Saturday, August 29, 2009

Võrdõiguslikkusest


Lugesin Õhtulehest artiklit murelikest naistest ja kohe tekkis tahtmine paar head sõpra kaasa haarata ja tormata Nõmme turule, kohe purskkaevu kõrvale (Kukupai lemmikohta) piketeerima. Mis see siis olgu? On meil võrdõiguslikkus või mitte?? Mina tahan ka seksuaalset rahuldust läbi eelmängu, põhitegevuse ja järelaitamise. Kaasaks ühiskondlikud organisatsioonid, soolise võrdõiguslikkuse voliniku, õiguskantsleri ja riputaks loosungi KOV valimistevankrile. Kodanikud naised! Arvestage sellega, et elektoraadist moodustavad mehed vähemalt poole, seksuaalselt rahuldamata meeste hulka on keerulisem määratleda. Kui pisut edasi mõelda, siis võiks moodustada isegi MTÜ või koguni erakonna, sest pole keeruline leida tervet hulka mehi, kes naiskodanike poolt unarusse jäetud. Võtame näiteks meie hea jumega priskel järjel linnapea - tema abikaas ju põrutas kõige jõhkramal kombel mehele üheksasse! Jättis maha! Hülgas! Unustas täiesti püha abielukohuse! Eelistas karjääri seksuaalelamustele armsa abikaasaga! Kui natuke teemat edasi arendada, siis milline on meil liikmerikkaim erakond? Muidugi see erakond, mille nime ei tohi nimetada. Nii, selle liikmeskonnast (eeldame vaikimisi) on pooled meeskodanikud. Nad võiks ju moodustada oportunistliku tiiva ja ehk koguni lahku lüüa emaparteist, valimistel on edu kindlustatud. Liidame juurde meie seksuaalerilised, ka nende seas on kahtlemata rahuldamata meeskodanikke.....
Ehhhh, lähen võtan õige tableti, parem juba kaks. Homme kirjutan targemat juttu, ausõna!

Pildil Aafrika mustanahalised kodanikud seksuaalse rahulduse saamise järjekorras.

Friday, August 28, 2009

Koolituspäev: aruanne


Eilne TTÜ Majandusteaduskonna vilistlaste koolituspäev on teeninud vilistlaste listis ainult ülivõrdeid. Egas minagi, kiidan heaks. Meie kahekümnest lõpetanust oli kohal kuus, lisaks tuvastasin veel kümmekond isiklikku tuttavat. Laiemalt tuntud nimesid ja nägusid oli palju. Teaduskonna vastne hoone on kuidagi liiga steriilne, unisex vetsudega;) Vana Kopli maja oli kahtlemata armsam, mis sest, et seal polnud ei kliimaseadmeid ega esitlustehnikat, rääkimata unisex vetsudest. Osalesin kahel seminaril, Toomaparki kinnisvara-alasel ja Lindpere kriisiteemalisel. Esimene oli lahedam, ses mõttes, et ettekandja valdas ainest paremini ja ei lopsinud lihtsalt kuivalt slaide ette. Pealegi oli kriisi-ja kriisist väljumise teema leidnud käsitlust vaid pangandussektori osas. Kaalusin korraks isegi poole pealt lahkumist, aga istusin ikka vapralt lõpuni. Õhtuks oli kava järgi planeeritud bankett. No mis bankett, mõtlesin - küllap antakse tassike kohvi ja klaasike veini. Võta näpust, orgunnitud oli täiemõõduline söögiorgia. Kohvi ja kooki sai pärast kah. Kabatshokki ei antud:D Kuna kutsel oli nimetatud, et parkimisega on probleeme, otsustasin kohale sõita bussiga. Ei mäletagi, millal viimati nii eksootilise transpordivahendiga liiklesin. Uurisin aga bussiplaani välja ja paar minutit varem olin ka peatuses kohal. Mida ei tulnud, see oli buss. Ootasin kannatlikult veel 20 minti ja lonkasin siis rohelisi mehikesi kirudes koju autole järele:D Parkimisega oligi probleem - auto jäi peahoonest ligi kilomeetri kaugusele. Kuradi tudengid, kõik käivad autodega:D Kursavend, kes saabus banketi ajaks, sai auto lahedalt teaduskonna hoone parklasse paigutada.
Ühtegi blogijat koolituspäeval ei kohanud. Kuhu te jäite??

