Thursday, June 10, 2021

Õige valik

    


 Mitmed naistuttavad on minult kui elukogenud mehelt pingsalt uurinud, mida peaks naisterahvas arvestama kaaslase valikul.

    Võtame antud küsimuse kirjandusklassika näitel. Teele, talutütrekene, viskas silma Arnole, siis meeldis talle krutskivend Toots, Imelik tõmbas tüdrukute meeleheaks kannelt , isegi rätsepmeister Kiir vilksatas korraks suhtepeeglis.

    Aga! Nagu tuntud laul ütleb - "mis on neist nüüd saanud?" Palun väga - Arno on pehmelt öeldes "saare peal", Tootsil ilmnes fataalne terviserike, Kiir on hoopistükkis raadiovassistiks pööranud, Imelik emigreerus ja no Tiugust või Lestast me ometi ju ei räägi!

    Kes oleks olnud õige valik? Ei - mitte Kristjan, õpetaja Laur  ega Risti-Jüri, vaid hoopis üks tagasihoidlik leivakääru näsiv priske poiss, Tõnisson nimeks. ENSV teeneline näitleja, mitmekordne Eesti Vabariigi auraha omanik, lugematult rolle ning tunnustusi!

   Seega Teeled, talutütrekesed, välimus ega minevik pole meest valides olulised, oluline on tulevik!:)


   Pildil tulevad (vasakult) Toots, Tõnisson ning Arno koolist. Toots on virutanud Kristjanilt jalgratta koos õlleankruga pakiraamil.

Monday, June 7, 2021

Fotojaht#eiviitsieiviitsi

 



   Minu savann. Lihtsalt ei viitsi:)

Tuesday, June 1, 2021

Lastekaitsepäev

 


     Noorim poeg sai kooliaastaga ühele poole, käisime Legendi terrassil burksi söömas. Enne muidugi käsipesust läbi, sõrmi loputada saab kenasti söögikoha kõrval:) 



     Poisis on täiega hurmuri-ainest - ilmselt isasse, paraku kaamerapildilt hiilis kõrvale, ei saagi jagada:)

Sunday, May 23, 2021

Anjuta lahkumine

 


………………... – lõpp ja algus



See juhtus märtsikuu viimasel reedel. Parkisin auto, sulgesin värava ja astusin koeraaediku poole, kui märkasin üllatusega, et Ronni puges mind nähes kuuti. Lähemale astudes kuulsin koera niutsuvat. Hommikul täidetud toidukauss oli puutumata ning veekauss ümber lükatud. Täitsin veeanuma väliskraanist ning olin üllatunud, et ka värske vesi ei kutsunud koera kuudist välja.

Samas hakkas must rõngas nagu tünnivits end ümber rindkere koomale kerima. Teadsin seda tunnet ja see ei olnud hea. Välisuks oli lukus, aga sisenedes tunnetasin hirmu ja õuduse lõhna. Kel pole isiklikku kogemust, see ei saa aru. Kingi jalast võtmata jooksin trepist üles. Magamistoa uks oli lahti ja voodi tühi. Vaatasin kiiruga toas ringi, kummuti serval valendas paberileht.

Nii on õige,” lugesin Anjuta käega kirjutatud varesejalgu. Minu jalgadest kadus seepeale igasugune jõud ja ihuliikmed kangestusid. Kuulsin allkorrusele jäänud jope taskus telefoni helisevat, laskusin robinal trepist ja ärevusest hingeldades jõudsin põuetaskust krabada sinkjasmusta telefoni enne helina katkemist.

Teie abikaasaga juhtus õnnetus, infot saate haiglast,” teatas naispolitseinik, kelle nime kohe unustasin. “Me oleme veel avariipaigal, aga kannatanu viidi just ära, nad said ikkagi südame tööle.”

Vajusin trepiastmele, peas pitsitas keev kartulipuder, mis ähvardas kuplit laiali pressida. Kaua istuda ei lubanud kohusetunne, hiivasin end püsti, viskasin jope selga ja jalutasin autoni.

Ma isegi ei mõelnud, mis oli juhtunud. Ajus tiksus kaks mõtet – nüüd siis tegi ära ja tagasiteed pole. Olin küll teadmatuses, mis tegelikult oli juhtunud ja mis seisus Anjuta on, aga sisimas ma teadsin, et kui aastaid olin olnud üksi naise kõrval, siis nüüd jään ma päriselt üksi. Teadsin, et Anjuta tegi lõpliku otsuse ja tundsin, et tagasitulekut sealt, kus ta juba ühe jalaga oli, enam pole. Sõitsin autopiloodil haigla poole, aga peas hakkas tiksuma üks iselaadi mõte:

Sa oled nüüd vaba, vaba, vaba…..”

