Friday, December 21, 2012

Number kaks



  Ämm on lahkunud. Sai lohvidest-voolikutest lahti. Hea ämm oli, kõik mu villaste sokkide varu oli tema kootud. Peaaegu igaks jõuluks, mõni jäi ikka vahele ka. Head teed!

   Pildil sokk, villane

Monday, December 17, 2012

Hiromantia

    

Võrdlesime Joeliga käejooni. Jutt algas sellest, et Joeli firmal oli JÄLLE jõulupidu. Kuna neil on rahvusvaheline firma ja seega Joel rahvusvaheline mees, siis jõulupeod algasid kuu aega tagasi Ukrainas, jätkusid svenssonis ja Lätimaal (konkreetsemalt Siguldas, kust pärit kultuskepp) ja möödunud nädalavahetusel kulmineerus jõululine tegevus Eesti allüksuste peoga.
    "Kurat, ma ei jaksa enam juua!" teatas väsinud mees, kes hiljuti oma viimast suurt juubelit tähistas. Kui me teda õnnitledes arvasime, et nii see on, puikles juubilar küll pisut vastu, aga tema ebaleva silmavaate, lõdva käepigistuse ja mis kõige tähtsa - puseriti käejoonte järgi on lihtne panna nii diagnoosi kui ka määratleda võimalikku elulemust peale juubelituuri.
     Minuga on asi selge - mõned aastad tagasi, kui ma järjekordses hullusehoos end ühe nõia juurde tervistavatele seanssidele möllisin, teatas too mulle minu ennustatavaks elueaks peale vasaku ja parema käe võrdlevat analüüsi koguni 8ga algava numbri. Elujoon koosneb küll neljast jupist, aga need tähendavatki nelja erinevat elu. Tänase päeva seisuga on nii, et ega ta eriti mööda pannudki....
    Aga Joeli ühtlane ja tugev elujoon oli minu hüppelisest ja hüperaktiivsest ikkagi lühem!
Seega Anu Saagimil on kah õigus - vanematel meestel ongi kõik lühem!

    Pildil Kurat, Kaardimoor ja Joel allkirjastamas eluea pikkus lepingut. Joel keskel

Sunday, November 11, 2012

Bondi pisarad


   Isadepäeva-puhuselt jälle lastega Bondi vaatamas. Seekord oli rekordarv! Mitte laipu, vaid lapsi - minu lapsi:) Mulle kinu meeldis, igatahes eelmisest parem. Päris esimestega võrrelda ei saa, siis olid hoopis teised võimalused. Mis eriti üllatas - Bond nuttis. Mulle tõesti ei meenu, kas ka naise hukkumine mägiteel spiooni silmast pisara nõrutas, aga rohkem juhuseid küll ei mäleta. Seda ka veel, et James oli seekord väga kasin või lihtsalt vanaks jäänud - ühe filmi jooksul jaksas karata vaid ühte naist. Teisega oli ka midagi, aga ma pole kindel. Eks ma olen ise ka kasinusse langenud või lihtsalt vanaks jäänud.
:P

     Pildil demonstreerib Bond oma hiigelsuurt....revolvrit. Toru on paremas sääres.

Saturday, November 10, 2012

Help, please!



     Kui vähegi sobib, tangin enamasti Tammsaare Olerexi tanklas, jääb tee peale ja paagitäiega säästab Nestega võrreldes kohvitassikese jagu eurosente. Eile oli tankimine lõbus. Teiselpool pumpa seisis mingi vanem auto ja automaadi juures askeldas veel vanem meeskodanik, ise midagi pobisedes.
Kui ma ette veeresin, astus vana kärmelt kõrvale ja viipas käegagi - automaat on vaba. Topin püstolit paaki ja kuulen tesipool pumpa mingit pirinat: "Please help me, help me..." :D
     Esimese hooga mõtlesin, et vanal on mingi terviserike, a siis selgus, et tegu sula välismaalasega, kes meie innovaatilise tehnikaimega toime ei tulnud. Sõbralikult õpetasin teda raha õigesse auku toppima. Kui sisestatud oli juba 70 eurot,  uurisin murelikult, kas tema vanasse Corollasse ikka mahub nii palju. Minu auto paak mahutab maksimaalselt 90 euro eest. Mees teatas mulle, et pole vaja muretseda ja vajutas rohelist sisestamise lõpu nuppu alles 100 euro juures. Ehk viis lisapaakidega välismaale meie head ja odavat kütust?

    Pildil vana mees oma Toyotaga. Mina naeratan hellalt.

Monday, November 5, 2012

Vuntsidega mees



Mis vahe on vuntsidel ja vurrudel? Mina küll ei tea. Aga kuna november on vuntsidega meeste kuu, siis meenus kauge aeg, kui Konnal olid vuntsid. Kohe pikemat aega olid - nii aastakest viisteist. Ükskord sünnipäevahommikul end peeglist vaadates tekkis mõte, et enam pole vaja. Igaks juhuks olin ettevaatlik ja ajasin ära vaid ühe poole. Käisin kuni õhtuni ringi poolvuntslasena ja kui te arvate, et keegi kodustest märkas, siis eksite. Esimesena saabunud sünnakülaline, muidu ka täitsa kikkis proua, küsis aga kohe, et kas tera läks poole ajamise pealt nüriks? Mis tõestab ilmekalt, et oma naine ei vaata oma mehele peale nii pikka kooselu enam üldse otsa, silmast rääkimata!


    Pildil Konn piduhoos. Pügatud pool on nagu Kuu tagumine pool - see ei jäänud pildile! Tagaplaanil sünnipäevakülalised.

