Friday, December 30, 2011

Hõbemärgi kavaler




Vahetult enne jõule sain kutse osaleda raamatu koostamisel. Ja veel kellega - koos Tiit Pruuliga;) Kodanikud on otsustanud kokku panna kogumiku EÜE algusaastatest kuni päris lõpuni ja nagu kodukalt www.eue.ee näha, on üritusel osalejaid päris palju. Vana-aasta viimane üleskutse - eakaaslased, pange end kirja! Otsige sahtlite sügavusest rajooni komsomolikomitee aukirjad eduka malevasuve eest, värvilised slaidid töö-ja puhkehetkedest, malevamärgid, -särgid ja -värgid ning saatke aga Tiidule, las raiub betooni ja raamatusse. Mälestusi saate ka kirjutada, ma kirjutasin ja juba endal hakkas väga lõbus, seega ka lugejatel peaks lõbus olema:D

Pildil mina ja autobuss. Mõned mehehakatised on ka kuidagi pildile pressind, aga nad pole olulised. Hõbemärki mul rinnas veel pole, seega selle järgi mind ei tuvasta;)

Wednesday, December 14, 2011

Lihtne elu


Võib juhtuda ju nii, et pikutad diivanil, lonksad õllekest, telekast jookseb jalkaülekanne, kui äkki heliseb telefon:
"Sa poisi tõid lasteaiast ära? Toidupoes käisid? Kas prügiämber on välja viidud ja vaip klopitud? Mäletad ikka, et homme tuleb mu ema nädalaks ajaks meile? Miks sa vaikid, Mati, ütle midagi!"
Aga sa pole Mati. Sa oled Jüri ja hinges on järsku selline pidu, no selline pidu, et....

Lugesin Postimeest, hea ajaleht. Eluline!


Pildil üritab Mati abikaasa Jüri endale meheks manguda.

Tuesday, December 13, 2011

Eluline tähelepanek



Talumees, vorstitehase omanik, saadab poja Tallinna ärijuhtimist õppima. Kui poeg peale magistrikraadi kaitsmist maale jõuab, otsustab isa vabriku pojale üle anda ja kutsub tolle vabrikusse tutvumiskäigule.
"Vaata, poiss, siin on masin, mis meile leiba teenib - paned siit august lamba sisse ja mõne aja pärast tuleb vorst välja!"
Vastne ärijuht piilub august sisse, käib ümber masina ja uurib siis isalt:
"A sul sellist masinat pole, millele topid vorsti sisse ja mõne aja pärast tuleb lammas välja?"
"Pojake, su ema on köögis," vastab isa.

Selline eluline tähelepanek oli meie inseneride kasvulava, Tallinna Tehnikaülikooli õppurite tudengilehes "Studioosus". Huviga ootan järgmist numbrit!

Pildil vorstivabriku omanik pojaga. Talumehel on käes vorstitoppimiseks vajalik atribuut.

Monday, December 12, 2011

Pavlovi värk



Hõimlane võttis koera. Esimest korda elus. Miskipärast tekkis kutsikal kinnisidee pissida just ühes kindlas toas ja kindlas kohas. Sugulane oli kuskilt kuulnud, et taolisel puhul, kui säärane õnnetus juhtub, tuleb kutsikas ninapidi tehtu sisse torgata ja eks ta mõned korrad nii tegigi, kui muidugi peale sattus juhtuma. Kui koer järjekordselt paha peale pääses ja peranaine teda taga ajas, et eeltoodud viisil õpetada, ei jooksnud koer enam riiuli alla peitu nagu varem, vaid kappas ise loigu juurde ja pistis nina rõõmsalt sisse! Nüüd vaeb perenaine võimalusi koera tingitult tekkinud pahest võõrutamiseks:D

Pildil õnnetu mees, kel ka ilmselt samane refleks kujundatud. No palju me, mehed, ikka koertest erineme!

Monday, December 5, 2011

Puuetega inimeste päev



Esmalt meenub ehitajate päev - sattus ju see nagu nööp silmaauku EÜE tööperioodi. Kõigepealt ostsime külapoe õllest tühjaks, vahetasime töötunked puhtama riide vastu ja läksime naaberrühmale külla. Kui naabrid olid õllest uimased, tagusime nende tööjalanõud (kellel vanad kirsad, kellel tennised) viietolliste naeltega põranda külge kinni. Paar päeva peale pidustuste lõppu tulid head naabrid ja sõbramehe poolest pildusid paar pulka pärmi meie kuivpeltasse.
Kalurite päeval sai osaleda, kui juhtusid kuuluma kalurikolhoosi rühma või olid muidu merele lähedal. Seitsmekümne kaheksandal olime Emmastes. Kuna saarel oli ajutisi raskusi külakaupluste õllega varustamisel, siis tegime õlut ise või ostsime punsukaupa "Sõpruse" kolhoosist. "Sõpruse" õlu oli selline püss, et tänapäeva tudengid kooleks teisest lonksust! Kalurid pidasid pidu korralikult ja kui kolmepäevase ürituse lõpuks keegi merre pold jäänd või kadakate vahele ära eksinud, loeti pidu hukkaläinuks. Miskitmoodi õnnestus saare kooperatiivil neljandaks päevaks mandrilt pudeliõlu kohale vedada ja sellega siis parandati nii rikkis pead kui magu. Kalurite päevale oli iseloomulik delikatess-sakummi rohkus.
Kaevurite päev oli klass vingematele ja kuna mina kirderegioonides malevas polnud, siis piirdusime Petsi (Toilas vabana sündinud) hullutavate juttudega, millest järgmisel päeval tekkis piinav pohmell, mida omakorda tuli leevendada Vaksali õlleka külastamisega.
Nüüd sain meediast teada, et olla peetud puuetega inimeste päeva. Kes teab, rääkige meile ka! Muidugi, kui olete piisavalt toibunud:D

Pildil kalurite päev Toila rannas. Vasakpoolne on säga, parempoolset pole võimalik tuvastada.

Wednesday, November 30, 2011

Karvane ja pehme



Tütar telefoneeris ja teatas, et neil on nüüdsest au kuuluda "Pehmete ja karvaste" tiimi. Omades hulgaliselt näitlemis-ja elukogemust, pakkusin kohe ka ennast - ikkagi karvane ja pehme. Mille peale tütar arvas, et ma olen pehme eelkõige peast ja karvane....ma parem ei ütle:D
Jälle üks luhtnud näitlejakarjäär!

Pildil kodanik castingult. Karvane ja täiesti pehme. Muidugi oli ka pehmemaid.

Wednesday, November 23, 2011

Kaks perverti



Käisin tädi juures mett nillimas. Neil Randveres mitu taru ja sügiseti nõristavad paar ämbritäit välja. Meetootjad on ka mind tervitanud, kui ma tädi Randveres visiteerinud olen - kahjuks oskavad mesilinnud seda teha vaid ühel moel;)
Ajasime niisama ka juttu ja mis selgus - meil oli kauges minevikus tädimehega ühine hobi. Kui ENSV sundriigistas vanaisa ehitatud eramu, siis vastu saime 1500 rubla aias kasvavate puude põõsaste eest ja lisaks suurepärase, kõigi mugavustega korteri 216 korteriga majas. Meie maja vastas oli täpselt samasugune. Mina, viieteist-aastane poiss, igavlesin talvehämus oma 10 ruutmeetrises toas, telekat polnud, makki veel polnud, õppida ei viitsinud ja vahtisin aknast välja. Täitsa juhuslikult läks pilk vastasmaja sadadele akendele ja ühes neist nägin tüdrukut kleiti üle pea tõmbamas:D Oh rõõmu, kribinal-krabinal leidsin vanaema teatribinokli ja nii saigi algust mu tutvus vastasamaja tegelaskonnaga. Mida kõike seal polnud, täielik sügisball;)
Tädimees elas toona kah Mustamäel, Vilde teel ja nende viiekordse vastas oli samasugune, aga "Viru" ehitajatele ühikaks antud. Mitte küll kõik paraadnad, aga mõned neist. Tädi kuulas suu ammuli, kuidas tädimees esimest korda talle paljastas, mida kõike seal soomlaste ühikatubades tehti. Kesse viitsis kardinaid ette tõmmata! Kord olla üks kergemeelne naisterahvas koguni rõdule kinni pandud. Talvel! Alasti! Ei siis teatud zoovolinikust midagi. Soomlaste purukumi, sukkpükste ja markade peale lendas kokku kogu pealinna liblikkond.
Nüüd mõtlengi, kuidas tädimeest ilma tädita üle kuulata, saaks inspiratsiooni;)

Pildil Kalevalapoikade tüttöüstävät kaugetest seitsmekümnendatest

Thursday, November 17, 2011

Kuidas valida endale õiget naist?



Valel on lühikesed jalad!
See tõde on absoluutne, sest ajakirjandus ei valeta. Täna hommikul lugesin;)

Pildil palvetab naine isetehtud altari ees endale pikemaid jalgu. Usk on oopium rahvale!

