhuslikult, ajalehekuulutuse kaudu. Tol ajal liikus suuremate hotellide ajakirjanduse lettides lisaks nõuakaaegsele „Kansan Uutiset” ajalehele ka „Helsingin Sanomat”. Lugesin lehe eest taha ja tagant ette läbi, erilise huviga uurisin kuulutusi. Huvi pakkusid loomulikult ehituse ja sellega kaasnevate tööde pakkumised, samas pöörasin tähelepanu ka teistele põnevatetele kuulutustele. Kui pakuti kompaktset ja mobiilset tehnoloogiat autode esiklaaside pragude ja täkete parandamiseks, saatsin pikemalt arutlemata faksi ning juba järgmisel nädalal oli Tapani Tallinnas, kaasas kolm kobedat kohvrit klaasiremondi tehnika ja materjalidega. Saime kenasti jutule, majutasin ta loomulikult meie esindushotelli, söötsin-jootsin. Paar päeva harjutasime ühe mu töömehe „Žiguli” peal ka esiklaasi pragude taastamist. Tundus, et keemia meil Tapaniga klappis, sest tehnoloogia jättis ta meile kasutada ja lubas taganjärele vormistada ka frantsiisilepingu. Panime tootmise käima Mustamäe suure garaažikooperatiivi ühes boksis. Kuulutused ajalehtedes, reklaam teles, isegi Rein Karemäe käis liiklussaate jaoks lõiku tegemas. Kontoritüdrukud ei jõudnud kladesse aegu kirja panna, huviliste järjekord oli mitu nädalat. Tasuda ei saanud me sõbralikule soomlasele teisiti kui üksnes kodumaiste hõrgutiste, kangete jookide ja Eestimaa kaunite kohtade külastamisega. Rublahunnikuid pakkusin ka, aga need teda ei huvitanud. Ütles, et tehnoloogia eest maksad siis, kui valuutat hakkad teenima või tuleb teil oma raha. Naersime laia suuga selle peale. Aasta oli siis 1991.
Ühel sügisõhtul pidime hotelli fuajees kokku saama, võtsin kaasa ka firma raamatupidajaga – pidime arutama arvelduste võimalusi läbi Vneštorgpanga ning muidugi muhkelt õhtustama. Raamatupidajaid oli mul firmas kaks – üks aupärast pea-ja teine lihtsalt raamatupidaja. Kohtuma kutsusin muidugi pea-, minust paar aastat noorema kooliõe Tipi-koolist. Kadri oli erialaselt pädev, aga inimsuhetes pigem tagasihoidlik, aasta jooksul, mis ta meil töötanud oli, ei teadnud ma tema isiklikust elust mitte midagi ja kui aus olla, siis ega eriti ei huvitanud ka, sest midagi seksapiilset noore naisterahva kohta liigjämedas tagumikus, tammepakusarnastes jalgades ja lottikasvanud lõuas küll polnud.
Kui tubli veerandtund oli oodatud, helistasin vastuvõtuletist numbrituppa, seal meest polnud. Pisut juurelnud, käisin läbi teise korruse baari nurgatagused ja sopid, kiikasin neljateistkümnendale ning sõitsin liftiga grillbaari – ei midagi ega kedagi. Seisin nõutult ülakorruse fuajees ja mõtlesin viimase kohana restorani tohutut saali kammima minna, kui pahaselt porisedes möödus venelannast sektsioonijuhataja – hotelli elukorrused oli töökorralduslikult jagatud neljaks sektsiooniks.
Tervitasime ja uurisin, mis mureks. Kuuldu muutis mu taas erksaks – saunas number kaks istuvat mingi soomlasest onkel, kes nõudvat temalt kui hotelli esindajalt kergete elukommetega naiste kutsumist. Kuigi külaliste soovid olid ka juba tol ajal klienditeenidajatele seadusteks, läks see soov tiba üle võlli.
Lähme vaatame seda onklit,” ütlesin Kadrile. „Ehk saab saunagi!”
Muidugi oli see Tapani, täis nagu tarakan. Istus ihupaljalt basseini serval, kõht kattis kenasti jalgevahel ripneva organi ära, seega vaatepilt oli küll rõve, aga samas siivas.
