Thursday, March 31, 2011

Rinnast võõrutamine II


Rinnast võõrutamise projekti raames käisin Soomes naisi vaatamas. Natuke vaatasin üht remonditööd ka - suur talumaja vajab küttesüsteemi vahetust. Moodsa aja vidinad viisid asjalikul häälel kamandades täitsa ukse ette kohale ja peatselt tutvusimegi kohaliku veterinaariga, kes osutus kolme lapsega üksikemaks. Seda ütles ta täitsa ise, ilma pinnimata;) Kogu aeg vabandades (et maja on sassis) ja laste otsa komistades (need tiirlesid nagu kassipojad kogu aeg jaluś, ise vahetpidamata lõuates) vedas tubli soome naine meid toast tuppa ja keldrist pööningule. Kui algul suhtus ta võõrtööjõusse pisut kahtlevalt (et venelasest torumees), siis peale minu maagilistesse silmadesse vaatamist ja valeliku suu kuulamist oli ta valmis meile kiirkorras kukleid (pullat) küpsetama ja kohvi pakkuma. Lõpuks silitas mul selgagi, et olla keldris tolmuseks saanud. Küll ma tean!
A meil oli juba kiire, sest tagasi-laev ootas ja kodumaa kutse on igasugusest kulinaarsest meelitusest või armuhüüust tugevam.

Pildil hobuse (täku) rinnast võõrutamise katse.

Rinnast võõrutamine

Lugesin, et rinnast võõrutamisel tekkivat imikutel tigedusehood. Mul tekiks rinnast ja vagiinast võõrutamise korral lausa raevusööstud! Tea, kas peaks perearstile pöörduma??

Pildil isase inimese rinnast võõrutamine. Jube, juuubeeeee...!

Thursday, March 10, 2011

Kohv ja Klähv


Täna oli pidupäev. Armand tellis oma kindla taksi järgi suure kruusi piimaga kohvi, sooja ja krõbeda viineripiruka ning muidugi pumpernikli ega unustanud samas kohvikuneiule ilusat naistepäeva soovimast. Ikkagi vana kooli mees! Või vähemasti meeldis Armandile endast nõnda mõelda. Viis aga ostetu lauda, võttis ajalehenagist lugemiskepi otsa aheldatud värske "Ekspressi" ja jäi siis kõhklevalt leti ette seisma. Misseals ikka, täna võib, arvas mees ja pelglikult üle õla kiigates esitas letineiule veel ühe tellimuse. Nii tekkiski suure kohvikruusi kõrvale matsakas brändiklaas, põhjal värelemas ebaproportsionaalselt tilluke rosinaviha-tilgake. Veel koukis Armand taskust suureekraanilise "Samsungi" telefoni ja sättis ninale lugemisprillid. Igaks juhuks vajutas ka ekraani helendama, et ega mõnda kõnet pole mööda lasknud. Nagu mulle kümneid ja kümneid kõnesid päevas tuleks, pahandas ta seepeale iseendaga ja krabistas ajalehega. Kohv auras, viineripirukas oli soe ja pumpernikkel tundus krõbe - elu nigu lill! Armand toetas selja vastu sooja ahjukahhelit ja tassist lonksates lasi pilgu napis kohvikuruumis uitama. Paar lauda edasi, akna all, istusid kaks mutti ja rääkisid valjul häälel kellegi kolmanda vähjahaigusest. Seda juttu ei tahtnud Armand kohe mitte kuulata. Kõrval, ka aknaaluses lauas, istus viks vanamees, korralikult viigitud püksid ja hoolega viksitud talvesaapad jalas. Kunagi ammustel aegadel oli Armandi naise armuke, kellega mees juhuslikult Laari mendis kohtunud oli, möllinud tema naisele, et sinu mehe löntis ja olematute viikidega pükse ei kannaks ta ise ka mitte sõnnikuviskamisel. Miskipärast jäi see Armandile meelde ja kui saabus selline aeg, et ilma viikideta pükstega võis käia nii kinos kui teatris, pulmas ja matusel, tööl ning puhkehetkel, siis Armand eelistas igal juhul, ka koduseinte vahel, käia viigipükstega.
Peatselt saabus viksile vanamehel toetust kahe sama viksi taadi näol ja vinks-vonks ätid nagu nad olid, tellisidki nemadki klaasikese kangemat. Armandil oli pokaali põhjas vaid tilgake, kruuski hakkas kohvist tühjaks saama, aga pumpernikkel oli veel krõbistamata. Kõrvallauas käis elav keskustelu:
"Ma käisin oma naisega teatris!" teatas esimene taat.
"Mind vedas moor Raekotta kontserdile," kehkles teine.
"Aga me Lainega käisime orhideede näitusel!" tunnistas kolmas häbelikult.
Siis nad vaikisid sügavmõtteliselt, tuiutasid aknast räpatand lumehangi vaadata, kuni esimene tõdes: "Mehed muutuvad vananedes kannatlikumaks naiste veidruste suhtes."
"Jah," nõustus teine.
"Ealised iseärasused," arvas kolmas, mispeale vaadati jälle kaua ning kannatlikult aknast välja.
"Tõsi, mis tõsi," muigas ka Armand vuntsi, krabas laualt oma "Samsungi" ja kannatlikult nuppe muljudes asus numbrit valima. Aaza-Lea numbrit muidugi.