Infoletis klõbistas arvutiklahve kurja näoga Väike My, aga minu pöördumisele reageeris naeratusega, mis peale klahviklõbinat ekraanile vaatamist asendus teesklematu kaastundega.

Palun oodake pisut, ma saadan arstile kutse, ta tuleb ja räägib teiega!”

EMO ootesaalis oli nagu ikka kogu loomaaia täius – kes soigus vaikselt oma muljutud näppu äiutades, kes oigas poollahti silmadega ratastoolis mingit tundmatut haigust välja, üks neiu paistis tukkuvat talle ilmselt kaaslaseks oleva noormehe süles. Triaaž tundus olevat õiglane.

Kergitasin pilku, sest kindlalt minu poole sammuv viiekümne ringis valge kitliga tohter tundus teadvat, kes ma olen. Kuidas nad seda küll oskavad – kas lähedase sihitult ekslev, piinasid väljendav pilk, küsiv nöoilme, murelik kehahoiak? Ei tea.

Doktor Leibak,” tutvustas end hallikasblondi juuksepahmakaga proua. Mul oli miskipärast hea meel, et tegu on naisterahvaga. “Tulge palun minu kabinetti.”

Saadetuna ülejäänud ootajate pilkudest, sisenesime peale läbipääsukaardi piiksu automaatustest pikka koridori. Silt seinal teatas:

Ainult steriilsed jalanõud.” Doktor pani mu pilku tähele ning lõi käega:

See on niisama, siin mingi nakkusohtu kellelegi pole!”

Kabinet, kuhu ma tohtriproua järel sisenesin, oli kahe töökohaga. Ootasin, et doktor istuks, aga too astus hoopis mulle lähemale, lausa nina alla minu isiklikku siseringi ning lausus järsult:

Lootust pole. Me panime patsiendi koomasse, aga aju oli sedavõrd kaua hapnikuta, et üsna tõenäoliselt ta sellest välja ei tule. Imesid muidugi juhtub, aga…”

Arst pani käed mu õlgadele ning lisas:

Kiirabi elustas teda juba sündmuskohal ligi pool tundi. Noor ja tugev organism, saime südame tööle, aga…” Nüüd oli aeg istuda ja doktor viipas ka mulle juhendavalt tooli suunas. “Lasime patsiendi küll kompuutrist läbi – hulgimurrud ja organite vigastused saaksime lapitud, aga aju ilma hapnikuta….”

Sain aru, ega ma juhm pole. Tundsin viha kerkimas, ainult ma ei saanud veel aru, kellele ma pean raevulaviini suunama. Miski mu sees ütles, et ise oled ja ma teadsin, et küllap see ongi õige adressaat. Kõik need “ma tegin kõik, mis suutsin”, “mida ma veel oleks pidanud tegema” ja “ise ta oli selline” ei olnud need õigustused, mille najal selles olukorras purjetada.

Kas kinnitate, et mingit lootust pole?” uurisin täiesti rahuliku häälega. “Ja mis üldse juhtus?”

Seda täpsustab politsei, aga meie brigaad nägi bussirataste alt väljatõmmatud keha.” Doktor tõstis pilgu ning parandas kiirelt: “Teie naist siis. Õnnetus juhtus kahe bussipeatuse vahel, ülekäigurada seal polnud, seega…”

Seega mis?” uurisin nõudlikult.

Ärge saage minust valesti aru, tahtsin vaid öelda, et buss liikus linnakiirusel ja tegelikult oli ime, et saime tal uuesti südame tööle.”

Arst sai vist aru, et oli liiga palju rääkinud, tõusis püsti ja küsis, kas ma soovin patsienti näha. Neil on vist mingi reegel, et õnnetusse sattunuid nime pidi ei kutsuta. Kõhklesin hetke ning noogutasin. Liikusime piki koridore vasakule paremale ning paremale-vasakule, jõudes lõpuks intensiivravi osakonna ukse taha.

Müts,” juhendas doktor. “Kindad ja kilesussid ning kittel.”

Anjuta lamas kohe ukse kõrval esimeses voodis. Kogu klassika, mida varemalt olin vaid filmidest näinud – voolikud, piiksuvad ning sumisevad aparaadid, näkkuvajutatud haavaplaastrid, käsivarrest tolknevad kanüülid ning kahvatu nahk. Silitasin vaikides oma naise pead, keegi tundus olevat ta juukseid kamminud.

Arst puudutas mind kergelt käsivarrest. Riietusime osakonna ukse taga kilest lahti, viskasin tarbetu varustuse prügikasti ning küsisin:

Mis edasi saab?”

Kui imet ei juhtu, olge valmis halvimaks. Minu ettepanek oleks homme keskpäeval aparaadid lahti ühendada,”

Muidugi sain ma aru, aga küsisin ikka totralt:

Ja see tähendab?”

Arst sai aru, et ma sain aru ja vaid noogutas kergelt.