Kadri ehmatas esimese hooga ära ja tahtis ukselt tagasi pöörata, et tal pole trikood ja rätti ja tahtmist. Saunalinad organiseerisin ma kärmelt ja kui ka grillbaari kopsaka õhtusöögi tellimus antud sai, siis pearaamat leebus ning kobis lahmakat saunalina ümber rullides lavale. „Olümpia” saunad olid vanalinna- ja merevaatega, basseini äär aknalauaga tasa. Igal õigel ärimehel oli toona pilt, kuidas mingi näkk või kehvemal juhul isiklik abikaasa istub saunalinakookonis vanalinna veerel.
Tapani käis suplemas, hoidsin tal silma peal, et peanupp ikka pinnal püsiks, korra saunas Kadri kõrval istumas ja siis toodigi grillkana. Joogid olid juba varem välja valatud. Huvitaval kombel sobis ka Kadri Tapaniga, vadistasid ingliskeelset juttu ja mida enam pudelid tühjenesid, seda valjemaks ja mitmekeelsemaks jutt läks.
Mingil hetkel pääsesime soome onkliga ikka sauna ka kahekesi, sest Kadri läks eesruumi helistama.
Mitäs tyttö?” uuris Tapani Kadri kohta. Et ega minul temaga mingit liini pole ja kas tüdrukul ikka mees ka on. Rääkisin mida teadsin, et vist lahutatud ja kaks last ja minuga peale tööalase mingit liini pole.
Tapani palus veel kedagi kutsuda,” teatas Kadri sauna Tapani kõrvale trügides. „Kutsusin kursaõe, tuleb kohe, elab siinsamas lähedal.”
No mida asja, imestasin. Tulebki nii välja, et söödame soomlasele tüdrukuid ette. Aga sarv oli soe, saun kuum, jämedast Kadrist oli Tapaniga suhtlemisel palju abi ning siis tuli Liina. Pikk brünett, lühem mees võinuks ta jalgevahelt läbi joosta! Kärmelt vahetas tulnukas riietusruumis selga sügavlilla trikoo, mis veel omakorda rõhutas ta laitmatut figuuri, hüppas basseini, liigutas paar otsa konna ujuda ja tõmbas end kergelt aknalauale istuma.
Ma mäletan sind küll, rühmavanem olid,” tõdes Liina mind muiates piieldes.
Te olete siin ikka korralikult ette võtnud,” kommenteeris ta laual laiutavat surnud kana ja avatud pudelipatareid. Aga mina olin jõudnud sellisesse staadiumisse, et ainuüksi mu pilk oleks võinud naisterahva lahti riietada, mida siis veel märjas trikoos naisest rääkida.
Sauna, mis siin enam mõelda veel!” huilgasin laulda ning tõmbasin Liina kättpidi järele. Suur oli mu üllatus, kui sauna pisikeses eesruumis nägin esmalt Tapani tohutut rasvast tagapoolt ja tema all, tugevalt seinanurka surutult minu raamatupidajat! Paarike ei teinud meist väljagi. Lipsasime Liinaga sauna ning itsidades sättisime kuumale lavale kõrvuti istuma. Mul jäi ikka lina niuete ümber, aga tüdruk oli mingil hetkel oma trikoo kaotanud ning saunalina siivsalt pisikese tagumiku alla sättinud. Istus mu kõrval, täiesti paljas, pisikesed rinnad kenasti kikkis.
On sul seal midagi varjata?” muigas Liina mu alakehale osutades. „Leili võetakse ikka paljalt!”
Liinat ka!” ütlesin mina. „Võetakse paljalt.”
Ja ennastki üllatades katsusin pisiprinki neiurinda.
Liina mühatas pahaselt.
Mis siis saab, kui ma sul praegu munadest kinni võtaks?”
Siis läheks kõvaks,” vastasin, ise ka teist kätt appi võttes.
No kuule, ma ei mäleta su nimegi!” heitis tüdruk, aga minu kätel lasi toimetada omasoodu. Tõsi see oli – lummatuna naiseilust olin tutvustamisel suu lahti unustanud, ühtki piuksu ei tulnud!
Ma lähen basseini,” tõrjus Liina mu käed ja libistas end lavalt alla.
Ongi kõik,” mõtlesin kurvalt laval konutades, aga siis hakkas kuumus liiga tegema ja tulid meelde eesruumis maadlevad soomlane ja raamatupidaja. Minu üllatuseks istus kogu seltskond juba basseiniruumi diivanitel, riided kenasti kuival ihul. Millal nad jõudsid? Magasin saunas, või mis?
