R214T

    

   

Meelitasin noorema poja Kablisse, et saab traktoriga sõita ning peatse sõidueksami ootuses isa autoga külgboksi harjutada. Tegelikult oli vaja redelilt kõrgtöid teha, mida minu vanad kondid-liigesed enam ei võimalda.

    Kohale jõudnud poeg tormas esimese hooga garaaži ust kangutama:

   "Kus traktor on?" kõlas pettunud hüüe. Ehk ootas John Hirve või midagi. Pärast sõitis nii Kuga kui Huskiga kui vana mees. Kõrgtöid tegime ka. Teise päeva lõuna paiku hakkas Huski niidudeki all miski kolin ja kui selle üles tõstsin selgus pildil olev tõsiasi - niiduorgani käitusrihm ribadeks. Eks ma sõitsin parajal heinamaal ka ja rohi jäi ehk rihmaratta vahele. Ei tea. Aga vanduma ajab ikka - üksnes aasta vana aparaat ja vaid 28 töötundi. esmaspäeval lähen Mehka onude juurde - ehk saan rihma vähemalt soodustusega kui mitte tasuta:)

Naistööjõu räige ärakasutamine heategevuslikel eesmärkidel

   

   Pakkusin küll, et tellime kopa, aga elektrikuonu teadis, et see on ise kaevates umbes nelja tunni töö...No tegelikult läks naistel kokku 8 tundi ja ikkagi olin mina see, kes:

a)kaabli kõrisse ajas

b)ohulindi kaablile lisas

c)mättad  trakaga ühetasaseks viilis:)

Nüüd saab loodetavasti rõhurelee taas tööle ja pole enam hirmu, et manomeetrinäit torude lõhkilöömisega hirmutab või survepaagi koti rebestab (nagu kuu aega tagasi juhtus, mis tingiski justnimelt uue kaabli installeerimise).

Pensionäride päev

   

  Enamasti Mai tänava juuksuris järjekorda pole, harva kui keegi ootetoolidel istub. Täna seevastu istus lausa kolm tegelast. Kuna mu kaunis kahupea ei kannatanud ootamist, sättisin ka ennast ritta. Ootaega oli napp veerandtund, tegin sel ajal inimvaatlusi. Kohe sai selgeks, et täna on pensipäev - tundusin nii subjektiivselt hinnates kõige noorem vanur:) Sain kenakese blondi headesse kätesse, suurem osa mu pahmakast oli juba maha suristatud, kui kõrvaltoolis vanahärra viltu vajus. 

"Vett!" karjatas teenindaja ja "minu oma" jooksis ikka kääre käes hoides topsi järele. 

"On ta teadvusel? Kontrollige südametegevust!" ei saanud ma olla juuksurite kollektiivile  juhendeid jagamata.

"Kas te olete arst?" uuris minu juuksur lootusrikkalt.

"Ei, pensionär," vastasin tüünelt ja rohkem protseduuridesse ei sekkunud. Taat turgutati elule, soengutegu jäi pooleli, aidati ootetoolidele istuma ning keegi turgutas põdurat marmelaadikommiga. Mõne aja pärast tatsas omal jalal minema.

Siit tuli meelde tubli kümne aasta tagune meditsiiniline nõuanne heale sõbrale, kelle kolesteroolinäit kiskus sinna 7 ligi.

"See pole hullu, mõni aastat tagasi loeti kuni 7,5 üldnäitu igati rahuldavaks," teatasin kursavennale.

Too ei pidanud seda muidugi enda teada ja järgmisel arstivisiidil andis sellest oma peretohtrile teada.

"Kes sellist jama ajas?" uuris tubli eskulaap.

"Doktor Konn," ei hoidnud sõber end tagasi.

Mille peale arstitädi arvas, et see doktor peab küll oma diplomi tagastama. Kui oleks sedalaadi diplom, siis küllap tagastanukski, sest nimet sõpra tabas mõni aastat tagasi raske infarkt. 

Pildil minu kaunid patsid (pea pimedamal poolel).

Bad Moon Rising

 

     Käisime filmitegijast tütre pool "Winter in March" koduesilinastusel. 

Tekstiilnukkudega film sai sel aastal Cannes´i festivalil multikate programmis kolmanda koha. Teema on ka muidugi mõjuv - sõja mõjutuste eest Venemaalt pageva kultuuriinimeste pere road movie.  Kui film ootamatult äkki lõppes, küsisin pojalt:

"Ongi kõik?"

Oleks tegelikult stoori jätku tahtnud ja kuusteist minutit filmi läks nagu üksainuke viiv. Ametlik esilinastus Eestis peaks olema sügisel.

Film tõi meelde CCR-i (see ei ole SSSR) loo Bad Moon Rising, meeleolu süvendas veelgi toa seinal rippuv maal.

Taust on punane, sest esitluseks tõmmati ette punased kardinad.

Tütre sõbralik kass sättis end sisse minu jakil - algul sõtkus seda natuke, siis näris krõbinal tõmblukku. Lõpuks jäi minu mehelikest odööridest uimastatult tukkuma:)

Päisevideo juutuubist - ajast, mil ma kuuendas klassis käisin:)