Sunday, August 7, 2022

Ritsiku juures

 


Laud oli kaetud

Inimesed laetud

Sõin ja jõin seal minagi

Tänud Ritsikule sujuva korralduse ja kokkuhõigatud seltskonna eest!:)

Pildil viktoriini küsimustele ebaadekvaatselt vastanud külaline, kes on end põõsasse häbenema heitnud. Käbi käis tal lohutuseks kandu lakkumas.

Thursday, August 4, 2022

Saatus

 



Patau sündroom.



Mul nagu oli naine ja nagu ei olnud ka. Kui Anjuta veel haiglapalatis lamas, sain teda kenasti vaatamas käia, aga sünnituse lähenedes määras arst ta millegipärast mehevaegusse – sünnitajate ootepalat või mis iganes see oli, pidi olema steriilne, mehe lõhna sinna ei lubatud. Läbi suletud akna ikka käemärkidega suhtlesime, aknalingid olid ettenägelikult eest ära kruvitud, avada ei saanud.

Meditsiiniliste näidustuste tõttu pidime valmis olema ka keisrilõikeks, aga esialgu loodeti ja oodati loomulikku sünnitust. Õigel päeval, tarvilisel kellaajal parkisin auto sünnitusmaja ette, hingasin sügavalt sisse ning avasin välisukse. Südame põksudes riietusin mingise kitlisse, pähe suruti mütsike ja jalga muidugi sinised sussid. Anjuta pikutas sünnituseelses palatis ja oigas kumedalt. Jalutasin rahutult edasi-tagasi, kuniks abikaasa käratas:

Ei siiberda mu silme ees, niigi virvendab!”

Sõnagi lausumata hiilisin uksest välja ja tegin seal viis sammu sissepoole, viis sammu väljapoole ning ilma plaksuta tagasi. Kõrv kikkis kuulasin palatist kostvaid hääli, peale ühetoonilise ümina ja paari minuti tagant kostvate oiete polnud midagi kuulda. Arst oli minuga põgusalt vesteldes öelnud, et vajalik süst on tehtud, nüüd peab lihtsalt ootama sünnitustegevuse algust. Äkki kuulsin mingit rabelemist, ähkimist-puhkimist ja kohe ka tuttavalt ärevat häält:

No kus sa oled siis, kui sind vaja on?”

Tormasin kitli hõlmade lehvides palatisse, Anjuta oli poolel teel vetsuni, näost valge, silmad sähvimas. Neid silmi tundsin ma hästi.

Ma arvasin, et laps tuli, aga vist tuli midagi muud püksi,” hingeldas naine. Talutasin ta vetsu, sikutasin püksid koos vedela ja paksuga alla ning kasisin nagu oskasin. Kogu selle aja hoidis Anjuta mul kramplikult käsivarrest kinni, hingeldas ja aeg-ajalt oiatas.

Kas kutsun kedagi?” uurisin murelikult.

Nüüd on vist küll aeg,” noogutas abikaasa murelikult. “Aita mind tagasi voodisse, jälle pressib.”

Tormasin koridori, õepostis oli õnneks tütarlaps täiesti kohal, rabistasin talle, et naine kohe sünnitab. Neiuke naeratas mulle, tõusis kergejalgselt ning lohutas:

Sellises vanuses ei ole algus lihtne, aga kui juba lahti on, siis tuleb kiirelt ja kergelt.”

Kiirelt ja kergelt, jajahh!” mõtlesin murelikult ning jalutasin koridori poole tagasi, kui pöörduksed lahti lahmasid ning juba tuttav arst (kelle ma millegipärast Günekoloogiks olin ristinud) ning mingi medvenna vurhvi noormees mind ennetades palatisse tormasid.

Anjuta pikutas voodi kõrval põrandal, silmad poollahti ja ägises vaikselt. Ma ei saanudki aru, kas ta oli teadvusel või mitte.

Minust jäi ta igatahes voodisse,” mõtlesin paanikas ja püüdsin üle medvenna õla midagi näha.

Minge välja, te ei saa kuidagi aidata, lükkas medvend mind kergelt õlast. “Raami ja kohe!”

Seisin ukse taga nagu tola.

Erakorraline!”

Kutsuge doktor Hinno!”

Esimene saal on kinni, valmistage teine ette!”

Kuigi sahkerdamine ja hõiked tundusid mulle kaootilised, sain siiski aru, et tegu oli meedikute jaoks standardolukorraga, milleks neil oskused ja kogemus täiesti olemas.

Minuti pärast veeres Anjuta minust mööda, näol mask ja kõrval kiirkõnnil arst ning medvend. Kui pöörduksed kinni kõmatasid, jalutas mu juurde õepostis istunud kena blondiin:

Tahad äkki tassikese kohvi?” küsis ta “sinale” üle minnes. “Muretseda pole midagi, poole tunni pärast tehakse erakorraline keiser ja ongi teil lapsuke käes! Mitmes see teil on juba?”