Läheme korraks veel minu kabinetist läbi, ma pean teie allkirja paluma.”

Istusin suure parklas, küljeklaasid olid kondentsihigised, lasin klaasi pisut alla. Tundsin, et higistan nagu siga, samas ka tundsin end nagu siga. Teadsin eelnevast, et esmalt hakkab siiajääja otsima vigu endas – midagi oleks ju saanud ometi teha, kuidagi elu parandada, naist aidata. Ma võisin sada korda endale korrata, et ma olen kõik-kõik õigesti teinud, vähemalt enda arvates, aga ikka kripeldab sisimas väike kuradike, kes teab täpselt, mis oleks Anjuta elu kergemaks teinud. Selle asemel, et töösse sukelduda ning iseenda rahustamiseks ning lõõgastuseks ringi hoorata, oleks pidanud ehk öödpäevad läbi Anjuta ukse taga istuma, ust küüntega kraapima, ukse vahelt lilli ja kommikarpe sisse toppima. Peale positiivset rasedustesti polnud mu naine mind kordagi mehena tahtnud, tõrjunud algul mu lähenemiskatsed leebelt ja rahulikult, lõpuks ka füüsiliseks minnes, “et kuidas sa aru ei saa” ja ma paraku tõesti ei saanud. Peale väikese äbariku sündi ei tahtnud ka mina enam. Neli aastat! Muidugi elavad inimesed aastakümneid teineteise kõrval vegeteerides, aga meie ilmselgelt polnud sellised ja sestap tegigi Anjuta sellise otsuse. Oma tuba oli ta mingil määral koristanud, jätnud mulle kirjakese ning jalutanud lõppu otsima. Just niimoodi, et minul oleks kergem. Ega ma loll pole, sain aru küll. Nüüd tulid pisarad. Kõik hea ja ilus tuli meelde – neid viimaseid kimbatuse ja mure aastaid justkui poleks olnudki. Teadsin ning tundsin, et kunagi pean sellest lahti laskma, aga nüüd ma leinasin.

Sõitsin koju, tegin vajalikud ettevalmistused, otsisin netist sobiliku informatsiooni ning helistasin õigena tunduvale kandidaadile. Keerasin meie ühise kodu välisukse lukku, panin võtme ja raha kokkulepitud kohta, lehvitasin Ronnile ning sõitsin kodukõrtsi. Täna õnneks tantsulkat polnud, tellisin karbonaadi seentega ja pitsi viina.

Jumalaga, Anjuta!” Hingasin viina kohe sisse ja asusin üllatavalt isukalt karbonaadi kallale.

Parkisin kastika hooviparklasse, koer vaatas mind oma kuudist küsiva pilguga, ma ei suutnud sellel vastata.

Ma olen kodus!” hõikasin esikusse astudes.

Mina ka,” kostus ülakorruselt. “Tule ruttu, ma nii ootan!”

Tuba oli pime, harjumusest lõngutasin ust, aga sain siis aru, et haaki polegi ees. Lõhnas väga hästi.

Trussardi,” arvasin ära tundvat Anjuta lemmiklõhna. Noogutasin tunnustavalt ja kobasin seinalt lülitit.

Las olla pime,” kostus voodist. No kerge aktsent oli, aga eks Anjuta ju oli ka venelanna. “Tule lihtsalt siia.”

Lamasin liikumatult selili, katuseaknast tumenevat taevast vaadates. Ma ei saanudki teada, kui sarnane ja kas üldse teenindaja oli. Igatahes paruka oli ta õigesti valinud ning ka teenusele kui sellisele polnud midagi ette heita. Koergi ei haugatanud, kui välisuks pumpsatusega kinni langes.

Selline oli minu hüvastijätt.

Järgmisel päeval andsin allkirja, et luban kasutada Anjuta organeid teiste inimeste päästmiseks, hoidsin tal käest, kui aparaadid lahti ühendati ja siis oli järel vaid keha.

Meenutasin Anjuta soovitud kirstu samast matusebüroost, kus käisime väikest Henryt mattes, valisin kirsipunase kleidi, tuhnisin pesu-ning sukasahtlites, sobitasin huulepulka ja ehteid.

Ärasaatmisele tuli üllatavalt palju inimesi – minu kontorinaised pea täies koosseisus, oli näha ka töömehi, siis ilmselt Anjuta töökaaslased kinnisvarabüroost, mingi noored tundmatud tibinad ja muidugi vana võitluskaaslane Anti. Vana vigurvänt ei püüdnudki joviaalsust teeselda, kaelustas mind ning patsutas nina löristades seljale:

Saame hakkama, vanapoiss!”

