Kui sinine taevas ja helehele liiv

     

    Aasta siis oli.....

Sõpradega Nizza valgetel liivadel:)

Koorunud kullesed vupsavad vette

 Nüüd on selge, miks ma nii jäärapäine olen - ega läbinisti luust pähe ju aju palju mahugi! Pildi saatis minu narrimiseks vanem tütar, kes täna pidas kristall-pulma.

 Pulmatort oli vägev, kanepiteest rääkimata. Mida ma juua ei julgenud:)

Võimas till

 

     On ju? Kutsun kõiki kaasblogijaid oma tilli näitama! Kel tilli pole, võib ka porgandit presenteerida.

Tundmatu fauna on üritanud meie äraolekul elektritöödega tegeleda - kaablikraav on lahti kaevatud ligi poole meetri sügavuselt, kaablikõrini õnneks polnud jõudnud. Nuputasime, mis loom see oli ja minu arvates võis tegu olla koopakaevaja mägraga. Väiksem loom selliseid kive maa seest välja ei pilluks. 

Lõpuks  üks lilleline peenar:)

Konna muusad

 

     Mannikesed tantsisid, et sääred välkusid, asfalt tolmas ning liiklus seisis. Huvilised kolasid aias, koksiklaasid käes ja üks kergejalg tellis trepile improviseeritud baarist isegi pitsitäie puhast haljast.

 Seda kõike enne ja pärast seda, kui kultusautor Konn oli ette lugenud mahlasemaid tükka oma uusimast teosest. Raamatuvirnad kahanesid kah nobedalt, lisaks sai omandada Irene käsitöönukke (nõelu kaasa ei pakutud) ning Etheli, Margareta  ja Siiri raamatuid.

Tänud kutsujale, Kelmikate Mannikeste raamatukohvikule!:)

Päisepildil olen peitunud oma muusade varju.

Pärnakad lustima!

 

  

  Tulge reedel Pärnusse lustima! Otse loomulikult oodatud Pärnu blogijad ja muidu huvilised - saate Konna näha ja katsuda (käe piirkonnast)! 

 Kelmikad Mannikesed avavad taas oma aia! 
Ootame sind 1. augustil Raeküla VI Tänavafestivali raames meie mõnusasse aeda, kus sind ootab terve pärastlõuna täis kirjandust, muusikat, tantsu ja rõõmsat melu!

 Alates kell 12 
Tule uudistama ja ostlema kauneid lilli Nurme Aiast – imeline võimalus täiendada oma aeda või rõõmustada kallimat lillekimbuga!

 Kell 17: "Vestlus kirjanikega" I plokk
Kohtume kirjanike Margarita ja Tiit Kase ning Irene Õmblusega, kes jagavad mõtteid oma loomingust ja kirjanikuelust.

 Kell 18–18:30 Kelmikate Mannikeste tantsushow!
Lustakad tantsunumbrid ja seltskonnatantsud koos rahvaga – pane tantsukingad jalga ja tule keerutama! 

 Kell 18:30–19:30: "Vestlus kirjanikega" II plokk
Kirjandusest ja elust räägivad kirjanikud Ethel Aoude ja V. L. Konn – tule kuulama ja kaasa mõtlema!

 Kogu päeva vältel avatud raamatukohvik, kus saad:
 soetada osalevate kirjanike raamatuid
 osta Irene Õmbluse käsitöömänguasju
 nautida Mannikeste kooki,
 haarata kõrrejooki või topsi isevalitud sisuga,
 ja loomulikult mõnusat kohvi!

 Kohtume juba 1. augustil Kelmikate Mannikeste aias!

Pilt ja tekst Mannikeste kodulehelt https://www.facebook.com/kelmikadmannikesed

Elu on täna

   

 "Kõik mis on, on praegu" - selline tsitaat on tätoveeritud Saksamaa jalkanaiskonna puuriluku kaelale. Ann-Katrin Berger, maailma üks parimaid naisväravavahte, on kaks korda seljatanud onkohaiguse ja küllap teab täpselt, mida selle tsitaadiga öelda tahab. Kirjutan alla!

Pilt Ann-Katrin Bergerist teleriekraanilt eilsest mängust Saksa-Hispaania.