Esimene,” pobisesin millegipärast häbenedes.

Esimene?” imestas õde mind suurte silmadega vaadates. Ju ma olen siis tõesti nii vana, mõtlesin.

Ma toon parem jahedat vett, meil on siin veeautomaat,” lohutas mind medtöötaja ja kadus nurga taha.

Olin kolmanda topsiga poole peale jõudnud, kui koridoriuksele ilmus üks uus valgekittel:

Anjuta?” küsis too minult.

Anjuta,” vastasin ja kutsuva viipe peale lonkisin medtöötaja sabas koridori, mille seinal olid erinevad sildid, mis viitasid operatsiooniblokile. Jalad värisesid nagu tapale veetaval lambal. Paari minuti pärast kästi mul mingi antiseptilise möginaga käsi pesta, kohe küünarnukini, siis tõmmati kerge mask ette ja juhatati suure akna juurde. Akna taga, teises ruumis, pikutas minu naine opilaual, suust tolknemaks mingid torud, küünarveenis kanüül, kuhu tilk tilga järel midagi tilkus.

Niiöelda sünnitus käis kiiresti. Juba tuttava moega arst astus ligi, õde ulatas instrumente, natuke sahmerdamist ja minu arust mõne sekundiga oli laps käes. Seda märkasin, et keegi lõikas nabanööri läbi, siis hakkas mul pea ringi käima ning seda märganud personal suunas mu hellalt tõugates ukse kõrvale toolile.

Kohe saate last näha, teil on poeg” ütles maskiga tegelane mind kuidagi kurvalt kiigates. “On nüüd parem?”

Hingasin paar korda sisse-välja ning nägemissügavus taastus, adrenaliin tulvas verre, tundsin nägu punetamas, veresooned laienesid, süda pumpas ühtlaselt ja tugevalt ning oligi isa valmis lapsega kohtumiseks.

Kohe kõrvalruumis askeldas mitu medtegelast. Titt oli mingi lina sees, liigutas, aga ei teinud häält. Vastsündinu pandi kaalule, nägu oli krimpsus ja tavapärase lillakas-punase asemel kahvatu. Keegi tegi imiku rinnal kahe näpuga õrnalt ringikujulisi liigutusi, teine toppis mingi lohvi talle kurku ja imes. Seepeale hakkas vastsündinu nõrgalt köhima, üritas kätega vehkida, need püüti kohe kinni ja topiti lina alla ning siis kuulsin ma ka oma lapse häält. Tõsi, see polnud nõudlik imikunutt, pigem vigin, aga häält ta tegi. Tundus, et personal hingas kergendatult, aga last sisse mässides ütles arst:

Lapsel on sünnišokk, kollasus ja mõni mure veel, aga peaasi, et elus.”

Apgar kaks,” kuulsin teise tegelase pominat ja samas märgiti kaal, pikkus ja salapärane apgar mingisse formulari.

Tahate teda korraks sülle võtta, ema ju ei saa, ta on praegu ärkamistoas,” küsis last süles hoidev õde.

Sirutasin vaikides käed ja vaatasin katkendlikult nohisevat titte.

Küll sa terveks saad, minu poeg,” mõtlesin ja tundsin silmi ning ninaalust märjaks minevat. Küll siin on ikka soe, arvasin.

Vastu ööd kihutati mind haiglast minema, polnud seal tol ajal veel perepalateid ega midagi. Tiksusin tasakesi kodu poole, keerasin Sõpruse Statoili, võtsin sealt mingi vorstisaia ning paar õllepurki. Peas kumises arsti hääl:

...mõni mure veel...”

Anjutast ei mõelnud ma midagi, helistama ka ei hakanud – las toibub.

Jõudsin koju, tegin koerale pai, vahetasin kiiruga riided ning kappasin Ronniga kiire sörgitiiru. Süüa teha ei viitsinud, näsisin hotdogi ning konsumeerisin paar õlut lisaks. Maja kõmises tühjalt ja äkki sain aru, et tühi oli ka mu hing ja seda juba mitu aastat. Millegipärast oli sel hetkel eriti vastumeelne tuua mõne päeva pärast (nagu ma lootsin), siia majja minu naine ja vastsündinu. Mure ja rahutus närisid hinge, vähkresin pea varahommikuni voodis, kord suikudes, siis ehmunult ärkvele virgudes. Midagi oli valesti.

Ja oligi. Järgmisel hommikul helistati haiglast ja paluti ennelõunal läbi astuda.