Muidugi saime. Kogu matuseprotsess oli deja vu värk, isegi ärasaatja tundus Henry matustega sama olevat. Olin tellinud mingi kitarriga poisi laulma üht mulle kunagi hinge läinud venekeelset laulu. Lootsin salamisi, et ka Anjuta oleks selle heaks kiitnud. Kirst oli lahti, surnukeha ma enam puutuda ei suutnud, sättisin surilina näole ja mingid pikakasvulised poisid panid kaane peale ja siis hakkaski viimane lift surinal tööle.

Ärasaatjate rivi tundus lõputu, muudkui käisid ja katsusid mu kätt, mõni kallistas ja sõnad olid kõik ühed ja samad, kuniks viimaste hulgas ilmus umbes minuealine beeži poolmantliga onkel, kes ebasündsalt naeratades surus mu kätt ning pigem hingas kui sosistas:

Onu Viktor Otepäält tervitab!”

Peied pidasin kodukõrtsis, rääkisime ilusaid mälestusi, tellisin muudkui viina juurde ja lõpuks jorutasime kolmekesi – kolleeg Peeter, Anti ning mina ise – viimase pudeli taga, kuniks kõrtsipidaja hakkas märku andma, et peied tavaliselt keskööni ei kesta ja kõrtsmik on ka inimene. Tuigerdasime kolmekesi pimeduses, Ronni tõmbas leinajaid nähes saba jalgevahele ning kadus kuuti. Hommik äratas mind koos Peetriga abieluvoodist, sedapuhku oli Anti öösel kaotsi läinud.

Ees ootas täiesti uus elu. Ja vabadus – nii ma vähemalt arvasin.

Ainult Viktor Otepäält polnud ei minu ega Anjuta onu, vaid äratussignaal kaugelt Rjazanimaalt kahekümne ja tiba enamagi aasta tagant.


Pildil onu Viktor (vasakult esimene)

Friday, May 21, 2021

Ralliuudiseid Portugalist

 


Tsitaat Delfi ralliblogist:

18:15

Tänakul on ees pehmed ja taga kõvad.


Pildil oleval ekipaažil olid ilmselgelt ees liiga pehmed!

Friday, May 14, 2021

Minu Honda

 


    Uus muruniiduk tubli on joob kütust nagu loom

    Kui plats saab puhtaks puhkan pisut uue kanku toon

    Vars läks katki aga mitte see mis sina arvad

    Õhtul saunas nagu ikka pesti seljad-varbad

Wednesday, May 12, 2021

Pundi poisid



    Kümneaastase poisijunnina värvati mind koos mitme klassivennaga võrgutrenni. Stiimuliks oli just NSV Liidu meistriks tulnud Tallinna "Kalevi" meeskond ja meie treeneriks sama meeskonna sidemängija Juhan Kalamägi. Käisin trennis aastakese, siis läksin jalkatrenni, sest kodutänava kamraadidega mängisime iga päev tundide kaupa jalkat. Treenisin "Dünamos", hiljem mängisin väravavahina TSIK-i meeskonnas, aga seal koolis ei käinud. Aga võrgutrenni jäänud poisid pääsesid pea kõik liiduvabariigi esindusmeeskonda, nüüdseks meie seast lahkunud  Jüri Rohilaid ka Liidu noortekoondisesse.

   Mõne aasta pärast hakkasid võrgupoisid koolis rääkima ühest treenerist, keda ühte pidi treenerina kardeti ja ka austati, inimesena naerdi - enamasti selja taga. Tuleb tunnistada, et teismelise poisina ei saanud mina küll aru, mis oli seal naljakat, kui treener peale trenni riietusruumis üritas higistele poistele reielihastele massaaži teha või kamandas poisse ikka duši alt läbi minema, laksates käega tagumikule. Pisut hiljem sain aru sellise käitumise tagamaadest ja peale imestamise ei mäleta ma nendest juttudest meeldejäänud tegevustest suurt midagi. Veel hiljem räägiti poiste seltskonnas treeneri erilistest lemmikutest, üks neist võrkpallurina üsna tuntud nimi. Treener oli kindlasti "kalduvustega", aga palju neis juttudes oli tõde, palju juurdemõeldud seiku, ei oska mina öelda.

   Küll tundub mulle imelik kiskuda aastaid tagasi lahkunud treeneriga seotu uuesti esile. Kus ajakirjanikud, treenerid, lapsevanemad ja muud kaasatud isikud olid aastakümneid tagasi? Mis spinn sunnib ajakirjandust praegu niimoodi pungestama? Kellele on see vajalik? 


   Nii me mängisime must-valget võrkpalli. On ju poistel ilusad kehad?

Sünnipäevade nädal

   



  Mai esimene nädal oli sünnipäevade nädal - aasta vanemaks said Siim, Ants, Rootsi Mari, Aalo, Herald ning  Martin ja lisaks oli sünniaastapäev minu emal. 

     Pildil Rootsi Mari kingitud hobune, kes valmistub nosima pidupäeva-kooke:)

Pärast vaatasin hobusele suhu - mitte koogipuru jälgegi!

