Monday, January 22, 2018

Täiesti terve mees

   


 Mul on sedavõrd tore  perearst, et üritab mind igal aastal heade uudistega rõõmustada. Kutsub aga kontrolli, imeb verd, aheldab EKG aparaadi külge, kaalub-mõõdab. Eelmisel aastal ei julgenud minna, sel aastal olin vapram. No mida öelda - kasv kahaneb, kaal kasvab:D  Muidu olen ka igati eakohaselt terve mees (doktoriproua sõnad). Kuna üks näit tundus liiga hea, oli arstitädi sunnitud igaks juhuks üle küsima:
    "Olete ikka kindel, et te kolesterooliravimeid ei võta?"
No ei võta, midagi pole teha!

    Pildil uurin arsti saadetud tervisenäitajaid. Taamal Copacabana rand.

Monday, January 15, 2018

Tartu vaim

   

Selliseid tegelasi, kes laupäeval "Vanemuises" patseerisid, naljalt Tallinna teatrites ei näe! Noori, palju noori - ja kõik pidulikult riides. Mitmeid säravaid paare ja siis need üksikud vanamehed, ahhh!!
Kulunud ülikond, nõukaaegsed kingad, aga kõik viigitud, pestud, viksitud! Isegi õhk tundus vaimust tiine:)
    Tegime Tartu treti, programmis "Vanemuises" ulmedraama "Beatrice" ja pühapäeval ERM. Vahele mahtus veel väljasõit Lähtesse ja pojal Botaanikaaed. Majutusime "Raadimõisa" hotellis - suured ja külma ilma arvestades soojad toad, viisakas vannituba, aga alla arvestust hommikusöök, isegi keedumuna polnud, rääkimata mingitest saiakestest-keeksidest. Vorst-juust-peekon-praemuna ja kõik!
Õhtul, peale etendust, tellisime tuppa teed ja nii tee kui teenindus olid täitsa okei. Laupäeva õhtul, enne etendust, käisime hilisel lõunasöögil "Georgia Köögis" Rüütli uulitsas. Algul tundus teenindaja-poiss pisut äraolev, hiljem sulas üles ja spiikis vabalt kolmes kohalikus keeles, ka  road olid tulised - nii maitselt kui temperatuurilt, ruum oli hubaselt väike ja noori einestajaid täis.
    Teatrist ka. Täitsa vau! oli, eriti lavakujundus ja muusika. Sisu oli minu jaoks natuke raske, aga kahtlemata huvitav ja miks mitte mõnekümne aasta pärast ka reaalne. Ilmselgelt oli ka näitlejate mäng hea, sest etenduse lõpus tervitas saal neid püsti seistes ovatsioonidega. Üle mitme aja meeldejääv ja erutav teatrielamus!
   ERM võlus juba kaugelt. Lahmakas parkimisplats oli pühapäeva hommikul täidetud kümmekonna autoga ja muuseum praktiliselt tühi. Tubli tunnikese saime üsna muretult uidata, siis hakkas ka rahvast tulema. Kujutasin väljapanekut kuidagi massiivsemana ja rohkemana, algul ringi kõndides tundus kõik kuidagi killustatuna, aga pikapeale sain joonele ja lõppkokkuvõttes oli väljapanek ikkagi võimas. Keskendusin nelja-viiekümnendatele, täiesti käimata jäid näiteks rahvarõivad ja tänapäeva mood. Suhteliselt loiult uimerdades kulus kokku ligi viis tundi koos einestamisega.
 
   Pildil - vaimu ja keha tuleb vältimatult ka turgutada, teatriskäigu oluline osa on alati kohvi-konjaki amps!

