Reedel pidin tagasireisile kaasa võtma tudengipoisi, kes va rumeenlasega samas kategoorias - värvis ka harjaga keldris seinu;) Poiss oli pisut tõbiseks jäänud. Ootame reedeõhtuselt rohkes autojärjekorras ja ma näitan poisile check-in kassade kohal jooksvat tulikirja, et väljamüüdud. Muigan ka veel ja hirmutan, et ega sulle ka kindlasti piletit jatku. Poiss mul ennegi abitöödel käinud, jõulude aegu oleks peaaegu koos torumehega Helsinkisse ööd jäänud veetma, aga siis ikka jalamehe pilet oli. Seekord vastupidi - minul ja autol oli Tallinnast võetud pilet ilusti olemas, aga jalakäija piletit neetu! Kassatüdruk vaatas meid hindavalt ja teatas siis kuidagi kõheldes - tegelikult veel business lounge´i pileteid on. Kallis see on, tahtsin ma enne põrsa ostmist seda ka näha? Kuulnud pileti hinnaks 120 raha, teatasin kategooriliselt, et nii palju on liiga palju;) Poisil venis nägu pikaks ja samas tulid ka mulle realiteedid meelde, et kui poiss jääb nüüd sinna, pean niikuinii maksma ta hotelli ja värgid. Teeme pooleks, pakkusin ja muidugi oli abitööline nõus:D Laevalepaigutamist oodates tegi noormees mulle kui vanemale kodanikule ja lisaks veel ülemusele ettepaneku, et ta võib ise tekipiletiga reisida ja mina mingu kui business-man. Keeldusin suuremeelselt, seda enam, et poiss oli poole piletist ju ise maksnud. Seda keeldumist pidin pool tundi hiljem kibedalt kahetsema, kui suures laevas polnud ühtegi vaba istekohta, küprokimehed ja abitöölised magasid raskes joobes koridoride põrandatel, istusid treppidel ja kõlistasid raha mänguautomaatide ees. Reede!
Lõpuks sain pool tuharat toetada parfüümikaupluse ees koridoris vonkleva pingimoodustise peale, neegrinaise kõrvale. See oligi ainus boonus:) Poole tunni pärast helistab äriklassis reisiv abitööline ja uurib, et kus ma olen ja mida teen. Tuligi ülemuse ja tööandja juurde, seisis mu kõrval (istekohti ju polnud) ja kaebas ärklassi rasket elu:
-lisaks pardakaardile küsiti ka dokumenti (poisil olid värvipritsmed pusal, juuksed tolmused ja töötossudest ma ei räägigi);
-kui mees toidukõrvaseks piima soovis, siis vaadati teda nagu metselajat ja pakuti teine klaas punast veini;
-kõrvaldiivanil losutas venekeelne kodanik (ülikonnas ja lipsuga), kes sigarit tõmmates (äriklassis on lubatud?) ärilehe lugemise asemel kõikse aeg minu töömeest häbematult vahtis ja kaaslasele midagi kommenteeris (poiss ei mõista vene keelt, ei saanud aru);
Nii hakkaski noormees oma teenitult kättevõidetud positsiooni häbenema ja tuli minu juurde seisma. Kui Eesti levisse jõudsime, pajatas ta pikalt-laialt oma pruudile uut staatust, loodetavasti oli kodune vastuvõtt ärimehe-kohane!
Pildil korraldavad äriklassi reisijad piima puudumise vastu protestides rahumeelse, vägivallatu aktsiooni. Minu töömees jõudis varjuda.
No comments:
Post a Comment