Kutsuti mind osakonnajuhataja kabinetti, paluti istet võtta, pakuti kohvigi. Minuti pärast tuli eilsest tuttav lastearst ning veel keegi. See veel keegi oli mingi jurist, selline kolmekümnene neiuke.

Meil on väga kahju,” alustas osakonnajuhataja, korvpallurikasvu kena keskealine proua. “Kahjuks on teie laps tõsiste embrüonaalsete arenguhäiretega, mida kahjuks me raseda jälgmisel ei osanud aimata.”

Tundsin külma higi voolamas, hetkega oli turi märg. Väliselt püüdsin rahu säilitada. Hetke vaikinud, jätkas tohter:

Paraku pean ka tunnistama, et lootevee analüüsid on mingil hetkel läinud vahetusse – teie lapse analüüsi vastus oli negatiivne, teine patsient sai patoloogia hoiatuse, aga kui neil sündis terve laps, ei osanud me oma viga kahtlustada.”

Lisaks külmale higile voolasid mu peas külmad mõtted.

Tapaks selle muti ära. Hüppaks talle kallale ja kägistaks. Või viskaks aknast välja. Ei, see ei sobi, kõigest kolmas korrus. “

Kas mu naine teab?” küsisin täiesti rahuliku ja kandva häälega.

Kaks arsti ja üks jurist raputasid üksmeelselt päid.

Tal tekkis verejooks, pidasime paremaks organismi emotsioonidega mitte koormata, hoiame teda kerge narkoosi all.”

Ohjad haaras juristineiu:

Teie lapsel on Patau sündroom. See on kromosoomihäire, mida ei saa kuidagi ära hoida, prognoosida ega ravida. Lapsel on hundikurk, kuus sõrme ja varvast. Varbad naksame ära, need pole välja arenenud, hundikurguga on tõsisem lugu, tuleb toita sondiga.”

Osakonnajuhataja tõusis oma laua tagant, manööverdas end minu kõrvale diivanile istuma, tundsin ta pealetükkivalt magusat parfüümi.

Selle diagnoosiga ei ela lapsed tavaliselt üle paari kuu. Pakume teile lapse haiglasse jätmist, muidugi kui olete naisega asja arutanud. Mõistame ka täiesti teie soovi meid kohtusse kaevata, selleks olemegi kaasanud juristi vajalike formularide täitmiseks.”

Lükkasin kena proua käe kõrvale ja tõusin püsti.

Midagi ei ole vaja,” teatasin seosetult. “Millises palatis mu naine on?”

Ma saadan teid,” hüppas nagu nirk püsti raviarst ja lohutavalt kätt mu turjal hoides suunas mind uksest välja.

Anjuta oli kohendatud poollamaskile, silmad olid kinni, haiglasärgi kaelaaugust tolknes rangluuveeni torgatud kanüül. Aeglaselt pööras naine oma pead sisenejate poole, avas silmad ning küsis keelega huuli niisutades: “Last nägid?”

Tema silmad vaatasid mind sama nõrgalt nagu kõlas ta hääl.

Astusin voodi kõrvale, kohendasin tekki-patja ning toetasin end ettevaatlikult istuma. Anjuta polnud ju rumal, isegi läbi narkoosihämu ja möödunud valu ning vaeva sai naine aru, et midagi on halvasti.

Kallis, mul pole häid uudiseid. Ka häid lahendusi pole,” ütlesin katkeva häälega, püüdes mitte vaadata neisse kurnatud silmadesse, suunates pilgu kuhugi kulmude vahele.

Seni ukse juurest meid jälginud arst astus tasahilju välja ning pani ukse kinni. Olime palatis kahekesi, aga ometi nii üksi.

Sõitsin linnas sihitult ringi, diisel tuksus tasakesi, aga minu süda kappas rahutult. Olin oodanud Anjuta uinumist, kui naine suikus, pakkus arst mulle võimalust samas ööbida, aga ma keeldusin – ei suutnud. Lihtsalt ei suutnud naisele toeks olla! Kuna koju ka minna ei tahtnud, roolisin auto oma kodukõrtsi ette. Parkimiskohta oli raske leida, tundus, et täna on tantsuõhtu, tümakat oli parklassegi kuulda.

Viskasin kiirelt kaks viina hinge alla, siis sain alles aru, et olin päev otsa söömata hakkama saanud. Silme ees virvendas, kõht korises ja pea oli tühi. Ettekandja-neiut ootamata astusin leti äärde ning tellisin kaks karbonaadi.

Kaks?” küsis üle tuttava moega teenindaja ja kõõritas kahtlustavalt mu laua poole, millel seisid vaid tühjad viinapitsid.

Jah, kaks!” noogutasin. “Ning kaks viina veel ja suur õlu lisaks.”

Kodu polnud kaugel, võisin ameeriklase kõrtsi parklasse hommikut ootama jätta küll.