Haledad huijarid

    

    Helistas Jelizaveta ja teatas suurrahvalikult nõudlikult (ning muidugi võõrkeeles), et mul vajab vahetust elektrimõõdik. Paljugi, mis mul vahetust vajab, aga see aparaat kindlasti mitte. Igaks juhuks küsisin, et mis taks on? Seepeale arvas helistaja vist, et looma-teemadel ta ei räägi ning pani toru ära. 

Ärge laske endale igasugustel svetadel midagi pähe määrida, taksist olenemata. 

Pildil muudetakse minu segaverelist Arturit taksiks - ärge seda koduste vahenditega tehke!

Kehv seks

     

     Naelapea pihta artikkel ;

https://epl.delfi.ee/artikkel/120390251/kolumn-karl-multer-isegi-kehv-seks-on-meie-tahelepanust-luhem

Mina igatahes lugesin lõpuni ning kirjutan kahe käe ning kolme jalaga alla.

Pildil kehv seks.

Kokkuvõte haiglaravist

  

  Eile ilmus terviseportaali raviarsti pikk oopus, millest ma suurima rõõmuga refereerin paremaid palasid:

Patsient hospitaliseeritud massiivse parempoolse KATE tõttu.

Ravi foonil kiire paranemine

 EhhoKG-l südame parema poole koormust ei esinenud, minimaalne kopsuringerõhu tõus - jälgimist dünaamikas ei vaja. 

Tehtud ka tuumorskriining  - aktuaalse leiuta. 

Jääb perearsti jälgimisele, tromboosikabinetis kontrolli ei vaja  

Lubatud koju rahuldavas üldseisundis.

Väljakirjutamise staatus

paranenud

Häid uudiseid veel - tuli "Saatus..." kvartaliaruanne - aprilli teisest nädalast müügilolev teos üllatas, huvilised ostsid napilt alla kolmekohalise arvu raamatuid, mis mulle omakorda tõi sisse pea kuu pensioni suuruse boonuse:)

Saaga lõpetuseks veel kord suurim tänu hoolijaile ja ka mõned lubadused:

-punast nuppu ma ei kasutanud ega kasuta ka edaspidi;

-kaminasse ei ole kusnud ega kuse ka edaspidi;

-olen elus kuni surmani;)

Et meditsiiniteadlikud ei ehmuks - ülemine udusevõitu number on 98

Tromboosi koduse ravi eripäradest

 

Kusi lippab nigu jube

Pisut valulik on kube

Kargan püsti kukub tool

Juba lendan nagu Nool

Väikse tabla iga mool

Tiba trombi välja toob

Pildil vaade mu lamamisnurgast. Ja ei, ma ei kuse kaminasse!!!

Vikatimehe poeg

     

    Sellenimelise filmi tegi kunagi mu väimees, tore poiss! Aitasin veel dekoratsioonideks materjale hankida. Kirstulaudu näiteks. Aga nüüd, juureldes palat nr. 5 juhtunu üle, jõudsin järeldusele, et koridoris luurav tegelane võiski olla see noorem ja laisem poeg. Vaadake, patsiendid on nummerdatud nagu noorkari - mina näiteks olin 5-2, minust uksepoolsem 5-1 ja akna all 5-3

     Astub siis pojalontrus palatiuksest sisse ja ega kaugele viitsigi minna, kohe vikatiga lahmima. Käis korra, läks ära koju, tuli järgmisel päeval tagasi ja oli täpselt sama laisk! Nagu laulusalm ütleb - esimesed heidetakse, tagumised tapetakse, keskmised koju tulevad. Esimesed läksid üks ühel, teine teisel päeval, kolmas jäi veel palatisse konutama.

     Igatahes mina pikutan Nõmmel "Poja kodu" nimelises tervisekeskuses ja olen üsna häpi:)

Hepariin

 

Solist:

Hepariin hepariin hepariin

Nüüd mu veri on lahjem kui viin

Kui juust on ka auklik mu kõht

Kas sellist Eestit me oleme taht????

