Thursday, August 15, 2019

Saturday, August 10, 2019

Viljakas maa

    Eile õhtul panin maha ühe purgi.
Täna õhtul enne sauna võtsin maa seest kaheksa.

Buratino võiks mulle õpipoisiks tulla!

Wednesday, August 7, 2019

Noorsooteater Neemel


       Saime veel ühe EV100 teatrisündmuse kirja - Neemel, Ruhe restorani rannamajas etendus "Eestirand.Lootuse kursil"
       Teema huvitas mind ka isikliku kokkupuute tõttu - minu vanaisa oli üks laevahukust (ja punamobilisatsioonist) pääsenutest. Laias laastus võib etenduse jagada kahte lehte - osad, mida mängisid koolijütsid ja tegelased, keda kehastasid näitlejad. Õpilased olid kohmakalt püüdlikud ja tikkusid pisut üle võlli mängima, seevastu Nuter Jakobina ja Külli Reinumägi Vilmana olid rannarahva parimate esindajatena igati tõetruud.
     Kui veel pileteid saada, siis soovitan - eriti muidugi Prangli etendust!:)

Pildil omaaegne Eesti suurim laev aurik "Eestirand". Pilt wikimedia


Friday, August 2, 2019

Kaks raamatupidajat




Neljakümne kuues, neljakümne seitsmes – kaks raamatupidajat.


