Sunday, September 12, 2021

#"Sinnani on maad 12 miili"


    

   Peale lahutust ei kavatsenudki Helbe jääda püherdama kahetsuse, igatsuse ja ehkide ning oleksite püdelas poris. Linnapea proua jäi igas olukorras linnapea prouaks, isegi kui ta enam ei olnud linnapea proua ja tõele au andes ka linn ei väärinud linna nime, pigem sihuke suurem alevik. Linnapea igatahes kolis välja, kuuldavasti noorema variandi juurde, kel ka kakuke põlle alla juba valmis küpsetatud. Kurjad keeled olid Helbele ette kandnud, et kakukese küpsetamisel osales ka teisi, nooremaid pagareid, aga keda see kottis - igatahes oli naine nüüd vabamast vabam, lapsed suured ja tublid, mööda ilma laiali, koduloomi kantseldada polnud, pagaritöökoja mured olid kellegi teise omad ning kaunil esmaspäevasel hommikul lennupileteid broneerides laulis süda sees - nüüd olen ma vaba lendama!

      Lennata kavatses proua ekslinnapea Ameerikamaale, Chicago linna. Sõita vaba naisena läbi Route 66 kõik  ligi 4000 kilomeetrit oli painanud teda Ray Charles´i  "Hit the road Jack" kuulamisest saadik nelikümmend aastat tagasi. Lihtsalt oli leitav ka eelajalooliste autode rendifirma "Historic cars rent" ning kahe nädala pärast, kaunil juunikuisel päeval istus proua Helbe blondide lokkide lehvides "Chevrolet Impala" roolis ning kõrvaklappides kähises muidugi Ray Charles. 

    "Lennata üksinda Ameerikasse? Ja siis veel autoga neli tuhat kilomeetrit? Kuhu sa siis jõuad? Millal? Aga kui bensiin otsa saab? Kas sa sarimõrvareid ei karda? Rekkamehed on ka kahtlased! Seal on ju neegrid ja indiaanlased!  See Ameerika liiklus on meile täitsa võõras ikka! Mõtle, mis see maksma läheb!"

    Mitte üks neist sõbrannade kisakoorist välja hõigatud argument ei tundunud tõsiseltvõetavana ja nii oligi - esimese päeva õhtupoolikuks oli reisisell jõudnud läbida ligi viissada kilomeetrit, vanaauto veeres rahulikult õõtsudes kuuekümnemiilise tunnikiirusega ning hoolimata paar tundi tagasi tehtud burgeripeatusest, aga ehk just seetõttu, piinas Helbet janu ning pissihäda ja ka tema "kitseke" vajas jootmist. Kõrvalistmel oli lahti Route 66 kaart, lähim asulake tundus olevat Litchfield, veerand tunnikest sõitu, kui kenasti piirkiirusega sõita. Muidu sirge tee tegi kerge kaare ja lauge künka taga seisis tee veeres suur must SUV, tagaluuk lahti ning poritiivale nõjatudes viipas kauboikaabus tüüp loiult käega.

   "Aga ehk see ongi seiklus?" rõõmustas proua Helbe teretulnud vahelduse üle ning vanaldaste trummelpidurite krigisedes peatas auto maasturi taga. 

    "Hällõu!" häälitses matkaja rõõmsalt. "Do you need help?"

Kaabuga kodanik ei vastanud midagi, astus sammukese lähemale, kummardus kõrvalistuja aknani ning läbi närimistubaka ning higileha jõudis Helbeni tema maise elu viimane audiokogemus.

    "It´s over now!" teatas kaabu ning .38 Spc kuul purustas autoturisti kolba veel enne, kui ta jõudis kuulda pauku, rääkimata kuulivihinast. Kaabu viskas relva kardaanitunneli kõrvale, lõi oma auto pagasiluugi kinni ja kergitas kindas käega kaabuserva:

"Ma´am,"

    Ühendriikide keskosariike kuid kimbutanud sarimõrvar oli juba tunnike oma kodulinnas Lebanonis Route 66 muuseumi vahetus läheduses asuvas bangalos õlut trimbanud, kui möödasõitvate juhtide tähelepanu köitnud vanaauto juures peatus maakonna abišerifi vilkuritega patrullsõiduk. John Lennon ronis vatsa vappudes autost välja, noogutas heakskiitvalt  Impalat silmadega hellitades ning asus ohates sündmuskoha ülevaatuse kallale. Elutu naisekeha oli lamaskil istmel, silmad pärani, näol üllatus, parem käsivars üle käiguvalitsa kõrvalistuja poole rippu. Samas vedeles põrandaveluuril ka lihtne trummelrelv. Süütevõti oli lukus, käigukang neutraalasendis ning suure auto pirakas paak kütusest tühjaks tuksunud.

    "Hmm," mõtles tubli korravalvur. "Poleks vaja olnud tühja paagi pärast ennast tappa, Litchfield  on ju siinsamas, sinnani on maad 12 miili!"  

 Pildil proua Helbe rendiauto politseijaoskonna hoovis.

Saturday, September 11, 2021

"Tinderikooma"

     


Tõsiselt naljakas ja samas tõsine raamat Kristi Piiperilt. Tutvustuses on see märgitud noorteromaaniks, minu arust sobis ka mitte nii väga noorel meesterahval lugeda küll. Marijuhhaana on tugev talutütrekene, kes issi-emme talla alt pääsenuna teeb üliõpilaspõlveks suuri plaane. Paraku tekitavad madal enesehinnang (paks peegel) ja  erinevad ärevus-, meeleolu-ja käitumishäired neius kahtlusi nii iseenda, koolitee ja mis kõige tähtsam - poisskaaslaste suhtes. Kui esimene suhe noormehega aluspükste kombel viisakalt öeldes "vanni alla" lendab, otsustab peategelane Tinderi äpiga tutvust teha. Suvaliselt noormehi paremale tõmmates kohtub MJ laia plejaadi kiimakodanike esindajatega - õllepurgi külge kleepunud väikelinna ossiga, kultuurkusikuga, pika mantliga liputajaga (see ei ilmutanud end küll Tinderis) ja nende saatuslike kohtumiste tulemina ka asendusgünekoloogiga, kes neiut ekslikult rasedaks pidades röövib tolle süütuse ultraheli-pulgaga. Lisaks on küllalt lakoonilisse raamatusse poogitud peategelase isa-ema draama, mis päädib ühiselt pereterapeudi juures. Kui lõpp poleks pisut ebamäärane ja järsk olnud, saanuks minult Gooreadsis raudselt viis punni, suu oli lugedes kõikse aeg kõrvuni:)

    Mõnel on muidugi Marijuhhaanast paremini läinud:)


Pilt apollo.ee

Friday, September 3, 2021

#Jõuavad kohale järgmisel päeval

    


 Kui Toots  rähmast kleepunud silmad lahti suutis kangutada, magas Teele ikka veel rasket aastavahetuse-und. Isegi norskas pisut. Vana-aasta õhtu Kabli seltsimajas oli möödunud meeleolukalt - kohal olid nii isand Kiir kui Kuslap, õpetaja Laur istus mõtlikult nurgas, mõdukapp käes, ka  vana kellamees istus nurgas ja tonksas Imeliku kandlehelide taktis konts ja apsat, konts ja apsat. Ainult Lesta tõmbas enne keskööd lesta.  Koolivendadest puudusid vaid  Tali ja Tõnisson, kes lumetormis postijaama ööbima olid jäänud. Telegrafeerisid küll, et jõuavad kohale järgmisel päeval, aga ega nad vist raadiumist uudiseid kuulanud - lubas tuisu ja tormi jätkumist. No ja nii oligi nääride veet koolimeenutusi heietades  veninud pea hommikusse  ning ka aasta esimesel päeval magamistoa aknast avanev vaade jaanuarikuiselt hallile ning märjale taevale polnud peremehes mingit uueaasta-hardust tekitav. 