Sunday, November 4, 2012

Valed numbrid

  
  Armand istus koikul ja mudis oma muhkuläinud pead. Muhu otsast jäi sõrmele isegi midagi
märga ja punast. A kesse käskis öösel rabeledes püsti karata, mis sest, et piinav vetsukas peale
ajas! Ega laeva kajut pole kodune diivan, millel võid kasvõi tiritamme kasvatada, ikka lakke
ei ulatu! Lagi oli ka kajutis piisavalt kõrge, aga ülemise koiku serv kahetsusväärselt madalal.
     Kui Armand viimase töökoha juubelipeole kutsuti ja seal talle kui teenelisele endisele
laevareisi kinkekaart pihku suruti, oli ta esmalt isegi nördinud - noored poisid firma eesotsas
oleks võinud vanale mehele pigem Säästuka toidukorvi kinkida! Aga kui hiljem kodus, juba
rahulikult kaarti veerides selgus, et kaart oli kahele, hüppas mehe süda rõõmust - polnud
kahtlustki, kellega ta toreda päeva ja kahtlemata veel toredamad kaks ööd veedab. Aaza-Lea
nüüd väga ei rõõmustanudki - kass jääb üksi koju pahandust tegema, sõbranna sünnipäeval
käimata, kududa-heegeldada oleks ka tahtnud. Armand pidi kogu oma veenmisjõu mängu
panema, et südamedaami merele saada.
     Nii nad läksidki piki külma toru laeva poole - Aaza-Lea kõps-kõps ees ja Armand naise
ratastega kohvrit vedades kõrinal sabas. Eks naine oli juhendeid ka jaganud - et olgu
tantsukingad mehel jalas ja pintsak seljas! Ööklubi ja sõubaar ja mis kõik veel. Seljakotti
sokutas Armand ka pudeli korralikku konjakit ja kümme aastat vana meestelõhna, mis
hoolimata ealistest iseärasustest tuletas ikkagi meelde kümme aastat nooremat ja märksa
krapsakamat Armandit.
     Laeva otste andmist vaatasid nad oma A-klassi kajuti aknast. Aken meeldis Aaza-Leale.
Isegi käe pani mehe kaelale, kui nad kahekesi lauakese kohale kummardunult möödalibisevat
kaid vahtisid. Armand tahtis kohe ka konjaki lahti korkida, kuid naine sundis teda pintsakut
ja pidukingi kängitsema, et uhke reisilaeva melust täiega osa saada. Infoletis meelitati
möödajalutajaid loosipiletitega. Armand tõelise kavalerina ostis muidugi kaks ja poetas
paberitükikesed portmonee vahele. Ahtribaar oli veel tühi, baarimees sekeldas asjalikult leti
taga, kõhvitses pead ja puhastas niigi säravpuhtaid klaase. Armand kiikas joogikaarti vaadata
ja täitsa ehmatas - olid seal vast numbrid jookidel küljes! Ehmatust tuligi leevendada kohvi
ja konjaki komplektiga, sõbranna valis endale mingi sinist värvi kokteili. Tasapisi valgus
publikumi juurde ja kuraasi kasvatas ka margikonjak.
     "Nüüd on käes aeg öelda välja õiged numbrid," ütles Armand vaimukalt. Aaza-Lea
vaatas kahtlevalt mehele otsa, kuid suuremat vastu punnimata ajas end oma peenikestele
jalgadele ja paarike suundus ruletilaua veerele. Mängijaid oli vaid üks, seegi vist rootslane
- muudkui ladus žetoone numbrite peale ja roobitses pärast kokku. Midagi sealt tuli.
Tähtsal ilmel selgitas Armand naisele laua jaotust ja selgitas ka võiduvõimalusi. Aaza-Lea
tundus umbusklik. Seda hajutamaks, kraamis mees rahakotist välja paar kolme krooniga
sajanumbrilist rahatähte ja lisas ehmunud sõbrannale üleolevalt selgituseks, et see on ju vaid
paarkümmend eurot. "Raha jäetakse lauale," selgitas krupjee muigvel sui. Armand hakkas erutunult ähkima ja vilksas Aaza-Lea poole vaadata. Naine tundus tema protseduurilist fopaad mitte märkavat.
"Ütle nüüd õiged numbrid!" ärgitas mees. Kuulike juba tiirles ja kuna naine veel suud
maigutas, ladus Armand kähku plastkettad suvalistele numbritele.
     "Ma tahtsin öelda hoopis teised numbrid," teatas Aaza-Lea huuli torutades, kui vanapaar taas
lauas istus. Muidugi ei hakanud Armand selgitama, et tema numbrid said laotud vaid sekund
enne krupjee keelavat käeliigutust. Mis siin ikka nutta, arvas mees ja käis korra veel baarileti
ääres. Sõbranna jõi nüüd vaid mahla. Laval seadis end sisse kitarristide ansambel. Hakatuseks
kõlasid mahedad bossanova rütmid, aga kui järg jõudis vana hea rumbani, oli Armandil
ka teine konjakiklaas tühjaks saanud ja uljalt naisele peaga nikutanud, juhatas ta viisakalt
küünarnukist toetades südamedaami parketile.
     "Me oleme ainukesed eestlased," sosistas mees kokkutantsu ajal naisele kõrva. Nii oligi -
mõned välismaa paarikesed, kari välismaiselt kriiskavaid ja parketil sobimatult ringitraavivaid
pägalikke ning üks stoiliselt teineteist kallistav välismaalastest teismeliste paarike, kus polnud
kerge eristada kumbagi sugu. Ja oligi kõik. Isegi bänd laulis välismaa keeles. Armandi suur
süda tahtis hellusest ja uhkusest lõhkeda - Aaza-Lea oli leebus ise, sulnis naeratus huulil,
õõtsus ta mehest kord kaugemale, kord lähemale. Ainult kingad pigistasid. Kuna eelmisest
sajandist pärinevad tantsukingad olid mehel kapis seistes krimpsu tõmbunud ega mahtunud
enam mehelikult pahkliku jala otsa, oli Armand sunnitud enne reisi veel ühe ootamatu
väljamineku tegema.
     "Vale numbri ostsin," vilksas mõte mehe peas, kui muusika lõppes ja ta naise sabas oma laua
poole liipas. Õnneks läks ansambel vaheajale ja Armandil oli taas asja baarileti äärde.
Keskööl loositi auhindu. Reis kahele, konjakit ja viskit, mingi mängukarud ja muidu nänni.
Aaza-Lea elas loosimisele õhinal kaasa ja kui viimane ese oli loositud, kärtsutas loosipiletid
kokku.
     "Ei vea meil numbritega," ohkas kena proua. "A see-eest veab kindlasti armurindel!" tähendas Armand ja pool pudelit konjakit kõrvade vahel loksumas, sammus mees naise ahast käekest õrnalt oma suures peos muljudes kajuti poole. Õhtu tõotas meeldivalt lõppeda!
     Mees istus koiku serval ja vaatas hellalt nohinal unedemaal viibivat naist. Muhk enam ei
pakitsenud ja ka verejooks tundus sumbunud olevat. Kui reisikaaslased kajutisse jõudsid, ei andnud naise kehakeel mitte kuidagi märku mitte mingistki lähedusest, ei olnud, ei saabuvast. Vahetanud välkkiirelt vannitoas pidukleidi punase öösärgi vastu, puges Aaza-Lea oma koikule ja head ööd soovinult kustutas ka lugemistule. Ainult selga ei pööranud, pikutas selili, silmad tiidsalt kinni. Armandil polnud muud teha, kui naise eeskuju järgida, ainult öösärki tal polnud. Mees armastas paljalt magada. "Head ööd," pobises Armand tuld kustutades ja jäi illuminaatorist paistvas tontlikus hämus avasilmi meenutama möödunud õhtut. Õhtu oli olnud ju igati viks, aga mis siis nüüd? Oma
tehtud ja tegemata pahategusid meenutades tuli mehele tukk peale.
      "Sa magad kõik ilusa maha," ütles tuttav hääl Armandi karvasesse kõrva. Kui suigatanud
mees silmad avas, nägi ta Aaza-Lea öises valguses tontlikult sinakasvalget nägu ja tundis oma
karvasel rinnal nii tuttavaid ja helli sõrmi siblimas. Kõik oli jälle ilus - koiku polnudki väga
kitsas, naine oli kuum ja tuttav, häid sõnu sai kuulda kogu eelmise kvartali eest ja ka ette.
Pärast tegi Armand ise ettepaneku, et arvestades homset pikka päeva maailmalinnas, oleks
õigem eraldi vooditesse naasta.
     Kas tormisest armuööst või tormisest merest, igatahes mingi painaja mehel kallal käis
ja nii istuski ta keset hommikuööd koiku serval ning püüdis käekella ja telefonikella
sünkroniseerida. No ei tulnud mehele meelde, kuhupoole peab neid numbreid liigutama. Äkki telefonil olidki juba õiged numbrid? Eks hommikul paista, loobus mees. Teki alla pugenud, otsustas ta, et oma passist sünniaastat ta enam ei vaata. Seal on täitsa valed numbrid!

   Pildil tantsupidu laeval. Armand kaaslasega taga paremal. Ka purjakil soomlased on pildile jäänud, sorry!

Tuesday, October 16, 2012

Kääbuste kaotus



Täna avas miljardite televaatajate silme all Eesti rahvuskoondis oma võitude arve käesolevas jalgpalli-MM valiktsüklis kääbusriigi Andorra kääbusmõõtmelisel väljakul. No mis viga kääbustega võidu joosta - isegi Veski jalkameeskond (mina, Joel, Aalo ja kaheksa neidu-teenindajat) oleks täitsa vabalt võinud kääbuseid võita. Niipaljukest me ikka jaksame, et korra koos palliga üle väljaku spurtida  ja Andorra väravavahi lühikeste ja kõverate jalgade vahelt pall väravasse toimetada. Pärast oleks seisnud 89 minutit oma väravajoonel tihedalt koos, meestel käed muidugi munadel ja lasknud kääbustel palliga põmmutada. Ei saa nad pihta ei väravale, ei munadele!

Pildil Andorra kääbuskoondis, suured inimesed on välismaalastest treenerid!

Thursday, October 11, 2012

Peieroad


  Mina sõin hapukapsast, liha, lihakotlette, heeringat, kollast kartulit ja sousti ning võtsin ka pitsi viina kõrvale. Minu esimese abikaasa elukaaslane sõi kõike sedasama ja jõi kahasse vennaga pudeli viina. Minu väimees (taimetoitlane) näris kurvalt (aga krt seda täpselt teab) kurki ja kartulit ning rüüpas morssi peale. Lisaks tõi teisest laua otsast ämma elukaaslasele veel ühe pudeli viina.
   Kohvi ja maistvat kooki sõid kõik. Sellest hoolimata tõin koju koerale ämbritäie kartuleid, kotitäie lõigutud kurke ja leivaviilukaid. Ülejäägid.
   Saatsime ära ämma nr.1, mina ees paremal, põlvikutega.

