Loen huviga, et kodanik Trump (Ameerika Ühendriikide resident) soovib lisaks varem väljahõigatud Nobeli rahupreemiale saada ka Pulitzeri preemiat. Mina lisaks kodaniku ka Eesti aasta ema nominentide nimekirja - mis arvate?
Pilt Eesti Naisliidu lehelt.
Olen alati eelistanud oma ala professionaale - kui veel äris tegev olin, seletasin potentsiaalsele tellijale paari lausega lahti, miks on meilt (30 aastat kogemust) õigem tellida, kui teen-kõike-ja-kiiresti mehelt. Enamasti profid võitsid. :)
Täna viidi kolme-aasta hooldusse minu oranžikarvaline rõõm. Iga-aastased õli-ja filtritevahetused polnud probleem, ka terad teritasin ise, aga masina kõhu alla liigendeid määrima ning roolitrossi pingutama ma ei pääsenud.
Tellisin Mehkalt (sealt ka aparaat ostetud) veoteenuse ning suure hoolduse. Mees valge kaubikuga pääses teisel katsel õigele teeotsale, viskas rambid välja, sättis silma järgi paika ning põristas esimese korraga kaubiku kuuti. Professionaal! :)
Häädemeeste Seltsimaja on alati imeline külastada - sel korral sain autole parkimiskoha kohe välisukse ette, trepist ehk viis meetrit :D Puhvet oli muidugi ka ja ikka peaaegu kõik tooted kaks eurot ühik. Peaaegu, sest kange rüübe oli kolm :) Seda ma siis ei võtnud. Kohvi-koogi ja pudelivee maksumuse eest kahele oleks Tallinna teatrite puhvetites saanud ühe pitsi VS brändit.
Sisuliselt koosnes näidend neljast omavahel sidumata sketšist - esimene kohting, vend ja õde pulmaärevuses, lahkumisseksini viinud lahutusstseen ning juhiabi kiindumus meheliku armuorientatsiooniga ülemusse. Kõik olid naljakad ning hea dialoogiga, parim ehk esimene kohting. Raivo E. Tamm tegi kohati oma "Õnne" nägusid ja poolkohmas liikumisi, Palmiste oli ka halli hiirekese osas ikka diiva :)
Kel veel võimalus - minge vaatama, soovitan!
Pilt ajateater.ee
Gruusia resto "Kolhethi" Pärnu südalinnas lööb lambahautisega jalust. Mitte et kõht niriseks number nelikümmend niidina, aga maitse-ning portsurohkuse all ägamisega. Klientidele võiks kõhukärusid hakata laenutama, et nood suudaks autoni ukerdada :D
No tõesti - sellist maitseelamust ei mäletagi, pluss veel rahulikult asjatundlik teenindus ning nunnult väike söögisaal. Külastage ja kiitke! :)
Seenioride Klubi Nõmme näitetrupp ei väsi - tänane tegus päev möödus Haapsalus MTÜ Haapsalu Eakad kutsel näidendi "Õpetajate tuba" kahe vaatuse - "Kanada kuus" ning "Vahetund" esitamisega täissaalile. Suurepärane publik, hea kõlaga saal ning soe vastuvõtt kutsuja poolt, iga kell läheme tagasi!
Vaheajal kimbutas publik erinevate küsimustega - no oskan ma öelda, kes meil lavastaja on. Oldi ka üllatunud, et tegutseme alates kevadest. Lõbusa teisipäeva lõpetasime Teele pagarikojas - maitsvad ning suure pirukad!
Head õpetajate päeva! Isamaa küll nutab täna, aga meite põues on ikka päike! :) Käisime oma väikese näitetrupiga lõbustamas Saue Kooli õpetajaid. "Õpetajate tuba" - esimene vaatus alapealkirjaga "Kanada kuus" läks publiku naeruturtsatuste ja artistide improhoogude kiuste kenasti finaalini. Artistid plaksutati viisakalt ka tagasi :)
Akside vahel kükitades tegin ühe lavapildi ning teine on koolipoolsest raiderist - kõik tarbisime ära! :)
Seenioride Klubi Nõmme näitetrupp astub õpetajate päeval üles Saue Koolis, täna tegime proovi Nõmme Põhikooli laval, kus etendus on planeeritud detsembrisse. Kui koolides on etendused üksnes kooli töötajatele, siis teisipäeval, 06.oktoobril kell 12 esineme minu kirjutatud algupärandiga "Õpetajate tuba/Kanada kuus" Haapsalu Hoolekandekeskuses, kuhu kutsun õpetajate toa lõbusaid juhtumisi nautima Haapsalu kultuurihuvilisi inimesi.
Muud ei oskagi öelda...... masendav!
https://virumaateataja.postimees.ee/8553841/uskumatu-prokuratuur-lopetas-ulekaigurajal-inimese-surnuks-soitnud-ja-sundmuskohalt-lahkunud-autojuhi-kriminaalasja-menetluse-suudistust-esitamata
Täna on maal elamise päev Sellest aastast alates oleme kolmveerand-kohaga maakad ja väga tore on - kuupkilomeetrite kaupa värsket merelist õhku, heatahtlikud ja abivalmis naabrid, köögiviljad omast mullast, valgusreostuseta ööd ning linnulaululised hommikud Head maal elamise päeva!