Lähme varieteesse,” teatas Kadri. „Tapani pole seal käinudki.”
Tõesti, oli varietee-päev, lausa Anne Veski päev. Üldiselt pidi varieteesse pileti eelnevalt ostma, aga soomlased said alati sisse – muidugi paarikümne marga eest.
Sõitsime lifitga alla, ööklubi uksel seisis mulle tuttav adminn, tervitasime, minu poolt juba eelnevalt juhendatud Tapani andis andminnile kätt, millega vahetas omanikku sinakas paberraha ja meid juhatati kõrgemal poodiumil asuvasse nurgalauda. Lasime tantsu, manustasime jooke, kuulasime Annet ja siis sama ringi pidi uuesti.
Peale keskööd sai programm läbi, lindilt tuli diskomuusikat ja ma arvasin, et võiksin Liina koju saata.
Ma tahaks ikka näha, kus Tapani elab!” mossitas kaunis brünett. Tapani sai aru küll ja andis mulle numbritoa võtme. Hotellis tuiates võis seda enda ligi hoida, välja minnes pidi kindlasti letti ära andma, siis läks tuba valve alla. Õhinal krapsasin püsti, jätsime Kadriga „homseni”, Tapani pilgutas silma ja ühtäkki olin kaheksandale korrusele sõitvas kiirliftis täiesti võõra tüdruku huultes kinni. Lahti sain alles tunni aja pärast, kui olime „tööohutuse” eesmärgil järele proovinud mõlemate voodite, ümmarguse laua ja plastikust mugava tugitooli vastupidavuse erinevatele tegevustele. Joomauim oli kadunud, tundsin end suhteliselt reipana. Tapani ja end täiesti ootamatust küljest näidanud Kadri leidsime teise korruse hämarast baarist rahulikult vestlemast. Tapanigi tundus juskui kainerist läbikäinuna, ei mingeid märke raskest joomingust.
Liina saatsin muidugi koju, mind ei lubatud trepikottagi, ka telefoninumbrit ei antud.
Mis oli, see oli, kena õhtut!” olid Liina viimased sõnad. Mul ei jäänudki muud, kui võtta taksoauto ja sõita veetma rahutut hommikuööd oma kuuritaolisesse majja.
Kadri oli järgmisel hommikul tööl tavapäraselt vaoshoitud ja emotsioonitu, minu küsimustele Tapani ja järgneva kohta vastas ühesilbiliselt ning lõpuks veel tähendas jahedalt:
Ära uuri elu!”
Paar kuud hiljem, juba uuel aastal, moodustasime finantsteema hõlpsamaks haldamiseks ühisfirma. Firmal oli kõlav nimi „Eswest services”, arved avasime nii siin-kui sealpool lahte. Soome pangas arve avamiseks pidime koos raamatupidajaga üle lahe loksuma, allkirju andma ja enda olemasolu kinnitama. Tapani tuli oma „Mersuga” kenasti sadamasse vastu, ööbima vedas meid NMKY hotelli üsna südalinna veerel. Tube oli loomulikult kaks – raamatupidajale ja ülemusele, aga ikkagi samal korrusel. Käisin pesemas, vaatasin üle telekakava, võtsin alt lobbybaarist kaks kokteili ning koputasin Kadri uksele. Nüüd oli juba auasi kolleeg ära karata, mis moodi ma muidu oleks homme peale pangas käimist piduliku õhtusöögi ajal Tapani mansionis talle otsa vaadanud!
Kõik läks kenasti esimesest suudlusest kuni viimaseni, läksin jalgu järele vedades oma tuppa ning järgmisel päeval, peale pangas veedetud nelja tundi kurtsin halba enesetunnet ning Tapani korraldatud pidulikule õhtusöögile ei läinudki, minu programm oli täidetud.
Kadri töötas aastakese veel minu juures, aga kui Tapani sai pooleks aastaks tööd Kagu-Aasias suure kruiseri ehitusel, läks ta temaga kaasa, rohkem ei tea ma neist midagi.
Klaasitehnoloogia kohvrid müüsin mingile venelasele, ühisfirma Tapaniga suri oma loomulikku surma, valuutaarvele kogunenu konverteeriti krooni saabudes kodumaiseks rahaks ja lõppkokkuvõttes -
nii töised kui eraelulised kogemused olid rikastavad ning mõlemapoolselt kasulikud!

