OF...cource

 

.....kohe varbaid märkame 😋

"Presidendi proua" - esimene õrritaja

 

Tuleks juba hommik!

Tahan koju...

Millal sa õhtul tuled?

Panin telefoni käest ja lasin puldiga voodipeatsit veidi madalamaks. Kell oli pisut kaks läbi, aga öö oli juba lahkumas, palatis polnud pime, üksnes hämar. Kas üldse ongi pimedust juuni lõpus?

Pea valutas, aga talutavalt. Peaaegu sirutasin käe, et sahtlist tablette võtta, aga siis sain aru – ma olen ju haiglas, mitte koduses voodis. Keerasin küljele, sättisin pisut hapnikuvuntside voolikut ja panin silmad kinni. Uus patsient ägas ja oigas, voodivedrud krigisesid. „Uus patsient” võiks ka minu kohta öelda, aga mind toodi palatisse number viis ikkagi eile, palatinaaber tuli täna ja tundub olevat kehvemas seisus kui mina eile.

See oli mul esimene kord kiirabis sõita. Kui Pirita teele jõudsime, pani juht sireeni üürgama, enne sõitsime vaikselt.

„See on ju hea märk, et sireeniga ei lähe?” jõudsin minu kõrval passivalt medvennalt küsida just siis, kui juht nuppu vajutas. Medvend muigas mõistatuslikult. Ma olin õhtute kaupa vahtinud tiktokis kedagi Aljonat, kes paiskab eetrisse klippe kiirabitöötaja keerulisest elust, aga nüüd vedas mind kahest medvennast ja autojuhist koosnev brigaad. Tüübid olid tegelikult igati professionaalsed – paari minutiga oli selge, et infarkti mul pole ja brigaadi juht (on vist selline ametinimetus) teatas mulle:

„Mees, sul on kops perses!”

Kops, siis kops. Sellega saame hakkama, arvasin. Keskhaigla EMO-sse jõudsime mingi veerand tunniga. Minu arust hea märk oli veel see, et kui autos oli mulle antud hapnikku „neli”, siis peale pobinal arutelu kiirabi-mehe ja EMO vastuvõtuõe vahel määrati mulle hapnik ”kaks”. Esialgu peale EKG klemmide, vereimemise ning hapniku midagi muud ei tehtud – jäin diagnoosi ootele. Keegi midagi ei küsinud ega täpsustanud, küllap pääses haigla ligi minu terviseandmetele. Lesides enesetunne paranes ja küünitasin aparaatide kõrval seisva riidenagi poole, et telefoni ning prille haarata.

„Liigutada ei tohi!” kuulsin kohe kellegi karjatust ning kardinate vahelt vilksatas mingis kitlis kuju.

„Doktor!” hõikasin.

„Ma ei ole doktor, valvearstil on osakonnas erakorraline olukord, läheb pisut aega” lisas kittel ja kiirustas edasi. Ma siis ei liigutanud muud peale varvaste. Peatselt vaatas mingi poiss kardinate vahelt sisse ja ilmselt leidmata õiget isikut, kiirustas minema.

„Palun ulatage mu telefon!” jõudsin hõigata. Noormees pöördus minekult tagasi ning nagi juurde astudes leidis kohe jaki rinnataskust mu vana „Huawei”.

Prillid jäid paraku teise taskusse – silmi kissitades saatsin Amandale sõnumi ikka emos ja tütrele sausin haiglasse kui miskit sllgnsnb annan terda

Midagi muud ma telefoniga teha ei üritanud, ikkagi +3 prillid. Kella nägin, seal suured numbrid. Süda toksis 90 ringis ja lamatud oli juba tunnike.

Kardinad lehvisid ja sisse trügis seesama lahke noormees.

„Arst määras kompuutri,” ütles ta peaaegu aktsendita eesti keeles ning osavalt vältides nurki ja teisi voodeid, manööverdas mu koridori. Protseduurikabineti ukse kõrval põles punane tuli.

„Ootame natuke,” teatas poiss ja lonkis kuskile. Mul hakkas põis märku andma. Pagan, et ma ka varem vetsu ei küsinud. Õnneks avanes uks, välja veeretati keegi vanaproua ja koridoris oli näha lähemalelippavat „minu” poissi.

„Telefon andke siia,” kiskus kabinetiõde mul aparaadi peost. „Stimulaator on?”

„Mis stimulaator?” ehmusin.

„Südame,” vastas medtöötaja professionaalselt.

Ei olnud. Metallproteese samuti mitte. Büügel lubati suhu jätta, ülakeha kisti paljaks ja käed sikutati üle pea. Oietasin.

„Mul on külmunud õlg,” andsin teada. „Vana spordivigastus.”