Esimese prae panin nahka nagu koer – kiirelt ja kadudeta, kahtlustavalt ümberringi piiludes. Tasapisi oli pubi rahvast täis valgunud, bänd sättis pille ja kiskus tantsuõhtuks.

On teil siin vaba?” kõlas äkki hele hääl. Tõstsin pilgu poolekslõigutud lihatükilt ja märkasin kahte tütarlast, isegi neiu oleks nende kohta palju öeldud. Vaatasin saalis ringi – tõesti, ainult minu lauas olidki veel vabad toolid, kõrts oli rahvast täis. Üritades hoiduda matsutamast pooleldi mälutud karbonaadi kallal, noogutasin lihtsalt peaga. Tibinad sättisid end istuma, kohendasid soenguid ning minust suuremat välja tegemata kukkusid sädistama. Viskasin pilgu üle saali, baari suunas ja lõpuks piki vetsukoridori – ühtegi kavaleripaari ei olnud näha.

Ehh, velled,” mõtles pea. Suu polnud sellise sugude jaotusega nõus ning küsis hoopis:

Mida joote, tüdrukud?”

Tüdrukud vaatasid itsitades otsa teineteisele, siis üle laua neist umbes kaks korda vanemale pikemat sorti onkli-kollile ja mõne minuti pärast oli laud täis suuremal hulgal nii söögi-kui joogikraami.

Ärkasin öösel külmatunde peale. Pea muidugi lõhkus ja suu kuivas. Kui üritasin voodist tõusta, et kööki veeklaasi järele minna, komistasin millegi otsa. See miski tegi ägisevat häält ja üritas eest ära liikuda. Siis sain aru, et ma polegi oma koduses voodis ja tasapisi hakkas koos peas mürtsuva suure trummiga undama ka tuuba või koguni fagott.

Kuradi persevest, millesse sa end nüüd mässinud oled?” kirusin ennast. Koperdasin leige kraaniveega täidetud plasttopsi värisevas käes hoides hotellitoa aknale ja nähes välisministeeriumi taga tuttavaid vanalinna torne, hakkas trummiga turgutatud mälu tasapisi taastuma.

Süldibändi tümakas ikka veel südamelihases, liikusid kui diapositiivid silme eest läbi üksikud mälupildid:

Mina tantsuplatsil kasatšokki vihtumas.

Kes oksendas?” küsib taksojuht.

Tuigerdan hotelli fuajees, otsin lifti. Uksekaart ei tööta, sest üritan seda tagurpidi lukku toppida.

Esimest korda elus ei lähe mul kõvaks, tüdruk peab töötama nii suu kui kätega, mis teda ilmselgelt sedavõrd väsitab, et kui mina härga täis valgun, jääb tema magama.

Riideid põrandalt kokku korjates leian kasutatud, kuid tühja kondoomi, mis mind mingil põhjusel rõõmustab.

Ust kinni tõmmates ma isegi ei vaata voodis nohiseva tundmatu tütarlapse poole. Küll ta hakkama saab ka selle pettumusega.

Võtan hotelli ees kliendi välja lasknud takso veel avali uksest kinni ja ronin tagaistmele: “Sünnitusmajja!”

Seisame parklas, juht teeb väljas suitsu. Ma ei taha minna.

Vargsi taevast triibutav aovalgus ei tõota midagi head.


Pilt mu.ee lehelt

Wednesday, July 27, 2022

Lembeluulet eelmisest sajandist


 

Praktika


Kesk öiseid kellalööke

Üks käsi taskus seisan Karli platsil

Siis meenub jah see juhtus aasta tagasi

Kõht hirmust lahti oli 

Kogu meie satsil

Sest puudusid ju piletid

Justnimelt tagasi

Siis meie grupijuhil

Kes  minu pruudi isa

Veel mantlitaskus mõnisada krooni oli

Ja ena imet kus meil ikka vedas

Siis ekipaaži lisati 

Üks litzwagon veel lisaks

Perroonil Bresti jaamas

Suur umbne slaavi sügis

Joon kohvrivirnal viina otse pudelist

Ja mõtlen viinapisar huultel

Nukruspisar kurgus

Sind tookord armastasin

Ja ka praegu

Vist

1981


Aastakäik ´79


Sel sügisel jäin ilma Levi Straussi pükstest

Sel talvel murdsin koduaias jalaluu

Sel kevadel me aimasime üksnes

Mis suvel öelda mil kinni hoida suu

1979

...