Koor:

Jahh jajahh jajaa jahh

Hooldajad ning hohooldajad

   

 EMOs oli valvearstiks tiktoki staar, kes omandanud arstidiplomi ühes diktatuuri riigis ning B2 keeletaseme Eesti Vabariigis. Pool tundi peale kompuutrit astus mu boksi ja teatas naeratades: "Teil on kopsus trombid". Jumal tänatud, et mitte süda, arvasin. Doktor lehvis minema. Mõne aja pärast saabus poiss-hooldaja, kes heas eesti keeles teatas, et viib mind osakonda. Teel tundis ta huvi, kas mu jalad ei külmeta ja hoiatas, et nüüd tuleb järsk nurk. Osakonnas ootas keegi rämeda (viisakalt öeldes - joodiku-) näoga tädi, kes uuris, kas ma ise jaksan voodisse ronida ja tuli kohendas veel tekki ning patja. Kõrval, küll kardinaga varjatult lesis üks rahutu tegelane, kes oli rihmadega voodi külge kinni tõmmatud. Ega seal rahus pikutada saanud, too sell hüüdis iga natukese aja tagant appi kedagi Irat. Mina muidugi arvasin, et Ira on õde või hooldaja, aga oli hoopis abikaasa, kes meest külastama saabudes läks õeposti paluma, et rihmad on kõvasti, laske lõdvemaks. Ega ma täpselt seda juttu kuulnud, aga kui patsiendi abikaasa koos hohooldajatega palatisse asja klaarima saabus, kuulsin noorema meditsiinilise personali suust võõrkeelseid  sõnu, milliseid ma küll olin minevikus kuulnud, aga arvanud neid unustanud olevat. Arstid on viisakad, aga konkreetsed. Kui meie palati teine asukas, kelle käe tema kiisuke (jah, ma pean silmas kassi) oli uskumatult katki teinud, üritas tervisemure asemel koduloomadest rääkida, siis nooruke habemehakatisega ortopeed tegi läbi tõlgiks oleva medõe resoluutselt selgeks, et räägime meditsiinilistel teemadel. Toit on üsna maitsev, minu jaoks ehk pisut napp, aga saab hakkama ja seinal ripub pirakas telekas.

Pildil ongi telekapult- kui vajutan vasakule nupule, hakkab lind nokaga taguma, aga kui paremale, kukub puu otsast alla. Vaatan selle seriaali lõpuni ning keeran magama.

Ultraheli

 Kuna minu arvates sai kogu kuri alguse veenikomudest paremas sääres, siis veeretati mind nagu Pulsis, hapnikuballoon järgi lohisemas, "vuntsid" ninas, esimesele korrusele. Seal kamandati püksid jalast. Peaaegu oleks öelnud, et siis minestate, aga viimasel hetkel tuli meelde, et ma pole mu teoste peategelane, vaid kõigest autor. Seda ütlesin küll, et kuna kolm päeva pole dušši saanud, siis haisen, mispeale rehmati käega, et nad kõike näinud ja nuusutanud. Sudis ta, mis sudis - trombi neetu. Veeresin murelikult tagasi, balloon järel lohisemas. Sain pool tunnikest pikutada, tuli uus hooldaja, kena kikkis ninaga venelanna. Lähme uuesti ultrahelisse. Süda aimas halba. Tüdruk jooksis kuhugi ballooni tooma ja suskas saatekirja minu kätte. Ilma prillideta oli keeruline, aga lugesin ikka välja "tuumori skriining" Süda hakkas põksuma. Sest selge see - kui jala süvaveenide tromboosi pole, siis kuskilt peavad trombid alguse saama...

Pildil minu punane nupp - Donald Vladimirovitšil pidavat samasugune olevat.

JÄTKUB

Palat nr.5 (nii ongi)

  

  Kuna olin viimati haiglas mitukümmend aastat tagasi, siis ei mäleta, mida toona hommikusöögiks pakuti, aga kohvijook tundub olevat ikka seesama😵‍💫

Äratus on kell 5 - kellelt vaja võetakse verd ja mõõdetakse elulisi näitajaid, minuga ei tehtud täna mingeid toiminguid. Juurdlesin pisut, kas olen nii terve või vastupidi - enam lootust pole. Lesisin kuni kuueni, siis sain kõhupeki sisse kaks süsti. Pool üheksa toodi pildil olev kandik  - riisipuder värske olemisega juustusaia ning ülalmainitud kohvijoogiga. Kõik peale helepruuni vedeliku oli tarbitav. Mingid tabletid ka. Ootan huviga "päris" arsti visiiti, sest seni on tegelenud minuga EMO - ja valvearst.