Pildil Tapani (paremalt teine) koos Kadride grupiga.

Sunday, July 28, 2019

Kakssada sammu

   

  Kui võtta mõõdupuuks maamaja, siis on kuussada meetrit, aga kesse viitsib siukse kuumaga vantsida. Veeretasin auto seltsimaja puude villu ja seal on akuraat kakssada sammu Kabli randa. Uus nutikell ütles:) Korralikul rannatajal (eriti suve esimese rannatamise puhul) on alati kaasas termomeeter, mis madalas vees näitas 26 kraadi veesooja, pisut kaugemal - nii reiest saati vees kakskndneli. Vot seal viskasingi oma kuumava kere ühe suure kivi taha, laineloksust moodustunud basseini. Naised läksid ikka ujumisvõimalikku piirkonda ja solberdasid seal pooltunnikese.
     Eestimaa suvi, mis siin rääkidagi!
     Õhtul keetsime suure pajaga midagi head. Mis seal küll podiseda võiks?

Tuesday, July 23, 2019

Midsommar.Gotland

   

Jälle ma puhkasin mõned päevad! Sõin-jõin muidugi ka eesrindlikult.

Õppisin ära paar rootsikeelset sõna ning ühe vanasõna:
"Kes Siguldast keppi ei hangi, see saab Gotlandil käia!"
Illustratsiooniks Sigulda kepipark, pilt sigulda.tourism.lv lehelt. Kuulsaid Ojamaa käiasid ei hakanud pildile püüdma, luisake ise!

Monday, July 22, 2019

Part põõsas


On see ikka part? Ehk hoopis hani? Igatahes agressiivne lind - üritas pesa kaitseks telefoni näksata. Sain tema murest aru ja jalutasin edasi:-)

Saturday, July 20, 2019

Kaptenimaja kohvik kell 11.12

   

 Viimsi kohvikute päev kutsus mitmekümne õue-ja hoovikohvikuga, valisime Kaptenimaja kohviku Rohuneemes. Lihtne toiduvalik, maitsvad road ja soojale ilmale kohaselt jahedad joogid. Aegna saar tundus olevat kiviviske kaugusel, paarkümmend meetrit kohvikust eemal kai äärest startis kiirkaater saarematka-huvilistega. Istusime suitsuahvena salati, rabarberikoogi, tillukese veini ja mulliveega lõõskava päikese ning kerge meretuulekese vallas pooltunnikese. Mõnus!