    "Kuradi kevade," arvas mees ja ajas kõverad ning karvased jalad teki alt välja. Teele nohises  ikka veel, pehme puus tekisoojas kummumas. Jaheduses õlgu võdistades astus Toots akna alla, et lumes puhkavatele põldudele ning niitudele omanikupilt heita ja märkas samas üht tuttavat, lontkõrvadega mütsis ja lambanahkses kasukas kuju atsakalt põlluteel talu poole tatsamas, teine, turskem ja toekam kui nööriga järel. Hetkega oli Toots Teele kallal, raputas ja togis, muljus ja sikutas:
   "Teele, kurat, Tali tuleb!"
    Teele lõi oma sinised silmad pärani, krapsas voodist kui keravälk ja tormas kah aknale kõõluma:
"Näh, ütlesid ju, et jõuavad kohale järgmisel päeval, aga et kohe hommikul..." 


PIldil üritab Arno (paremal) Joosepi lähedust nautivat Teelet Kabli seltsimajas tantsule meelitada, aga ei - nii lihtsalt see naine keerutatav pole! 

Wednesday, September 1, 2021

Heale kaasautorile

    


 Täna Tallinna südalinnas foori taga oodates vilksas pilk eesmise auto tagaaknale - no mida nad kõik välja ei mõtle, koertehotellid ja -hooldused meil on, nüüd veel saunad ja spaad!

Pisut seda mõtet mälunud, lugesin uuesti. Kodus guugeldasin - kõik õige, nii saunad kui spaa, aga ikkagi vaid inimloomale:D

Tuesday, August 31, 2021

Kohutav köögivili

 



   Karul mõistus otsas on

   On see siil või on see konn

    Kust see jõmakas küll pärit

    Kabli peenramaalt või ärist?

  

Sunday, August 29, 2021

Kaks südant

   


 Rustikaalse õhtusöögi ootel, külamehe tomatid:)

Friday, August 27, 2021

Natuke muusikat

    


  Siin ja seal kirjutavad inimesed muusikamaitsest. No mulle ka maitseb, miks mitte!:)

 Paraku olen kummikute servani kinni seitsmekümnendates, ei saa kuidagi välja rabeletud.

Nazareth "Love hurts"  -  seda sai "Radiotehnika 101" stereomängijalt kuulatud viimase kähiseva 

krabinani.

Monday, August 23, 2021

Filmistaar

   


  Kui pisut enne keskpäeva kodukohviku uksest sisse astusin, sattusin otse episoodi keskele. Ma polnud loomulikult tähelepanu pööranud sissepääsu katvale kangale ega uksest sisse looklevale jämmele kaablile. Leti taga oli kahtlaselt tuttav kuju, aga mitte igapäevaselt tuttav ja letile nõjatus turske politseinik. Kaamera surises, mul hakkasid peas kah hammasrattad tasakesi tuure võtma, aga enne kui ma välja põrgata jõudsin, ütles keegi võttemeeskonnast soliidselt:

"Las ta tuleb!"

Ma siis liikusin näitlejatest mööda, kaamera surises ikka veel ja ma ei teagi, kas nad mu särgisaba ning rasvase tagapoole jätavad sisse või lõikavad välja. Episood kestis veel paar minutit, siis vilksas tagaruumist õige teenindaja, suristas mulle tassikese cappuccinot, poetas kotikesse paar kilupirukat ja pääsesin põgenema.

Võeti üles järjekordset "Õnne 13" episoodi.

Ilmestamaks minu edasist elu filmistaarina asjakohane lugu muusikatorust.

Friday, August 20, 2021

Pidupäev

  


 Ei hoolinud lippu heiskavad amatsoonid metsamüüri taga luuravatest lätlastest, ei edelatuulest ega vihmasagaratest - trikoloor sai varahommikul heisatud!:)

Head taasiseseisvumispäeva!

Monday, August 16, 2021

Fotojaht#kastist välja

     Kuigi ma kandideerin kandidaadiks, ei suutnud siiski Tegelinski algatusele vastu panna!


     


     Pildil vasakul noormees mõtles juba 42 aastat enne järgmist roosakleidipoissi  kastist välja. Emmaste EÜE, suvi 1978

Paraku on sama noormees juba mitu aastakümmet puidust kastilaadses tootes:(

Rahu sinnapoolsusse!

Wednesday, August 11, 2021

Presidendiks!

    


 Kui eelmiste valimiste ajal polnud selge, kes võib saada presidendiks, siis nüüd on selgunud, et presidendiks võib saada ükskõik kes! No näiteks mina - Isand Konn. 

Vanus sobib, haridus on, vestlen vabalt mitmes keeles, ka välissuhtlusega ei jää hätta. Peatungi lähemalt mõnel hingesööbinud kohtumisel. Esmalt meenub varastel üheksakümnendatel suhtlus Jõuluvanaga Pajakülas - tõlkisin isikliku poja jõulusoovi ja arusaadavalt sai see ka täidetud.

 Siis meeldiv suhtlus Rootsi mööblivabrikandiga, kes tahtis prooviks mööbliplaadi külge liimitud liistu. Kinnitasin, et saame hakkama päevas tuhande detailiga ning üle töökoja läve teda igaks juhuks ei lubanud. Oleks, sunnik, muidu minu sajandivanuseid tööpinke ning nelja töölist näinud. "Lyka till," saatsin ta laevale ning õnneks sellega ka asi piirdus.

Õpetlik oli ka kohtumine britist alkohoolikuga, kes kellakäo täpsusega istus Limassoli hotellibaaris igal pärastlõunal baaripukile ning lunis veinidegustatsiooni eesmärgil klaasikese väljategemist. Olin üheksakümnendate keskel nii äge vend juba küll, et see klaasike ega teinegi rahapuud oluliselt ei raputanud. Vestlesimegi veinigurmaanist tegelasega pikalt-laialt poliitikast ja naistest. Nagu workshop kohe!

    Seega esitan end nüüd kandidaadi kandidaadiks, palun minu laialdasel fännklubil mind igatepidi toetada. Küll ma siis teie eest Kadriorus olles ka sõnakese kostan!

   Pildil teie tulevane president koos uue peaministriga.

Monday, August 9, 2021

Kiiremini, kõrgemale, kaugemale

 Fotojaht. Tegelinski, va rahutu, algatas.

Esmalt tulevased helikopteripiloodid + ligiastuv reisija,  kaheksakümnendate lõpp. Juhin tähelepanu, et kõik pole minu lapsed!:)


Köie teises otsas oli traktor. EÜE78



Saturday, August 7, 2021

Piiripealne


 Istun siin Läti piiri ääres ja tuli siuke mõte, et kui nad sealt ikka tulevad oma....kaamerate ja mikrofonidega, et mis siis saab? Mul paar majakest on, paigutaks ehk kümmekond ära. Teeks neile sauna ja võtaks viina ning muidugi korralik grill ka ikka ! Tööd oleks samuti, aga kas nad viitsivadki teha? Et muru niita ja majakesi kõpitseda ja...Aga kui nad kõik tuumainsenerid on, siis ei oskagi miskit pakkuda, ehhhh.....

Friday, July 30, 2021

"Blacklands"

 




Kirjutatud Goodreads´i,  aga kuna raamat on suurepärane, siis ärgitan ka blogi kaudu lugema!