Ma käega löön ja tellin suure klaasi

Ma käega löön ja tellin veel ja veel

Su lauale jäid tühjad lillevaasid

Ja külmakapi sahtli ämma kuri keel

1982


Jah ka sellel päeval oli kuri karjas

Kui peale kinnist tooni sinu ema vastas

Need telefoonid kuid mis ma ikka sarjan

On kõige lihtsam sillad üles tõsta

Ja siis ei pääse enam sinu juurde

Sest elasid sa tüdruk paganama kõrgel

Mu mõtted nukrad jäid su tuppa suurde

Kui leiad uue ehk siis neid vargsi võrdled

1981


Tean et kodus pingeline õhtu ootab ees

Laps saand koolis kahe naisel on migreen

Tugitoolis istun väri-TV ees

Foorumis on saade räägib Arnold Green

Lülitaks end õige korraks kõigest välja

Ukse kinni lööks ja läheks kottu ää

Võõrastele neidudele tänava teeks nalja

Näitaks keelt ja räägiks seda

Millest hakkab HÄÄ

1987


Pilt vanamehest Bresti perroonil - tema mulle viina pakkuski, ma ju ise poleks ometi trimpama hakanud!

Saturday, July 23, 2022

Monday, July 18, 2022

Minu Duce

     



  Kui mõnedel on läikiva ja rahulolev Volli, siis meil oli vanaksjäänud Duce. Truult teeninud torumees Genat üheksa aastat nii isamaal kui üle lahe seigeldes, hakkas kunagi puudikute veoks mõeldud algselt invaliftiga komplekteeritud Ducato vanaks jääma. Tehnika veel pidas, aga kere tikkus ripnema. 

    Nagu mul endalgi:D 

    Eelmisel aastal sai peale Gena aukude disainimise tihutööd ehitusvahu ning erinevate teipidega veel tehnoülevaatusel läbi, aga selleks aastaks ripnes kunagi plekk olnud rooste juba korralikult ja peale infarkti esimesi objekte teenindanud Gena nõudis järjest valjuhäälsemalt uut liikurit. Uut ma talle muidugi osta ei raatsinud, ostsin vana, aga kerelt tugeva Opeli, mis peale kõpitsemist ja tehnoülevaatuse läbimist on Genale igati võrdväärne partner. Duce panin täna hommikul müüki, loomulikult elu ilmestavate piltidega. Kümme sekundit (ma ei liialda) peale kuulutuse üleslaadimist helistas kerge vene aktsendiga noormees ning kibeles autot vaatama, mida ma talle ka võimaldasin. Veel veerand tundi hiljem helistab ähmis Gena, et kas ta võtab raha ja annab võtmed või kuidas? Keelasin mõlemad tegevused ja kuna ostja-noormees soovis paberlepingut, kihutasin habeme lehvides kohale. Viie minutiga vormistasime ostu, sain sulli ning noormees jäi treilat ootama (mitte, et Ducato liikunud poleks). Uurisin natuke elu ja selgus, et ostavad päevas 5...10 sarnast romu ning müüvad neid edasi, enamasti riigist välja. Millisesse riiki, võib vaid aimata:)

   Igatahes täna on liigud!

   Pilti üles laadides avastasin, et kaubiku küljelt on ähmaselt näha ka kogu meie firma ülejäänud autopark:)

Saturday, July 16, 2022

Kahetsusväärselt perekondlik

 



Võtsin üle mitme kuu "Sada..." teise osa käsile, tahaks jõuludeks kaante vahele saada. Seda juppi olen mingil esitlusel piiratud seltskonnale ette lugenud, aga ilmutanud justkui poleks. Head lugemist!:)


Kahetsusväärselt perekondlik.





Reis Rootsi kummitas meie ettevõtet veel kaua. Mart lahutas, Anne lahutas ja meie Anjutaga panime leivad ühte kappi. Tõsi, Marti-Annet ei abiellunud.

Ettepaneku kokku kolida tegi Anjuta, kui me peale kosutavat pärastlõuna-seksi tema Kopli liinidel asuva kolekorteri diivanil pikutasime. Olin just ehmatava tõsiasjana saanud teada, et naisel on peatselt keskkooli lõpetav kasutütar, seni polnud ma ta perekonnaseisu vastu erilist huvi tundnud. Teadsin küll, et kolleeg on paar aastat minust vanem lahutatud naine, aga neiueas lapse kohta polnud sõnagi kuulnud meie firma suurimad klatšimooridki.