Kuna üheksakümnendate algul kehtis Eestis endiselt veel vene rubla ja valuutaarve avamine oli äärmiselt keeruline, siis SRV valuutavood lasin kanda ustava soomlase arvele. Tapanil oli Vantaas kena elamine, oma kätega ehitatud üsna suur maja koos talveaia ja muidugi saunaga.
Tuttavaks saime täiesti juhuslikult, ajalehekuulutuse kaudu. Tol ajal liikus suuremate hotellide ajakirjanduse lettides lisaks nõuakaaegsele „Kansan Uutiset” ajalehele ka „Helsingin Sanomat”. Lugesin lehe eest taha ja tagant ette läbi, erilise huviga uurisin kuulutusi. Huvi pakkusid loomulikult ehituse ja sellega kaasnevate tööde pakkumised, samas pöörasin tähelepanu ka teistele põnevatetele kuulutustele. Kui pakuti kompaktset ja mobiilset tehnoloogiat autode esiklaaside pragude ja täkete parandamiseks, saatsin pikemalt arutlemata faksi ning juba järgmisel nädalal oli Tapani Tallinnas, kaasas kolm kobedat kohvrit klaasiremondi tehnika ja materjalidega. Saime kenasti jutule, majutasin ta loomulikult meie esindushotelli, söötsin-jootsin. Paar päeva harjutasime ühe mu töömehe „Žiguli” peal ka esiklaasi pragude taastamist. Tundus, et keemia meil Tapaniga klappis, sest tehnoloogia jättis ta meile kasutada ja lubas taganjärele vormistada ka frantsiisilepingu. Panime tootmise käima Mustamäe suure garaažikooperatiivi ühes boksis. Kuulutused ajalehtedes, reklaam teles, isegi Rein Karemäe käis liiklussaate jaoks lõiku tegemas. Kontoritüdrukud ei jõudnud kladesse aegu kirja panna, huviliste järjekord oli mitu nädalat. Tasuda ei saanud me sõbralikule soomlasele teisiti kui üksnes kodumaiste hõrgutiste, kangete jookide ja Eestimaa kaunite kohtade külastamisega. Rublahunnikuid pakkusin ka, aga need teda ei huvitanud. Ütles, et tehnoloogia eest maksad siis, kui valuutat hakkad teenima või tuleb teil oma raha. Naersime laia suuga selle peale. Aasta oli siis 1991.
Ühel sügisõhtul pidime hotelli fuajees kokku saama, võtsin kaasa ka firma raamatupidajaga – pidime arutama arvelduste võimalusi läbi Vneštorgpanga ning muidugi muhkelt õhtustama. Raamatupidajaid oli mul firmas kaks – üks aupärast pea-ja teine lihtsalt raamatupidaja. Kohtuma kutsusin muidugi pea-, minust paar aastat noorema kooliõe Tipi-koolist. Kadri oli erialaselt pädev, aga inimsuhetes pigem tagasihoidlik, aasta jooksul, mis ta meil töötanud oli, ei teadnud ma tema isiklikust elust mitte midagi ja kui aus olla, siis ega eriti ei huvitanud ka, sest midagi seksapiilset noore naisterahva kohta liigjämedas tagumikus, tammepakusarnastes jalgades ja lottikasvanud lõuas küll polnud.
Kui tubli veerandtund oli oodatud, helistasin vastuvõtuletist numbrituppa, seal meest polnud. Pisut juurelnud, käisin läbi teise korruse baari nurgatagused ja sopid, kiikasin neljateistkümnendale ning sõitsin liftiga grillbaari – ei midagi ega kedagi. Seisin nõutult ülakorruse fuajees ja mõtlesin viimase kohana restorani tohutut saali kammima minna, kui pahaselt porisedes möödus venelannast sektsioonijuhataja – hotelli elukorrused oli töökorralduslikult jagatud neljaks sektsiooniks.
Tervitasime ja uurisin, mis mureks. Kuuldu muutis mu taas erksaks – saunas number kaks istuvat mingi soomlasest onkel, kes nõudvat temalt kui hotelli esindajalt kergete elukommetega naiste kutsumist. Kuigi külaliste soovid olid ka juba tol ajal klienditeenidajatele seadusteks, läks see soov tiba üle võlli.
Lähme vaatame seda onklit,” ütlesin Kadrile. „Ehk saab saunagi!”
Muidugi oli see Tapani, täis nagu tarakan. Istus ihupaljalt basseini serval, kõht kattis kenasti jalgevahel ripneva organi ära, seega vaatepilt oli küll rõve, aga samas siivas.
Kadri ehmatas esimese hooga ära ja tahtis ukselt tagasi pöörata, et tal pole trikood ja rätti ja tahtmist. Saunalinad organiseerisin ma kärmelt ja kui ka grillbaari kopsaka õhtusöögi tellimus antud sai, siis pearaamat leebus ning kobis lahmakat saunalina ümber rullides lavale. „Olümpia” saunad olid vanalinna- ja merevaatega, basseini äär aknalauaga tasa. Igal õigel ärimehel oli toona pilt, kuidas mingi näkk või kehvemal juhul isiklik abikaasa istub saunalinakookonis vanalinna veerel.
Tapani käis suplemas, hoidsin tal silma peal, et peanupp ikka pinnal püsiks, korra saunas Kadri kõrval istumas ja siis toodigi grillkana. Joogid olid juba varem välja valatud. Huvitaval kombel sobis ka Kadri Tapaniga, vadistasid ingliskeelset juttu ja mida enam pudelid tühjenesid, seda valjemaks ja mitmekeelsemaks jutt läks.
Mingil hetkel pääsesime soome onkliga ikka sauna ka kahekesi, sest Kadri läks eesruumi helistama.
Mitäs tyttö?” uuris Tapani Kadri kohta. Et ega minul temaga mingit liini pole ja kas tüdrukul ikka mees ka on. Rääkisin mida teadsin, et vist lahutatud ja kaks last ja minuga peale tööalase mingit liini pole.
Tapani palus veel kedagi kutsuda,” teatas Kadri sauna Tapani kõrvale trügides. „Kutsusin kursaõe, tuleb kohe, elab siinsamas lähedal.”
No mida asja, imestasin. Tulebki nii välja, et söödame soomlasele tüdrukuid ette. Aga sarv oli soe, saun kuum, jämedast Kadrist oli Tapaniga suhtlemisel palju abi ning siis tuli Liina. Pikk brünett, lühem mees võinuks ta jalgevahelt läbi joosta! Kärmelt vahetas tulnukas riietusruumis selga sügavlilla trikoo, mis veel omakorda rõhutas ta laitmatut figuuri, hüppas basseini, liigutas paar otsa konna ujuda ja tõmbas end kergelt aknalauale istuma.
Ma mäletan sind küll, rühmavanem olid,” tõdes Liina mind muiates piieldes.
Te olete siin ikka korralikult ette võtnud,” kommenteeris ta laual laiutavat surnud kana ja avatud pudelipatareid. Aga mina olin jõudnud sellisesse staadiumisse, et ainuüksi mu pilk oleks võinud naisterahva lahti riietada, mida siis veel märjas trikoos naisest rääkida.
Sauna, mis siin enam mõelda veel!” huilgasin laulda ning tõmbasin Liina kättpidi järele. Suur oli mu üllatus, kui sauna pisikeses eesruumis nägin esmalt Tapani tohutut rasvast tagapoolt ja tema all, tugevalt seinanurka surutult minu raamatupidajat! Paarike ei teinud meist väljagi. Lipsasime Liinaga sauna ning itsidades sättisime kuumale lavale kõrvuti istuma. Mul jäi ikka lina niuete ümber, aga tüdruk oli mingil hetkel oma trikoo kaotanud ning saunalina siivsalt pisikese tagumiku alla sättinud. Istus mu kõrval, täiesti paljas, pisikesed rinnad kenasti kikkis.
On sul seal midagi varjata?” muigas Liina mu alakehale osutades. „Leili võetakse ikka paljalt!”
Liinat ka!” ütlesin mina. „Võetakse paljalt.”
Ja ennastki üllatades katsusin pisiprinki neiurinda.
Liina mühatas pahaselt.
Mis siis saab, kui ma sul praegu munadest kinni võtaks?”
Siis läheks kõvaks,” vastasin, ise ka teist kätt appi võttes.
No kuule, ma ei mäleta su nimegi!” heitis tüdruk, aga minu kätel lasi toimetada omasoodu. Tõsi see oli – lummatuna naiseilust olin tutvustamisel suu lahti unustanud, ühtki piuksu ei tulnud!
Ma lähen basseini,” tõrjus Liina mu käed ja libistas end lavalt alla.
Ongi kõik,” mõtlesin kurvalt laval konutades, aga siis hakkas kuumus liiga tegema ja tulid meelde eesruumis maadlevad soomlane ja raamatupidaja. Minu üllatuseks istus kogu seltskond juba basseiniruumi diivanitel, riided kenasti kuival ihul. Millal nad jõudsid? Magasin saunas, või mis?
Lähme varieteesse,” teatas Kadri. „Tapani pole seal käinudki.”
Tõesti, oli varietee-päev, lausa Anne Veski päev. Üldiselt pidi varieteesse pileti eelnevalt ostma, aga soomlased said alati sisse – muidugi paarikümne marga eest.
Sõitsime lifitga alla, ööklubi uksel seisis mulle tuttav adminn, tervitasime, minu poolt juba eelnevalt juhendatud Tapani andis andminnile kätt, millega vahetas omanikku sinakas paberraha ja meid juhatati kõrgemal poodiumil asuvasse nurgalauda. Lasime tantsu, manustasime jooke, kuulasime Annet ja siis sama ringi pidi uuesti.
Peale keskööd sai programm läbi, lindilt tuli diskomuusikat ja ma arvasin, et võiksin Liina koju saata.
Ma tahaks ikka näha, kus Tapani elab!” mossitas kaunis brünett. Tapani sai aru küll ja andis mulle numbritoa võtme. Hotellis tuiates võis seda enda ligi hoida, välja minnes pidi kindlasti letti ära andma, siis läks tuba valve alla. Õhinal krapsasin püsti, jätsime Kadriga „homseni”, Tapani pilgutas silma ja ühtäkki olin kaheksandale korrusele sõitvas kiirliftis täiesti võõra tüdruku huultes kinni. Lahti sain alles tunni aja pärast, kui olime „tööohutuse” eesmärgil järele proovinud mõlemate voodite, ümmarguse laua ja plastikust mugava tugitooli vastupidavuse erinevatele tegevustele. Joomauim oli kadunud, tundsin end suhteliselt reipana. Tapani ja end täiesti ootamatust küljest näidanud Kadri leidsime teise korruse hämarast baarist rahulikult vestlemast. Tapanigi tundus juskui kainerist läbikäinuna, ei mingeid märke raskest joomingust.
Liina saatsin muidugi koju, mind ei lubatud trepikottagi, ka telefoninumbrit ei antud.
Mis oli, see oli, kena õhtut!” olid Liina viimased sõnad. Mul ei jäänudki muud, kui võtta taksoauto ja sõita veetma rahutut hommikuööd oma kuuritaolisesse majja.
Kadri oli järgmisel hommikul tööl tavapäraselt vaoshoitud ja emotsioonitu, minu küsimustele Tapani ja järgneva kohta vastas ühesilbiliselt ning lõpuks veel tähendas jahedalt:
Ära uuri elu!”
Paar kuud hiljem, juba uuel aastal, moodustasime finantsteema hõlpsamaks haldamiseks ühisfirma. Firmal oli kõlav nimi „Eswest services”, arved avasime nii siin-kui sealpool lahte. Soome pangas arve avamiseks pidime koos raamatupidajaga üle lahe loksuma, allkirju andma ja enda olemasolu kinnitama. Tapani tuli oma „Mersuga” kenasti sadamasse vastu, ööbima vedas meid NMKY hotelli üsna südalinna veerel. Tube oli loomulikult kaks – raamatupidajale ja ülemusele, aga ikkagi samal korrusel. Käisin pesemas, vaatasin üle telekakava, võtsin alt lobbybaarist kaks kokteili ning koputasin Kadri uksele. Nüüd oli juba auasi kolleeg ära karata, mis moodi ma muidu oleks homme peale pangas käimist piduliku õhtusöögi ajal Tapani mansionis talle otsa vaadanud!
Kõik läks kenasti esimesest suudlusest kuni viimaseni, läksin jalgu järele vedades oma tuppa ning järgmisel päeval, peale pangas veedetud nelja tundi kurtsin halba enesetunnet ning Tapani korraldatud pidulikule õhtusöögile ei läinudki, minu programm oli täidetud.
Kadri töötas aastakese veel minu juures, aga kui Tapani sai pooleks aastaks tööd Kagu-Aasias suure kruiseri ehitusel, läks ta temaga kaasa, rohkem ei tea ma neist midagi.
Klaasitehnoloogia kohvrid müüsin mingile venelasele, ühisfirma Tapaniga suri oma loomulikku surma, valuutaarvele kogunenu konverteeriti krooni saabudes kodumaiseks rahaks ja lõppkokkuvõttes -
nii töised kui eraelulised kogemused olid rikastavad ning mõlemapoolselt kasulikud!