Kaanepilt rahvaraamat.ee

Suurepärane kirjeldus alamklassi elu-olust Inglismaal. Meisterlik sissevaade teismelise noormehe kimbatusterikkasse kooliellu, kodune karm elu erinevate ema ellu kuuluvate "onudega", püüe meeldida kõigile ja tahe olla perekonda räsinud draama tagajärgede avastaja seovad nooruk Lamb ´i pedofiilse elukaga, kelle väärastunud aju mõtleb välja ilge plaani, kuidas perekonna ängi veelgi suurendada. Lõpplahendus tuli kiiresti ja õiglaselt nagu kõik lõpud. 
Poissi  nad ikkagi  armastasid!:)

Wednesday, July 21, 2021

"Siga pikuti pooleks"

 



Varsti, varsti...:)


Teistkordselt sel hommikul ärkas Mart küünarnukihoobist ribidesse. Seekord oli äratus väga lõplik. Naise punane “Nissan” seisis tohutu kontorikombinaadi ees, mootor töötas ja Maarit vahtis kärsitult vasakut jalakest kõpsutades mehele otsa.

Ega sa ennast halvasti ei tunne?” tabas mees naise küsimuses teatava iroonilise alatooni.

Mine joo oma vett, hakkab parem!” käsutas naine ja läinud ta oligi, jättes Mardi kõnniteele käed rippus seisma.

Jah, tõesti, Maaritil oli õigus – “Meie joodame teid” - just nii kõlas mõned aaastad tagasi reklaamibüroo Kolm Kuubis neile kalli raha eest müüdud reklaamlause. Reklaam töötas. Kui algusaegadel oli firmas kolm osanikku ja kaks töötajat, siis tänaseks oli kahel villimisliinil kümneid roboteid, lisaks igasugu asjapulkasid - müügimehi, laonaisi, autojuhte ja mmmmm…üks sekretär.

Viimased aastad olid möödunud Mardi jaoks kui üks sugulisemat sorti unenägu. Suht tagasi- ja alalhoidlikult, vanaema Wabariigi aegse kasvatusega Mart oli ikka täitsa karske koolipoiss, esimene uimastav armastus kaheksandas klassis ja paar lätlannat-leedulannat sõpruskoolidest oligi kõik. Siis ootamatu tööõnnetus malevas ja et sarnaseid õnnetusi edaspidi välistada oli poiss eneselegi teadmata abieluks küps, kursaõde Maarit võttis ta nagu ladvaõuna. Tol toredal ajal suhtles noorrahvas vahetult ja lähedalt – pea igal nädalavahetusel oli mingi pidu või klunker.

Tohtis tüdrukuid tantsu ajal tagumikust silitada, kaela suudelda ja rinnamukse enda vastu suruda. Kui tüdrukule lähisuhtlus meeldis, sai poiss preemiaks kaela kätest kee ja võis oodata ka enamat. Muidugi juhtus sedagi, et paar mingil põhjusel ei sobinud – kui oli ägedam tüdruk, võis saada ka laksaka vastu silmnägu, alalhoidlikumad neidised jalutasid niisama minema. Viha ei pidanud keegi kellegi vastu.

Õpperühm oli üsna ühtne, läbi käisid kõik kõigiga, ei olnud vahet, kas ühikarahvas või pealinna-vurle. Koguneti ettevõtete saun-suvilates, kellegi üürikorteris või tungiva vajaduse korral tõsteti mõnest ühikatoast ka reformvoodid välja, tehti seal tuli surnuks ning keerutati jookide lõppemiseni lintmakilt tuleva inina saatel liibukaid. Peale liibukaid liiguti tubadesse, kus oli veel reformvoodeid ning liigutati juba paarikaupa edasi. Üks kenasti vastuliigutav tütarlaps karmi poisipea ning naiselike puusadega jäi poisi südamesse kinni ja veel niimoodi, et tuli ära vormistada. Aga egas Mart nüüd naisele pahane polnud, elu õppetunnid tulid kõigil selgeks saada ja kes ei saanud, need kukkusid eksamil läbi.

Õnneks (või kuidas kellelegi) lõppes see Mardi kooliaeg üsna kähku, sest sarvemuksud kihelesid ja juba esimesel töökohal peale rõõmsate rauakooli aastate, Tallinna eliithotellis, avastas ta ees seiklushimulise naiskonna, kellele oli auasjaks värske liha praadima panna. Küll kekutas üks, küll mökitas teine – nagu laulusalm ütleb, oli nii vanemaid kui noori. Algava perestroika leebed tuuled puhusid koondise lõbuhimulise seltskonna Togliatti linna, kogemusi vahetama autoehitajatega. Kui nüüd pisut juurelda, siis mis ühist on autoehitajatel hotellindusega ja mida hotellitöötajatel jagada autolukkseppadega? Vähestes tehase-ekskursioooniga liitunud meestes tekitasid kokkuklopsitavatest autodest enam huvi odava tööjõuna sõbralikust Vietnamist kohaleveetud pilusilmsed kaunitarid ehk mitte siis nii väga. Läks ka veel nii hästi, et ööbima paigutati Tallinna dessant just pilukate ühikasse. Aga kui vanakast julgust võtnud asutuse ülejäänud meespere pööras idamaiste tüdrukute tubasid otsima, oli Mart juba otsapidi plaaniosakonna neljakümnendates juhataja trikoopüksikutes. Jäidki pisikesed pilusilmad Mardi suurest südamest ilma! 

Ka asutuse pidudel, mis tol uue riigijuhi ette võetud suure karskuse perioodil toimusid põranda all, keldribaaride hämaruses, rebiti teda üksteise võidu tantsupõrandale liibutama ja pimedasse nurka musitama. Musitamisega need üritused piirdusidki, esialgu. Vanem generatsioon (heh-heh-hee – vanem, noh nii neljakümnesed) , asutuse tippjuhtkond, vaatas noorte möllamisele heatahtlikult ja ei teinud erilist numbrit sellestki, kui Mart kord või paar mõne heatahtliku naiskolleegi voodis mitte varahommikul ei ärganud, mistõttu ka enne keskhommikut töölejõudmine ei õnnestunud. Maarit talus selliseid mädaneva sotsialismiga kaasnevaid eripärasid stoiliselt ja olles noore naisena üsna tugeva unega, ei teinud mehe öistest ja varahommikustest kojusaabumistest väljagi.

Aga praegu oli praegu, uus aeg nõudab uusi inimesi ning õitsva kapitalismi tingimustes ei võinud ka omanik endale hõlpu lubada, seda enam, et Maarit oli hoopis teist masti naine, andis hommikul…süüa ja puha. Muud Mart lihtsalt ei jaksanud. Viis korda öö jooksul, no andke andeks, ega ma kahekümnene pole! Endamisi itsitades ronis ta teisele korrusele ja mõjusa mürtsatusega ust kinni lüües saabus tegevdirektor oma tööpostile.

Marko on kohal?” rohkem konstateeris, kui küsis ta aknalaual rinnutavalt Carolilt. Tüdruku tagumik joonistus plutooniumpommi kerakestena kuidagi eriliselt reljeefselt kollase kleidikese all. Sekretär pöördus kui ahtrisse nõelatult ja läbi looritatud pilgu Marti silmitsedes – mees meeldis talle kolmest ülemusest enim – noogutas entusiastlikult.

Aga Kukke pole,” teatas ta võidukalt ja tegi kavalat nägu. Tema ju oligi eilseks ürituseks koha tellinud.

Nu-nuh,” vastas Mart läbi hammaste ja astus kabinetti. Marko vedeles diivanil ja sirvis mingeid pabereid. Pead pööramata küsis ta semult:

Kuis ripub?”

Vasakult paremale,” muhatas Mart vastuseks ja vajus oma juhitooli. Jännanud veidi kangidega, lasi ta tooli õõtsuvasse asendisse ja uuris omakorda: “Jõudsid ikka koju?”

Mhmh,” vastas Marko lühidalt ja hoogsalt jalgu vibutades tõusis diivanil istuli. Sõlminud käed kuklal sõrmseongusse, küsis ta Mardilt: “Maarit ei virisend?”

Magas,” vastas Mart samuti ühesõnaliselt.