Wednesday, November 9, 2011

Puudega



Tuleb meelde lugu sellest, kuidas õhtul koputab talu ukse taga meeskodanik, kes ust avanud perenaiselt uurib, et kas puid on vaja. Andnud eitava vastuse, avastab perenaine hommikul, et taratagune puuriit on öösel minema jalutanud. Muidugi - puid ju polnud vaja;)
Aga mitte sellest puudest ei tahtnud ma rääkida. Mina olen vana, laisk ja paks, aga mõni on noor ja käbe ja kobe. Kui mina tahtsin 10 paiku voodisse kobida ja enamasti kobisingi, siis need teised kobisid voodisse 2-3 paiku öösel. Üks öö oli eriti kena, kui rootslastest seltskond saabus mingilt praasdnikult, lällasid mõningat aega veel basseini ääres ja siis kostus lõppakordina bassihäälne "godnatt". Sain vaevu sõba silmale, kui mind saabuvast unest äratas pisut kõvem "godnatt". Ei hakanud enam uinumist teesklemagi, kuulasin läbi lahtise terassiakna kümnekonna meetri tagant kostvat nahistamist-sahistamist ja siis ütles mees jälle "godnatt". Selle peale naishääl ainult itsitas. Sain kohe aru, et üks "godnatt" tuleb basseini-äärsetel lavatsitel ilmselt veel ja nii oligi;) Seega jaksasid kodanikud rootslased ookeani ja sumeda novembrikuu öö õhutusel ilmselgelt sama palju, kui mina kunagi nooruses. No mis sest poolest enam meenutada...:D
Mistõttu tundsingi end puudega, et mina magasin, aga võõramaalased elasid ja ärge tulge mulle nüüd seletama, et kesse sul keelas;)

Pildil reibas paarike, ilmselt peale esimest "godnatti"

Monday, November 7, 2011

Ikkagi kommunist



Naabri maaterrassi eraldavale piirdele ilmus rääkiv, punase ninaga pea, mis arusaamatus dialektis midagi küsis.
"Speak english!" kamandasin konkreetselt. Mille peale pea arvas inglise keeles, et ma olen norrakas. No muidugi, mis seal ikka, blond viiking nagu ma olen, sarviline loomult ja lootusetult. Kui peale sai selgeks tehtud, et estonians, muutus pea, mis kuulus rootsi pensionärile (tegi väga head tööd, teenis väga head palka, pani väga palju pensiks kõrvale ja nüüd tuuritavad mutiga mööda soojamaa-randu, talve jooksul kolmes kohas) väga kurvaks.
"Teil on ju seal väga madalad pensionid," kurtis ta, "selle eest ei saa kuhugi reisida."
Heitsin kiire pilgu terrassiukse peegeldusele - kas tõesti on mu pea ühe lennusõiduööga hallikarvavaliseks muutunud, et välismaalane mu pensi pärast muretseb?
"Ja siis veel need kommunistid!" kurtis rootsi onu, "nad on teie kodumaa paljaks varastanud, teed on auklikud ja aiad räämas."
Mul hakkas isamaa pärast päris häbi. Õnneks kutsus muti oma onkli hommikusöögile ja mina hakkasin järgmiste päevade programmi paika panema.
Järgmine kord huvitus onu eksootilisest tegelasest päeval, mil naasin mägedest jeebiretkelt.
"Kuidas teed olid?" uuris onkel ja pajatas kohe jutti pika jutu Küprose mägiteedest (paljureisinud härra, eksole).
"Jube auklikud ja tolmused," tunnistasin sulatõtt. "Aga mind see ei häirinud, ma ju vana kommunist."
Järgmine kohtumine naabrionuga oli lahkumispäeval, isegi jätsime nägemist:)
Et mu blogiloomingu austajannad nüüd ei ehmataks - pole ma olnud ei pioneer ega kommunist. A kuripatt jah - komsomol olin küll!

Pildil kontrollib naabrionu ega ta mutt ometi playalt puuki pole ahtrile korjanud.

Sunday, November 6, 2011

Pilvede peal



Kui õhulaevas eesistme toidulauakese oma rasvunud keskkohale lasin, et hommikusööki manustama hakata ja lauake nii tungivalt kõhtu soonis, et sööginauding pea kadus, sain aru, et pean taas magusahoogudega usinamalt võitlema hakkama. Ja ainult vesi, mullidega vesi! Veel ei saa ma aru, kuidas normaalsed inimesed saavad seda ühe-miili-asja teha lennuki tualettruumis?! Aga äkki äriklassis on kõik suurem? Kõik-kõik....

Pildil võitlevad nälginud reisijad toidujärjekorras.

Monday, October 24, 2011

Vene bandiit



Selliseks tituleeris mind hankija müügimees, kui hommikusel materjaliringil tema juurde astusin. Minu imestunud kulmukergituse peale loetles ta (ise räägib aktsendiga eesti keelt, aga nimi viitab lausa moslemi-juurtele): must nahkjope, mustad kindad, samuti kingad ja püksid, ainult soni on tumehall, palun vabandust;) Mina oleks meelsamini eesti ja ammugi mitte bandiit:)

Pildil kaks bandiiti. Vasakpoolne on kelleltki heleda mantli virutand.

Friday, October 14, 2011

Minu mükomaan



Nagu tuntud dietoloog Anatol Sügis ütles - suvel sööme rohtu, talvel heina ja mina hea õpilasena lisaksin - ning sügisel seeni!
Kutsiku ratsioon lisaks seentele on järgmine: arbuus (eriti koored), porgand, kaalikas ja jõusöödana pisut pedigree krõbinaid. Ilmselt seetõttu ta eelmise loomaga samaväärset turjakõrgust ei saavuta, aga ega kõik koerad peagi elevandid olema!

Wednesday, October 5, 2011

Kodusest loomapidamisest



Juhendmaterjal pesapunumist planeerivale naisterahvale:
vorstijupi pärast pole mõtet tervet siga pidada!
Ega ma seda ise välja mõtelnd, raadium vahendas;)

Illustreerival pildil otsib õnnetu vastabiellunu lubatud vorstijuppi.

Friday, September 30, 2011

Veel uudiseid sumorindelt



Kui torugeenius peale Helsinki Erottajanpuisto hostelis veedetud ööd tagasi oma emanda rüppe jõudis ja rumala peaga hakkas rääkima, kuidas hosteli segatoas kõrvalnaril mingi pika halatiga baaba norskas, võttis mehe hilinemisest nördinud, öösel iga kahe tunni tagant mehel helistanud ja torumehe kuuldevõime kaotanud telefoni tõttu suhtlemisnaudingust irrutatud abikaasa Gena vana Samsungi ja murdis selle konkreetselt pooleks.
Hommikul mulle helistanud torumehelt küsisin tema selget ja kõlavat, abielurõõmude ilmsest üledoosist pisut väsinud häält kuuldes, et kas ta ostis viimaks ometi endale uue telefoni - siis ta mulle oma sumoemandast lemmiku vägitüki paljastaski;)

Pildil torumehe abikaasa (all) murrab Gena Samsungi (peal)

Wednesday, September 28, 2011

Sumoriik Eesti



Kindlasti alustas ka meie sumosaadik Jaapanis Baruto oma tähelendu juba lapsena, tirides lasteaias vetsupottidelt veelaskmise nuppe! Helistas vastremonditud lasteaja juhatajanna ja teatas kiretul häälel, et teise rühma (lapsed 3...4 aastat) tüdruk olla rebinud laste vetsupotilt tõmbenupu:D Pole mitukümmend aastat samal alal toimides veel näinud ega kuulnud, et Gustavbergsi potilt eralduks nimetet nupp. Nüüd ongi vaid kaks võimalust - kas tehnika on aja jooksul märgatavalt kehvemaks jäänud või sirguvad Eestimaal sedavõrd prisked neiud. Ma eelistan teist arvamust:)

Paraku peab tütarlaps teisest rühmast kuni meie remondigeeniuse Gena saabumiseni üksnes reielihaste toel asjaga hakkama saama.

