Sunday, July 15, 2018

Vabadus

Päikese jõul vabadusse - nii lahkub mu abikaasa koos suvalise kiilakaga aastatepikkusest abieluorjusest. Aku sai paraku peatselt tühjaks, päike läks pilve taha ja põgenikud naasid märjema ja õnnelikumana kui kunagi varem!

Wednesday, July 11, 2018

Vanaisa twitter


Tänases "Postimehe" naljanurgas:

Küsisin vanaisalt, kas tal Twitter on. Ütles, et kunagi oli, aga välja raviti.

Minul ka pole!

Pildil heidab täiesti terve vanaisa (püsti, valgetes pükstes) teda kimbutama tikkuva twitteri kolmekümne jardi kaugusele.

Wednesday, July 4, 2018

Esimene sada - kahekümne seitsmes










Kahekümne seitsmes – „Kännu Kukk” ja keemia.


Erinevalt paljudest kaasmaalastest mina Venemaalt kroonust tulles naist kaasa ei toonud, mis mul kahest, ei saanud ühegagi hakkama! Nimelt oli abikaasa Merje leidnud ühise keele ja meele meie kunagise malevakaaslasega ning minu vanemate kahetoalise korteri kümneruutmeetrisest toast minu naasmise ajaks välja kolinud. Lisaks oli lauakesel minu nimega ümbrik, milles olevalt pooleksmurtud ruuduliselt vihikulehelt sain teada, et Tomil on suurem kui minul ja ka muud head-paremat.
Abielustaaži koguneski üksnes napilt kolm aastat, millest Venemaal veetsin üle kahe.
Tuba ilma naiseta oli kõle ja tühi – ühes seinas sektsioonkapp, teises lahtitõmmatav abieluvoodi, akna all minu töölaud ja nurgas värvitelekajurakas. 
Istusin juhmilt abielu-sohval, pea mõtetest täiesti tühi. Samas oli rahakott enam kui täis, lausa üle ajas, sest ega ohvitseril praktiliselt raha ei kulunud – söök ja koiku ning munder olid priid, aga palka tilkus leitnantile 180 rubla kuus, pluss auastmetasu 40 rubla. Sellist töötasu teenis tol ajal eesrindlik lööktööline või asutuse juhtkond. Õpetajate palgad jäid 120...140 rubla vahele, kontoriinimene sai sama või pisut rohkem. Mäletan, et kahetoalise korteri eest maksin riigile 13 rubla kuus, toit oli odav, aga riietus-jalatsid ning näiteks kodutehnika väga kallis. Seesama eelmainit telekajurakas maksis akuraat 680 rubla!
Ega mul sel hetkel tõesti rahamuresid polnud ja sestap otsustasin sõbra juurest läbi astuda (tuletan meelde, et ka traaditelefone oli vähestel, rääkimata mobiilist, milleni oli veel 10 aastat minna) ja korralikult kojusaabumist tähistada. Instituudi lõpuüritusteks õmmeldud täisvillasest kangast lillakas ülikond mahtus hädavaevu selga, olin õlgadest ja rinnast märksa kopsakamaks kosunud, lippasin siis hõlmad lahti sõbra viiekordse poole, lootes, et ta juba töölt koju jõudnud on.
Kell näitas seitsmendat õhtutundi, „Kännu Kukk” oli peale lõunapausi uksed avanud ja järjekordagi veel polnud. Tegime esmalt pimedas baarinurgas kerged tropid ja vaatasime ringi – „materjal” polnud veel saabunud, leti ääres ja paari laua taga jõmistasid stammkunded, aga eks tavaline täituvuse aeg algaski üheksast. Tudengipõlves olime käinud „Kännus” nii materjali (neidusid) hankimas kui ka lihtsalt tasuta söömas-joomas, sel juhul oli pärast kaasaveetud tütarlaps puhas boonus. Nimelt noorematel kursustel sai tudengitel alatihti enne stipipäeva raha otsas ja siis käisimegi kambakesi „Kännus” - vaatasime välja tüdrukute laua, tähtis polnud, kas olid need kenad või siis mitte nii väga ja suurema lõuaga poisid võtsid lauatäie neide in corpore tantsima. Meie, ülejäänud kamp, krabistasime taskust kilekotte võttes lauda tormata, need hea-paremaga täita, samal ajal poolikuid pitse tühjendades. Kui laual oli jook pudeliga, sai seegi kaasa haaratud. Suurelõualiste lummuses neiud saadeti peale kahte tantsu lauda tagasi ja tehti kähku kaabet – ühiselamusse sööma-jooma-oma tüdrukutega kuhistama. Tõsi, mõnikord võeti „Kännust” mõni kobedam tütarlaps ka ühikasse kaasa.
Tasapisi hakkasid lauad täituma ja kui bänd estraadile astus, sättisime ka ise sammud saali poole. Kõrvade vahel loksus kaks kerget koksi „vanakaga” ja lisaks „sada grammi” „Valget luike” - see oli täiesti joodav Moldaavia brändi. Sellest üle käisid Armeenia ja Aserbaidžaani vastavad joogid, aga neid miskipärast meie toitlustus-ja kaubandusvõrgus eriti ei pakutud, sain paar pudelit „Ahtamari” hilisemas elus altkäemaksuks hotellitoa korraldamise eest ja selle mahe maitse jälitab mind siiani.
Suure saali vasakus nurgas istusid kolm neidu – kaks priskemat sorti ja üks üsna kleenuke blondiin. Laual oli mingi pudel (tavaliselt toodi kas klaasiga või karahvinis) ning lisaks sekseri-vaagnale ka praetaldrikud – tütarlapsed olid kõvasti ette võtnud.
