Saturday, December 22, 2018

Ülekaaluliste ühingu teadaanne



enne jõulu peas on suisa mitu mõtet paha
kaalu peale astudes taas kahtlus aju pureb
maha ronides on selge – jõuluseale raha
kulutada meie perel kindlasti ei tule
sööme kõrsi-rohtu ja magustoiduks silo
šampapudelit näen ainult telekareklaamis
kuniks kaalul kõigub number ümber saja kilo
piirduma pean maiusega oma köögikraanist

Pildil suvaline paks Sigulda kepiga.

Tuesday, December 18, 2018

Väimehe vilm

   

Sergei, tubli poiss, tegi südamliku filmi kassist, kes läks kaduma. Lõpp oli ikka õnnelik nagu enne jõulu linastuvale filmile kohane. Saal oli rahvast täis, ühelgi esikal pole sellist summa näinud, aga eks toetajaid oli ka karjade kaupa. Siinkohal ongi paslik tänada kaasblogijaid, kes mu ülekutsest kinni võtsid ja Teofrastusele hoogu andsid, aitäh!
   Plastiliinist animatsioon "Teofrastus" teostus Nukufilmi katuse all, stsenarist ning režissöör Sergei Kibus, tugevalt kaasatud Pärtel Tall ja teised tublid nukuvoolijad-animaatorid.

Saturday, December 15, 2018

Sõru Jazz



  Et lugejates eilset kadedust süvendada, siis teavitan tänase õhtu saavutustest:
-jumalik Sõru Jazz nimeline kokteil Radissoni Lounge24 baaris, tänud Tiinale!
-merelik lest, aga vaevalt Sõrust, küllap ikka kaugemalt.

Pildil olengi pisut segaduses - kas võtta Sõru Jazz või Sõru Jazz?

Friday, December 14, 2018

Kadestage, rotid!

    Thyme and garlic marinated pork chop, potato&barley mush with bacon, honey mustard, stewed with beer sauerkraut
Green sour apple martini


Reedeõdangune Onu Konn




Tuesday, December 11, 2018

"Kevadesuvisügistalvnimedmarmortahvlil" Vene Teatris

 

 Vene Teatris käisin viimati kümmekond aastat tagasi, proua seevastu polnud varem käinud, mistõttu läksime kohale juba tunnike enne etendust, istusime kohvikus koogi kallal ja ronisime rohketest treppidest üles-alla. Märksõna on "kitsas" - saal ja rõdu mahutavad nii palju inimesi, et need ei mahu vaheajal kuidagi eesruumidesse ära. Sihuke tihe tunne tuli nagu suurlinna tänaval!
   Aga spektaakel oli miraakel! Rakvere Teatri noored näitlejad tegid eriti esimeses vaatuses Paunvere poiste-tüdrukute kevade-koerusi erilise innu ja autori (Lennuk) krutskeid mõnuga nautides. Teine vaatus pisut lohises, sest sinna oli mahutatud kogu ülejäänud Luts.
   Mõned märksõnad:
Ahistamine. Esmalt ahistas Turtsakas Teele Arnot, siis Imelikku, narritas Kiirt haprate lubadustega, aga meheks võttis Tootsi.
Toitumishäiretest saime palju teada Tõnissoni näitel.
Tamasseri raudadest tuli pauk kah hoopis kerge päästikusõrmega Tõnissonilt.
"Viiuliõpetaja"-Lible - ja Arno ei võtnud üldse õppust!
Matšomees Imelik, kes alustas Teelega (achtung! - vägisi võetud musid) ja lõpetas neiu Ärnja rinde alla tite tinistamisega. Tiugu suri kah lava taga ära.
Paunvere raukate kamp lõppakordis ning imelisel kombel noorenenud Lible.
Kavaga sai kaasa paki seemneid. Küll Kevade näitab, mis sealt sirgub!

    Ühesõnaga pudru ja kapsad, aga kokku tuli täiesti söödav kompott, minge vaatama!

Pildil Jaan Imelik oma parima sõbraga.

Monday, December 3, 2018

Märjad reied

 

    Miskipärast lödistasin hommikuse pudrudoosi vaarikamoosi vasemale reiele. Nühkisin natuke laiali ja siis tegin sama tembu parema reiega. Helesiniste teksade mõlemal reiel ilutses punane plekk - no oleks siis otsaettegi teinud!
    Salvrätiga nühkimisest polnud abi ja kui vetsust väljusin, oli mõlemal reiel suur loik ning minu silmis häbi, sest kaaseinestajad vaatasid tualettruumist naasvat vanemas keskeas märgade reitega meeskodanikku halemõistval pilgul!

   Pildil minu mehine reis. Moosiplekiga.

Monday, November 26, 2018

Tagasi kooli



  Majanduskorüfee (minu isikus) kutsuti Kivimäe kooli rääkima ettevõtlikkusest ja ettevõtjaks saamisest. Paarkümmend viienda klassi pägalikku tegi paarisaja eest häält ja ainult pärisõpetaja ähvardus neid peale tunde jätta jahutas pisut viimase tunni ülekeevaid tundeid.
    Tegelikult oli lõbus - minu viimasest klassi ees õpetajana seismisest oli möödas akuraat kakskümmend neli aastat ja kindlasti on väga palju selle ajaga muutunud. Viisakalt öeldes suhtlesid lapsed vabalt, samas oli  sirge silmavaatega põnne, keda nii mõnigi küsimus tegelikult ka huvitas.
Mitmed lapsed olid ühel või teisel kombel juba tööd teinud ja selle eest (ilmselgelt mitteametlikult) ka tasu saanud. Rõhutasingi töökasvatuse olulisust, õppimise tähtsust, keelteoskust, motiveeritust. Kui olin selgitanud viimase väljendi tähendust, küsis üks naks poiss, mis ma arvan sellest, et lapsevanemad teda hea hinde eest rahaliselt premeerivad. Ma ei arvanud igaks juhuks midagi, ise ma sellele libedale teele ühegi lapsega läinud pole.
    Lahkudes lohutasin välisuksel kõõluvaid tegelasi viisakalt:
"Nägemist, noored!"
    Vastus oli sama viisakas:
"Nägemist, vana!"

   Keda täpsemalt huvitab ja kes tahab kah kooli minna -  tagasikooli.ee

    Pildil Kivimäe kooli kingitus külalisõpetajale:)

Friday, November 23, 2018

100 kontserti Eestile


        ERSO 97. kontsert toimus Radissoni lobby-baaris. Kui poole tundi enne etteastet kohale jõudsin, oli baar külalistest täiesti tühi, isegi õlletavaid soomlasi polnud. 
        ERSO vioolarühma abikontsertmeistri Liina Žigursi lavapartneriteks oli klarnetist Marten Altrov ja pianist Kristiina Rokaševitš, kes laiemalt said tuntuks tänu osalemisele ETV populaarsel telekonkursil "Klassikatähed." 
        Kavas olid Mozart ja Bruch, muusika voogas ligi tunni. Hea rahulik oli istuda, nautima kogunes enamasti eakas publik,  ilmselgelt musikaalid-melomaanid. 
         Pildil mu vältimatu kaaslane klassikalise muusika üritustel - ja ei mingit plastikkõrt, paljas pulk!
       

Tuesday, November 20, 2018

Suhuvaatamise hind

 

  Selline asi juhtus mu elus esimest korda! Esiteks  - läksin täitsa ise, ilma valu kutsumata hambaarstile. Teiseks  - vaatas  kolmekümneaastase ihuarsti staažiga kikutohter mulle suhu, tegi ringi peale, ütles, et vaatab korraks veel ja teatas siis, et tema teada on see mul esimene kord, kui ta ühtegi probleemi ei näe. Aga eks hambaid olevat vähemaks ka jäänud.
    Kargasin toolist püsti ja kepsutasin garderoobi. Olin juba väljumas, kui registraatori-neiu mind hõikas:
    "Aga arve?"
    Aga arve oli 12 eurot. See ongi suhuvaatamise hind, et te teaksite!

    Illustreerival pildil loendab dentist mu allesolevaid hambaid! Kargud on kaasas igaks juhuks, sest enamasti võtab dentisti-hommik mul jalad nõrgaks.

Saturday, November 17, 2018

Esimene sada - kas tõesti ahistamine?




Pühendan selle peatüki kõigile naistele, aga eelkõige prouale A, preilile B, emandale D, tüdrukule E ja muidugi unustamatule armukesele X


Kahekümnes – ljusti ja ljeiba, kena vanainime.