Kasutütar Alla oli Anjutale jäänud päranduseks sõjaväelasest eksabikaasalt, kes vabadustuulte tormis Eestist minema lendas. Sõna otsese mõttes. Mees teenis Ämaris majori auastmes hävituslendurina, oli kolinud koos tütrega Eestisse rotatsiooni korras kaugel Hiina piiri ääres asuvalt lennuväljalt ja ilmselt lootes end Pribaltikas põhjalikult sisse seada, tütre eestikeelsesse kooli pannud. Lendur oli lesk, sügavalt militaarne nii mõtteviisilt kui väljendusoskuselt. Kuidas selline tegelane hella ja tormaka Anjuta südame võitis, jäi mulle arusaamatuks. Igatahes Eesti Vabariigis võõrvägede lennuväele kohta polnud ja koos mehe kaotusega jäi Anjuta ilma ka Õismäel, Astangul asuvast lendurite maja korterist. Suur oli olnud lendurist isa üllatus, kui tema armas tütar, emalt päritud pruntishuultega, pisut pilusilme punapõsk, keeldus Eestist ära kolimast. Eesti kooli õpilasena oli tüdruk kergelt teinud üheksakümnendate algul üsna lihtsa kodakondsuseksami, loobunud isa poolt vene kodakondsusest ning nüüd soovis neiuke jätkata oma elu Eesti Vabariigis. Kuna Alla oli just saanud kaheksateist, polnud isal suurt sõnaõigust ja kapitaliste kirudes istus major oma hävitaja kabiini, ruleeris rajale ning läinud nad oligi – nii lendur kui punatäheline alumiiniumlind.

Vahelepõikena – sealsamas Ämaris pakkus aasta peale punaväe lahkumist tuttav kinnisvaramees müüa viiekordseid paneelelamuid hinnaga viissada krooni maja, hoones nelikümmend viis korterit. Vaatame nüüd – no missa ütled, üksteist krooni korter!

Käisime isegi kohapeal maju vaatamas – paraku ei osanud me kumbki ette näha samas lokatsioonis tulevast NATO lennuväebaasi ning ostmata need lõhutud ja rüüstatud odavmajad meie poolt jäidki.

Pärast reisi kolisin paari päeva pärast oma vältimatult vajaminevad kodinad Koplisse, koer ja maja jäid Nõmmele omapäi. Käisin peale tööd Ronniga suhtlemas, tegime paarikilomeetrise sörgiringi, andsin söögi-joogi ette ja padavai kallima poole. Kord reede õhtul juhtus aga nii, et tööpäev jäi lühikeseks ning suguühe venis pikemaks - ärkasin Kopli korteris peale nappi uinakut ehmunud norsatusega ning sain aru, et akna taga valitseb pimedus - olin küll hoolitsenud armsa naise eest, aga jätnud truu koera hooletusse. Ajasin end kärmelt püsti, püksid jalga ja minek! Esikus jõudis mulle järele Anjutake, lina ümber niuete.

"Kuhu sa lähed?" nurises naine kurjakuulutaval tooonil.

"Koju," vastasin. "Koera söötma ja jalutama!"

"Sa armastad seda krantsi rohkem kui mind?" uuris Anjuta. Mul vajus üllatusest suu lahti. Sellist Anjutat ma ei tundnud. Hakkasin naerma:

"Ole nüüd, mis jutt see selline on?"

Üritasin naist õlgadest haarata, aga too sattus hüsteerikasse - embuse eest taganedes üritas ta mulle lahtise käega virutada. Astusin kiire sammu edasi, löögikaare sisse, naise käsivars laksas mulle vastu kukalt ning mu pea nõksatas ette just sobivalt, et lõug sai pihta Anjuta kulmule. Veri lippas, naine karjus ja mina jooksin vannitoa vahet, esiku põrandal kössitavale naisele märgi käterätte ümber pea mässida. Paraku oli kulm rullis ja silm sinine, tööle ei saanud naisuke mitu päeva. Koera rahuldasime ka pärast ära, kahekesi. Ronni tajus muidugi Anjutas konkurenti ja eriti õnnelik polnud, aga eks ta pidi leppima uue karjaliikmega - peremees ju otsustas.

Mõni nädal hiljem, olin just saanud kolmekümne viieseks, viisime avaldused sisse. Kaks kuud ooteaega möödus kui üksainuke viiv, muheldes astusin nooriku kõrval perbüroo punasel vaibal, muheledes kandsin ta süles vanasse „Volgasse”, muheledes sisenesime käsikäes minu Nõmme maja hoovi, kuhu sõbrad-sugulased olid korraldanud hädapärased lauad-toolid.

Pulmast kujunes ikka täiega vene värk – pruut jõi valge kontsakingatäie viina, peigmees kaotas sõrmuse rohu sisse ja kasutütar Alla tantsis laua peal, et kahvatud kintsud välkusid. Anjuta magas tunnikese ja pidu läks edasi, sõrmuse leidsime kahe päeva pärast peale rohu hoolikat kammimst üles ja Ronni jättis juba nädala pärast minu kolmanda abikaasa peale haukumise.