Wednesday, January 10, 2018

Kark ja kassid

   

 
    Puustusmaa kirjutas ja Puustusmaa pani pildi liikuma - "Rohelised kassid" Artises oli ilus, mulle meeldis! Lugesin enne kirjutama asumist mitmeid arvustusi ja huvitaval kombel arvan üsna vastupidi filmikriitikutele - pigem ei saanud algul minema ja lõpus pidama, aga igav kindlasti polnud. Sellega olen nõus, et mitmeid huvitavaid liine jäi õhku rippuma - Nuteri, Vaariku ja ka Malmsteni (kes sel korral kanni ei näidanudki) tegelased olid huvitavad, aga hangusid  lõpuks kuidagi ära. Täitsa tore oleks teada saada, mis mõtted Puustusmaal ühe, teise ja kolmanda puhul peas olid! Kark oli hea, aga paraku kiilub ikka sinna Nipernaadi-aegadesse kinni - nagu Toomas 30 aastat hiljem:D
Kaks tegelaskuju, kes osa kenasti lahti mängisid - kaltsukamüüja Kaljuste ja tütrepoeg Sander, Sander veel eriti hästi!
    Kogu linastuses oli tuntavat slaavi mõju, kasvõi kohalike eestikeelsete litsikeste nabapluusid ja Nipernaadi, vabandust - Markuse - viiskümmend aastat vanad, aga hästisäilinud spordidressid:)
    Üldiselt on Artises alati tore käia, aga sel korral oli ka film 4+, minge vaatama!
   
    Pildil vigastatud kass Karguga, a tjegelt sai Kark sjurma! Vjot njii!

Friday, January 5, 2018

Retroroad

 

    Käisime tüdruklapsega uue aasta esimese sõidutunni puhul Kohvis&Klähvis, mille aknale oli tekkinud sissekutsuvalt kollasel paberil reklaamtekst - "Retroroad". Mulle meenus omaaegne TPI vana peahoone juures trammide lõpp-peatuses asuv puhvet, kus suurima naudinguga manustasime peale loengupäeva lõppu soojas vees ujuvaid keeduvorstikärakaid hapukapsaga ja rüüpasime sooja ning veelahjat pudeliõlut peale. Aga kuidas toitis, joomaijoo!
     Kui tänasel päeval  uurisin, kas keeduvorsti hapukapsa ja õllega saab ning muidugi põrandaleiva viil kõrvale, siis minu üllatuseks selgus, et retroroog oligi sardell hapukapsaga, ainult põrandaleiva asemel oleks mingi muu viilu saanud. Igaks juhuks piirdusime kaneelisaia ja pumpernikliga.

   Pildil on puhveti ette üles rivistunud trammijuhid, ees kükitavad kaks konduktorit. Tudengid muidugi mugivad sees keeduvorsti hapukapsaga.

Thursday, December 28, 2017

Konstruktiivne jutuajamine

   

Meile abikaasaga meeldib õhtustada kaua ja mõnuga, lonksates pikematel õhtutel ka klaasike veini, lühematel pitsike viina ja igast asju arutada, sealhulgas konstruktiivselt. Kui ma naerust puksudes olin prouale jutustanud järjekordse tõsieluloo torumees Gena  jõuluseiklustest, arvas kallis kaasa, et selmet kirjutada raamatut oma olnud ja olla võinud naisseiklustest, võiksin lugejat hullutada hoopis elusamate lugudega klienditeeninduse-rindelt! Nimelt - saanud hoogu Kaamosega kahasse kirjutatud kogumiku enneolematust menust, asusin õhinal arvutisse raiuma isiklikku personaaliat - kohtumisi ja kohtumata jäämisi oma rohkete naistuttavatega, tööpealkirjaga "Minu 101 naist".  Nüüd ei teagi - ehk on lugejal tõesti minu nilbete juhtumuste asemel huvitavam tutvuda remonditeenuse osutaja tänapäevaga:
-kuidas lasteaia tualettruumide remondi lõppakordina juhataja vetsupoti loputuskasti juhtida kuum vesi;
-kuidas vahetada omavahel vanni kuuma-ja külmaveesisend, mille klient avastas kahetsusväärselt alles esmakordselt dušši võttes;
-kuidas torumees Gena tellija esikus oleva kingarivi põhjal teab eksimatult, kes pereliikmetest on remondiküsimustes komandör;
-kuidas vahetada viiekordses korruselamus esimese korruse vannitoas vetsupüstiku juppi nõnda, et käed.....eeee....puhtaks jäävad;
-kuidas köögipõranda vahetusel avanes talade vahel peidik, milles salapärane roosteplekkidega vahapaberisse keeratud plekk-karp, millega perenaine müdinal minema jooksis;
-kuidas Gena lõpetas eelmise päeva töö sellega, et peitis valamust lahkuva torujupi kenasti vahtplasti alla, et teised tema toru peal ei sõtkuks, aga teised tulid hommikul esimesena  ja valasid kogu põranda üle, sealhulgas armeeritud betooniga, mistõttu valamust lahkuv torujupp ei leidnud oma hingesugulast enne, kui põrandast oli diagonaalis läbi raiutud korraliku kaldega kraav;