Wednesday, July 17, 2019

Tahtsin Ferrarit, sain Fiati

 
 Nii kaebles Diego Armando Maradona temast kokkumiksitud portreefilmis Napoli meeskonna managmendi kitsiduse üle. Dokumentaalkaadritel põhinev film algab paari lapsepõlvefotoga, näha saab tundmatu agulipoisi kasvamist linna-ja klubimeeskonda, kiirelt liigutakse üle ebaõnnestunud Barca-perioodist ja keskendutakse peamiselt Napoli meeskonna perioodile, mil suures osas peaosalise turvil saavutati mitu Serie A meistritiitlit, ka UEFA karikas ning lisaks veel 1986.aastalArgentiina meeskonnas MM-tiitel, mille võitmisel olulist osa mängis Maradona imeline käsi. Põgusalt puudutatakse Diego naissuhteid, pisut enam keskendutakse narkosõltuvusele ning suhetele Napoli allilmaga. Filmi lõpp on kurb - vaevu liikuda jaksav kunagine miljonite iidol üritab jalgpalliplatsil end asjakohaselt liigutada.
   Sic transit gloria mundi.
   Aga enne kino kasutasin puhkust ja Mack´i nimelises BBQ söögikohas manustasin lisaks pärastlõunasele aperitiivile ka mahlase peekoni-kanafilee. Märkus: maksin, sõin ja ka jõin ise!

Puuma

   

   Pildil on ka puuma, mitte kiimlev keskealine naine, aga juttu tuleb hoopis Helene Mossi raamatutriloogiast "Cougar"
    Läksin täiega reklaami õnge, lugesin päris paberlehest intekat autoriga ja tundus asjakohane võrrelda ja lugeda, et mida naisinimene arvab samadest asjadest, millest minagi kirjutan:)
Kahjuks lubatud "rohkete seksistseenide" asemel oli lehekülgede kaupa tühje kirjeldusi, kilomeetrite viisi silitusi, pisarajõgedest ning halahangedest rääkimata. Esimese osa poole peal hakkasin diagonaalis lugema, siis sirvima ja teist ning kolmandat annet pole mul kavas lugeda. Sorri, Helena, loodetavasti naislugejatele meeldib!:)

Saturday, July 6, 2019

Kes tegi?



Naised tegid! Mul lubasid paar kivi kanda, siis ajasid minema. Eks ma natuke kirjutasin, siis tegin sauna ja kohe hakkan süüa tegema:)
On ju ilus staabel?

Sunday, June 30, 2019

Peking - Pariis

 

   Pühapäeva hommikul oli haarav vaatepilt otse söögisaali akende ette rivistunud oldtimerite rivi.
Paari masinat veel kõpitseti, enamik pani kiirelt jugama, ees ootas Riia. Autojuhid olid ka ajastukohased hallhabemed ja -pead.
    Väga äge vaatepilt ja vinge seltskond, rääkimata autodest!

Friday, June 28, 2019

Pisut lohutust

    Jaanidejärgne nädal oli äärmiselt kurnav, seetõttu lubasin endale reedeõhtuse lohutuse väliööbimise näol. Kõik oli tibens-tobens, aga arusaamatul põhjusel hotelli kõrvale kaevatud pommiauk tekitas teatud kahtlusi!

Warneri wennad??

                                                    Meie armas Tallhattan

Friday, June 21, 2019

Kuumad magistrid (moepostitus)

    Selle aasta ühel kuumimal päeval võeti ahjust ja serveeriti kuumalt mitukümmend Tallinna Ülikooli värsket magistrit, minu vanem tütar nende hulgas. Pidulik aktus, saalitäis vanemaid ja vanavanemaid, vürtsiks lapsed-lapselapsed ja mine tea - ehk ühe magistri puhul lapselapselapsed! Neiud-naismagistrid olid pidulikumapoolsed, aga üks emotsionaalselt ülesköetud, sõjaka habemehakatisega nooruk kandis musta dressipluusi rinnal teaduse rahastamisele üleskutsuvat manifesti. Ja moeteema lõpetuseks - oli ka juukseid katvate rättidega ning maani hõlstidega magistreid. Kaks tükki.
    Isa ja ema viidi sööma uude trendikohta Koplis - "Odeoni" nimelisse restorani. Jooke oodates märkasin tuttava näoga tegelast laudade vahel saalimas ja kui tualettruumi külastasin, tuli too mulle järele. Otstarbekohaselt noormees ei tegutsenud, tegi unisex vetsule ringi peale ja marssis välja. Alles siis sain aru, et tegu ju meie kunagise esiluurajaga ja meenus ka meediast kuuldu, et tema abikaasa on "Odeoni" üks omanikest.
   Tegelikult oli kõik tibens-tobens, eriti meeldis mulle alkovaba kokteil, aga kahjuks ei leia ma resto kodulehelt joogikaarti, ei saagi konkreetselt kiita.
   Selmet vaadake tütre ja tema ema joogiklaase (ilusa mulliga šampanja) ning tänapäevast magistridiplomit. Minul oli ilusam, kõvade kaantega!