Thursday, October 4, 2012

Kirss torukübaras

 
   Seekordsel esikal pimestas juba trepist üles ronides välklampide sähm ja kurdistas kaamerate kõrin. Enneolematult palju ilusaid naisi oli ka;) Vara kohal, Hilja voodis - nii ma sättisingi end saali keskmises reas täiesti keskmisele kohale, keskmine mees nagu ma olen. Viie minuti pärast jooksis reavahesse kena blondiin, kes ladus nii minust vasakul kui ka paremal asuvad toolid täis silte "reserveeritud". Ma istusin tuimalt edasi. Ja siis hakkas tulema - ühel pikemad jalad kui teisel. Kogu rida sai misse ja nende saatjaid täis. Veerekese peale mahtusid veel härra ja proua Kirss. Film sai läbi ja Valerile suruti tema vastupuiklemisest hoolimata mikrofon pihku. Mees rääkis ennast veerand tunniga soojaks ja oleks veel veerand tundi rääkinud, aga proua tõmbas mikrofoni käest:D
    Nii naljakat esikat pole ammu olnud! Aga film oli huvitav - missinduses aastaid ilma teinud mees oli ja on siiamaani heas vormis. Kahtlemata! Igatahes!

   Pildil tervitavad sõbrad päikselistest lõunavabariikidest esikal osalejaid.

Wednesday, September 19, 2012

Head naised

 

   Et zoovolinik ei pahandaks, olgu siis ära toodud ka pilt korralikust autost, nõukogude kodanikule tavapärasest elamust ja heast naisest. Aasta oli siis 1985
  No ja kadakate põhjal võivad kõik ise arvata, kus ma toona elasin;)

Tuesday, September 18, 2012

Head mehed

  

   Paar päeva tagasi teatas torumees mulle usalduslikult, et tead, ega sa mulle koju helistades mind kätte saa. Kergitasin kulmu ja pungitasin silmi, kui meistrimees vuntsi muheledes ütles, et elab naisterahva juures. Koliski koos seanäoga koeraga ja koheva kassiga paar maja edasi, samasuguse lese juurde nagu ta isegi. Lesk kah koeraomanik ja nii nad tutvusidki. Mul oli tegelikult siiralt hea meel, sest pelgasin, et igasugust elu kogenud Gena ei tule kevadisest kaotusest kadudeta välja. Aga näe!
   Jutu lõpetuseks patsutas torumees mind õlale ja arvas, et ega head mehed nagu meie kaua ripakil ei ole. No mida!!??

   Pildil lesed suvelaagrist. Sealt neid saabki.

Saturday, September 1, 2012

Abiks koduperemehele



   Viidates pikaajalisele kogemusele nii vannitoa seinaventilaatorite kui naistega, võin kinnitada, et käima lähevad nii üks kui teine õigesse kohta antud laksakast!

   Pildil üritavad koduperenaised ventikat käima lüüa, aga ei, naised, niimoodi see küll ei käi!

Wednesday, August 29, 2012

Solvang

 
  Täna solvas mind T-särk. Nillisin kaubanduses allahinnatud suverõivaid ja Denim Dream pakkus imeilusat, sobiva värvi ja tuntud brändiga, pagunite-vidinate ja viledega särki vaid 8 euroga. Reipalt krabasin XXL suuruse ja hooletu elegantsiga virutasin kassalauale. Müüjatibi vaatas mind hindavalt ja venitas - kas endale? Endale ikka, kellele siis veel!
    "See ei mahu teile selga, see on taljesse töödeldud särk!" informeeris mind spetsialist rõivastuse alal.  Silmad häbi täis, viisin taljesse töödeldud T-särgi stangele tagasi. Nüüd hakkan taljet töötlema!

     Pildil olen aheldatud jõumasina külge. Jube-jube, mida üks taljesse töödeldud särk mehega teha võib!

Saturday, August 25, 2012

Energialaks



     Grupp vanainimesi sõitis Tuhalasse laksu saama. Saime ka. Ootamatult ei töötanud minu jaoks mitte energiasammas ise , aga hoopis kivi, samuti tundsin selget kihelust teises paigas,  paarkümmend meetrit talu poole. Olin ammustel aegadel nõiakaevu juures käinud, aga samba-värk olevat leitud alles 2001. aastal. Kolmest tegelasest üks kahjuks energia liikumist ei tundnud. Päris Äia-ja Ämmaaugu juurde ei kõmpinud, a Hobuseaugu ja allikad vaatasime ära. Nüüd ootangi laksu süvenemist.

    Pildil leiate luubiga vaadeldes ka energiasamba. Nagu aastakümned oleks mu näolt ja ihust kadunud!

Friday, August 17, 2012

Patsient, lihtsalt patsient

 
 Jäi inimene haigeks. Perearst vaatas, kuulas ja tegi sõrmeotsa-analüüsiga kindlaks CRV markeri, mis andis põletikunäitajaks referentsiga võrreldes 15-kordse tulemuse. Noh, kirjutas muidugi eluvastaseid tablette. Kümne päeva pärast sama jama - nüüd oli CRV=10-kordse referentsiga. Arst rõõmustas, et positiivne nihe ja kurvastas, et tablad ei mõjunud ning kribas kähku uued antibiotsid välja. Kui kuu aega tablette napsinud patsient taas hingeldades perearsti ooteruumis konutas, otsustas õppind tegelane ta EMOsse lähetada. Kuue tunniga sai EMOs tehtud kuus uuringut, mis üheselt vihjasid kurjale tõvele. Arst arvas, et aktuaalne oleks teha veel mõned uuringud - noh, nii mõne nädala jooksul! Ähmis ja erutatud patsient oli eelnevast perearstinduse kõrgemast pilotaažist nii sahmis, et otsustas küsida veel üht arvamust. Loomult tagasihoidlikuna ei vajutanud ta esimeste murepilvede ilmnemisel kohe õiged nuppe ega liigutanud hoovakesi, vaid lasi asjadel kulgeda nö. tavapatsiendi kombel. Hoovakesi muljudes ja konkureeriva haigla  ning arsti teenuseid kasutades täpsustus diagnoos mõne päevaga - tehti kõikvõimalikud sisselükked ja väljatõmbed, uuriti veel verd ja sisemust. Ja lugege nüüd - kui patsient teda esimesena uurinud eriarsti teavitas arsti ja haigla vahetusest ja samas ka aru nõudis, miks temaga teises haiglas paari päevaga tehtud uuringuid ei võetud esimese haiglas teha, vastas arst, kogenud ja paljukiidetud tohter - MEIE haigla hoidub patsientidele valu ja ebamugavusi põhjustavate uuringute tegemisest.
   Minu arust võiks see arst ja NENDE haigla hoiduda haigete ravimisest üldse!

  Pildil ravitakse akupunktuurmeetodil emaka vajet põdevat noormeest. Ärge seda ravimeetodit kodus kasutage!

Sunday, August 5, 2012

Muusika ühendab ja tihendab



Nõmme Jazzi avakas Glehni torni jalamil möödus vihmavarjus teki alt eeskuulajate tagumikke piiludes. Üks oli sabaga, palun vabandust!

Wednesday, August 1, 2012

Agoonia

    Istusime sõbraga klapptoolidel Läänemere liivasel kaldal, paar meetrit veepiirist, varbad paljad ja hing avali. Rääkisime elust ja surmast. Kui mõne inimese elust saaks kirjapanduna 2-kopkase vihikutäie lauseid, siis me hindasime oma senist elukäiku vähemalt kogutud teoste vääriliseks. Teemat arendades jõudsime tõdemuseni, et inimese elu viimastel hetkedel silme ees jooksev värviline elulint oleks siis meie puhul kui mitte seebiseriaal, siis mitmeosaline film, mille läbivaatamine ei suju mitte loetud minutitega. Täielik agoonia! Iseasi muidugi, kas sellist agooniat elu lõpuhetkeil ikka on vaja....

