Wednesday, April 29, 2009

Gorod geroi - HAPBA


Saabusid nad pealinna bussiga. Esimesena kukkus uksest välja piiiiiika sammuga kiilakas meesolevus, vehkis natuke aega kätega ja uuris lähedalseisjailt, kus saaks pissssatj. See mure läks kähku meelest, kui meie poiste treenerit nägi. Käsi oli kah häääästi pikal ja tere ta sai. Ühe kõrvaga kuulsin, et teekond oli pikk olnud ja seepärast ei piisanud talle ka ühest pudelist. Tema meeskonna poisid tulid uurima, kus vormi riietuda saab ja kas riietusruumil uks ikka lukku käib. Rebjaata, te olete Tallinnas, siin ei varastata nagu meil, teadis kiilakas täpselt. Kogemused, mis muud!
Miskipärast sättis vastasmeeskonna treener end tribüünile minu kõrvale istuma ja hakkas eluraskusi kurtma. Õpetaja palk on väike (ta on mingis Narva koolis kehalise õps). Poisid suitsetavad (tema see-eest joob). Kui kaotame, pole hullu, poisid said vähemalt Tallinnas käia (kaotasidki). Poolajal kadus ta õnneks ära ja välja ilmus just siis, kui meie poiste fännklubi roosasse rõivastunud tüdrukute näol üritas lahti rullida tapeedile joonistatud loosungit. Devtshonki, dajte ja pomogu....ja aitaski lahti rullida loosungi, jäi isegi seda ühe käega üleval hoidma, kusjuures loosungile oli maalitud vastasvõistkonda laussolvav hüüdlause;)
Mängu meie poisid võitsid:)
Lõbus pilt on Konna noorpõlvest. Jalas on Marati dressid!

Sunday, April 19, 2009

Meie uus kleit

Eile käisime siis rahvale uut kleiti näitamas. Hommik oli küll üsna konarlik, sest silmi avades oli esimene nähe lumega kaetud katuseaken ja kiiresti lasin peast läbi sõbrad-tuttavad, kel ehk veel naelad autol all. Aga ei midagi, maantee oli kuiv ja päälinnast väljas polnud lumejälgi enam eriti nähagi. Maakonnalinna Viljandit oli seevastu tabanud enneolematu autouputus - korraga toimusid tantsuvõistluse etapp ja Mulgi kross. Ikka ära mahtusime:) Kui tüdruk poleks kiires foksis koperdanud pea kukkumiseni, oleks ka koht ehk finaalis olnud, nüüd jäid esimestena finaalist välja. Tagasitee võtsin nimme mööda kõrvalisemaid teid, aga sellest kodumaa ilust ei saanud tantsustaar midagi, tema magas. Koduvideo kah, ikka otse telefonist;)

Wednesday, April 15, 2009

Surutisest vabaks!


Sain pooljuhuslikult teada igasuguseid asju. Näiteks, et mu tädipoeg (see pool-lühikeste pükstega) on tekitanud stripiklubi, koduka järgi otsustades sihukese pisemat ja privaatsemat sorti;) Saab tellida rollimänge ja puha. Et kel oli koolis lemmikõpetajaks prillide ja papiljottidega vanapiiga, siis selline seal klubis ka riidest lahti võtab. Või politseinik. Või minu poolest kasvõi jõuluvana. Teatri kostüümiladu on teatavasti põhjatu. Nuvot, helistan siis tädile, et teda kah keerulistes majandustingimustes käivitunud uue äriettevõtte tekkimisest teavitada, aga tädi polnud üldse üllatunud, et pojaraas kõigi muude tegemiste kõrval ka kaunitele kunstidele mõtleb. Oli midagi juba kuulnud. Aga siis hakkas ässitama, et mina aga käi ära ja vaata, mis nad seal teevad. Ma olin seda isegi mõelnud:)
Naljaviluks ütlesin, et kas X (tädimees siis), ei tahaks kaasa tulla. Tädi korraliku inimesena edastaski küsimuse diivanil lamanduvale onkule (saab 70) ja too olevat end hakanud kohe püsti ajama, et kuhupoole joosta:D
Eks ma käin muidugi kunagi ära, nooremate meeste äriinitsiatiiv on ainult teretulnud. Millistel fantaasiatel ma seal vohada lasen - vaat veel ei tea.

Pildil testib tädipoeg artisti
Pilt erakogust

Saturday, April 11, 2009

Näljastreik!


Tore ja innovaatiline uudis maailmapolitikast - Boliivia president kod. Morales otsustas parlamendi mõjutamiseks alustada näljastreiki. See on Boliivia Nokia! Ega muud, ei hakka Eestile Nokiat leiutama - võtame üle kõik hea ja õige. Minu ettepanek oleks, et näljastreigiga alustaks koheselt meie kodumaa mõned parimad pojad - näiteks kod. Savisaar ja kod. Lang. Presidendiproual tundub mimetatud etapp juba läbitud olevat. Olen nõus näljastreigiga ühinema, mahuks suveks eelmise aasta pükstesse. Samas kutsun üles ka blogivendi ja-õdesid ühinema. Muidugi mitte selles mõttes, et mahuks minu pükstesse, igaühele ikka oma!
Pildil proovin jalga eelmisel aastal ostetud püksa.