Ja ärge lootkegi, et minust pääsete - ikka kirjutan kui masin, sest internet on läbi loetud ja siin on igav.

Testament (osa sellest)

Kui vikatimees valvas veel palati ukse taga, sirgeldasin kiiresti valmis testamendi. Refereerin lühidalt blogisõpradele mõeldut:

Hea kaasautor Kaamos saanuks minu kirjutusmasina, paki kopeerpaberit ning korrektuurlindi.

Sõbranna Biankale plaanisin pärandada kolm hooaega sõitnud talvekummid 2 tk.

Legend SSP saaks Temust ostetud tõlkimismasina, milles 183 tuntud ja tundmatut keelt.

 Heale Hellele Pärnust pärandanuks ma koer Arturi - hea koos vanaduspäevi veeta.

Et mitte meesblogijaid diskrimineerida, siis Kanada-Tomi saagiks jäänuks kodaravõti jalgrattale Sputnik ning kolm kasutatud sisekummi.

Kui olin sinnamaani jõudnud, tegi vikatimees vehkat. Ülejäänud blogisõbrad peavad lootma järgmistele terviseriketele!

Pildil Helle ja koer Artur

Täiesti tavaline haiglalektüür

 

Kinolapsed tõid. Tänan kõiki kaasaelajaid - nägin aknast piiludes mingit niitmisvahendit õlal kandvat gooti mustas tegelast nurga taha kaduvat. Selles on ka teie teene! 

Peaasi, et niidumees ringiga ümber maja tagasi ei tule🙂

Esimese öö õigus...

 

 

...oli jääda ellu. Sain hakkama! Kuulates naabervoodites ägavate vanameeste (minust veel vanemad) öiseid hääli, sain kohe aru, et olen palati terveim mees. Mina jään ellu! 

Esimene päev

 

Kui kogu progressiivne maailm naudib meie laulupidu, siis minu silme ees virvendavad mingid linnukesed. Kui nad ainult öösel mind nokkima ei tuleks! 

Kus ma ööbin?

Aaza-Lea aluspesu

     

   Et sood oleks pariteetselt esindatud, lisan  Aaza-Lea pildi ajast, mil noor daam oli "Nõukogude Naise " kaanetüdruk ning pesumodell. Mis aasta pesumudelit võiks päisepildil esitletud neiu küll kanda?

   Kõigile õigesti vastanuile saadan postkasti mõttelise osa Armandi kadumaläinud suspedest!

   Igaks juhuks lisan, et Aaza-Lea pole mitte trellide taga - nägu on udustatud, et tema silmipimestav ilu lugejaid ei vapustaks. Pikki jalgu näete ju niikuinii!

Armand. Kogutud teosed II

 

Armandi susped

Armand tegi silmad lahti. Voodi oli võõras. Ka käega kobades polnud kõrval kedagi pikutamas. Aaza-Lea üritas meest hommikusest kobamisest võõrutada, sest paar korda olid Armandi krobelised töömehenäpud naisele silma sattunud. Täna polnud voodis peale teki ja lahja padja midagi ega kedagi.

Nohisedes keeras Armand külili ja leidis end lamamas laias hotellivoodis. Tuba oli hämar, aga seda ehk ka pimendavate kardinate tõttu – ega ta siis odavat hotelli soojamaa-reisiks polnud buukinud, ikka parimat!

Nüüd oli aeg ägisedes end püsti ajada ning vetsu poole tatsata. Peale hügieeniprotseduure istus mees voodi veerele ning tuletas meelde eilset – justkui oleks juttu olnud hommiku-ujumisest. Muidugi oli ta naisele nõusolevalt kaasa mõmisenud. No küllap oligi kaaslane suplema läinud, rõõmustas mees. Endale kinnituseks peaga nooksanud, hakkas Armand kohvris tuhnides suspesid otsima. Hommikumantel ja sussid olid kenas avamata pakendis kohvrialusel. Kolmandal katsel õnnestus mehel plastik näpuga läbi torgata ning halati vööd ümber kõhukumeruse pingutades astus ta julgelt seiklustele vastu. Hotellitoa uks potsatas kerge ohkega kinni. Ainult trummipõrin ning fanfaarid on veel puudu, mõtles mees.

