Seenioride Klubi Nõmme näitetrupp esitas Haabersti Päevakeskuses täna minu algupärandit "Kanada kuus." Nagu pildilt näha, siis saal oli huvilisi täis :) Etendusejärgsel kokkusaamisel olid artistid veendunud, et neid ootavad uued saalid ning publikurekordid :)
Esmalt õlu. Kasemahl tilgub muidugi ka - seal taamal, sellest musta-valge triibulisest puust. Õhk on mereliselt värske, taevas helesinine. Mõnus!
Õhtul tegime emandaga reede puhul pitsikese. Õudusega avastasin, et olin lahti korkinud pensionäride viina - üksnes 38 volti.
Kostümeeritult, rekvisiitide ja aksessuaaridega :) Võib ka peaprooviks nimetada.
Nõmme Kultuurikeskuse suurel laval juba maikuus!
Meie tegime nii.
Nemad tegid naa.
Meie munad siin
Nemad munasid ei näita.
Häid pühi! :)
Plaanisin igast atraktsioone, aga lõpuks maandusime lastega Buffet Toyoso nimelises Aasia söögikohas, kus võis 19 raha eest vitsutada vöövahe punni. Seeniorid said 20% alla ja see oli kaheksa aasta jooksul teine koht, kus mu vanusele kinnitust küsiti. Mu üks laps on vegan ja ülejäänud õgradid :) No laias laastus võin öelda, et võib ju minna kah, aga 4,7 punni viiest nagu sadakond arvustust ütlevad, ma küll ei annaks. Kanakrõbinad oli ülekuivanud, kimchi tulisoolane, mullivett polnud ning tee oli ühes tünnis ja kohv teises. See nörritas eriti mu anglofiilist ja teefriigist poega. Rahvast oli palju, tasub reserveerida, mis mul näiteks õnnestus kolmandal katsel. Meilile ega FB suhtluskastile ei reageeritud, kõne võeti kolmandal päeval vastu. Seda ka veel, et kui küsisin mullivett, pakuti proseccot:)
Järgnes kinoseanss - "Midagi tõelist" oligi midagi tõelist. Lõpp vajus natuke ära, aga kui mu kino-tütrele meeldis, siis pikalt kobiseda polegi. Selles olen ka loetud arvustustega nõus, et Uuspõld teeb vaat et enda parima rolli ning Arum ja Viiding on ka väga head. Mulle isiklikult jäid meelde Arumi filmitütre ilmekad silmad.
Kuna kingiks sain kaks konna, siis on neid korteris kokku kolm, koos minuga neli. Keegi neist ikka printsiks muutub:)
Uhke number - on ju! :) Ise ka ei usu. Abikaasa kinkis järelkäruga Konna - mida ta küll sellega öelda tahab?
Vanema tütre produtseeritud film kuulutati selle aasta EFTA nominendiks:
„Ajasööja“ (produtsent: Kerdi Oengo; režissöör: Mari Kivi; tootja: Nukufilm)
„Kiievi tort“ (produtsent: Kalev Tamm; režissöör: Mykyta Lyskov; tootja: Eesti Joonisfilm)
„Lumi saadab meid“ (produtsent: Kadriann Kibus; režissöör: Natalia Mirzoyan; peatootja: Rebel Frame; kaastootjad: Eesti Kunstiakadeemia, ArtStep-studio, Black Boat Pictures, White Boat Pictures
Realiseerisin pea viimasel kehtivuse päeval eelmise aasta sünnipäeva-kingi - Elamus Spa21 kinkekaardi. Laupäeva hommikul 11 paiku oli "täiskasvanute ala" praktiliselt tühi - paljude saunade, mitme basseini ning basseinibaari kohta oli paarkümmend külastajat nagu kärbsemust staadioniovaalil. Paar tundi erinevates saunades, mullivannis ning basseinis hulpides möödus hetkega. Samamoodi hetkega täitusid basseinid ja saunad pidevalt juurdevoolava inimmassiga ja lõpuks oli spaa punnis täis. Viimase veerandtunni pikutasin ühel paljudest lamamistoolidest ning tegin inimvaatlusi - palju paarisrahvast, enamasti keskealised, enamasti võõrkeelsed (rohkelt vene, aga ka soome keelt). Vanureid - nagu meie abikaasaga - oli vähe. Riietusruumis oli pesukuivatustrummel ja föön, kapid muidugi tillukesed nagu ikka ja kui kolm meest korraga oleks ühes riietusvahes olnud, pidanuks keegi ootama. Üldiselt "neli pluss" kogemus, soovitan!