Tuesday, May 11, 2021

Fotojaht #söömidatahad

 


   Tegelinski ässitas.

Minu õhtuoode - kõik-kõik on välismaine:)

Thursday, May 6, 2021

Kingitus

    



 Olen viimased paar kuud toidukaupa tellinud "kappi" - lai kaubavalik, üsna mugav ja muretu tarne. Paar korda olen saanud tellitud kahe kilo õuna asemel kaks õuna või on asendatud mingeid tooteid, aga midagi katastroofiliselt valesti pole läinud. 

    Eile sain järjekordse saadetise "kõlli" ning veeresin kappide juurde, avasin koodiga õige kapi, ladusin kolm kotti autosse, ise veel arvasin, et kuidagi palju sai ostetud sel korral. Kodus asun kotte tühjendama ja muudkui imestan - 20 muna, kaks pakki koorikleiba, eraldi kilo ja kilo õunu - no mis nüüd, olen täitsa segaseks tellinud. Laon kraami kappi ja avan arvuti - ei, minu tellimus on nagu ikka, mingeid mune pole:)

    Eks siis kaebasin klienditeenindusele, et nii ja naa, võõras kaup minu kapis - mis teha?

Vastus tuli kiire ja konkreetne - hea klient, mis teie kapis, see teie oma, tarbige terviseks!

Nüüd ootangi huviga, mis homseks mulle kappi sokutatud on:)


Pildile jäi vaid osake kingitusest! 

Tuesday, May 4, 2021

Eraelulised seigad

     



 Helistab kursavend, vaga vembumees:

"Kas tead, et Melinda on nüüd vaba naine?"

Olen tsipa aeglane ja peale mök-möki ei tule piuksugi.

"Peaksime välja uurima ta telefoninumbri või aadressi," jätkab vana sõber."Saadaks fotod, lepiks kohtumise kokku, teeks tutvust!"

"Ei, tänapäeval on ikka moodsamad vahendid," saan ka reele."Ehk on tal näiteks Tinder või midagi."

"Mis, tripper?" imestab kursavend.

"Esialgu piisab Tinderist," arvan mina.

Siis arutlesime veel uue kodumaise k-ravimi üle, mida tuleb ninna pritsida.

"Aga kui seda ühte teise kehaavausse pritsida, kas siis ehk aitab ka tripperi vastu?" ei jäta koolivend.

Vot nii, me vanad peerud, lõbustame ennast, aga riik pole veel kollaseski!


Tinderis esitletud pildil seisab eelkooliealine kursavend isa ja ema vahel, istub vabadussõjas võidelnud vanaisa, kelle vasakul käel kurtisaan suvalise sülelapsega.

Sunday, April 25, 2021

Peet

    


 Täna Anu Välba hommikusaates meenutas põlvkonnakaaslane Andres Sõber oma kirevat elu, promodes ilmselt ka elulooraamatut. Kindlasti loen, aga mulle jäi kõrva Sõbra lause:

"Tulid rongilt maha linnakraaded, käes peedipudelid.."

No mis salapärased peedid need pudelisse aetud olid? On blogijate hulgas nii vanemaid kui noori, kes peedipanemist mäletavad? Oi, mina võiks interneti täis kirjutada!

Et mis seal ilusat oli? Noorus oli, noorus! See on alati ilus:)

Pildil kustusin peale kolmandat peeti kodutrepile.

Saturday, April 24, 2021

Ralliuudiseid



 Tänak kaotab esimeses splitis Tänakule 0,1 sekundit.

Ma olen alati arvanud, et Ott tegi meeskonnavahetusega vea - Toyotaga ta vaevalt iseendale kaotanud oleks!:)

Esimene tsitaat tänasest Delfi blogipõhisest otseülekandest Horvaatia rallilt.

Pilt ajast, mil Isand Konn veel rallit sõitis:)

Wednesday, April 21, 2021

Linnukeste elust

  


   Sattusin ornitoloogialainele. Esimene tähelepanek - kui linnuke hakkab rasva minema, siis ei ole ta mitte paks, vaid valmistub rändeks. Seega mehed - kui avastate, et abikaasal on mõned liigsed kilod siginenud, siis ta mitte et ei hooli endast - hoopis vastupidi, valmistub kohvreid pakkima ja minema lendama. Teiseks - kas te teadsite, et maailma kiireim lind lendab Rootsist Aafrikamaale  keskmise kiirusega 96 km/h, seega linnuke on ammu kodus, kui ma Kablist naastes alles Rapla kandis rähklen. 

Loen ja mõtlen - fake news, fake news - aga mingi osa mu sisemuses piniseb, võbeleb ja heliseb kui tšello keel, mida on õrnalt puutunud poogen - nii ongi, nii ongi...