Kolisime minu majakesse, Kopli halemaja üürikorter jäi Allale. Tüdruk lõpetas edukalt keskkooli ning kandideeris ja saigi tänu heale keeleoskusele tööle ühe Prantsuse ettevõtte Eesti filiaali. Koolis oli lisaks inglise keelele teise võõrkeelena veel prantsuse keel ning Allast oli juba noorena saanud valmis polüglott. Ei mingit tasa-tasa heljumist, üheksakümnendatel rakendati kohe vankri ette ja anti veel piitsa ka!

Kuna kuuritaolises majakeses sellise särava abikaasaga elada polnud staatusele sobiv, tellisin tuntud arhitektilt projekti. Too joonistas mõne nädalaga valmis kahekorruselise ja veel tornikesega maja, mis sobis nagu valatult Nõmme mändide alla.

Üheksakümne neljanda aasta kevad oli kuum nii töö kui eraelulises mõttes. Kaalusin kaua, kas ehitada kiiresti ja kallilt või lihtsalt ja odavalt ning valisin esimese variandi. Kolisime oma vähese vara tagasi Kopli liinidele, ühes toas meie Anjutaga, teises Alla – ega suurt astumisruumi mööbli vahele ei jäänud. Nõmme kuurilaadse majakese lükkas buldooser pikali, paari päevaga kaevati kraavid, valati lintvundament ning nädalaga said püsti kergblokist seinad. Nüüd tõin krundile tagasi ka Ronni, kes seni oli minu ema juures redutanud. Koer nuuskis segipööratud krunti ja vaatas mulle küsivalt otsa – peremees, kas sa ikka tead, mida teed?

Ega täpselt veel ei teadnud. Samas polnud armuuim lahtunud – kui ikka naine teatab, et ta vajab meheihu vähemalt kord päevas, siis hoolimata pikkadest tööpäevadest ja väsitavatest komandeeringutest, ei saanud ma öösel tundide kaupa sõba silmale – narri naist üks kord, narrib naine sind üheksa korda vastu.

Remontisime toona meie esinduslaevaks olnud lainerit „Georg Ots” - uued kauplused ja sanitaarruumid. Kui kauplustega olime kenasti graafikus, siis tualettruumidega jäime sammukese maha ning kui tööde lepingulise lõpu päeval läks laev graafikujärgsele esimesele reisile, paigaldasid minu mehed vetsudes veel potte. Helsingisse sõitsime õnneks reisijateta, hoogtööna said umbes pooled vetsud valmis, aga tagasisõidul tungisid laeva Soome naiste hordid, kes olid teel Tallinna mingile massijooksule ja nende kisa ja tänitusi pikkades vetsujärjekordades meenutan õudusega tänaseni.

Terve suve tegime väiksemaid töid ka teistel reisilaevadel - „Tallink”, „Transestonia”, „Vana Tallinn”, „St. Patrick”. Need olid üsna vanad laevad, mis vahevariandina, enne suurte laevade tulekut, üle lahe triikisid. Töömehed tegid tööd ka ülesõidu ajal – nädal tööd laevas ja paar päeva maal. Tasapisi said tuttavaks pagunite ja paeltega mehed – meiega õiendasid põhiliselt laevaintendandid, aga ka kaptenitega olin teretuttav.

Majaehitus edenes tänu edukale tööle laevanduses kiiresti – esimesele korrusele kolisime septembris. Valmis olid kaks tuba, köök ja duširuum.

Teisele korrusele viis esialgu redel ning köögimööbli asemel olid mõned vanad kapid ning Soomest toodud elektripliit ja külmik.

Ärkasin tol masendaval sügisööl varakult – järjekordne laev seisis Laevaremonditehase kuivdokis ja just sel hommikul pidi toimuma töömeeste vahetus – kurnatud mehed maha, värske jõud peale. Nagu ikka, panin hommikukohvi kõrvale undama vana teleka, kruttisin Soome tekstikanali peale. Nähtu jahmatas mulle kohvi kurku. Sakutasin kärmelt unise Anjuta ärkvele:

Estonia” läks põhja, Piht pääses!”

Siiamaani on meeles see arusaamatus ja äng – no kuidas ometi. Tundsin töiselt mitmeid hukkunud laevapere liikmeid, kõik olid tublid inimesed. Nägin MTV hommikuuudistes ära ka kurikuulsa video ja olen siiani samal arvamusel paljude meremeestega, et ekraanil vilksatanud mees oli hiljem kadunuks tunnistatud kapten. Kuude kaupa ringlesid merendusringkondades kõlakad juhtunu eri versioonidest ja mina ei tundnud kedagi, kes oleks esialgset (millest hiljem kujunes ainuke ja õige) versiooni uskunud.

Tulin hilisõhtul laevaremonditehasest, kuidagimoodi tööd ikkagi jätkusid, aga kõik jutud, mis räägiti, tiirlesid juhtunu ümber. Anjutat polnud, küll aga istus köögis logiseva ajutise laua taga Alla ja laual olevasse pudelisse oli jooki jäänud alla poole.

