Puudega

Tuleb meelde lugu sellest, kuidas õhtul koputab talu ukse taga meeskodanik, kes ust avanud perenaiselt uurib, et kas puid on vaja. Andnud eitava vastuse, avastab perenaine hommikul, et taratagune puuriit on öösel minema jalutanud. Muidugi - puid ju polnud vaja;)
Aga mitte sellest puudest ei tahtnud ma rääkida. Mina olen vana, laisk ja paks, aga mõni on noor ja käbe ja kobe. Kui mina tahtsin 10 paiku voodisse kobida ja enamasti kobisingi, siis need teised kobisid voodisse 2-3 paiku öösel. Üks öö oli eriti kena, kui rootslastest seltskond saabus mingilt praasdnikult, lällasid mõningat aega veel basseini ääres ja siis kostus lõppakordina bassihäälne "godnatt". Sain vaevu sõba silmale, kui mind saabuvast unest äratas pisut kõvem "godnatt". Ei hakanud enam uinumist teesklemagi, kuulasin läbi lahtise terassiakna kümnekonna meetri tagant kostvat nahistamist-sahistamist ja siis ütles mees jälle "godnatt". Selle peale naishääl ainult itsitas. Sain kohe aru, et üks "godnatt" tuleb basseini-äärsetel lavatsitel ilmselt veel ja nii oligi;) Seega jaksasid kodanikud rootslased ookeani ja sumeda novembrikuu öö õhutusel ilmselgelt sama palju, kui mina kunagi nooruses. No mis sest poolest enam meenutada...:D
Mistõttu tundsingi end puudega, et mina magasin, aga võõramaalased elasid ja ärge tulge mulle nüüd seletama, et kesse sul keelas;)

Pildil reibas paarike, ilmselt peale esimest "godnatti"