Tuesday, June 18, 2019

Roosa ja roheline



 Kuum varasuvine pühapäev Jõesuu Lounge´s - antipaste ja värvilised kokteilid.
Suur terrass, merevaade, kerge tuuleke ning meeldivalt vähene seltskond.

Saturday, June 15, 2019

My daughter goes to Hollywood

 

    Olgu selle Nolanstrassega kuidas on, minu tütar jäeti igatahes ellu, valiti põgenejate punti. Aga ta siis jooksis, blondid juuksed lehvimas. Tütre esmamuljed positiivsed, show goes on ja kui film meie kinodesse jõuab, võtan seansile binokli kaasa, igatahes!

 

Sunday, June 9, 2019

Aruanne firma suvepäevadest

   

  Kui oli piisavalt söödud-joodud, Iklast abimaterjale toodud, jälle söödud-joodud, mitmesuguseid murumänge mängitud, märki lastud, põõsasse kustud, kukutud ja tõustud, hommikul ärgates naaberrahva keeles mitmekordselt lubatud, et enam kunagi ei joo - siis EMO-st läbi käidud ja kipsis käega nurka norutama jäädud teadmisega, et homse töö teeb sinu eest ära keegi teine, siis....täiendame järgmise aasta suvepäevi pildil oleva turvavarustusega!
    Aga muidu oli tore. Kuuri jäi ühe osalise motikas (gaasitross viskas traadid välja) ja kartulikotitäis Lätis pärit taarat.
   Kuidas sinu firma suvepäevadel on läinud?

Thursday, June 6, 2019

Nii OKO

   

    Näljane neljabaõhta Haabneeme OKOrestos - slowfastfood mekkis hästi. Pildil askeldavad abikaasa haprad käed kohaburgeri kallal. Minu põdrahakklihavorm savipotis oli juba nii inetult songitud, et ei kannatanud üles võtta.
   Muidu oli siuke õhtune laisk olemine - umbes nagu Kreeka tavernas, ainult rahvast hulkus mööda randa märksa rohkem.
   Õhtu lõpuks sain teada, et tütar kaitses magistri priske pee....., eeee B peale. No sestap õhtusöök nii hea maitseski!

Monday, June 3, 2019

Nolanstrasse

   

Tuleb-ei tule, tuleb- ei tule? Kui tuleb, hakkan hommikukohvile sõitma üle ringtee, sest ka tavalisel hommikul on Peterburi suunalt tulles magistraalile pööre nii mõnigi kord umbes. Mina igapäevaseks liikluseks Nolanstrasset ei kasuta, aga abikaasa küll. Millal tema filmivõtete teokssaamise puhul ärkama hakkab, ei taha mõeldagi.
    Ma saan aru, et päälinnast kaugemal resideeruvaid kodanikke teema ei koti, aga meil, Eestimaa parematel poegadel-tütardel, võtab küll südame põksuma!
   
   Et oleks arusaadav, miks ma igapäevaselt nii tarka juttu ajan, presenteerin dopingut, millega abikaasa mind õhtusöögijärgselt kostitab.