Pildil minu XkuubisL susped kuivamas märtsipäikese kiirtes. Roosa T-särk on ka minu!!!
Kuulsin Terevisioonist uudist, et president Trump on lahke mees - tal olla kombeks ära arvata heade kolleegide kinganumber ning siis üllatada valitsuse liiget uute jalavarjudega. Nii saigi mister Rubio endale uued kingad, paraku kaks numbrit suuremad. Midagi pole teha, kanda tuleb - pole vaja härra presidenti solvata! Hullem oleks kui helde kinkija oleks numbriga teisele poole eksinud :)
Pildil olev härra Karu on ka ilmselt uudist kuulnud ning öösel mu uued jalavarjud näpanud. Need kingad, karu, on sulle küll liiga suured!
Rahvusvahelise luulepäeva puhul rahvaluule, võib vabalt kasutada seenioride sünnipäeva-puhuselt. Mina näiteks lülitasin selle oopuse oma tädi (täitus 86 aastat) auaadressi:
Isa viis viieaastase poja paadiga keset järve ning viskas vette. Poeg ujus kuidagimoodi kaldale ning kirjutas politseile ja lastekaitsele kaebekirja. Nii õpetas Tõeline Isa oma poja kirjutama. Lugeda osaks ta juba varem. Nii (või umbes nii) oli tänase Postimehe naljanurgas kirjas.
Pildil on näha, mil kombel otsustas abikaasa mind ujuma õpetada - viis keset Vahemerd ning jättis täitsa üksi, olin sunnitud kalda poole konna ujuma! Ise ta häbeneb esiplaanil.
Festaril osales seitse kollektiivi, minu algupärand tuli lavale esimesena, kell 10 hommikul :) Enne saalis pehmetele diivanitele maandumist tutvusin laste joonistustega ning oma suureks rõõmuks leidsin, et olen tuntud ka Kiili nooremas koolieas õppurite hulgas
Lühinäidend "Kanada kuus" tuleb esmaettekandele Kiilis, Kiili lühkarite nimelisel harrastusteatrite festivalil juba sel laupäeval. Algab üritus Kiili Rahvamajas kell 10 ja esimesena lendabki lavale minu tükk :) Kõik vaatama!
Patta küll ei kõlba panna kümmet tulpi
Olgu sinu naine ükstaskõik kui ilus
Nii teed võid olla kindel kukal kohtab kulpi
Ja pikutama heidad köögikapi vilus
Roosid punased on valik palju parem
Ka neid ei sobi patta kindlasti küll panna
Kui oled tobu mees või lihtsalt veidi arem
Naistepäevaks kimbukene sinilolli* anna
*teadis Andres Ehin
Konn käis külas Õismäe päevakeskuses. Sel korral oli lisaks käbedatele prouadele ka kaks vanahärrat :) Huvilised olid uudishimulikud - uuriti kuidas, miks ja millal? Parim kompliment oli vanaproualt, kes veendunult teatas, et te ei saanud Tipis käia, te olete nii noor :D Asjakohases viktoriinis võitsid kõik, sest muutusin heldeks ja jagasin pea kõik kaasavõetud raamatud prouadele.
Kes mäletab sellise algusega laulu? Kaarna-proua võiks ilmselt seda laulda ning ka kitarril saata :)
Aga kevades saab olema asju, sest märts on teatrikuu, meie puhul komöödia-kuu! Kohalikus kultuurikantsis, Nõmme Kultuurikeskuses lavastub kevadel Seenioride Klubi Nõmme näitetrupi liikmete esituses minu algupärand "Kanada kuus/Õpetajate tuba" lühinäidendi vormis.
Seda pean ka ütlema, et kuna AI teab, kes tegelikult peitub Lendava Konna nime taga, siis edaspidi palun mind kutsuda Volliks!
Autorinime V. L. Konn taga peitub Eesti kirjanik ja ajakirjanik Voldemar Lembit Konn.
Ta kasutas oma nime initsiaalidest moodustatud pseudonüümi „V. L. Konn“ mitmete kirjutiste avaldamisel.
Tuleval nädalal on mul kohtumine Õismäe raamatuhuviliste prouadega. Mõtlesin sedapuhku uurida, mida AI minu teostest teab. Tehisaru (ei tahaks küll nii väljenduda, aga olgu) sukeldus sügavalt mutta - ütleks, et lausa mutikäiku:D
Autor: Rein Veidemann
„Süda teeb kohati muret“ on mõtisklev romaan, milles peategelane vaatab tagasi oma elule, suhetele ja tehtud valikutele. Teoses põimuvad minevik ja olevik ning keskmes on armastus, kaotus, vananemine ja aja möödumine. Südame motiiv viitab nii tervisemurele kui ka hingelisele rahutusele. Raamat rõhutab, et elu tõeline väärtus peitub tunnetes ja lähedastes suhetes.