Pildil tunglevad lahkujad värvifilmi ainulinastusele

Sunday, July 15, 2012

Fauna liikluses


        Veeren vaikselt roosast punaseks muutuva foori taha ja heidan uudishimuliku pilgu kõrvale. Kena hall auto, aga uksel on kiri Koit Toome. Mitte just suures kirjas, aga piisavalt, et prillideta lugeda. Ohhoooo, rõõmustan, kenahääl! Kuid oh häda, Koit Toomel on miskipärast blondid poolpikad juuksed ja et sellest veel vähe oleks, kraamib ta kuskilt lillaka kotikese meigitarvetega ja asub end näost mäkerdaama. Siis sain aru - Gibraltaril teevad ahvid täpselt samuti - ronivad inimestele selga, näppavad asju, lunivad süüa ja hoidku jumal, kui autoaken lahti jääb - kohe on roolis ja kui süütevõti ees, sõidavad veel minemagi! See ahvitar oli üsna kaugele jõudnud. Tea, kas Koit on siiamaani Gibraltaril?
       Veeren täitsa vabalt piki Vabakat. Esimeses reas. Elmar laulab ja hinges on suvine tunne, natuke vihmane küll, aga mis tost! Kenasti kuuekümne ringis liigume kõik see mees koos. Äkki kostab mingit pirinat ja esiratast õhku rebides kihutab tagarattal balansseerides autoderivi vahelt läbi enduromootorrattal kõhnuke fauna esindaja, Hiiu ristmikul teeb kannaka, esiratas küll libiseb, aga teise rea autode vahelt õnnestub tal ikkagi Hiiu ülesõidu poole kimada. Mul pole midagi pikalt aru pidada - Moskva tsirkusest on karu plehku pannud, tavapärased areeni-riided selga ajanud, motikale hääled sisse löönud ja teeb trikke. Publik aplodeerib ja pillub küpsiseid. Ainult sellest ei saa ma aru, kuidas ta vahepeal tankimas käis? Ehk on Moskva karudele ka pangakaardid väljastatud?
      Mina, neetud orjapidaja, pidin töömeeste nõudmisel puhkepäeva hommikul Espakki kimama. Eile küll nimetasin, et tähtaeg on kaugel, jõuate ju küll, puhake homme! Aga nemad - ei, isake, me tahame kangesti tööd teha! Nüüd siis selgus, et midagi jäi puudu. Sõidan siis vanema punase Opeli sabas Espaki parklasse, too pöörab üldehituse ukse ees kahe parkiva auto vahele, aga nii kavalalt, et ühele poole autot jääb ca kaks meetrit, teiesele poole ehk kolm. Just paras, et mina saaks oma autoga sinna vahele pugeda - umbes nagu Selveri parklas. Ronin kõhtu sisse tõmmates autost välja, ei mingit plekikolksu Opeliga, eksole, aga minu valge käeke puutub korraks vastu Opeli peeglit. Teiselt poolt ronib välja pisemat kasvu, aga punnis rinnalihastega fauna esinadaja, ajab suled kohevile ja pärib häiritult, et miks ma tema autot käpin. Näitasin kenasti käed ette, et ilusad valged ja väikesed ning koguni pestud. See teda ei veennud. Käib mul sabas ja korrutab ikka sedasama. Jäime siis seisma ja näpuga vahemaid mõõtes selgitasin tüübile, et ta parkis nagu naine;) Targu ma seda väljendit ei kasutanud, sest noor kukk oli jälle suled puhevile ajanud ja poja-ealiste fauna esindajatega avalikus kohas ja kinnasteta poksida pole minu hobi. Kuulamaks huvitavat vestlust, puges autost välja ka tibuke, aga kukekesele hoogu andmise asemel rahustas ta sulelise tollele millegi magusa kõrvasosistamise teel hoopis maha. Ma loodan, et nad mu kõveraid jalgu ei naernud!

    Pildil lunib ahvike Koit Toomelt autovõtmeid, dokumente ja rahvusvahelist kindlustust.

Tuesday, July 3, 2012

Rebase rada


     Istusin viljaka õhtupooliku uue seriaali piloodi publikuesikal. Seriaal tuleks midagi tvinnpiiksilikku, kes mäletab. Mingist veidra publikuvaliku kogumisse sokutas mind seriaali autor isiklikult;) Et ma positiivselt hindaks! Tegelikult mulle ikka meeldis ka - noored näitlejad tegid head tööd, heli oli suurepärane (kodumaistes odavseebikates tikub heli kohati täitsa kaduma), ka kaameratöö oli täiesti tasemel. Et kas mina olen nüüd kõige selle õige hindaja? Ega professionaalslet ilmselt olegi, aga ma lihtsalt istusin kogemata õige koha peale;) Nimelt piilus mu naaber, kena noor tütarlaps, mind ikka mitu minutit ja mina nautisin noore naishinge arusaamatut tähelepanu, enne kui teatas, et ta tunneb mind küll. Minul, häbematul meeskodanikul, jätkus ülbust kenale neiule vastata, et mina ei tunne teda üldse ja peaaegu oleksin lisanud "veel", aga kohe selgus ka ligitikkumise põhjus - nimelt oli neidis mu tütre koolikaaslane kinokoolist. Jõuan ma neid kõiki tunda;) Seega pauside ajal meie, kaks professionaali, arutasime kõik läbi ja üldiselt kiitsime ka heaks!
     Piloot lasti suurele ekraanile nagu tuleks telekast - koos alguse, lõpu ja reklaamidega, kusjuures reklaamipauside ajal kamandati publikum snäki-ja joogilaudade manu. Muidugi oli teise reklaamika alguseks laud tühjaks kühveldatud, minule jäid jälle tühjad pihud;)
    Aga algus on paljulubav, kui RR ekraanile jõuab, muudkui vaadake, silmad punnis:)

    Pildil kena naine testpublikust reklaamipausi ajal ennast kosutamas.

Sunday, June 17, 2012

Hooldekodu


    Mehed vaatasid eile grupiviisiliselt jalgpalli ja nagu ikka - kui mehed koos, tekib mõtete sünergia. Meedia kirjutab ja lõksutab lõugu vanurite hooldekodude asjus. Asi pole lootusetu, lahendus on täitsa olemas! Mööda meie kaunist kodumaad sõites on teede veeres näha hulgaliselt hüljatud suurmajandi-arhitektuuri, kõiksugu laudad ja sigalad. Inseneripilguga vaadates veel täitsa kobedad. Tugevad alusmüürid, silikaatseinad, katus enamasti eterniidist, harjast välja turritamas ventilatsiooonikorstnad - ei mingit vanainimese haisu enam! Põrandad on betoonist, tõmbame epovärviga üle. Kui vaja, lükkame enne virtsa välja. Aknad on küll pisikesed, aga mida see vanainime aknast välja vahib, kudugu parem lastelastele sokke! Vanamehed vahtigu vanamutte, neid tubaseid. Mõnes laudas on kindlasti veel latridki sees, poleks vaheseinu vajagi, ongi värsket õhku rohkem. Kus elajate jootmistorustik alles, pole isegi söögiruumi vaja - laseme torudesse supid ja kissellid, laupäevaõhtuti ka lahja õlle! Vanur roomab jootlani, surub näo molli ning sööb ja sööb ja sööb ja sööb. Hoobilt oleks lahendatud ka maakate tööhõive probleem. Seni töötud lüpsjad-karjatalitajad saavad praktiliselt ümberõppeta ka vanurite hooldamisega hakkama. Mis seal vahet, onju! Kord päevas lükkad sõnniku välja, kord nädalas kaabid harjaga ja lased voolikust külma veega üle! Söök-jooks jookseb ise ette, keera ainult kraani.
    Andke siis teada, kus ja kas, me saime kamba peale kokku ühe euro (1 €), algkapital täitsa olemas!

   Pildil laupäevane mähkmete vahetus. Hooldustöötaja on ülemine.

Tuesday, May 29, 2012

Liiklusraev

   Täna langes mu auto liiklusraevu ohvriks. Mingi pätt tagus jalaga esistanget. Algul üritas suhelda verbaalselt, aga kuna hääl ei kostnud minuni, siis näitas ka üheselt mõistetavaid käemärke. Kui ma ka neist aru ei saanud, hakkas jalamärke näitama;) Kuna pätil oli jalgratta pakiraamil kena tüdruklaps (ärge mõistke nüüd valesti - nii 2...3 aastane), siis mina muidugi pätile mingeid signaale ei saatnud - ei verbaalseid, ei manuaalseid. Kuidagi sain jalgratast müksamata neist mööda manööverdatud, aga Hendriksoni küürul peeglisse vaadates märkasin tuttavat terminaatorit kõigest jõust mulle järele väntavat. Ehk oli lihtsalt sama suund:D  Kogu draama sai alguse sellest, et lakkamatus esimese käiguga veerevas autode voolus jäin mingil hetkel esiratastega sebrale, samas oli eesseisva autoni vähemalt 2 meetrit, oleks saanud ka kitsama autoga läbi. Mingil hetkel meenus, et turvapadja vahetus oli heal krooniajal 20000 raha, siis hakkas küll pisut jahe.
   Palun vabandust, pätt, ma enam ei tee!