Sunday, June 2, 2019

Lammutamise oskustööline

 


    Esimest korda elus esitasin törri (milline jube nimetus!) andmeid lisanduva töölise kohta. Selgituseks - mul on nii vana firma ja nii firmatruud mehed, et kõik olid tööl juba sel ajal, kui Vanemuine kannelt mängis. Ega seal midagi keerulist pole, aga neiukesed-kuldajud, törri ametinimestike koostajas - mis pergeli pärast te olete välja munenud abitöölisele (tassib prahti ja materjale, teibib põrandaid, pühib rämpsu kokku ja ajab prahikotti) ametinimetuseks "lammutamise oskustööline?" Samas oskustööliste realt ei leia näiteks plaatijaid, ilmselgelt on need oskustöölised "ehitusviimistlejate" real.
    Iga ettevõtja peab aeg-ajalt riigiga suhtlema ja mina olen kindlalt selle poolt, et nalja peab saama pariteetselt - nagu riik minuga, nii mina riigiga. Aga mis nalja ma täpsemalt törriga teen, seda peab veel mõtlema!

   Pildil demonteerivad kolm lammutamise oskustöölist amortiseerunud kõrghotelli, taamal Tallinna vanalinn.

Monday, May 20, 2019

Karmid üheksakümnendad

 


    Sellise nimega loo on mõned aastad tagasi üllitanud Vahur Talv, kireva eluga mees. Jutustus (romaan ei tahaks öelda) viib meid üheksakümnendate algusesse, kulgeb lineaarselt rohkete süžeepööretega Eestist Venemaale ja  sealt Ukrainasse. Esmalt üllatab ja häiribki pisut otsese kõne puudumine, mistõttu on raske pihta saada, kes mida räägib, aga selle vormivõttega harjub üsna kiirelt.
    Teos on tempokas, põhiliselt tegevusele orienteeritud, karakterid on lihtsalt markeeritud. Ei saa soovitada lumehelbekestele, lumeeitedele, esteetidele ega võitlevatele feministidele, sest möödavilksatavate naistegelaste iseloomustamiseks kasutatakse neid häirivaid sõnu "tutt", "loom", "pano" ja selles stiilis edasi. Laipu koguneb ka palju. Sel ajal teatud kontingent niimoodi elaski. Jutustuse peategelasega samavõrd karmi elu pole ma elanud, aga üheksakümnendate uidud tulevad ikkagi meelierutavalt tuttavad ette, näiteks niklikoorem Uuralitest, mida ootama jäimegi...
    Üllatavalt huvitav lugemine.

Thursday, May 16, 2019

Äriline mõtlemine

   

    "Apollo" raamatupoes oli Konn&Kaamose kogumiku soodusmüük. Kuna sellise kaanehinnaga oli
majanduslikult kasulik ka ise müüginumbritele tuult saba alla anda, siis läksingi nõudlema. Kui riiulis ei leidnud, otsisin müüjaneiu üles. Too tuhnis tap-tap-tap arvutis ja leidis, et raamat on läbi müüdud.
    "Aga ma võin juurde tellida, tulge paari päeva pärast!" teatas ta entusiastlikult.
    "Aitäh, mul kodus veel paarkümmend eksemplari on!" vastas autor tagasihoidlikult.
Naersime mõlemad:)
     Uus tekst läks toimetajale, loodetavasti toimetab sügiseks valmis!

    Pildil - nii ma Veskis töötangi, tass kohvi, klõpa-klõpa ja ei päevagi leheküljeta.

Sunday, May 12, 2019

Koljunuki


Kaunil kevadpäeval restoranis "Veer", päike, meri, valged laevad rühkimas - emadepäeva magusalaks abikaasaga, mmmmmõnus:-)

Friday, May 10, 2019

Kõnelev kell

 

   Pojapoja sünnipäeval kerkis langudega suheldes küsimus, millal jõudis Miki Hiir ekraanile.
"Ma võin oma kellalt küsida!" teatas isane lang. Mitu korda küsis, aga kell ei öelnud midagi.
"Ma võin samamoodi oma kellalt küsida!" teatasin vastutulelikult ja kruvisin randme paljaks.
Minu kell ei öelnud ka midagi. Ainult kellade hinnavahe on küllap kümnekordne:)
Pärast küsisin arvutilt ja see oli langu kellast vastutulelikum - aasta oli siis 1928

   Pildil - jah, tema ongi minu lang!