Haruldane pilt haruldaselt kiirest sulelisest postimees.ee

Sunday, April 18, 2021

Fotojaht #koos




      Kablis kitsed armumängus koos ja hoos:) 
 

Friday, April 16, 2021

Rustikaalne reede

   


 Põgenesin tšellorünnakute ning nanoisa afektide eest riigi edelanurka, maksimaalselt maalähedastesse oludesse. Peale esimest sauna ning teist kokteili taipasin, et pean esitama väljakutse teistele maalähedastele oma puupliidi esitlemiseks, #soodomakomorrale

Siin see pliit on, õhtusöögi vaaritas auga valmis:) 

Monday, April 12, 2021

Hoiab oma leib

 


      Selline nostalgiapauk, et ma ei saanud öösel magada! Ma olin kuulnud Jürka raamatust küll, aga üldse ei viinud kokku mõned aastad vanema koolivennaga. See oli paras kamp - vennad Aared, Andres Raid, vennad Reinarud, paar aastat noorem Tõnu Kaukis (kelle raamatus viidatud soojendusdressides hüpet kõrgusel 180 cm ise nägin) no ja muidugi miniseelikus siresäärne inka õps Evi Veesaar, hilisem direktor.

Jürka töötas enne kelneri aega "Virus", mina kohe peale avamist "Olümpias" - värvikas seltskond ning metsikud seiklused leidsid aset mõlemas hotellis! Ka Nõmme kõrtsiga on mul omad mälestused - näiteks unustamatu esimene stipipäev, kui vanemad, nullist tulnud poisid, meelitasid verivärske rühmavanema koos rubladest punnis diplomaadiga tähistama ning kui peale mitmendat-mitmendat viskiringi usaldati tasumine noorele poisile, ei olnud kelneri koogutustel-kummardustel laua juurest rahapaberitega lahkudes otsa ega äärt.

Küllap polnud ka kõikenäinud kelneritel just igapäevased külalised, kes tasumiseks rebivad lahti portfellis vedelevaid  pangapanderollis rahapakke ja arutavad isekeskis, kas maksta kolmekate või kümnekatega. Pean täpsustuseks lisama, et stipiraha kogu rühmale (esimesel kursusel kokku 1000 rubla) sai TPI keldrikorrusel asuvast kassast üksnes rühmavanem, kes selle siis 40 rubla kaupa rühmakaaslastele laiali jaotas. Veel sisu mõistmiseks - korralikult söönuks ja kergelt joonuks sai kõrtsis 3...4 rubla eest, aga esines ka juhuseid, kui stipipäevale järgneval päeval olid hommikuseks õlleks järgi üksnes kopikad...

Jutt läheb küll pikaks, aga nostalgia on seda väärt. Lõpetuseks minu Goodreadsi ülevaade:


Koolivend! Olime temasuguse abituriendi jaoks nagad, kui üritasime Eesti-Läti-Leedu kossus koolidevahelisele pääseda. "Mehed" olid põhikoosseisus, meie klassi paar pikemat poissi (nagu näiteks mina:) pingiotsal. Meeletu nostalgiapuhang viis ööune - kooliaja meenutused, igast koerused, mille eest tänapäeval meedia häbistaks ja prokuratuur kinnistaks, nõuka-armee jaburus ja omavoli ("samovolka"), hilisemad joodikuaastad miskitmoodi tiksuvas kelneritöökohas. Küll mõned aastad noorema kaasvõitlejana kinnitan, et täpselt nii see oligi! Jürka puhul kahtlemata reljeefsemalt kui enamikul, sest mina näiteks olen veel elus...
Nooremad velled ja õed - lugege ja ärge mõistke hukka, kaasaegsed - meenutage ja tundke elust rõõmu!
Sisu kahtlemata "viis", vorm mitte nii väga, aga sellise pihipuhangu korral see ei loe.

Kaanepilt apollo.ee

Wednesday, April 7, 2021

Fotojaht#kõrge

 


Võtsin Tegelinskit sõnast:)

Mis linnas saab nii kõrgele?

Tuesday, April 6, 2021

Minu esimene vaktsiin

   


  Nii ütlesingi kenale medõele Loksa Tervisemaja vaktsineerimispunktis. Pole ma teinud ei gripi,  ei puugivaktsiini, küllap koolis medõde mingeid pookimisi tegi, aga neist puudub mälestus. Sestap olin algul umbusklik, siis ettevaatlik, aga nagu ikka - aitab loogiline mõtlemine ja arvutusoskus, sest võimalus viirust põdeda (ja seda enam ka raskelt) oli ikka märksa suurem vaktsineerimisel tekkida võivate võimalike järelnähtude kõrval.