Liftifuajees seisid tõstukit oodates keskeas mees ja naine, mõlemal hotelli logoga hommikumantel seljas.

„Armukesed või abielurahvas?” arutles Armand arukalt. Sõrmuseid igatahes kiirvaatlusel märgata polnud. Lifti kutsenupp ergas punaselt ja sama punaselt ergas mehe peas mõte, et kas see neetud bassein oli katusel või keldris.

„Bassein?” üritas ta puhtas eesti keeles paarikeselt uurida ning lisas pöidlaliigutuse üles.

Naispool üksnes naeratas, aga meesinimene lisas kõhklevale naeratusele ka kõhklevalt tõstetud pöidla.

„Puul!” meenus Armandile. „Puul?” uuris mees ja lisas sel korral allapoole suunatud pöidla.

„Puul, puul!” kinnitasid mees-ja naispool ühel suul ning sedapuhku keeras daamike pöidla allpoole. Ka lift oli kohale jõudnud, avas ägades oma uksed ning rahulolev seltskond suundus üksteisele säravaid pilke heites kabiini.

Bassein asus hotelli keldrikorrusel – tundus nagu maa-aluse parkla moodi. Viimistlemata betoon, jämedad tugipostid, aeg-ajalt mõni auto isegi tuututas ringisaalivate hommikumantlites tegelaste peale. Armand sammus liftist tuttavale paarikesele järele, need tundusid õiget teed teadvat. Paarike astus sirgel sammul pöörduksest sisse ja asus mõneinimesepikkusesse sappa. Inimesed tammusid isekeskis omavahel vaikselt arutledes pika leti ääres, mis osutus mingiks justkui kondiitritoodete müügipunktiks. Armand midagi osta ei tahtnud ja tähtsalt randmepaela näidates üritas arvatavale basseinialale siseneda.

„Nõu-Nõu, ju hääv tu bai sam kuukis,” teatas teenindaja naeratades. No see on juba liig, arvas pahameelest puhisev Armand kuid midagi polnud teha – tuli end vaikselt järjekorda tagasi poetada. Saba nihkus aeglaselt, sest igale kliendile oli müüjal midagi öelda. Mehele hakkas asi huvi pakkuma ja kui järg temani jõudis, jagus tal isegi tahtmist teenindajale sõbralikult naeratada. Too naeratas vastu ja koukis leti alt suure kinkekoti.

„Hau matš?” taipas Armand küsida.

„Nõu-nõu,” raputas teenindaja pead ja nügis kotti Armandi poole. „Present!”

Seda sõna teadis mees küll, tal oli eelmises ametis sellest materjalist tormimantel olnud, aga too pakike oli paberist ning veel suure tsellofaanist aknaga. Igatahes raha selle eest ei tahetud ning kõhklevalt paki vastu kõhtu surunult, üritas mees taas basseinialale siseneda. Naeratav neiu astus leti tagant välja ning viipas käega ukse poole, millel kriipsujuku seisis kolme veepiisa all. Siniste tähtedega oli uksele kleebitud „Unisex.” See natuke ehmatas, aga hügieen eelkõige, oli Armand nõus ning avas ukse.

Duširuumi riietusalal patseeris ringi kaks pontsakat mammit, rasvavoldid vappumas, üks noorem ja voltideta mimm oli sättinud end juukseid föönitama. „Temal on amprid,” arvas vana elektrik teadvalt ja muheles. Vaba kapikoht leidus üsna ukse lähedal, mingi veidra aparaadi kõrval. Paberkoti pani ta enda kõrvale pingile ja kavatses just sisu uurima hakata, kui kapiridade vahelt tuli kiirel sammul nooremapoolne puhta paljas mees, kergitas aparaadi kaant ning suskas enda susped sinna sisse. Masin müdises paarkümmend sekundit, lõi rohelise tulukese põlema, mees avas masina kaane, võttis susped ning traavis minema. Selge, arvas Armand, aparaat desinfitseerib. Häbelikult sikutas ta endalgi susped jalast ning pistis masinasse. Aparaat hakkas surisema, ägises ootamatult, kraaksatas korraks ning jäi vait. Kaane vahelt imbus tossu. Paaniks Armand koputas masinat, sikutas kaant, aga ei midagi. Punane tuluke kohe rohelise kõrval vilkus parastavalt. Nõutult varises kohkunud turist pingile.