Teeks vett?” pakkus Marko. See oli nende insaid nali, veefirma juhatuse liikmetele kohane. Tegelikult tähendas see paari külma õlut, mis Caroli kindla käe all eestoas külmkapis seisid.

Mart vajutas telefonis õigele nupule ja mühatas:“Vett!”

Aga võlusõna?” prigises telefon vastu.

Kiiresti!” juhendas firma juhatuse liige sekretäri.

Tüdruk kõpsiski kiirelt tuppa, pudelid ja klaasid käes. Omad poisid kõik ju, ei mingit formaalset kandikut, eksju?

Mart kallas välja, Marko pani pudelist. Carol kebis minema, enne meestele kontrolliva pilgu heitnud.

Teinekord võiks Caroli kah kampa võtta,” nikutas Marko peaga sulgunud ukse poole. Uks oli helikindlamaks vooderdatud.

Pole paha mõte,” noogutas ka Mart klaasi tühjendades, vahuvuntsid kõrvuni.

Vinge oleks teda koos panna, eriti Mairoldiga,” muheles Marko mõttes. “Kui vaid Mart teaks…”

Kui vaid Marko aimaks,” lonksas Mart teist klaasi täites ja mõnules eilset silme ette manades sinna ka Caroli, koos kõigi lisadega.

Mehed vahetasid paar laiska lauset eesootava Hiiumaa komandeeringu asjus ja siis süvenesid töhe, Mart arvuti taga arveid sisse toksides, Marko vedas pliiatsiga ridu alla Tervisekaitseinspektsioonist saadetud veeanalüüsile.

Mõtteis liikusid mõlemad eilses õhtus.


Pildil uurib autor kes on siga, kus on siga ja mis tal nimeks on.


Monday, July 19, 2021

Kuidas ehitada jahtlaeva


     Esmalt tuleb püstitada mast. Siis tõmmatakse üles purjed ja jaht on mereleminekuks valmis!

Tuesday, July 13, 2021

Jalad Veskis

 



     Üle kaheksa kuu visiteerisin veski jagu kohitsetud Veskit. Ei ole ikka see, ei ole...Putru tehti vist  a´ la carte, sest aega läks veerandtund ning ollus oli vesine ja maitsetu. Kohvi sai endisaegadest suurema tassi ja ka piruk oli märksa kopsakam, samas ka arve tublisti kosunud.Uus aeg nõuab uusi hindasid ja ei maksa unustada, et tegelikult polegi see Veski enam Veski, vaid hoopis Reval Cafe:)

    Tegelikult polnud häda midagi - rahvast oli vähe ja siseruum meeldivalt jahe, aga igahommikuseks mõnuks pole see koht enam atraktiivne.

Saturday, July 10, 2021

Maja saab poja



      Lastelaste soovil, abikaasa käsul sigitab maja minu omakasupüüdlikul abil poja.



Oleks eile selline kuumus juba hommikul valitsenud, pidanuks ehitajaid aeg-ajalt külma veega kastma:)



Mind on ammustest aegadest vallanud himu mängida sellise kollase mänguasjaga. Uurisin kopamehelt, kas ma ka võiksin pisut mürada. 

"Mis koolis käisid?" uuris punase kaelaga töömees.

"Tipis," tunnistasin ausalt. 

"Mina õppisin omal ajal TEMTis ehitusmasinaid," teatas kopaoperaator ja pööras noka sujuvalt uue kopatäie järele.

Nii palju siis unistustest:)

Sunday, July 4, 2021

Paljudel on suurem



 Juuni lõpus laekus AHF-i laenutushüvitis -  suurim, mis ma kahe avaldatud raamatu (esimene neist kahasse lugupeetud kaasautoriga) eest olen saanud! Ikka loevad inimesed ja naudivad:) Muidugi oli palju autoreid, kel hüvitis oli kolme-neljakohaline, no ikka täitsa mõjus sissetulek kohe!  

 Samas ei saa ma aru, miks lapsed näiteks Rober Vaidlo "Kessut" ja muid omaaegseid menuraamatuid vähem laenutavad?! Lapsed-lapsed - minu raamatul pole küll griffi peal, aga lugege ikkagi parem Kessu lugusid!

Pildil pole lapsed raamatukogu välisuksest kaugemale jõudnud - autori uus raamat on nii köitev!

Friday, July 2, 2021

Järeltulijad



 Mustade kliimapagulaste järeltulijad, nokad õieli. Parempoolsem on siuke äbarikuvõitu, kaks aktiivsemat ajavad noka pärani ja saavad oma sitika, äbarik saab üle ühe. Looduslik valik, mis muud. 

Teen selle peale ühe koksi:)

Saturday, June 26, 2021

Kosmonautika

     


 Kabli ja Häädemeeste vahel on kunagine NSV Liidu aegne kosmonautide puhkebaas renoveeritud Kosmonautika puhkekeskuseks. Kas Gagarin seda külastanud oli, pole kindel, aga number kaks - Titov - kindlasti oli. Meie seal ei puhanud, üksnes einestasime sooja vihmasabina all terrassil. Toitlustus oli klass omaette - nii head fish´n´chips pole ma mujal saanud, ka naiste heeringasalat oli ilus vaadata, rääkimata maitsest.



 Teenindus venis, magustoit jäi võtmata, sest pannkookide valmimise ajaks ütles teenindaja "kuni tund", aga see oli ka arusaadav, sest kliente oli tõesti palju.

Thursday, June 24, 2021

Fotojaht#kuumalaine

 



    Nõukogude korra kitsastes, konditsioneerimata tingimustes oli üliõpilasnoorsugu sunnitud kuumadel suveöödel ööbima lausa lageda taeva all. Isegi tekki ei eraldatud!

Jaaniõhtust pannkoogihommikuni

 


    Algus oli ilus, puhas ja läikiv. Karikad üldesikoha, eraldi meeste- ja ka naiste osas. Mina muidugi ei jooksnud:)



   Punane, kollane, roheline. Hea, et enne jaani rohelisse jõudsime.




   Järgmisel hommikul banaanipannakad.

Jaanipäeva lühiülevaade




Meie perre

Kehad merre

Sašlik kerre

Jaanid verre


Pildil Kabli rand - õhk 26, vesi 28

Monday, June 21, 2021

Alpi pubi

    


 Häädemeeste piiril, suunaga Ikla poole, on avatud uus pubi, mille peremees on Austriast ja menüü samuti:) Käisime keelt kastmas ja alpihautist söömas, mis üsnagi veenvalt meenutas kodust ühepajatoitu. Menüü on lühike, silma jäi lumpenisalat, mida ma igaks juhuks ei võtnud.



Peremees tuli lauaotsa juttu ajama, koer nuuskis kõik sõbralikult üle ja perenaine vuhtis köögis süüa teha. Mis muud - ikka soovitan!

Saturday, June 19, 2021

Rahvuslinnust



 Mustad kliimapagulased 

Nagu sellest vähe

Et vöörusesse minnes kohe

Pommiga saad pähe

Pidid kaasa tooma sala

Kuumalaine hullu

Aafrikas neil olla see

Olnud juba mullu

Tõmmake nüüd frakid seljast

Hakake kah  tööle

Sügiseks hauks pojad välja

Ja aidaa siis teele

Võtke kaasa Laine kuum

Vägisi või väega

Minu poolest võibki ta

Aafrikasse jääda

vidiviitvidiviit


Pildil kliimapagulased, vasemal emaslind




Thursday, June 10, 2021

Õige valik

    


 Mitmed naistuttavad on minult kui elukogenud mehelt pingsalt uurinud, mida peaks naisterahvas arvestama kaaslase valikul.

    Võtame antud küsimuse kirjandusklassika näitel. Teele, talutütrekene, viskas silma Arnole, siis meeldis talle krutskivend Toots, Imelik tõmbas tüdrukute meeleheaks kannelt , isegi rätsepmeister Kiir vilksatas korraks suhtepeeglis.