    Loksal ootas välisukse taga paar inimest, andsin kella ja sain uksele ilmunud tädilt kohe sõidelda, et miks ma nii vara tulin. Ei aidanud ka selgitus, et registreerumisel paluti olla kohal 15 minutit varem. Veerand tunni pärast avati uks ja viibati kõik viis oodanud inimest korraga sisse, paigutati paarimeetriste vahedega toolidele ning vaktsineerija luges lühidalt sõnad peale. Ise mingit kirjatööd ei pidanud tegema, küsiti allergia, lõikuste ja  pikalt lamamise kohta. Viimane mulle muidugi meeldib, aga eitasin:)

    Kui vedelik lihasesse voolas, tundsin mõningast surinat käsivarres, aga see võis ka peas kinni olla ja kuni õhtuni (vaktsineeriti 14...15 vahel) oli enesetunne täiesti tavaline, kui mõningane pulsi tõus välja arvata. Hommikuks on lisandunud peavalu, "soe" olek ja vererõhu tõus - ühesõnaga seni täiesti normaalsed ja talutavad kõrvalnähud.

    Teine laks on alles juunis, aga pean naiivselt tunnistama, et kuidagi rahulikum tunne on :)

   Pildil olevalt medõelt võtaks sutsu ka tuharalihasesse, minu medneiu nii atraktiivne polnud!

  

Friday, April 2, 2021

Medicumi jänes

   


See olen mina - katsejänes. Klõbistasin eile mööda erameditsiini ja pidin ikka kolm korda silmi nühkima, enne kui uskuma jäin, et ongi vaktsineerimisele kutsutud varem kui  1971 sündinud. Lõplikult uskuma jäin, kui peale registreerumist meilile teade tuli. Nõelaga torkab mind õrn naisolevus nimega Kotik:)

Täna oli teave juba kadunud ning keskpäeva paiku hurjutati uudistes Medicumi omapäi tegutsemise eest. Et parem mingu vaktsiinid kanalisatsiooni? Medicumi juht ütles, et katsetasid ka nooremate inimeste huvi vaktsineerimise vastu.  

Eks ma siis annan teada, mis kasvama hakkab:)

Pildil munadega katsejänes. Munad lähevad täpiliseks veerand tundi peale süsti saamist!

Thursday, April 1, 2021

Nelikümmend küünalt

 


   Tegelikult on küünlaid natuke rohkem, aga kes neid lugeda jõuab! Igatahes hommikul tõusin vara, et mitte maha magada õnnitluskõnet Kadriorust või uksekella helinat, sest kesse teab - ehk toob Jüri tordi juba varahommikul. Kajast saan aru - eks ta ole haigusest ning ajakirjanike ebatervest huvist väsinud, no kui pealelõunal helistab, olgu siis. Lapsed juba kõlistasid ja essemmessisid, vanad võitluskaaslased lobisesid telefoniarvele tähelepanu pööramata. Üks kursavend sattus vahetult enne sünnipäeva südameopile. Haiglast väljakirjutamisel teatas arst, et igasuguste raskuste tõstmine on vähemalt esialgu välistatud ja kui piinatud patsient lõpuks koju jõudis, avastas ta magamistoast laste sünnipäevakingituse - viiekilosed hantlid!

    Nii ka mina - eakohaselt terve mees - ei hülga  pidupäevalgi sportlikke ambitsioone ning lähen nüüd jalutusringile:)

Wednesday, March 31, 2021

Fotojaht#ajaviiteks

 


   Kolm konna ning naine hidžaabiga:)

Tuesday, March 30, 2021

Kaotused


 Nii nagu igal eestlasel oli "Estonia" peal keegi lähedane, sõber või tuttav, kes tagasi ei tulnud, saab küllap olema ka kurja k-haiguse tõttu lahkunute kokkulugemisel. Ka kaotatud elude hulk on praeguseks enam-vähem samane. Eile sain teada  enda esimesest...

Friday, March 26, 2021

Kabli koonduslaager

    



   Juhindudes valgustatud inimeste soovitustest ja ennetamaks valitsuse vastavasisulist korraldust, otsustasin rajada isikliku kevadise koonduslaagri riigi edelaossa, salastatud asupaika. Nüüd peamisest: kõik võitluskaaslased ja muidu ustavad isikud on oodatud - pakkuda on kuupkilomeetrite kaupa viirusevaba merelist õhku, päeval päikesepaistet, öösel kuukuma. Söögikraamiga ei varusta, aga kui vaateulatuses ringilippavad loomakesed saavad hakkama, peavad ka inimesed kohanema. 



   Joogiga seevastu muret pole - kaevust saab vett ja Läti poolt sissepuuritud august annab vaher magusat mahla:)

   Et oodata on meeletuid masse, kutsusin kohale mõned ehitajad rajamaks lisabarakke ja ümbritseda kaks hektarit okastraadi ning vahitornidega. Paraku oleks  nad peaaegu esimesteks laagriasukateks jäänud, aga sain nad oma traktoriga ikka mudast päästetud. Sõitsid minema, sinine diisliving taga.

