Pool aastat peale taksisti-karjääri algust kutsus peadirektor mu oma kabinetti. Küsisin eesruumis igavlevalt sekretäri-Õnnelt, et mis küsimus, too kehitas laisalt õlgu. Olin ainuke kutsutu.
"Kuidas taksosõit läheb?" küsis muheda näoga Andres. Ta oligi selline üsna ladna vend, kunagine EÜE komandör. Tänastele noortele ei ütle EÜE midagi, toona oli see omalaadne sekt, eriti kui olid veteranmalevlase staatuses.
"Kurat, peaks ise ka sõitma," arvas Andres mu lühiülevaate peale. "Aga tegelikult on mul hoopis midagi muud pakkuda."
Pakkuda oli väikeettevõtte direktori koht. Andres võttis sealsamas telefonitoru ja helistas oma heale tuttavale Jaak Tammele "Kodamu" firmast, koostamaks tol ajal enneolematu moodustise - riikliku väikeettevõtte - põhikirja ja asutamisedokumente. Jooksin Endla tänaval asuva "Kodamu" kontori vahet ikka mitmeid nädalaid ja siis veel kogusin lisaks igast instantside allkirju. Lõppvaatus oli toonase ehitusministri Peeter Palu kabinetis, suruti kätt ja sooviti edu. Olime esimese viiekümne uudset ettevõtlusvormi viljeleva firma seas.
Kõik-kõik oli uus. Saime ise valida objekte, töid, tellijaid. Asutamislepingus oli formaalselt meie katus küll Tallinna Hotellikoondis, aga mingit andamit ega aruandluskohustust neile polnud, suhtlesime nagu tavalise tellijaga. Esimest tööd mäletan - vahetasime hotell "Narva" roostetava plekk-katuse eterniidi vastu. Kontoris olime algul kolmekesi - mina, raamatupidaja ja üks tüdruk, kes kantseldas õmblejaid. Hakkasime nimelt kohe esimesest päevast õmblema hotellidele linu ja tekikotte ning mõne kuu pärast, kui saime kaubale kunstnikust Riiniga, ka erinevates mõõtudes riigilippe. Üks neist lippudest lehvis minu Nõmme maja lipuhoidjas ligi kolmkümmend aastat. Ehtne siid, mis siin rääkidagi.
Olime Eesti Väike-ja Keskmiste Ettevõtjate Assotsiatsiooni asutajaliige ja läbi selle ka EVEA Panga asutajad. Asutamisekoosolekul igavledes vaatasin pangajuhti Boris Špunginit ja mõtlesin, kas ta on mu lapsepõlvetänava naabritüdruku sugulane.
Parematel päevadel töötas firmas viiskümmend inimest, ehitasime Seebi tänavale korraliku kontori, rajasime puidu-ning mööblitöökoja ja üheksakümnendate alguses saime tänu juhusele tööle "Tallinki" laevadele - põhiliselt interiööritööd, aga ka kauplused, laod ja kajutid. Paar töökest tegime ka "Transestonia" nimelisel laeval, mille kapteniks oli Avo Piht. "Tallinki" kontoris kohtudes ikka tervitasime. Nägin oma silmaga Soome TV varahommikustes uudistes "Estonialt" päästetute seas tol reisil reisijana kaasaolnud kapten Pihti, äratasin toonase abikaasa ja käega vana teleka poole vehkides teatasin:
"Kaptenid peaks ju viimasena laevalt lahkuma, aga näe - Piht on pääsenud!"
Olin toona ja ka praegu veendunud, et ma nägin õiget meest. Sama meelt olid ka kõik tuttavad laevamehed.
Mis seob kokkuvõtlikult seda mälestuskildu - kõik nimeliselt mainitud on nüüdseks lahkunud igavikku.
Pildil tüüpiline firmajuht üheksakümnendatel oma naise, hobu...ptüi - auto ja karvamütsiga.