Käisin peale banketti ka kaalul. Jube, juuuubbbbbeeeeeee.....

Wednesday, August 26, 2009

Kabatšok


Sattusin vanatädiga vestlema kulinaarsetel teemadel. Mulle meeldib süüa teha, eriti suvel. Eksperimenteerida meeldib ka. Küsibki tädi, et mida ma oskaks kabatshokiga teha. Vormilt lihtne, aga sisult keeruline küsimus päästis valla mu ammuuinunud madalad instinktid ja ajukurdude pimedadest tagatubadest tiriti välja meenutus karmide kaheksakümendate lõpust või umbes nii, kui dildosid meie armsale Eestimaale veel ei imporditud, aga kabathsokke vennasvabriikidest juba küll. Muidugi oli seksuaalelu elavdamise eesmärgil kasutatud seda-teist-ja kolmandatki, aga nii hõrgutavat-ahvatlevat toodet mitte. Ma täpsemalt ei kirjelda mänguhimulise köögivilja seksuaalseid eripärasid, aga nii palju ütlen lohutuseks küll, et nagu tshoki pilastamisest vähe oleks, mõrvasime ta pärast eriti piinarikkal viisil - nimelt peale viilakateks lõikumist pannil kahelt poolt pruuniks praadides.

WARNING - lapsed, ärge seda kodus järele tehke!

Pildil kodanik köögiviljanäitusel omakasvatatud kabatshokiga. Meil sellised ei kasva!

Koolituspäev


Head kolleegid, saame kokku. Kõik on tasuta, vsjoo nashee!

Lp majandusteaduskonna vilistlane,

Aitäh kõigile neile, kes on registreerunud Vilistlaste koolipäevale ja
teinud valiku seminaride osas!
Ootame Teid rõõmuga ja soovime meenutada, et Vilistlaste koolipäev
„Ettevõtlus 2.0“ toimub juba sel neljapäeval algusega kell 12.00.

Päevakava:
12.00 Avasõnad: dekaan prof Enn Listra ja rektor prof Peep Sürje (PEAMAJA
AULA)

12.20 - 13.15 Vilistlaste ja õppejõudude debatt "Eesti Ettevõtlus 2.0 ja
majanduskasv: Millistest teadmistest ja oskustest on eesti majanduses
puudu?" (PEAMAJA AULA).

Debatis osalevad: Milvi Tepp, Enn Listra, Linnar Viik, Valdur Laid ja Jüri
Mõis.

13.15 – 14.00 Kohvipaus (MAJANDUSTEADUSKONNA FUAJEE)
14.00 – 15.15 seminarid vilistlaste juhtimisel (MAJANDUSTEADUSKOND)
15.30 – 16.45 seminarid vilistlaste juhtimisel (MAJANDUSTEADUSKOND)
17.00 Bankett majandusteaduskonna fuajees

Parkimine: Võimalusel palume osalejatel autod koju jätta. Vajadusel on
siiski võimalik parkida kas majandusteaduskonna hoone alla või TTÜ peamaja
ette. Abi saamiseks pöörduda parkimiskorraldajate poole.

Kohtumiseni ülikoolis!

Pildil tervitab kursusejuhendaja avaaktusel värskeid õkonoomikahuvilisi. Konn kolmandas reas vasakult seitsmes. Oli tore kool!