  Pildil grupp rahulolevaid pätt-jalakäijaid peale tulemusrikast kohtumist sebral peatujaga.

Tuesday, May 22, 2012

Arturi sünnipäev

  

     Kutsa sai aastaseks. Mida küll koerakesele kinkida? Arvestades looma üliemotsionaalset iseloomu, koeratreeneri iseloomustust - ülbe koer - ja kuritahtlikku kallaletungi naabrinaisele, otsustasin Arturi edasist elu kergendada ja anda ta kastreerimise eesmärgil veterinaari hellade käte meelevalda.
    Koer kargas reipalt autosse, isegi kliinikusse sisenes kebjal sammul, aga kolm narkoosisutsakat tegi oma töö ja punnitasime koera kere opilauale. Muide, kliinikus seinal rippus tabel, kus Artur liigitus kehakaalu järgi "suureks koeraks". Ausõna, enam teda väikseks koeraks ei narri:D
    Tegelikult oli kahju ka, ikkagi isaste solidaarsus. Kuts konutab oma aias, jube plastiktorbik koonu küljes (peaks kihlvedusid orgunnima, et kui ruttu ta selle peast ära saab), aga saba juba lehvitas, kui peremees koju tuli.
    Luban, Artur, enam sinult ühtki kehaosa ei eraldata!

   Pildil koostab veterinaar raviplaani. Artur on veel isane.

Tuesday, May 8, 2012

Kiuslik peremees


    Õhtusel koerasörgil hankis Artur raudtee veerest rohust kellegi vähemalt kolm aastat vana kondikribala. "Jäta" käsklus, mida me koolis olime harjutanud, ei mõjunud. Koer vaatas peremehele altkulmu otsa, heitis "lama" asendisse ja hoidis suu kinni. Isegi ei lätsutanud. Konditükk oli sedavõrd huvitav, et muidu põõsastikust kerkivad vastupandamatud aroomid ei tekitanud loomas mingeid emotsioone. Vantsisime kodu poole, korra proovisin veel "jäta" käsklust, aga koer istus maha ja vaatas kõrvale;) Diplom tagastada, ma ütlen;) Jõudsime koju, koer ronis kuudi katusele ja pööras mulle selja.
   Õnneks sõitis mööda jalgrattur, kõikide koerte stammvaenlane. Koer kargas püsti ja tegi paar korda rrrraaauhhh.....ja muidugi kukkus konditükk suust. Mina olin kiirem!

Pildil on Artur leidnud sobiva kondi. Koos koeraga rõõmustab ka juhuslik mööduja (naissoost, mis sest, et pükstega)

Sunday, April 29, 2012

Auto on inimloomusele omasem


  Mootorrattast omasem. Põlvel on verimuhk, väike sõrm on liigesest paistes ja kiivrist, teate, polnud mingit kasu. Vähemalt pead hoidsin püsti! Vaadake, kui tsikliga sõitu alustada vasakule väljapööratud lenksuga, siis gaasihooba hoidev kämmal keerab lenksu ihust kaugenedes kogu aeg gaasi peale ja istudes elus teist korda tsikli seljas, siis polegi mingit varianti. Minu variant oli äärekivi, esirattaga sain üle, tagumisega jäin kinni. Kõrvalplatsil harjutasid mingid tibid kaheksaid, aga need naersid:D
Ma ise naersin ka. Muidugi alles siis, kui vigastused olid üle vaadatud. Tsikkel, ime küll, ei saanud kriimugi! Poeg lubas tulevaks nädalavahetuseks kah tsirkuse piletid võtta!:D

    Pildil olen saavutanud tsiklisõidus musta vöö. Gruupi on tagatiiva eest.

Friday, April 27, 2012

Minu haigus


   Mina olen alates käesolevast kevadest motohaige. Täna hankisin esimese varustuse. Minu kiiver! Minu kindad! Obene on ka. Mitte päriselt minu, aga kasutusõigusega;) Motikaomanikuga käisin varustust valimas, eks ta naeris, kui mototõbine peegli ees erinevaid kiivreid proovis:D
    Obeseload teen ka ja aga ma siis kiman. 

Tuesday, April 24, 2012

2:1


      Kunagi oskas ta kallimale isegi tähti ja tähtkujusid taevas näpuga osutada, nüüd tundis ära ainult sirbina rippuva kuu.
    "Tea, miks filmides öösiti enamasti täiskuu taevasse on lastud,"  mõtles Armand toekalt kodu poole tatsates. Mees tuli kõrtsist. Üldiselt käis ta seal harva, aga kui suhtlemine Aaza-Leaga kuhtuma hakkas, pidi mees ju ometi mingi asendustegevuse leidma!
    "Ei sellist naist ma enam leia! Kuidas ta mind mõistis poolelt sõnalt ja millised kenad saledad reied,"
igatses Armand nohinal. Ega astuda kerge olnud. Raudtee-äärne rada oli konarlik ja liiprikeha jämeda killustikuga kaetud. Äkki kostus selja tagant kergeid sip-sip-sip samme ja kiiret hingeldamist. Esialgu hoidus Armand tagasi vaatamast. Olgu kes on, temalt peale vana mobla ja kümne euro midagi röövida pole ja needki annaks ta kohe ja vastu vaidlemata esimesele kurja näoga küsijale ära.  Sellest hoolimata tõstis mees pea ja uuris, kaugele need perrooni tähistavad tuled veel jäävad. No andis ikka astuda! Kõhklevalt üle õla piilunud, nägi ta suurt, pruunikarvalist koera, midagi setteri-laadset, aga märksa suuremat. Koeral rippus keel sõbralikult suust välja ja saba põntsis käimise taktis kahele poole. Sõbralik koer tundus, ilmselt ei taha ei moblat ega rahagi.
   "Pontu-Pontu!" proovis Armand. Koera silm ka ei pilkunud.
   "Mis minu asi, las jalutab, küll ükskord kodutee üles leiab," arvas mees.
    Kaugemalt paistsid kiirel sammul lähenevat kaks saledat figuuri. Armand astus igaks juhuks teelt kõrvale, mine neid tänapäeva noori tea. Lähemale jõudnud, selgus, et tegu oli hoopis kahe kõhna mooriga. Ega neid noori ja moore tänapäeval kerge eristada pole, eriti pimedas, rääkimata taganpoolt! Armandile meenus oma noorpõlvest ütlus -  tagant gümnaasium, eest nagu muuseum. Nende naiste kohta oleks seda ütlust julgelt kasutada võinud. Mehele tuli isegi its peale.
   "Missa itsitad, kuradi vanamees!" käratas kähehäälne kummitus. "Pane oma koeraraisk rihma otsa, vatt kui helistan muposse, teevad sulle trahvi nigu naksti!" Ilmselgelt olid naised juba lõbusas tujus, mis omakorda avaldus selles Armandile arusaamatus vihapurskes. Ta tõmbas pea õlgade vahele ja kiirendas sammu. Reibas koer ei jäänud sammugi maha.
  "Uist, uist!" tegi Armand ja vehkis kätega. Koer istus maha ja liputas saba.
  "Lama!" kamandas mees äkilise uitmõtte ajel. Koer laskus nagu kaamel, kõigepealt esijalad ja siis tagumised ning lamas kergelt hingeldades. Pontu silmad olid rõõmsad ja vaatasid Armandile truilt otsa.
Kõhklevalt lähendas mees oma ülespoole pööratud peoga kätt. Koer sirutas kaela, ajas oma pika keele veel pikemaks ja limpsas paar korda.
   "Tea, kas on isane?" mõtles Armand kätt vastu püksisäärt pühkides. Samal hetkel hakkas püksis midagi vibreerima. "Telefon, kuripatt!" ehmatas mees. Mõned aastad tagasi, kuumal suvepäeval täiskiilutud bussis  turult kodu poole loksudes oli telefon vibratanud suvesärgi rinnataskus ja nähes Armandit ehmunult rinnust haaravat, küsis kõrval seisev tädi kaastundlikult: "Süda, jahh?"
    Ei tea küll, mida ta täna oleks küsinud, mugistas Armand ja koukis väriseva junni püksitaskust. Ossa issaristike, see oli ju Aaza-Lea!
    "Tere, Armand, ma juba kaks tundi siin istun ja ootan, tegin teed ja küpsetasin koogigi, hea et sul kodus ikka jahu ja mune oli, kussa ometi oled?" Kõik see oli öeldud ühe hingetõmbega. Armand maigutas suud. Suu muutus hetkega kuivaks. Vanainimeste viimasest kohtumisest oli möödas pool aastat ja kogu pika talve polnud mees söendanud oma lähedasele helistada, viimati jooksis Aaza-Lea mehe juurest minema kiiremini kui suutnuks Marek Niit.  Esimesed nädalad oli ta iga telefonitirina peale karanud kui noor sokk, tasapisi tikkusid ilusad hetked armsa naisega unustusse vajuma ja paar viimast kuud polnud ta enam isegi õhtuti teki all und oodates Aaza-Leale mõelnud. Ja nüüd selline pauk! Kussa oled! Kook! Tule koju! Hea, et mees välisukse võtme peidukohta lillepoti all muutnud polnud.
    "Ehhh, kelle koju siis?" pööras Armandil äkki peas kõik segi.
    "Ma kohe jõuan," kohmas mees keelega huuli niisutades. "Mul on üks sõber ka kaasas!"
Telefonis valitses hetkeks vaikus.
    "No olgu siis sõber ka!" tuli pisut turtsakalt vastuseks. "Ma panen õuetule põlema, et te konte ei murraks, sul on siin paras songermaa!"
    Armand toppis mobla taskusse, viipas koerale ja perroonile jõudes lasi reibast sörki. Koer ei jäänud sammugi maha. Süda kloppis, särk kleepus jope all ebameeldivalt seljale, aga see ei lugenud. Real oli just võitnud Barcat 2:1, kõrtsis oli hea istekoht kohe suure ekraani vastas, tema südamedaam ootas teda sooja koogi ja loodetavalt ka sooja südamega ja mänguaparaadi jaoks oli mees mingi mõtteuidu ajel paar nädalat tagasi uued patareid ostnud. Elu on lill!
    Koduväravani jõudnud, aeglustas Armand sammu, lasi koera enda ees hoovi ja kriitiliselt mühklikku muru hinnates tõdes, et tuleb osta mutipeleti. Siis on ikka kindlam!

