Istusime just isamaale puhkusele saabunud ulgueestlasega Kadrioru staadioni taga asuvas pisikeses kohvikus, nautisime sooja ilma ja noorsportlaste trimmis lihaseid ning prinke peffeleid (tema poiste, mina muidugi tüdrukute).
"Kui ma Eestimaale jõudes laevalt maha astun, hakkab alati vihma sadama. Iga kord!" kaebles ulgueestlane.
"Isamaa nutab," mõtlesin mina. Vaikselt.
Kuumalaine kestab, vaheldub pisaratega.
Pildil on kohalikud ulgueestlasest vihmameistri puhkuste perioodiks puu külge aheldand. Las kallab, raisk!
1 comment:
no mida, mina ei vaadanud mingeid peffasid, mina vaatasin ikka õigete nimedega asju. PP. prinki p....t.
miks peab võtma mingeid võõramaa ilusõnu appi, kui omalt maalt sõnu suupärast leidub. :)
Post a Comment