Saturday, August 22, 2009

Vene küsimus


Sellise pealkirjaga saade tuli täna mingilt vene kanalilt ja kuna vene kanalid teevad suunatud ja suunitlusega saateid, siis olid pildil isegi eestikeelsed subtiitrid all. Lisaks tuntud tegelastele - naljanina Lebedev, kuri narvakas Stalnuhhin ja saatejuht Tshaplõgin, osalesid saates tundmatu tädi ja kriminaal Zhuravljov, kurikuulus pronksiöö tegelane. Jutt tiirles vene parteide saamatuse ümber Eesti poliitikas ilma teha ja Ansipi valitsust kirudes. Hoolimata oma kurjusest Eestimaa vastu, on Stalnuhhin siiani esitanud üsna arukaid sõnavõtte, aga nüüd, kuuldes teda raiumas, et praegune majandusolukord on tingitud Ansipi-nimelise buldooseri saatmisest Aljosha kallale ja ainult sellest, langes mu huvi tolle Che Guevara särki kandva tegelase vastu nullini. Lebedev ajas tavalist klounijuttu, aga seevastu Zhuravljovi nimeline tegelane, kes minu mäletamist mööda isegi Europarlamenti kandideeris (kuidas ta seda peale pronksiöö sündmusi kajastavat videot küll teha söendas?), tegi märksa sõjakamat häält. Lõpuks jõudsid kõik osalised relvitukstegevale resümeele - kuna vene parteid on nõrgad, tuleb toetada Keskerakonda, sest kuigi me Savisaart nagu kah eriti ei armasta, on temal vähemalt abilinnapea venelane:D
Vaat selline valimisdebatt KOV valimiste eel.

Pildil segaduse valija err.ee kodukalt

Monday, August 17, 2009

Kuidas ei tohiks autot liisida


Sattusin naishõimlasega autoteemadel lobisema. Kurtis, et tema kolleeg olla ükspäe helistand, et tulgu talle autojuhiks, poliis pidas kinni ja tuvastas, et tal juhiluba aegunud ja ei luba edasi sõita. Hea samaarianaisena võttiski ta ette sõidu kesklinna abistamaks hättasattunut. Mittevajaliku selgitusena lisas too daam mulle, et tema kolleeg on täitsa blond. Hiljem sain sellest ise kah aru, poleks pidanudki selgitama. Istus mu tuttav aga autosse, pani kolleegi hala politseivägivalla üle kuulates mootori käima ja hakkas kollegi kodu poole kulgema. Juba Hendriksoni küüru otsas oli vilkuritega auto neil sabas. Võeti maha, järgmine politseionu astub ligi ja kohe kurjustama, et miks teil kindlustust pole. Eks nad numbrimärgi järgi vaata, toksivad andmebaasi päringu ja voilà! Mu hõimlane vaatab lolli näoga politseile ja siis oma kolleegile otsa - no hakka sa nüüd seletama, et see pole üldse minu autu ja blaa-blaa-blaa. "Oot-oot-oot", teeb politseionu teiselpool autoust üllatunud häält, "aga miks teil naelkummid all on?" Kuna pool tundi tagasi oli just samade jamade eest autoomanikule trahvi tehtud, siis peale protokolli ettenäitamist ja pisukest jagelemist minu tuttavaga, kes enam üldse ei tahtnud autoga sõita, lasti nad siiski tulema.
Autojutu jätkuks tõstsin mina siis teema nende auto asjus. Nimelt liisisid nad poolteist aastat tagasi (kui asjad veel üldse halvad ei tundunud, eksole) ligi poolemillise auto. Mees kangesti tahtis, naine ei suutnud vastu seista. Andsid enda vana sandikopikate eest automüügifirmale sissemaksuks ja said kaela liisingu viieks aastaks, kuumaksega cà`7500.-krooni. Sel talvel oli pikamaa-rekkat rooliv pereisa osatasulisel puhkusel 3 kuud, sai sel ajal 2500.-krooni kuus....Aga minu küsimus pereemale oli, et paljukest nende raudne pereliige nüüdseks ka kilometraaži kerinud on, et kas esimene hooldus tehtud ja üldse? Kuulake nüüd - auto on 18 kuu jooksul kerinud maanteelinti 6000 kilomeetri eest, ehk 333 kilomeetrit igas kuus. Teeme veel ühe huvitava tehingu - selgub, et ainuüksi liisingumakset arvestades maksab iga selle autoga läbitud kilomeeter 22,5 krooni! Ma ei hoidnud oma tundeid vaka all ja kui olin emandale avaldanud, et selle eest võiks ta ju iga päev tööle ja tagasi sõita kolme taksoga - nimelt niimoodi, et tema istub esimeses taksos ja kaks tükki sõidavad tühjalt sabas, siis proua minuga enam small talki ei arendanud ja oli ka isikliku abikaasa peale natuke pire. Mina nende olukorras ja tingimustel müüksin auto esimesele ettejuhtuvale huvilisele maha ja enam mitte kunagi ei mõtleks uue auto soetamisele liisinguga.