„Võitle või põgene,” meenus Armandile. Kuna võidelda polnud peale masina kellegagi – ja see oli võitluse juba võitnud – krabas mees present-paki kaenlasse ja tõusis otsustavalt püsti. Hotellituba oli tema kindel siht ja varjupaik.

Rahvast tungles kapikeste vahel juba rohkem. Millegipärast vaatasid nad kõik Armandit ja eriti just altpoolt, mõni veel näitas näpuga. Mis siis nüüd, erutus mees ning vedas vaba käega hommikumantli vööd koomale. Ilma suspedeta oli väga paljas olla ja erinevalt suspeaparaadiga toimetanud mehest, oli tema mehepiirkond raseerimata. Ehk on masin korda saanud, saaks susped kätte, arvas Armand seepeale ning pööras ukse juurest tagasi. Esimesel hetkel ei suutnud aju reageerida – tema teekonda märgistasid pruunid plekid säravvalgel kahhelpõrandal. Armandi jalad läksid nõrgaks ja ta potsatas pingiotsale. Nüüd läks märjaks ka süli. Present, taipas õnnetu reisisell. Pakend oli mingist helepruunist ollusest läbi imbunud, hotelli valge hommikumantli süli ning hõlmad samuti. Kohkunult piilus mees paberkoti sisemusse – pruunis supis ujusid kaks vettinud saiakest, üks kilupirukas ning kõige peal heljus Grossi poe šokolaadijäätise ümbrispaber, sügavamalt nina kotti torgates oli neid lausa kaks. Armand hakkas nutma.

*

Armand tegi silmad lahti. Silmad olid märjad. Voodi oli võõras, ka käega kobades polnud kõrval kedagi pikutamas.

Pildil noor Armand, aga susped on ikka samad.

Kohaliku tähtsusega toidublogija

 Riikliku tähtsusega toidublogija vihastamiseks kuhjasin keraamilisse kaussi kõik jaanidest ülejäänu - porknad, kaalid, kapsalehe, küüslauguvõrsed, omapeenra-kurgi, rohkelt kanakintsu ning muidugi tilli, palju tilli! Pealt kaunistasin adžika ning hapukoorega.

Nii me sööme - palju, aga maitsvalt. Õlut jõin nii enne kui pärast, appetizeriks muidugi viin pepsiga.

Reedene rõõm

 

Pepsi viinaga:)

Värskes õhus mekib eriti hästi!

Jääb teile teie süü...

 ...jääb teile teie lein. Rakvere teatri "Lahkumine" Loobu küünis. 

Kõik õnnelikud pered on õnnelikud ühtemoodi, iga õnnetu pere on õnnetu isemoodi. Esmalt tundub, et tegu ongi õnneliku perega - mees on pere pea ja naine kael, sõbralikult näägeldes toimiv kooslus. Käratsedes ilmuvad lavale perepoeg ning tema tüdruksõber (suurepärane osatäitmine Laura Niilsilt). Tundub, et tegu on mingi jandiga. Aga siis hiilib pimedusest välja keegi kitarriga tegelane - see noorem poeg....

Lein saabub ootamatult, süü saab selgeks hiljem. 

Eraldi kiitus originaalmuusika eest, lisaks loetakse (ja ka kavas on rohkelt) luuletusi.

Tugev soovitus - kel veel võimalus, minge vaatama.

R214T

    

   

Meelitasin noorema poja Kablisse, et saab traktoriga sõita ning peatse sõidueksami ootuses isa autoga külgboksi harjutada. Tegelikult oli vaja redelilt kõrgtöid teha, mida minu vanad kondid-liigesed enam ei võimalda.