Neljanda kursuse alguses kutsus kateedrijuhataja mu enda kabinetti, heietas pikalt-laialt valmivast doktoritööst, pakkudes minu tulevase diplomitöö aluseks erinevaid uurimusi sel teemal ning asus alles siis, peale pikka sissejuhatust, asja juurde.
Mu vana koolivend töötab X-Projektis, neil oleks tehnikaosakonda poole kohaga inseneri vaja,” teatas lugupeetud dotsent.
Mis inseneri minust, mõtlesin jahmunult. Mõned rühmavennad käisid küll tööl, aga see oli enamasti lihttöö – kes käis öösisiti vaguneid laadimas, üks töötas tuletõrjes ja teine kiirabis sanitarina. See kiirabi-vend oli üle paari öö valves ja kui ta otse kiirabist kooli tuli, siis esimesed loenguvaheajad said igast muhkete lugudega sisustatud. Küll oli keegi arsti kirvega taga ajanud, teine isikliku naise seksimise eesmärgil voodi külge sidunud, mille peale vaene hing infarkti sai ja kolmas armukese juures abielumehe eest põgenedes neljanda korrusel rõdult alla kukkunud/hüpanud.
Aga mulle pakuti inseneri-ametit! Palk oli ka tudengi jaoks korralik – neli tundi neli korda nädalas tööd ja 60 rubla kuutasu. Koos stipiga tegi see juba üle saja rubla ja seda ikka andis maha laristada. Tõsi, kui peale kolmanda kursa malevat auto ostsin, hakkas see metallist armuke oma nõudma ja pidin sisse seadma lausa kuu kilometraaži limiidi.
X-Projektis istus osakonnajuhataja laua taga terase pilguga juudist vanahärra ja kerge vene aktsendiga uuris mu senise “insenerikarjääri” kohta. Peale kahe meistriaasta malevas polnud midagi ette näidata, aga see hallipäist härrat ei häirinud, tööle vormistati mind teadus-ja tehnikainformatsiooni osakonna inseneriks. Poole kohaga.
Osakond koosnes neljast inimesest – vaneminsener (nii neljakümnene kühmus kiilakas) seltsimees Hermann, insener naisseltsimees Kuuse ja muidugi mina, “kah”-insener. Osakonda juhtis karmi käega miniatuurne daam, tänase klassifikatsiooni järgi proua, siis vanemseltsimees Esta. Osakonnajuhataja oli omal ajal küüditatud, kümmekond aastat peale rehabiliteerimist veel suure Siberi erinevates projektinstituutides töötanud ja alles mõned aastad tagasi esivanemate maale naasnud. Seda kõike kuulsin ma muidugi hiljem, nii Hermann kui Kuuse olid klatšihimulised kolleegid ja ega ma muidugi tea, mida nad kõrvaltubade kolleegidele uuest nooreminsenerist rääkisid.
Tööülesanded konti ei murdnud – pidin venekeelsest erialakirjandusest otsima meie ehitusobjektidele sobivaid uudseid töövahendeid ja -võtteid, need eesti keelde tõlkima ja koostama
rotaprindile sobiva maketi. Mingeid tähtaegu mul polnud, istusin tasakesi instituudi keldrikorrusel asuvas raamatukogus, nina raamatutes ja enne tööpäeva lõppu, kuue paiku, käisin “üleval” Estale aru andmas kuidas päev möödus. Ülemus oli seks ajaks kabinetti enamasti üksinda istuma jäänud, meie klatšimoorid teadsid rääkida, et peret tal pole, pidi klassikalise vanapiigana kuskil agulis koos kassiga elama. Kui tööteemad olid läbi räägitud, jäime mõnikord ka kauemaks istuma – tema rääkis Venemaa elust-olust, mina – veider küll – pihtisin igast naisseiklusi, põhiliselt muidugi lörriläinud suhteid. Ega ma teagi, palju tal toona vanust oli, midagi nelja-viiekümne vahel. Igatahes istumine oli prink, astumine sirge, rind kikkis, seelik tsipa üle põlve. Mõnikord pakkus poisile kommi, teinekord kookigi. Näljane noormees muidugi vitsutas, midagi kahtlustamata. Korra sõidutasin teda kojugi – olime jäänud tunnike kauemaks istuma, mul hakkas valmima järjekordne kogumik ja Esta aitas lehekülgede makette koostada, see käis tol ajal kääride ja liimiga. See, et käed ja õlad töö käigus kokku puutusid, tundus täiesti loomulikuna, aga aeg-ajalt kõditas ka veidralt magusa lõhnaga kihar tudeng-poisi põske. Tuleb tunnistada, et sellistel hetkedel mul mõni perversne mõte ikka peas liikus, aga no ülemus ja peaaegu pensionär, eksole, kes seda ikka tõsiselt võtab!
Koolis ja tööl käisin ma muidugi “Mossega” - või mis siin rääkidagi – isegi paarisaja meetri kaugusel asuva ajaleheputka juurde sõitsin ma “Spordilehte” ostma autoga. Niikut load taskusse sain, hakkasin oma autost unistama. Isa autoga millegipärast ei tahtnud ja eriti veel ei söendanud küsidagi. Andis ta muidugi alati, aga ikkagi....Nõuka-aja autodega oli nii, et nagu üks tuttav ütles:
“”Mossega” käisin igal nädalal kanali peal autot altpoolt imetlemas, “Žiguliga” kord kuus!”
Nii oligi, sõrmed olid enam-vähem kogu aeg õlised, aga see-eest rattad all!
Detsembris olid ilmad küll juba üsna külmad, aga lund veel maas polnud, tunduski tulevat must aastavahetus, aga kus siis ühel päeval viskas vaiba maha. Tol ajal olid naelrehvid autodel suur erand – kõik sõitsid aasta läbi samade ratastega, enamasti mitu korda protekteeritud kummidega. Libe oli, avariisid oli, aga sõitma ju kuidagi pidi. Sel tuisusel päeval olid hommikused teed veel pea puhtad, aga Koplis vanast peahoonest väljudes ei näinud eriti trammide lõpp-peatustki – selline tuisk ja torm. Aga töö ootas ja peale akende puhtaksnühkimist seest ning väljast tagurdasin “Mosse” parklast teele ning uisutasin vanalinna poole. Tänavad olid pärastlõunast hoolimata üsna tühjad – sel ajal hoidsid paljud inimesed talviti autot garaažis – tegu oli üksnes bussidest-trollidest möödasaamisega. Vanalinn oli liikluseks avatud, parkisin kenasti Laboratooriumi tänavale, parema küljega vastu iidset linnamüüri.
Osakonnas oli juba näärimeeleolu, kohe peale jõule vedas Hermann kohale kena meetrise kaardus kuuseoksa, millele naiskodanikud paigutasid paar ehet, kulda-karda ning mõne küünla. Kui mina kahe paiku saabusin, oli esimene Sovetskoje juba ammu tühi, timmiti teist – neiu Kuusel oli hardale ajale sünnipäev sattunud. Õnnitlesin viksilt kättpidi (ei mingeid kapitalistlikke kallistusi-musitusi) ja sain ka klaasi jalgapidi pihku. Nagu töistel “istumistel” ikka keeras jutt peatselt töö peale ja ülemuse-Estal tuli meelde, et mul on üks brošüürike pooleli. Svipsis Kuusel ja isand Hermannil lubati peatselt lahkuda, mina tirisin oma tooli ülemuse kõrvale ja asetasin poolelioleva maketi lauale. Tõstsime paar pilti ümber, laksutasime trükitud teksti kallal kääre ja kasutasime ohtralt kontoriliimi.
Kui vaikselt aknalaual sumisev Vikerraadio hakkas uudiseid lugema, arvasin ma, et kell sai kuus, tegelikult seisis mu “Pobeda” lühike seier juba seitsme kohal. Sama märkas ka ülemus, sest kiirelt kohmerdades korjati laud puhtaks ja riietumisnurgas talvesaabaste lukku kinni sikutades küsis Esta oma võluva aktsendiga:
Oled sa täna ikka autuga? Teeb see suur ring, kui mu Tehnikasse sõidad?”
Muidugi olin nõus, olin ikka veel selles eufoorias, et autoga tuli võimalikult palju ühist aega veeta. Ukerdasin kuidagi vanalinna kitsastelt uulitsatelt välja, Gagarini puiesteel oli juba lihtsam. Sõita ei tulnud kaua, kuna majade numbreid polnud ikka veel kestvas tuisus näha, kamandas ülemus ootamatult käreda häälega:
Siit vasakule!” ja saba lohistades maandusin ma kolmekorruselise puitelamu hoovivärava ees kõrges hanges. Hang ulatus üle radiaatori, tänu kuumale mootorile näis lumi auravat.
Logistasin tagurpidikäiku ja andsin gaasi – protekteeritud rehvidega tagarattad undasid siledal jääl, mingitki haaret leidmata. Jahmunud Esta istus vaikselt kõrvalistmel, vaatas ainiti läbi kiirelt jäätuva esiklaasi hooviväravat ja ütles siis eriti õrna häälega:
Njüüd pakun ma sulle tšaikuud ja konjakit, ega enne hommikut ei pääse kuhugi!”
Mul käis jõnks südame alt läbi ja siis teine veel, no olin enda arvates küll juba kõva naistemees, aga see, et mind niimoodi ära sebitakse, võttis küll sapsud värisema. Proovisin korraks veel, aga mis kinni, see kinni. Nagu neetud polnud ma veel pagasnikusse pannud ka nõukogude auto igatalvist lisavarustust – vineerist lumelabidat.
Kui te õige pisut lükkaks,” pomisesin juhmistunult.
Daamid autot ei ljükka!” kähvas taas ülemuseks hakanud Esta.
Marss tuppa!”
Säästan lugejat pisut üle kahekümnese poisi ja peatselt viiekümnese daami suguühte(teatavate slaavi eripäradega) kirjeldamisest, igatahes konjakit ja teed sai joodud suurtes kogustes ja ka poolteisekohaline kušett pidas kenasti vastu.
Jutustasime varahommikuni, tasapisi hakkas ka tuisk tagasi andma ja tööle sõitsime kenasti kahekesi takso tagaistmel, sest minu “Mosse” oli öösel usinalt tööd vehkinud lumesahkade poolt juba mehekõrgusesse hange lükatud. Kooli ma sel päeval ei jõudnudki, helistasin rühmajuhendajast kateedrijuhatajale, et brošüüri tähtaeg kõrbeb, ta lubas lektoritega rääkida, et mind puudujaks ei märgitaks.
Pisut enam imestunud oli isa, aga tuli ikkagi peale tööpäeva appi ja lumelabidaga vehkides ning “Mosset” meherammuga edasi-tagasi sikutades saime auto lõpuks hangest kätte. Õnneks ta mingeid rumalaid küsimusi esitama ei hakanud, ega mul poleks mingeid vastuseid anda olnudki.
Tuleb tunnistada, et nii ljeiba (iga trükkiläinud vihikukese pealt sain paarkümmend rubla preemiat) kui ljusti (Esta sitke keskealise keha näol) sai ka edaspidi, kuid peale minu abiellu astumist neljanda kursuse kevadel arvasin selle liialt amüsantseks meelelahutuseks ja nii ehk teisiti lahkusin juunis töölt, sest suvel oli vaja malevat keerutada ja viiendal kursal keskenduda lõputööle.
Kui instituudis tordi ja kohviga lahkumisõhtut pakkusin, läikisid karmil ülemusel silmad kuidagi kahtlaselt, aga vana Hermanni
pehme käesurve ja kaval kõõrdpilk ütlesid, et Esta vallutusest teadis juba kogu osakond.

