Viisin lastelastele kooliaasta alguse puhul šokolaadid. Kolm tükki, sest ka lapselapsi on kolm. Palusin noorimal esimesena valida ning joigusin tegevuse taustaks:
"Esimesed heidetakse, tagumised tapetakse, keskmised koju tulevad."
Neiu vaatas mulle mõistmatul ilmel otsa.
"Kalevipoeg," teatasin.
Poeg (lastelaste isa) noogutas. Neiu (neljas klass) küsis: "Kas see on mingi raamat?"
Pildil neljanda klassi Pisa test funktsionaalse lugemise osas.
"Kas see mitte Stanislavski polnud?"
Itsitasin enda ajukrambi üle ja pidin just hakkama meenutama filmi "Ettevaatust -auto", kui abikaasa jätkas: "A kesse Smoktunovski oli?"
Seega 1:1 !!!
Wikist pärit pildil muidugi Innokenti Stanislavski :P
Tulid mehed kaugelt põhjast
Kaasas raske kohver
Milles olid saed ja kirved
Ning ka mõni õlu
Veel ei teadnud õunapuu
Et tema on see ohver
Langemises teame ju
On ikka teatud võlu
Käisime tüdrukutega Võrtsu ringil. Tähelepanek ja soovitus - esimene avatud korralik söögikoht sattus ette alles Rõngus, olime näljast juba suht krõnksus. Kõigis eelnevalt väisatud kohtades olid asutused nädala sees suletud või (näiteks Järvemuuseumis, kus muidu oli igast kanti huvitav) küpsis-kohvi valikuga. Seega näksid kaasa!
Oiu sadamas ründasid mind rahvuspardid. Kuniks nooremad ja eakamad naisterahvad vaatetornis ronisid, istusin mina sadamas kiik-pingil ning vaatlesin elu. Kaks selli (kellest üks eelnevalt poolpõõsas kusel käis) käivitasid ägedat musta kiirpaati, mootor tegi tõeliselt apetiitset müdinat. Umbes sada korda magedama paadiga mereleminejad viipasid neile, kusjuures tolles paadis istus üks õnnetu mustanahaline.
Miks õnnetu - sest sel ajal, kui ülejäänud kolm usinalt mingit pudelit kergitasid ja nalja viskasid, istus too pulksirgelt paadipingil, hoides kahe käega kõvasti kinni. Ehk oli väljamaalase esimene paadiretk üldse ja päästevesti neil kellelgi kah seljas polnud.
Aga kuniks ma elu vaatlesin, vaatles elu ilmselt mind ning kui pisut ootamatult ronis veest välja kümmekond rahvusparti, kes minu poole tatsasid, oskasin mina teha vaid prääks-prääks:)
Kui teistele suurmeestele püstitatakse ausambaid, nimetatakse nende järgi linnu, tänavaid ja isegi aurikuid, siis minu järgi on nime saanud ajaleht. Mis edasi - no tõesti ei tea....Igaks juhuks nimetasin Kabli sissesõidutee Konna alleeks:)
Pilt Saue valla FB lehelt.
Tipikate etendus "Nüüd õpin Mustamäel" tekitas täieliku nostalgialaksu - pool etenduse ajast
vahtisin ringi ja meenutasin, mis õppehoones, audikas ja koridorides midagi oli juhtunud. Etendust vaatasin ikka ka - maakast "rebase" sisseelamisraskused, tudengite argipäev, arglik-kohmakas assistent, koputajaks värbamine, Tšehhi südmused, lisaks küüditamise ja "organite" teema. Laulud-tantsud, pullerdamine, ühika-värk, loengud-eksamid - tegelik tudengielu. Plussiks must-valged dokumentaalkaadrid toonastest südmustest. Rahvast oli täismaja, enamus tundus olevat just tipikate kuuekümnendate-seitsmekümnendate põlvkonnast. Paar kursakaaslast, mitmeid tuttavaid nägusid, armas söökla "sigala" ning kokkutõmbunud kunagi nii lahmakana tundunud fuajee.....
Mõned etendused on veel jäänud - kiirustage, kunagised tudengid! :)
Suures pesukausis kees ja mullitas mingi õlisegu ürtidega, sinna sisse sai pilduda kõike, mis laual leidus. Palju oli tundmatuid taimi, siis kana, kala, siga, lammas, part.... Lisaks sai kausikesse kühveldada maitsetaimi, lisada dipikastmeid, mingeid tundmatuid ürte. Hiina õlut ja keisri viina viskasin ka kõrist alla.