Monday, September 19, 2011

Kivijärve Helmi



Ei ole August Gailiti unustatud tegelane, on hotell kuutostie veeres, mis tegelikult küll vaid napilt motelli mõõdu välja annab. Järv on küll, kas ka pärle (helmi) korallidelt korjata saab, selles ei veendunud. Kõigepealt eksisin muidugi teelt, sest tagusin aadressi navisse sisse, ise kontrollimata, kas linn on ikka muudetud, no ja hakkasingi 62 kilomeetri kaugusele ööbimispaika sõitma. Sõitsin kilomeetrit 10 ära ja siis nagu meenus, et tellija sõnutsi sai objektilt hotelli veerand tunniga;) Uurisin navi ja nii oligi, kannapööre ja 23 kilomeetrit.
Vastuvõtuletis oli üks kole tädi, võtsin julguse kokku ja rääkisin temaga, soome keeles muidugi. Tädi, kes kangesti meenutas suvalist Dusja-baabat, rääkis ka enda arvates soome keeles ja me kumbki ei saanud teineteisest aru. Venemaa piiri lähedus on sinnakanti toonud karjade kaupa eestlastest veel odavamat tööjõudu ja nii me suhtlemegi omavahel. Kuidagimoodi sain ikkagi järvevaatega toa ja läksin võtit ümber sõrme keerutades ööbimiskohaga tutvuma. Esmamulje oli normaalne - suur tuba, konditsioneer, terrass lauakese ja toolidega, toas isegi veekeetja. Ühesõnaga tavaline kolmetärni-värk soodsa hinnaga. Arvamus soodsast ja meeldivast ööbimiskohast muutus mõne minuti pärast, kui ma vetsupotiga külili käisin;) Õnneks toetasin külje vastu seina ja päris põrandale ei pudedenud. Märgruumide ehituse-ja remondi spetsina tuvastasin, et kinnituskruvid, mis ühendavad potti põrandaga, olid läbi roostetanud ja minu 100+ kilo koos tuharalihaste tõmblustega viis poti ähvardavalt kreeni! Poti käest pääsenud, viskusin laia voodisse, kraamisin kõik saadaolevad padjad( Soomes nad veel raatsivad klientidele suuri patju peaaluseks anda) endale külje alla ja asusin pirukat närides telekat piinama, mispeale kuskilt salajaselt lennuväljalt tõusis õhku marutõbine pilv pisikesi põdrakärbseid, kes minu õhtuootest oma tahtsid:( Ega neid kaua kannatada saanud, küll üritasin ülekaalu saavutada ajalehega vehkides, teki alla peitudes ja kärbseid aknast välja ajades, aga lõplik või saabus ikkagi siis, kui võtsin kasutusel keemiarelva - seekordsel reisil aftekaks hangitud "Inverse" nimelise parfüümi;) Alkoholist uimastatud kärblased tegid kõrgema pilotaaži vigureid, kuid lõpp oli kõigil sama - fataalne maandumine tundmatul lennuväljal;)
Uni oli mul sügav kuni kella neljani varahommikul - siis asusid kõrvalkambrikesest teele kas rekkamehed või kodumaised Kalevipojad, köhisid ja tatistasid ning lasid vetsus ohtralt vedelat ja paksu puhastusseadmete poole teele. Tukkusin veel natuke ja seitsmest sättisin hommikusöögilauda, kus oli rõõm kohtuda kolme kodumaise Kalevipojaga (bermuudades ja plätudes) ja kahe Siiliga (kuuevarbalised, dressides ja tossudes). Kõiki mu välismaal ööbimisega seotud jubedusi kompenseeris Kivijärve-äärne 12 kilomeetrit teed objektini, mille ilu saatel ja Soome kana munetud toote röhatisi tagasi hoides üürgasin kaasa Smilersi Petsi-Marguse-Priidu ja Hendriku loole sellest, kuidas noored kuked, viis kasti õlut pagaasnikus, sõidavad Petsi vana bemmiga Yläjärvelle. Tuju läks kohe heaks ja peavalu kadus!

Pildil üritan üles tähendada märksõnu käesoleva blogikirjutise jaoks. Käsivartele on tätoveeritud Etelä-Karjalast põgenemise teekond!

Wednesday, September 14, 2011

Üle tormise mere



Lähen juba homme, ehk siis nii ei tuula. Ega ei viitsiks minna, pole see puhkusereis ega midagi, aga tuleb tagada rahavoogude õigesuunaline ja rohke vulin, pääsu pole!
Siblisin pool päeva mööda objekte, sõitsin ise uut kaubikut sisse (tulevad meelde mõisahärra ja süütu talutüdruk) ning pärastlõunaks tundsin, et aeg on hinge ja ihu kosutada, juua kohvikest ja näsida peekoni-sibula pirukat. A oh õnnetust! Veskis käis ka pealelõunal saba uksest välja. Sõitsin kodulähedasse Kohvi ja Klähvi, astun uksest sisse ja mida ma näen - pisikese kohvikuruumi on vallutanud kamp vitaalseid vanainimesi:D Sagisid ringi, otsisid kohta, mantli jaoks nagisid ja vetsu, kus käsa pesta. Kuidagi sain vanainimeste voogude vahelt oma tagasihoidliku tellimuse esitada ja just samasse lauda. No ses mõttes samasse, et kes teab, see teab:D No ma niisama intrigeerin;) Hakkasin siis sõpradele helistama. Muidugi vanainimeste jutuvada häiris pisut, aga samas tekitas ka tunde, et olen justkui sulandunud nende sekka, lausa anonüümne. Helistan ja helistan, aga nagu alati - kus vajadus kõige suurem, seal sõber kauge-kauge. Lõpuks ühe sõbra kätte sain, aga ta oli just nimelt füüsilises mõtes kaugel ja tuulemüha käis kaarega üle kõne.
Nüüd jõudsin koju ja hakkan kotti pakkima, ikkagi mitmeks päevaks minek.

Arvestades tormise mere ohtudega, valisin hoopis lennuki. Saatmas on naissõber. On ju kena?

Thursday, September 1, 2011

1. JA 109.





Esimene september on mul läbi aegade olnud eriline päev - koolipoisina tulin aktuselt, hiljem aftekalt või misiganes ja kodus ootas vanaema sünnipäeva-puhune karm laud. Stammvärgina oli liha, kapsas, kartulid, porgandid ja kaalikad. Jube hea kõhutäis! Täna istusime seitsmendikuga Kohvis ja Klähvis, lahendasime kooliaasta alguse puhul kanatäidisega pannkooke ja meenutasin talle ka minu vanaema sünniaastapäeva. Pärast käisin üksinda kalmistul. Kui Mammal kukkus 100, puistasin hauaplatsi täis ka sada küünalt - neid kõige pisemaid ja odavamaid;) Järgmisel päeval kokku korjamas käies tuvastasin, et pooled olid üsna kohe kustunud. Siis tuli meelde veel TPI esmakursuslasena vanaema sünnipäev, kui vanemad poisid meelitasid vaese kogemusteta ja rohelise oma kampa ja vanaema sünna asemel maandusime Nõmme tolleaegse resto alumise korruse kohvikusse, kus manustasime ilmatul hulgal alkohoolseid jooke. Hea lapselapse kohusetunne ajas mu mingil hetkel siiski mäest alla, vanaema juurde Vilde teele, kus terve kari sugulasi juba laua taga jauras, liha-kartulit-porgandit-kapsast-kaalikat hävitas. Kuna mul maailm keerles ja jalad tudisesid, kobisin teise tuppa diivanile pikutama ja konspiratsiooniks võtsin oma punetava lõusta ette mingi ajalehe. Vanaema tuli siis vaatama, et mida tütrepoeg ka teeb. Lehte loen, teatasin Mammale, a endal oli leht tagurpidi käes, mida Mamma prillidega teravdatud silm ka kohe märkas. No tuli üles tunnistada kõik alkoholiga seotud patud;) Süüa jaksasin ikka mõne aja pärast ka.

Pildil täiesti oordinaari vanaema sünnipäev.Laualt ei puudu loomulikult midagi, kõik on täiuslik!

Thursday, August 25, 2011

Antiikki-Anna ja Tom-Tom


Eile oli taas pikk Soome-päev, sedapuhku sõitsime itta, Vene piiri lähedusse. Torumees tuli varahommikul Naantalist, ütles, et kella 1st läks uni ära, ärevus tuli hinge;) Sõidame ja sõidame, kiirtee saab otsa ja kurk kuivab. Jama oli selles, et idasuunalisel teel on neid teeäärseid kohviputkasid märgatavalt vähem kui läänesuunalisel teel, aga lõpuks me ühe välja valisime, nimeks "Antik- Anna". Kohe täitsa hirm tuli peale, et kui antiikne see kohvipoe Anna olla võib, aga oli täitsa normaalne, siuke neljakümbine tädi;) Kohvi sai ise jaopärast kallata, tassid olid suured, heeringaleib soolane ja halvaakook magus. Kaua pold mahti jorutada, õhtusele laevale vaja jõuda, kimasime edasi. Lemi teeviita märkasin juba kaugelt, aga navi sundis mind otse sõitma, ei ma julgend vaielda! Kui aparaadi targal juhtimisel kruusateele pöörasime, teatasin torumehele, et seepärast ongi soomlased ralliässad, et igapäevaselt selliseid teid rullivad, aga kui mõne kilometri pärast navi meid metsa käskis pöörata, siis nii optimistlik enam polnud. Mõtlesin pärast igasuguseid toredaid nimetusi välja - "hundirada" ja vankritee" olid kõige viisakamad. Neli kilomeetrit metsateed, rohi kahisemas auto kõhu all ja oksad kriipimas külgi. Ümber pöörata ka ei saanud. Lõpuks jõudsime jälle mingile kruusateele ja siis oligi õige teeots. Kuna aparaat teatas, et sellise numbriga maja sel teel pole ja ta annab lähima vaste, mis oli maja nr. 120 (meil oli vaja maja nr. 156), siis arvasin, et paar kilomeetrit tuleb veel veereda, aga ena imet - 120st kohe järgmine oligi 156;)
Ida-Soome huumor! Kui tellijale navi peale kaebasin, ütles too, et seda metsavahelist teed on ta korra traktoriga läbinud ja pole kuulnud, et keegi seal sõiduautoga liigelnud oleks;)
Tagasiteel kosutasime end antiikse Anna juures (oli tõesti mõne tunni vanemaks jäänud).
Tellija rääkisime muidugi surnuks, septembrist hakkan taas Soomemaa teid triikima - uude talumajja tuleb katel, mis annab sooja nii elektri, päikese kui pelletite jõul.