Vaata neid!” andsin Aarele silmadega märku. Miskipärast andis blondiin teda ründavatele poistele ridamisi korve, küllap oli solidaarne sõbrannadega, keda keegi seni tantsule kutsunud polnud.
Võta sa see jäme”, kamandasin sõpra ja asusin tantsuplatsi servalt, tammujate vahelt, trügima naiste laua poole. Toetasin ühe käe kiitsaka toolileenile ja ulatasin teise avatud peopesa tüdruku poole. Too vaatas rõhutatult otse, minule mingit tähelepanu pööramata, aga siis, hoomates, et ka sõbranna saab parketile, viskas vonksti vesihallide silmade pilgu üles minu poole ja tõusis tooliga kolistades. Kolmas, tüsedik, jäi pettunud pilgul meile järele vaatama.
Vaevu jalgu liigutades siiberdasime bändist kaugeimas nurgas, seal sai kõrva karjudes isegi vestelda. Tüdruku nimi oli Tiina (ajas täitsa naerma, ulusin talle natuke kõrva – no teate küll, ma pole hunt, ma olen Tiiiinaaa), tipikas, õppisid koos lauakaaslastega kolmandal kursusel keemiat. Valetasin end mehhaanikainseneriks, kes Tallinnas komandeeringus ja tantsupaar möödus teineteise kõrvalehti huulte ja sõnadega hellitades – ühiseid teemasid on tipikatel alati. Lisaks selgus, et Tiina oli juba paar suve jõudnud ka malevas käia ning kuuldes, et minulgi oli plaanis veel tuleval suvel rühma teha, sulas lahja näitsik mu kätte magusaks plombiiriks. Kolistasin kõrvallauast ühe tooli lisaks, istusime juba peremehe kombel lauda, viipasime kelnerile ja sain lauda äkkeks tellides punaseid „kümnekaid” luhvtitada. Jätsin nimme teenindajale ühe kümnese „jotsiks” - nüüd oli tema tähelepanu kogu õhtu jooksul tagatud. Kui üks šampa sai otsa – ja tüdrukud tühjendasid esimesed kaks pudelit ühe tantsuvahega, polnud vist ammu saanud – tellisin kohe uued. Käisime ikka tantsimas ka, Aare tegi paar tiiru teise jämedaga , aga mina enam Tiinat näpust ei lasknud. Naljakal kombel kumises mul pea juba üsna korralikult ja jalg tikkus pehmeks vajuma, aga minust kaks korda kergemal Tiinal polnud nagu häda midagi. Täiesti selge häälega teatas ta kesköö paiku, et nad üürivad tüdrukutega kolmekesi kahetoalist korterit, sealsamas Keskuses ja kui ma paar šampat veel kaasa ostan, võime pidu vabalt nende pool jätkata. Mis sai äsja naiseta jäänud reservohvitseril selle vastu olla! Jahe sügisõhk lõi kõrtsist väljudes makku ning vähe sellest, et minul sees keeras, jäi Tiina õhuvahetusest puhta pehmeks ning lasi kogu õhtu jooksul sisestatud hea-parema esimese paneelika nuka juures välja. Tüsedamad tüdrukud püsisid ikka omil jalul, Aare nende vahel neidude kahepoolses haardes tilpnemas, aga minu Tiinake suutis vaid suurivaevu peenikesi koibi üksteise ette seada. Ausalt öeldes hakkas igasugune seksuaalne huvi kaduma ja kui me mõneminutise tuigerdamise järel üürika viiendale korrusele olime roninud, tahtsin vaid tassikest teed ja köögis taburetil istuda. Aga toibunud Tiina ei andnud rahu, sättis end mulle sülle ning tahtis tingimata sügava keelega suudelda, mis peale vahepeal täiesti longu vajunud väikemees taas oma olemaolust märku andis. Kihistades olid kaks nimetut neidu Aare tagumisse magamistuppa meelitanud, meie valikuteks jäid köök või läbikäidav elutuba. Tundus, et elutoa kušett oligi Tiina magamisase, sest ta üritas selle kõhust lillelist öösärki välja sikutada. Aga nüüd oli mul juba kiire – magamistoast kostva ähkimise ning kilgete põhjal lähenes seal armutormi epitsenter ja nii polnud aega tseremoonitseda. Viskasin lipsu üle õla, nööpisin püksid lahti ja Tiina miniseelikut üles rebides, alukate servast karvast kuuma-märga lõõma tundes sättisin end isaseks. Keemiatudeng lamas algul osavõtmatult, siis sai ootamatult hoo üles ning peenikesi koibi ümber mu trimmis tagumendi sättides voogas kenasti vastu. Eks me tegime ikka häält ka ja grande finale ajal oli sõber Aare juba magamistoa ukse vahelt piilumas ning hooguandvalt julgustamas:
Jõudu, külamees!”
Vot jõud oli külamehest nüüd täiesti lahkunud. Istusime tunnikese veel köögis, lahendasime ära kaasavõetud mullijoogid, lisasime tassikese teed ja lahkudes valetasin Tiinale mingi suvalise kuuekohalise telefoninumbri ning palusin homme peale loenguid kohe helistada. Nimelt oli mul seks ajaks tekkinud tugev allergia üldisemalt kõige keemiaga seotu ja eriliselt meestejanuliste keemiatudengite vastu.
Eks mul oli keemia keskkoolis üks kolmelisi aineid ka olnud ja instituudi esimese kursuse keemiaeksamist sain ma läbi üksnes tänu naisdotsendile kingitud „Kännu Kukele”.