Lubati käsi natuke kõveraks jätta. Veenitee oli juba valmis, kanüüli otsa torgati süstal ning protseduuri läbiviija teavitas, et nüüd on sihuke tunne nagu piss tuleks püksi. Ma tundsin hoopis suus metalli maitset. Alakeha läks ka soojaks. Siis sõitsin kogu täiega torusse. Masin surises ja ka mu keha surises. Põis oli üha enam pinges. Et ma ometi kompuutrit täis ei kuseks, tiksus mõte peas.

Ei oska hinnata kaua masin põrises, igatahes läbi see protseduur sai ning noormees veeretas mu EMO-sse tagasi. Tuli õde, surus südamemonitori andurid tagasi klemmide otsa ja veeretas ligemale tilgutistatiivi.

„Mida ma saan?” taipasin küsida.

„Füsioloogilist,” kõlas napp vastus.

Palusin ulatada jaki teisest taskust prillid ja valmistusin pikemaks vedelemiseks. Niipea, kui medtöötajad olid läinud, tuli kusehäda juba märksa kõrgemate pööretega tagasi. Mõtlesin just, kas hõigata või otsida kutsenuppu, kui kardinate lehvides naases naistöötaja, kel käes kõverkaelne pudel, mida vanemad inimesed nagu näiteks mina, teavad „utka” ehk „pardi” nimega.

Keerasin delikaatselt küljele ja soristasin pudelisse.

Sain vaevu seljakile tagasi, kui kardinakõrina saatel sisenes mu privaatruumi uus valge kitliga tegelane. Pop-pop-pop-pop, tutvustas ta ennast ja sama hooga küttis edasi:

„Jääte sisse, teil on kopsudes tromboemboolia.”

„Kapillaarides?” uurisin, sest tundsin end järjest paremini ja midagi hullu seal ometi olla ei saanud.

„Kopsu peaarteris, eluohtlik seisund,” vastas valvearst naeratades ja tõmbas lahkudes kardina taas ette.

Ehmatasin täitsa ära ja kohe läks enesetunne halvaks ning hingata oli raske. Süda ka kloppis ning sellest hakkas südamemonitor piiksuma. Hetke pärast oli mul kaks noort medõde ümber askeldamas – üks mõõtis kõrvast palavikku, teine reguleeris tilka. Midagi nad pobisesid omavahel vene keeles, ma ei saanud aru ja ega õieti ei kuulnudki. Üks läks minema, teine jäi südamemonitori juures mingeid nuppe kruttima. See jäi lõpuks vait. Teine õde naasis süstlaga ning esimene õpetas:

„Selle kõht on pekine, siin on lihtne süstida!”

Tegid kõhuvolti sutsaka ära ja siis taipas juhendav õde küsida:

„Palju te kaalute?”

Vastasin nagu on. Seepeale jooksis teine minema ja oli peatselt jälle mu pekivoldi kallal. Nii saingi kaks sutsakat. Neiud kadusid minema ja mina hellitasin naiivset lootust, et varsti pääsen koju.

Naases hoopis valvearst koos mind eelnevalt veeretanud noormehega, kel mingi pamp riideid kaenlas ning too asuski mind lahti ja selga riietama. Oma alukad ja sokid lubati jalga jätta.

Sõit läks palatisse number viis. Tundsin end justkui tapaleviidav kurjam filmist „Roheline miil”.

Kas tööpäev läbi?

Millal jõuad?

Sa vist enam ei tule....

Pildil Amanda nooruses, kõik ju tunnevad ära tulevase Panga presidendi proua!?

Toolid ja tehnika

 

Mul pole kratti ega w-d, pean abikaasa osavate kätega leppima🙂 Näh, jälle tuli kahemõtteline lause - tooli restaureeris muidugi, teine ootab tegemist.

Konna uued rõivad

     

   Kruvisin Konna vundamendist lahti ja vedasin kuuri juurde - seal mugavam juurdelõikusega tegeleda. Tegelikult lõikasin (lihvisin) hoopis maha - eks kuju oli neli aastat õlitamata hakkama saanud, nüüd leidsin aja määre peale lasta. Puhastasin ja lihvisin kolme erineva vahendiga, kusjuures taldlihvijal avastasin viimast külge nühkides, et saab ka vibra intensiivsust reguleerida (noh - nagu nendel...teistel...vibraatoritel:D). 