Poole tunniga sai kõik otsa - nagu ahjualused oleks õhtustamas käinud :)
HAN-i restoran, pikima poja sünnipäev.
Juuksuris polnud üldse järjekorda, vastupidi - minu sisenedes kõõritasid sirmi tagant kaks pead ja mõlema suud tervitasid keskpäevast klienti. Valisin kiirema - ma ju juba aastakest paarkümmend selle barberi kunde. Juuksuri laual oli avatud raamat McFaddeni "Allüürnik". Olin ise hiljuti selle lugemisega ühele poole saanud ja kiitsin ka teenindajale tema raamatuvalikut. Arendasime veel mikrovestlust ja selle käigus tekkis mul mõte juuksuriproua kultuurilise hariduse täiendamisest - võtsingi üles teema, et kas ta kodumaiseid autoreid ka loeb. Kuulnud, et hiljuti oli just raamatukapist ühe võtnud ja sama soojaga läbi lugenud, teatasin talle, et annetan üldise lugemuse tõstmise huvides talle oma "Esimesed sada..." diloogia ja kui üldse ei meeldi, siis andku kolleegile - las nutab ja loeb. Või loeb ja nutab. Tõin autost kaaned ja tegin kiirelt minekut.
Nüüd ei teagi, kas sügisel sinna töökotta oma nägu (õigemini pead) näidata või siis mitte.... :)
Pühitsesime õllepurgikesega pisukest puhkust hekilõikamisest, kui abikaasa märkab midagi kohutavat - tema violetsete flokside sekka on sattunud üks eriti elujõuline valge isend.
"Kuidas see küll sinna on sattunud?" muretseb hobiaednik.
"Kõrvalhüpe," tean mina elu näinud meeskodanikuna ning näitan mõned meetrid eemal samade lillede valgele puhmale.
Päikeseloojangu festivali raames toimus eile Kabli seltsimajas Hans Christian Aaviku ja Karolina Aaviku kontsert "Transkriptsioonid" - elamust kogu raha eest, kindel soovitus!
Ehk aitas menule kaasa ka täiskuu ja pitsike brändit
Kuigi ilmaemad lubasid ilget vihma, rahet ja äikest, siis hommikune ilmavaatlus köögiaknast seda ei kinnitanud ning nii ma sättisingi end murupügamise lainele. Kui esimene laine läbi sai ja traka mootor puhkust ning jahutust vajas, istusin suvemaja pingile linnusalu vaatlema-kuulama. Siuts viskas kohe ette kanepilinnu, siis lärmas mustpea-põõsaslind ning lõpuks tundmatu lind:) Pead pöörates tundsin kivide vahel täiesti iseseisvalt ära roosamüts-peenralinnu (pildil), "Makita" ka muidugi!
Keda veel ornitoloogia poole tõmbab??
Helistab tädi (86 aastat vana):
"Mul on kaks vastamata kõnet, kohe suurelt ja punaselt - kas sina helistasid?"
"Ei olnud mina," vastan ja soovita tal vaadata nime, mis selle kõne taga on.
"Jaaahhhh...," vastab tädi. Nii teeb ta alati, kui pisut segaduses on.
"Aga kes teie olete?" pärib ta ettevaatlikult.
Pildil tädi Tiiu, kakskümmend aastat vana.
Elas-oli Mumm ja elas-oli Kuklane - võtsid kätte, heitsid paari ja nüüd on mõlemad Kuklased - on ju loodus imeline! :)
Pildil kuklaste maja, sellises lossis nad elavadki! Pilt looduskalender.ee
Helistab poeg, IT guru - aiaposti voodri ladujad jõudsid posti mütsi alla välja ja tekkis küsimus, kas lõigata klompkivi või silikaadist südamikku. Kuna oli üht-teist vaja selgitada, esitasin ka ise paar täpsustust ning kuulen poega perfektses ingliisis kelleltki midagi küsimas. See vastab samuti üsna sujuvalt ja ka võõrkeeles. Täitsa imestasin, aga lahendasime probleemi ära ning hiljem palusin pojal pisut privaatsemalt suhelda ning uurisin, mis maalt postiladuja ka pärit on? Kujutasin juba igasugust eksooti ette.
"Vist venelane," vastas poeg. Ärge tulge enam ütlema, et ei saa.... :D
Eile oli Kablis teatriõhtu - külas oli Häädemeeste Huviteater, laval "Mees kaalude tähtkujust", autoriks Feliks Kark, lavastaja Aire Koop. No oli see vast tulevärk - eesriide avanedes üllatas äärmiselt tihe ja rekvisiitide rohkusest ägav lavakujundus, aga nagu hiljem selgus - kõik oli asjakohane.
Peategelase mnemotehnika ning lavakõne olid igati kiitust väärt - meie näitetrupile eeskujuks! Sisutihe ning lõpuni kaasahaarav kahetunnine etendus, jäin igati rahule. Ka kohalike prouade veetav puhvetilett oli ligitõmbav nii enne etendust kui ka vaheajal - värske kohupiimakook ning tükike kringlit koos masinakohviga sobis just etenduse meeleoluga :) Vestlesin vaheajal lavastajaga - plaanis on sügisel korraldada lühietenduste festival, proovime selleks ajaks ka meie trupi kolmanda tüki lavavalmis küpsetada:)
Kuur saab uue põranda. Vaja veel seened (mõni nimetab ka konnadeks) külvata ning betoon võib tulla.
Seinalt võib terasem vaatleja leida vanavara:)
Abikaasa askeldas uut telekat digiboksiga ühendada (ikkagi insener), vaatas siis minu töönurga poole ning lausus mõtlikul häälel:
"Sul võtame ka lühemaks!"
Vaatasin kärmelt - ei olnud nuga või kääre ei vasakus ega paremas käes.
Juhtmepusa mõtles inimene, juhtmepusa! :)
Mehed - üllatuste vältimiseks hoidke oma juhtmepusad võimalikult lühikesed!
Kuu on metsa tagant tõustes
Jälle läinud ennast täis
Küllap päeva ajal taas ta
Päikesel vist külas käis
Täna laekus arvele AHFilt pisike nuts - nii poole pensiraha suurune. Meie kõigi tuttavad ja mõnede sõbrad leidsin ka nimekirjast - näiteks "pediküür" on kohe "maniküüri" sabas🐸 Aga SSP kullakotti kaaludes valdas mind positiivne kadeduseuss - on kuhu areneda!
Pildil kadeduseuss - selline kena värviline ongi!
Tuleks juba hommik!
Tahan koju...
Millal sa õhtul tuled?
Panin telefoni käest ja lasin puldiga voodipeatsit veidi madalamaks. Kell oli pisut kaks läbi, aga öö oli juba lahkumas, palatis polnud pime, üksnes hämar. Kas üldse ongi pimedust juuni lõpus?
Pea valutas, aga talutavalt. Peaaegu sirutasin käe, et sahtlist tablette võtta, aga siis sain aru – ma olen ju haiglas, mitte koduses voodis. Keerasin küljele, sättisin pisut hapnikuvuntside voolikut ja panin silmad kinni. Uus patsient ägas ja oigas, voodivedrud krigisesid. „Uus patsient” võiks ka minu kohta öelda, aga mind toodi palatisse number viis ikkagi eile, palatinaaber tuli täna ja tundub olevat kehvemas seisus kui mina eile.
See oli mul esimene kord kiirabis sõita. Kui Pirita teele jõudsime, pani juht sireeni üürgama, enne sõitsime vaikselt.
„See on ju hea märk, et sireeniga ei lähe?” jõudsin minu kõrval passivalt medvennalt küsida just siis, kui juht nuppu vajutas. Medvend muigas mõistatuslikult. Ma olin õhtute kaupa vahtinud tiktokis kedagi Aljonat, kes paiskab eetrisse klippe kiirabitöötaja keerulisest elust, aga nüüd vedas mind kahest medvennast ja autojuhist koosnev brigaad. Tüübid olid tegelikult igati professionaalsed – paari minutiga oli selge, et infarkti mul pole ja brigaadi juht (on vist selline ametinimetus) teatas mulle:
„Mees, sul on kops perses!”
Kops, siis kops. Sellega saame hakkama, arvasin. Keskhaigla EMO-sse jõudsime mingi veerand tunniga. Minu arust hea märk oli veel see, et kui autos oli mulle antud hapnikku „neli”, siis peale pobinal arutelu kiirabi-mehe ja EMO vastuvõtuõe vahel määrati mulle hapnik ”kaks”. Esialgu peale EKG klemmide, vereimemise ning hapniku midagi muud ei tehtud – jäin diagnoosi ootele. Keegi midagi ei küsinud ega täpsustanud, küllap pääses haigla ligi minu terviseandmetele. Lesides enesetunne paranes ja küünitasin aparaatide kõrval seisva riidenagi poole, et telefoni ning prille haarata.
„Liigutada ei tohi!” kuulsin kohe kellegi karjatust ning kardinate vahelt vilksatas mingis kitlis kuju.
„Doktor!” hõikasin.
„Ma ei ole doktor, valvearstil on osakonnas erakorraline olukord, läheb pisut aega” lisas kittel ja kiirustas edasi. Ma siis ei liigutanud muud peale varvaste. Peatselt vaatas mingi poiss kardinate vahelt sisse ja ilmselt leidmata õiget isikut, kiirustas minema.
„Palun ulatage mu telefon!” jõudsin hõigata. Noormees pöördus minekult tagasi ning nagi juurde astudes leidis kohe jaki rinnataskust mu vana „Huawei”.
Prillid jäid paraku teise taskusse – silmi kissitades saatsin Amandale sõnumi ikka emos ja tütrele sausin haiglasse kui miskit sllgnsnb annan terda
Midagi muud ma telefoniga teha ei üritanud, ikkagi +3 prillid. Kella nägin, seal suured numbrid. Süda toksis 90 ringis ja lamatud oli juba tunnike.
Kardinad lehvisid ja sisse trügis seesama lahke noormees.
„Arst määras kompuutri,” ütles ta peaaegu aktsendita eesti keeles ning osavalt vältides nurki ja teisi voodeid, manööverdas mu koridori. Protseduurikabineti ukse kõrval põles punane tuli.
„Ootame natuke,” teatas poiss ja lonkis kuskile. Mul hakkas põis märku andma. Pagan, et ma ka varem vetsu ei küsinud. Õnneks avanes uks, välja veeretati keegi vanaproua ja koridoris oli näha lähemalelippavat „minu” poissi.
„Telefon andke siia,” kiskus kabinetiõde mul aparaadi peost. „Stimulaator on?”
„Mis stimulaator?” ehmusin.
„Südame,” vastas medtöötaja professionaalselt.
Ei olnud. Metallproteese samuti mitte. Büügel lubati suhu jätta, ülakeha kisti paljaks ja käed sikutati üle pea. Oietasin.
„Mul on külmunud õlg,” andsin teada. „Vana spordivigastus.”
Lubati käsi natuke kõveraks jätta. Veenitee oli juba valmis, kanüüli otsa torgati süstal ning protseduuri läbiviija teavitas, et nüüd on sihuke tunne nagu piss tuleks püksi. Ma tundsin hoopis suus metalli maitset. Alakeha läks ka soojaks. Siis sõitsin kogu täiega torusse. Masin surises ja ka mu keha surises. Põis oli üha enam pinges. Et ma ometi kompuutrit täis ei kuseks, tiksus mõte peas.
Ei oska hinnata kaua masin põrises, igatahes läbi see protseduur sai ning noormees veeretas mu EMO-sse tagasi. Tuli õde, surus südamemonitori andurid tagasi klemmide otsa ja veeretas ligemale tilgutistatiivi.
„Mida ma saan?” taipasin küsida.
„Füsioloogilist,” kõlas napp vastus.
Palusin ulatada jaki teisest taskust prillid ja valmistusin pikemaks vedelemiseks. Niipea, kui medtöötajad olid läinud, tuli kusehäda juba märksa kõrgemate pööretega tagasi. Mõtlesin just, kas hõigata või otsida kutsenuppu, kui kardinate lehvides naases naistöötaja, kel käes kõverkaelne pudel, mida vanemad inimesed nagu näiteks mina, teavad „utka” ehk „pardi” nimega.
Keerasin delikaatselt küljele ja soristasin pudelisse.
Sain vaevu seljakile tagasi, kui kardinakõrina saatel sisenes mu privaatruumi uus valge kitliga tegelane. Pop-pop-pop-pop, tutvustas ta ennast ja sama hooga küttis edasi:
„Jääte sisse, teil on kopsudes tromboemboolia.”
„Kapillaarides?” uurisin, sest tundsin end järjest paremini ja midagi hullu seal ometi olla ei saanud.