Thursday, August 18, 2011

Toop viina



Täna poolteise silmaga Jaana Heeringsoni jalgu piiludes ja poole silmaga mälumängu jälgides sain teada, et toop viina oli tublisti üle liitri jooki. Olid ikka vanasti mehed - mitte lihtsalt rauast, aga roostevabast rauast - panid toobi hinge alla ja ei läind rooste mitte kriimu võrragi!
Kohe tuli meelde, kuidas ma 13-aastase poisikesena paar aastat vanemate jõmmide poolt "Tulukese" kohvik-baari meelitatult istusin julgelt baaripukile ja tellisin viina mahlaga.Anti ka! Aga Andruse õnn sai õige pea otsa, sest karm käsi krabas mul õlast, suitsu puhuti näkku ja jõhker hääl teatas, et ma istun valel kohal. Muidugi oligi nii, täitsa vale koht oli! Jõin oma viina ja mahla ära ning kobisin trolli ootama. Isegi mitte puust, vaid täitsa paberist poiss;)

Pildil kohvik-baar "Tuluke" seitsmekümnendatel. Mina istun keskel, pukil. Kohe tuleb kuri onu.

Monday, August 15, 2011

Kunstseemendaja



Hommikul 6.45 kuulen autoraadiost reklaami, et viime kokku üksikud seemne-ja munarakud. Tohhohhhh tonti, mõtlen, kesse vanal nõukaajal oleks nii julgelt lubada võinud, kohe oleks kinnimaja tee jalge all! Kui kunstseemendaja muidugi välja arvata - tema tohtis. Aga näe - meil on nüüd üksikute südamete klubid ja kliinikud, mis niimoodi peenelt öeldes erinevaid sugurakke kokku viivad! Tegelikult mul kama kaks, minu sugurakkude kokkuviimisega on niigi liialdatud, las nüüd värske veri vemmeldab:D

Pildil seemne-ja munarakk seemendamiskliinikus konsultatsioonil. Palju õnne neile!

Thursday, July 28, 2011

Innovaatiline tualettruum



Lasteaia tualettruumide remondi käigus ilmnes järjekordselt torumehe innovaatiline, stambivaba lähenemine kivinenud ja traditsioonilisse enesestväljutamise protsessi lõppfaasi - meilikasse pudenes kuri kiri lasteaia juhatajannalt, kes tavapäraselt tualetipotil istudes ei mõistnud hinnata mu torumehe pingutusi, mis tipnesid kuuma vee loputuskasti lubamisega, mis omakorda kahetsusväärsel kombel kõrvetas juhatajanna kanni. Issand Jumal, ma ütlen, kui see veel meesterahvas oleks olnud! Kotikutelt karva maas ja pekkis!
Homme varahommikul, enne kukke ja Koitu, saadan torubrigaadi külma vett otsima.
Soomes Koidust Ehani veheldes proletariaat täitsa käest läind.

Pildil määrib torumees lasteaia juhatajanna peffelit jahutava määrdega, mille täpset koostist ma kahjuks ei tea. Maitses küll hästi!

Saturday, July 23, 2011

Ilmateade



Istusime just isamaale puhkusele saabunud ulgueestlasega Kadrioru staadioni taga asuvas pisikeses kohvikus, nautisime sooja ilma ja noorsportlaste trimmis lihaseid ning prinke peffeleid (tema poiste, mina muidugi tüdrukute).
"Kui ma Eestimaale jõudes laevalt maha astun, hakkab alati vihma sadama. Iga kord!" kaebles ulgueestlane.
"Isamaa nutab," mõtlesin mina. Vaikselt.
Kuumalaine kestab, vaheldub pisaratega.

Pildil on kohalikud ulgueestlasest vihmameistri puhkuste perioodiks puu külge aheldand. Las kallab, raisk!

Saturday, July 16, 2011

Müügikuulutus



Saanud õhutust meediakärast, et Soomes on suhkur odavam, ostsin 10-kilose paki Kaarina Prismast. Kilo hinnaks tuli 0,78 eurosenti. Hõõrusin rõõmust käsi, kui järgmisel päeval Selveris meie hinda nägin - 1,45 € kilo:D
Nüüd tähelepanu - hakkan spekulandiks: müün eurosuhkrut kilohinnaga 0,79 € kilo, kojutoimetamisega. Enesepaljastamise hind - 100 € kilo! Kaalumine tellija vahenditega.

Pildil üritan ühel jalal seistes meeldivale naistellijale muljet avaldada. Suhkrupakk on parempoolses põuetaskus.

Monday, July 11, 2011

Narkomuulad



Eile saatsin muulad teele. Kolm muula. Kaubikuid oli üks ja 30-kiloseid kotte helehalli pulbriga lugematu hulk. Loomulikult sai Soome toll vihje ja esimesena praamilt magasõitnud kaubik tõmmati punasele rajale. Minu enam-vähem umbkeelsed (torumees on kahe kuuga õppinud vältimatult vajamineva väljendi "putkimies") ei saanud muidugi ühestki tollimeeste esitatud küsimusest aru ja olid miskipärast minu peale pahased. Miks nad mulle ei helistanud (kaubiku küljel ja tagauksel on suurelt mu telefoninumber kogu ilmale vaatamiseks), jääb sügavalt arusaamatuks. Kui tollimees oli helehalli pulbrit sõrmede vahel hõõrunud ja nuusutanud, lasti vintsutatud töömehed minema. Mingu aga pealegi Muumimaale!
Tänaseks hommikuks olid mehed sedavõrd rahunenud, et meenus ülemus kaugel kodumaal ja nii nad mulle kaeblesidki. Järgmiseks reisiks annan lepingu koopia kaasa. Ja vaadaku siis ise, mida nad "Perlfixi" asemel kottidesse ajavad;)

Pildil kontrollivad tollitöötajad muula laadungit - tonnide viisi helehalli pulbrit.

Monday, July 4, 2011

Ülestunnistus


ETV "Eesti mängu" vaatan ma ainult Jaana Heeringsoni jalgade pärast. Ausalt!

Pildil Gaute ja Jaana ristküsitluse võrgus

Saturday, June 25, 2011

Jõuk



Kolm korda luban arvata, miuke minu omaks sai:) Karm kamp, onju?

Wednesday, June 22, 2011

Aruanne ekskursiooni esimesest ja ainukesest päevast



Soome radikad käisid Eestis ekskursioonil. Korraldaja süül kahjuks akendeta kaubikus. Millest nad nüüd muljetavad? Korraks avati ka kaubiku uks - siis, kui Soome-poolne tolliametnik võttis sisse ronida ja isegi katsus paari radikat. See oli ülim õnn!
Tellisin Soomes ehitatavale objektile radikad, Soome toodang. Uurisin hankijalt, et kas poleks mõttekam juba sealt laost otse objektile vedada. Ei, oli vastus, toome ikka Eestisse ja saate siit kätte. Järgmisel päeval olin lao ukse taga, tõstuk ajas alusetäie radikaid kaubikusse ja sõit läks üle-lahe tagasi. Ilm oli vähemalt ilus ja radikaid patsutanud tollitöötaja tuhar prink;)

Pildil radikad. Korraks lasti kaubikust välja ka - pissile!

Thursday, June 9, 2011

Roadrunner



Saatsin vanima lapse enda asemel Soome, ise ei viitsind minna;) Et sarnasus oleks suurem, siis enda autoga kah. Ta oma vana Outlanderi jättis mulle hoovi, aga targu võttis dokumendid kaasa, mine seda isa tea!
Helistan lapsele pealelõunasel ajal ja arendame dialoogi:
M:"Kihutad sajakahekümnega?"
T:"Sajakolmekümnega ja kuule, kompuuter ütleb, et sõita saan veel 104 kilomeetrit."
M:"Palju veel sadamani on?"
T:"Maitea, miskit sadakaksknd."
M:"Kiiret pole, lase tempo alla - võtab vähem benssu, sõida sajaga!" (Sal-Saller tuli meelde)
T:"Ei ole niiiii, onväää?"

Nii tunnikese pärast helistas sadamast ja teatas, et kui kiiruse oli alla lasknud, hakkas bensiini juurde tulema:D
No tegelikult hakkab kompuuter siis rehkenduma ökonoomsema sõiduviisiga lisanduvaid kilomeetreid ja nii oligi tal sadamas veel 34 kilomeetrit varuks, jõuab minu juurde küll:)

Pildil üritab mu sadamasse jõudnud ilus, blond ja boheem tütar auto salalukku aktiveerida. Kuidagi ei õnnestu! Help!!!!