Thursday, May 9, 2019

Hall on uus lilla


Töö sai tehtud, kõik halliks värvitud! Näiteks sauna lavalauad ja piirded.
Dušiseene varjutus. Ja kõik on hall, nii hall.

Lõpuks jätsin üllatuse - tualettruum on ka hall!:D


Kojusõiduks premeerisin end äriklassi ülesõiduga, võis rahule jääda:)

Wednesday, May 8, 2019

Alaköetud naised, mehed ja külm radiaator

 

   "Veskis" olid nad kütte maha keeranud, alajahtumisega riskeerides tegime sõbra sünnipäeva kohustuslikud tropid (à 20 grammi), imetlesime tema akna taga seisvat kroomdetailide rohkuse all ägavat "Pannonia" tsiklit, mida meie nooruses "panniks" kutsuti ja heietasime ilusaid mineviku-ning tulevikumälestusi.

    Pildil vana "pann".

Thursday, May 2, 2019

Vana kõutsi lahkumine



Kuhu lähevad kassid
kui nad koju ei tule?
Kaugel Kassiopeial
nemad süütavad tule.
Istuvad ratasringi
süte kahvatul kumal.
Tasa nendega kõneleb 
Kurbade Kasside Jumal.
Suures Vankris nad sõidavad
üle tähise taeva. 
Karjane kaitseb neid külma eest,
öö võtab oma laeva,
silitab siidiseks kasukad,
ravitseb armid ja haavad.
Kollastest kassisilmadest
Linnutee tähed saavad.

Astrid Reinla

Wednesday, May 1, 2019

Rahumeelne töörahva demonstratsioon

 
  Nagu maikuu esimesel päeval tavaks, soovis rahvas ka täna mõningaid aktuaalseid hüüdlauseid, ilmestamaks töörahva rahumeelset demonstratsiooni:
"Elagu töörahva suur isa ja innustaja, meie kõigi eeskuju Jüri Ratas!"
"Hurrraaaa!"
"Jõudu siseminister Mart Helmele lilla hüdraga võitlemisel!"
"Hurrraaaaaa!!!"
"Maha Jevgeni Ossinovski rahva-ja liigivaenulik pere-ning alkoholipoliitika!"
"Hurrraaaa!"
"Käed eemale meie helesinise tuleviku arhitektist Martin Helmest!"
"Hurraaa!!!"
"Tervitame vankumatut vabavõitlejat Varro Vooglaidu!"
"Terrrvist!"
"Nõuame Marti Kaasiku ennistamist töökohale koos koduigatsuskompensatsiooni tasumisega!"
"Hurrraaa!"
"Pooldame Kaja ja Kristiina Kallase nime-, soo-ning parteivahetust!"
"Poooldaaameeee!"
"Jürgen Ligi seebiks, Ruuben Kaalep nuustikuks!"
"Hurrraaaaaa!!"

    Ja et lipud-loosungid oleks pärast korralikult rulli keeratud!
Pildilt on näha, et paraku on  rahumeelsesse massi provokatiivselt sulandunud ka mõned lillad tegelased.

Monday, April 29, 2019

Pulss

   

    Kaunil-kuumal kevadpäeval (varjus +22) võtsin koristada pool katust, siuksed ruutmeetrised tükid sarikat, roovi ja katuselaastu. Ei jõudnud finišisse, pulss läks üles. Pulsikell on kuradist, ma ütlen!
Pärastlõuna lorutasime naasama kuuri terrassil, õhtul tegin muidugi kerge koksi ja sauna.
    Aga ülejäänud katuserisu koristamiseks teeme talgud. Uus katus saab muidugi eriti ilus!

Friday, April 26, 2019

Apple pie

 

 Reede õhtu puhul käisime abikaasa ja pojaga Viimsi Babybackis söömas. Tähelepanu - sõime täitsa oma raha eest! Tore lõppakord rohkele õhtusöögile koos pudeli punaveiniga oli see, kui tellitud õunakoogi asemel saabus kena ja maitsev rummikokteil:)
    Mis nad siis panevad kokteilile ja pirukale ühe-sama nime! Õunakoogi pressisime ka ikka välja:)