   No ja nii edasi ja nii edasi. Nüüd ei teagi, kas uue teose ootel peaksid värisema minu  rohked naistuttavad eelmisest elust või veel rohkemad remondihuvilised-tellijad?

Pildil meie viimane, just jõulude eel valminud tualettruum.



Wednesday, December 27, 2017

Minu maja

 

  Eile visiteerisin  pühade-puhuselt vanemat poega. Muidugi olid kaasas kingikotikesed kolmele lapselapsele. Sokutasin need kenasti kuuse alla, kus lisaks minu pakkidele oli vaid üksik piparkoogimaja.
    "See on sinu maja," hõiskas noorem pojapoeg ja potsatas majakese lauale. Ohhoo, mõtlesin mina, ikkagi mõtlesid vanaisa peale! Peale vürtsikat risottot, paari klaasi veini ja jäätisega keeksi minema hakates haarasin laualt kaasa ka piparkoogimajakese.
     "Kuhu sa selle viid?" uuris minia nõudlikul toonil. Peale asjaolude täpsustamist selgus, et pojapoeg oli silmas pidanud piparkoogimajakese visuaalset sarnasust kunagi minu, nüüdseks poegade Nõmme majaga ja minul polnud mingit legaalset alust piparkoogimajakese äraviimiseks, saati veel manustamiseks:D

    Pildil Nõmme majake, mina paremal.
   

Friday, December 22, 2017

Kolmkümmend aastat hiljem

 

Kolmkümmend aastat tagasi detsembris kutsus peadirektor mu enda kabinetti ja uuris, kas raatsin ehitusosakonna ruumidest ühe "taksistidele" rendile anda ja sama hooga teatas, et on ka ise mõelnud nädalavahetusel taksot sõita, pidi jube tulus olema. Nii lõigi ta mulle pähe eraettevõtluse naela ja sest saadik püsivad igast mütsid  mu peas nagu kinnilöödult! Detsembri keskel sain ma Tallinnas taksoteenuste osutamiseks "Esra" firma all taksoloa nr.4 ja juba esimesel õhtul kogusin nelja tunniga poole tollasest inseneri kuupalgast. Sõitsin oma kollase "Žiguliga", autos oli digitaalne taksomeeter, teisaldatav valgustatud plafoon ja pisut hiljem ka kahepoolne side "kiisuga". Sõitsin pool aastat, teenisin kartulikotitäie rublasid, vahetasin auto uuema vastu ja järgmisel aastal moodustasime peale pikka paberitega pusimist juba ehitusettevõtlusega tegeleva aktsiaseltsi, aga sellest mõni teine kord.
    Täna käisin meie firmatruude töömeestega Pässa "Beibibäkis" tähistamas minu 30-aastast ettevõtjakarjääri ja muidugi ka töist aastat lõpetamas.

   Pildil maalrite birgaadi tublid neiud torumees Gena kallal. Ei oska inimesed normaalselt pidutseda, ei oska!