Pildil Tapani (paremalt teine) koos Kadride grupiga.

Sunday, July 28, 2019

Kakssada sammu

   

  Kui võtta mõõdupuuks maamaja, siis on kuussada meetrit, aga kesse viitsib siukse kuumaga vantsida. Veeretasin auto seltsimaja puude villu ja seal on akuraat kakssada sammu Kabli randa. Uus nutikell ütles:) Korralikul rannatajal (eriti suve esimese rannatamise puhul) on alati kaasas termomeeter, mis madalas vees näitas 26 kraadi veesooja, pisut kaugemal - nii reiest saati vees kakskndneli. Vot seal viskasingi oma kuumava kere ühe suure kivi taha, laineloksust moodustunud basseini. Naised läksid ikka ujumisvõimalikku piirkonda ja solberdasid seal pooltunnikese.
     Eestimaa suvi, mis siin rääkidagi!
     Õhtul keetsime suure pajaga midagi head. Mis seal küll podiseda võiks?

Tuesday, July 23, 2019

Midsommar.Gotland

   

Jälle ma puhkasin mõned päevad! Sõin-jõin muidugi ka eesrindlikult.

Õppisin ära paar rootsikeelset sõna ning ühe vanasõna:
"Kes Siguldast keppi ei hangi, see saab Gotlandil käia!"
Illustratsiooniks Sigulda kepipark, pilt sigulda.tourism.lv lehelt. Kuulsaid Ojamaa käiasid ei hakanud pildile püüdma, luisake ise!

Monday, July 22, 2019

Part põõsas


On see ikka part? Ehk hoopis hani? Igatahes agressiivne lind - üritas pesa kaitseks telefoni näksata. Sain tema murest aru ja jalutasin edasi:-)

Saturday, July 20, 2019

Kaptenimaja kohvik kell 11.12

   

 Viimsi kohvikute päev kutsus mitmekümne õue-ja hoovikohvikuga, valisime Kaptenimaja kohviku Rohuneemes. Lihtne toiduvalik, maitsvad road ja soojale ilmale kohaselt jahedad joogid. Aegna saar tundus olevat kiviviske kaugusel, paarkümmend meetrit kohvikust eemal kai äärest startis kiirkaater saarematka-huvilistega. Istusime suitsuahvena salati, rabarberikoogi, tillukese veini ja mulliveega lõõskava päikese ning kerge meretuulekese vallas pooltunnikese. Mõnus!

Wednesday, July 17, 2019

Tahtsin Ferrarit, sain Fiati

 
 Nii kaebles Diego Armando Maradona temast kokkumiksitud portreefilmis Napoli meeskonna managmendi kitsiduse üle. Dokumentaalkaadritel põhinev film algab paari lapsepõlvefotoga, näha saab tundmatu agulipoisi kasvamist linna-ja klubimeeskonda, kiirelt liigutakse üle ebaõnnestunud Barca-perioodist ja keskendutakse peamiselt Napoli meeskonna perioodile, mil suures osas peaosalise turvil saavutati mitu Serie A meistritiitlit, ka UEFA karikas ning lisaks veel 1986.aastalArgentiina meeskonnas MM-tiitel, mille võitmisel olulist osa mängis Maradona imeline käsi. Põgusalt puudutatakse Diego naissuhteid, pisut enam keskendutakse narkosõltuvusele ning suhetele Napoli allilmaga. Filmi lõpp on kurb - vaevu liikuda jaksav kunagine miljonite iidol üritab jalgpalliplatsil end asjakohaselt liigutada.
   Sic transit gloria mundi.
   Aga enne kino kasutasin puhkust ja Mack´i nimelises BBQ söögikohas manustasin lisaks pärastlõunasele aperitiivile ka mahlase peekoni-kanafilee. Märkus: maksin, sõin ja ka jõin ise!

Puuma

   

   Pildil on ka puuma, mitte kiimlev keskealine naine, aga juttu tuleb hoopis Helene Mossi raamatutriloogiast "Cougar"
    Läksin täiega reklaami õnge, lugesin päris paberlehest intekat autoriga ja tundus asjakohane võrrelda ja lugeda, et mida naisinimene arvab samadest asjadest, millest minagi kirjutan:)
Kahjuks lubatud "rohkete seksistseenide" asemel oli lehekülgede kaupa tühje kirjeldusi, kilomeetrite viisi silitusi, pisarajõgedest ning halahangedest rääkimata. Esimese osa poole peal hakkasin diagonaalis lugema, siis sirvima ja teist ning kolmandat annet pole mul kavas lugeda. Sorri, Helena, loodetavasti naislugejatele meeldib!:)

Saturday, July 6, 2019

Kes tegi?