    Aga! Nagu tuntud laul ütleb - "mis on neist nüüd saanud?" Palun väga - Arno on pehmelt öeldes "saare peal", Tootsil ilmnes fataalne terviserike, Kiir on hoopistükkis raadiovassistiks pööranud, Imelik emigreerus ja no Tiugust või Lestast me ometi ju ei räägi!

    Kes oleks olnud õige valik? Ei - mitte Kristjan, õpetaja Laur  ega Risti-Jüri, vaid hoopis üks tagasihoidlik leivakääru näsiv priske poiss, Tõnisson nimeks. ENSV teeneline näitleja, mitmekordne Eesti Vabariigi auraha omanik, lugematult rolle ning tunnustusi!

   Seega Teeled, talutütrekesed, välimus ega minevik pole meest valides olulised, oluline on tulevik!:)


   Pildil tulevad (vasakult) Toots, Tõnisson ning Arno koolist. Toots on virutanud Kristjanilt jalgratta koos õlleankruga pakiraamil.

Monday, June 7, 2021

Fotojaht#eiviitsieiviitsi

 



   Minu savann. Lihtsalt ei viitsi:)

Tuesday, June 1, 2021

Lastekaitsepäev

 


     Noorim poeg sai kooliaastaga ühele poole, käisime Legendi terrassil burksi söömas. Enne muidugi käsipesust läbi, sõrmi loputada saab kenasti söögikoha kõrval:) 



     Poisis on täiega hurmuri-ainest - ilmselt isasse, paraku kaamerapildilt hiilis kõrvale, ei saagi jagada:)

Sunday, May 23, 2021

Anjuta lahkumine

 


………………... – lõpp ja algus



See juhtus märtsikuu viimasel reedel. Parkisin auto, sulgesin värava ja astusin koeraaediku poole, kui märkasin üllatusega, et Ronni puges mind nähes kuuti. Lähemale astudes kuulsin koera niutsuvat. Hommikul täidetud toidukauss oli puutumata ning veekauss ümber lükatud. Täitsin veeanuma väliskraanist ning olin üllatunud, et ka värske vesi ei kutsunud koera kuudist välja.

Samas hakkas must rõngas nagu tünnivits end ümber rindkere koomale kerima. Teadsin seda tunnet ja see ei olnud hea. Välisuks oli lukus, aga sisenedes tunnetasin hirmu ja õuduse lõhna. Kel pole isiklikku kogemust, see ei saa aru. Kingi jalast võtmata jooksin trepist üles. Magamistoa uks oli lahti ja voodi tühi. Vaatasin kiiruga toas ringi, kummuti serval valendas paberileht.

Nii on õige,” lugesin Anjuta käega kirjutatud varesejalgu. Minu jalgadest kadus seepeale igasugune jõud ja ihuliikmed kangestusid. Kuulsin allkorrusele jäänud jope taskus telefoni helisevat, laskusin robinal trepist ja ärevusest hingeldades jõudsin põuetaskust krabada sinkjasmusta telefoni enne helina katkemist.

Teie abikaasaga juhtus õnnetus, infot saate haiglast,” teatas naispolitseinik, kelle nime kohe unustasin. “Me oleme veel avariipaigal, aga kannatanu viidi just ära, nad said ikkagi südame tööle.”

Vajusin trepiastmele, peas pitsitas keev kartulipuder, mis ähvardas kuplit laiali pressida. Kaua istuda ei lubanud kohusetunne, hiivasin end püsti, viskasin jope selga ja jalutasin autoni.

Ma isegi ei mõelnud, mis oli juhtunud. Ajus tiksus kaks mõtet – nüüd siis tegi ära ja tagasiteed pole. Olin küll teadmatuses, mis tegelikult oli juhtunud ja mis seisus Anjuta on, aga sisimas ma teadsin, et kui aastaid olin olnud üksi naise kõrval, siis nüüd jään ma päriselt üksi. Teadsin, et Anjuta tegi lõpliku otsuse ja tundsin, et tagasitulekut sealt, kus ta juba ühe jalaga oli, enam pole. Sõitsin autopiloodil haigla poole, aga peas hakkas tiksuma üks iselaadi mõte:

Sa oled nüüd vaba, vaba, vaba…..”

Infoletis klõbistas arvutiklahve kurja näoga Väike My, aga minu pöördumisele reageeris naeratusega, mis peale klahviklõbinat ekraanile vaatamist asendus teesklematu kaastundega.

Palun oodake pisut, ma saadan arstile kutse, ta tuleb ja räägib teiega!”

EMO ootesaalis oli nagu ikka kogu loomaaia täius – kes soigus vaikselt oma muljutud näppu äiutades, kes oigas poollahti silmadega ratastoolis mingit tundmatut haigust välja, üks neiu paistis tukkuvat talle ilmselt kaaslaseks oleva noormehe süles. Triaaž tundus olevat õiglane.

Kergitasin pilku, sest kindlalt minu poole sammuv viiekümne ringis valge kitliga tohter tundus teadvat, kes ma olen. Kuidas nad seda küll oskavad – kas lähedase sihitult ekslev, piinasid väljendav pilk, küsiv nöoilme, murelik kehahoiak? Ei tea.

Doktor Leibak,” tutvustas end hallikasblondi juuksepahmakaga proua. Mul oli miskipärast hea meel, et tegu on naisterahvaga. “Tulge palun minu kabinetti.”

Saadetuna ülejäänud ootajate pilkudest, sisenesime peale läbipääsukaardi piiksu automaatustest pikka koridori. Silt seinal teatas:

Ainult steriilsed jalanõud.” Doktor pani mu pilku tähele ning lõi käega:

See on niisama, siin mingi nakkusohtu kellelegi pole!”

Kabinet, kuhu ma tohtriproua järel sisenesin, oli kahe töökohaga. Ootasin, et doktor istuks, aga too astus hoopis mulle lähemale, lausa nina alla minu isiklikku siseringi ning lausus järsult:

Lootust pole. Me panime patsiendi koomasse, aga aju oli sedavõrd kaua hapnikuta, et üsna tõenäoliselt ta sellest välja ei tule. Imesid muidugi juhtub, aga…”

Arst pani käed mu õlgadele ning lisas:

Kiirabi elustas teda juba sündmuskohal ligi pool tundi. Noor ja tugev organism, saime südame tööle, aga…” Nüüd oli aeg istuda ja doktor viipas ka mulle juhendavalt tooli suunas. “Lasime patsiendi küll kompuutrist läbi – hulgimurrud ja organite vigastused saaksime lapitud, aga aju ilma hapnikuta….”

Sain aru, ega ma juhm pole. Tundsin viha kerkimas, ainult ma ei saanud veel aru, kellele ma pean raevulaviini suunama. Miski mu sees ütles, et ise oled ja ma teadsin, et küllap see ongi õige adressaat. Kõik need “ma tegin kõik, mis suutsin”, “mida ma veel oleks pidanud tegema” ja “ise ta oli selline” ei olnud need õigustused, mille najal selles olukorras purjetada.

Kas kinnitate, et mingit lootust pole?” uurisin täiesti rahuliku häälega. “Ja mis üldse juhtus?”

Seda täpsustab politsei, aga meie brigaad nägi bussirataste alt väljatõmmatud keha.” Doktor tõstis pilgu ning parandas kiirelt: “Teie naist siis. Õnnetus juhtus kahe bussipeatuse vahel, ülekäigurada seal polnud, seega…”

Seega mis?” uurisin nõudlikult.

Ärge saage minust valesti aru, tahtsin vaid öelda, et buss liikus linnakiirusel ja tegelikult oli ime, et saime tal uuesti südame tööle.”