„Kopsu peaarteris, eluohtlik seisund,” vastas valvearst naeratades ja tõmbas lahkudes kardina taas ette.
Ehmatasin täitsa ära ja kohe läks enesetunne halvaks ning hingata oli raske. Süda ka kloppis ning sellest hakkas südamemonitor piiksuma. Hetke pärast oli mul kaks noort medõde ümber askeldamas – üks mõõtis kõrvast palavikku, teine reguleeris tilka. Midagi nad pobisesid omavahel vene keeles, ma ei saanud aru ja ega õieti ei kuulnudki. Üks läks minema, teine jäi südamemonitori juures mingeid nuppe kruttima. See jäi lõpuks vait. Teine õde naasis süstlaga ning esimene õpetas:
„Selle kõht on pekine, siin on lihtne süstida!”
Tegid kõhuvolti sutsaka ära ja siis taipas juhendav õde küsida:
„Palju te kaalute?”
Vastasin nagu on. Seepeale jooksis teine minema ja oli peatselt jälle mu pekivoldi kallal. Nii saingi kaks sutsakat. Neiud kadusid minema ja mina hellitasin naiivset lootust, et varsti pääsen koju.
Naases hoopis valvearst koos mind eelnevalt veeretanud noormehega, kel mingi pamp riideid kaenlas ning too asuski mind lahti ja selga riietama. Oma alukad ja sokid lubati jalga jätta.
Sõit läks palatisse number viis. Tundsin end justkui tapaleviidav kurjam filmist „Roheline miil”.
Kas tööpäev läbi?
Millal jõuad?
Sa vist enam ei tule....
Pildil Amanda nooruses, kõik ju tunnevad ära tulevase Panga presidendi proua!?
Mul pole kratti ega w-d, pean abikaasa osavate kätega leppima🙂 Näh, jälle tuli kahemõtteline lause - tooli restaureeris muidugi, teine ootab tegemist.
Kruvisin Konna vundamendist lahti ja vedasin kuuri juurde - seal mugavam juurdelõikusega tegeleda. Tegelikult lõikasin (lihvisin) hoopis maha - eks kuju oli neli aastat õlitamata hakkama saanud, nüüd leidsin aja määre peale lasta. Puhastasin ja lihvisin kolme erineva vahendiga, kusjuures taldlihvijal avastasin viimast külge nühkides, et saab ka vibra intensiivsust reguleerida (noh - nagu nendel...teistel...vibraatoritel:D).
Igatahes Konn naeratas peale õlitamist:)
Martin Hook on autor, kellest ma polnud varem midagi kuulnud. Kuidagi oli mööda lipsanud ka romaanivõistluse kinnipanek ja esitluskampaania. Teatava skepsisega asusin autori debüütteost lehitsema, aga juba esimestest lehekülgedest oli selge, et läheb lugemiseks! Tuttavad kohad, adekvaatsed tegelaskujud, loogiliselt seotud tegevused, ilma detailiuputuseta kirjeldused - sellist teost on kerge ja lõbus lugeda. Kui millegi üle nuriseda, siis lehekülg lehekülje järel ootasin romantilise liini plahvatust, aga tegelastel oli niivõrd palju sebimist elujäämise nimel, et küllap jääb see teise osasse, sest noh - raamat jäi viimasel leheküljel ikka väga õhku rippuma:) Põnevust tuleb hoida, arusaadav! Läbi minu lugemisaegade üks parimaid debüüte, kindel soovitus ja kuus tärni viiest:)
Pilt rahvaraamat.ee
Krabasin külapoe riiulilt ilma süvenemata kollase hinnasildi saanud dušigeeli. Õhtul, peale maamehe eakohast tööpäeva (tõin pliidi-ja ahjupuid, trimmisin eilsest trakatamisest jäänud rohupuhmaid ümber puude, parandasin pinki, jõin ühe õlle, valmistasin õhtusöögiks kana keefirimarinaadis), kavatsesin rahulikult kuuma boilerivett nautida, aga enne segistikangi kergitamist märkasin hirmuäratavat teavet pesuvahendil. Nüüd võiks olla nagu anekdoodis, milles jänes vaatas, nuusutas, katsus ja proovis ka hamba alla - aga ei ole! Hoopis mõte hakkas jooksma - kas pesen ennast Mustaks Pantriks või on see hoiatus, et kiskja ootab voodis ees. Pestud ma igatahes sain ning ahjusooja tuppa naastest kuulatasin, kas parketil küüniste klõbinat on kuulda. Ei olnud - järelikult ootas nõtke panter mind teki all! :)
Kruvisin pühapäeva lõpetuseks lahti toreda veinipudeli. Konsumeerisime abikaasaga vastutustundetult, unustades täiesti pudeli sildile märgitud hoiatuse! Olge ettevaatlikud!