   Igatahes Konn naeratas peale õlitamist:)

"Sitt päev"

    

Martin Hook on autor, kellest ma polnud varem midagi kuulnud. Kuidagi oli mööda lipsanud ka romaanivõistluse kinnipanek ja esitluskampaania. Teatava skepsisega asusin autori debüütteost lehitsema, aga juba esimestest lehekülgedest oli selge, et läheb lugemiseks! Tuttavad kohad, adekvaatsed tegelaskujud, loogiliselt seotud tegevused, ilma detailiuputuseta kirjeldused - sellist teost on kerge ja lõbus lugeda. Kui millegi üle nuriseda, siis lehekülg lehekülje järel ootasin romantilise liini plahvatust, aga tegelastel oli niivõrd palju sebimist elujäämise nimel, et  küllap jääb see teise osasse, sest noh - raamat jäi viimasel leheküljel ikka väga õhku rippuma:) Põnevust tuleb hoida, arusaadav! Läbi minu lugemisaegade üks parimaid debüüte, kindel soovitus ja kuus tärni viiest:)

Pilt rahvaraamat.ee

Suund S

 

    Tore on koos vananeda :)

Öine kiskja

   

 Krabasin külapoe riiulilt ilma süvenemata kollase hinnasildi saanud dušigeeli. Õhtul, peale maamehe eakohast tööpäeva (tõin pliidi-ja ahjupuid, trimmisin eilsest trakatamisest jäänud rohupuhmaid ümber puude, parandasin pinki, jõin ühe õlle, valmistasin õhtusöögiks kana keefirimarinaadis), kavatsesin rahulikult kuuma boilerivett nautida, aga enne segistikangi kergitamist märkasin hirmuäratavat teavet pesuvahendil. Nüüd võiks olla nagu anekdoodis, milles jänes vaatas, nuusutas, katsus ja proovis ka hamba alla - aga ei ole! Hoopis mõte hakkas jooksma - kas pesen ennast Mustaks Pantriks või on see hoiatus, et kiskja ootab voodis ees. Pestud ma igatahes sain ning ahjusooja tuppa naastest kuulatasin, kas parketil küüniste klõbinat on kuulda. Ei olnud - järelikult ootas nõtke panter mind teki all! :)

Musita

    

 Kruvisin pühapäeva lõpetuseks lahti toreda veinipudeli. Konsumeerisime  abikaasaga vastutustundetult, unustades täiesti pudeli sildile märgitud hoiatuse! Olge ettevaatlikud!

Konna ratsukäik

     

Konn veab emandale koju pargist jalutuskäigul korjatud nurmenukkusid. Taamal jälgivad mängu kaks ukulelega peiarit - Koer ja Karu :)

Paar minutit

    

  Andsin Kabli kaheks nädalaks auto kino-tütrele, et  võtted-värgid ja saarele sõita ja mis see auto linnas niisama seisab. Helistab ühel päeval - isa, auto pidurituli ei põle. Vaheta pirn, oli minu sõnum. Aga kus, mis, kas, millal.....jne. Saatsin tuubi video vahetusest, seal oli öeldud, et kulub paar minutit. Rohkem sidet polnud, kuniks tõid eilsele etendusele autoga kohale atribuutika, ma viisin pärast kana ja kapi tagasi stuudiosse. Mingil hetkel hakkas infotablool vilkuma "bulb fault" - tasapisi hiilis mu meeltesse teatud kahtlus. Muidugi polnud noored (hmmm, "noored") viitsinud pirnivahetusega tegeleda ja nõndap ma selle täna ette võtsingi.

    Lühidalt - ei mingit paari minutit, läks kakskümmend. Esiteks - unustasin prillid teise jope taskusse, teiseks - kiskusin lahti vale poole tule ja kolmandaks - olin osanud osta (hoolimata AI infost) vale pirni.

Kuna kogu tegevus toimus "Automaailma" parklas, siis läkski nõnda vähe aega. Muidu võinuks minna paar tundi :D

Emadepäeval Nõmmel

   

 Emadepäeva üritusel Nõmme Kultuurikeskuses etendus Seenioride Klubi  Nõmme näitetrupi esituses "Kanada kuus" - lustlik lühinäidend õpetajate toa argipäevast, mille kirjutasin Kiili Harrastusteatrile Kiili Lühikate festvaliks.

Publikuks oli ligi kaheksakümmend eakat lauluklubist "Kanarbik" -  vaatasid huviga ja naeruturtsatused kõlasid samuti õigel kohal:) Igatahes paneme edasi!

Kabli kroonikad

    

 Neljast ühikust  bensumootoriga tehnikaühikust  käivitus kolm. Õlid olin vahetanud juba sügisel, välja arvatud mullafreesil, sest too töötas eelmisel aastal ehk paar-kolm tundi. Küllap see saatuslikuks osutuski. Käivitus too aparaat küll teisest tõmbest, aga kohe viskas kuskilt kütusesarnast ollust ja ega mootori tööhääl ka ilus polnud. Õnneks polnud silindri ribid veel soojad ja suurem kahju jäi õhku. Põhjust otsides selgus, et mingi voolik, mis suubus karburaatori alt klapikambri kaane sisse, oli praguline. Kruvisin klapikambri kaane pealt ja arvasin, et vaakumregulaator. Pärast AI ütles, et nii ongi. Aga hullem oli veel ees. Ilmselt vähesest töökoormusest tingitult kipub seda tüüpi mootoritel kinni jääma karburaatori nõelklapp, mis omakorda suurendab kütuse hulka silindris ning bensiin tikub kolvirõngaste vahelt karterisse õliga segunema. Istusin siis nukralt raiepakul, lahtiharutatud mootori ülemine pool vastu naermas ning meenutasin aega, mil poole päevaga vahetasin oma Žiguli mootori plokikaane tihendi. Paar seibi jäi küll üle, aga sõitsin remonditud mootoriga ikka mitu aastat veel. Aparaat on va-a-a-na, aga ehk saab ikka töökojas toimima.