Pildil õnnitleb meie presidendipaar kodanikku autoliisingu taotluse rahuldamise puhuselt. Pilt postimees/scanpix

Sunday, August 16, 2009

Veri britiš - "Aiapidu"






Poja sünnipäeva-puhuselt käisime väiksema seltskonnaga teatris. Mis muud see suveetenduski on – ikka teater ju, mitte mingi palagan. Palagan polnud ka Allan Aykbourni “Aiapidu” Roman Baskini lavastuses kindlasti mitte. Teismeline noormees, kellel varasemast eriti meeldivaid teatrielamusi pole, kes on lausa otse öelnud, et teater on igav kunstiliik, oli seekordsest nähtust üsna elevil. Ja üldse mitte allapoole vööd käivatest naljadest, nagu mõni kriitik on ilmutanud (sest minu arvates neid peaaegu polnudki), aga pigem ikka osavalt punutud intriigist ja intriigi lahendusvariantide leidlikkusest.
Juba aiapeole saabudes üllatub külastaja avarasse aeda kaootiliselt paigutatud ja valge linaga kaetud piknikulaudadest. Kes tahtis, sõi suppi ja limpsis veini ka aiamüüril jalga kõlgutades. Õhkkond oli igatahes loodud.
Kavalalt olime seltskonna ära jaganud sise-ja välislava vahel. Mina ettevaatliku inmesena valisin kahtlemata sisemise, sest mine sa külma suvetuult ja piserdavat pilvekest tea! Aga siseruumi astudes võttis teatrihuvilisi vastu selline rõskus, et oleks pigem õue tagasi jooksnud. Üsna kitsuke hall küll ehitustandrit ei meenutanud, laed olid kenasti toestatud, osaliselt ka värskelt valatud ja ka sajanditetagust lubikrohvi oli usinalt taastama hakatud. Sisse mahtus umbes sada istekohta, algava etenduse õhkkond oli intiimne, tegelased toimetasid oma tegevusi paari-kolme meetri kaugusel publikust.
Kuigi inglise näitekirjaniku kirjutatud, oleks minu arvates võinud tegevus samahästi toimuda ka mõne kodumaise “üliku” suvekodus, tegelaskond oma maailmavaatelises kirevuses on igal pool sama. Võtame siis ette.
Peategelane ja lavastaja ühe iskus – Teddy, Roman Baskini interpreteeringus. Mees maalt, elamas peaaegu rantjee-elu, tegemas sarvi heale naabrimehele, et mitte öelda sõbrale, kellega ta näidendi alguses pika dialoogi maha peab, samas igatsemas ikkagi elu pumba juures, pealinnas, ajalehtede rammusaid pealkirju ja naisteajakirjade ahhetusi-ohhetusi. Tegelikult nii elu-kui naissuhetes saamatu. Tunnete sellist tüüpi enda tutvusringkonnast? Nuvot! Korraldab aiapeo-vastuvõtu pealinna poliitsfääride hallile kardinalile, ilu-eedist kirjanikule, kes eeldatavalt tuleb talle pakkuma kohta parlamendis, kus mingil ajal on istunud ka Teddy isa.
Tema naine, kes enam pole ei abikaasa ega elukaaslane – Liina Vahtrik, kes teeb täiega Sallot. No ei saa ma lahti mõttest, et laval seisab sirgeselgne