Friday, June 3, 2011

Joodik



Istun Superstari sabas, pehme peal ja minu ümber on valgunud neli tüüpi, kes kauplusest ostetud õllekohvri on hoolimatult lahti rebinud ja kolmandikliitrine purk käes, rääkides üksteisest üle ja läbi üritavad ülemusele ja tööandjale selgeks teha, kui kõva töömees neist keegi oli. Eks kaks nädalat nulltolerantsi on mõju ja muljet ka avaldanud. Siis ilmub meie idüllilisse ja maalilisse kompositsiooni vormitriibu ja rinnamärgiga tegelane, kes trügib MINU ette, vaatab MULLE otsa ja etteheitval toonil teatab MULLE, kel pole käes isegi mitte sõrmust, rääkimata plekkpurgist, et nende laeva kauplusest ostetud jookide tarvitamine laeva baarides ja restoranides on keelatud, kas ma seda siis tõesti ei tea??
"Ma ei tarvita ühtegi jooki", vastan süüdlaslikult väikeseks-väikeseks kahanedes ja pilgutan justkui kaastunnet noolides oma kauneid pilkupüüdvaid ripsmeid....

Te ei kujuta ettegi, mida pildil olev tööline selle õllepurgiga VEEL oskab teha!

Sunday, May 29, 2011

Abitööliste eine



Reedel pidin tagasireisile kaasa võtma tudengipoisi, kes va rumeenlasega samas kategoorias - värvis ka harjaga keldris seinu;) Poiss oli pisut tõbiseks jäänud. Ootame reedeõhtuselt rohkes autojärjekorras ja ma näitan poisile check-in kassade kohal jooksvat tulikirja, et väljamüüdud. Muigan ka veel ja hirmutan, et ega sulle ka kindlasti piletit jatku. Poiss mul ennegi abitöödel käinud, jõulude aegu oleks peaaegu koos torumehega Helsinkisse ööd jäänud veetma, aga siis ikka jalamehe pilet oli. Seekord vastupidi - minul ja autol oli Tallinnast võetud pilet ilusti olemas, aga jalakäija piletit neetu! Kassatüdruk vaatas meid hindavalt ja teatas siis kuidagi kõheldes - tegelikult veel business lounge´i pileteid on. Kallis see on, tahtsin ma enne põrsa ostmist seda ka näha? Kuulnud pileti hinnaks 120 raha, teatasin kategooriliselt, et nii palju on liiga palju;) Poisil venis nägu pikaks ja samas tulid ka mulle realiteedid meelde, et kui poiss jääb nüüd sinna, pean niikuinii maksma ta hotelli ja värgid. Teeme pooleks, pakkusin ja muidugi oli abitööline nõus:D Laevalepaigutamist oodates tegi noormees mulle kui vanemale kodanikule ja lisaks veel ülemusele ettepaneku, et ta võib ise tekipiletiga reisida ja mina mingu kui business-man. Keeldusin suuremeelselt, seda enam, et poiss oli poole piletist ju ise maksnud. Seda keeldumist pidin pool tundi hiljem kibedalt kahetsema, kui suures laevas polnud ühtegi vaba istekohta, küprokimehed ja abitöölised magasid raskes joobes koridoride põrandatel, istusid treppidel ja kõlistasid raha mänguautomaatide ees. Reede!
Lõpuks sain pool tuharat toetada parfüümikaupluse ees koridoris vonkleva pingimoodustise peale, neegrinaise kõrvale. See oligi ainus boonus:) Poole tunni pärast helistab äriklassis reisiv abitööline ja uurib, et kus ma olen ja mida teen. Tuligi ülemuse ja tööandja juurde, seisis mu kõrval (istekohti ju polnud) ja kaebas ärklassi rasket elu:

-lisaks pardakaardile küsiti ka dokumenti (poisil olid värvipritsmed pusal, juuksed tolmused ja töötossudest ma ei räägigi);

-kui mees toidukõrvaseks piima soovis, siis vaadati teda nagu metselajat ja pakuti teine klaas punast veini;

-kõrvaldiivanil losutas venekeelne kodanik (ülikonnas ja lipsuga), kes sigarit tõmmates (äriklassis on lubatud?) ärilehe lugemise asemel kõikse aeg minu töömeest häbematult vahtis ja kaaslasele midagi kommenteeris (poiss ei mõista vene keelt, ei saanud aru);

Nii hakkaski noormees oma teenitult kättevõidetud positsiooni häbenema ja tuli minu juurde seisma. Kui Eesti levisse jõudsime, pajatas ta pikalt-laialt oma pruudile uut staatust, loodetavasti oli kodune vastuvõtt ärimehe-kohane!

Pildil korraldavad äriklassi reisijad piima puudumise vastu protestides rahumeelse, vägivallatu aktsiooni. Minu töömees jõudis varjuda.

Wednesday, May 25, 2011

The man with the golden card



Tallinkil on selline tore teema nagu Club One. Hakkad aga pronksist pihta ja piisavalt Soome -vahet rabeledes jõuad kullani. Mina olengi nüüd kuldklient;)
Muidu ehk tühja sellest (tegelikult on ka pileti maksumus küllalt oluliselt odavam tavakliendi hinnast), aga minu jaoks tähtsaim on see, et kuldklientide autod paigutatakse laevale nii, et nood saaksid esimeste hulgas maha sõita. Kui esmaspäeval esimese laevaga minna, siis on see nagu töölisasula buss - tuubil võõrtööjõudu täis ja kolm autodekki nende plekist sõpru samuti. Kõige kauem olen sõitnud Helsinki sadamast esimese foorini (ca 1 km) 50 minutit! Kui lisada veel laevas vahtimine kolmandal autodekil, kuni alumised kaks tühjaks sõidavad, siis kokku võib tühi ootamine olla üle tunni.
Et tööde maht hakkas tasapisi üle pea kasvama, värbasin endale moodsalt öeldes projektijuhi, kes oma väikekaubikuga kord nädalas vedudega aitab ja lisaks tõi ta kaasa ka kaks töömeest. Länsisatamas läksime kassast läbi nii, et mina oma autoga ees ja tema sabas. Seisame kõrvuti radadel ja vaatan, et mida kuradit, tema auto peegli üljes ripub kuldklienti tähistav lapakas, et laevalepaigutaja teaks teda ettepoole sokutada;) Kuigi meil oli üks pilet (minu ostetud), kus mõlemad autod ja inimesed peal ja läbi läksime samast kassast. Eriliselt humoorikaks muutis asja tõik, et mees oli viimati Soomes käinud aastal 2001 :D
Pärast tsekkisin järele - tõesti, selle reisiga saingi staatusepunktid kokku ja nüüdsest saan nii Soome kui öösel koju märgatava ajavõiduga:)

Pildil Valge Laeva autojärjekord, ma ootan loomulikult kuldses reas!

Tuesday, May 24, 2011

Rumeenlane, va valevorst


Tellija kiidab mu mehi. Et kõvad rügajad ja no problems. Tegelikult üks ikka oli. Nagu töömehed ikka, tikkus proletariaat vennastuma kohaliku abitööjõuga (tassis prahti, värvis põrandaharjaga keldris seinu). Ülemaailmsest revolutsioonist ja kirjaoskamatuse likvideerimise programmist rääkimise asemel arutasid kodanikud miskipärast hoopis peremeeste jagatavate rahaliste hüvitiste teemal ja minu muidu nii kannatlikud ja firmatruud töömehed (välja arvatud eriti truu torumees) võtsid üles kiunu, et rumeenlane, kes elab kuuris, saab nendele lubatud tunnitasust pisut rohkem.
Egas midagi - kui tellija oli töömeeste kiitmisega jõudnud sinnamaani, et kas nad minult ka piisavat rahalist hüvitist saavad, võtsingi teema jutuks, et muidugi, aga miskipärast rumeenlane, kes elab kuuris (tassib prahti ja värvib põrandaharjaga keldris seinu), saavat minu oskustöölistest kõrgemat tunnihinda.
Ja mis selgus! Tegelikkus osutus hoopis roosamaks - rumeenlane, va valevorst, saab tegelikult hotelliomanikult ca kolmandiku vähem minu meestest.
Aga äkki oli midagi töömeeste omavahelises kommunikatsioonis tõlkes kaduma läinud????

Pildil võõrtööline, kes ilmestab enda puhkehetke enesekriitilise plakatiga - tõesti, milleks valed?

Nulltolerants


Vaevalt olin objektile jõudnult kondid lahti sirutanud, kui torumees oma sagris pea aknast välja pistis ja päris:
-Pivo prinjos?-

Samas ronis autost välja värske liha, uued ja veel sagrisemad tüübid (ei leia enam Eestist ehitajaid, ei leia!), kellele ma sõites olin just selgitanud, et meil on kogu tööperioodi vältel alkoholi suhtes nulltolerants:D

Ehh, olen oma töömehed ikka ära hellitanud, pean karmimaks ja kapitalistimaks
hakkama.

Pildil tööhoos torumees. Köis on kaelas mitte seetõttu, et torumehel oleks raskest tööst või ebaregulaarsest perekonnaelust tingituna suitsiidsed mõtted, vaid seepärast, et ta objektilt minema ei jookseks. Vundamendi sees on rauast
rõngas!

Thursday, May 19, 2011

Räpane isane


Üle tee tormas kassiroju, poolik sabajupp võidukalt püsti, pidi veel autogi alla jääma.
-On ikka kass, porine kah veel,- ütles proua hotelliomanik õrnal häälel. Neil seal BB majutuses mitu kassi ja üks koeranähvits ka lisaks.

