A mida Konn ka teeb?

 

Käisime eile vana sõbra ja kursavennaga einestamas. Helistasime seltskonna elavdamise mõttes kooliõdedele-vendadele - keegi ei vastanud. Nüüd siis kamraad telefoneeris ja andis ülevaate:

1.Kursavend, endine rahvusvahelise suurfirma nõukogu esimees, oli olnud eile golfiväljakul. Teadsime ta kohati maaniaks muutuvast hobist, aga mitte seda, et veel vastu talve käiakse palle peksmas. Olla kurtnud, et ei jaksa enam kepikotte tarida. Sõbraga arutledes jõudsime otsusele, et kursavenda saab aidata - moodustame tiimi caddy vedamiseks. Kahekesi - kui üks ei jaksa, veab teine. Aga võime ka kahekesi korraga kepikotti sikutada. Kui jõudu rohkem, siis üks hüppab teisele selga ning kolmas suunab siis kannuste ning kolmeharulise piitsaga!

2.Kursaõde nii rahvusvaheline pole - olla asendanud ettevõtte finantsjuhi ameti telefonimüügi agendi tööga. Pidavat hästi müüma. Arutlesimegi siis, et mida üksik lastetu vanapreili selle teenitud rahahunnikuga teeb. Otsustasime härjal sarvist haarata ning järgmisel kohtumisel uurida, et kes vanapreilit matab - muidugi eesmärgiga ennast pärijate ringi sokutada. Muide - keegi hüperrikkur olla öelnud, et kui tal surres kasvõi üks dollar alles jääb, on elu valesti elatud -  kõik teenitu tuleks elu jooksul ära kulutada. Võtsime plaani samuti miljonäri elumotot järgida.

Illustreerival pildil ilmekas näide, mis võib juhtuda, kui liigkauaks kohvikusse jaurama jääda. Pildil olev isik pole kuidagi seotud minu, tekstis iseloomustatud kursavenna ega -õega!

Rebase sünnipäev

     

Noorim laps sai seitseteist! Juba traditsiooniline sünna-eine möödus "Legends" burksikohas.

 Poeg soovis kingiks YSL parfüümi. Hinda guugeldades kukkusin toolilt maha. Ja siis vaatasin uuesti. Ei hakanud end enam püsti ajamagi:) Lõpuks saavutasime kompromissi - kinkisin poisile enda lemmikparfüümi! Lisaks rääkisin loo, kuidas üheksakümnendatel haiglas konutades kadus mu öökapikesest tilgatumaks Soomest toodud aftershave - kõrvalvoodi parmulaadne patsient jõi selle lihtsalt ära. Poeg lubas enda parfüümi hoolsamalt hoida. Kuna pojal on tuleva nädal noorgümnasisti rebase-nädal, siis tuletasin meelde enda rebase-muljeid nii ülikoolist kui malevast. Seepeale küsisid nii tütar kui poeg, et misse eue on? Jälle võtsin seletada.

   Pildil noorim poeg rebase vormis. Pilt tema kooli riietekapi ukselt:)

Väekalt kasvanud

 Maal on kõik suuuuuuurem! :)

Üleskutse - kutsun kõiki meesblogijaid oma porgandeid näitama. Vaatame, kellel siis on kõige suurem!

Poeporgand ei loe:P

Disko

 

     

     Head õpetajate päeva, kaasblogijatest koolmeistrid! :)  Tütar näiteks korraldas oma koolis sel puhul disko:)

Kümme kildu. "Estonia"

     

 Täna hommikul, kolmkümmend aastat tagasi, ärkasin oma ehitusjärgus Nõmme majas enne seitset, sest pidin kaheksaks jõudma Balti Laevaremonditehasesse kohtumisele disaineriga. Kuivdokis oli üks peatselt Tallinn-Helsingi liinile tulev parvlaev (ei mäleta enam, kas "Saint Patrick" või "Vana Tallinn" või hoopis mingi kolmas), tegime seal erinevaid interjööritöid. 

