Friday, December 6, 2019

Jõulumüük

 
 "Esimesed sada.Segadus" eksklusiivhinnaga 7 € sinu kodukoha  pakiautomaati!
Üllatuskingitus ülemusele, abikaasale, armukesele, kallimale, fuckbuddyle, täiskasvanud pojale-tütrele:)

Tuesday, December 3, 2019

Ich bin eine Minister

 

 No tegelikult tahtsin ma öelda, et oleksin meeleldi minister paar päeva, aga keele-ignorantlus veab alt. Ega pikalt seda ametit pidada ei kavatsekski - ehk kuu-kaks-kolm, sellest ju piisab!
   Tahan ka vallandamistoetust, kohakaotushüvitist, igatsustasu! Kellele küll kirjutada, kuhu helistada, et oma igati väljateenitud sada tuhat karmanisse pista?
   Ah jaa - mina olen ju ettevõtja, mitte riigiametnik, ju olen iseendaga nii kehva lepingu teinud ja ametiühingusse ka ei kuulu...

   Pildil minu sekretär aastast üheksakndkaks. Tema võtaks ministeeriumisse kaasa. Suunanäitajaks!

Friday, November 29, 2019

"Jäälinnu saladus"

   

 Kõhedusttekitav lugemine. Liblika tiivalöögi mõju maailma teises otsas on peale loetut selgesti tuntav.Kahtlustan, et anonüümne autor või autorite kollektiiv on üsna hästi kursis läbi nanomuudatuste globaalse maailma muutmise võimalustega. 
    Kui miljon korda aknast välja sülitada, siis ükskord keegi ikka pihta saab.
    Soovitan.
   
    Pilt rahvaraamat.ee

Wednesday, November 27, 2019

Delfijagamisteenus

   

 Kui esiritta sättis ennast eksminister koos ekskantsleriga, ei osanud ma veel kahtlustada. Siis saabus hiilides kodanik kohusetäitja, ilusa nimega Armas ja minu kõrvale potsatas eksminister ja eksesimees, keda meie igiminister - mihkel iga asja peale - oli kunagi nimetanud "sisserändaja pojaks". Igaks juhuks koukisin taskust nimekaardi, seal seisis minu nime all ikka veel "tegevdirektor".
Ei olnud -eks liidet!
Ei istunud eksidele eraldatud reas!
    Kontsertetendus oli kurb. Mul oli kahju anonüümsetest kommentaatoritest ja veel enam suurest osast publikust, kes huilgas naerda ja vilistas. Eksesimees tagus naerdes veel peopesadega vastu reisi. Nikita Hruštšov, ma ütlen!
    Mul oli hea meel, et eksisin, kahtlustades Epnerit juba ette hullu palagani korraldamises, iseenesest mingit räiget poliitpamfletti polnud. Koor, mida miskipärast nimetati gospelkooriks, laulis ka kenasti.
Paar korda öeldi "aamen" ka.
    Kui nüüd jagamisteenusest rääkida, siis etendus kestis umbes sada minutit ja läks maksma ümmarguselt 100 eurot, millest joovastavad joogid tubli 20 eurot. Citybeega saaks tsipa odavamalt:)
    Vaatasin "Anonüümset igatsust"  Alexela" Kontserdimajas, tervikuna jäin rahule.
    Keegi veel käis? Muljed?

    Pildil anonüümne kommentaator eelmiesest sajandist.

Monday, November 25, 2019

Remondi ja naudi

 
  Kuulsin raadiost  XXX remondifirma reklaami - osta Audi, remondi ja naudi!
Vot seepärast polegi  mul kunagi  Audit olnud:)

Saturday, November 23, 2019

"Pilvede värvid"

 
  Kruusvalli veel nõukaaegne samanimeline näidend ajukurdudes, pidin ooperi esimeste nootide ajal toolilt kukkuma - lavale kepslesid lõhkirebitud teksades ja nahktagides punk-noored, sitskleitides emandad ja seanahkseid portfelle tassivad kahtlased ülikonnastatud-lipsustatud tüübid. Tõsi - oli ka maamajapidamine mere kaldal, isa ja ema ning ülekäte läinud tütarlaps. Nagu ma hiljem väga põhjalikust kavalehest lugesin, oligi mõte ühitada toonaseid ja nüüdseid minemisi-taastulemisi ja minu arvates oli see autoritel õnnestunud väga hästi. Muusikaliselt pole ma pädev ooperit hindama, Lokuta-Lill ja nende noored lavakaaslased hoidsid pikka nooti kenasti, poistekoor oli väga hea, rääkimata lobedast libretost. Kolmkümmend kuus aastat tagasi selliseid sõnu ei kasutatud, aga ehk oli neid vaja riimi sättimiseks:)
    Muidu oli ka "Estonias" väga tore - publikumis oli ülikondi-lipse, pidulikke tualette, käputäis soomlasi ja ootamatult palju vanainimesi. 
    Soovitan - minge vaatama kuniks veel on!

   Pildil minejad draamaetenduses. Nostalgilisel pildil Aren, preili Pihlak, Kaldoja, Lill ja Ever.
Pilt "Maalehest"

Thursday, November 14, 2019

Kontroll-linastus. "Immortal"

       Laps kutsus kinno. Mitte lihtsalt kinno, aga kaasa mõtlema ja - etlema. Tallinna Ülikooli BMF SuperNova kinosaalis toimus Ksenja Ohhapkina juba Karlovy Vary  filmifestivalil pärjatud doki "Immortal" kontroll-linastus filmitudengitele, muidu kultuuriinimestele ja ka mõnele profaanile minu ja abikaasa näol.
       Filmi algus uinutas. Tasa toksisid vagunirattad, muhedalt sahises maak või siis aheraine vagunitesse, vaguralt veeresid töölisbussid tehase poole, taustaks põhjamaa hämar talvepäev. Üldises halluses säras korduva motiivina keset räpase lumega kaetud lagendikku  dekoreeritud nääri?puu.
      Ühtäkki täitsid ekraani reipad varateismelised noorukid ja neiud, kes püüdlikult sooritasid militaarharjutusi küll relvadega, küll ilma. Kõik kenasti vormiriietuses (hiljem selgus, et lisaks tavavormile oli ka pidulik ning välivorm). Kambakesi, muidugi rivivormis, käidi sõjaväeosas, lasketiirus ja väliõppusel - kõik selleks, et filmi finaalis anda pidulik noorarmeelase vanne.
Paralleelselt jälgiti baleriinide trenni. Algne käsipuu-harjutus muutus pikapeale samuti militaarmarssimiseks, kamandamisel ei hoidnud häält ega kehakeelt tagasi võimas priimamatroon.
    Hilisemas paneelarutelus arvasid noored kinohuvilised, et omal ajal oli pioneeridel midagi samalaadset ja ka meie riigis on ju noorsoo patriootlik kasvatus skautide ja kodutütarde näol.
Tasakaalustamaks noorte indu, pidin ütlema ka oma arvamuse - kui filmi algul arvasin, et tänapäeva Venemaa noorte ajupesu võrdub N Liidu aegsega, siis filmi edenedes pidin tõdema, et filmis nähtu põhjal on see pigem N Liit kuubis.
   Ühe lausega - Venemaa noorsugu valmistatakse ette surema kodumaa eest. Selgusetuks jäi vaid vaenlasekuju.
   Film on valitud 156 Oscari nominatsioonile pürgiva filmi hulka, edu neile!
   Eesti esilinastus juba detsembris, kinos "Sõprus", jälgige reklaami!:)
   Produktsioon Riho Västrik ja Vesilind, režissöör Ksenja Ohhapkina (Peterburg).