Ma tean, ma tean,” ütles neiu ja kiirustas kapist teist klaasi otsima.

Midagi sa ei tea,” mõtlesin mornilt, kuid klaasitäiest, teisest ega kolmandastki ära ei öelnud. Jõime vaikides, üksikuid sõnu vahetades.

Kus mu abikaasa oli, ei osanud ma arvata, aga eriti selle pärast ka ei muretsenud. Mobiilid olid tol ajal vaid vähestel, mina hankisin enda esimese, klaveri-suuruse „Alcateli” küll juba kaks aastat tagasi ja nüüdne „Nokia Cityman” oli juba enam-vähem telefonitoru mõõtu kiloraskune jurakas.

Süüa tahad?” uuris tüdruk vindiselt. Raputasin pead ja rabasin tagantkätt külmikust uue pudeli. Alla tiris tooli mulle lähemale ja sidus käed mu kaela ümber sõlme. Nüüd me enam kahte klaasi ei kasutanud, jõime kordamööda ühest. Peas sumises, käed-jalad olid pehmed ja mehelikkust defineeriv ihuliige isetahtsi kõva. Ma ei suuda siiamaani aru saada, kuidas me naise kasutütrega (aga kes ta siis mulle oli? Kasu-kasutütar?) voodisse vajusime. Nii palju oli kainemal neiul ikka oidu peas, et tema, mitte meie abieluvoodisse. Peale kiiret meeleheiteseksi olin omadega nii läbi ja kapitaalselt sassis, et jäin sealsamas, püksid rebadel tukkuma. Alla ajas mu üles, kupatas duši alla, pesi puhtakski ja mulle tekki peale kohendades teatas silmade läikides:

Mul on nii häbi. Sinu ees, mitte tema - minu isa endise naise ees!”

Anjuta vaarus koju vastu hommikut, mitte lihtsalt täis, aga koomaeelses seisundis. Hommikul ärkasime teineteise kaisus, tekk ja padjad põrandal laiali ning kumbki meist ei saanud aru, kas eilne hommik, päev, õhtu ja öö olid paha unenägu või mitte.

Igatahes läks elu edasi ja kui „Estonia” vahetusmeeskond Saksamaalt asenduslaeva tooma läks, paluti ka minul mõned remondimehed kaasa saata – enne liinileminekut tuli üht-teist kõpitseda. Töömehed rääkisid, et enamus vabavahis olnud meestest esimesel ööl ei maganud – istuti laeva kõrgematele tekkidele viivatel treppidel, nii mõnelgi päästevest juba seljas või käeulatuses.

Lõpetasime Kopli korteri üürilepingu, Allast oli palju abi meie ajutise päriselamise õdusamaks muutmisel. Samas märkasin, et Anjuta tikub kasutütrega turtsakalt käituma – eks neil mõlemil temperamenti jagus!

Meeletud septembriööd ei julgenud ma meenutada ja need mõned kuud, mis Alla meil elas, proovisin temaga kahekesi mitte jääda. Detsembris, jõulude eel, teatas kasutütar, et sai lisakonkursiga Peterburi Ülikooli prantsuse keelt õppima ja seda veel tööandja stipendiaadina.

Alla käis kodulinna külastades alati ka meie juurest läbi, istus tunnikese ja ajas järjest kangemaks muutuvas eesti keeles juttu, rääkis maailmalinna muljeid. Teisel kursusel läks neiu kursavennale mehele ja kui prantslased avasid ka Peterburis ettevõtte filiaali, oli Alla muidugi esimene valik juhatajaks.

Side Allaga oli meil katkenud juba peale tema abiellumist – Anjuta ei andestanud kasutütrele vaikselt, ilma pulmadeta paariminekut. Peigmeest meil ka elusuuruses näha ei õnnestunud, pildil tundus olevat sihuke kohmetu punapea.

Nii nagu tuhandetel eestimaalastel, nii prõksatas ka meie elus üheksakümne neljanda aasta septembris miski, mis jäi meid saatma kogu edasiseks eluks.


Pildil paigaldavad sideettevõtte töölised vastvalminud eramule Soome TV välisantenni.


Wednesday, July 13, 2022

Naabrimehe külaskäik

   


 Tütrele, tütrele tuli külla naabrimees. Aga mitte nii nagu normaalsed inimesed - annab kella ja ootab ukse taga - tema murdis kohe tualettruumi seina kaudu. Prooviks torkas esmalt sisse pooletollise toru:) Käisin iseehitajast noormeest ehitusteemadel harimas, kuulas üsna vissis näoga. No kellele meeldib õpetamine! Aga seina parandamise eest lubas maksta:)