    Keerulise tutvustejada kaudu olin mõned kuud tagasi kohtunud ühe toonase ühisettevõtte "Tallink" Soome omanikfirma kontoritegelasega, kes hakatuseks lasi meil remontida oma armukese, liinilaeval töötava baaridaami ühetoalise korteri. Ilmselt oli tagasiside positiivne, sest järgmisena viis ta mind kokku toona Roosikrantsi tänaval kontorit pidava "Tallinki" ühisettevõte juhi Peeter Veegeniga, kes peale üsna sujuvalt kulgenud kohtumist andis mulle ro-ro laeva "Transestonia" kapteni telefoninumbri, et seal olevat vaja midagi kipelt teha. Võtsin töökoja juhataja kaasa ning sõitsime Muugale, eelnevalt muidugi kohtumise kokku leppinud. Kapten Piht andis meid üle mingile peeemate triipudega tegelasele ning käisime-vaatasime murekohad üle. Väike töö oli. Surusime kapteniga kätt ja lubasin mehed kohale saata. Aga siis tulid muud tööd peale ja unustasin "Transestonia" ära. Küll saavad oma liistukeste ja riiulitega ise hakkama. Ilmselt saidki, sest kui mind taas Roosikrantsi "Georg Otsa" tualettruumide renoveerimise nõudpidamisele kutsuti, istus minu häbiks kontoris ka kapten Piht, kes muiates kuulas meie arutelu tähtaegade ning tingimuste osas ja lõpetuseks küsis:

"Kas me saame ikka kindlad olla, et see firma, kes lubadusest hoolimata tööle ei ilmu, saab sellise nõudliku tööga hakkama?"

Muidugi oli häbi, aga "Otsa" töö saime.

Ärgates oli mul kombeks teler lülida Soome YLE1 tekstiuudistele, mis minu mäletamist mööda jooksid öö läbi. Parajasti jooksis mingi nimekiri ja kuidagi jäi mu pilk pidama tuttaval nimel. Silmad punnis rullisin uudiseid lugeda ning telerilt pilku pööramata sakutasin naisel teki pealt:

"Estonia" uppus, Piht pääses." Ei mäleta abikaasa reaktsiooni, sest olin ise šokis. Kruttisin teleka pöördnuppu (puldiga telekat veel polnud) ja nägin ära ka Saksa ZDF kanali hiljem "kaduma läinud" videolõigu. 

"Piht, muidugi Piht!" olin kindel. Natuke viltune naeratus ning isemoodi juuksekasv oimukohtadel.

Tegime reisilaevadel töid veel paar aastat ja kõik laevapere liikmed, kellega me kokku puutusime, olid samal arvamusel - Piht ja temaga koos päästeparves olnud seltskond vähemalt merehauast pääses. 

Nagu igal aastal, nii sirvisin ka nüüd üle nii militaar.net kui kipper.ee asjakohased arvamused, tõlgitud protokollid, väljavõtted kümnetest raamatutest. Küsimused jäävad.

-kes helistas Avo abikaasa Sirjele aastaid igal tema sünnipäeval, sõnagi rääkimata?

-miks lisati Avo Piht 94.a. oktoobri algul Interpoli rahvusvaheliselt tagaotsitavate nimekirja?

-kes olid Arlandalt hukuööle järgneval päeval lahkunud kahe  lennuki üheksa reisijat?

-miks suunas tuukreid juhendav operaator mehi otsima kellegi Voronini kohvrit, mis "juhuslikult" asus tavalisel ülesõidul Pihti käsutuses olevas kajutis?

-kes olid uppumise hetkel sillas? Teada on mehed, kes edastasid "mayday," aga väidetavalt oli tuukrite edastatud videopildil ka üks punases pintsakus mees? Kus oli kapten  Andresson?

-miks tapeti ESS-is töötanud kuller, kes tema ema sõnul viis laeva kaptenile määratud paki?

-mis oli filmidel, mille politsei leidis  ning dokumenteeris randa triivinud päästepaadi täisvarustuses professionaalse pressifotograafi fotokotist, mille hiljem konfiskeerisid "mehed mustas?"

-kui "kadunud videol" polnud Piht, kes see siis oli?

Ma võiks siis kirjutada veel mitmeid küsimusi. Vastuseid nkn pole....

Lõpetuseks - nagu alati on kõige olulisem küsimus MIKS? See annab enamasti ka vastuse küsimusele KUIDAS? 

Päisepilt EPL

Silm ka ei pilgu

 

Artur, kolmteist aastat ja neli kuud vana:) 

Poeg tegi Hamburgis oma furry-värke, ma hooldasin loomakest.

Kümme kildu. Nuhid.

   

   Ajendiks selle teksti kirjutamiseks oli äsjaloetud Roland Tamme (pseud.) kirjutatud "Sündikaat" ning raamatu alusel tehtud "Laseri" saade.

