Kaheksakümne seitsmes,
kaheksakümne kaheksas – isa.
Sombusel
kevadõhtul naasin töölt seitsme paiku. Käisime Peetriga peale
tööd kodukõrtsist läbi – sõin õhtust ning võtsin ka ühe
suure õlle. Tööga olime peale masu kenasti reele saanud ning
huvitava väljakutsena tuli Soomest, Rauma linnakesest pakkumine
väikehotelli renoveerimiseks. Kui esmalt tundus töö oma kauguse
tõttu pisut ohjamatu ning napi eelarvega, siis peale esialgset,
joonistepõhist hinnapakkumist saime edasi teise vooru. Nüüd siis
pidasimegi Peetriga aru, kas väänata hinnale veel otsa või käia
ikkagi kohapeal objektiga tutvumas ning ühtlasi päevaks-paariks
rihm lõdvale lasta. Otsustasime otsustamise homsele lükata ning
peale alkomeetrisse puhumist ja jokk-kaineks osutudes veeresin kodu
poole. Väravad olid nagu ikka valla – pidasin küll plaani
välisvärava avamisautomaadi paigaldamiseks, aga pealehakkamine oli
seni puudulik olnud. Manööverdasin “Subaru” parkimistaskusse ja
enne tuppa minekut istusin kaks minutit ning tühjendasin aju.
Sundida end mitte millestki mõtlema on tegelikult üsna keeruline ja
seda tehnikat peaks rakendama hoopis teisel ajal ning teises kohas,
aga mina olin harjunud pead tühjendama just sellisel hetkel.
Äkki
koputas keegi küljeaknale. Auto kõrval seisis mingi helkurvestiga
tegelane – esmalt ei saanud ma arugi, et tegu politseinikuga. Mõte
jooksis muidugi kõrtsis joodud õlleliitrile. Hingasin kiirelt
sisse-välja, aju hakkas täistuuridel tööle ning lasin akna all.
“Patrullpolitseinik popopop…, ” läks mul nimi kõrvust mööda. “Palun esitage
isikuttõendav dokument!”
“Juhiluba?”
küsisin konkreetselt. Võmm noogutas tõsiselt, nägin peeglisse
kiigates, et teine vestiga tegelane teeb koeraaediku juures Ronniga
tutvust. Ma ei hakanud midagi küsima ega vaidlema, ulatasin vaikides
dokumendi.
“Teie
isaga juhtus õnnetus,” teatas riigiteenistuja mulle dokumenti
tagasi ulatades. “Ta on surnud.”
Mulle
tundus korraks, et teadvus hägustub. Tegin taas hingamise trikki
ning sain organismi kontrolli alla.
“Mis
liiki õnnetus?” pärisin. “Kus?”
“Kahjuks
ei oska ma täiendavat infot jagada. Kuna teie telefon oli levist
väljas, paluti meil teile teada anda. Õnnetus juhtus kodus, uurijad
on kohal ning soovivad ka teilt ütluseid võtta.”
Olin
tõesti telefoni kõrtsi minnes välja lülitanud ning nii
unustanudki.
“On
see kõik?” küsisin, “Võin ma minna?”
Võmm
noogutas, viipas oma kaaslase koera juurest kaasa ning peeglist nägin
politseiauto U-pööret. Mõtted tormlesid peas, korraks haarasin
telefoni, et emale helistada, aga loobusin. Isa elukaaslasele ei
soovinud ma ammugi mitte helistada. Tagurdasin hoovist välja ning
andsin gaasi.
Isa
elas järveäärses suures ja kõledas majas. Põllu peal oli
selliseid lohmakaid, veel nõuka-aegse projekti järgi ehitatud
hooneid kümmekond.