-Räpane, tähendab isane,- järeldasin mina deduktiivselt ja miskipärast tuli meelde saunapõlg torumees.

Pildil kass, isane kass.

Tuesday, May 17, 2011

Paadipõgenik


Paadiks on küll Tallinki Star või lausa Superstar;) Viisin Soome lisatööjõudu. Üks neist, 21-aastane noormees, oli lausa koolitatud ehitaja, vehkis diplomitega ja puha. Leppisime Tallinnas tunnihinna kenasti kokku, aga objekti nähes lasi poiss püksi (liiga keerulised tööd), elamistingimustega tuvudes (neli seina, põrand, lagi ja toas neli voodit, millel madrats, tekk ja padi, lisaks küttis tellija oma teises majutuspaigas minu töömeestele IGAL õhtul sauna), lasi poiss sedapuhku juba pükstest mööda ja kiirelt uurind, et temast kaks korda vanemad ja kolm korda kogenumad mehed saavad temale lubatud tunnipalgast mõne euro enam, esines nolk ultimaatumiga - kas sama palk või rohkem, siis ta veel KAALUB jäämist:D Võtsin tegelasel kratist kinni ja vedasin teiste töömeeste juurde - näete - poiss, kes pole veel millimeetritki kruvi kipsi keerand, tahab teiega võrdset palka. Mehed hakkasid kurjakuulutavalt mörisema. Poiss jäi minust küll tänavale maha, midagi nad seal veel klaarisid, aga õhtul töömehed helistasid ja teatasid, et algaja töömees oli asunud võõras linnas rongijaama otsima, et Helsinkisse valgele laevale sõita;)
Nüüd olen hommik otsa töömehi otsind, aga ainult nolgid haagivad otsa. Oh häda ja õnnetust selle saabuva ehitusbuumiga!

Pildil Soomest naasvad, elamis-ja töötingimustega rahulolematud kipsimehed.
Laevapiletiks raha ei jagunud, tulid jala.

Wednesday, May 11, 2011

Isikliku hügieeni mõjust inimese karmale


Peale kümnepäevast tööperioodi (mil loomulikult järgiti töö-ja puhkeaja seadust) sõitsid töömehed kodumaale puhkama. Roolis meie kaubikuvanurit muidugi kuulsakskirjutatud torumees. Niikut Helsinki linna piir saabus, hakanud bensunäidiku tuluke vilkuma ja torumees pidas tarvilikuks paaki täita. Bensukast kiirteele väljapööramisel eksisid vennikesed rajaga ja kukkusid uhama vastassuunas. Mäletate thrillerit "U-turn"? Vot nii juhtuski, et seltskond eksis naabrite pealinnas korralikult ära ja sadamasse jõudes võis vaid laevale järgi lehvitada. Helistasid mulle ja muidugi saatsin nad kassasse pileteid järgmisele laevale ümber vormistama. Helistavad tagasi ja teatavad õrna häälega, et kõik on korras, kassas oli istunud isegi venekeelne tütarlaps. See pole kaugeltki kõik.
Pool tundi enne laeva väljumist jälle telefon tiriseb ja ma mõtlen, et noh, küllap teatavad, et istuvad laevas ja libistavad olutit. Telefonist kostub hoopis venekeelne hädakisa, et passid võeti ära ja toll tuustib kottides ja neil on peal ebaseaduslikult omandatud mööbel ja kohe pannakse nad vangi ja teatagu ma nende naistele, sest telefonid võetakse ju vangipandutelt ära.
Lühidalt oli jama selles, et sadamas tiirutades(seal kuradi pekkad ju ehitavad kogu aeg ja muudavad neid laevalesõidu skeeme) mõlkisid võõrtöölised ära mu vana kaubiku (ikka täitsa auk on külje sees) ja ehk selle rähklemisega tõmbasid endale tollimeeste tähelepanu. Vaadati läbi kotid (haisev must pesu ja tööriided), kamandati ka kaubaruum lahti, aga see oli tuubil täis tellijalt lunitud vana mööblit. Käisin nüüd kaubiku kahjusid hindamas ja nägin siis ka salakaupa - mina küll aru ei saa, miks pidi seda Soome läänerannikult Tallinna vedama. Aga toll nõudis muudkui paberit selle kohta, ei omandiõigus on minu meestele üle läinud ja ega ometi pole Soomemaal vargil käidud. Palusin siis tellijal suhelda tollimeestega ja veerand tunni pärast olidki mehed päriselt laevas.
Torumehel igatahes värisesid nii käed kui jalad ja mul tuli talle tükk aega kinnitada, et peale puhkust Soome tagasi sõites teda kindlasti enam mingid ootamatused ei ähvarda, sest mina sõidan siis koos nendega. Muidugi, kui nad ei kavatse kontrabandi siit sinnapoole vedada.
Seega kõik torumehed, keevitajad ja mördiööbikud - isikliku hügieeni mõju meie karmale on tähtsam, kui keegi arvatagi oskab!

Pildil torumees naistele rõõmuks tiirutamas võõras linnas. Dokumentideta.

Saturday, May 7, 2011

Eurojõgi

sell

Käin nüüd iga paari päeva tagant jõge süvendamas, et voolusäng ega -suund ei muutuks. Nimelt renoveerime Naantali vanalinnas, Muumimaa lähistel, pisikest perehotelli. Mehed on majutatud samasse, ainult pesemisvõimalused on veetorustiku renoveerimise tõttu kasinad. Sestap pakkuski tellija, et tema teises majutuspaigas saavad töömehed peale päevatööd saunas käia. Saabusin neljapäeva õhtul just saunaajaks, aga objektil võttis mind ikkagi vastu köögis askeldav torumees, kes mu küsimusele, et miks tema saunas pole, vastas stoilise rahuga, et ega mees end iga jumala päev pesema pea:D Muidugi, karu ka ei pese ja kõik kardavad!
Täna koristasin kodumaad. Ühtlasi peeti ka sõbra sünnipäeva ja austati tema mõisaparki. Mõisa päris sõber isalt, kes koolipoisina osales Vabadussõjas ja sai kingituseks mõisa ja lahmaka maatüki. Seda maatükki me seal kasvavast metsast puhastasimegi. Sauna sai ka.
Saun oli mingis puhkekeskuses ja kuigi kõik teised kiitsid, et hea soe ja lausa kuum, pidin mina sauna laitma, sest ilma õige õhu peale-ja äravooluta ruumi saunaks nimetamine on ilmne liialdus. Keegi muidugi mind ei uskunud ja mõned käisid kohe mitu korda.
Tagasiteel rääkis endine Suur Ehitusülemus Vasalemma poest möödudes loo, kuidas sama kaupluse vastuvõtmise ajal, kui komisjon oli kohal, mapid tähtsate paberitega vastu kõhtu surutud, hakati veel viimase hetke tööna teisaldama soojakut. Zil-kraana viskas tropid, treiler sõitis alla ja soojak kerkis maast. Kui soojak oli maast juba meetri jagu kerkinud, avanes uks ja
sellest väljusid kaks purjus töödejuhatajat, keda soojaku kõikumine oli viinauimast äratanud. Kukkusid nad muidugi kõrgeaulise vastuvõtukomisjoni ette ehitustolmu sisse kõhuli. Kauplus olla ikka vastu võetud;)
Nüüd pea valutab (lõkkesuitsust ja ventileerimata saunast), aga meel on helge (Eurojõgi voolab õiges suunas).

Pildil torumees, kolmandat nädalat komandeeringus.

Monday, April 25, 2011

1903


See EI ole rumal number! Kindlasti ei tähista see ka mu parteisse astumise aastat, nomiste arvasite?! Erakonnastusin ma ikka 21.sajandil. Arvab keegi ära? Eks ma alustan siis sellest, et poeg lõpetab gümnaasiumi ja loomulikult aeti kokku lapsevanemad. Ikka see kesklinna kool, südalinna parkimine ja klassiruumis ahnelt niuetest haaravad toolid koos lauaklapikesega. Kirjutasin üles järgmised märksõnad:

-2 inimest
-briljandid
-pross
-catering
-lilled
-kõne
-lennu annetus

Kõne peab tuntud luuletaja-lapsevanem, kõikide kulutuste summa edastatakse vanemate listi. Ei taha kohe mitte vaadatagi!
Kõne osas on nüüd selgus, muude märksõnade peal katsetab iga lugeja oma intuitsiooni ja rikutuse astet;)
Pealkirjaga on asi proosaline - kui mobiiliga parkimiskorda selle alustamise osas mäletasin briljantselt (tuleb saata autonumbri ja parkimistsooniga sõnum), siis autosse roninult üritasin korduvalt saata erinevates vormindustes sõnumit numbrile 1903 Ei midagi, ei ühtki sõbralikku vastusõnumit, et minu rahakotist väljavoolavad eurod on tõkestatud sõnumitammiga. Viimases hädas helistasin gümnasistist pojale - muidugi oli tal kõik teada ja selge: helista sellele numbrile, vana tobu, sain kuulda päeval kirjandiga ühele poole saanud noorelt geeniuselt.

Jahhh, uus põlvkond - seda tuleb nagu rahet.....


Pildil lapsevanemate koosolek, kaaviar voolas ojadena.

