Linnuküla resto

     Neiu elluastumise-puhune õhtusöök toimus Linnuküla restos. Tegu kunagise elumajaga, mille esimesele korrusele, kõrge kivisokli peale on rajatud kahe saalikesega söögikoht. Menüü on lühike ja ka sellest polnud kahjuks võimalik tellida kolme rooga. Tegime kolmekesi erinevad eelroa valikud ja parimaks osutus hirve tartar - värske ja õiges koguses vürtsika maitsega liha garneeritult samblatuustiga.

 Minu häärberi salat oli kurvalt kuiv ja mittemidagiütlev, neiu leivamäärded enam-vähem .
Pearoaks soovisin põrsast, seda kahjuks polnud, pidin leppima pardiga, mis osutus väga heaks sundvalikuks - parajalt pehme ja mahlane linnuliha, krõmpsud lisandid (pirn ja fenkol) ning äärmiselt maitsev veinikaste. Saatsin poiss-kelneriga kokale tervitused sellise maitseelamuse puhul.

Teenindus polnud parimate killast,  meid teenindanud noormees unustas meie tellitu (kuigi kirjutas usinalt üles),  võttis vastu tellimuse kuigi polnud kursis, et tellitut pole võimalik valmistada ja kõige tipuks ei töötanud makseterminal ühegi proovitud kaardiga ning pidime arve maksumuse sularahas kamba peale  kokku kraapima.
    Nagu pildilt näha, jälgivad lauda toodud parti kaks näljast lindu ja aknast paistab  mingi kuuri räämas nurk.
    Kokkuvõtvalt - viipallisüsteemis neli miinus. Läheks uuesti küll, eelkõige koduse atmosfääri ja maitsva pearoa tõttu. Soovitan lugejatelegi!

Naised voodis

  Inimene peab tegelema sellega, mida ta kõige paremini oskab! Näiteks Kristiina Ehin lõi bändi ja brändi "Naised köögis". Eile hilisõhtul roidunult voodis pikutades avaldasin arvamust, et armas abikaasa võiks luua bändi ja brändi "Naised voodis".
   Muhk enam eriti ei valuta ja ka silma alt hakkab hematoom taanduma.

Pildil loeb abikaasa hommikukohvi kõrvale austajate saadetud kirju. Mina toimetan loomulikult köögis.

Võidupüha

 

 Meie eelpost Eesti piiril koosnes kahest reservohvitserist, ühest sõjaväeteenistusest hoidujast ja neljast naisvabatahtlikust. Kindla peale oleksime kahe hangu ja nelja labidaga löönud tagasi lätlaste kontrarünnaku Ikla suunalt. Tõsi, peale lõkke kustumist hakkas õudne ja taandusime tubadesse.
   Kena jaani!

Elluastuja

   

 Minu keska lõpetamise aktusel teatas toonane direktor, ENSV teeneline õpetaja Elsa Värte, et teie seas on meie esimene pääsuke, kes lendab Moskvasse, Rahvusvaheliste Suhete Instituuti. See oli minu klassivend, kelle nimi oli Käo, kutsusime muidugi Käguks. Kägu lendas küll kohale, aga tuli rongiga tagasi - ei läbinud sõela. Nii paljukest ornitoloogiast.
     Noorema tütre eilne lõpuaktus nii lõbus ei olnud, aga ka mitte pisut kurblik nagu poja mõne aasta tagune. R-klassis oli mitu medalisti, Ü-klass hiilgas artistidega ja A-klassis oli venekeelsed õpilased, kes meeldivalt kaunilt laulsid kodumaa hümni eesti keeles. Kõned polnud väga pikad ega manitsevad (kui välja arvata lapsevanema esinemine), noored olid teinud videopöördumise, mis oli kaootiliselt naljakas ja lõpupildistamine läks märksa nobedamalt kui põhikooli lõpetamisel. Mingil arusaamatul põhjusel sai minu tütar kiituskirja vene keele suurepärase omandamise eest. Viimati, kui me vene keelest rääkisime, oli see tal raz-dva-tri tasemel. A küllap on tegu geenidega - isa on nimelt õppinud vene keele ja kirjanduse eriklassis, meenuvad muhked ekskursioonid keele ja kultuuriga tutvumise eesmärgil Mihhailovskojesse, Leningradi ja Moskvasse. Meie tutvusime küll rohkem ühikasarnastes majutuskohtades resideeruvate vene tütarlastega, aga keeleõppeks hea seegi!
    Pildil kenad noored inimesed, minu neiu on üks tagumistest:)

Riiulis!

"Apollos"....mis siis on seal?
Raamatud, raamatud, raamatud....., Konn & Kaamos kirjutasid ühe...mmmm, vaata, siuke ongi!

Kottidega auto

 

 Mul käisid ka kunagi kastika neelud. Nüüdseks olen sellest hullust mõttest loobunud, aga isegi kui oleks nii isase auto omanik, taolisi kotte isaduse rõhutamiseks ikkagi konksu otsa ei riputaks, kui sellel soomlase autol olid:)

Artur ja kaka

   Meie ühiskoer ilmutas veidraid sümptome - ei saanud haukuda, hoidis selga kumaras ja oli üldse kuidagi loid. Kahtlustasin igast kurja haigust, guugeldasin ja uurisin, aga lõpuks otsustasime pojaga ikkagi kutsa arstile viia. Nõmme Loomakliinikus oli siuke tore keskealine tohtriproua, kes katsus koera siit-sealt (koer urises suukorvi), kergitas saba ja torkas saba alla termomeetri (koer urises raevukamalt) ning kui veterinaar üritas eestpoolt katsuda, tegi Artur kihvadega üleõla laks-laks. Ei tabanud. Seepeale saatis arst meid koeraga välja - püüdma analüüse, kulp anti ka kaasa. Niikut koer välja sai, pani suurest kergendusest kohe pasa maha, poeg veel ütles, et ta kohe üles ei korja, tuleb hiljem kotikesega. Aga seepeale tormas aknast arenguid jälginud tubli tohter ise välja, kotike käes ja kommenteerides: "Näe, saingi sitta!" ajas julgad kotti. Pojal oli seepeale koerakuse kulpi püüdmine juba kukepea!
    Analüüsid olid korras, palavikku polnud, arvasime seepeale  kooris, et ehk kukkus koer kuudi katuselt või midagi, saime kaasa valuvaigisteid ja täna kuts juba haugatas mulle tervituseks:)

Pildil Artur (originaal) puhkehetkel