Maja
uks oli lahti, garaažiteel märkasin kahte eraldusmärkideta
võõrast autot. Ronisin paariastmelisest välistrepist nõtkuvail
jalgeil üles, esik oli tühi, köök samuti. Vasakule jäävast
elutoast kostus mingeid niuksatusi. Kiikasin uksepraost –
küünarnukke lauale toetades istus toolil vihatud vanamutt ja
töristas nutta. Ma ei teinud piuksugi ning tormasin kingi jalast
võtmata trepist üles. Ülakorruse magamistoad olid tühjad. Ilmselt
oli elukaaslane midagi kuulnud, sest kui ma trepist alla kobistasin,
seisis too esikus, silmad punased ning käed ahastavalt rinnal:
“Keldris…,
mine keldrisse,” kähistas ta.
Keldris
olid mingid tehnoruumid ja saun.
“Sai
saunas infarkti,” arvasin ma jooksu pealt. “Aga milleks siis
politsei?”
Isa
rippus endiselt keldri laes kulgeva veetrassi torustiku küljes,
jalas kusemärjad dressipüksid, seljas vana töömehesärk. Jalad
ulatusid pea põrandani. Kael tundus kuidagi eriti pikaksveninud,
hallikad juuksesalgud varjasid poolsuletud silmi. Kolm erariides
tegelast askeldasid ümber laiba, mind märgates tõstis üks neist
käe:
“Palun
ärge tulge lähemale!”
Teine
seevastu viipas rahustavalt kas siis mulle või kolleegile:
“Pole
viga, las olla. Poeg, jah?”
“Poeg,”
kraaksatasin ning tundsin, et tahaks nutta.
“Oodake
palun üleval, meil ei lähe kaua ja laibaauto on ka juba tellitud,”
teatas sõbralikum tüüp. Kolmas asjamees uuris uppilennanud
taburetti mingi violetset valgust näitava aparaadiga.
Läksin
kööki ning sulgesin ukse. Koos tolle mutiga elutoas vesistada ma ei
tahtnud.
*
Kasvasin
lapseeas vanemate otsese hooleta, vanaema ja tädi üsna karmi käpa
all. Isa ja ema käisid nädalalõppudel “läbi”, tõid midagi
maitsvat ja ajasid vanemate inimestega köögilaua taga juttu. Kuna
see süsteem oli töötanud minu teadvuse algusest peale, siis
pidasin seda loomulikuks ja isegi imestasin, kui lasteaias tulid
rühmakaaslasele järgi ema ja isa, mul käis enamasti vanaema.
Kümnes sünnipäev on mulle meelde jäänud eelkõige hinnalise
kingituse tõttu – olin varakult esitanud soovi suurte poiste
jalgrattale ja kui siis isa veeretas tuppa “meesteka” oli poisil
pettumus suur – lootsin saada käikudega “Sputniku.” Varsti
peale sünnipäeva koliti poiss koos jalgrattaga paar tänavat edasi
– isapoolse vanaisa ehitatud suurde silikaatmajja, mida jagasime
omakorda vanaonu perega. Miks eelnes selline lahuselu ainukesest
lapsest, sain teada aastakümneid hiljem – minu vanemad olid
riigivargad ning kartes kinnikukkumist ning sellega kaasnevaid
võimalikke repressioone nende ainukese poja suhtes, otsustati mind
tagalasse saata. Seda mäletan lapsepõlvest küll, et mingeid
rahaprobleeme meie peres kunagi polnud, iga paari aasta tagant
vahetati näiteks autot – väike “Mosse” muundus “Pobedaks,”
see omakorda uuemaks “Mosseks” ja mõne aasta pärast veeres isa
juba uue “Žiguliga.”
Kuidas
isa perekonnast irdus, jäi mulle kah teadmata. Olin siis juba
tudengpoiss ning ühel heal päeval koolist naastest oli ta lihtsalt
läinud, riidekapi sisu kohvris ja esikus nagid tühjad. Samuti jääb
saladuseks, kas ema hakkas jooma seepärast, et isa ära läks või
läks isa minema seetõttu, et ema vaatas pea igapäevaselt
pudelipõhja.