Pildil kolm kõbusat taati "Kohvis ja Klähvis" Keskmine käis orhideede näitusel.

Tuesday, March 8, 2011

Naistepäev


Juba eelmisel nädalal otsustasime meestega tähistada seekordset naistepäeva suurejooneliselt - et kutsume kokku kursaõed ja teeme neile tassikese, pitsikese ja õiekese. Tahtmine on taevariik, teadis mu neljaklassilise külakooli-haridusega vanaema. Kui eile iseendale lubatu meelde tuli, oli lootusetu kasvõi ühtegi kursaõde kokku saada. Istusime sõbraga kurvalt tema kontoris ja ainuke, mis meelde tuli, oli võimalus tellida raha eest erinevaid teenuseid osutavaid tütarlapsi. Pangu ainult viisakad (mitte tööriided) selga ja istudes hoidku jalad ja huuled koos. Huuled seepärast, et lollusi ei räägiks. Mida te siis mõtlesite?!
Kui ma keskpäevaks pisukese hilinemisega Veskisse jõudsin, vitsutas sõber hernesuppi süüa, aga naistepäevaliste saba ulatus uksest välja, sõna otseses mõttes! Ühtki tütarlast - ei tasuta, ei tasulist - ka tema lauas ei paistnud. Minu suunava küsimuse peale ulatas ta muheledes mingi ajakirja, tagumine kaas ülespidi. Tagakaanel olid fotoaparaadid, aga esikaanel paljas tüdruk ja suur kiri - Playboy.
Sõber on mul kaval mees - koju ajakirja tellida ei julge, siis tellib tööle. Kogu post laekub loomulikult peadirektori sekretärile, kes aga on oma jope, loeb ise korralikult läbi ja alles siis poetab sõbra posti, diskreetselt ümbrikus loomulikult.
Saabus ka teine sõber, kes pikast järjekorrast heitunult asus samuti ajakirja sirvima, kohati lausa näpuga järge vedades. Ilus siidine paber oli! Jutt kandus ööklubile, kus meie sportlik sõber hiljuti käinud oli. Äkitselt turgatas mulle pähe, et mina käisin viimati ööklubis umbes aastal 88 või oli see koguni 69.
Kadeduseuss hinges, pärisin ikka veel siidiste tüdrukutega tegelevalt tüübilt, et millal tema viimati ööklubi väisas. Mees viis pilgu korraks veskikivi poole ja teatas siis, et jaanuaris vist. Tartus ja Maasikas. Tule taevas appi, Maasikas!?
Samas meenus mulle, et pealinnas avati hiljuti heterosõbralik homoklubi nimega Kapp ja pakkusin meestele, et me võiks oma annuaalseid kohtumisi Kapis korraldama hakata. Mille peale sõbrad pelgasid, et nende musklis ihu ja sõltumatu paljaku peale joostakse seal tormi. Lubasin siis ühele kätt õlal ja teisele puusal hoida. Nüüd ise ka ei tea, kas tulen kapist välja või lähen sisse...

Pildil Kapp.Paremalt esimene.

Saturday, March 5, 2011

Looma lahkumine


Vana, lausa muldvana koer sai täna puhkama. Loomaarst avas veenitee, pani kanüüli ja uinutas vanapoisi, lausa kaks doosi pidi saama, siis jäi koer rahulikuks. Lõpuks veel viimane süst ja keerasime pojaga vanamehe linasse ning viimne teekond läks loomade varjupaiga külmikusse. Sealt edasi põletusahju. Üritasin algul ka Jõelähtme väikeloomade kalmistuga suhelda, aga sealt tuli vastuseks ebaadekvaatset juttu, et ei tea, kas ikka saab ja helistage õhtupoole. Olgu siis purgatoorium. Koer oli kogu sõidu ja ka kliinikus rahulik, aeg-ajalt vatas küsivalt minu poole. Eks ta oli juba väsinud ka. Kodus manustas ta suure vaevaga väikese koervorsti jupi, enne seda polnud mitu päeva praktiliselt söönud.
Olgu siis sinuga rahu!

Pildil noor loom oma kodus.