Friday, April 10, 2009

Minu munad


Mina igatahes mune EI värvi!

*pildil puna-valges pluuses

Wednesday, April 1, 2009

Siga pikuti pooleks


Vahetult pärast tutvumist võtsid noored armunud ette Hiiumaa reisi. Sügaval nõuka-ajal pidid kõik reisihimulised omama Liidu läänepiiril asuva saarekese väisamiseks piiritsooni luba. See elukohajärgsest passijaoskonnast hangitud, polnudki muud, kui hallile sigullile hääled sisse ja tuld! Peale praami ootas vapper pilusilmne piirivalvur, tääk kurjalt vööl rippumas. Mart mäletas ka aegu, kui toosama piiri valvav kasahh või turkmeen kandis kaelas tundmatu looma naha küljes rippuvat automaati. Ilmselt oli rahvusvaheline kliima muutunud sedavõrd soojemaks, et kaheksakümnendatel kuulipritsi enam ei kantud. Küll aga meenus isamaa sisepiiril alati lõbus lugu meie tuntud komöödianäitleja ja lavastajaga, kelle auto pagasnikku sokutasid vallatud kolleegid filmivõtetel rekvisiidiks olnud kuulipilduja Maxim, mille siis kordoni kotkad autosid kontrollides avastasid. Õnneks oli seltsimees ülem sedavõrd humorist küll, ja lisaks tundis mingi ime läbi ka lavastajat nägupidi, et selline koerus suuremat kõlapinda rahvasuus liikuvast külajutust ei saanudki.
Mart ja Maarit tankisid külapoes oma seljakotid provianti täis ja parkinud auto kivisele kadakatevahelisele kaldale, sumpasid läbi mere paarsada meetrit eemal lösutavale laiule. Takkajärgi tundus mehele, et täitsa vabalt võis too laid inspireerida ka “Corrida” autoreid, sest laiul oli vabapidamisel mitmekümnepealine lambakari. Sitased ja takused elukad käisid öösiti telginöörides kakerdamas ja ka päeval ei andnud metsistunud loomad noorpaarile asu oma asju nahistada, ikka pistis aeg-ajalt keegi kadakpõõsast pea välja ja tegi möö!
Hoopis äkilisem möö! tuli aga Nõukogude armee kiilik-kotkaste poolt, kes tavalisel patrull-lennul olles avastasid mitusada meetrit allpool kaks kommunistlikku noort suguakti toimetamas. Mart ja Maarit ei pööranud enam ammu tähelepanu rahutaevas ringipaarutavatele punakotkastele, oli ju samas üle väina Haapsalus ründelennukite aerodroom, kust iga paari tunni järel tuhisesid õhku paariti küll patrull-, küll treeninglennule viisnurk-tiivulised MIGid.
Lisaks rippusid igapäevaselt madalamal taevas noodsamad koperdajad, kuid kunagi polnud juhtunud seda, mis juhtus täna! Nimelt laskus koperdaja nii 50 meetrile ja jäi sellel kõrgusel meretuules pisut õõtsudes jälgima Mardi tuharate välkumist Maariti peal. Ega mehel polnudki mingit muret, ikka Maarit leidis irvitava piloodiga silmside ja üritas kohe täielikult mehe alla peituda. Küllap kihutas punakotkaid siiski taga mingi lennugraafik ja kaua see kiilik nende kohal ei rippunud, Mart sai asja kenasti lõpuni viia.

See seigake on nüüd küll päriselust maha kirjutatud, aga kõik ülejäänu - a-u-s-õ-n-a.......EI OLE!

Pool elu tagasi


Hakkas mind öösel kummitama mõte, et mis oli pool elu tagasi? No kui mees 0n üle viiekümne, tuleb niikuinii võtta igat järgnevat sünnipäeva kui juubelit, sest vaevalt järgmise nullini välja venitab. Kui siis mu juubelikell südaööl kukkus, hakkasin kohe mõtlema - et mis siis oli pool elu tagasi. Tuleb tunnistada, et elu oli ärev. Poisslaps sündis lehekuul, kusjuures hoopiski mitte abikaasast;) Heakene küll, eks sai ka see poja ema abikaasaks. Kunagi tulevikus, aga igastahes enne juubelit;) Käies poissi omaks tunnistamas tollases perbüroos niiöelda Õnnepalees, jäime vahele mu tollase töökoha ametiühingu-emale. Mis-kes-kes-kus-millal ja üks-kaks-kolm korraldati mulle töökoha punanurgas seltsimehelik kohus:D Mõisteti süüdi, mis teha! Ülikond oli mul toona niikuinii triibuline. Aga poisi, selle, kes mu hiljuti ka vanaisaseisusse tõstis, tegime me Hiiumaal, ühel üksikul laiul, millest ka järgmine lugu. Nõrganärvilistel pole lugeda vaja või pangu vähemalt roosakad prillid ette!
Pildil konn pruudiga