Isa
elukaaslane oli temast mõni aasta vanem kolleeg tehasest, täpsemalt
ma ei teadnud, polnud kunagi huvi tundnud ega tahtnudki teada.
Taipasin, et matuste osas pean temaga ikkagi suhtlema, kargasin
püsti, haarasin laualt kindad ja siis avanes uks ning kööki astus
see lahkem kriminalist või uurija:
“Nii,
räägime paar sõna,” ütles ta tooliga laua äärde kolistades.
“Kas oskate aimata, mis ja miks siin juhtus?”
Raputasin
pead, aga taipasin, et peab ikkagi midagi arvama:
“Me
ei suhelnud kuigi tihti – paar korda aastas. Ilmselt oskab
elukaaslane täpsemalt rääkida.”
“Jah,
muidugi vestleme me ka temaga,” noogutas riigimatenik. “Kas teate
otsest põhjust, mis võis enesetapule viia – no tervis näiteks?”
“Ei,
minu teada oli ta eakohaselt terve mees,” sügasin mõtlikult pead.
“Tänan,
siis ei pea ma teid kinni,” avas uurija lahkelt köögiukse,
millest kohe tatsas sisse isa elukaaslane.
Istusin
nüüd omakorda elutuppa, püüdsin mõtetes korda luua ning edasisi
tegevusi planeerida.
Leiliga
ei läinud politseinikel ka kaua – minutit viis saingi omaette
mõtiskleda, kui too tuppa astus ning raskelt ohkas:
“Näe,
jäimegi kahekesi.”
“Mina
matan,” teatasin konkreetselt. “Meie krundile.”
“Jah,
muidugi,” noogutas värske lesk. Või kuidas teda nimetadagi –
abielus nad ju polnud. Kas siis lesk oli minu joodikust ema?
Mõtlesin, et sõidan tema juurest läbi, telefonitsi tundus sellist
teadet edastada vale. Ikkagi ema. Lükkasin tooli eemale ja ajasin
end püsti.
“Oota,”
haaras Leili mul käest. “Mis minust saab?”
“Mis
mõttes?” ei taibanud ma kohe.
“Ma
ju elan siin,” hakkas naine nutta löristama. Siis sain aru – nad
polnud abielus, maja pärija on ilmselt minu joodikust ema. Või
pole? Aga mina? Ma ei jaksanud praegu rohkem selles ruumis koos
leinava elukaaslasega olla, raputasin end lahti ja astusin uksest
välja. Maja ees askeldasid kaks tunkedes tegelast suure musta
kotiga, kus lamas minu isa elutu keha.
“Kes
mind matab?” turgatas pähe ning nüüd lõpuks läksid minugi
silmad märjaks. Tuigerdasin kuidagi autoni, et enne isa minema
saaks.
*
Ema
korteri ukse avasin oma võtmega. Tegelikult oli see minu korter,
sest kui ema üheksakümnendatel kommunaalid võlgu jäi, ähvardati
ta sealt välja tõsta ning mina “hea pojana” tasusin võlad,
seades tingimuseks, et korter vormistatakse minu nimele. Ega emal
muud üle jäänud. No nagu tavaliselt, oli korteris keegi
joomakaaslane – suunasin tolle kakerdaja esikusse, lükkasin uksest
välja ning viskasin nagis rippuva võidunud jope järele. Naasin
kööki ja kamandasin:
“Istu
maha, mul on halvad uudised.”
Ema
istus taburetile, kohendas oma rasvaseid, silmile tikkuvaid
juuksesalke ja jäi mind põrnitsema.
“Ants
on surnud, poos end kodus üles,” teatasin ilma pikemata.
“Misasja?”
mörises naiselaadne olevus ja mul polnud temast põrmugi kahju. Ehk
sai ikka aru.
“Ma
annan matuste asjus teada,” ütlesin ja tahtsin sealt seapesast
kiiresti minema. Ema jäi minust laua taha istuma.