Pildil meie osakond - vasakult paremale sm. Kuuse, sm.Hermann, vsm. Esta. Istun muidugi mina ise. Ega naisinimesel pole muidugi lihtne sellisest amüsantsest mehest mööda vaadata!

Saturday, November 10, 2018

Meistrite mäng

    Tädil sai tädimehega abielus viiskümmend täis. Kuldpulm, mis siin rääkidagi! Sisaldasid need aastad mitusada, aga ehk ka miljonit kilomeetrit lahusolekut ajal, mil tädimees "Sovtransavto" rekkajuhina Euroopas kilomeetreid mõõtis ja seda juba aastast 1967. See oli aeg, kui väike Konn sai koolis uhkeldada kaheksavärvilise pastakaga ja veidi hiljem kossutrennis ehtsate "Adidega" ning mõiste "Euroopa" oli nõukogude inimesele mingi tükike paksu paberit maakaardil.
    Igatahes peig ja pruut istusid kumbki oma tugitoolis ning heietasid mälestusi. Respect!
Ja "Kalju" võitis meistritiitli, käisin üle mitme aasta staadionil kaasa elamas. Äge!

    Tädimees alustas MAZ vedukiga (pildil), igavene risu olevat olnud.

Wednesday, November 7, 2018

Nutijoodikud

 

 Täna veeresin oma Veski-kontorisse tund ja kümme minutit - pisut enne Savisaare küüru istus ühte sõidurada ummistavas "Subarus" turd mees koos 9...11 aastase pojaga ja mõlemad olid süvenenud telefoni. Tropp algas juba Mustakivi pöördest ja seda 4...5 kilti läbisin kolmveerand tundi. Selline jõnk-jõnk liikumine ja külg-külje kõrval seismine andis hästi aimu, millega inimesed ummikus tegelevad - kõva kaks kolmandikku juhte olid ametis oma telefoniekraani jälgimisega.
    Kaks mõtet tänasest hommikust - ärge üldse näppigegi oma telefoni ega muid kehaosi roolis olles - las need huvitavad saidid, sõnumid, pilved ja mis aga iganes ootavad! Mul endal on küll autos Parroti vabakäeseade, aga telefonis on inimeste grupid erinevate helinatega ja kui ma nn. "võõrast" helinat kuulen, siis ma üldse ei vaevu telefoni poole vaatamagi. Samas, kui helistab armas abikaasa või keegi mu paljudest lastest, siis ikka näpu rohelisele täpile libistan, mis siin salata.
   Teiseks imestan seiskunud autoga kodanikku - kui juhtus, siis juhtus, aga ole kena - sinu taga ootab kilomeetrite kaupa teisi inimesi, palun lükka masin tee servale, sa ju pole ühe jalaga või täitsa ramb.
Ja kui juhtumisi tõesti oli tegu südamehaigega (näiteks), siis kaasliiklejad on meil üsna varmad aitama.

   Pildil uurib grupp kodanikke varahommikul keset autostraadat seiskunud auto taaskäivitamise (restart) võimalusi.

Saturday, November 3, 2018

Naisega Viljandis

     

    Selle nädala teine kultuur-reis viis meid Mulgimaale - "Ugala" ja "Hipide revolutsioon"
Tegu oli selle lavastuse viimase esitusega ja seda oli näha nii lavajõudude kui publiku käitumisest. Esiteks oli üsna suure saali täituvus nii kolmandiku ümber ja sellestki lahkus meie reast kuuene kamp noorikuid. Teiseks on etendust rohke slängi ja ajastukohaste märksõnade tõttu raske mõista alla kolmekümnestel, kellel selle ajaga igasugune side puudub. Teistes EV100 etendustes ma sellist dissonantsi ei märganud. Tervikuna jäin etendusega rahule  - parimaks sellest sarjast oli minu arvates "BB ilmub öösel" Tapa raudteejaamas ja täiesti külmaks jättis NO99 "Revolutsioon".
      Väga kiidan Viljandi "Grand Hotelli" - suurepärane asukoht, avarad toad, suur ja pehme voodi, võrratu hommikusöök ja kenad-lahked teenindajad. Laidan restorani EVE, mis küll tundub kuuluvat hotelli juurde, aga õhtusöök nimet asutuses oli sügav pettumus - mulle igatahes jäi mulje, et sain sea välisfilee asemel mingi tundmatu looma tallanahka. Ehk oli see ka põhjuseks, miks sipsakas ettekandja ei küsinud tavalist "kuidas maitses" küsimust, vaid viis nohisedes nõud ja tõi puhisedes arve.

   Pildil võrratu hommikusöök. Ikka Viljandis, mitte Tiffanys:)

Wednesday, October 31, 2018

Pojaga teatris

 
  No see oli küll viimane kord. Suure vaevaga sain asenduskaaslase teatrimajja mangutud, aga kui etenduse vaheajal poeg ettevaatlikult uuris, et kas lavastus mulle tõesti meeldib ja mina ausalt vastasin, et paras jant sihuke, siis küsis täiskohaga poeg otse:
   "Aga miks me ometi juba koju ei lähe?"
   Kuna abikaasast muusal oli managment dayaway (ekskjuus mai frentš), siis alustasin kaaslase mangumist ühes tütrest, läksin üle teisele, vanem poeg oli paraku ookeani taga ja nii  jõudsin lõpuks lavakunstikauge, samas hobikunstnikust pojani.
   Vaatasime Draamas "Tunnike rahu". Rahust oli asi muidugi kaugel-kaugel, peategelast Taavi Teplenkovi kehastuses segasid rariteetset vinüüli kuulamast tema abikaasa, armuke, Poolast (väidetavalt) pärit torumees, Poolast (kindla peale) pärit naaber, poeg Fucking Rat ja teises vaatuses häid kukkumisi esitanud naise kunagine armuke Pierre. Kui lõpuks olid kõik lahkunud (naine kujundlikult koos kohvritega), siis selgus, et vinüül viskab kohe avafraasis üle. Ikka uuesti ja uuesti.....
    Samas oli puhvetis uut marki konjak, kook värske, kohv kuum ja auto sai järjekorrata "Solarise" kõhtu.
    Nüüd peamisest - kuna asenduskaaslast läheb aeg--ajalt ikka vaja, registreerin lõbusaid naisi kunstielamuste nautlemiseks elavasse järjekorda! Registreerumisblankett ilmub peagi, ärge magage võimalust maha!

    Pildil on grupp naisi juba ootel minu kontori eesruumis. Milline jalahoid, eriti nr.3, panite tähele?

Monday, October 29, 2018

Kassiga statsionaaris

   

     Paadunud koera-inimesena oli isegi natuke imelik  vana kohikassi hellalt lõua alt sügada ja veenda teda arsti juurde sõitmiseks kandekasti ronima. Mille ta veerandtunnise sõidu ajal muidugi täis sittus. Muidugi pidin oma kallihinnalise auto-mullivee raiskama kassiraisa kasuka kasimiseks, et teda puhtana veterinaarile presenteerida. 
     Venekeelsed tüdrukud oli väga tublid, katsusid kassi siit-sealt, mähkisid ta siis mingi teki sisse ja viisid laboratooriumisse. Käpal aeti karvad maha, susati süstal sisse ja imeti vajalik kogus verd. Kiiranalüüs andis tulemuseks põiepõletiku, maksapuudulikkuse ja midagi oli neerudega ka.
    "Ei midagi kriitilist," ütles kena veterinaar. "Aga teeme veel röntgeni ja paneme tilga ka. Jätame teie kassikese tänaseks statsionaari."
    Nii. Õhtul saime looma kätte koos piraka kotitäie ravimite, süstlate ja ravitoiduga:)
Kuidas me kassile õhtusöögiks antibiootikume manustasime......mmmmm,  õigemine krrrrrrrr:D
Hommikul loobusime meile küünejälgi ja kassivanale suurt stressi tekitanud sundsöötmisest ja panime suuuure AB  kapsli loomakese toidukaussi.
    Meie suureks üllatuseks alustas patsient hommikusööki AB kapsli  konsumeerimisega. Vabatahtlikult!!!
     Nüüd jääb oodata, mil ta ennast ka süstima õpib. 

    Pildil imestavad meie kassi sõbrad tema enneolematute seikluste üle loomakliinikus.

Monday, October 22, 2018

Konrad Kumus

 

  Eilne kultuurmatk viis meid Kumusse, Konradit vaatama. Konradiga on kahetine suhe - kui esimesi kordi maamajas olles aknast udulaamade varjatud päikest üritasin tabada, tundus maastikupilt vägagi konradmägilik - samas on Konradil hall udugi enamasti ekspressiivselt värvideküllane.
Teisalt - kui samas maamajas oli külas mu kunstihuviline ja eriti peene pintslikäega poeg, siis kui ma  aknast avanevat vaadet kommenteerides ütlesin, et  Konrad Mägi läheneb, siis poeg teatas külma rahuga, et ta ei näe ühtegi meeskodanikku!
    Igatahes näitusel saime märksa targemaks, tunnike neljakümne maali ja audiogiidiga läks nigu nilpsti.