Alma ja vehib Johannese poole tolmulapiga! Aga see on mu isiklik kiiks, tingituna ehk sellest, et lapsepõlves elasin Salloga kõrvalmajades ja minu tädiga olid nad klassiõed. Lugesin kuskilt, et “Aiapidu” on Vahtriku esimene aiapidu üldse ja ehk seetõttu ka minu silmis pisut kohmetu rollikäsitlus. Aga ega ma pole mingi teatrikriitik ja pealegi see minu kiiks... Muidugi see, kuidas Sallo (vabandust, Vahtrik) oma abikaasat täiega ignoreerib, ka teiste tegelaste juuresolekul, on omaette vaatamisväärsus. Koer on ruumis, tool ja laud on, aga isiklikku abikaasat ei ole! Paranähtus, jumala eest:)
Lapsed – Marta Laan eelnimetatute poliitikahuvilise tütrena ja noorim Toompere tema kutsikasarnase austajana mulle erilist muljet ei jätnud. Muidugi, Marta on ilus-kena laps, aga kiilaneva vanema Toompere ettevaatlikele lähenemiskatsetele reageerib ta minu arvates jube toorelt üle. Hea on kiilaneva Toompere ja noore Toompere sõnatu pilkudemäng noore neiu sümpaatia võitmiseks, kus noorem mees on juba eos vanema kogemustepagasi ees sunnitud taanduma, aga ta ise seda veel ei tea;)
Vanem Toomepere – lihtsalt võrratu. Sobib rolli nagu dollarirull taskusse!
Loodan, et ei mänginud iseennast:D Veri britiš, indiid! Briljantne misanstseen ja dialoog oli peretütre ärarääkimine ja piibli imetabaselt osav käsitlus. Ainuke , mis häirima jäi terve etenduse jooksul, et kas suveülikonnaga ikka sobivad tossud kokku. Oli see taotluslik või ununesid seekord suvekingad maha?
Raivo Rüütli ninanorus naabrimees. Ei tea kunagi, kas ta ikka käitub õigesti. Ei siis, kui Teddy varajasel hommikutunnil viskit pakub (vist on liiga vara veel?) ega ka siis, kui isiklik abikaasa seksi ajal naeratades taevasse vaatab (aga ta päris kindlasti armastab mind). Sellisele ongi paras, kui naabri-Teddy tema igavlevat naisukest looduse rüpes kargutab.
Mingi värk oli ka Ülle Kaljuste mängitud joodikust näitlejannaga, kelle kuulsaimas filmis tema kehastatud tegelaskuju juba kohe algul õhku lasti, aga kuna ta rääkis kogu aeg prantsuse keeles, siis jäi sebimine tema ja Teddy vahel mulle üsna kaugeks.
Ülejäänud tegelased olid siseruumides episoodiliselt, tegelikult jäigi välilava valinud kaaslasi kuulates mulje, et tants ja trall käis õues, ehtsal aiapeol, majas toimus vaoshoitum ja vaimukam tegevus.
Etenduse lõpp oli tegelikult etteaimatav – Teddy jäi ilma nii naisest kui parlamendikohast, pealinna dändi sai ilmselt järjekordselt skoorida, tõsi küll, mitte nii ahvatleva kaaslasega kui alul tundus, sarvekandja üürike õnn sai kah tegelikkuseks ja ka noored jõudsid esimeste armuavaldusteni. Mngi värk oli veel teenijaskonnaga, aga kuna see toimus enamasti välitingimustes, läksid need kired ja intriigid minust mööda.
Jäin rahule, kaaslased ka. Pojale meeldis enim aiatraktoriga ringipõristav ja väheverbaalne Smeljanski:D
Pilt piletilevi.ee