*
Parkisin
auto kodumaja hoovi ja vajusin sügavamale istmesse. Kuulsin kuidas
Ronni oma aias küsivalt haugatas. Naabrimees jalutas mööda ja
viipas käega. Ma ei viibanud vastu. Kõik oli muutunud. Säh sulle
“isad ja pojad”! Mälestusi tulvas valge voona.
Kävitasin auto ning tagurdasin tänavale.
*
Ärkasin
miskipärast alumise korruse lahmakas tugitoolis, vaja oli vetsu
minna.
“Ja-jah,
vanamehe vaevused,” muigasin mõttes. Isegi mõtlemine tegi haiget
– pea lõhkus valutada nagu üritaksid seitse pöialpoissi sealt
kirkadega välja murda.
“Hea,
et all magama jäin – pole pikalt kööki minna,” kavatsesin kohe
suure janu magusat Nõmme kraanivett juues pead klaarimaks saada.
Paljad varbad külmetasid, liigutasin oma karvaseid susse otsides
jalgu. Midagi karvast nagu oli, aga see liikus eest ära, kui ma
varbaga kaugemalt urgitsesin. Pidin ikka silmad lahti tegema. Sellest
hakkas pea veel enam tuikama – põrandal lamas paljalt mingi naine
ning nagu sellest veel vähe oleks pikutas kõrval diivanil veel
teine. Tõsi, temal oli seelik seljas. Ma ei tahtnud teada, millist
põrandavaibal lebava naise karvast kohta olin varbaga süganud. Minu
kodus oli kaks täiesti võõrast naist, üks neist ihualasti.
Hiilisin seinast kinni hoides kööki, lasin veel pikalt joosta ning
niristasin kaheliitrisse morsikannu. Võtsin kuivatusrestilt
ontlikult jalaga klaasi ning kallasin triiki. Pool kannu läks sama
hooga, siis tuli kusehäda meelde ja koperdasin vetsu. Tulesid põlema
ei pannud, ei tahtnud neid naisi näha. Istusin potil ning püüdsin
õhtut ja ööd meenutada.
*
Nagu
ikka algas kõik kenasti – kodukõrts oli küll täis, aga leidsin
vaba koha ning heatahtliku vastuvõtu neljases aknaäärses lauas,
kus kaks hiliskeskeas daami veini mekutasid. Igatahes kõrged
pokaalid olid pooleli. Tellisin juurdehiilinud ettekandjalt suure
õlle ja topeltviina. Seaprae ikka ka, sibulatega. Autoga oli koju
natuke üle kilomeetri ja kui puhumine oli, siis nägi seda sirge tee
otsast teise juba kõrtsist väljudes. Ma ju ei kavatsenud end täis
juua, kus sa sellega!
Isa
oleks järgmisel aastal saanud seitsekümmend viis. Ma olin noorte
vanemate laps – isa tsipa üle ja ema pisut alla kahekümne minu
sündides.
Võtsin
esimese topeltpitsi tühjaks, see lõikas koos paari õllelonksuga
nagu kreissaag. Praadi polnud veel toodud.
“Kas
ma tohin teie leiba näpata?” pöördusin uljalt lauakaaslaste
poole.
Üks
neist, sitikmustaks värvitud ümaranäoline brünett noogutas,
teine, lühikese poisipeaga ja kortsulise kaelaga vaatas ükskõikselt
aknast välja.
Mälusin
teist küüslauguleiva kuivikut, kui ettekandjaneiu prae lauale
loksatas. Nüüd võis teise viina tellida. Õlu oli ka kuidagi
kiiresti otsa saanud – no mida sellest liitrist ikka saab, eks ju?!
Tellisin juurde.
“Mida
teile läheb?” huvitusin lauakaaslaste joogiharjumustest.