Tuesday, April 19, 2011

Roosad kotid



Nii mõnigi kaasblogija on otsekoheselt öelnud - aitab nilbustest, mees! A ma kohe ei saa, elu ise jooksutab nilbeid teemasid ette. Nagu näiteks täna.
Et munapühi puhtalt ja kuivalt vastu võtta, kraamisin terve nädalavahetuse hoovi - lammutasin nurgataguseid jäälaamu ja riisusin oma 150 hektarilist muruplatsi. Prahihunnikud kõrgusid kui hüljatud püramiidid, aga ega need ju hoovist ise minema jaluta. Nagu viimastel aastatel ikka, jagas Nõmme LOV kotte, roosasid kotte. Astusin teenindussaali ja mida ma näen - kotijärjekorras üksnes mehed! Kusjuures mina tundusin veel kõige noorem olevat. Nii seisingi kannatlikult mõned minutid teiste vanameeste seas, et saada endale sellekevadised roosad kotid. Oeh, ma kohe ei saa, mõte läheb JÄLLE asendusliikmele!
Muide, teksti pealkiri oleks sama hästi võinud olla "Konna aed". Muidugi, kui poleks neid kuradima roosasid kotte....

Illustreerival pildil roosad kotid. Koos voorusevööga. Mida kahjuks LOV ei jaganud:(

Sunday, April 17, 2011

Asendusliige


Selveris poodeldes märkasin Kroonika kaanel tuttavat nägu - koolivend Leinatamme olevat kena noorikuga nähtud. Mõelge, ma ütlen teile, mõelge nüüd natuke - kui Tarts sai Riigikokku, siis loomulikult on talle maisemate mõnude jaoks vaja asendusliiget, sest ega rahvasaadik enam siivutustega toimetada tohiks, olgu need nii noored ja ilusad kui tahes. Selge see, et Kroonika vinnilised votugraahvid tabasid neidisega mõnulemas Leinaka asendusliikme, rääkimata juba asendusliikme asendusliikmest, millest me SEEKORD rohkem ei räägi. Seega - Tarts, ära muretse, rahvasaadikuna on peamine, et käsi tõuseks!

Pildil tundmatu asendusliige kaasliikmega Kakumäe rannas päikeseloojangu ootel.

Monday, April 11, 2011

5D


Kristiine Keskuses on nüüd 5D kino. Et lisaks nägemismeele erutamisele erutatakse kinokülastajat ka kõigutamise, pritsimise ja õhkõrna kõdistamisega. Minu rikutud meeled kujutasid kõike nimetatut elavalt ette ja jah, järgmiseks palun ekraanile pornofilmi 5D formaadis! Kinokülastajaile antakse küll prillid, aga võetakse ült kõik riided. Kinno minnes ei tohi unustada puhast pesu! Veel tekkis küsimus, et kas naiste rinnahoidja suurusnumbril kah 5D-värgiga mingi seos on? Help, pliiizz!!

Pildil 5D filmi avakaader. Kõik ilus on veel ees!

Thursday, March 31, 2011

Rinnast võõrutamine II


Rinnast võõrutamise projekti raames käisin Soomes naisi vaatamas. Natuke vaatasin üht remonditööd ka - suur talumaja vajab küttesüsteemi vahetust. Moodsa aja vidinad viisid asjalikul häälel kamandades täitsa ukse ette kohale ja peatselt tutvusimegi kohaliku veterinaariga, kes osutus kolme lapsega üksikemaks. Seda ütles ta täitsa ise, ilma pinnimata;) Kogu aeg vabandades (et maja on sassis) ja laste otsa komistades (need tiirlesid nagu kassipojad kogu aeg jaluś, ise vahetpidamata lõuates) vedas tubli soome naine meid toast tuppa ja keldrist pööningule. Kui algul suhtus ta võõrtööjõusse pisut kahtlevalt (et venelasest torumees), siis peale minu maagilistesse silmadesse vaatamist ja valeliku suu kuulamist oli ta valmis meile kiirkorras kukleid (pullat) küpsetama ja kohvi pakkuma. Lõpuks silitas mul selgagi, et olla keldris tolmuseks saanud. Küll ma tean!
A meil oli juba kiire, sest tagasi-laev ootas ja kodumaa kutse on igasugusest kulinaarsest meelitusest või armuhüüust tugevam.

Pildil hobuse (täku) rinnast võõrutamise katse.

Rinnast võõrutamine

Lugesin, et rinnast võõrutamisel tekkivat imikutel tigedusehood. Mul tekiks rinnast ja vagiinast võõrutamise korral lausa raevusööstud! Tea, kas peaks perearstile pöörduma??

Pildil isase inimese rinnast võõrutamine. Jube, juuubeeeee...!

Thursday, March 10, 2011

Kohv ja Klähv


Täna oli pidupäev. Armand tellis oma kindla taksi järgi suure kruusi piimaga kohvi, sooja ja krõbeda viineripiruka ning muidugi pumpernikli ega unustanud samas kohvikuneiule ilusat naistepäeva soovimast. Ikkagi vana kooli mees! Või vähemasti meeldis Armandile endast nõnda mõelda. Viis aga ostetu lauda, võttis ajalehenagist lugemiskepi otsa aheldatud värske "Ekspressi" ja jäi siis kõhklevalt leti ette seisma. Misseals ikka, täna võib, arvas mees ja pelglikult üle õla kiigates esitas letineiule veel ühe tellimuse. Nii tekkiski suure kohvikruusi kõrvale matsakas brändiklaas, põhjal värelemas ebaproportsionaalselt tilluke rosinaviha-tilgake. Veel koukis Armand taskust suureekraanilise "Samsungi" telefoni ja sättis ninale lugemisprillid. Igaks juhuks vajutas ka ekraani helendama, et ega mõnda kõnet pole mööda lasknud. Nagu mulle kümneid ja kümneid kõnesid päevas tuleks, pahandas ta seepeale iseendaga ja krabistas ajalehega. Kohv auras, viineripirukas oli soe ja pumpernikkel tundus krõbe - elu nigu lill! Armand toetas selja vastu sooja ahjukahhelit ja tassist lonksates lasi pilgu napis kohvikuruumis uitama. Paar lauda edasi, akna all, istusid kaks mutti ja rääkisid valjul häälel kellegi kolmanda vähjahaigusest. Seda juttu ei tahtnud Armand kohe mitte kuulata. Kõrval, ka aknaaluses lauas, istus viks vanamees, korralikult viigitud püksid ja hoolega viksitud talvesaapad jalas. Kunagi ammustel aegadel oli Armandi naise armuke, kellega mees juhuslikult Laari mendis kohtunud oli, möllinud tema naisele, et sinu mehe löntis ja olematute viikidega pükse ei kannaks ta ise ka mitte sõnnikuviskamisel. Miskipärast jäi see Armandile meelde ja kui saabus selline aeg, et ilma viikideta pükstega võis käia nii kinos kui teatris, pulmas ja matusel, tööl ning puhkehetkel, siis Armand eelistas igal juhul, ka koduseinte vahel, käia viigipükstega.
Peatselt saabus viksile vanamehel toetust kahe sama viksi taadi näol ja vinks-vonks ätid nagu nad olid, tellisidki nemadki klaasikese kangemat. Armandil oli pokaali põhjas vaid tilgake, kruuski hakkas kohvist tühjaks saama, aga pumpernikkel oli veel krõbistamata. Kõrvallauas käis elav keskustelu:
"Ma käisin oma naisega teatris!" teatas esimene taat.
"Mind vedas moor Raekotta kontserdile," kehkles teine.
"Aga me Lainega käisime orhideede näitusel!" tunnistas kolmas häbelikult.
Siis nad vaikisid sügavmõtteliselt, tuiutasid aknast räpatand lumehangi vaadata, kuni esimene tõdes: "Mehed muutuvad vananedes kannatlikumaks naiste veidruste suhtes."
"Jah," nõustus teine.
"Ealised iseärasused," arvas kolmas, mispeale vaadati jälle kaua ning kannatlikult aknast välja.
"Tõsi, mis tõsi," muigas ka Armand vuntsi, krabas laualt oma "Samsungi" ja kannatlikult nuppe muljudes asus numbrit valima. Aaza-Lea numbrit muidugi.

Pildil kolm kõbusat taati "Kohvis ja Klähvis" Keskmine käis orhideede näitusel.