Pildil lõbus õhtu restoranis - tüsedik (keskel) tirib Aaret oma üürikorterisse. Mina teen moblaga pilti.

Saturday, June 30, 2018

Sõime sibulat ja kala

 

Kolkja sibularestoranis pakuti ka kala või oli see vastupidi. Tunnistan, et mõned aastad tagasi tundus ägedam, sel korral oli kala märksa kondirikkam:D Lisaks ajasin esimese viinapitsi ümber, kohe tilgatumaks ja asenduspitsi sain täitsa tasuta. Kui olime juba lõpetamas, sadas sisse kamp Soome pensionäre, tegime, et minema saime. Tsaar-kala ka veel:

   Ikkagi oli tibens-tobens kiirpuhkus, Kaamosele paljud tänud Rakke kohvikoha juhatamise eest, tainastooted olid pehmed-soojad-magusad. Täpselt nagu minu abikaasa, keda siinjuures tervitan!

Thursday, June 28, 2018

Neljas laps

   
Tütar nr. 2 sai neljandal katsel autoeksami läbi! Eks see loogiline ole - neljas laps ja neljas katse!:)
Et kuidas see õnnestus? Oli lahke eksamineerija olnud:) Värske sõidukijuht sai kena voldiku (pildil) ja ajas oma aianurgas konutava punase "Fiati" särtsu täis ning käis õhtul juba linnas tiirutamas.
Igatahes väga äge ja nael kummi!