   Pildil Armand sõpradega kõrtsi ees eelmisest ööst muljeid vahetamas. Pontu vasakul, soniga.

Friday, April 20, 2012

Reedeõhtune palavik


Tahaks diskole! Kes hüppab kampa?

Monday, April 16, 2012

Ma olen kõik valesti teinud!

    Nähes nädalavahetusel harivat teleklippi konnade paaritumisrännakutest, sain aru, et mina olen kõik paaritumisse puutuva seni valesti teinud! Nimelt isane konn peab sobivale emasele õigel hetkel peale hüppama, kinni klammerduma ja suunama sobivasse paaritumiskohta. Ei ole vaesel emasel vahet, kas selga karanud isane on kaks või kolm korda suurem , palehigis ja tänulikult peab ta isase pulmavoodisse kandma. Kus on sugude võrdsus, ma küsin??? Loodusele pool päevapalka trahvi!

   Lähengi õue varitsema:)

   Pildil paaritumispaika jõudnud isane on emase tuharhaardes. Kohe saabub orgasm!

Saturday, April 14, 2012

Roosa kleidike

      Süüa ma teen, pesu peseb masin, elamist kasin ja koristan, lastele loen muinasjuttu pingviinipoiste probleemidevabast kooselust, orgasme saan regulaarselt, mõni aeg tagasi tuli ka heldimuspisar silma.
      Ainult roosat kleidikest pole. Muidu olen täitsa valmis zoovõrdne. Äkki tädi Masso või emand Mikko teeks annetuse?

     Pildil kodanikud eestlased Sigtuna linnale roosat kleidikest kinkimas (paremal, baretiga).

Saturday, April 7, 2012

Vahel on nagu tahaksin midagi muud....

....mitte seda, mis minule antud. Loomulikult tekkis mul selline mõte hommikul aknast lumehangi nähes.
Kui nüüd, enne lume manamist, veel korraks loomingulistele radadele pöörata, siis teatan mõnedele seeniorblogijaile viidates pidulikult, et olen asunud tegelema uue/unustatud  hobiga - võtsin paar kuud tagasi kapi otsast vana kitarri ja asusin hoolega vasaku käe näppudele paksendeid kasvatama - tänaseks koosneb repertuaar kümnestkonnast laulust, võime duona esineda küll! Pea see sõltuvus ei teki.
   Aga nüüd lumest. Haarasin kuuri tagant juba suveks peitu pandud lumelabida ja lasin kätel käia. Naabrimees, ka ilmselt suverehvidega, oli tekitanud auto jäljerea kuni väravani, aga siis tagasi veerenud. Mina olin igatahes esimene, kes jalakäijatele raja sisse ajas. Korraks pidin autoga ka väljas käima, eks see üks paras uisutamine oli, aga see-eest nägin hommikumantlis ja paljasääri lund ajada vehkivat keskealist prouat. Süvenevas lörtsisajus oli see vägagi virgutav vaatepilt!


     No mis, juba jõudis hommikumantli seljast heita!

Saturday, March 31, 2012

Mis toimub?

   Nõia-Ints pandi vangi, Parbuse Iff pandi vangi, Sepa Elmar pandi ka vangi, rääkimata Farmi-Gabrielist.
Mis toimub, ma küsin? Hea, et Selgeltnägija Sergei veel vabaduses viibib.

  Pildil MTA eriüksus maksupetturit jälitamas

Wednesday, March 28, 2012

Abiks firmajuhile


Imelistelt Venemaa avarustelt õppetund firmajuhile - kuidas ilma liigse peavaluta vallandada töölt saamatu või tülikaks osutunud Ruslan! Päärake tähelepanu dokumendile ametliku ilme andmiseks lisatud templile:D Mällu igaveseks!

Wednesday, March 21, 2012

Ma panin blondi

   Palun laulda pealkirja viisil "Ma võtsin viina".  Kahjuks pean nüüd huvilisi kurvastama - blondi panin ma küll, aga täitsa ilma blondita - oskasin kaubanduskeskuse maa-alusesse parklasse ennast kinni sõita. Kui alla sain enam-vähem (kitsavõitu oli küll), siis pärast üles kruvides sattusin kuidagimoodi vastassuuna rajale, millest aru sain alles siis, kui grupiviisiliselt autosid vastu tulema hakkas. Nagu tankirünnak Kurski all! Kuidagimoodi  keerutasin end alla tagasi, pealetungivate autode hordid valgusid tasakesi järele. Soomlased on ju vaiksed, allasurutud egoga rahvus, nemad ei tuututa, ei näita sõrmi ega varbaid, isegi ei sülita aknast välja. Aru oma täielikust  blondzuzezt sain lõplikult alles kiirteele pöörates ja kõkutasin naerda kuni sadamani välja. Sihuke käik oli siis seekord, saime allhanketööd taevastes kõrgustes.

  Pildil objekt, tingnimetusega "Seitsmes taevas"

Tuesday, March 20, 2012

Kevadevarjaja


   Lugesin tänasest horoskoobist, et päike sisenes Jäära. Vaatasin aknast lauspilves taevast ja kohe oli selge, miks kevadhommik nii masendavalt hall on! Nüüd pean aru, millisest otsast ma päikese endast välja lasen....
    Teile kõigile ilusat kevadet!:)

Pildil konn päikese väljumist ootamas. Kõrval vedeleb lahtistipurk, dr. Hauss andis!