Arst sai vist aru, et oli liiga palju rääkinud, tõusis püsti ja küsis, kas ma soovin patsienti näha. Neil on vist mingi reegel, et õnnetusse sattunuid nime pidi ei kutsuta. Kõhklesin hetke ning noogutasin. Liikusime piki koridore vasakule paremale ning paremale-vasakule, jõudes lõpuks intensiivravi osakonna ukse taha.

Müts,” juhendas doktor. “Kindad ja kilesussid ning kittel.”

Anjuta lamas kohe ukse kõrval esimeses voodis. Kogu klassika, mida varemalt olin vaid filmidest näinud – voolikud, piiksuvad ning sumisevad aparaadid, näkkuvajutatud haavaplaastrid, käsivarrest tolknevad kanüülid ning kahvatu nahk. Silitasin vaikides oma naise pead, keegi tundus olevat ta juukseid kamminud.

Arst puudutas mind kergelt käsivarrest. Riietusime osakonna ukse taga kilest lahti, viskasin tarbetu varustuse prügikasti ning küsisin:

Mis edasi saab?”

Kui imet ei juhtu, olge valmis halvimaks. Minu ettepanek oleks homme keskpäeval aparaadid lahti ühendada,”

Muidugi sain ma aru, aga küsisin ikka totralt:

Ja see tähendab?”

Arst sai aru, et ma sain aru ja vaid noogutas kergelt.

Läheme korraks veel minu kabinetist läbi, ma pean teie allkirja paluma.”

Istusin suure parklas, küljeklaasid olid kondentsihigised, lasin klaasi pisut alla. Tundsin, et higistan nagu siga, samas ka tundsin end nagu siga. Teadsin eelnevast, et esmalt hakkab siiajääja otsima vigu endas – midagi oleks ju saanud ometi teha, kuidagi elu parandada, naist aidata. Ma võisin sada korda endale korrata, et ma olen kõik-kõik õigesti teinud, vähemalt enda arvates, aga ikka kripeldab sisimas väike kuradike, kes teab täpselt, mis oleks Anjuta elu kergemaks teinud. Selle asemel, et töösse sukelduda ning iseenda rahustamiseks ning lõõgastuseks ringi hoorata, oleks pidanud ehk öödpäevad läbi Anjuta ukse taga istuma, ust küüntega kraapima, ukse vahelt lilli ja kommikarpe sisse toppima. Peale positiivset rasedustesti polnud mu naine mind kordagi mehena tahtnud, tõrjunud algul mu lähenemiskatsed leebelt ja rahulikult, lõpuks ka füüsiliseks minnes, “et kuidas sa aru ei saa” ja ma paraku tõesti ei saanud. Peale väikese äbariku sündi ei tahtnud ka mina enam. Neli aastat! Muidugi elavad inimesed aastakümneid teineteise kõrval vegeteerides, aga meie ilmselgelt polnud sellised ja sestap tegigi Anjuta sellise otsuse. Oma tuba oli ta mingil määral koristanud, jätnud mulle kirjakese ning jalutanud lõppu otsima. Just niimoodi, et minul oleks kergem. Ega ma loll pole, sain aru küll. Nüüd tulid pisarad. Kõik hea ja ilus tuli meelde – neid viimaseid kimbatuse ja mure aastaid justkui poleks olnudki. Teadsin ning tundsin, et kunagi pean sellest lahti laskma, aga nüüd ma leinasin.

Sõitsin koju, tegin vajalikud ettevalmistused, otsisin netist sobiliku informatsiooni ning helistasin õigena tunduvale kandidaadile. Keerasin meie ühise kodu välisukse lukku, panin võtme ja raha kokkulepitud kohta, lehvitasin Ronnile ning sõitsin kodukõrtsi. Täna õnneks tantsulkat polnud, tellisin karbonaadi seentega ja pitsi viina.

Jumalaga, Anjuta!” Hingasin viina kohe sisse ja asusin üllatavalt isukalt karbonaadi kallale.

Parkisin kastika hooviparklasse, koer vaatas mind oma kuudist küsiva pilguga, ma ei suutnud sellel vastata.

Ma olen kodus!” hõikasin esikusse astudes.

Mina ka,” kostus ülakorruselt. “Tule ruttu, ma nii ootan!”

Tuba oli pime, harjumusest lõngutasin ust, aga sain siis aru, et haaki polegi ees. Lõhnas väga hästi.

Trussardi,” arvasin ära tundvat Anjuta lemmiklõhna. Noogutasin tunnustavalt ja kobasin seinalt lülitit.

Las olla pime,” kostus voodist. No kerge aktsent oli, aga eks Anjuta ju oli ka venelanna. “Tule lihtsalt siia.”

Lamasin liikumatult selili, katuseaknast tumenevat taevast vaadates. Ma ei saanudki teada, kui sarnane ja kas üldse teenindaja oli. Igatahes paruka oli ta õigesti valinud ning ka teenusele kui sellisele polnud midagi ette heita. Koergi ei haugatanud, kui välisuks pumpsatusega kinni langes.

Selline oli minu hüvastijätt.

Järgmisel päeval andsin allkirja, et luban kasutada Anjuta organeid teiste inimeste päästmiseks, hoidsin tal käest, kui aparaadid lahti ühendati ja siis oli järel vaid keha.

Meenutasin Anjuta soovitud kirstu samast matusebüroost, kus käisime väikest Henryt mattes, valisin kirsipunase kleidi, tuhnisin pesu-ning sukasahtlites, sobitasin huulepulka ja ehteid.

Ärasaatmisele tuli üllatavalt palju inimesi – minu kontorinaised pea täies koosseisus, oli näha ka töömehi, siis ilmselt Anjuta töökaaslased kinnisvarabüroost, mingi noored tundmatud tibinad ja muidugi vana võitluskaaslane Anti. Vana vigurvänt ei püüdnudki joviaalsust teeselda, kaelustas mind ning patsutas nina löristades seljale:

Saame hakkama, vanapoiss!”

Muidugi saime. Kogu matuseprotsess oli deja vu värk, isegi ärasaatja tundus Henry matustega sama olevat. Olin tellinud mingi kitarriga poisi laulma üht mulle kunagi hinge läinud venekeelset laulu. Lootsin salamisi, et ka Anjuta oleks selle heaks kiitnud. Kirst oli lahti, surnukeha ma enam puutuda ei suutnud, sättisin surilina näole ja mingid pikakasvulised poisid panid kaane peale ja siis hakkaski viimane lift surinal tööle.

Ärasaatjate rivi tundus lõputu, muudkui käisid ja katsusid mu kätt, mõni kallistas ja sõnad olid kõik ühed ja samad, kuniks viimaste hulgas ilmus umbes minuealine beeži poolmantliga onkel, kes ebasündsalt naeratades surus mu kätt ning pigem hingas kui sosistas:

Onu Viktor Otepäält tervitab!”

Peied pidasin kodukõrtsis, rääkisime ilusaid mälestusi, tellisin muudkui viina juurde ja lõpuks jorutasime kolmekesi – kolleeg Peeter, Anti ning mina ise – viimase pudeli taga, kuniks kõrtsipidaja hakkas märku andma, et peied tavaliselt keskööni ei kesta ja kõrtsmik on ka inimene. Tuigerdasime kolmekesi pimeduses, Ronni tõmbas leinajaid nähes saba jalgevahele ning kadus kuuti. Hommik äratas mind koos Peetriga abieluvoodist, sedapuhku oli Anti öösel kaotsi läinud.

Ees ootas täiesti uus elu. Ja vabadus – nii ma vähemalt arvasin.

Ainult Viktor Otepäält polnud ei minu ega Anjuta onu, vaid äratussignaal kaugelt Rjazanimaalt kahekümne ja tiba enamagi aasta tagant.


Pildil onu Viktor (vasakult esimene)

Friday, May 21, 2021

Ralliuudiseid Portugalist

 


Tsitaat Delfi ralliblogist:

18:15

Tänakul on ees pehmed ja taga kõvad.