Wednesday, August 12, 2009

Hilineja


Eile maeti hea sõbra ema. Sõber on aidanud mind minu rasketel hetkedel nii nõu kui jõuga ja kui ta mõni päev tagasi helistas ja teatas tagasihoidlikult, et matused on Rahumäel kell 13.00, siis nii ma märkmikku kirja paningi. Ajasin aga viisaka ülikonna selga, krahmasin lillepoest kallakimbu kaasa ja arvestades mu hobusejala-muret olin veerandtunnise varuga kalmistul. Olin proovinud hommikul helistada, et millises kabelis tegevus toimub, aga sõber ei vastanud - noh, arusaadav, inimesel tegemisi küll ja enam enne matuseid. Sõitsin kõigepealt Rahumäe tagumises otsas asuvale parkimisplatsile, seal polnud ühtegi autot. Selge, siis on vanas kabelis. Parkisin surnuaia müüri kõrvale, sealt on kabelini ehk 50 meetrit. Jõuan lähemale, kuidagi vaikne on, mingi töömees askeldab veel aknaid klaasida. No selge, seal ei ole, hakkasin aga uue kabeli poole lonkama, ise kiikan kella, et jõuan küll, veel 10 minti aega. Sellise kiirendatud lonkamisega jõuan täpselt üheks kohale - ei ühtki autot, uksed kinni (käisin kangutamas). Pagan, ma ütlen! Proovin veel kord helistada - ei midagi. Siis ei jäänudki muud üle, kui liigutasin end esimesele parkimisplatsile, seal sõbra auto seisiski, pisikese otsimise peale leidsin ka matuseliste seltskonna üles, mehelikumad neist asutasid just hauda kinni ajama.
See on siis ka nüüd tehtud. Et matustele hilinetud. Hea, et enda matused ei olnud.
Õhtul sõber helistas, oli end perega aftekal istumisest natuke ära sättinud ja tänas mind lahkelt, öeldes, et tal oli väga hea meel, et ma ikka matustele kohale jõudsin.
Mul oli ka. Tegelikult muutis ta ise matusetalituse algusaega ja suure sahmimisega unustas mind teavitada:D
Pilt kah. Mina seisan hauakivi kõrval, käed risti rinnal, tegelased asutavad end lahkuma.

Thursday, August 6, 2009

Ma sul hirnun!


Surma ma ei karda, aga käia veel tahaks. Isegi täitsa ükskõik kellega;) Kasvõi ihuüksi enda kitsukesel eikuhugiviival tropinkal. Lugesin poolt- ja vastuargumente, sealhulgas emand Murutari soovitusi, mida ma küll inimsuhete osas tema suust öelduna mittemillekski ei pea, aga hobustest ta kindlasti teab üht-teist ja nii ma apteeki hobusesalvi nõudlema läksingi. Pakuti kahte sorti, võtsin kallima. Ma ju ikkagi teeneline täkk! Võiks sildigi magamistoa uksele kinnitada, et täku latter. Kui tütrele teatasin, et nüüdsest on mul vaba voli hirnuda, vastaski too mulle pealkirjas toodud lause. Kuhu küll me oleme jõudnud - isegi lapsed hauguvad hirnujatele vastu!!

Pildil täkk, teeneline täkk!