Poisipea
kehitas endiselt pepsilt õlgu, aga sitikmust vaatas mulle suurte
silmadega otsa ja nurrus:
“Prooviks
õige ühe hea vanaka kokteili!”
Peale
teist kokteili rääkisin neile isast. Mälestuseks tegime kolmandad.
Siis
rääkisin neile Anjutast. Vist tegime neljandad. Vahepeal võtsin
ühe õlle veel. Nüüd meenus täpselt, et juttu tuli ka minu
kaotsiläinud tütrest.
Kui
ma ei eksi, jõudsime viienda koksiringini, aga edasi ei mäleta ma
midagi.
Kiikasin
köögiaknast välja - auto seisis igatahes hoovis, samas suur värav
oli avali. Keerasin endale ka teise liitri vett sisse, esialgu ei
tulnud välja midagi. Ei kummastki otsast. Piilusin tuppa – mõlemad
naised magasid nagu lapsed – vaikselt hingates. Kondoomid olid mul
üleval magamistoas, korralikult kummuti sahtlis. Ei vaibal ega
tugitoolis polnud nähtavaid jälgi korratust suguelust tundmatu
naisega. Või kahega? Ei tea, mälu oli lukus. Kõikusin esiku suure
peegli ees ja kui mitmendat korda lubasin endale, et ei iial enam.
Tegelikult ma ju teadsin, et lubadused on murdmiseks ja kuna oma
sugulodevast käitumisest aru andma pidin üksnes enda peegelpildile,
siis näitasin talle keelt ja rõõmustades, et veega lahjendatud
alkohol tahab ikkagi ihust välja pressida, tuterdasin taas vetsu.
*
Matustest
ei meenu mulle suurt midagi. Ühtäkki istusin pika laua taga,
paremal tühi tool, laual ümberpööratud klaas ning vasakul
millegipärast Leili. Ema oli paigutatud tühja tooli kõrvale
paremale. Peielauas istus inimest kuuskümmend. Muidugi – vana oli
laulu-ja pullimees, tõmbas veel lõõtsagi. Sugulased, endised
töökaaslased, paar naabrit kortermaja ajast. Käisin ühe ja teise
juures, ajasin juttu, värskendasin sugulussidemeid.
Reesika
ei tulnudki vanaisa matusele. Saatsin talle mitu sõnumit, helistada
ei söandanud. Päev enne matuseid helistas ta ise, pikka juttu ei
pidanud, andis teada, et on välismaal. Ma ei tea, kas ma tahtsin
kuulda, aga minu arust ta hääl värahtas, kui mulle kastunnet
avaldas. Päris titena olin ma tütrega mõned korrad vanaisa juures
käinud, aga peale vanemate lahkuminekut polnud mul enam endal
huvitav ja peatselt olin ka ise lahus ning lapsekeelus, et mis seal
ikka.
Kõhus
keeras, naasin lauda, tegin paar topkat vana valget ja haukasin
klassikalist hapukapsast kõrvale. Meeleolu tõusis, ka peielised ei
sülitanud pitsi, kõnekõma valjenes, juba naerdi kõva häälega,
hea veel, et ei tantsitud. Tunnikese pärast hakkas seltskond
nihelema, kätlesin meestega, embasin naisi ning noogutasin
tundmatutele.
Olin
nii lahke, et viisin ema koju. Me ei rääkinud autos sõnagi.
“Proovi
siis hakkama saada,” ütlesin teda maja ees autost välja upitades.
Nüüd
pidin mõtlema isa pärandi peale, aga selleks oli homne parem päev.
Kas,
kuidas ja kellega ma oma isa surmale järgneval ööl seksisin, jäi
mulle teadmata. Igatahes kaunis hommikuhahetuses kahele
minemakomberdavale prouale ma järele ei lehvitanud, isegi nimesid ei
pärinud. Tugitooli veluurkangalt pesin kahtlased plekid kohe samal
päeval.
Pilt kjt.ee lehelt.