Wednesday, June 27, 2018

Hoiatus


     Minu igiliikurist torumees Genal on 96-aastane ema. Mingil mulle mitteteadaoleval põhjusel ema-poega ei suhelnud, elasid kumbki oma elu. Kuni hetkeni, mil emakene helistas pojale ja teatas, et kas poeg ei saaks talle tükikese leiba tuua, kõht on hirmus tühi. Lihtsast kõnest rullus järgmine draama:
-ema oli pööranud(pööratud) lahkusuliseks;
-sekt tinistas mammi ära - käidi notaris, vormistati korter sekti juhtliikmele, emale garanteeriti sama lepinguga elamispind kuni surmani ja matusetalitus;
-mutt viidi Kakumäele, mingisse eramusse, kus talle anti tuba ja koiku, seal oli teisigi temasuguseid, aga kokku neid ei lubatud;
-kord päevas anti süüa, telefon võeti ära ja paar korda nädalas käidi "hooldajaga" aias jalutamas.
   Mingitel segastel asjaoludel õnnestus emakesel pojale helistada, mille peale Gena järgmisel! päeval uuris minult kui ülemuselt ja mentorilt, et kas saab kuidagi telefoni abil ema asupaika tuvastada, sest ega ema  teadnud, kuhu ta viidud oli. Kamandasin torumehe kohe politseisse, seal võeti ütlused, ilmselt positsioneeriti telefon ja järgmisel päeval oli mutike armsa pojakese hoole all, Maardu kahetoalises korteris. Perekonna taasühinemine, mis siin rääkidagi. Politsei alustas uurimist.
   Aga see pole veel kõik!
   Kui Gena jaanieelsel reedel töölt koju jõudis, oli korteri uks lahti, kass jalutas trepikojas ja ema oli kadunud! Telefonile ei vastanud, kõik asjad olid alles. Gena istus midagi ette võtmata juhmi näoga kuni järgmise päevani, mil emakene helistas ja teatas, et ta on kodus:D
   Selgus, et 96-aastane vanainimene oli mingil arusaamatul kombel sattunud Maardust Tallinnasse, kõmpinud oma Lilleküla neljanda korruse  korterisse, rebinud maha uksele kleebitud politseilindid ja murdnud end notariaalselt ärakingitud korterisse. Oma tegevustest ei mäeltanud ta midagi ja pojale helistamise põhjuse tingis taas lihtne inimlik põhjus - nälg!:D
   Võtan asja kokku - suhelge oma lähedastega, ärge jätke vanainimesi ula peale.

   Pildil Gena ema (paremal)  nooruspäevil. Ilmselgelt on nooruse spordiharrastusest tingitud ka vanamemme hiilgav füüsiline hetkevorm. Tõsi, vaimne on pisut kängunud!

Wednesday, June 20, 2018

"Isamaa pääsukesed"

   

  Esietendus Draamateatri väljasõidutükina Keilas, kohalikus kultuurimajas, mis sobis antud etendusele suurepäraselt! Näitlejannade raskekahurvägi (Kaljuste, Klenskaja, Pajusoo, Laan, Valdma), kellele põrmugi ei jäänud alla nooruke Teele Pärn Krahlist, kelle nime (häbi küll) kuulsin esimest korda. Guugeldades selgus, et tubli tüdruk, isegi Panso preemia juba taskus! Sekundeerisid vaprad tinasõdurid Teplenkov, Sukk, Rajaveer, Oja - head sooritused kõigilt, eriti jäi meelde haihtuv Teplenkov. Eileõhtuse mulje põhjal oli parim ja võimalusterikkaim osa Klenskajal, kelle kaks tipprolli minu arust ongi "Pääsukeste" Miku ja "Keskea rõõmude" Pille Loorits:D
Etenduse lõppedes tänas publik näitlejaid püsti seistes kauakestvate ovatsioonidega ega tahtnud kuidagi koju minna. Kuigi tükk kutsus esile nii naeruturtsatusi kui lauslaginat, oli lõpp miskipärast ikkagi natuke kurb, aga selle vastu aitas - nagu alati - maitsev šokolaadikook ja tilgake brändit:)