Tuesday, March 1, 2011

Ma sain keppi. Kummiotsaga keppi


Kui naistel on lihtne - päevad on head, kui pole halbu päevi, siis meestel on kogu aeg head päevad, sest meestel ei ole päevi. Mõnikord on lihtsalt teistmoodi päev - nagu näiteks täna.
Tööd on tänu eiteamillele õnnestunud kokku ahnitseda täitsa tihkelt ja kesktalvine ja keskpäevane päevitamine kamina ees on asendunud üksluise leivatööga.
Kõhvitsesime põrandast puhtaks ühe Vana-Lasnamäe korteri, põrandal olid aastakümneid kuivanud veneaegsed põrandalauad, mis ma otsustasin muidugi endale tuleva talve kütteks veeretada. Töömehed olid lauad kenasti juppideks lõiganud ja alla tassinud, üks neist hakkas juppe mu kaubikusse laadima, teine koristas treppe prahist. Mina vahtisin niisama kaubiku kõrval. Mööda kõnniteed tuterdas lähemale mingi pundar, ühes käes kepp ja kilekott, teises veel mingi kott. Jõudis minuga kohakuti ja tonksas mind kepiga;) Niimoodi õrnalt, ütleks isegi mänglevalt:D Siis rääkis ta VALJUL häälel vene keeles igasuguseid inetuid asju minu töömeeste ja isiklikult minu kohta, sest tema isiklikus trepikojas ei tohi keegi oma korterit remontida, see häirib kohe sajaga! Ma isegi natuke kuulasin algul, aga siis tegin Arshavinit - panin näpu suule ja ütlesin tsssss! Tegelikult oleks tahtnud temalt selle kummiotsaga kepi ära võtta ja kepi konksuga jalad alt ära tõmmata näiteks. Muideks, ma olen täiesti rahumeelne inimene, kes mind tunnevad, need teavad:D
Sõidame ja sõidame siis minu poole ning meiega liigub kaasa mingi pilveke, mis tikub nagu kopsakamat kuju võtma. Ma ei teind enne eriti väljagi, aga siis hakkas see pilveke haisema. Nii oligi - kaubiku vasak esipidur otsustas endast kooki küpsetada ja seda kõrbemistemperatuuril. Nii me siis sõitsime nagu Lenin - üks samm edasi kaks tagasi.
Kui korraliku auto rooli olin saanud, helistab teiselt objektilt kodanik tööline - ukselengis, mille neile eile viisin, on pragu. No ikka juhtub. Kimasin hankija juurde ja võtsin uued lengipuud selga ning objektile. Sõidan järgmist asja ajama - telefon. Sellel lengipuul oli kild küljest;) Vedasin mõlemad praakobjektid müüja juurde tagasi ja kollektiivselt asusime uurima veel avamata pakendeid. Kolmandast leidsime defektita lengid. Oeh! Nagu sellest vähe oleks, helistas sõber Joel - tema juures likvideeris veeavariid ja vedas uusi trasse minu kuulsusrikas torumees Gena. Torumees oli paar tundi tagasi hakkama saanud ja jõudnud just Maardusse, kui veeavarii likvideerimisest tingitud veavarii ta Mustakale tagasi kupatas. On ikka täna päev mõtlesin, kui müügimehe juures järgmise varustusteemaga seisin - vaja oli jubinat nr. 7 Võta ise sealt vahest, hõikas müügimees, ise teise kliendiga tegeledes. Võtsingi ja viisingi. Töömehed laadivad jubinad maha ja arutavad - see ikka küll nr. 7 ei ole. No ei olnudki, olid nr.9 Tagasi! No ise olid loll, naerab müügimees ja mina lisan, et loomulikult on loll pea ihu nuhtlus. Müügimees otsib nüüd ise ja ulatab mulle jubinad nr. 7 Marsa tunne oli ikka küll, aga pöörasin nina jälle Järvevana teele, kui mingi eelaimdus eesootava suhtes sundis mind tagapingil asuvatele jubinatele pilku heitma. Krt! Ei või olla! Aga oli - ikka nr. 7:D
Selveri juures kannakas ja tagasi. Nüüd ma müüjaga enam nalja ei heitnud. A too läheb riiuli juurde, sorib seal ja kirub tellijaid, kes ise kaupa otsides tema süsteemi kõik peesse keeravad:D Seekord andis ikka nr. 7

Nii ma saavutasingi tänavuse aasta ühe tööpäeva pikkuse rekordi - akuraat 9 tundi.
Pagan, täitsa väsitab töötegemine;)

Pildil plaatija ja puusepp, kes kasutavad iga töövaba hetke kosutavaks uinakuks.
Hoidke alt, rahvas, uus ehitusbuum on tulekul:D