Naised tegid! Mul lubasid paar kivi kanda, siis ajasid minema. Eks ma natuke kirjutasin, siis tegin sauna ja kohe hakkan süüa tegema:)
On ju ilus staabel?

Sunday, June 30, 2019

Peking - Pariis

 

   Pühapäeva hommikul oli haarav vaatepilt otse söögisaali akende ette rivistunud oldtimerite rivi.
Paari masinat veel kõpitseti, enamik pani kiirelt jugama, ees ootas Riia. Autojuhid olid ka ajastukohased hallhabemed ja -pead.
    Väga äge vaatepilt ja vinge seltskond, rääkimata autodest!

Friday, June 28, 2019

Pisut lohutust

    Jaanidejärgne nädal oli äärmiselt kurnav, seetõttu lubasin endale reedeõhtuse lohutuse väliööbimise näol. Kõik oli tibens-tobens, aga arusaamatul põhjusel hotelli kõrvale kaevatud pommiauk tekitas teatud kahtlusi!

Warneri wennad??

                                                    Meie armas Tallhattan

Friday, June 21, 2019

Kuumad magistrid (moepostitus)

    Selle aasta ühel kuumimal päeval võeti ahjust ja serveeriti kuumalt mitukümmend Tallinna Ülikooli värsket magistrit, minu vanem tütar nende hulgas. Pidulik aktus, saalitäis vanemaid ja vanavanemaid, vürtsiks lapsed-lapselapsed ja mine tea - ehk ühe magistri puhul lapselapselapsed! Neiud-naismagistrid olid pidulikumapoolsed, aga üks emotsionaalselt ülesköetud, sõjaka habemehakatisega nooruk kandis musta dressipluusi rinnal teaduse rahastamisele üleskutsuvat manifesti. Ja moeteema lõpetuseks - oli ka juukseid katvate rättidega ning maani hõlstidega magistreid. Kaks tükki.
    Isa ja ema viidi sööma uude trendikohta Koplis - "Odeoni" nimelisse restorani. Jooke oodates märkasin tuttava näoga tegelast laudade vahel saalimas ja kui tualettruumi külastasin, tuli too mulle järele. Otstarbekohaselt noormees ei tegutsenud, tegi unisex vetsule ringi peale ja marssis välja. Alles siis sain aru, et tegu ju meie kunagise esiluurajaga ja meenus ka meediast kuuldu, et tema abikaasa on "Odeoni" üks omanikest.
   Tegelikult oli kõik tibens-tobens, eriti meeldis mulle alkovaba kokteil, aga kahjuks ei leia ma resto kodulehelt joogikaarti, ei saagi konkreetselt kiita.
   Selmet vaadake tütre ja tema ema joogiklaase (ilusa mulliga šampanja) ning tänapäevast magistridiplomit. Minul oli ilusam, kõvade kaantega!

Tuesday, June 18, 2019

Roosa ja roheline



 Kuum varasuvine pühapäev Jõesuu Lounge´s - antipaste ja värvilised kokteilid.
Suur terrass, merevaade, kerge tuuleke ning meeldivalt vähene seltskond.

Saturday, June 15, 2019

My daughter goes to Hollywood

 

    Olgu selle Nolanstrassega kuidas on, minu tütar jäeti igatahes ellu, valiti põgenejate punti. Aga ta siis jooksis, blondid juuksed lehvimas. Tütre esmamuljed positiivsed, show goes on ja kui film meie kinodesse jõuab, võtan seansile binokli kaasa, igatahes!

 

Sunday, June 9, 2019

Aruanne firma suvepäevadest

   

  Kui oli piisavalt söödud-joodud, Iklast abimaterjale toodud, jälle söödud-joodud, mitmesuguseid murumänge mängitud, märki lastud, põõsasse kustud, kukutud ja tõustud, hommikul ärgates naaberrahva keeles mitmekordselt lubatud, et enam kunagi ei joo - siis EMO-st läbi käidud ja kipsis käega nurka norutama jäädud teadmisega, et homse töö teeb sinu eest ära keegi teine, siis....täiendame järgmise aasta suvepäevi pildil oleva turvavarustusega!
    Aga muidu oli tore. Kuuri jäi ühe osalise motikas (gaasitross viskas traadid välja) ja kartulikotitäis Lätis pärit taarat.
   Kuidas sinu firma suvepäevadel on läinud?

Thursday, June 6, 2019

Nii OKO

   

    Näljane neljabaõhta Haabneeme OKOrestos - slowfastfood mekkis hästi. Pildil askeldavad abikaasa haprad käed kohaburgeri kallal. Minu põdrahakklihavorm savipotis oli juba nii inetult songitud, et ei kannatanud üles võtta.
   Muidu oli siuke õhtune laisk olemine - umbes nagu Kreeka tavernas, ainult rahvast hulkus mööda randa märksa rohkem.
   Õhtu lõpuks sain teada, et tütar kaitses magistri priske pee....., eeee B peale. No sestap õhtusöök nii hea maitseski!

Monday, June 3, 2019

Nolanstrasse

   

Tuleb-ei tule, tuleb- ei tule? Kui tuleb, hakkan hommikukohvile sõitma üle ringtee, sest ka tavalisel hommikul on Peterburi suunalt tulles magistraalile pööre nii mõnigi kord umbes. Mina igapäevaseks liikluseks Nolanstrasset ei kasuta, aga abikaasa küll. Millal tema filmivõtete teokssaamise puhul ärkama hakkab, ei taha mõeldagi.
    Ma saan aru, et päälinnast kaugemal resideeruvaid kodanikke teema ei koti, aga meil, Eestimaa parematel poegadel-tütardel, võtab küll südame põksuma!
   
   Et oleks arusaadav, miks ma igapäevaselt nii tarka juttu ajan, presenteerin dopingut, millega abikaasa mind õhtusöögijärgselt kostitab.

Sunday, June 2, 2019

Lammutamise oskustööline

 


    Esimest korda elus esitasin törri (milline jube nimetus!) andmeid lisanduva töölise kohta. Selgituseks - mul on nii vana firma ja nii firmatruud mehed, et kõik olid tööl juba sel ajal, kui Vanemuine kannelt mängis. Ega seal midagi keerulist pole, aga neiukesed-kuldajud, törri ametinimestike koostajas - mis pergeli pärast te olete välja munenud abitöölisele (tassib prahti ja materjale, teibib põrandaid, pühib rämpsu kokku ja ajab prahikotti) ametinimetuseks "lammutamise oskustööline?" Samas oskustööliste realt ei leia näiteks plaatijaid, ilmselgelt on need oskustöölised "ehitusviimistlejate" real.
    Iga ettevõtja peab aeg-ajalt riigiga suhtlema ja mina olen kindlalt selle poolt, et nalja peab saama pariteetselt - nagu riik minuga, nii mina riigiga. Aga mis nalja ma täpsemalt törriga teen, seda peab veel mõtlema!