   Pilt "Maastik punase pilvega" Kumu kogust.

Saturday, October 20, 2018

Radissoni restoranide nädal


Eelroog - siig. Hõrk, mõnusalt soolakas.

Pearoog - veisepõsk. Piisavalt pehme, aga maitset jäi vajaka. Huvitav lisand - sibulamoos.

Dessert - fondant ja latte. Paraku oli šokolaad jahtunud.
Grill250 Meritonis. Rahvast palju, üldine mulje hea.
Eraldi kiidan ettekandjat, kes tõesti tundus oma töö üle uhkust tundvat.

Friday, October 19, 2018

Pank

 

 Ootasin huviga uut seriaali, mis tegijate-tootjate poolt juba pikalt ette üles puhvitud oli. Õnneks ei pidanud pettuma, täitsa huvitav oli. Lugesin hiljem, et tegijatel polnudki eesmärk erilist ajatutruudust taga ajada, seda oli nii mõnestki kaadrist ka näha. Mul oli peasalistega ka isiklik suhe - õppisime ühel ajal majandust ja lisaks õnnestus meil kui eesrindlikel õppuritel ja moraalselt kindlatel komnoortel pea nelikümmend aastat tagasi üliõpilasvahetuse korras kuu aega Tšehhoslovakkia Sotsialistlikus Vabariigis nii-öelda õppepraktikal veeta, mis põhiliselt seisnes erinevates alkoholivabrikutes mööda villimisliine ja hiljem degusteerimisruumides tuterdades. Näitleja Evelin mängis panga raamatupidaja eriti elavaks - intonatsioon, hääl, hoiak - kõik klappis. Seevastu tema teinepool polnud eriti käratsev kätega vehkleja, pigem üritas vaidlustes peale jääda tasakaaluka argumentatsiooniga.
    Kahju, et ei alustatud päris algusest, Cross Development ajast - poisid üürisid meie majast paari tuba ja seal need innovaatilised otsused sündisid.
    Igatahes järjed on oodatud!

    Pildil loevad uue panga  noored juhatuse liikmed kokku esimese kuu teenistust.

Thursday, October 11, 2018

p-Tallinn

   


Meil olevat e-riik - noh nagu e-Eesti, aga minul on lõbus kogemus p-Tallinnaga. Sain pika liuga tööotsa peale, tellijaks kodulinn ja lepinguid tuleb nagu Vändrast saelaudu. Paraku ei rahuldu  tellija e-suhtlusega, vaid minu suureks üllatuseks nõudis hinnapakkumist paberil ja firma blanketil! Hea, et veel pitsatit allkirja kõrvale ei soovitud. No natuke puksuma ajas, aga käisin kenasti linnaametis pabereid viimas - kõik me teame, et linna leib pole küll ehk kõige magusam, aga see-eest pikk.
Mistõttu ma siin linnaameti nime ei mainigi:P

   Pildil grupp linnaametnikke kohalikus leivatehases.

Tuesday, October 9, 2018

Veel kord meest

 

Kaks nädalat puhkusel olnud naiskolleeg avab arvuti, logib meilboksi ja märkab esimese meili pealkirja - "Veel kord meest". Avab õhinal ja loeb:
"Lugupeetud naised! Palun teid kirja panna, kes pole veel saanud, aga tahaks; kes on juba saanud, aga tahaks veel ja kes pole üldse saanud ja ei tahagi! Teie mesinik Vallo"

"Postimees" levitab selliseid kuuldusi, tänane PM.

    Nagu näha, on pildil oleval neiul Valloga enam kui tihe suhe.

Monday, October 8, 2018

Traumaruum

   

Otsustasin oma nimetava näpu värava vahele jätta. Kisa ja verd oli nii palju, et proua resümee peale näpu sidumist kõlas  -  tuleb EMOsse minna.
Ja teate - kõik oli viimase peal, alates erinevatest infotabloodest kuni arstiametnike professionaalselt kiretu suhtumiseni. Kui 43 minutit peale saabumist tegevusruumi pääsesin, siis siblis mu ümber kolm muukeelset tüdrukut, kes kõik samas väga hästi ka erialast keelt valdasid. Siuh-säuh, viu-vops, võmm kuklasse ja kebi koju! No võmmu kuklasse ei antud, näpp jäi alles ja mulje meie heast/väga heast arstiteenusest sai üksnes kinnitust!

Saturday, October 6, 2018

Ämma juubel



      Üks-kaks kolm, kes neist ämm küll on?
Pidu peeti "Alfredis", peale raju söögi-joogiorgiat jäid vaid tühjad lauad, rääkimata pihust.

Monday, October 1, 2018

Maamaja kujunduselemendid



Veiniklaasid reha otsas
Puuriit meepüti ja prahikühvliga:)

Saturday, September 29, 2018

Kiida ametnikku!

 

 Käisime noorimale järeltulijale ID-kaarti uuendamas. Üritasin Tammsaare PPA teeninduses aega broneerida, aga lähipäeviks sobivat  polnud, seega läksime kohale. Viis-kuus inimest fotokuudi järjekorras oli köki-möki ja numbritahvel näitas, et 20 huvilist on meie ees. Napilt poole tunniga istusime minust pisut vanema punapäise prillitatud tädi vastas, ulatasime dokumendid ja jäime klahviklõbinal ootele. Mõne minutiga sai avaldus täidetud ja saabus allkirja aeg.
   "Kirjuta kirjatähtedega!" ütles tore ametnikutädi poisile.
   Ma ei hakanud midagi täpsustama, aga kui poiss asus elektroonilise pulgaga maalima trükitähti, siis köhatasin.
   "Ja-jah," ütles proua. "Ma kustutan ära. Sa ikka tead, mis on kirjatäht?"
Poiss noogutas ja hakkas uuesti trükitähti maalima:D
   "Poiss, mitmendas klassis sa käid?" uuris tädi.
   "Neljandas," pobises poiss, häält jämedamaks tehes.
   "Abikoolis," tähendasin ma, naeru tagasi hoides.
   "Aa, siis ma vabandan!" teatas ametnik, mille peale ma häbenedes teatasin, et tegin ebaõnnestunud nalja ja tegelikult on poiss isasse - täitsa viieline.
    Tore tädi naeris, hambad paljad  ja näitas paberitükil ette, mis moodi kirjatähtedega peab allkirja kirjutama. Lõpuks tuli ka poisil välja.
    Pole kõik ametnikud ühe vitsaga löödud, mõned saavad malka, teised kiita. Mina kiidan!

   Pildil suvaline kontoritibi eelmise sajandi kuldsetest kümnendatest. Millised silmad, milline stand, millised kontsad, ahhhhh!!!

Thursday, September 20, 2018

Seenior ja filmisõber

 

    Mina igatahes käin nüüd kinos kolme euroga! Puhvetis kulus muidugi kordi rohkem raha.
"Võta või jäta" on karm film. Väga-väga karm, aga mulle meeldis. Naturaalne, kodumaisele filmile omased pikaksvenitatud stseenid ja tühjad loodusvaated puuduvad, casting on teostatud asjakohaselt, puänt eelnenud tegevustega sobiv ning eriti tõetruu on imikut mänginud tita!:)
    Mind kui ehitusettevõtjat kõnetas muidugi olukord, mil remonditi nii  korterit kui perenaist. Huviga ootasin, kas uue ilme saab enne korter või perenaine.
Haaa - ei ütle ette, minge ise vaatama!

Tuesday, September 18, 2018

Kuidas hiidlased kosjas käisid

   

   Täna vanaproua sünnipäeval sai taas oma Hiiumaa-poolse suguvõsa koorekihti näha ja kuulda ennekuulmatut lugu sellest, kuidas Valdo Hellet kosis. Aasta oli siis 1963
    Noored olid tuttavad juba Kärdla keskkooli viiendast klassist saadik, ka Tallinna kõrgesse kooli mindi koos. Ometi tuldi sama targalt Hiiumaale tagasi, ei pulmakelli ega midagi. Helle oli hakanud juba tasahilju saare peal püünis-ja põllepaelu seadma, aga ühel õhtul põristas Valdo oma välismaa motikal ("Jawa") tema hoovi peale, kus näitsik Helle lehmale kartulivagude vahel rohtu kitkus ja ema piimaplekiga üle õue tuli. Niikut Valdo "Jawa" hargile tõmbas, lasi poiss kohe püksid alla. Nimelt olid tal pidulikuks puhuks poripükste all veel korralikud kaatsad, sest ega kuuekümnendatel Hiiumaal veel palju asfalti ei laotatud. Aga poripükste sääretorust kukkus välja teepunši pudel - tehti sellist jubedat jooki.
     "Sa mulle naiseks tuled?" küsis pudeli pudenemise tõttu pisut pire Valdo.
     "Niimoodi küll ei tule," vastand Helle ja ligitõtanud Helga, tulevane ämm, teatanud, et tema tütrel on kosilasi külla ja kapaga.
     Läindki Valdo sama targalt minema, punšipudel põues, aga ega ta kaua manguma ka pidanud.
Paari nädala pärast noorpaaril viiekümne viies pulma-aastapäev!

    Pildil on Valdo küll lahkumas, aga pea ta tagasi ei tule!