A mida tegi Marika?

Pani mulda vaarika!

Ca Wega

     

   Laupäeva puhul käisime küla peal laiamas - Ca Wega kohvik ja keraamika. Keraamikast ma suurt ei tea, aga lõhesalat oli väga maitsev ning kohv kange.

Kes juhtub isamaa edelanurka, soovitan soojalt. Muidugi võib siis juba ka minu poolt läbi astuda :)

Raamatunurk on samuti, loomulikult jätsin sinna ka paar enda tähtteost:)

Mamma ja mina

     Kaamose juures kutsus w pilta näitama. Väntasin poolpornograafi tööle ja peale kolmeminutilist surinat viskas välja sehandse šedöövri:

    Kui seda pilti Seenioride Klubis presenteerisin, teadis üks proua öelda, et sel ajal pidi naisterahval naba olema ujukate alaosaga kaetud, muidu olevat ebaviisakas. Nagu näha, olen mina, va poisinolk, täiega ebaviisakas. Küsin samuti - kus ja millal? :)

Tavaline päev

   

 Peale hommikusööki arvas abikaasa, et läheb korraks välja. Millegipärast võttis ta kaasa talveks majja varjule toodud "Makita" varuakud. Mina koristasin köögi, rullisin netti, kirjutasin teist vaatust, lugesin kordamööda kahte raamatut. Siis otsustasin, et toon õhtuks kütet valmis ja kärutasin kuurist nii ahju- kui pliidipuid. Emand oli garaažist välja tirinud töölaua alused, miiusae ning kuuri seina najale toetusid mingid lauajupid. 

"Puusepp-meister," kommenteerisin. Vastuseks tuli akutrelli surin. Ladusin küttepuud tuppa ja kohe käru tagasi viia ei viitsinud. Rullisin netti, kirjutasin teise vaatuse lõpu valmis (küll vahele tihendusteksti tuleb), lugesin kordamööda kahte raamatut. Isegi pikutasin natuke. Vaatasin köögi uksest kuuri poole - ikka askeldab. Koorisin köögiviljad, võtsin külmikust liha tahenema. Kell viis  muutusin rahutuks - panin kartuli-porgandi-kaali-kapsa keema ning tatsasin kuuri juurde. Seal polnud enam kedagi, küll aga kostus mingit kopsimist kuuri tagant, naabrimehe põllu veerelt.

Siin see on - emanda tavaline tööpäev. Nii me, pensionärid, elame.

Käbid ja kännud

 

Parima animafilmi võitja selgub nüüd!

“Ajasööja” (produtsent: Kerdi Oengo; režissöör: Mari Kivi; tootja: Nukufilm)

“Kiievi tort” (produtsent: Kalev Tamm; režissöör: Mykyta Lyskov; tootja: Eesti Joonisfilm)

VÕITJA ON: “Lumi saadab meid” (produtsent: Kadriann Kibus; režissöör: Natalia Mirzoyan; peatootja: Rebel Frame; kaastootjad: Eesti Kunstiakadeemia, ArtStep-studio, Black Boat Pictures, White Boat Pictures)

Pilt ja tekst Delfi blogist. Tütre firma produtseeritud tekstiilnukkudega animafilm sai EFTA laureaadi loorberid. Meie näitetrupi artistid arvasid seepeale, et järgmisel aastal on kännud ka nominentide seas. Kindlasti! :)

Loomade jalgpall

    

Kümneaastaselt sai mul kõrini kartulipõldu meenutaval oma tänava muruplatsil poistekambaga palli taga ajada ning läksin ennast jalkatrenni pakkuma. "Dünamo" oli mansa, mis väikese Konna vastu võttis ja kuna väravas ei tahtnud keegi teine olla, siis sinna mind suunati. Aastakese mängisin, siis kutsuti TSIK-i eest mängima. Poiste jalka oli toona selline, et lüüa võis üksnes palli, vastasvõistkonna liikmeid mitte. Kehaline kontakt oli lubatud õlaga -  et keegi oleks selga lükanud, särgist/pükstest tirinud, peaga näkku löönud, seda ei olnud. Väravavaht oli üldse nagu püha lehm oma "viie alas" - teda ei tohtinud vastasvõistkonna liikmed seal segada positsiooni võtmast. Aga muidugi juhtus ka igasuguseid asju, ikkagi poisid. 