   Pildil demonteerivad kolm lammutamise oskustöölist amortiseerunud kõrghotelli, taamal Tallinna vanalinn.

Monday, May 20, 2019

Karmid üheksakümnendad

 


    Sellise nimega loo on mõned aastad tagasi üllitanud Vahur Talv, kireva eluga mees. Jutustus (romaan ei tahaks öelda) viib meid üheksakümnendate algusesse, kulgeb lineaarselt rohkete süžeepööretega Eestist Venemaale ja  sealt Ukrainasse. Esmalt üllatab ja häiribki pisut otsese kõne puudumine, mistõttu on raske pihta saada, kes mida räägib, aga selle vormivõttega harjub üsna kiirelt.
    Teos on tempokas, põhiliselt tegevusele orienteeritud, karakterid on lihtsalt markeeritud. Ei saa soovitada lumehelbekestele, lumeeitedele, esteetidele ega võitlevatele feministidele, sest möödavilksatavate naistegelaste iseloomustamiseks kasutatakse neid häirivaid sõnu "tutt", "loom", "pano" ja selles stiilis edasi. Laipu koguneb ka palju. Sel ajal teatud kontingent niimoodi elaski. Jutustuse peategelasega samavõrd karmi elu pole ma elanud, aga üheksakümnendate uidud tulevad ikkagi meelierutavalt tuttavad ette, näiteks niklikoorem Uuralitest, mida ootama jäimegi...
    Üllatavalt huvitav lugemine.

Thursday, May 16, 2019

Äriline mõtlemine

   

    "Apollo" raamatupoes oli Konn&Kaamose kogumiku soodusmüük. Kuna sellise kaanehinnaga oli
majanduslikult kasulik ka ise müüginumbritele tuult saba alla anda, siis läksingi nõudlema. Kui riiulis ei leidnud, otsisin müüjaneiu üles. Too tuhnis tap-tap-tap arvutis ja leidis, et raamat on läbi müüdud.
    "Aga ma võin juurde tellida, tulge paari päeva pärast!" teatas ta entusiastlikult.
    "Aitäh, mul kodus veel paarkümmend eksemplari on!" vastas autor tagasihoidlikult.
Naersime mõlemad:)
     Uus tekst läks toimetajale, loodetavasti toimetab sügiseks valmis!

    Pildil - nii ma Veskis töötangi, tass kohvi, klõpa-klõpa ja ei päevagi leheküljeta.

Sunday, May 12, 2019

Koljunuki


Kaunil kevadpäeval restoranis "Veer", päike, meri, valged laevad rühkimas - emadepäeva magusalaks abikaasaga, mmmmmõnus:-)

Friday, May 10, 2019

Kõnelev kell

 

   Pojapoja sünnipäeval kerkis langudega suheldes küsimus, millal jõudis Miki Hiir ekraanile.
"Ma võin oma kellalt küsida!" teatas isane lang. Mitu korda küsis, aga kell ei öelnud midagi.
"Ma võin samamoodi oma kellalt küsida!" teatasin vastutulelikult ja kruvisin randme paljaks.
Minu kell ei öelnud ka midagi. Ainult kellade hinnavahe on küllap kümnekordne:)
Pärast küsisin arvutilt ja see oli langu kellast vastutulelikum - aasta oli siis 1928

   Pildil - jah, tema ongi minu lang!

Thursday, May 9, 2019

Hall on uus lilla


Töö sai tehtud, kõik halliks värvitud! Näiteks sauna lavalauad ja piirded.
Dušiseene varjutus. Ja kõik on hall, nii hall.

Lõpuks jätsin üllatuse - tualettruum on ka hall!:D


Kojusõiduks premeerisin end äriklassi ülesõiduga, võis rahule jääda:)

Wednesday, May 8, 2019

Alaköetud naised, mehed ja külm radiaator

 

   "Veskis" olid nad kütte maha keeranud, alajahtumisega riskeerides tegime sõbra sünnipäeva kohustuslikud tropid (à 20 grammi), imetlesime tema akna taga seisvat kroomdetailide rohkuse all ägavat "Pannonia" tsiklit, mida meie nooruses "panniks" kutsuti ja heietasime ilusaid mineviku-ning tulevikumälestusi.

    Pildil vana "pann".

Thursday, May 2, 2019

Vana kõutsi lahkumine



Kuhu lähevad kassid
kui nad koju ei tule?
Kaugel Kassiopeial
nemad süütavad tule.
Istuvad ratasringi
süte kahvatul kumal.
Tasa nendega kõneleb 
Kurbade Kasside Jumal.
Suures Vankris nad sõidavad
üle tähise taeva. 
Karjane kaitseb neid külma eest,
öö võtab oma laeva,
silitab siidiseks kasukad,
ravitseb armid ja haavad.
Kollastest kassisilmadest
Linnutee tähed saavad.

Astrid Reinla

Wednesday, May 1, 2019

Rahumeelne töörahva demonstratsioon

 
  Nagu maikuu esimesel päeval tavaks, soovis rahvas ka täna mõningaid aktuaalseid hüüdlauseid, ilmestamaks töörahva rahumeelset demonstratsiooni:
"Elagu töörahva suur isa ja innustaja, meie kõigi eeskuju Jüri Ratas!"
"Hurrraaaa!"
"Jõudu siseminister Mart Helmele lilla hüdraga võitlemisel!"
"Hurrraaaaaa!!!"
"Maha Jevgeni Ossinovski rahva-ja liigivaenulik pere-ning alkoholipoliitika!"
"Hurrraaaa!"
"Käed eemale meie helesinise tuleviku arhitektist Martin Helmest!"
"Hurraaa!!!"
"Tervitame vankumatut vabavõitlejat Varro Vooglaidu!"
"Terrrvist!"
"Nõuame Marti Kaasiku ennistamist töökohale koos koduigatsuskompensatsiooni tasumisega!"
"Hurrraaa!"
"Pooldame Kaja ja Kristiina Kallase nime-, soo-ning parteivahetust!"
"Poooldaaameeee!"
"Jürgen Ligi seebiks, Ruuben Kaalep nuustikuks!"
"Hurrraaaaaa!!"

    Ja et lipud-loosungid oleks pärast korralikult rulli keeratud!
Pildilt on näha, et paraku on  rahumeelsesse massi provokatiivselt sulandunud ka mõned lillad tegelased.

Monday, April 29, 2019

Pulss

   

    Kaunil-kuumal kevadpäeval (varjus +22) võtsin koristada pool katust, siuksed ruutmeetrised tükid sarikat, roovi ja katuselaastu. Ei jõudnud finišisse, pulss läks üles. Pulsikell on kuradist, ma ütlen!
Pärastlõuna lorutasime naasama kuuri terrassil, õhtul tegin muidugi kerge koksi ja sauna.
    Aga ülejäänud katuserisu koristamiseks teeme talgud. Uus katus saab muidugi eriti ilus!

Friday, April 26, 2019

Apple pie

 

 Reede õhtu puhul käisime abikaasa ja pojaga Viimsi Babybackis söömas. Tähelepanu - sõime täitsa oma raha eest! Tore lõppakord rohkele õhtusöögile koos pudeli punaveiniga oli see, kui tellitud õunakoogi asemel saabus kena ja maitsev rummikokteil:)
    Mis nad siis panevad kokteilile ja pirukale ühe-sama nime! Õunakoogi pressisime ka ikka välja:)

Sunday, April 21, 2019

Minu ilusad munad



Üks pilt ütleb rohkem, kui kolm kaunist sõna:)

Saturday, April 20, 2019

Palgasõdur IV

 

  Kalle Klandorfi neljas raamat kirjeldab Eesti seitsmekümnendaid ja üheksakümnendate algust üsna täpselt, küll spetsiifilise mätta otsast, aga seetõttu too raamat mulle silma jäigi. Olen minagi oma töö tõttu Hotellikoondises istunud pagunitega ja paguniteta meestega laua eri otstes, ajanud mööda tuletõrjetreppe taga kergete elukommetega näitsikuid ja valuutaspekulante, imestanud "tuletõrjujate" (kagebešinikute kattevari interhotellides) kõikelubatavuse üle ja nautinud noore mehena vaba pääsu (mis tol ajal polnud üldse mitte tavapärane) hotellide baaridesse-varieteedesse-kohvikutesse. Õnneks keegi mind mingitesse organitesse värbama ei tikkunud, küll aga tuli töölesaamiseks täita ports pabereid ja seetõttu ehk  minugi  kohta midagi eriarhiivides ka on.
   Klandorfi jutustamisoskus on hea, samas tunneb ära, et nii mõnigi tegelane on lehekülgedele jõudnud otse elust. No kes siis omal ajal ei teadnud toda "Inturisti" tegelast, rääkimata "Viru" eriteenistuse vanast ja uuest juhist.
   Lõpp tikkus pisut rabedaks, traagelvaierid tulid esile, aga tervikuna nauditav lugemine inimestele, kes toda aega mäletavad ja eriti veel neile, kes mingil kombel hotellindusega või eriteenistusega seotud olid.
    Kirjastaja OÜ Cellarius, pilt Õhtulehe digiraamatu kodukalt.

Thursday, April 18, 2019

Juhend intiimeluks



     Sõitsime sõbra ja kursavennaga mööda ykköstied ja arutlesime elu üle.
    "Nagu hõimuvelled aitasid meid Vabadussõjas, tulid suuskadel üle lahe naabrikaruga võitlema, nii ka meie - vups "Megastari" pardale ja ehitustöödele appi", arvas sõber.
    Siis koukis ta taskust pisikese šokolaadi ja muigas seda mulle ulatades:
"Juhend intiimeluks!"
     Jah, mida muud võiks ühele valgele, vanemas keskeas mehel ikka kinkida, kui tarvilised sõnad naisega toimetulekuks, saati veel magusa sisuga.
    Juhin tähelepanu, et postitus pole valminud koostöös mitte kellegagi ja šokolaad oli algselt omandatud ostu-müügitehingu läbi!
    Pildistatud "Veskis" juba enne hommikupudru manustamist kahtlase "Huawei" telefoniga.

Saturday, April 13, 2019

Kaks ilusat inimest


   Pidin peaaegu kirjutama "ilusat naist", aga lõppes see nagu ikka - poliitkorrektselt . Üle mitme-setme etenduse oli seekordne teatriõhtu elamusi pakkuv - ja mitte ainult ilusate naiste osas. Tõsi, juba kohvikust lahkudes juhtisin ma abikaasa tähelepanu meie ees kõndivate ema ja tütre kaunitele kehavormidele. Ilusaid naisi on alati kena vaadata, isegi ilma unistamata!:)
    "Kolm versiooni elust" ongi otse elust. Kes meist poleks peale pingsat olukorda arutanud, et kuidas oleks võinud midagi teistmoodi teha! Kui esimene variant kulus pisut nagu sisseelamiseks, siis kaks järgmist jälgisin sündmuste kulgu ikka väga tihedalt. Muidugi võiks pikalt-laialt heietada elulis-filosoofilise tagapõhja üle, aga tegelikult sain vähemalt mina mõnusa reedeõhtuse meelelahutuse ja kuna Ines (Harriet Toompere) meenutas -eriti švipsis olekus - minu kallist naist, siis oli äratundmisrõõmuga segunev teatrinauding seda vägevam!
     Mehed langesid naiste kõrval ehk pisut teenimatult teisejärgulisteks tegelasteks ja kohati oli tunda rabedust - ikkagi alles teine etendus - näiteks puhkes Elina Reinold spontaanselt naerma, kui ta esimese vaatuse lõpus taganedes poroloonklotsi otsa komistas ja käkaskaela kukkus, aga see lisas vaid vürtsi. Eraldi tuleb kiita veel lihtsat ja funktsionaalset lavakujundust.
    Tugev soovitus!

    Siim Vaheri pildil näeb stseeni, mis meil mõnelgi läbi elatud - Ines ei taha mitte peolt koju minna!
Pilt VAT-i kodukalt.

Tuesday, April 9, 2019

Trall(aga) Ülos

 

    Ma polnud kuulnudki veganrestost "Ülo", aga guugeldades sai selgeks, et saab ka paari liharooga, sestap oli isa rõõmsalt hakkamas, kui vanim laps tegi ettepaneku talle seal sünnipäeva-õhtusöök korraldada:)
      Saate aru - isegi veganõlu on olemas! Pisut vaidlesid taimetoitlased omavahel selle üle, kas tohib võtta mõningase meeglasuuriga kooki. Ei tohtinud! Aga klaasike veini oli kindlasti lubatud ja isa manustas ka pitsi "Beluga" viina:)
     Harrast vegan-olekut tumestas pisut noorhärra Tralla, kes kõrvallauas kõvahäälselt ja veendumusest tiine häälega seletas ingliskeelsele seltskonnale kui halb olukord meie riigis juba praegu on, rääkimata järgmistest aastatest. Volüümi-või off nupp oleks täitsa asjaks olnud.
     Restoran oli rahvast pungil, ettekandjad krapsakalt püüdlikud ja oskasid vastata ka neile veganite küsimustele, mida mina poleks isegi küsida osanud. Soovitan!
    Pildil vanim piduline vee, viina ja lihatükiga.

Sunday, April 7, 2019

Propa 40

 

  Kerged alkohoolsed joogid, espresso ja Propa  - kes neid suudaks lahutada! Propa 40 ja Volk umbes 65 - no ma olen ikka päris noor mees veel:D
     Rock Cafe oli pungil täis pensionieelikuid, hüppasid ja kargasid ning möirgasid  laulda. Sõber Joel oli lisaks naisele kaasa võtnud ka öösel juutuubist omandatud lauluoskuse, mina piirdusin abikaasaga ja tümpsutasin naasama jalga. Käis keegi veel?
     Igatahes sündmusena vägev ning lõppes ka eakohaselt juba enne keskööd!:)

Friday, April 5, 2019

Fotosessioon

   

Paar nädalat tagasi hakkas hammas valutama. Kui ka juba öösel pidin valutabletti võtma, siis hommikul üritasin end kohe arstile möllida. Arst, nagu me kõik, töötab pool aega Soomes ja sestap sain aja alles tänaseks.
     Tohter koputas ja urgitses hamba kallal ja leidis siis, et parem ikka pilt teha. Kui fotosessioonilt kabinetti tagasi jõudsin, nägin ka ise oma amatöörarsti terava pilguga, et ei mingit juurealust põletikku. Arst koputas ja urgitses veel natuke, lihvis mingit nurgakest ja lubas mul lahkuda.
     Fotosessioon maksis 28 eurot, kestis 12 minutit ja ma ei saanud mälestuseks piltigi!

     Pildil kellegi teise portree.

Monday, April 1, 2019

Nii mind tehti



Poeg printis isale sünnipäevakonna:) Seljas on auk lillepotikesele.

Friday, March 29, 2019

Gena

 

  Pikk päev, sedapuhku Genata, koosnes laevas, autos, nõupidamiste laua taga, autos ja laevas istumisest. Seega oli elektrimeestega küllalt aega ka möödunut meenutada. Oli seiku, millest ma teadlik polnud ja ka vana kulda.
   Esimene lugu.

   Kümmekond aastat tagasi töötasime Lappeenranta lähedal külas, sadamast objektini ligi 300 kilomeetrit. Gena sai küttesüsteemiga ühele poole, elektrik jäi veel seadistama. Olin just ostnud ka torumehele TomTomi naviseadme ja enda arust teda ka pisut koolitanud. Selgus, et liiga vähe.
Elektriku abi kõrvale lükanud ja ise naviga pusinud Gena oli pool päeva tiirutanud mööda külavaheteid, mis lõpuks viisid välja Svetogorski lähistele, Venemaa piirile. Kuna viisata sinna ei pääse, naasis Gena objektile ja õnn, et sellegi üles leidis. Koju pääses ta alles järgmisel päeval.

Teine lugu.

Esimeselt suuremalt objektilt - hotelli renoveerimistöödelt - jäi üle kõvasti vana mööblit. Mingil põhjusel otsustas Gena selle Eestisse vedada, ilmselt hõlptulu saamise eesmärgil. Helsingi sadamas lõppes sihitu edasi-tagasi rabelemisega silma paistnud punase kaubiku tee tollitöötajatega kohtumisega. Kuna Gena emakeel on teadagi mis ja muudes keeltes oskab ta üksnes noogutada, siis eeldasid Soome Vabariigi ametnikud, et ta on selle mööbli pihta pannud. Suures hädas helistas Gena kõigepealt oma mamuuljale, et kohe pannakse vangi, võetakse telefon ära ja finito ilusal elul, siis taipas õnneks ka mulle helistada. Palusin ametnikul suhelda meie objekti tellijaga-hotelliomanikuga ja kõik saigi korda.

Kolmas lugu.

Sama hotelli renoveerimisega seoses vedasime oma punase kaubikuga Eestist Naantalisse igast ehitussegusid. Kui järjekordsel reisil tollitöötajad taas autoroolis olnud Genat kimbutasid, käte-jalgadega selgeks tegid, et tahavad kontrollida kaubaruumi ja sealt leitud kümnetest kottidest Perlfixi kleepesegudest hästi ettevaatlikult proovi võtsid. oli Gena sellest nii häiritud, et rool võdises mehe käes nagu vibraator. Esimeses ykkostiel leiduvast vorstiputkast ostis ta kaks õlut, kulistas need kiirelt alla ja keeldus edasi sõitmast. Edasi sõitis muidugi seni kaasreisijana parasiteerinud elektrimees, närvikaotusest ja alkoholiuimast katkendliku unega Gena kõrval norskamas.

   Pühapäeval peab ta jälle minema, sedapuhku sinise kaubikuga:) Loodan parimat!

Pildil peidab Gena end Soome Vabariigi tollitöötajate eest.

Monday, March 18, 2019

Peteri eksitus



   Vanem poeg töötab suures majas. Töökoht on laua taga, mis sõidab üles ja alla. Niimoodi püsti töötabki. Kui istuda tahab, läheb lõõgastusruumi. Või koguni sauna. Koera võib ka tööle kaasa võtta.
Kuidas naisega oleks, täpselt ei tea, aga küll ma küsin.
     Aga mitte tema töösaavutustest ei tahtnud ma rääkida. Asi oli hoopis selles, et ükspäev astus nende kontori uksest sisse välismaa härra, nimeks Peter Vesterbacka, oli majas mõnda aega ja läks siis minema. Miks ta seal käis, poeg ei teadnud, aga mina sain kohe aru, et kui asutuse nimi Pipedrive, siis on see igal juhul tunneldusega seotud. Õhtu arenedes, kui tort sai söödud, selgitas poeg, et nemad tunneldusega ei tegele, ajavad hoopis bitte taga. Kas Peter sellest eelnevalt teadis või mitte, pole aimugi.
    Käisin pojapoja esimesel juubelil. Üks ja kümme. Küllap saab temastki itimees!:)

  Nagu pildilt näha, on tunneli ehitustöödega juba alustatud. Pildile on jäänud ka võõrtöölisest ehitaja.

Friday, March 15, 2019

Uudiseid Venemaalt

 

    Tööpäeviti näeb NTV kanalilt populaarset (võiks öelda isegi keskset) poliitteemalist jutusaadet Kohtumispaik/Mесто встречи.
Täna oli üle hulga aja hambus Eesti. Jutt oli niivõrd kohutav, et oleks tahtnud vahele karjuda.
Kogu meie praegune poliitkähmlus, mis minu arvates on läinud üle igasuguse piiri, võeti mõnuga ette, rõhutades muidugi venevastasuse teemat, Euroopa hämmingut meie "fašistide" üle ja "natsistlikke" liikumiste toetamist.
Pool elu teistsuguses riigikorras elanuna, Eesti Vabariigi kodanikuna, osakesena kõrgeima võimu kandjast nõuan tänase emotsiooni pealt meie poliitikutelt koheselt sitaloopimise lõpetamist, ventilaatorite väljalülitamist ning kiireimas korras riigi kuristiku äärele nügimise lõpetamist.
ÜKSKÕIK milline koalitsioon on praeguses situatsiooni etem kui uued valimised, sest IGAL JUHUL moodustub uus koalitsioon elektoraadi enamuse häältest. Ja jätke sendid-siia-sendid-sinna jutud, abordi ja vähemuste, rände ja aktsiisijama - praegusel hetkel on tähtsaim säilitada riik ja kui riik taas toimib, on käes aeg programmiliste lubadustega tegeleda.
Tulge mõistusele, poliitikud - meie, rahvas, oleme teie kätte usaldanud võimu, kasutage seda parimal võimalikul moel, et ka meie järglastel oleks võimalik elada vabas riigis.
Kogu jutt on kirjutatud muidugi esmase emotsiooni pealt. Kel võimalus ja keel suus, vaadake NTV saadet järele!

Pildil koalitsiooniläbirääkimised meie suure naabri unistustes.

Wednesday, March 13, 2019

Vihavahutus

 
  Mulle kingitud Garmini spordikell kukkus kuu aega tagasi pluusi selga ajades randmelt maha.
Mägedes ma ei roni, vannis kellaga ei uju, kangi ei tõsta (kuigi see kell peaks ka rajumad sporditoimingud üle elama).
Pisut pahaselt kummardusin kellale järele, sest pool aastat tagasi olin saanud Garmini esindusest ammendava seletuse, et - "ega need silikonist rihmad üle aasta vastu peagi" - ja oma naiivsuses arvasin, et küllap on taas rihm rebenenud. Sel korral olid katkenud korpuse aasad, mis rihma kinnitusi hoidsid. Tuletan meelde, et kell oli ostetud alla kahe aasta tagasi ja rihma koos kinnitustega installeeris Garmini esinduses terane noormees, kellest tuleb ka edaspidi juttu.
    Kuna ostudokument (mis sisaldas ka ohtrasõnalisi garantiilubadusi) oli vormistatud abikaasa nimele, siis paar päeva peale juhtunut läkski proua Ülemiste Euronicsi kauplusse kella garantiiks tagastama. Nüüd hakkas juhtuma.
   "See on loomulik kulumine," teatas ilma kella vaatamata tagaruumidest kutsutud spetsialist, kui kuulis, et märtsi lõpus saab toote ostust kaks aastat ja teatas lisaks, et defekteerimiseks (st. kui vaielda edasi, kas korpuse vigastus on defekt või loomulik kulumine) tuleb tasuda 15 eurot.
    Proua tuli igaks juhuks koju tagasi ja ärritunud mina otsustasin visiteerida Garmini esinduskauplust Tondi tänaval. Järgmisel päeval sattus väga eduliselt leti taga olevat just sama noormees, kes mul pool aastat tagasi rihma vahetas ja peale põgusat pilku kellale konstateeris ta, et kui kell oleks esindusest ostetud, vahetaks ta selle kohe uue vastu. Paraku see nii polnud ning vastavalt Garmini müüja soovitusele läksin sedapuhku Laki tn. Euronicsi kauplusse. Seal võeti kell pikemalt uurimata vastu, vormistati akt ja lubati peatselt ühendust võtta. Süda hüppas rõõmust ja abikaasa arvas ka, et suurel mehel on ikka teenindajatega suheldes rohkem võimu kui hapral naisel:D
    Paraku ennatlikult. 
    Läks vaid paar nädalat ja tuligi oodatud telefonikõne. Kenasti laulva häälega meeskodanik teatas, et spetsialistid tegid kindlaks, et tegu pole garantiijuhtumiga ja kui soovin tasulist remonti, siis maksab see.....170 eurot. Täpsustan - see õnnetu kinnitusaas on osa plastkorpusest ja miskipärast arvan, et pisike õnnetu plastikjunn kindlasti nii palju ei maksa. Kell muide maksis ligi 400 eurot. Hakkasin sellise meeliülendava ettepaneku peale kõõksuma ja läbi läkastuste suutsin sõbralikule noormehel teatada, et saatku see kell tootjatele tagasi, mina sellist hinda ei maksa. Mispeale teatas ärevusse sattunud noormees, et see maksab 25 eurot. Nüüd ei osanud ma enam midagi kosta ja lõpetasin kõne.
    Nagu mehed muiste, saatsin järgnevateks toiminguteks tanki abikaasa. Mina olin valmis selle õnnetu aparaadi Euronicsi tegelastele kapi veerekesele jätma, aga proua läks ja maksis kättesaamise tasuks 25 eurot, mögises natuke mitte millestki teadvate ja põhimõtteliselt kellaremondi suhtes ebakompetentsete letitöötajatega ja tuli tihkudes koju.
    Mind igatahes Euronicsi kauplustesse enam ei tõmba, uue kella ostsin Klickist.
Garmini Vivoactive HR  monitoimi-kell oli igatahes väga hea. Kuni kinnituste purunemiseni.