Wednesday, September 5, 2018

Vorstiostu-käik



  Ma olen nii laisk ja mugav, et enamasti toovad tarnijad materjalid objektidele kohale. Ise hangin pidividinaid või teinekord kustutan ka mingit tulekahju. Seekord oli Õismäe korterisse vaja uksepiita laiusega 55 mm ja seda pakuvad vaid paar hankijat, nende seas Ehituse ABC poekett. Kuigi mul on ka nende kliendikaart, pole see mitmete halbade kogemuste tõttu mu lemmik ja tavaliselt ma väldin sealt ostmist. Täna ei jäänud paraku muud üle ja kogemus meenutas kunagist ABC poodide ketti Mustamäel - ehk nende brändinimigi sellest ajast pärit?:D
   Esmalt pead leidma väljakirjutaja, kes kribab paberitükile käsikirjaliselt ostetava kauba koodi.
Siis kõmbid kassasse kauba eest maksma. Siis naased kolme paberilehega väljakirjutaja juurde, kelle sabas lohisedes laadid kaubakäru kraami täis. Kui nüüd arvad, et sellega on kõik, siis eksid rängalt.
Peab läbima väljumiskontrolli! Mina seda ei teadnud, manööverdasin käruga kassasabast mööda (mul oli ju makstud, eksole!), aga karmil toonil (võ kuda?) kamandati mind tagasi sabasse, sest kontrollkassa! pidi mu kauba üle kontrollima. Et kas vastab ikka kolmele paberilehele. Üks paber võeti ära, kaks jäi miskipärast mulle.
   Nõuka-aja vorstipoes oli isegi lihtsam, üks operatsioon jäi ära:
-tellisid letist sobivad grammid olemasolevat vorsti;
-jooksid kassasabasse paberitükk näpus ja tasusid kauba eest;
-sörkisid vorstileti äärde, tšekk käes ja said paberisse mässitud vorstijupi ning voila! võisid koju minna õhtust sööma, topeltkontrolli väljumisel polnud.
   Saate ju nüüd aru, miks vanemad inimesed (khmm!) mõnikord nõuka-nostalgiat ilmutavad??

Pildil imestab  NLKP liige eripoes, miks küll letid tühjad on?
Aga sellepärast, onu Stjopa, et eripoes ongi eriliselt tühjad letid!

Tuesday, August 28, 2018

Lilled Algernonile



   Poeg on laiama hakanud - nüüd vajab juba kahte töötuba! Minule anti korraldus kabinetist kaduda koos oma lauasahtlitega. Neid siis nohinal sorteerides avastasin kaheksakümnendate töömärkmikud.
Kus ikka poisil oli tööd, leheküljed tihedalt tegemisi täis! Oma suureks rõõmuks leidsin ka isiklikke märkmeid - näiteks märkmikus aastast 87 olin naistepäeva eel koostanud lilli vajavate naisinimeste nimekirja, milles oli akuraat 37 nime:D
   Umbes pooled isikud suutsin tuvastada ka ikka. Lühike väljavõte:
Signe - tulbid
Katu - mingid väikesed
Reet - midagi erilist
Vanamutt (kes see küll oli??)  - pott
Mamma - nartsissid
SM (mäletan hästi neid kuumi huuli) - nelgid

    Siis olid naiskolleegid-osakonnajuhatajad, sekretäri-Õnne (kellelt sai Soome kava) ja ka paar täitevkomitee mutti.
    Veidi lühem nimekiri pärines aasta lõpust, kus poiss vaevles näärikinkide temaatikaga.
Ja ei mingeid jõule!
    Täitsa nostalgia tuli peale - lugesin rida-realt hilise õhtuni, aeg-ajalt turtsatasin naerda, siis oleks jälle nutta tahtnud.
     Oli ikka elu noorel mehel!

     Pildil vanaema lapselapsega, kes hallil klikeajal pidid naistepäevaks endale ise aasalt lilli korjama.
Kurb!

Sunday, August 19, 2018

Яак



   Peab ütlema, et kuuekümnendate Joalat ma ei teadnud, saati ei fännanud. Need kõik "Kristallid", eksirännak "Virmalistega" ja hilisemad lauluvõistluste võidud siin-seal ei avaldanud toonasele minule mingit muljet. Kui üldse keegi Eestist, siis oli Mäks see, kelle lugusid võis Zeppelini, Heepi või Sabbathi kõrvale kuulata. Täielik meinstriim, onju?!
    Hiljem, kui Jaak hakkas Venemaa vahet jõlkuma, kahanes tema kuulatavus ja kuulsus koduvabariigis veelgi. Samas käisid seal ju kõik - "Kuldse Trioni" välja:D
    Kontsert-etendus Kreenholmi tehase sisehoovis jahmatas mastaapsusega - kogu lagunev ja hüljatud tehasekompleks on niigi tohutu suur ja samas mastaabis olid ka ülesseatud tribüünid, silma järgi hinnates nii kahele tuhandele inimesele. Publik oli seinast-seina, imikust vanainimesteni. Meie jäime kindlalt keskealiste klassi:P
   Etendus algas aplombiga, kui Avandi VEF-ist välja ronis ja kohe lõõritama kukkus. Tegelased vahetusid kiiresti, oli tegemist, et aru saada, kes keda kujutab. Näiteks alles teise vaatuse keskel sain aru, et mikrofoniga Joalat tülitav tegelane on Urmas Ott, algul arvasin teda Enn Eesmaaks, siis Olavi Pihlamäeks:)  Pikka aega vaatasin etendust kui üleküpsenud näosaadet, teise vaatuse keskel hakkasin ka VEF-i sisse saama:D
    Kokkuvõttes - võimas värk, kes veel saab - ikka vaatama.
Ega ilma kõhuorjuseta saa - kui midagi veel oli hästi korraldatud, siis oli seda mitmetuhandepealise inimkarja söötmine-jootmine, kõik oli vinks-vonks ja mul hea meel, et "Nooruse" restosse sööma ei läinud.

   Pildil tunglev inimkari Kreenholmi pea kahe sajandi vanuses tööstushoones.

Saturday, August 18, 2018

Eile nägin ma Venemaad

   

 Ma pole Eesti kirdenurgas ammu käinud - viimati keska lõpuklassis ja sellest on ka meeles vaid kuskil ühikatoas peedika manustamine ning tüdrukute toa ukse taga kräunumine.
Nüüd ikka jalutasime Narvas piki uhket promenaadi ja vaatasime üle jõe Venemaale otsa.


Putini näoga lõvi sai hetkeks au kanda minu valget soni!
 Inimesed olid sõbralikud, noored rääkisid üsna kena eesti keelt ja Maxima poe ukse taga juurikaid müüv mammi purssis ka mõõdukalt riigikeelt, ainult Maxima kasspidaja oli vene-jäik:D Nagu Tallinnaski.
Narva-Jõesuu Nooruse spaa üllatas hommikusöögiga - pidevalt olid otsas söögiriistad, leiba ei olnud üldse ja kohvianum oli tühi, mis tingis kümneinimeselise sabalohe kohvimasina juurde. Samas tuba oli tibens-tobens, eriti kena oli öösel peale etenduselt naasmist paar tassikest teed juua.
Aga põhjus, mis meid Narva viis - "Kremli ööbikud" -  väärib omaette postitust.

Thursday, August 16, 2018

Oleme avatud



  Oleme avatud tellimustele - poeg hankis endale 3D printeri. Valmistame vastavalt kliendi soovile homunkuluse, sekslelu või muu hädavajaliku  kodutarviku täiesti puhtast südamest ja plastmassist!
Kiirustage, kodanikud huvilised, pea see plastmass otsa ei saa.

Saturday, August 11, 2018

Soodusmees


       Sellised kenad lillad käepaelad anti ainult soodustust omavatele kodanikele. Hea oli kontserdialal liikudes tuvastada, kes on ja kes pole soodus. Tavainimestel oli kollane ja lastel lihtsalt pael:)
       Nele-Liis Vaiksoo koos kahe kobeda vanamehega (ka soodustingimustel püünele pääsenud) andsid Suurupi tuletorni all aias päikeseloojangu-kontserdi, igavene äge oli. Saarsalu tuututas saksi, Agan tinistas kitra ja Nele-Liis lõõritas inglihäälel.

Koos punase päikeseketta Läänemerre vajumisega sai ka üritus otsa ja kodu poole kimades oli hinges siuke helge tunne - nii soodushinnaga hindamatu kontserdielamuse kui ka lõppenud kuumalaine tõttu.

Wednesday, August 8, 2018

Esimene sada - kolmekümne teine




Kolmekümne teine  –  esimene kumm.