     Poisipõlves leidsin alumiiniumist sõrmuse, mille klotserilaadse plaadi lihvisin peene viiliga ning kuurist leitud emailvärviga kandsin sinna diagonaalselt kolm värvitriipu - sinise, musta ning valge. Kui värvid kuivanud olid, ajasin selle kohe sõrme ning käisin tähtsa näoga ringi. Tegelikult ei teadnud ma siis, seitsmendas-kaheksandas klassis, nendest värvidest suurt muud, kui et need on midagi keelatud, aga samas põnevat. Täpselt ei mäleta, aga ehk päevakese sain oma käsitööd nautida, siis rebis isa mul selle sõrmest ning ema pidas loengu keelatud asjadest, kasutades sõnu "sala" ja "nuhk." Samuti rääkis ema, et isal jäi omal ajal keskkoolist õpitulemuste eest väljateenitud hõbemedal saamata, sest ta olla kuulunud mingisse nõuka-vastalisse organisatsiooni. Paraku ei vaevunud ma isalt tema eluajal seda täpsemalt uurima, oleks väga valgustav olnud.

    Koolis keeldusime me pinginaabriga pioneeriks hakkamast. Mis põhjuseks oli, ei mäleta, aga initsiaatoriks oli Alar, kunagine tuntud kilvar, nüüdseks manalamees. Kui teised läksid koondusele trumme põristades marssima, vantsisime meie koos kodu poole, sest tee oli suuremalt jaolt ühine. Ema tundis küll muret, et kas ma tulevikule ei mõtle, aga uskuge mind - üheteist-kaheteistaastasel on mõelda millele iganes, aga mitte tulevikule. Komsomoli hiljem siiski astusime, sest va dire teatas konkreetselt, et poliitiliselt ebakindlaid ülikool ei oota. Seks ajaks juba tahtsin edasi õppida.

   Tudengipõlves  teadsid vanemad kaaslased, et igas õpperühmas on nuhk. Kahtlustasime üht ja siis teist, aga hiljem selgus, et oli hoopis kolmas - see, kes kõige valjemalt "Ai tsihhh, ai tsahh..." laulis. 

   Neljandal kursusel pakuti õppepraktikat Tšehhoslovakkias - kümmekond majandusteaduskonna taibut kupatati kuuks ajaks Praha Karli Ülikooli sotsialistliku tootmisega tutvuma. Eks me siis uurisime, kuidas Plzeńis õlletegu käib, ei jäänud väisamata ka Becherovka likööritehas ega Tatra mäed. Mõned mu "Esimesed sada..." raamatu peatükid on tolles praktikast innustust saanud. Kuigi grupp oli väike, õnnestus mul sõbruneda tudengist nuhiga. Ise ta tunnistas - peale likööritehase külastamist. No ma oleks selles konditsioonis ka püha ema Teresaga misiganes juhtunu üles tunnistanud...

   Tööle sain "välismaalastega töötavasse ettevõttesse." Kursavend, ausalt lõpetanute pingereas teiseks jäänud sell, ei saanud. Täitsin tööleasumiseks vältimatut venekeelset ankeeti, ning lahtrisse "sugulased välismaal" kirjutasin "njet." Kas nuhid Pagari tänavas teadsid, et mu vanaisa vennad olid kalapaadiga neljakümne neljandal Rootsi tõmmanud või mitte - ma ei tea. Tööle ma sain. 

   Meie peamajas - hotell "Olümpia"  kolmandal korrusel oli huvitav osakond, mille koondnimetuseks oli "tuletõrjujad." Selgemaks, millega need tõsised mehed tegelesid, sai asi siis, kui sain korralduse samale korrusele rajada eraldi "kinnine ruum." 

    "Noh, saad aru, teienkord on vaja kedagi kinni pidada," selgitas peainsener muheledes olukorda. Sellised osakonnad olid igas välisturiste majutavas asutuses. Mikrobetoonist olen juba kirjutanud (aga nüüd meenus, et veel töös olevas teises osas:). 

   Kord nabisime rahvamaleva reidi ajal (aga me tegime neid oma hotellis) kinni hangeldaja/spekulandi nagu neid toona nimetati. Tänapäeval oleks selline tegelane ärimees. Andsime teada "kuhu vaja," aga kohalesaabunud pintsakuga tegelane lubas ärikal peale paari vahetatud lauset minna. 

   "Oma," teatas nuhk lühidalt.

    "Sündikaat" on huvitav lugemine, kohati küll ehk liiga üksikasjadele keskenduv ja lõppkokkuvõttes ärapanemist ning isiklikku vimma väljendav, aga ikkagi tolle aja (ja miks mitte ka praeguse) tavasid iseloomustav teos.

Pildil raamatu kaas, rahvaraamat.ee