Ka raju ja vürtsikas "Siga pikuti pooleks" saab üllatava sisukokkuvõtte ning uue autori (vabandust, Andrus!):
Autor: Andrus Kivirähk
„Siga pikuti pooleks“ on humoorikas ja fantaasiarikas lasteraamat, mis koosneb lustakatest ja veidi absurdsetest lugudest. Raamatus kohtab kummalisi olukordi ja tegelasi, kelle tegemised on ootamatud ning sageli pööratud naljakasse liialdusse.
Lood mängivad keele ja loogikaga – igapäevased olukorrad arenevad täiesti pöörasteks seiklusteks. Näiteks võivad tegelased võtta väljendeid sõna-sõnalt või lahendada probleeme täiesti ebaharilikul viisil. Pealkiri viitabki Kivirähkile omasele huumorile: asju kujutatakse vahel täiesti otseses ja ootamatus võtmes.
Peaks uuesti üle lugema, äkki ongi nii???
Tervisetõend hakkas otsa saama. Uuendasin terviseportaalis andmeid ja panin perearstile aja. Vereanalüüsi eraldi polnudki vaja anda, arst arvestas detsembri näitudega ja need olid igati eakohased. Siis kamandati mind silmakontrolli. No eks ma teadsin tegelikult, et sel korral enam prillideta ei pääse - igapäevaselt autoroolis olles sain aru küll, et enamuse ajast sõidan kogemuspõhiselt:)
Pro Optika prillipoes sujus asi libedalt - optometristi vastuvõtt venis ligi neljakümne-minutiliseks ja siis hakati prilliraame pakkuma.
"Vaat need sobivad teie näokujuga hästi!" teatas kena neiu, haaras stendilt raamid ning surus mulle pihku. Olid küll ilusad raamid, Gucci oli kuldsete tähtedega sanga peale kirjutatud ning isegi ilma lugemisprillideta oli näha hind - 339 eurot.
"Ma olen pensionär," teatasin vaoshoitult. Gucci lendas stendile tagasi ning lahti tõmmati kõige alumine, pensionäride sahtel:)
Nüüd liiklen teist nädalat "sõiduprillidega" ja ei saa aru, mil kombel ma varem üldse sõitsin.
Pildil lugemis-ja sõiduprillid ning karu :)
Kogu film on kui purjetamine nostalgialainel. Loojatel on õnnestunud korjata antiigivaramust kogu liikuv ja mitteliikuv tehnika, leitud võttekohaks kinnisvara, mille sarnast poleks uskunud tänapäeval enam olemaski olla ning ka näitlejad mitte ei mängi, vaid olekski seitsmekümnendates-kaheksakümnendates. Kripeldama jäi vaid üks moment - kindlasti poleks lastud Erikal aastail 84-88 võistelda rahvusvärvides kiivriga. Kahetunnine film läks nagu minutini reklaam, minge vaatama!
Kino vetsu mina enam minna ei julge! Kuigi seal pissuaari valvama pandud noormees on pilgu siivsalt kõrgemale pööranud, aga ikkagi....
Pilt teleriekraanilt.
Eile teleri ees töllutades Eurovisoonile saatmise lauluvõistlust vahtides meenus poispõlves ohtrat sirvimist saanud raamat "Tütarlapsest naiseks" - Vanilla Ninja uus tulemine :)
Pilt vanaraamat.ee
Täna on isa sünniaastapäev. Muidugi käisin kalmistul ja juhm nagu ma olen, lühikeste saabastega - pärast varbavahed lund täis :) Süütasin küünla ja mõtlesin valikute peale. Isa lahkus varakult, ma olen ta juba üsna pikalt üle elanud. Aga ikkagi isa. Ja pildil ka vanaisa. Ning kaks poega:)
Ju me pliidipuid teeme.
Just nii käiski - üks-kaks-kolm ja valmis! Sõitsin ligi aasta mõrase autoklaasiga, ei viitsinud vahetada ja ülevaatus ka veel kaugel, aga pea see maikuu ei jõua ja võtsingi asja ette. Küsisin neli hinnapakkumist, kolm vastas. Ei vastanud kõige tuntum firma, kelle reklaame autoraadiost igapäevaselt kuulen. Valisin teenusepakkuja nii hinna kui asukoha põhjal, pisut pelgasin minu jaoks tundmatu firma võimekust, aga asjata. Kõik oli suurepärane - alates auto vastuvõtust kuni maksmiseni läks nagu vurrdi, ei mingeid probleeme. Täpselt võeti töösse, arve oli täpselt pakutu, kätte sain lubatust kümme minutit varem. Tasuta reklaam - 123autoklaasOÜ, ainult soovitused.