Septembri lõpus vormistasin end lõpuks tööle. Venemaal viibitud aeg rõhus endiselt nii öösiti unenägudes kui ka päeval tavaolukorras. Võisin seljaga tunda, kui kellegi pilk minu peale pidama jäi ja juhusliku puudutuse peale reageerisid vajalikud lihased ning hetkega oli adrenaliin laes. Käisin paar korda ka tuttava-tuttava soovitatud psühhiaatri juures (sest peenema nimega ajukõhvitsejaid meil veel polnud), aga too ütles mu mured ära kuulanult, et igasugusest rahustist või ka Liidus äsja turule tulnud antidepressandist nimega amitriptüliin parem oleks kord kuus nina täis tõmmata. See juhend on mind läbi elu aidanud rasketest aegadest üle saada, tõsi, viimased kümmekond aastat piisab ühest, äärmisel juhul paarist pitsist kangemast.
Töökoha valik käis toona suunamise vormis – kui riik oli heldelt tasuta hariduse andnud, pidi kõrgharidusega insener omakorda riigi määratud ametikohal kolm aastat püsima, siis võis töökohta vahetada. Hea oli see, et sai kindlasti tööd ja veel parem, et kogu õpperühma lõpetanud kahekümnest inimesest sain nimelt mina esimesena kahekümne töökoha seast meelepärase valida – punaste kaantega diplomi edu, pluss viis aastat rühmavanemana andis rühmakaaslaste seas esikoha. Valiku kriteeriumiks oli esmalt pealinn ja teiseks pakutav palk. Kuigi hotellimajandus polnud just kõrgelt-tasustatud töösfäär ja Ehitustrust ning KEK-id-MEK-id pakkusid oluliselt rohkem rahalist hüvitust, oli uue ja läänepärase hotelli glamuur see, mis kutsus valima just sellist töökohta. Väike tõrge tekkis küll sellest, et olin peale instituudi lõpetamist kaks aastat kodumaad teenimas käinud ja päris suunamises märgitud töökohta enam polnud, tuli leppida kraad madalama ametiga kuigi palganumber jäi samaks. Kuna hotell teenindas ka lääne turiste, pidin eelnevalt täitma pika ankeedi, salgasin taas maha oma militaarteenistuse eripära ning ka välismaa sugulased. Ega ma toona teadnudki täpselt, mis või kes, alles kümmekond aastat hiljem sain teada, et kõik mu vanaonud, kokku 5 hinge, olid neljakümne neljandal üle mere aerutanud-purjetanud ja Rootsis end kenasti sisse seadnud. Seks ajaks, kui oleks olnud võimalus neid külastada, olid nad kõik juba paraku manalateel. Samas ei pääsenud üks mu rühmakaaslane, kes sai suunamist valida kolmandana, selle ankeedi mingite krihvide tõttu vastavate organite luba välismaalaste vahetus läheduses viibimiseks. Igatahes minu ankeet läks märkusteta läbi.
Alustasin karjääriredeli madalaimalt astmelt – ehitusosakonna meistri positsioonilt. Juhataja oli tehnikumiharidusega keskealine onku, osakonnas hoidis liidrirolli samuti tehnikumipoiss Ivo, ametilt vanemmeister, kaks tüdrukut olid minust paar aastat varem TPI lõpetanud ja üks teadmata vanuses tädi oli tööliste ajatabeli pidaja. Tööliseid oli kaheksa hotelli kohta ligi kolmkümmend, neid mind esimese hooga kamandama pandigi. Esimesel päeval saadeti mind suure korrusmaja sarnasesse hotelli töölistele midagi viima ja hoolimata mu kõrgest enesehinnangust ning enda arvates suurest elukogemusest, tundsin end pensionieelikutest maalrivanameestega võrreldes ikka täieliku tolana. Vürtsi lisas hotelli majandusjuhataja, kes mulle koridoris järgi karjus:
Poiss, kuule poiss!”
Meie osakonna kontor asus uue kõrghotelli kõhus, kiiresti tekkis rumal harjumus kodus mitte hommikust süüa, vaid käia tähtsal moel nii hommikust kui lõunat söömas modernses kohvikus või baaris. Majas oli lisaks tavalisele restoranile ja kohvikule ka grillbaar vaatega merele ning vanalinnale ja kolm baari. Eriti soositud koht oli väike, vanalinna vaatega baarike, mille barwoman Sofiaga tekkis mul soe ema-poja suhe – vajadusel sain alati paluda nurgatagusele lauakesele silti „Reserveeritud” ja siis õhtuti seal erinevate tütarlastega amüseerida. Kõik pealinna suunatud kursaõed käisid sealt läbi. Tõsi, need amüseerimised kuhugi ei viinud, olin isegi üllatunud enda ükskõiksusest kaunite näkkide vastu, aga ilmselt olin lihtsalt möödunud kahest aastast ning mõttetust abielust ja eriti Merje reetlikkusest nii tülpinud, et vastassugupoolega paarivormis askeldamine minu prioriteetide tippu ei tõusnud, piisas ühekordsetest sapsakatest, neid oli elul küllaga pakkuda.
Püüdsin ametialaselt edeneda, panin paika taktikalise ja strateegilise eesmärgi (nagu eriroodus õpetati) – esiteks – paari aastaga saada osakonnajuhatajaks ja edasi peainseneriks. Tehniliste osakondade koosolekutel osaledes panin kõrva taha ka elektri-ja torutööde muresid ning rõõme, sellest oli edasises tööelus palju kasu. Taktikaline eesmärk tuli juba mõne kuuga kätte üsna valutult – kui senine osakonnajuhataja oli töölt teadmata põhjustel puudunud juba nädala, saadeti mind kui osakonna uusimat ja noorimat koos kaadriinspektoriga mehe koduuksele kolkima. See odöör ja uksele ilmunud räpastes aluspükstes umbkott ei meenutanud küll millegi poolest keskastme ülemust. Samal päeval vormistati kaks käskkirja – üks endise osakonnajuhataja vallandamiseks usalduse kaotamise tõttu ja teine noore inseneri määramiseks osakonnajuhataja kohusetäitjaks. Käisin vestlusel peadirektori kabinetis, mind toetasid nii kaadriosakonna juhataja kui peainsener, otsustavaks - nii naljakas kui see pole, sai mu kaheaastane ohvitserielu.
Juhikogemus sul ju on!” kõlas peadirektori resümee.
Osakonna „vanadele” oli minu määramine muidugi ebameeldivaks üllatuseks ja esimene poolaasta ülemusena kerge polnud – ignoreeriti mu korraldusi, tehti vihuti vastupidi öeldule, käidi peainsenerile kaebamas. Kui varem oli osakonnajuhatajal eraldi kabinet, siis nüüd kolisin end osakonna suure ruumi, enda massiivse laua ja dokumentide kapi eraldasin kerge vaheseinaga. Isiklikke kõnesid töötelefonilt ei pidanud, kompromiteerivaid külalisi ei kutsunud enda hiilgust vaatama, püüdsin olla karm kuid õiglane juht. Tasapisi kolleegid leppisid, osakonna maine tõusis tehniliste talituste seas üheks parimaks, kvartali kokkuvõtetes olime enamasti esimene-teine. Eks bürokraatiakäike tundes sai sellele natuke kaasa ka aidata. Aasta lõpuks rippus minu foto asutuse autahvlil ja partorg käis nuiamas, et kas ma ikka olen mõelnud kodumaa au ja mõistuse kandjaga liituda.
Osakonnajuhataja staatus tõstis mu firma juhatuse liikmete sekka. Juhatusel oli kombeks kord kvartalis aeg maha võtta ja mõnes sõbraliku ettevõtte saun-suvilas rihm lõdvaks lasta. Seltskonda kuulus peadirektor ja tema kolm asetäitjat, peainsener koos kahe asetäitja ning kuus tehniliste osakondade juhatajat, plaani-, töötasu-, kaadri-ning teenindusosakonna juhataja, kokku sihuke paarikümneinimeseline kamp. Et enamasti meestest koosneval seltskonnal ikka silmarõõmu oleks, võeti seltskonda ka töötasu-ja plaaniosakonna tüdrukuid, kes siis laua valmis sättisid ja pärast lihtsalt ilusad olid.
Esimese tööaasta naistepäevapidu toimus KGB salasaunas (sauna omanikust kuulsin ma muidugi alles aastaid hiljem), kaks korrust maa all. Algatuseks pidas peadirektor mingi kõnekese, naistele jagati lilli ja siis kukuti jooma. Keegi käis ikka saunas ka, sättisin end ka tasakesi leili võtma, aga kui eesruumi kukkus töötasu osakonna juhina töötav nii neljakümnene tädi, kel selle kukkumise käigus saunalina ümbert pudenes, siis kadus mul vähimgi himu end selliste lihakehade vahele lavale pressida. Äkki ilmus mu kõrvale peadirektor, argitegevustes muhe vend, töösuhtluses karm ja konkreetne juht ning viipas tahapoole, ruumi pimedasse nurka:
Ole täitsa poiss, vaata, mis Mannil viga on, tihub seal nutta ja naistele ei räägi – ehk noorele mehele ütleb, mis tal mureks!”
Siis koukis ta taskust enda ameti-”Volga” võtmed ja lisas:
Sa pole palju võtnud – kui vaja, vii tüdruk koju ka, ta elab kohe Lasnamäe alguses”.
Ma ei hakanud Manniga pikka juttu ajamagi, sikutasin seosetult mõmiseva tüdruku püsti, toppisin talle kuidagi riided selga, kusjuures järgmisel päeval selgus, et täitsa teise inimese riided ja põhimõtteliselt lohistasin ta treppidest üles, ülemuse autosse. Lasin mootoril soojeneda ja esiklaasi puhtamaks puhuda, märtsiöö oli külm nagu kesktalvel. Mann pikutas tagaistmel ja jauras midagi arusaamatut. Olin enne ka paar korda „Volgaga” sõitnud, see oli oma aja kohta ikka vinge auto, liikus sujuvalt nagu suur laev ja pikkus- laius oli ka hoopis midagi muud kui minu „Mossel”.
Sõit Toompealt alla, üle Tõnismäe ja sealt vasakule Kingissepa tänavale. Pisut tuiskas, teed olid libedad ja tagaveolise autoga pidi olema topelt ettevaatlik. Tühjal südaöisel tänaval kerkis äkitselt läbi tuisuhämu sõidutee veerel seisev inimkuju, kes viibutas nõudlikult triibulist saua.
Oli seda nüüd vaja, võõras auto, purjus tüdruk,” lasin auru välja.
Kerisin kiirelt akna alla ja ahmisin enne peatumist karget õhku. Ega ma nüüd täis küll polnud, pigem tsipa „võtnud”.
Naljakal kombel ei tulnud miilits tavapäraselt mitte minupoolse ukse juurde, vaid avas kaasreisija ukse ja uuris puhtas eesti keeles:
Õhtust, ole hea mees, viska mind Lupja, hilinen tööle!”
Muidugi, tulge peale!” hüppas mu süda sees rõõmust.
Näete, pean ülemuse tütre koju viima, liialdas naistepäevaga,” ühmasin tagaistme poole viidates.
Miilits, leitnantipagunitega punapõsk, heitis korraks huvitu pilgu üle õla ja noogutas mõistvalt.
Sõitsin rahulikult ja korralikult, üllatusreisija püsis ülejäänud teeosa vakka ja Lubja miilitsamaja ees lahkusime rahumeelselt. Nüüd alles pääses mul ihus pulbitsenud adrenaliin valla ja Manni maja ette jõudnult  tirisin ta tuppa ning eeldades, et ega ülemus mind veel väga igatse, lükkasin tüdruku eestoa diivanile ning läksin kööki külmkapi kallale, et leida mingitki maandajat. Külmik oli praktiliselt tühi, keerasin siis köögikraani, lasin pisut joosta ja jõin vastiku maitsega kraanivett.
Kus sa oled, tule siia,” kuulsin toas Manni jauravat. „Tahan voodisse, oled sa mees või ei ole?”
No tegelikult siin ja praegu ei tahtnud ma üldse mees olla, aga teades, et narrid naist ühe korra, narrib kogu naissugu sind üheksa korda, sikutasin tüdrukul püksid jalast ja pluusikese seljast. Seda oli muidugi ka pluusiga näha, et pikal naisehakatisel olid suured rinnad, aga pluusi lahtinööpides ja paratamatult rindade soojust tundes, hakkas ilusalt raske rind veel paremini silma. Tundsin erutust kasvavat, no miks ka mitte, mõtlesin. Poolpaljas neiu kaenlas, pooleldi jalas viigikad segamas, tuikusime tillukese magamistoa poole. Olin ka ise keskmisest pikem poiss, aga kunagi korvpallis ka ENSV noortekoondisesse kuulunud Mann oli minuga pea ühepikkune, eriti erutasid mind ta pikad jalad.
Polegi nii suure tüdrukuga olnud,” mõtlesin ta tihket ihu muljudes ja meenutades, et maja ees ootab peadirektori „Volga” peatset tagasiviimist, keerasin end ühe rahmakaga Mannile peale.
Oota, mees, oota – ikka kumm peale!” röögatas rudjutav nõudlikult.
Mis kumm,” mõtlesin.
Kus kumm?” ütlesin.
Minuga seksib ainult oma mees ilma kummita!” teatas tüdruk ja koukis öökapi sahtlist krabiseva paki. Paki peal oli turbanis pea ja kiri „Sultan”.
Seepeale tuli mulle meelde, et olin kuulnud küll mingeid jutte, et Mannil on peikaks miski „Viru” ärikas. Aga iha oli juba laes, tirisin esmakordselt elus endale kummi kaitseks ja Manni sportlikul kehal kiikudes ei läinud kopulatsiooniga üldse kaua aega. Vaevalt sain end neiu kõrvale pöörata, kui too juba nohisema hakkas. Keerasin ta igaks juhuks külili, et raskest joobest tingitud võimaliku öökimise korral inimene ei lämbuks, ajasin püksid jalga, poetasin kummi prügikasti ja pakendi võtsin kaasa, et hiljem ikka korralikult uurida – välismaised asjad olid tol ajal ju nii huvitavad!
Järgmisel päeval oli mul kaks ärevat kohtumist – peadirektor kutsus mu enda juurde ja uuris, kas Manniga sai kõik korda. Selgus, et tüdruku isa oli partei linnakomitee liige ja lisaks muidu kõrgele positsioonile kureeris ka linna hotellimajandust.
Mis kuradi pärast ma sellest alles nüüd kuulen?” mõtlesin kurjalt, aga kinnitasin, et kõik oli tip-top ja viisakas. Ülemus pilgutas miskipärast silma ja lubas mul minna.
Pärastlõunaks jõudis tööle ka Mann, võttis mulle sisetelefoniga kõne ja kutsus Sofia juurde kohvile.
Kas me tegime ka midagi eile?” uuris ta musti prille kergitades ja punaste silmadega mulle nõudlikult otsa vaadates.
Viisin su koju, olid täitsa täis, võtsin riidest lahti, panin voodisse,” andsin lühikokkuvõtte.
Ah võtsid riidest lahti,” ahvis tüdruk mind kurjalt ja rüüpas lonksu musta kohvi. „Aga miks sahtlist üks „Sultan” kadunud on?”
No sa ise tahtsid!” hakkasin end kokutades õigustama.
Tead mis, mul on mees jube armukade ja tal on oma vartsude kamp
ka, kui minuga nüüd mingi jama on, siis mina midagi varjama ei hakka,” teatas Mann, rüüpas kohvitassi tilgatuks ja kõikus oma pikkadel jalgadel minema.
Enda teada olin ma täiesti terve noormees, pretensioone polnud seni keegi esitanud, pealegi kasutasime ju kummi, sealhulgas Soomemaist ja ega ma seetõttu väga muretsenud. Edaspidi saimegi Manniga hästi läbi, käisime koos trennis, tantsisime ja musitasime linnavalitsuse allasutuste suvepäevadel, aga mingit amüsanti rohkem meie vahel polnud.
Hiljem sain umbes samasugustel asjaoludel tuttavaks tema õega, aga see on juba teise numbriga lugu.