Thursday, March 15, 2012

Stipp

Eile sain teada, et tudengist poeg hakkab õppetoetust saama - tubli 50 eurot kuus. Muidugi oli tore sellest kuulda, aga siis meenus, kuidas enda tudengipõlves sai elatud nii 40, 47.50 kui ka 50-rublase stipiga ja just nimelt elatud terve kuu. Proovi sa tänasel päeval 50 euroga kuu aega elada. Rublaaja stipiga lubas vanemate juures parasiteerival tudengil  ära elada asjaolu, et ei elamise ega koduse toidu eest tulnud maksta, vähemalt mina ei maksnud, aga samas ka igasugune lisaraha vanematelt oli välistatud, tegelikult ei mäleta ka seda, et ma koolipoisina oleks üldse mingisugust taskuraha saanud. Kui vaja oli, siis küsisin ja ka anti, seda muidugi keska-ajal. Tudengina kulus mul eelkõige söögile-joogile - kui tipi sööklates oli lõuna väga odav, siis pealinna õllekates oli rasvase prae (lihatükk, millest poole moodustas riivsai, praerasv, ahjukartul ja hapukapsad või -kurk) ja kahe õlle hind 3 rutsi. Kindel reegel tudengitel oli, et alla kuue kannu pole mõtet õllekat külastadagi. No igapäevaselt just ei käinud peale loenguid õllekas vedelemas, aga paar korda nädalas kindlasti. Siis kulus isiklikult minul palju pappi riietusele. Olin igavene dändi:D Pea igapäevaselt kammisin komisjonikauplusi ja kord aastas lasin kursavennal õmmelda mingist huvitavast kangast ülikonnapüksid. Meie käisime koolis ülikonnas ja lipsuga! Ja õllekas ka muidugi:D

  Pildil moodsate viigipükstega lugupeetud autor 1978.aastal Vaksali õllekas (teate küll - võõrastemaja "Balti" allkorrusel)

Wednesday, March 7, 2012

Korrigeeriv mütsike


    Kuulsin-nägin Terevisoonist, et kaks hakkajat neidist leiutasid x-jalgu korrigeerivad, ja veel enam - ennetavad sukkpüksid. Mina jällegist leiutasin lollust korrigeeriva,  ja veel enam - ennetava murumütsi. Rahvusvärvides! Nüüd taotlen patenti ja nõuan leiutise kohustuslikku kasutuselevõttu meie riigi valitsuse ja parlamendi liikmetele!

  Pildil kaks valisuse liiget, keda murumütsi kandmine on tundmatuseni muutnud, Stenbocki majas valitsuse istungi vaheajal kenale naisreporterile usutlust andmas.

Wednesday, February 29, 2012

Universaalne rihm

   Artur ei andnud hommikuti asu - akuraat kell 6 alustas koerakontserti. Küll käisin heaga ja halvaga teda taltsutamas, isegi siraka mööda kintse sai, aga kõike seda pidas ta lõbusaks mänguks ja minu unepuudus muudkui süvenes. Egas midagi, leidsin oksjoniportaalist sobiva varustuse - haukumist neutraliseeriva kaelarihma. Nüüdseks on katsetused edukalt möödunud. Kaelarihmutatud koer ei teinud öö jooksul piuksugi, vähemalt mina ei kuulnud. Hommikul eemaldasin rihma ja kukkusin filosofeerima. Hakatuseks tuli pähe norskamisvastane rihm - meestele sinine, naiskodanikele roosa. Õhtul seod kaela, öö läbi magad püüdlikult, ilma norskamata ja kõik on häppid. Mõtet edasi arendades jõudsin ka koduperemeestele sobiva tooteni, nimelt tuleks patenteerida mölisemisvastane kaelarihm. Kujutage ette - tuleb naine töölt, mees luurab ukse taga, hüppab ligi ja kinnitab kaelarihma. Oh õnne, enne hommikut ei tule naise suust mitte üks piuks! Isegi prahiämbri viib ise välja. Natuke muidugi susiseda saab, nii poole suuga, aga siis võib mees ju teleka hääle valjemaks keerata! Mõttelend ulatus ka allpool vööpiiri pruugitavate rihmadeni, aga nende kasutusotstarbe jätan esialgu saladuseks.
Jälgige reklaami!

   Pildil naisabikaasa hetk peale koju saabumist. Tõsi, rihma peaks pisut pingutama!

Tuesday, February 28, 2012

Prominent

   Helistab mu tädi, selline varastes seitsmekümnendates pensionärist koduproua ja räägib naerust luksudes, kuidas ta elupõline trepikojanaaber olla teda lifti oodates ahistanud teatega, et küll mu tädi oli presidendi vastuvõtul hea välja näinud. Ainult üks küsimus oli naabril - miks tädi oma mehega polnud, vaid mingi noore poisi kaasa tarind!?
   Seepeale meenus mulle, kuidas kapitalismi iduperioodil, arvata 91-92 laevatasin koos  abikaasaga Soomest kodu poole. Istusime rootsi lauas, vitsutasime kogu raha eest, kui laudade vahel laveerides lähenes toonane Tartu Kommertspanga looja ja muidu kõva varakapitalist Rein Kaarepere, seisatas minu kõrval, noogutas viisakalt mu abikaasale ja sirutas mulle käe. Krapsasin kohmetult püsti, surusime kätt ja arendasime lühikest dialoogi, et sa-ka-siin ja kuidas-siis-läheb-tänan-küsimast. Kusjuures me  polnud tuttavad ega  varasemas elus kordagi kohtunud:D

   Seega teen järelduse, et prominentlus on päritav.

   Pildil tädi pidulikul vastuvõtul (valges, Gucci kotiga), tema taga meessaatja

Thursday, February 23, 2012

Ärimees


    Loen Mihkel Tiksi pealkirjas nimet raamatut ja äratundmisrõõm vallutab mu kalestunud meeli. Eks ma midagi olin tema elust kuulnud, äritegemistest lugenud, aga et ka eraelu sedavõrd avameelselt käsitlenud (muidugi mehe vaatevinklist), esmalt natuke ehmatab. Samas on need kapitaliookeani ujuma visatud ärimehe võitlused iseenda ja kaaskapitalistidega nii üheselt tuntavad ja tuttavad, et külmajudinad tulevad peale. Esimesed Soomes-käigud, salaviinapudelid püksi peidetud, naistega Rootsi ja lastega Soome, siseheitlused kalgi ärimehe hinges, et keda jätta ja keda võtta, mahajätmised ja -jäämised, majaehitamine ja probleemid lastega... Laevadel töid tehes sattusin ka mina alatihti kokku lipsustatud kunagiste kursa-või koolivendadega, kes võisid endale minu lahja õlleklaasi asemel lubada "Otsa" baaris kulistada kallist margikonjakit ja ka ülesõiduks võtta vanniga kajuti. Äkilised sissetulekud ja ootamatud väljaminekud, pangakrahh ja valuutakooma, sõpradele uhkusega valuutapoest ostetud "Mehukatti" ja kohalikust nurgapoest odavaima viina segust kokteili pakkumine;)
   Kui Tiksi "Korvpalliromaan" oli nagu endistele meeskonnakaaslastele natuke ärapanemise maiguga ja "Elumees" ei jätnud üldse mingit muljet, siis "Ärimeest" soovitan kõigile, kel üheksakümnendate alguses kapitalismilained üle pea lõid. Mulle meeldis!

Pildil tervitavad esimest korda Soome saabunud ärimeest tohutud rahvamassid

Tuesday, February 21, 2012

Hunt August ja koer Artur


    Laps päris täna kuklisöömise vahele, et kuidas mulle Hunt August meeldib;) Ma ei saand muhvigi aru, pärast hakkasin natuke jagama. Koer Artur elab hästi, tänan küsimast, käis eile isegi koolis. Kui autos oli enam-vähem rahulik (aheldasin ta läbi rakmete turvavöö külge), siis koolis käitus siivutult. Klassi koosseis on väike - ainult neli koera, neist kolm poissi ja üks tüdruk. Tüdrukul olid päevad ja kuna nii õpetaja kui koeratüdruku perenaine olid samuti......eeee, päevateadlikud, siis pool tunnist vesteldi päevadest, õnneks küll koerte päevadest. Palju huvitavat sai teada!;) Kas koerapiiga odööridest või millestki muust, aga koer Artur üritas korduvalt õpetajapreiliga sugulisse vahekorda astuda. Kes talle küll kõike seda on õpetanud???

Pildil - üks koer näitas üles ebatervet huvi ka meesisendi vastu!