   Pojad olid mul samuti naksid - üks alustas samuti väravavahina ja teine oli kogu karjääri jooksul (mida ilmestas ka üks noortemistri tiitel ja medal) kaitsja. Nüüd nägi platsil juba igast asju - togiti, sülitati, näpistati, lükati ja tõmmati. 

   Aga sellist loomade jalgpalli nagu pakkus pika puuga kaotaja TJK Legion, nägid minu paljunäinud silmad noorteliigas esimest korda. Kakskümmend aastat tagasi, kui nõmmekast poeg veel "tegevmängija" oli, kohtusid nad noorte liigas samuti Legioniga - mäletan, et juba mängu ajal oli naginat ja Legioni poisid üritasid peale mängu meie omasid nurga taha suruda, et demonstreerida ka teisi võistlus/võitlusspordialasid. Õnneks oli nõmmekate papasid rohkem ja suurem kahju sai toona välditud.

Seega - muster kordub ja ilmselgelt olid täna avaldatud jalkaliidu karistused asjakohased. 

Videos poja üks viimaseid liigamänge, tema nurgalöögist löödud värav:)

Edukas esikas

 Seenioride Klubi Nõmme näitetrupp esitas Haabersti Päevakeskuses täna minu algupärandit "Kanada kuus." Nagu pildilt näha, siis saal oli huvilisi täis :) Etendusejärgsel kokkusaamisel olid artistid veendunud, et neid ootavad uued saalid ning publikurekordid :)

Pensionäride viin

     

Esmalt õlu. Kasemahl tilgub muidugi ka - seal taamal, sellest musta-valge triibulisest puust. Õhk on mereliselt värske, taevas helesinine. Mõnus!

Õhtul tegime emandaga reede puhul pitsikese. Õudusega avastasin, et olin lahti korkinud pensionäride viina - üksnes 38 volti.

Läbimäng

  

     Kostümeeritult, rekvisiitide ja aksessuaaridega :) Võib ka peaprooviks nimetada. 

 Nõmme Kultuurikeskuse  suurel laval juba maikuus!

Munad, mitu muna

 

Meie tegime nii.

Nemad tegid naa.

Meie munad siin

Nemad munasid ei näita.

Häid pühi! :)

Konnaonu pidu

    

 Plaanisin igast atraktsioone, aga lõpuks maandusime lastega Buffet Toyoso nimelises Aasia söögikohas, kus võis 19 raha eest vitsutada vöövahe punni. Seeniorid said 20% alla ja see oli kaheksa aasta jooksul teine koht, kus mu vanusele kinnitust küsiti. Mu üks laps on vegan ja ülejäänud õgradid :) No laias laastus võin öelda, et võib ju minna kah, aga 4,7 punni viiest nagu sadakond arvustust ütlevad, ma küll ei annaks. Kanakrõbinad oli ülekuivanud, kimchi tulisoolane, mullivett polnud ning tee oli ühes tünnis ja kohv teises. See nörritas eriti mu anglofiilist ja teefriigist poega. Rahvast oli palju, tasub reserveerida, mis mul näiteks õnnestus kolmandal katsel. Meilile ega FB suhtluskastile ei reageeritud, kõne võeti kolmandal päeval vastu. Seda ka veel, et kui küsisin mullivett, pakuti proseccot:)

   Järgnes kinoseanss - "Midagi tõelist" oligi midagi tõelist. Lõpp vajus natuke ära, aga kui mu kino-tütrele meeldis, siis pikalt kobiseda polegi. Selles olen ka loetud arvustustega nõus, et Uuspõld teeb vaat et enda parima rolli ning Arum ja Viiding on ka väga head. Mulle isiklikult jäid meelde Arumi filmitütre ilmekad silmad.

Kuna kingiks sain kaks konna, siis on neid korteris kokku kolm, koos minuga neli. Keegi neist ikka printsiks muutub:)

69

  

 Uhke number - on ju! :)  Ise ka ei usu. Abikaasa kinkis järelkäruga Konna - mida ta küll sellega öelda tahab? 