    Kohale jõudnud poeg tormas esimese hooga garaaži ust kangutama:

   "Kus traktor on?" kõlas pettunud hüüe. Ehk ootas John Hirve või midagi. Pärast sõitis nii Kuga kui Huskiga kui vana mees. Kõrgtöid tegime ka. Teise päeva lõuna paiku hakkas Huski niidudeki all miski kolin ja kui selle üles tõstsin selgus pildil olev tõsiasi - niiduorgani käitusrihm ribadeks. Eks ma sõitsin parajal heinamaal ka ja rohi jäi ehk rihmaratta vahele. Ei tea. Aga vanduma ajab ikka - üksnes aasta vana aparaat ja vaid 28 töötundi. esmaspäeval lähen Mehka onude juurde - ehk saan rihma vähemalt soodustusega kui mitte tasuta:)

Naistööjõu räige ärakasutamine heategevuslikel eesmärkidel

   

   Pakkusin küll, et tellime kopa, aga elektrikuonu teadis, et see on ise kaevates umbes nelja tunni töö...No tegelikult läks naistel kokku 8 tundi ja ikkagi olin mina see, kes:

a)kaabli kõrisse ajas

b)ohulindi kaablile lisas

c)mättad  trakaga ühetasaseks viilis:)

Nüüd saab loodetavasti rõhurelee taas tööle ja pole enam hirmu, et manomeetrinäit torude lõhkilöömisega hirmutab või survepaagi koti rebestab (nagu kuu aega tagasi juhtus, mis tingiski justnimelt uue kaabli installeerimise).

Pensionäride päev

   

  Enamasti Mai tänava juuksuris järjekorda pole, harva kui keegi ootetoolidel istub. Täna seevastu istus lausa kolm tegelast. Kuna mu kaunis kahupea ei kannatanud ootamist, sättisin ka ennast ritta. Ootaega oli napp veerandtund, tegin sel ajal inimvaatlusi. Kohe sai selgeks, et täna on pensipäev - tundusin nii subjektiivselt hinnates kõige noorem vanur:) Sain kenakese blondi headesse kätesse, suurem osa mu pahmakast oli juba maha suristatud, kui kõrvaltoolis vanahärra viltu vajus. 

"Vett!" karjatas teenindaja ja "minu oma" jooksis ikka kääre käes hoides topsi järele. 

"On ta teadvusel? Kontrollige südametegevust!" ei saanud ma olla juuksurite kollektiivile  juhendeid jagamata.

"Kas te olete arst?" uuris minu juuksur lootusrikkalt.

"Ei, pensionär," vastasin tüünelt ja rohkem protseduuridesse ei sekkunud. Taat turgutati elule, soengutegu jäi pooleli, aidati ootetoolidele istuma ning keegi turgutas põdurat marmelaadikommiga. Mõne aja pärast tatsas omal jalal minema.

Siit tuli meelde tubli kümne aasta tagune meditsiiniline nõuanne heale sõbrale, kelle kolesteroolinäit kiskus sinna 7 ligi.

"See pole hullu, mõni aastat tagasi loeti kuni 7,5 üldnäitu igati rahuldavaks," teatasin kursavennale.

Too ei pidanud seda muidugi enda teada ja järgmisel arstivisiidil andis sellest oma peretohtrile teada.

"Kes sellist jama ajas?" uuris tubli eskulaap.

"Doktor Konn," ei hoidnud sõber end tagasi.

Mille peale arstitädi arvas, et see doktor peab küll oma diplomi tagastama. Kui oleks sedalaadi diplom, siis küllap tagastanukski, sest nimet sõpra tabas mõni aastat tagasi raske infarkt. 

Pildil minu kaunid patsid (pea pimedamal poolel).

Bad Moon Rising

 

     Käisime filmitegijast tütre pool "Winter in March" koduesilinastusel. 

Tekstiilnukkudega film sai sel aastal Cannes´i festivalil multikate programmis kolmanda koha. Teema on ka muidugi mõjuv - sõja mõjutuste eest Venemaalt pageva kultuuriinimeste pere road movie.  Kui film ootamatult äkki lõppes, küsisin pojalt:

"Ongi kõik?"

Oleks tegelikult stoori jätku tahtnud ja kuusteist minutit filmi läks nagu üksainuke viiv. Ametlik esilinastus Eestis peaks olema sügisel.

Film tõi meelde CCR-i (see ei ole SSSR) loo Bad Moon Rising, meeleolu süvendas veelgi toa seinal rippuv maal.

Taust on punane, sest esitluseks tõmmati ette punased kardinad.

Tütre sõbralik kass sättis end sisse minu jakil - algul sõtkus seda natuke, siis näris krõbinal tõmblukku. Lõpuks jäi minu mehelikest odööridest uimastatult tukkuma:)

Päisevideo juutuubist - ajast, mil ma kuuendas klassis käisin:)