Pildil oleval ekipaažil olid ilmselgelt ees liiga pehmed!

Friday, May 14, 2021

Minu Honda

 


    Uus muruniiduk tubli on joob kütust nagu loom

    Kui plats saab puhtaks puhkan pisut uue kanku toon

    Vars läks katki aga mitte see mis sina arvad

    Õhtul saunas nagu ikka pesti seljad-varbad

Wednesday, May 12, 2021

Pundi poisid



    Kümneaastase poisijunnina värvati mind koos mitme klassivennaga võrgutrenni. Stiimuliks oli just NSV Liidu meistriks tulnud Tallinna "Kalevi" meeskond ja meie treeneriks sama meeskonna sidemängija Juhan Kalamägi. Käisin trennis aastakese, siis läksin jalkatrenni, sest kodutänava kamraadidega mängisime iga päev tundide kaupa jalkat. Treenisin "Dünamos", hiljem mängisin väravavahina TSIK-i meeskonnas, aga seal koolis ei käinud. Aga võrgutrenni jäänud poisid pääsesid pea kõik liiduvabariigi esindusmeeskonda, nüüdseks meie seast lahkunud  Jüri Rohilaid ka Liidu noortekoondisesse.

   Mõne aasta pärast hakkasid võrgupoisid koolis rääkima ühest treenerist, keda ühte pidi treenerina kardeti ja ka austati, inimesena naerdi - enamasti selja taga. Tuleb tunnistada, et teismelise poisina ei saanud mina küll aru, mis oli seal naljakat, kui treener peale trenni riietusruumis üritas higistele poistele reielihastele massaaži teha või kamandas poisse ikka duši alt läbi minema, laksates käega tagumikule. Pisut hiljem sain aru sellise käitumise tagamaadest ja peale imestamise ei mäleta ma nendest juttudest meeldejäänud tegevustest suurt midagi. Veel hiljem räägiti poiste seltskonnas treeneri erilistest lemmikutest, üks neist võrkpallurina üsna tuntud nimi. Treener oli kindlasti "kalduvustega", aga palju neis juttudes oli tõde, palju juurdemõeldud seiku, ei oska mina öelda.

   Küll tundub mulle imelik kiskuda aastaid tagasi lahkunud treeneriga seotu uuesti esile. Kus ajakirjanikud, treenerid, lapsevanemad ja muud kaasatud isikud olid aastakümneid tagasi? Mis spinn sunnib ajakirjandust praegu niimoodi pungestama? Kellele on see vajalik? 


   Nii me mängisime must-valget võrkpalli. On ju poistel ilusad kehad?

Sünnipäevade nädal

   



  Mai esimene nädal oli sünnipäevade nädal - aasta vanemaks said Siim, Ants, Rootsi Mari, Aalo, Herald ning  Martin ja lisaks oli sünniaastapäev minu emal. 

     Pildil Rootsi Mari kingitud hobune, kes valmistub nosima pidupäeva-kooke:)

Pärast vaatasin hobusele suhu - mitte koogipuru jälgegi!

Tuesday, May 11, 2021

Fotojaht #söömidatahad

 


   Tegelinski ässitas.

Minu õhtuoode - kõik-kõik on välismaine:)

Thursday, May 6, 2021

Kingitus

    



 Olen viimased paar kuud toidukaupa tellinud "kappi" - lai kaubavalik, üsna mugav ja muretu tarne. Paar korda olen saanud tellitud kahe kilo õuna asemel kaks õuna või on asendatud mingeid tooteid, aga midagi katastroofiliselt valesti pole läinud. 

    Eile sain järjekordse saadetise "kõlli" ning veeresin kappide juurde, avasin koodiga õige kapi, ladusin kolm kotti autosse, ise veel arvasin, et kuidagi palju sai ostetud sel korral. Kodus asun kotte tühjendama ja muudkui imestan - 20 muna, kaks pakki koorikleiba, eraldi kilo ja kilo õunu - no mis nüüd, olen täitsa segaseks tellinud. Laon kraami kappi ja avan arvuti - ei, minu tellimus on nagu ikka, mingeid mune pole:)

    Eks siis kaebasin klienditeenindusele, et nii ja naa, võõras kaup minu kapis - mis teha?

Vastus tuli kiire ja konkreetne - hea klient, mis teie kapis, see teie oma, tarbige terviseks!

Nüüd ootangi huviga, mis homseks mulle kappi sokutatud on:)


Pildile jäi vaid osake kingitusest! 

Tuesday, May 4, 2021

Eraelulised seigad

     



 Helistab kursavend, vaga vembumees:

"Kas tead, et Melinda on nüüd vaba naine?"

Olen tsipa aeglane ja peale mök-möki ei tule piuksugi.

"Peaksime välja uurima ta telefoninumbri või aadressi," jätkab vana sõber."Saadaks fotod, lepiks kohtumise kokku, teeks tutvust!"

"Ei, tänapäeval on ikka moodsamad vahendid," saan ka reele."Ehk on tal näiteks Tinder või midagi."

"Mis, tripper?" imestab kursavend.

"Esialgu piisab Tinderist," arvan mina.

Siis arutlesime veel uue kodumaise k-ravimi üle, mida tuleb ninna pritsida.

"Aga kui seda ühte teise kehaavausse pritsida, kas siis ehk aitab ka tripperi vastu?" ei jäta koolivend.

Vot nii, me vanad peerud, lõbustame ennast, aga riik pole veel kollaseski!


Tinderis esitletud pildil seisab eelkooliealine kursavend isa ja ema vahel, istub vabadussõjas võidelnud vanaisa, kelle vasakul käel kurtisaan suvalise sülelapsega.

Sunday, April 25, 2021

Peet

    


 Täna Anu Välba hommikusaates meenutas põlvkonnakaaslane Andres Sõber oma kirevat elu, promodes ilmselt ka elulooraamatut. Kindlasti loen, aga mulle jäi kõrva Sõbra lause:

"Tulid rongilt maha linnakraaded, käes peedipudelid.."

No mis salapärased peedid need pudelisse aetud olid? On blogijate hulgas nii vanemaid kui noori, kes peedipanemist mäletavad? Oi, mina võiks interneti täis kirjutada!

Et mis seal ilusat oli? Noorus oli, noorus! See on alati ilus:)

Pildil kustusin peale kolmandat peeti kodutrepile.

Saturday, April 24, 2021

Ralliuudiseid



 Tänak kaotab esimeses splitis Tänakule 0,1 sekundit.

Ma olen alati arvanud, et Ott tegi meeskonnavahetusega vea - Toyotaga ta vaevalt iseendale kaotanud oleks!:)

Esimene tsitaat tänasest Delfi blogipõhisest otseülekandest Horvaatia rallilt.

Pilt ajast, mil Isand Konn veel rallit sõitis:)

Wednesday, April 21, 2021

Linnukeste elust

  


   Sattusin ornitoloogialainele. Esimene tähelepanek - kui linnuke hakkab rasva minema, siis ei ole ta mitte paks, vaid valmistub rändeks. Seega mehed - kui avastate, et abikaasal on mõned liigsed kilod siginenud, siis ta mitte et ei hooli endast - hoopis vastupidi, valmistub kohvreid pakkima ja minema lendama. Teiseks - kas te teadsite, et maailma kiireim lind lendab Rootsist Aafrikamaale  keskmise kiirusega 96 km/h, seega linnuke on ammu kodus, kui ma Kablist naastes alles Rapla kandis rähklen. 

Loen ja mõtlen - fake news, fake news - aga mingi osa mu sisemuses piniseb, võbeleb ja heliseb kui tšello keel, mida on õrnalt puutunud poogen - nii ongi, nii ongi...