Pildil ootab peadirektori "Volga" hotelli tagahoovis ülemuse tööpäeva lõppu.

Sunday, July 29, 2018

Saare kuumuses

 

   Sel aastal võtsin Hiiumaal käiguks kaks ööd. Esmalt kiidan Sõru Windy Summerhouse majutust - kui eelmisel aastal saime sama hinna eest mingi kuuri, siis sel aastal terve majake - pesemine-kusemine majas, täisvärk köök ja pehmed koikud, raamatutega riiul, magamistoa aknast vaade merele - super! Teisel ööl häiris und pisut Sõru sadamas toimuv Kalana musafestival, viimased viiksatused kostid mere poolt poole seitsme ajal hommikul. Aga no kui pidu, siis pidu, las noored möllavad! Avastasime tänu majutajale Tohvri liivaranna. Nii naljakas, et olen lapsest saati igal suvel sugulastel külas käinud ja keegi pole sellest madalast liivarannast piiksatanudki. Vesi oli muidugi mõnus nii Kassaris kui Tohvris. Möödaminnes lugesime ka sugulased üle, kaotusi sel aastal polnud.

Pildil Sõru majake, minge külla!

Wednesday, July 25, 2018

Piiri peal - päriselt

   


 Püstijalaetendus "Piiri peal" Uue-Jaani talus, Läti piiri peal, umbes 100 m kaugusel oli näha ka piiritulp. Üritus algas meeleolukalt:
     "Ma olen alati unistanud, et saan laval juua päris õlut ja publikum, kes on selle eest raha maksnud, vahib silmad punnis ja kurk kuiv!"
      Nii ütles Ago Anderson õllepudelit plumpsatusega lahti korkides ning silmnähtava mõnuga ka kõrist alla kulistades.
      Kaks ja pool tundi etendust möödus katkematus sketšide virr-varris, nalja tehti iseendi, kolleegide, lahkunud ja lahkumata prominentide ning publiku üle. Takkajärgi imestasin, et meelde ei jäänud peale selle esimese lause suurt midagi:D
    Pärast mõtlesin, et põhjusmõtteliselt saab enam-vähem iga Eesti heteroseksuaalne keskealiselt aktiivne meeskodanik oma sõbraga samasuguse pulli püsti panna. Järgmisel suvel kaalun tõsiselt Kabli Esimese Teatritalu asutamist, jälgige reklaami, piletid kaovad nagu Kabli Pagari värsked saiad!

    Pildil tänane rannahetk - privaatrand ja Konn kivil - kes neid suudaks lahutada. Naised kroolisid muidugi Ruhnu poole, Karu ootas!

Tuesday, July 24, 2018

Naiste paradiis



Kuuri terrassil, õllekohver jäi varju.
Meil on nüüd neid kolm - suvemaja terrass, kuuri terrass ja köögi terrass. Naiss!

Monday, July 23, 2018

Piiri peal II

   
Esimene supelus sel aastal, merevesi oli edukalt läbinud  soojenemiskursuse  -  üleeilsest +15 kraadist oli täna õhtuks saanud +24!
Ning  jah, need on minu susped!

Sunday, July 22, 2018

Piiri peal I


Peitepilt kohaliku fauna esindajaga. Esimene snaiper saab saunaõhtu Konnaga. Vautšer kehtib kuni 27.07.!

Sunday, July 15, 2018

Vabadus

Päikese jõul vabadusse - nii lahkub mu abikaasa koos suvalise kiilakaga aastatepikkusest abieluorjusest. Aku sai paraku peatselt tühjaks, päike läks pilve taha ja põgenikud naasid märjema ja õnnelikumana kui kunagi varem!

Wednesday, July 11, 2018

Vanaisa twitter


Tänases "Postimehe" naljanurgas:

Küsisin vanaisalt, kas tal Twitter on. Ütles, et kunagi oli, aga välja raviti.

Minul ka pole!

Pildil heidab täiesti terve vanaisa (püsti, valgetes pükstes) teda kimbutama tikkuva twitteri kolmekümne jardi kaugusele.

Wednesday, July 4, 2018

Esimene sada - kahekümne seitsmes










Kahekümne seitsmes – „Kännu Kukk” ja keemia.