Saturday, March 20, 2021

Meele avaldus


 

   "Avaldasin ka korra kodus meelt - kasu polnud midagi, piiranguid lisati veelgi!" 

Tsitaat anonüümselt feissarikasutajalt. 

Istusin täna minagi meeleavaldajate autotropis mõned minutid - sinimustvalged lehvisid, neiukesed huilgasid ja lehvitasid, noormehed rooliratta haardes hõiklesid omavahel joviaalselt. 

Dissidendid, mis siin rääkidagi, saadame sajaesimesele kilomeetrile!:)


Illustreeriv valge tekst tumedal taustal käib muidugi postituse esimese tsitaadi kohta!

Tuesday, March 16, 2021

Fotojaht#leiurõõm



 Eila ma naisterahva põõsa alt leidsin, palja...

Nii arvas Viiding, Juhan (tol ajal küll Üdi, Jüri)

Mida me LAV unustatud nimega rahvuspargis põõsa alt leidsime?

Monday, March 8, 2021

Head naistepäeva, armsad naiskolleegid ning eriti salalugejad!

  

   


 Asjakohane anekdoot meeldib.elu24.ee lehelt:

"Tere, Klaara! Kuidas tervis on?"

"Oh, ära päri, Veera! Maksas pistab, rinnus torgib, selg ka pahatihti valus..."

"Missa räägid! Eila just nägin, kuidas sinu poolt astus selline ponks poiss välja!"

"Eks ole! Üks organ on veel terve ja kõik on kohe kadedad!!!"

 

     Head tervist soovides -  teie Konn

Pildil muidugi Klaara, Ponks Poiss ja Veera (see, kel vaid üks terve organ)

Sunday, March 7, 2021

Minu koroonalahendus

   



 Toetan Janek Mäggi algatust:

https://epl.delfi.ee/artikkel/92770193/janek-maggi-eesti-vajab-uldmobilisatsiooni-ja-kohe-kui-riik-sojas-viirusega-erasektorit-ara-kasutada-ja-toole-panna-ei-suuda-pole-see-erasektori-suu

Eriti meeldis mulle lause:

"Kui maja põleb, ei lähe normaalne peremees suusatama."


Pildil ebanormaalne peremees koos perenaisega. Esmalt püüdis mu tähelepanu emanda rinnanumber.

No küll ikka mõned oskavad!

Wednesday, March 3, 2021

Fotojaht#vastuvalgust

 


Mu arust pole häbeneda midagi, lihtsalt  lõunamaine valgus on väga ere!

Tagaplaanil ujub keegi konna.

Sunday, February 28, 2021

Minu taevas


   Viimane veebruar

Wednesday, February 24, 2021

Lendava Konna piirkondlik puhvet

 



Vastavalt peaministri suulisele korraldusele ja arvestades nakkusohtu, korraldasin headele sõpradele  mobiilse vabaõhu-puhveti. Menüüs olid kiluleivad muna ja manusega. Inimesed olid üllatunud, rõõmsad, hiljem pisut jokkis ja joviaalsed, aga isamaalised igatahes. 

Elagu Eesti!

Tuesday, February 23, 2021

Libe

   


  Mõnikord vahin lõbu pärast videoklippe, kus soojade maade autojuhid juhusliku lumesaju või jäätumise korral püsti hädas on - näost plekilised, pidur põhjas kergest kallakust külg ees alla libisevad. Et mis see siis on - keerad rattad otseks, annad kergelt vedu ja....

Aga täna oli mul - julgen vist öelda, et esmakordselt elus - umbes sama lugu. Juba linna poole sõites vaatasin, et mida hekki nad mökutavad teel, eriti kurvides?!:D Andsin aga gaasi ja rõõmustasin oma tubli Subsiku pärast.  

Vitsad sain Nõmmel, kus kerge kaldega tee oli vesises jääpeeglis, vastu tuli teine Subsik, mille juht ilmselt taipas, et hullu eest tuleb varjuda ning tõmbas teeserva ja jõudis isegi pisut tagurdada, sest mina tüürisin uhkelt külg ees otse tema poole. Rapsisin teise käigu ja lisasin pisut vedu, rattaid väga välja ka ei pööra, muidu viskab külje ette. Igatahes õhku jäi kahe plekist külje vahele nii mõnedki sentimeetrid.

Egas midagi - jalutama ei läinud, tulin kohe koju ja panin  puhtad püksid!:P

Pildil oleva Põrnikaga pole mu püksid kuidagi seotud!

Tuesday, February 16, 2021

Monday, February 15, 2021

Keskpäevane suusataja

   


  Abikaasa hiilis kodust välja, et läheb natuke metsa jalutama. Tagasi tuli kolme tunni pärast - oli käinud Kõrvemaal suusatamas! Et laenas lauad alla ja kui määret küsis, oli natuke muiatud ja öeldud, et saab ka ilma hakkama. