Kolmandal päeval peale tõhh-doosi ilmnesid mul vaktsineerimise kõrvalnähud - nägin und, et olin kutsutud koos kahe sõbraga vaktsineerimisele. Valge kitliga tegelane pakkus kolme alternatiivi - kas süst lihasesse, suukaudne või kallatakse ämbriga vaktsiini pähe. Ämber oli selline väike, laste liivakastiämbri sarnane. Mina valisin süsti. Järelnähte peale mõningase süstekoha helluse pole.
Seega - kui pakutakse, valige ikka süst, mitte ämbri-variant:)
Pildil vaktsineerimine (alla paremas nurgas).
Nagu mu teletupsust tütar ütleb - televisoon on illusioon. Mäletan kuidas vanaisa-vanaema sättisid end mustvalge teleka ettte pinkidele istuma, nende taha kogunes noorem pere toolidel ja siis vahiti udupilti "Mis Koosta peres uudist?" Eile vaatasin mina (nüüdseks juba ka vanaisa) harivat ja huvitavat saadet "Armastuse malev" ning meelde tulid armsad tudengiaastad, mil suved sai veedetud Eesti Üliõpilaste Ehitusmalevas. Kui esimene maleva-aasta välja arvata, siis ülejäänud neli olin ise otsustajate hulgas, otsekoheselt öeldes - rühma staabi liige:) Oli siuke kolmikvõim nagu komandör-komissar-meister. Mina olin oma õpitavast erialast tingitult rühma tootmiskomandör ehk meister. Poisina olin käinud isal abiks suvila vundamenti valamas ning terrassiks paekive ladumas, keskas töötasin kaks suvevaheaega saekaatris, staabeldasin materjale. Ega te ometi arvanud, et poissi teravate elamuste ligi lasti?! Ja siis tuleb majandi ehitusülemus, pistab mulle projekti pihku ja ütleb: "Seie saagu....söödaveski!" No eks ma pool kursust olin juba mingit ehitusteooriat õppinud ja Arvo Veski "Ehitustööd" oli kah kaasas. Märkisin teljed maha, kohalik kopp kaevas kraavid ja hakkasime saalungeid ehitama. Siis tuli ehitusülemus ja küsis, et milleks puitu raiskate, valage lihtsalt kraavid täis. No me siis raiskasime betooni:) Igatahes kuigi teljed ei saanud paika päris täpselt ja hoone põhiplaan moodustas ristküliku asemel pigem rombi (katuseeterniidist on näha), seisab hoone siiani ja eelmisel suvel oli veel kasutusel. Siis ehitasime küüni, milleks tuli koorida pinnas, valada lintvundament, ajada püsti postid, paigaldada fermid ning katta katus eterniidiga. Aastate jooksul oli muidugi ka lihtsamaid töid - kartulihoidja ventileeritav betoonpõrand, sigala katus ja maalritööd, sõnnikuplatsid ja igast müüriladumist.
Selle pika joruga tahan öelda, et ega meist keegi ehitada osanud, aga otseselt peale valmimist pikalilükkamist ükski meie objekt ka ei vajanud. Aga ehitasid ju tulevaste inseneride kõrval ka pedagoogid, lauljannad, elektroonikud, näitlejad, keemikud, toiduainete tehnoloogid, õkonomistid ja raamatupidajad.
Nüüd vaatan noori inimesi talumaja meistri juhendamisel renoveerimas ja mõtlen, kas meie maleva-aastatest oleks olnud võimalik seriaali teha. Kuigi laulusõnad teavad, et "malevas ei ole muud - litsid, pätid, joodikud", siis minu piitsa all rabati ikkagi eelkõige tööd teha. Muidugi tehti ka igast koerust, moodustusid paarikesed, ööune asemel lainetasid tekid ja määrdusid linad-madratsid. Oh oleks meil olnud need kärjed-värgid:D Deitima ka keegi ei saatnud...
Lõpetuseks - mulle tegelt meeldis, kui kogu rühm nagu üks mees loodri vastu tõusis, aga paraku ma tean, et televisioon on vaid illusioon:)
Pildil udused tootmiskomandörid võtte ootel.
Muutsin tassil olevast tekstist pealkirja jaoks vaid ühe tähe, aga kui kõnekas lause tuli!:D
Kõrval olevast klaasanumast läks puuduolev pool vedelikku loomulikult tassi sisseõnnistamiseks:)
Head isadepäeva asjaosalistele!
Lamasin opilaual, pisar silmanurgas, käed aheldatud külgtugedele, veenis kanüül ja rindkerel elektroodid. Just olin saanud riielda kenakeselt anestesioloogilt, kes ebaõnnestunult üritas mulle spinaalanesteesiat teha.
"Tõmba nüüd selg kumarasse, no kuidas ei saa!?" pahandas meedik. "Rohkem, veel rohkem ja ära ole nii pinges."
Kuidas ma siis pole pinges, kui ähkides üritad teha, mida arst nõuab ja siis liikumatult püsida. Tundsin mingit surkimist, keegi jooksis teisele poole lauda ja siis ohkega tõdemust: "Ei saa punkti kätte, patsient peab veel pingutama!"
Mind keerati tagasi selili, aheldati käed ja anestesioloog kruttis mingit kraanikest. "Lisame relaksanti," teatas ta mu ärevil pilgu peale. Tundsin soontes kuuma soojust levimas, pilt hakkas hägustuma ning viimase jõuga kraaksatasin: "Mul on kuus last, ei lase mul siin laual ära surra!" Jõudsin silmanurgast märgata just opituppa astunud kirurgi ümmarguseks kasvanud silmi, siis läks ilmselt elekter ära ning must viks varjutas nii silmad kui aju.
Kui pilt ja heli sünkroonis taastusid, askeldas kirurg mu haige jäseme kallal ning anestesioloog oli (ilmselt taas) tõstnud käe, et mind põsele laksata.
"Pöörab nüüd tagasi külili ja prooviks igaks juhuks veel kord selga," kostus sinise maski tagant.
Pildil tänan kirurgi, anestesioloog on ka õnneliku näoga, et spinaaliga hakkama sai.
Kakskümmend singi-juustupirukat, kakskümmend kilupirukat, kakskümmend kreemisaia ja kakskümmend porgandipirukat leidsid tee ühe Nõmme meditsiiniasutuse töötajate kõhtu:) Valmistamise ja kohaletoimetamisega toetas Nõmme kohvik "Köök ja kook"
Natuke kahtlesin kilupirukate osas, aga kuna see on mu isiklik lemmik ja lisaks kilule on pirukasse kaasatud ka muna, siis loodan, et ka need küpsetised läksid kaubaks!
Millele ma siis häid kaasblogijaid üles kutsun - minu mõtted said alguse FB grupist Märka Meedikut. Algul oli mõte mõne rasket ja tänuväärset tööd tegeva hooldaja või medõe vaderiks hakata. Nagu kunagi tehti Tallinna Loomaaia heaks kampaaniat - kes saatis jääkarupojale toidukraami, kes aitas ninasarviku aediku remondiga. Paraku selgus vestlusest finantsinimesega, et nii lihtne läbi oma firma medtöötajaid toetada pole, seega otsustasin kohvikõrvase kasuks.
Mõtle palun kuidas sina kas toetada või solidaarsust avaldada saaksid - ka hea sõna avalikus ruumis on kasuks!
Hakkame koos viirusele vastu:)
Näppasin riigikogulase Viktor Vassiljevi feissari seinalt:
Kui sind pannakse reanimatsiooni, siis asjad ja mobiil antakse elukaaslase kätte. Ja ta otsib seal välja kõik su armukesed. On seda jama vaja? Mine vaktsineerima!
Sestap ootan minagi õhinal buusterit:)
Illustreeriv pilt minu (mitte Viktori) nutitelefonist, kustutan peatselt!