Rõkkab rõõmust

    

Vanema tütre produtseeritud film kuulutati selle aasta EFTA nominendiks:

PARIM ANIMAFILM

• „Ajasööja“ (produtsent: Kerdi Oengo; režissöör: Mari Kivi; tootja: Nukufilm)

• „Kiievi tort“ (produtsent: Kalev Tamm; režissöör: Mykyta Lyskov; tootja: Eesti Joonisfilm)

• „Lumi saadab meid“ (produtsent: Kadriann Kibus; režissöör: Natalia Mirzoyan; peatootja: Rebel Frame; kaastootjad: Eesti Kunstiakadeemia, ArtStep-studio, Black Boat Pictures, White Boat Pictures

Isa süda rõkkab rõõmust! :)

Pilt eftagala.ee, tekst delfi.ee

Viimasel hetkel

 

Realiseerisin pea viimasel kehtivuse päeval eelmise aasta sünnipäeva-kingi - Elamus Spa21 kinkekaardi. Laupäeva hommikul 11 paiku oli "täiskasvanute ala" praktiliselt tühi - paljude saunade, mitme basseini ning basseinibaari kohta oli paarkümmend külastajat nagu kärbsemust staadioniovaalil. Paar tundi erinevates saunades, mullivannis ning basseinis hulpides möödus hetkega. Samamoodi hetkega täitusid basseinid ja saunad pidevalt juurdevoolava inimmassiga ja lõpuks oli spaa punnis täis. Viimase veerandtunni pikutasin ühel paljudest lamamistoolidest ning tegin inimvaatlusi - palju paarisrahvast, enamasti keskealised, enamasti võõrkeelsed (rohkelt vene, aga ka soome keelt). Vanureid - nagu meie abikaasaga - oli vähe. Riietusruumis oli pesukuivatustrummel ja föön, kapid muidugi tillukesed nagu ikka ja kui kolm meest korraga oleks ühes riietusvahes olnud, pidanuks keegi ootama. Üldiselt "neli pluss" kogemus, soovitan!

Pildil minu XkuubisL susped kuivamas märtsipäikese kiirtes. Roosa T-särk on ka minu!!!

Suured kingad

 

Kuulsin Terevisioonist uudist, et president Trump on lahke mees - tal olla kombeks ära arvata heade kolleegide kinganumber ning siis üllatada valitsuse liiget uute jalavarjudega. Nii saigi mister Rubio endale uued kingad, paraku kaks numbrit suuremad. Midagi pole teha, kanda tuleb - pole vaja härra presidenti solvata! Hullem oleks kui helde kinkija oleks numbriga teisele poole eksinud :)

Pildil olev härra Karu on ka ilmselt uudist kuulnud ning öösel mu uued jalavarjud näpanud. Need kingad, karu, on sulle küll liiga suured!

Rahvusvaheline luulepäev

 Rahvusvahelise luulepäeva puhul rahvaluule, võib vabalt kasutada seenioride sünnipäeva-puhuselt. Mina näiteks lülitasin selle oopuse oma tädi (täitus 86 aastat) auaadressi:

Nagu Punamütsike kes astub metsarajal

Teadmata et hunt kes põõsas võibki igal ajal

Välja hüpata ning lüüa tagumikku hambad

Sestap neiud metsas käivad mitmekesi kambas

Ka sünnipäev võib anda vastu tagumikku laksu

Kõht lahti-kinni süda klopib lisaks põlv veel raksub

Sünnipäevalast ei jäeta tähtsal päeval üksi

Vikatiga kodanik meid nähes täis teeb püksid

Pildil peavad ukulelega Hunt ning Punamütsike vanaema sünnipäeva. Vanaema askeldab köögis.

Aasta Isa ja Aastate Abikaasa

      

    Isa viis viieaastase poja paadiga keset järve ning viskas vette. Poeg ujus kuidagimoodi kaldale ning kirjutas politseile ja lastekaitsele kaebekirja. Nii õpetas Tõeline Isa oma poja kirjutama. Lugeda osaks ta juba varem. Nii (või umbes nii) oli tänase Postimehe naljanurgas kirjas.

     Pildil on näha, mil kombel otsustas  abikaasa mind ujuma õpetada - viis keset Vahemerd ning jättis täitsa üksi, olin sunnitud kalda poole konna ujuma! Ise ta häbeneb esiplaanil.

Kiili Lühikad

    

 Festaril osales seitse kollektiivi, minu algupärand tuli lavale esimesena, kell 10 hommikul :) Enne saalis pehmetele diivanitele maandumist tutvusin laste joonistustega ning oma suureks rõõmuks leidsin, et olen tuntud ka Kiili nooremas koolieas õppurite hulgas 

     Kiili Harrastusteatri lavastusega olid tutvuma tulnud ka meie seenioride näitetrupi liikmed ja nende ühine arvamus oli, et sellest latsit hüppame oma interpretatsiooniga küll üle. Kas floppi või karjapoissi, see veel selgub. 

Pärast käisime artistidega Wenne pubis, köök oli väga hea ja juttu jätkus pikemaks.

   Avapildil etenduse "Kanada kuus" lavakujundus.

Raider

Vaatasin TV3 "Märgatud Eestis" saate süžeed Sulbi küla teatrist ning mõnede kolme ja poole tärni hommikusöögilauas priiskamisest lugedes tekkis küsimus, et mida me oma näitetrupi raiderisse kirjutaksime? Ikkagi esimene kord, aidake palun! 