Tuesday, August 4, 2009

Numeroloogiline


Loksusin mööda liikluselavat Pärnu maanteed kodu poole pärlmutrikarva Audi sabas. Audi nagu Audi ikka, aga numbrimärk oli esoteeriliselt erutav - A-1 No selge, et tegu alfaisasega, arvasin kohe, aga miks ometi üksik??
Minu endaga käib kaasas number nelja needus. Üldse-üldse kõige esimene sigull oli 43-44, vahepealseid täpselt ei mäleta, aga erinevatel autodele esinesid veel numbrikombinatisoonid 444, 434, 343, 314 (koguni kahel korral) ja praegusel 174
Mõned aastad tagasi ostsin KaPo oksjonilt enda esimese Subaru, millest sai alguse mu nelikveduliste fiilia, sellel oli eriti kaval number küljes, mille keskel figureeris J täht. Sõitsin selle autoga 1,5 talve, kuni vanem poeg konkreetselt puiesse põrutas ja kogu selle aja jooksul ei peatanud mind ükski politseipatrull, isegi ühispuhumise aktsiooni korral juhatati mind rahulikult kuni viimase torupillimängijani ja see viipas käega - võite sõita;) Nõuka-aja viimastel ja kapitalismile alusmüüri rajamise esimestel rentisin Volgat toonasest Riigikantselei Autobaasist. Volga registreerimisnumber oli 169, sama kordus minu tollase töökoha töötõendil ja omaaegse hittkoha, "Palace" Sky baari proopuskil, kuskil oli veel, aga ei mäleta.
Kas ma olen ainuke numeroloogialoll? Ahhh???
Pildil grupp alfaisaseid uut numbrimärki esitlemas

Monday, August 3, 2009

Kompressiviin


Pisikese poisina teadsin ma kindlalt, et kui miski jama juhtub, on Mammal alati võtta kompressiviina. Viina mudel oli "Stolitchnaja". Muu ei kõlvanud. Nüüd, juba täitsa vana mehena oli mul endal kompressiviina vaja - mingi aiatöö käigus käis põlvest läbi krõmps ja tasapisi, hiilivalt, hakkas progresseeruma põlvetõbi. Mul paremas jalas on põlvetõbi juba ammu, aastat kakskndviis tagasi lõigatud ja lapitud ja selle sajandi algul veelkord lõigatud ja lapitud. Mistõttu arvasin tõve ära tundvat ja kavatsesin seda ravida ja leevendada kompressiga. Aga oh häda! Kuna olen enam-vähem peaaegu karske mees, siis kangemast alkoholist lisaks lõhnaveele ja aftekale oli kodus võtta vaid konjakit, õigemini küll brändit. Enam ei kannata ju kallist konjakit osta, eksole;) Liikumisvõimetu, nagu ma olin, kedagi asjakohast poodi saata kah polnud, olekski eile õhtul peaaegu brändikompressi teinud. Õnneks soovitati kapsalehe kompressi ja seda ma tegingi. Aga ei tea, kas asjatundmatult või oli kapsas kole kange, igatahes head see ei teinud, hoopis vastupidi jalg lõhkus valutada et hullu ja öö möödus põhiliselt jalale head lamamiskohta otsides. Ega eriti ei leidnudki. Täna lonkasin ikka lõpuks poodi ja seisatasin viinariiuli ees. Head odavad viinad olid kah kalliks läinud. Kuradi anzipp, ma ütlen;) Peaaegu olekski ühe odavamatest ära krahmanud, aga äkki tuli sihuke naljakas mõte, et mida minust kassapidaja arvab, kui ma poetan kassalindile sellise Taluviina ja ei midagi muud? Joodik! Pätt! Parasiit! Et ta kärvaks! Seisin ainsale pooltervele jalale toetudes viinariiulite ees mitu minutit.Siis tuli teine mõte - kaaspoodlejad vaatavad kindlasti, et raisal pole raha, veertaab taskus kroone rulli, vaatab, et saaks kasvõi odavaima viina kätte! Rohkem ma endasgt halvasti ei mõelnud, krahmasin Saaremaa viina ja konspiratsiooniks veel üht-teist. Õhtul teen kompressi. Kalli viinaga:D
Pildil (www.fugly.com) olevat tütarlast on tabanud tuharakramp. Vajab kompressi!