Viisin lastelastele kooliaasta alguse puhul šokolaadid. Kolm tükki, sest ka lapselapsi on kolm. Palusin noorimal esimesena valida ning joigusin tegevuse taustaks:
"Esimesed heidetakse, tagumised tapetakse, keskmised koju tulevad."
Neiu vaatas mulle mõistmatul ilmel otsa.
"Kalevipoeg," teatasin.
Poeg (lastelaste isa) noogutas. Neiu (neljas klass) küsis: "Kas see on mingi raamat?"
Pildil neljanda klassi Pisa test funktsionaalse lugemise osas.
"Kas see mitte Stanislavski polnud?"
Itsitasin enda ajukrambi üle ja pidin just hakkama meenutama filmi "Ettevaatust -auto", kui abikaasa jätkas: "A kesse Smoktunovski oli?"
Seega 1:1 !!!
Wikist pärit pildil muidugi Innokenti Stanislavski :P
Tulid mehed kaugelt põhjast
Kaasas raske kohver
Milles olid saed ja kirved
Ning ka mõni õlu
Veel ei teadnud õunapuu
Et tema on see ohver
Langemises teame ju
On ikka teatud võlu
Käisime tüdrukutega Võrtsu ringil. Tähelepanek ja soovitus - esimene avatud korralik söögikoht sattus ette alles Rõngus, olime näljast juba suht krõnksus. Kõigis eelnevalt väisatud kohtades olid asutused nädala sees suletud või (näiteks Järvemuuseumis, kus muidu oli igast kanti huvitav) küpsis-kohvi valikuga. Seega näksid kaasa!
Oiu sadamas ründasid mind rahvuspardid. Kuniks nooremad ja eakamad naisterahvad vaatetornis ronisid, istusin mina sadamas kiik-pingil ning vaatlesin elu. Kaks selli (kellest üks eelnevalt poolpõõsas kusel käis) käivitasid ägedat musta kiirpaati, mootor tegi tõeliselt apetiitset müdinat. Umbes sada korda magedama paadiga mereleminejad viipasid neile, kusjuures tolles paadis istus üks õnnetu mustanahaline.
Miks õnnetu - sest sel ajal, kui ülejäänud kolm usinalt mingit pudelit kergitasid ja nalja viskasid, istus too pulksirgelt paadipingil, hoides kahe käega kõvasti kinni. Ehk oli väljamaalase esimene paadiretk üldse ja päästevesti neil kellelgi kah seljas polnud.
Aga kuniks ma elu vaatlesin, vaatles elu ilmselt mind ning kui pisut ootamatult ronis veest välja kümmekond rahvusparti, kes minu poole tatsasid, oskasin mina teha vaid prääks-prääks:)
Kui teistele suurmeestele püstitatakse ausambaid, nimetatakse nende järgi linnu, tänavaid ja isegi aurikuid, siis minu järgi on nime saanud ajaleht. Mis edasi - no tõesti ei tea....Igaks juhuks nimetasin Kabli sissesõidutee Konna alleeks:)
Pilt Saue valla FB lehelt.
Tipikate etendus "Nüüd õpin Mustamäel" tekitas täieliku nostalgialaksu - pool etenduse ajast
vahtisin ringi ja meenutasin, mis õppehoones, audikas ja koridorides midagi oli juhtunud. Etendust vaatasin ikka ka - maakast "rebase" sisseelamisraskused, tudengite argipäev, arglik-kohmakas assistent, koputajaks värbamine, Tšehhi südmused, lisaks küüditamise ja "organite" teema. Laulud-tantsud, pullerdamine, ühika-värk, loengud-eksamid - tegelik tudengielu. Plussiks must-valged dokumentaalkaadrid toonastest südmustest. Rahvast oli täismaja, enamus tundus olevat just tipikate kuuekümnendate-seitsmekümnendate põlvkonnast. Paar kursakaaslast, mitmeid tuttavaid nägusid, armas söökla "sigala" ning kokkutõmbunud kunagi nii lahmakana tundunud fuajee.....
Mõned etendused on veel jäänud - kiirustage, kunagised tudengid! :)
Suures pesukausis kees ja mullitas mingi õlisegu ürtidega, sinna sisse sai pilduda kõike, mis laual leidus. Palju oli tundmatuid taimi, siis kana, kala, siga, lammas, part.... Lisaks sai kausikesse kühveldada maitsetaimi, lisada dipikastmeid, mingeid tundmatuid ürte. Hiina õlut ja keisri viina viskasin ka kõrist alla.
Poole tunniga sai kõik otsa - nagu ahjualused oleks õhtustamas käinud :)
HAN-i restoran, pikima poja sünnipäev.
Juuksuris polnud üldse järjekorda, vastupidi - minu sisenedes kõõritasid sirmi tagant kaks pead ja mõlema suud tervitasid keskpäevast klienti. Valisin kiirema - ma ju juba aastakest paarkümmend selle barberi kunde. Juuksuri laual oli avatud raamat McFaddeni "Allüürnik". Olin ise hiljuti selle lugemisega ühele poole saanud ja kiitsin ka teenindajale tema raamatuvalikut. Arendasime veel mikrovestlust ja selle käigus tekkis mul mõte juuksuriproua kultuurilise hariduse täiendamisest - võtsingi üles teema, et kas ta kodumaiseid autoreid ka loeb. Kuulnud, et hiljuti oli just raamatukapist ühe võtnud ja sama soojaga läbi lugenud, teatasin talle, et annetan üldise lugemuse tõstmise huvides talle oma "Esimesed sada..." diloogia ja kui üldse ei meeldi, siis andku kolleegile - las nutab ja loeb. Või loeb ja nutab. Tõin autost kaaned ja tegin kiirelt minekut.
Nüüd ei teagi, kas sügisel sinna töökotta oma nägu (õigemini pead) näidata või siis mitte.... :)
Pühitsesime õllepurgikesega pisukest puhkust hekilõikamisest, kui abikaasa märkab midagi kohutavat - tema violetsete flokside sekka on sattunud üks eriti elujõuline valge isend.
"Kuidas see küll sinna on sattunud?" muretseb hobiaednik.
"Kõrvalhüpe," tean mina elu näinud meeskodanikuna ning näitan mõned meetrid eemal samade lillede valgele puhmale.
Päikeseloojangu festivali raames toimus eile Kabli seltsimajas Hans Christian Aaviku ja Karolina Aaviku kontsert "Transkriptsioonid" - elamust kogu raha eest, kindel soovitus!
Ehk aitas menule kaasa ka täiskuu ja pitsike brändit
Kuigi ilmaemad lubasid ilget vihma, rahet ja äikest, siis hommikune ilmavaatlus köögiaknast seda ei kinnitanud ning nii ma sättisingi end murupügamise lainele. Kui esimene laine läbi sai ja traka mootor puhkust ning jahutust vajas, istusin suvemaja pingile linnusalu vaatlema-kuulama. Siuts viskas kohe ette kanepilinnu, siis lärmas mustpea-põõsaslind ning lõpuks tundmatu lind:) Pead pöörates tundsin kivide vahel täiesti iseseisvalt ära roosamüts-peenralinnu (pildil), "Makita" ka muidugi!
Keda veel ornitoloogia poole tõmbab??
Helistab tädi (86 aastat vana):
"Mul on kaks vastamata kõnet, kohe suurelt ja punaselt - kas sina helistasid?"
"Ei olnud mina," vastan ja soovita tal vaadata nime, mis selle kõne taga on.
"Jaaahhhh...," vastab tädi. Nii teeb ta alati, kui pisut segaduses on.
"Aga kes teie olete?" pärib ta ettevaatlikult.
Pildil tädi Tiiu, kakskümmend aastat vana.
Elas-oli Mumm ja elas-oli Kuklane - võtsid kätte, heitsid paari ja nüüd on mõlemad Kuklased - on ju loodus imeline! :)
Pildil kuklaste maja, sellises lossis nad elavadki! Pilt looduskalender.ee
Helistab poeg, IT guru - aiaposti voodri ladujad jõudsid posti mütsi alla välja ja tekkis küsimus, kas lõigata klompkivi või silikaadist südamikku. Kuna oli üht-teist vaja selgitada, esitasin ka ise paar täpsustust ning kuulen poega perfektses ingliisis kelleltki midagi küsimas. See vastab samuti üsna sujuvalt ja ka võõrkeeles. Täitsa imestasin, aga lahendasime probleemi ära ning hiljem palusin pojal pisut privaatsemalt suhelda ning uurisin, mis maalt postiladuja ka pärit on? Kujutasin juba igasugust eksooti ette.
"Vist venelane," vastas poeg. Ärge tulge enam ütlema, et ei saa.... :D
Eile oli Kablis teatriõhtu - külas oli Häädemeeste Huviteater, laval "Mees kaalude tähtkujust", autoriks Feliks Kark, lavastaja Aire Koop. No oli see vast tulevärk - eesriide avanedes üllatas äärmiselt tihe ja rekvisiitide rohkusest ägav lavakujundus, aga nagu hiljem selgus - kõik oli asjakohane.
Peategelase mnemotehnika ning lavakõne olid igati kiitust väärt - meie näitetrupile eeskujuks! Sisutihe ning lõpuni kaasahaarav kahetunnine etendus, jäin igati rahule. Ka kohalike prouade veetav puhvetilett oli ligitõmbav nii enne etendust kui ka vaheajal - värske kohupiimakook ning tükike kringlit koos masinakohviga sobis just etenduse meeleoluga :) Vestlesin vaheajal lavastajaga - plaanis on sügisel korraldada lühietenduste festival, proovime selleks ajaks ka meie trupi kolmanda tüki lavavalmis küpsetada:)
Kuur saab uue põranda. Vaja veel seened (mõni nimetab ka konnadeks) külvata ning betoon võib tulla.
Seinalt võib terasem vaatleja leida vanavara:)