Ma ise mõtlesin midagi sellist, aga midagi võiks nagu veel???

Esikas

     

     Lühinäidend "Kanada kuus" tuleb esmaettekandele Kiilis, Kiili lühkarite nimelisel harrastusteatrite festivalil juba sel laupäeval. Algab üritus Kiili Rahvamajas kell 10 ja esimesena lendabki lavale minu tükk :) Kõik vaatama!

Naistepäevaks

 

Patta küll ei kõlba panna kümmet tulpi

Olgu sinu naine ükstaskõik kui ilus

Nii teed võid olla kindel kukal kohtab kulpi

Ja pikutama heidad köögikapi vilus

Roosid punased on valik palju parem

Ka neid ei sobi patta kindlasti küll panna

Kui oled tobu mees või lihtsalt veidi arem

Naistepäevaks kimbukene sinilolli* anna

*teadis Andres Ehin

Õismäe õhkas

     

    Konn käis külas Õismäe päevakeskuses. Sel korral oli lisaks käbedatele prouadele ka kaks vanahärrat :) Huvilised olid uudishimulikud - uuriti kuidas, miks ja millal? Parim kompliment oli vanaproualt, kes veendunult teatas, et te ei saanud Tipis käia, te olete nii noor :D Asjakohases viktoriinis võitsid kõik, sest muutusin heldeks ja jagasin pea kõik kaasavõetud raamatud prouadele. 

Ootan, ootan kevadet...

 

Kes mäletab sellise algusega laulu? Kaarna-proua võiks ilmselt seda laulda ning ka kitarril saata :) 

Aga kevades saab olema asju, sest märts on teatrikuu, meie puhul komöödia-kuu! Kohalikus kultuurikantsis, Nõmme Kultuurikeskuses lavastub kevadel Seenioride Klubi Nõmme näitetrupi liikmete esituses minu algupärand "Kanada kuus/Õpetajate tuba" lühinäidendi vormis.

Publikule on 160 istekohta - lööme kingad läikima ning soengud puhvi ning seeniorteatrit nautima, jälgige reklaami!

Pildil tänane teine lavaproov.

Seda pean ka ütlema, et kuna AI teab, kes tegelikult peitub Lendava Konna nime taga, siis edaspidi palun mind kutsuda Volliks!

Autori­nime V. L. Konn taga peitub Eesti kirjanik ja ajakirjanik Voldemar Lembit Konn.

Ta kasutas oma nime initsiaalidest moodustatud pseudonüümi „V. L. Konn“ mitmete kirjutiste avaldamisel.

Hiired tuules

  

  Tuleval nädalal on mul kohtumine Õismäe raamatuhuviliste prouadega. Mõtlesin sedapuhku uurida, mida AI minu teostest teab.  Tehisaru (ei tahaks küll nii väljenduda, aga olgu) sukeldus sügavalt mutta - ütleks, et lausa mutikäiku:D

Süda teeb kohati muret – lühikokkuvõte

Autor: Rein Veidemann

„Süda teeb kohati muret“ on mõtisklev romaan, milles peategelane vaatab tagasi oma elule, suhetele ja tehtud valikutele. Teoses põimuvad minevik ja olevik ning keskmes on armastus, kaotus, vananemine ja aja möödumine. Südame motiiv viitab nii tervisemurele kui ka hingelisele rahutusele. Raamat rõhutab, et elu tõeline väärtus peitub tunnetes ja lähedastes suhetes.

Ka raju ja vürtsikas "Siga pikuti pooleks" saab üllatava sisukokkuvõtte ning uue autori (vabandust, Andrus!):

Siga pikuti pooleks

Autor: Andrus Kivirähk

Sisukokkuvõte

„Siga pikuti pooleks“ on humoorikas ja fantaasiarikas lasteraamat, mis koosneb lustakatest ja veidi absurdsetest lugudest. Raamatus kohtab kummalisi olukordi ja tegelasi, kelle tegemised on ootamatud ning sageli pööratud naljakasse liialdusse.

Lood mängivad keele ja loogikaga – igapäevased olukorrad arenevad täiesti pöörasteks seiklusteks. Näiteks võivad tegelased võtta väljendeid sõna-sõnalt või lahendada probleeme täiesti ebaharilikul viisil. Pealkiri viitabki Kivirähkile omasele huumorile: asju kujutatakse vahel täiesti otseses ja ootamatus võtmes.

Peaks uuesti üle lugema, äkki ongi nii???