Tuesday, March 8, 2011

Naistepäev


Juba eelmisel nädalal otsustasime meestega tähistada seekordset naistepäeva suurejooneliselt - et kutsume kokku kursaõed ja teeme neile tassikese, pitsikese ja õiekese. Tahtmine on taevariik, teadis mu neljaklassilise külakooli-haridusega vanaema. Kui eile iseendale lubatu meelde tuli, oli lootusetu kasvõi ühtegi kursaõde kokku saada. Istusime sõbraga kurvalt tema kontoris ja ainuke, mis meelde tuli, oli võimalus tellida raha eest erinevaid teenuseid osutavaid tütarlapsi. Pangu ainult viisakad (mitte tööriided) selga ja istudes hoidku jalad ja huuled koos. Huuled seepärast, et lollusi ei räägiks. Mida te siis mõtlesite?!
Kui ma keskpäevaks pisukese hilinemisega Veskisse jõudsin, vitsutas sõber hernesuppi süüa, aga naistepäevaliste saba ulatus uksest välja, sõna otseses mõttes! Ühtki tütarlast - ei tasuta, ei tasulist - ka tema lauas ei paistnud. Minu suunava küsimuse peale ulatas ta muheledes mingi ajakirja, tagumine kaas ülespidi. Tagakaanel olid fotoaparaadid, aga esikaanel paljas tüdruk ja suur kiri - Playboy.
Sõber on mul kaval mees - koju ajakirja tellida ei julge, siis tellib tööle. Kogu post laekub loomulikult peadirektori sekretärile, kes aga on oma jope, loeb ise korralikult läbi ja alles siis poetab sõbra posti, diskreetselt ümbrikus loomulikult.
Saabus ka teine sõber, kes pikast järjekorrast heitunult asus samuti ajakirja sirvima, kohati lausa näpuga järge vedades. Ilus siidine paber oli! Jutt kandus ööklubile, kus meie sportlik sõber hiljuti käinud oli. Äkitselt turgatas mulle pähe, et mina käisin viimati ööklubis umbes aastal 88 või oli see koguni 69.
Kadeduseuss hinges, pärisin ikka veel siidiste tüdrukutega tegelevalt tüübilt, et millal tema viimati ööklubi väisas. Mees viis pilgu korraks veskikivi poole ja teatas siis, et jaanuaris vist. Tartus ja Maasikas. Tule taevas appi, Maasikas!?
Samas meenus mulle, et pealinnas avati hiljuti heterosõbralik homoklubi nimega Kapp ja pakkusin meestele, et me võiks oma annuaalseid kohtumisi Kapis korraldama hakata. Mille peale sõbrad pelgasid, et nende musklis ihu ja sõltumatu paljaku peale joostakse seal tormi. Lubasin siis ühele kätt õlal ja teisele puusal hoida. Nüüd ise ka ei tea, kas tulen kapist välja või lähen sisse...

Pildil Kapp.Paremalt esimene.

Saturday, March 5, 2011

Looma lahkumine


Vana, lausa muldvana koer sai täna puhkama. Loomaarst avas veenitee, pani kanüüli ja uinutas vanapoisi, lausa kaks doosi pidi saama, siis jäi koer rahulikuks. Lõpuks veel viimane süst ja keerasime pojaga vanamehe linasse ning viimne teekond läks loomade varjupaiga külmikusse. Sealt edasi põletusahju. Üritasin algul ka Jõelähtme väikeloomade kalmistuga suhelda, aga sealt tuli vastuseks ebaadekvaatset juttu, et ei tea, kas ikka saab ja helistage õhtupoole. Olgu siis purgatoorium. Koer oli kogu sõidu ja ka kliinikus rahulik, aeg-ajalt vatas küsivalt minu poole. Eks ta oli juba väsinud ka. Kodus manustas ta suure vaevaga väikese koervorsti jupi, enne seda polnud mitu päeva praktiliselt söönud.
Olgu siis sinuga rahu!

Pildil noor loom oma kodus.

Tuesday, March 1, 2011

Ma sain keppi. Kummiotsaga keppi


Kui naistel on lihtne - päevad on head, kui pole halbu päevi, siis meestel on kogu aeg head päevad, sest meestel ei ole päevi. Mõnikord on lihtsalt teistmoodi päev - nagu näiteks täna.
Tööd on tänu eiteamillele õnnestunud kokku ahnitseda täitsa tihkelt ja kesktalvine ja keskpäevane päevitamine kamina ees on asendunud üksluise leivatööga.
Kõhvitsesime põrandast puhtaks ühe Vana-Lasnamäe korteri, põrandal olid aastakümneid kuivanud veneaegsed põrandalauad, mis ma otsustasin muidugi endale tuleva talve kütteks veeretada. Töömehed olid lauad kenasti juppideks lõiganud ja alla tassinud, üks neist hakkas juppe mu kaubikusse laadima, teine koristas treppe prahist. Mina vahtisin niisama kaubiku kõrval. Mööda kõnniteed tuterdas lähemale mingi pundar, ühes käes kepp ja kilekott, teises veel mingi kott. Jõudis minuga kohakuti ja tonksas mind kepiga;) Niimoodi õrnalt, ütleks isegi mänglevalt:D Siis rääkis ta VALJUL häälel vene keeles igasuguseid inetuid asju minu töömeeste ja isiklikult minu kohta, sest tema isiklikus trepikojas ei tohi keegi oma korterit remontida, see häirib kohe sajaga! Ma isegi natuke kuulasin algul, aga siis tegin Arshavinit - panin näpu suule ja ütlesin tsssss! Tegelikult oleks tahtnud temalt selle kummiotsaga kepi ära võtta ja kepi konksuga jalad alt ära tõmmata näiteks. Muideks, ma olen täiesti rahumeelne inimene, kes mind tunnevad, need teavad:D
Sõidame ja sõidame siis minu poole ning meiega liigub kaasa mingi pilveke, mis tikub nagu kopsakamat kuju võtma. Ma ei teind enne eriti väljagi, aga siis hakkas see pilveke haisema. Nii oligi - kaubiku vasak esipidur otsustas endast kooki küpsetada ja seda kõrbemistemperatuuril. Nii me siis sõitsime nagu Lenin - üks samm edasi kaks tagasi.
Kui korraliku auto rooli olin saanud, helistab teiselt objektilt kodanik tööline - ukselengis, mille neile eile viisin, on pragu. No ikka juhtub. Kimasin hankija juurde ja võtsin uued lengipuud selga ning objektile. Sõidan järgmist asja ajama - telefon. Sellel lengipuul oli kild küljest;) Vedasin mõlemad praakobjektid müüja juurde tagasi ja kollektiivselt asusime uurima veel avamata pakendeid. Kolmandast leidsime defektita lengid. Oeh! Nagu sellest vähe oleks, helistas sõber Joel - tema juures likvideeris veeavariid ja vedas uusi trasse minu kuulsusrikas torumees Gena. Torumees oli paar tundi tagasi hakkama saanud ja jõudnud just Maardusse, kui veeavarii likvideerimisest tingitud veavarii ta Mustakale tagasi kupatas. On ikka täna päev mõtlesin, kui müügimehe juures järgmise varustusteemaga seisin - vaja oli jubinat nr. 7 Võta ise sealt vahest, hõikas müügimees, ise teise kliendiga tegeledes. Võtsingi ja viisingi. Töömehed laadivad jubinad maha ja arutavad - see ikka küll nr. 7 ei ole. No ei olnudki, olid nr.9 Tagasi! No ise olid loll, naerab müügimees ja mina lisan, et loomulikult on loll pea ihu nuhtlus. Müügimees otsib nüüd ise ja ulatab mulle jubinad nr. 7 Marsa tunne oli ikka küll, aga pöörasin nina jälle Järvevana teele, kui mingi eelaimdus eesootava suhtes sundis mind tagapingil asuvatele jubinatele pilku heitma. Krt! Ei või olla! Aga oli - ikka nr. 7:D
Selveri juures kannakas ja tagasi. Nüüd ma müüjaga enam nalja ei heitnud. A too läheb riiuli juurde, sorib seal ja kirub tellijaid, kes ise kaupa otsides tema süsteemi kõik peesse keeravad:D Seekord andis ikka nr. 7

Nii ma saavutasingi tänavuse aasta ühe tööpäeva pikkuse rekordi - akuraat 9 tundi.
Pagan, täitsa väsitab töötegemine;)

Pildil plaatija ja puusepp, kes kasutavad iga töövaba hetke kosutavaks uinakuks.
Hoidke alt, rahvas, uus ehitusbuum on tulekul:D

Saturday, February 26, 2011

Aitab!


Vaadanud Jüri Aarma Pariisi saadet, sain jälle targemaks - Victor Hugo surmapäeval olla kogu Pariisi lõbulinnud töötanud tasuta. Arvestades meie armsa linnapea lubadust valimispäeval kogu ühiskondlik transport piletivabaks kuulutada, arendasin seda ideed edasi - ka meie kodumaa pealinna lõbuteenindajad võiks tollel pidulikul päeval tasuta teenindada! Eeldades, et selline soodusmüük tekitab tohutud järjekorrad, võiks seada sisse esimese, teise-ja kolmandajärgulised kliendid. Esimeses järjekorras teenindataks tasuta ja korvita riigiteenistujaid, diplomaate, kandideerivaid ja ka lahkuvaid Riigikogu liikmeid, teises järjekorras, kuid korvita , meie linnaametnikke, eraettevõtete omanikke ja ehitustöölisi, kolmandas järjekorras ja korviga kõiki ülejäänud huvilisi meeskodanikke.
Aitab alandavatest järjekordadest!
Aitab hindade tõusust!


Pildil kompanii-jagu esimeses järjekorras teenindatud riigiteenistujaid väsinult naasmas kasarmutesse mööda meie kauni vanalinna munakivide ja hobusesõnnikuga kaetud tänavaid. Et sel päeval jumala eest mingit riigipööret ei toimuks!