Istusime sõbraga klapptoolidel Läänemere liivasel kaldal, paar meetrit veepiirist, varbad paljad ja hing avali. Rääkisime elust ja surmast. Kui mõne inimese elust saaks kirjapanduna 2-kopkase vihikutäie lauseid, siis me hindasime oma senist elukäiku vähemalt kogutud teoste vääriliseks. Teemat arendades jõudsime tõdemuseni, et inimese elu viimastel hetkedel silme ees jooksev värviline elulint oleks siis meie puhul kui mitte seebiseriaal, siis mitmeosaline film, mille läbivaatamine ei suju mitte loetud minutitega. Täielik agoonia! Iseasi muidugi, kas sellist agooniat elu lõpuhetkeil ikka on vaja....Pildil tunglevad lahkujad värvifilmi ainulinastusele
3 comments:
Kui vaadata, kuidas vanemas eas päevad üha kiiremalt kulgevad ja aeg miskipärast üha libedamalt kaob, võib eeldada, et seniste arengute jätkudes kulubki nende kogutud teoste läbivaatamisele ainult paar minutit. Loodetavasti.
Hoia siis ettenägelikult viimase kinovaatamise jaoks ikka joogid ja snäkid käeulatuses, muidu võib kõht tühjaks minna nii pika filmi jooksul :D
Või pane elu ajal need kogutud teosed kirja. Selle tegevuse käigus sorteerid välja, mis juhtunust oli sulle oluline, mis juhuslik, korduvad episoodid sulavad kokku üheks üldistuseks ja su viimane film muutub niiviisi sisutihedamaks kui ka lühemaks...
Nii räägitakse jah, et igaühe elust võiks teha raamatu( filmi, ooperi balleti jms), aga keda see pärast meie surma huvitaks!?
Kuhu kaovad pärast surma need meie blogid, FB kontod, kõik meie kommentaarid ja teod?
Seepärast ma mõtlen, et kõik, mida tahad öelda, mida kirjutada, mida kustutada, mida jäädvustada, peaks olema tehtud nii, et pärast surma poleks piinavalt häbi tehtud või tegemata asjade pärast.
Armas Konn! Loodetavasti mõistad, et siin pole midagi isiklikku, et me kõik vaatame oma elule tagasi kui mustvalgele või värvilisele filmile, mille lõppu me veel ei tea.
Kõik head!
Post a Comment