Prillid-prillid

     

Tervisetõend hakkas otsa saama. Uuendasin terviseportaalis andmeid ja panin perearstile aja. Vereanalüüsi eraldi polnudki vaja anda, arst arvestas detsembri näitudega ja need olid igati eakohased. Siis kamandati mind silmakontrolli. No eks ma teadsin tegelikult, et sel korral enam prillideta ei pääse - igapäevaselt autoroolis olles sain aru küll, et enamuse ajast sõidan kogemuspõhiselt:) 

Pro Optika prillipoes sujus asi libedalt - optometristi vastuvõtt venis ligi neljakümne-minutiliseks ja siis hakati prilliraame pakkuma. 

"Vaat need sobivad teie näokujuga hästi!" teatas kena neiu, haaras stendilt raamid ning surus mulle pihku. Olid küll ilusad raamid, Gucci oli kuldsete tähtedega sanga peale kirjutatud ning isegi ilma lugemisprillideta oli näha hind - 339 eurot. 

"Ma olen pensionär," teatasin vaoshoitult. Gucci lendas stendile tagasi ning lahti tõmmati kõige alumine, pensionäride sahtel:)

Nüüd liiklen teist nädalat "sõiduprillidega" ja ei saa aru, mil kombel ma varem üldse sõitsin. 

Pildil lugemis-ja sõiduprillid ning karu :)

Elagu Eesti!

 

Vabariigi aastapäeva hommikusöök🙂

Meie Erika

     

Kogu film on kui purjetamine nostalgialainel. Loojatel on õnnestunud korjata antiigivaramust kogu liikuv ja mitteliikuv tehnika, leitud võttekohaks kinnisvara, mille sarnast poleks uskunud tänapäeval enam olemaski olla ning ka näitlejad mitte ei mängi, vaid olekski seitsmekümnendates-kaheksakümnendates. Kripeldama jäi vaid üks moment - kindlasti poleks lastud Erikal aastail 84-88 võistelda rahvusvärvides kiivriga. Kahetunnine film läks nagu minutini reklaam, minge vaatama!     

  Kino vetsu mina enam minna ei julge! Kuigi seal pissuaari valvama pandud noormees on pilgu siivsalt kõrgemale pööranud, aga ikkagi....

Loomad on lahti

    

 

Olümpiamängude naiste paarissprindis osales ka hr. Koer, kes peale finišit soopõhiselt diskvalifitseeriti! Kas oli tegu ka soopõhise diskrimineerimisega, selgitab spordikohus.

    Pilt teleriekraanilt.

Tütarlapsest naiseks

    

 Eile teleri ees töllutades  Eurovisoonile saatmise lauluvõistlust vahtides meenus  poispõlves ohtrat sirvimist saanud raamat "Tütarlapsest naiseks" -  Vanilla Ninja uus tulemine :)

Pilt vanaraamat.ee

Mis Makita???

     

    Täna on isa sünniaastapäev. Muidugi käisin kalmistul ja juhm nagu ma olen, lühikeste saabastega - pärast varbavahed lund täis :) Süütasin küünla ja mõtlesin valikute peale. Isa lahkus varakult, ma olen ta juba üsna pikalt üle elanud. Aga ikkagi isa. Ja pildil ka vanaisa. Ning kaks poega:)  

     Ju me pliidipuid teeme.

1-2-3

  

  Just nii käiski - üks-kaks-kolm ja valmis! Sõitsin ligi aasta mõrase autoklaasiga, ei viitsinud vahetada ja ülevaatus ka veel kaugel, aga pea see maikuu ei jõua ja võtsingi asja ette. Küsisin neli hinnapakkumist, kolm vastas. Ei vastanud kõige tuntum firma, kelle reklaame autoraadiost igapäevaselt kuulen. Valisin teenusepakkuja nii hinna kui asukoha põhjal, pisut pelgasin minu jaoks tundmatu firma võimekust, aga asjata. Kõik oli suurepärane - alates auto vastuvõtust kuni maksmiseni läks nagu vurrdi, ei mingeid probleeme. Täpselt võeti töösse, arve oli täpselt pakutu, kätte sain lubatust kümme minutit varem. Tasuta reklaam - 123autoklaasOÜ, ainult soovitused.

Pildil istun autot oodates Veskis ja järjekordselt sain tassi alt kõneka teksti - mina võtsin täna olla.....noh, kes? Palun minu teoste baasil pakkumisi :)

Puppet Master

   

   

Läbirääkimised Nõmme Kultruurikeskusega olid konstruktiivsed ning resultatiivsed - esialgse plaani kohaselt tuleb "Õpetajate tuba/Kanada kuus" NKK suurel laval ettekandmisele Nõmme Kevade ürituste raames maikuus :)  Näidati lava võimalusi, näitlejate garderoobe ja ka pealtvaatajate vilekoori ning mädanenud juurviljade eest põgenemiseks mõeldud tagaust. Ja üleüldse, pean hakkama raiderit koostama :)

Pildil eilne prooviruum.