Erinevalt paljudest kaasmaalastest mina Venemaalt kroonust tulles naist kaasa ei toonud, mis mul kahest, ei saanud ühegagi hakkama! Nimelt oli abikaasa Merje leidnud ühise keele ja meele meie kunagise malevakaaslasega ning minu vanemate kahetoalise korteri kümneruutmeetrisest toast minu naasmise ajaks välja kolinud. Lisaks oli lauakesel minu nimega ümbrik, milles olevalt pooleksmurtud ruuduliselt vihikulehelt sain teada, et Tomil on suurem kui minul ja ka muud head-paremat.
Abielustaaži koguneski üksnes napilt kolm aastat, millest Venemaal veetsin üle kahe.
Tuba ilma naiseta oli kõle ja tühi – ühes seinas sektsioonkapp, teises lahtitõmmatav abieluvoodi, akna all minu töölaud ja nurgas värvitelekajurakas. 
Istusin juhmilt abielu-sohval, pea mõtetest täiesti tühi. Samas oli rahakott enam kui täis, lausa üle ajas, sest ega ohvitseril praktiliselt raha ei kulunud – söök ja koiku ning munder olid priid, aga palka tilkus leitnantile 180 rubla kuus, pluss auastmetasu 40 rubla. Sellist töötasu teenis tol ajal eesrindlik lööktööline või asutuse juhtkond. Õpetajate palgad jäid 120...140 rubla vahele, kontoriinimene sai sama või pisut rohkem. Mäletan, et kahetoalise korteri eest maksin riigile 13 rubla kuus, toit oli odav, aga riietus-jalatsid ning näiteks kodutehnika väga kallis. Seesama eelmainit telekajurakas maksis akuraat 680 rubla!
Ega mul sel hetkel tõesti rahamuresid polnud ja sestap otsustasin sõbra juurest läbi astuda (tuletan meelde, et ka traaditelefone oli vähestel, rääkimata mobiilist, milleni oli veel 10 aastat minna) ja korralikult kojusaabumist tähistada. Instituudi lõpuüritusteks õmmeldud täisvillasest kangast lillakas ülikond mahtus hädavaevu selga, olin õlgadest ja rinnast märksa kopsakamaks kosunud, lippasin siis hõlmad lahti sõbra viiekordse poole, lootes, et ta juba töölt koju jõudnud on.
Kell näitas seitsmendat õhtutundi, „Kännu Kukk” oli peale lõunapausi uksed avanud ja järjekordagi veel polnud. Tegime esmalt pimedas baarinurgas kerged tropid ja vaatasime ringi – „materjal” polnud veel saabunud, leti ääres ja paari laua taga jõmistasid stammkunded, aga eks tavaline täituvuse aeg algaski üheksast. Tudengipõlves olime käinud „Kännus” nii materjali (neidusid) hankimas kui ka lihtsalt tasuta söömas-joomas, sel juhul oli pärast kaasaveetud tütarlaps puhas boonus. Nimelt noorematel kursustel sai tudengitel alatihti enne stipipäeva raha otsas ja siis käisimegi kambakesi „Kännus” - vaatasime välja tüdrukute laua, tähtis polnud, kas olid need kenad või siis mitte nii väga ja suurema lõuaga poisid võtsid lauatäie neide in corpore tantsima. Meie, ülejäänud kamp, krabistasime taskust kilekotte võttes lauda tormata, need hea-paremaga täita, samal ajal poolikuid pitse tühjendades. Kui laual oli jook pudeliga, sai seegi kaasa haaratud. Suurelõualiste lummuses neiud saadeti peale kahte tantsu lauda tagasi ja tehti kähku kaabet – ühiselamusse sööma-jooma-oma tüdrukutega kuhistama. Tõsi, mõnikord võeti „Kännust” mõni kobedam tütarlaps ka ühikasse kaasa.
Tasapisi hakkasid lauad täituma ja kui bänd estraadile astus, sättisime ka ise sammud saali poole. Kõrvade vahel loksus kaks kerget koksi „vanakaga” ja lisaks „sada grammi” „Valget luike” - see oli täiesti joodav Moldaavia brändi. Sellest üle käisid Armeenia ja Aserbaidžaani vastavad joogid, aga neid miskipärast meie toitlustus-ja kaubandusvõrgus eriti ei pakutud, sain paar pudelit „Ahtamari” hilisemas elus altkäemaksuks hotellitoa korraldamise eest ja selle mahe maitse jälitab mind siiani.
Suure saali vasakus nurgas istusid kolm neidu – kaks priskemat sorti ja üks üsna kleenuke blondiin. Laual oli mingi pudel (tavaliselt toodi kas klaasiga või karahvinis) ning lisaks sekseri-vaagnale ka praetaldrikud – tütarlapsed olid kõvasti ette võtnud.
Vaata neid!” andsin Aarele silmadega märku. Miskipärast andis blondiin teda ründavatele poistele ridamisi korve, küllap oli solidaarne sõbrannadega, keda keegi seni tantsule kutsunud polnud.
Võta sa see jäme”, kamandasin sõpra ja asusin tantsuplatsi servalt, tammujate vahelt, trügima naiste laua poole. Toetasin ühe käe kiitsaka toolileenile ja ulatasin teise avatud peopesa tüdruku poole. Too vaatas rõhutatult otse, minule mingit tähelepanu pööramata, aga siis, hoomates, et ka sõbranna saab parketile, viskas vonksti vesihallide silmade pilgu üles minu poole ja tõusis tooliga kolistades. Kolmas, tüsedik, jäi pettunud pilgul meile järele vaatama.
Vaevu jalgu liigutades siiberdasime bändist kaugeimas nurgas, seal sai kõrva karjudes isegi vestelda. Tüdruku nimi oli Tiina (ajas täitsa naerma, ulusin talle natuke kõrva – no teate küll, ma pole hunt, ma olen Tiiiinaaa), tipikas, õppisid koos lauakaaslastega kolmandal kursusel keemiat. Valetasin end mehhaanikainseneriks, kes Tallinnas komandeeringus ja tantsupaar möödus teineteise kõrvalehti huulte ja sõnadega hellitades – ühiseid teemasid on tipikatel alati. Lisaks selgus, et Tiina oli juba paar suve jõudnud ka malevas käia ning kuuldes, et minulgi oli plaanis veel tuleval suvel rühma teha, sulas lahja näitsik mu kätte magusaks plombiiriks. Kolistasin kõrvallauast ühe tooli lisaks, istusime juba peremehe kombel lauda, viipasime kelnerile ja sain lauda äkkeks tellides punaseid „kümnekaid” luhvtitada. Jätsin nimme teenindajale ühe kümnese „jotsiks” - nüüd oli tema tähelepanu kogu õhtu jooksul tagatud. Kui üks šampa sai otsa – ja tüdrukud tühjendasid esimesed kaks pudelit ühe tantsuvahega, polnud vist ammu saanud – tellisin kohe uued. Käisime ikka tantsimas ka, Aare tegi paar tiiru teise jämedaga , aga mina enam Tiinat näpust ei lasknud. Naljakal kombel kumises mul pea juba üsna korralikult ja jalg tikkus pehmeks vajuma, aga minust kaks korda kergemal Tiinal polnud nagu häda midagi. Täiesti selge häälega teatas ta kesköö paiku, et nad üürivad tüdrukutega kolmekesi kahetoalist korterit, sealsamas Keskuses ja kui ma paar šampat veel kaasa ostan, võime pidu vabalt nende pool jätkata. Mis sai äsja naiseta jäänud reservohvitseril selle vastu olla! Jahe sügisõhk lõi kõrtsist väljudes makku ning vähe sellest, et minul sees keeras, jäi Tiina õhuvahetusest puhta pehmeks ning lasi kogu õhtu jooksul sisestatud hea-parema esimese paneelika nuka juures välja. Tüsedamad tüdrukud püsisid ikka omil jalul, Aare nende vahel neidude kahepoolses haardes tilpnemas, aga minu Tiinake suutis vaid suurivaevu peenikesi koibi üksteise ette seada. Ausalt öeldes hakkas igasugune seksuaalne huvi kaduma ja kui me mõneminutise tuigerdamise järel üürika viiendale korrusele olime roninud, tahtsin vaid tassikest teed ja köögis taburetil istuda. Aga toibunud Tiina ei andnud rahu, sättis end mulle sülle ning tahtis tingimata sügava keelega suudelda, mis peale vahepeal täiesti longu vajunud väikemees taas oma olemaolust märku andis. Kihistades olid kaks nimetut neidu Aare tagumisse magamistuppa meelitanud, meie valikuteks jäid köök või läbikäidav elutuba. Tundus, et elutoa kušett oligi Tiina magamisase, sest ta üritas selle kõhust lillelist öösärki välja sikutada. Aga nüüd oli mul juba kiire – magamistoast kostva ähkimise ning kilgete põhjal lähenes seal armutormi epitsenter ja nii polnud aega tseremoonitseda. Viskasin lipsu üle õla, nööpisin püksid lahti ja Tiina miniseelikut üles rebides, alukate servast karvast kuuma-märga lõõma tundes sättisin end isaseks. Keemiatudeng lamas algul osavõtmatult, siis sai ootamatult hoo üles ning peenikesi koibi ümber mu trimmis tagumendi sättides voogas kenasti vastu. Eks me tegime ikka häält ka ja grande finale ajal oli sõber Aare juba magamistoa ukse vahelt piilumas ning hooguandvalt julgustamas:
Jõudu, külamees!”
Vot jõud oli külamehest nüüd täiesti lahkunud. Istusime tunnikese veel köögis, lahendasime ära kaasavõetud mullijoogid, lisasime tassikese teed ja lahkudes valetasin Tiinale mingi suvalise kuuekohalise telefoninumbri ning palusin homme peale loenguid kohe helistada. Nimelt oli mul seks ajaks tekkinud tugev allergia üldisemalt kõige keemiaga seotu ja eriliselt meestejanuliste keemiatudengite vastu.
Eks mul oli keemia keskkoolis üks kolmelisi aineid ka olnud ja instituudi esimese kursuse keemiaeksamist sain ma läbi üksnes tänu naisdotsendile kingitud „Kännu Kukele”.


Pildil lõbus õhtu restoranis - tüsedik (keskel) tirib Aaret oma üürikorterisse. Mina teen moblaga pilti.