Tuesday, February 14, 2012

Matused


  Läks kodanik abikaasa koeraga jalutama ja ei tule ega tule tagasi. Juba neljas tund jalutab, telefonilegi ei vasta. Aga siis uksekell ja lävel kaks politsemundris riigiametnikku, kes sõbralikult uurivad, et kas teil on selline koer. Ja kui koer oli omanikule identifitseeritud, teatasid sõnumitoojad, et koera kõrval lamab tundmatu naiskodaniku surnukeha, palutakse tuvastada. Ja oligi nii - täitsa oma naine lamas surnult koera kõrval, kusjuures koer kedagi juurde ei lasknud (bullterjer), isegi mehel endal oli tegemist, et koera taltsutada. Kui riigiametnikud olid abikaasad kokku viinud, teatasid nad elusolevale, et tegu ilmselt loomuliku surmaga ja neil seal enam midagi teha pole ja kiirabile pole ka mõtet helistada, nemad surnute veoga ei tegele. Õnneks olid mõned naabrid kokku jooksnud, neilt sai täiesti juhmistunud värske lesk surnuveo telefoninumbri ja heade naabrite valvsa pilgu all ootas külmas õhtus kaks tundi surnuveokit.
     Pidime temaga järgmisel hommikul Soome purjetama kevadisi töid täpsustama, aga õhtul kell kuus mees helistas ja teatas niimoodi õrna häälega, et ma vist ikka homme ei sõida, Nadja suri ära.
   Täna olin esmakordselt elus õigeusu matustel. Baatjuška kohmerdas saali, küsis Genalt valjul bassihäälel, et mis  surnu nimi ka oli ja kukkus viirukipanniga vehkides ümber kirstu tammuma. Ühtki sõna lahkunust ei räägitud! Ma olin ilmselt ainuke pagan, sest kõik teised lõid hoolega risti ette. Pärast musitati ikooni ja kadunukest, ma hoidusin mõlemast tegevusest. Kalmistul oli enamik seltskonnast juba lõbusas tujus, rüübati kangemat, pandi suitsud ette ja heietati valjuhäälselt.
  Peiedelt viisin kesklinna ühe daamotška,  lahkunu naabrinaise. Small talk päädis sellega, et proua uuris mu nime ja perekonnaseisu, peaaegu oleks ära rääkinud!

Matustele oli kogunenud meeletult rahvast, ma ütlen mee-lee-tult!

Tuesday, January 31, 2012

Diskreetne matemaatika


     Kui kaks autot sõidavad teineteise poole kiirusel 70 km/h, siis ühe auto ratta alt lendu läinud kivike lendab teise auto poole kiirusega 140 km/h
     Sellisele järeldusele jõudis ühes tarbijakaitsesaates kena punapäine preilna. Muidu oli ka täitsa indeligendne!

    Pildil ausammas auto ja kivikese liidule.

Tuesday, January 24, 2012

Karske malevasuvi


   Nii oligi - terve suve pidasime karskust, ainult lõpupeol maiustasime natuke. Mu põdur silm tuvastas lisaks valgele ja õllele ka maasikanalivka - naistele ka midagi! Ja jälgige suupistete valikut, no jumala eest - Viru ja Olümps korraga! Nimed meenuvad väga visalt, aga ehk keegi tunneb ennast või tuttavat pildilt ära?  Vasakpoolne seltskond olid pedakad, otse paremal prillidega tüdruk oli rühma arst.
 EÜE 77

Monday, January 23, 2012

Minu Arturid


   Vähe sellest, et peremees on ülekaalus - koerte trikipäeval Hortese aiapoes teatas kaalutüdruk, et mu kaheksakuine kutsik on ka paks!! Koera nagu poleks ollagi, aga kaalu oli 35 kilo. Nagu kaks Arturit. Eelmine loom kaalus küll parematel päevadel üle viiekümne, aga ta oli ka kaks korda suurem. Pean aga jooksu panema. Koos koeraga:D

Pildil mina ja Artur. Mina olen alumine.

Saturday, January 21, 2012

Esikas


    Käisin esikal. Kultuuri nuusutamas. Väga lõbus oli, eelkõige inimvaatluse mõttes. Tuleb tunnistada, et olen praegu Mihkel Muti mõju alla - lugesin just ta meenutusi ning lisaks sirvisin ka veel "Fabiani õpilast". Kogu see esika õhkkond ja situatsioonid olid üks-ühele Mutilt maha treitud:D
    Üritasin baarist midagi sooja saada, sest saal oli sigakülm ja minu ees värisev prillidega ja õliste juuksesalkudega meeskodanik rääkis oma kaaslasele, et võtaks õige pudeli õlut, see mässib pärast pakutava tasuta veiniga ideaalselt! Pärast uurisin teadjatelt, et see olla ühe kultuuriajakirja tegevkriitik. Istuma sattusin täitsa kogemata ühe  peaosalise kõrvale. Ega peaosalise suu ka seinapragu polnud - peale esitlust pakutud veini manustas ta kahe sekundiga kaks pokaali, po stakanu nii-öelda. Tõsi, kolmanda klaasiga seisis ta imetlejate keskel juba üsna rahumeelselt ja ajas natuke juttugi. Isegi paar tuttavat nägu oli, keegi surus mul koguni kätt. Et ikka aitäh, et tulla said.
   Üldiselt pean ütlema, et aeg jahedas saalis möödus kiiresti, inimvaatlused olid esitatust  huvitavamad ja auto olin kah saanud suhteliselt ligidale parkida.
  Mina olen igatahes kultuurne inimene! Või natuke kultuursem kui enne;)

  Pildil saab autorite kollektiiv aukirja erakonna rajoonikomiteelt. Mina fotoaparaadiga tagaplaanil (Smena 8M)

Friday, January 13, 2012

Naised!


    Teate ka, et Veskis on uus kassatüdruk! Puterdas ja musserdas, aga arve sai tehtud. Vale saia andis ka algul. Aga mehed olid kenasti tuuris, ainult naistest rääkisimegi:)
Esiteks käis sõbra ja äripartneri naine peenelt öeldes plastilise kirurgia opil. Silmalaud polnud enam nii plastilised kui vaja. Nüüd pidi välja nägema nagu poksija vahetult peale matši. Sama plastiline.
Teiseks manasime vana Fjukki. Isegi kadedad me polnud. No kesse siis nii totu on! Kuigi, nagu teine sõber arvas, et endast märksa nooremat naist tahaks küll kasutada. Tema arvas, et raha eest, ma arvasin, et mulle poleks maksta vaja, kasutaks täitsa ilma rahatagi!
Kolmandaks rääkis esimene sõber, kelle naiseks on nüüd poksija, et Anu Saagim olla kuskil avaldanud, et mehe isasust defineeriv organ pidavat vananedes lühemaks muutuma. Vaidlesime talle ägedalt vastu ja kui ma oleks viitsind autost mõõdulint tuua, oleks kohe selle jubeda naisterahva häbematu vale  kummutanud! Aga ma ei viitsind. Et eks pärast kodus mõõdame ja essemmesseerime.
Ma ei pea vähemalt autosse minema, kohe haardeulatuses on joonlauapulk.

Pildil tervitab kursavend ja äripartner opilt saabunud abikaasat sooja suudlusega.

Saturday, January 7, 2012

Totaalne muutumine


    Tulin kolmat korda lund ajamast. Mul Thela peeni massinaid pole, ainult lumelabidas ja kaks töökat kätt. Tagaaias oli lund akuraat 18 sentimeetrit, mõõtsin ära. Täitsa tuttav tunne tuli ja kondid surisevad kah mõnusalt!

   Pildil konn, mittelendav konn, lumeajamisest jäsemeid puhkamas.

Monday, January 2, 2012

Suurus ON tähtis!

   Sellest sain aru pealejõuluste alede sabas Hki Stocki maa-alusesse parklasse sõites - kui Solarise alla auku mahub mu suuuuuur ja laaaaaai auto hädavaevu, siis Stocki alla sõitsin kui ykköstie tunnelisse ja nii kohe mitu korda järjest ja mitukümmend meetrit maa alla;)
   Itäkeskuses see-eest on parkimiskoha tähistus arvestatud sealkandis elavate tumedanahaliste ja pruntishuuleliste autude järgi - veel pool meetrit kitsam meie Selveri esisest parklast, mistõttu määrisin oma kõhtu Soomemaa poriga nii sisenedes kui väljudes.
   Praegu turgatas just pähe, et täna on seeniorblogijate parkla-eri:D

  Pildil tuntud seeniorblogija parkimas autot Emajõe kaldapealsele.