Haruldane pilt haruldaselt kiirest sulelisest postimees.ee

Sunday, April 18, 2021

Fotojaht #koos




      Kablis kitsed armumängus koos ja hoos:) 
 

Friday, April 16, 2021

Rustikaalne reede

   


 Põgenesin tšellorünnakute ning nanoisa afektide eest riigi edelanurka, maksimaalselt maalähedastesse oludesse. Peale esimest sauna ning teist kokteili taipasin, et pean esitama väljakutse teistele maalähedastele oma puupliidi esitlemiseks, #soodomakomorrale

Siin see pliit on, õhtusöögi vaaritas auga valmis:) 

Monday, April 12, 2021

Hoiab oma leib

 


      Selline nostalgiapauk, et ma ei saanud öösel magada! Ma olin kuulnud Jürka raamatust küll, aga üldse ei viinud kokku mõned aastad vanema koolivennaga. See oli paras kamp - vennad Aared, Andres Raid, vennad Reinarud, paar aastat noorem Tõnu Kaukis (kelle raamatus viidatud soojendusdressides hüpet kõrgusel 180 cm ise nägin) no ja muidugi miniseelikus siresäärne inka õps Evi Veesaar, hilisem direktor.

Jürka töötas enne kelneri aega "Virus", mina kohe peale avamist "Olümpias" - värvikas seltskond ning metsikud seiklused leidsid aset mõlemas hotellis! Ka Nõmme kõrtsiga on mul omad mälestused - näiteks unustamatu esimene stipipäev, kui vanemad, nullist tulnud poisid, meelitasid verivärske rühmavanema koos rubladest punnis diplomaadiga tähistama ning kui peale mitmendat-mitmendat viskiringi usaldati tasumine noorele poisile, ei olnud kelneri koogutustel-kummardustel laua juurest rahapaberitega lahkudes otsa ega äärt.

Küllap polnud ka kõikenäinud kelneritel just igapäevased külalised, kes tasumiseks rebivad lahti portfellis vedelevaid  pangapanderollis rahapakke ja arutavad isekeskis, kas maksta kolmekate või kümnekatega. Pean täpsustuseks lisama, et stipiraha kogu rühmale (esimesel kursusel kokku 1000 rubla) sai TPI keldrikorrusel asuvast kassast üksnes rühmavanem, kes selle siis 40 rubla kaupa rühmakaaslastele laiali jaotas. Veel sisu mõistmiseks - korralikult söönuks ja kergelt joonuks sai kõrtsis 3...4 rubla eest, aga esines ka juhuseid, kui stipipäevale järgneval päeval olid hommikuseks õlleks järgi üksnes kopikad...

Jutt läheb küll pikaks, aga nostalgia on seda väärt. Lõpetuseks minu Goodreadsi ülevaade:


Koolivend! Olime temasuguse abituriendi jaoks nagad, kui üritasime Eesti-Läti-Leedu kossus koolidevahelisele pääseda. "Mehed" olid põhikoosseisus, meie klassi paar pikemat poissi (nagu näiteks mina:) pingiotsal. Meeletu nostalgiapuhang viis ööune - kooliaja meenutused, igast koerused, mille eest tänapäeval meedia häbistaks ja prokuratuur kinnistaks, nõuka-armee jaburus ja omavoli ("samovolka"), hilisemad joodikuaastad miskitmoodi tiksuvas kelneritöökohas. Küll mõned aastad noorema kaasvõitlejana kinnitan, et täpselt nii see oligi! Jürka puhul kahtlemata reljeefsemalt kui enamikul, sest mina näiteks olen veel elus...
Nooremad velled ja õed - lugege ja ärge mõistke hukka, kaasaegsed - meenutage ja tundke elust rõõmu!
Sisu kahtlemata "viis", vorm mitte nii väga, aga sellise pihipuhangu korral see ei loe.

Kaanepilt apollo.ee

Wednesday, April 7, 2021

Fotojaht#kõrge

 


Võtsin Tegelinskit sõnast:)

Mis linnas saab nii kõrgele?

Tuesday, April 6, 2021

Minu esimene vaktsiin

   


  Nii ütlesingi kenale medõele Loksa Tervisemaja vaktsineerimispunktis. Pole ma teinud ei gripi,  ei puugivaktsiini, küllap koolis medõde mingeid pookimisi tegi, aga neist puudub mälestus. Sestap olin algul umbusklik, siis ettevaatlik, aga nagu ikka - aitab loogiline mõtlemine ja arvutusoskus, sest võimalus viirust põdeda (ja seda enam ka raskelt) oli ikka märksa suurem vaktsineerimisel tekkida võivate võimalike järelnähtude kõrval.

    Loksal ootas välisukse taga paar inimest, andsin kella ja sain uksele ilmunud tädilt kohe sõidelda, et miks ma nii vara tulin. Ei aidanud ka selgitus, et registreerumisel paluti olla kohal 15 minutit varem. Veerand tunni pärast avati uks ja viibati kõik viis oodanud inimest korraga sisse, paigutati paarimeetriste vahedega toolidele ning vaktsineerija luges lühidalt sõnad peale. Ise mingit kirjatööd ei pidanud tegema, küsiti allergia, lõikuste ja  pikalt lamamise kohta. Viimane mulle muidugi meeldib, aga eitasin:)

    Kui vedelik lihasesse voolas, tundsin mõningast surinat käsivarres, aga see võis ka peas kinni olla ja kuni õhtuni (vaktsineeriti 14...15 vahel) oli enesetunne täiesti tavaline, kui mõningane pulsi tõus välja arvata. Hommikuks on lisandunud peavalu, "soe" olek ja vererõhu tõus - ühesõnaga seni täiesti normaalsed ja talutavad kõrvalnähud.

    Teine laks on alles juunis, aga pean naiivselt tunnistama, et kuidagi rahulikum tunne on :)

   Pildil olevalt medõelt võtaks sutsu ka tuharalihasesse, minu medneiu nii atraktiivne polnud!

  

Friday, April 2, 2021

Medicumi jänes

   


See olen mina - katsejänes. Klõbistasin eile mööda erameditsiini ja pidin ikka kolm korda silmi nühkima, enne kui uskuma jäin, et ongi vaktsineerimisele kutsutud varem kui  1971 sündinud. Lõplikult uskuma jäin, kui peale registreerumist meilile teade tuli. Nõelaga torkab mind õrn naisolevus nimega Kotik:)

Täna oli teave juba kadunud ning keskpäeva paiku hurjutati uudistes Medicumi omapäi tegutsemise eest. Et parem mingu vaktsiinid kanalisatsiooni? Medicumi juht ütles, et katsetasid ka nooremate inimeste huvi vaktsineerimise vastu.  

Eks ma siis annan teada, mis kasvama hakkab:)

Pildil munadega katsejänes. Munad lähevad täpiliseks veerand tundi peale süsti saamist!

Thursday, April 1, 2021

Nelikümmend küünalt

 


   Tegelikult on küünlaid natuke rohkem, aga kes neid lugeda jõuab! Igatahes hommikul tõusin vara, et mitte maha magada õnnitluskõnet Kadriorust või uksekella helinat, sest kesse teab - ehk toob Jüri tordi juba varahommikul. Kajast saan aru - eks ta ole haigusest ning ajakirjanike ebatervest huvist väsinud, no kui pealelõunal helistab, olgu siis. Lapsed juba kõlistasid ja essemmessisid, vanad võitluskaaslased lobisesid telefoniarvele tähelepanu pööramata. Üks kursavend sattus vahetult enne sünnipäeva südameopile. Haiglast väljakirjutamisel teatas arst, et igasuguste raskuste tõstmine on vähemalt esialgu välistatud ja kui piinatud patsient lõpuks koju jõudis, avastas ta magamistoast laste sünnipäevakingituse - viiekilosed hantlid!

    Nii ka mina - eakohaselt terve mees - ei hülga  pidupäevalgi sportlikke ambitsioone ning lähen nüüd jalutusringile:)