Konn veab emandale koju pargist jalutuskäigul korjatud nurmenukkusid. Taamal jälgivad mängu kaks ukulelega peiarit - Koer ja Karu :)
Andsin Kabli kaheks nädalaks auto kino-tütrele, et võtted-värgid ja saarele sõita ja mis see auto linnas niisama seisab. Helistab ühel päeval - isa, auto pidurituli ei põle. Vaheta pirn, oli minu sõnum. Aga kus, mis, kas, millal.....jne. Saatsin tuubi video vahetusest, seal oli öeldud, et kulub paar minutit. Rohkem sidet polnud, kuniks tõid eilsele etendusele autoga kohale atribuutika, ma viisin pärast kana ja kapi tagasi stuudiosse. Mingil hetkel hakkas infotablool vilkuma "bulb fault" - tasapisi hiilis mu meeltesse teatud kahtlus. Muidugi polnud noored (hmmm, "noored") viitsinud pirnivahetusega tegeleda ja nõndap ma selle täna ette võtsingi.
Lühidalt - ei mingit paari minutit, läks kakskümmend. Esiteks - unustasin prillid teise jope taskusse, teiseks - kiskusin lahti vale poole tule ja kolmandaks - olin osanud osta (hoolimata AI infost) vale pirni.
Kuna kogu tegevus toimus "Automaailma" parklas, siis läkski nõnda vähe aega. Muidu võinuks minna paar tundi :D
Emadepäeva üritusel Nõmme Kultuurikeskuses etendus Seenioride Klubi Nõmme näitetrupi esituses "Kanada kuus" - lustlik lühinäidend õpetajate toa argipäevast, mille kirjutasin Kiili Harrastusteatrile Kiili Lühikate festvaliks.
Publikuks oli ligi kaheksakümmend eakat lauluklubist "Kanarbik" - vaatasid huviga ja naeruturtsatused kõlasid samuti õigel kohal:) Igatahes paneme edasi!
Neljast ühikust bensumootoriga tehnikaühikust käivitus kolm. Õlid olin vahetanud juba sügisel, välja arvatud mullafreesil, sest too töötas eelmisel aastal ehk paar-kolm tundi. Küllap see saatuslikuks osutuski. Käivitus too aparaat küll teisest tõmbest, aga kohe viskas kuskilt kütusesarnast ollust ja ega mootori tööhääl ka ilus polnud. Õnneks polnud silindri ribid veel soojad ja suurem kahju jäi õhku. Põhjust otsides selgus, et mingi voolik, mis suubus karburaatori alt klapikambri kaane sisse, oli praguline. Kruvisin klapikambri kaane pealt ja arvasin, et vaakumregulaator. Pärast AI ütles, et nii ongi. Aga hullem oli veel ees. Ilmselt vähesest töökoormusest tingitult kipub seda tüüpi mootoritel kinni jääma karburaatori nõelklapp, mis omakorda suurendab kütuse hulka silindris ning bensiin tikub kolvirõngaste vahelt karterisse õliga segunema. Istusin siis nukralt raiepakul, lahtiharutatud mootori ülemine pool vastu naermas ning meenutasin aega, mil poole päevaga vahetasin oma Žiguli mootori plokikaane tihendi. Paar seibi jäi küll üle, aga sõitsin remonditud mootoriga ikka mitu aastat veel. Aparaat on va-a-a-na, aga ehk saab ikka töökojas toimima.
A mida tegi Marika?
Pani mulda vaarika!
Laupäeva puhul käisime küla peal laiamas - Ca Wega kohvik ja keraamika. Keraamikast ma suurt ei tea, aga lõhesalat oli väga maitsev ning kohv kange.
Kes juhtub isamaa edelanurka, soovitan soojalt. Muidugi võib siis juba ka minu poolt läbi astuda :)
Raamatunurk on samuti, loomulikult jätsin sinna ka paar enda tähtteost:)