Pildil istun autot oodates Veskis ja järjekordselt sain tassi alt kõneka teksti - mina võtsin täna olla.....noh, kes? Palun minu teoste baasil pakkumisi :)
Pildil eilne prooviruum.
Kümmekond aastat tagasi olime oma väikese meeskonnaga ajast tugevalt ees - juba siis oli pika laua taga teemaks kes kellega käib ja milline on seksuaalne orientatsioon. Nagu näha - mina poolpaljaste meeste seltskonnas oma rinnalihaseid ei paljasta!
Naisi me targu sellesse "mängu" ei kaasanud, istusid omaette lauas - parem nende saladusi mitte teada!
Eesti film oli hea, midagi eriti ei häirinud ja osatäitjad mängisid väga hästi. Pärast mõnda aega kummitas mõte - kas ausaim tegelane oli valelik või vastupidi?
Von Glehni Teatris toimus Seenioride Klubi Nõmme näitetrupi lühinäidendi "Kanada kuus/Õpetajate tuba" esimene lugemine. Sissejuhatuseks rääkis teatri loominguline juht Margus Prangel asjakohase anekdoodi ning jagas lahkelt erinevate lavastajate lähenemismeetodeid esimesele lugemisele. Hakkajad näitlemishuvilised lugesid kahes koosseisus ja mida edasi, seda enam hoogu sattusid. Rohkem näidendeid, siis me teile veel näitame! :)
Õhtu lõpetuseks käis autor primadonnadega restoranis "Kius" :)
Pildil sooritavad mu armsad kälid rohke abimaterjali toel ja najal minu näidendi "Kanada kuus/Õpetajate tuba" eellugemist. Artistid olid vaimustuses, publikum aplodeeris püsti seistes:)
Esmalt kiidan Tauraite turundust. Siis väärib tähelepanu saali sisenemisel ulatatud üsna ülevaatlik ja hea kujundusega tasuta kava. Tüki sisu (mida enamik juba eelnevalt teab) suht banaalne - vanem tööalaselt edukas proua Leila veab konverentsijärgselt prallelt enda hotellituppa baariteenindaja Johni ja mis sellest kõik edasi saab. Edasi saab üsna ettearvatavalt, mina algaja näitekirjanikuna (vali naer kulisside taga) oleks samad stambid valinud. Keset etendust - aga see kestis ilma vaheajata pisut üle kahe tunni - hakkas veidi igav, sest kõik trumbid olid juba lauale löödud, aga siis kukkus John kõvasti ja valesti "Hey, Jude" laulma ning läks justkui lõbusamaks. Lõpp oli nagu ikka - noormees jalutas minema (jäi küll selgusetuks, kas koos miljoniga või ilma) ja vanem proua jäi oma konverentsiteese pähe õppima. Üleminekud ühest hotellitoast teise olid lahendatud valgusflashidega, samuti ka hüpped ajas edasi-tagasi.
Laval Tiina Tauraite (aplaus) ning näitekunsti tudeng (ka kiidan) Mattias Nurga.
Kui mulle midagi arusaamatuks jäi, siis see, miks oli lavastuses vaja kehadramaturgi ja intiimsuskoordinaatorit. Ehk selleks, et noormees saaks kakskümmend korda lohvakat särki seljast võtta või Tauraite oma jõusaalis voolitud keha (respekt) näidata. Aaaa, vabandust - korraks oli Tiina "koer" ka :)
Vaatama minna ei saa, sest tänu heale turundusele on kõik välja müüdud.
Aasta on hästi alanud:
-perearst tunnistas mu tervenenuks, aga miskipärast jätkab ravimist;
-sain elu esimese gripivaktsiini-sutsaka;
-audioraamatute detsembrikuu müügist laekus kolm korda enam kui novembris, küllap ostsid jõulukingiks;
-Kiili Harrastusteater võttis mu näidendi repertuaari ja kutsus lugemisele;
-Von Glehni Teatris on Seenioride Klubi tublide daamidega samuti esimene lugemine;
-alustasin uue raamatuga - tuleb kindlasti pehmem ja isiklikum kui eelmised:)
Kui keegi lugejatest on näitlemisega tegev - andke märku, saate skripti! :)
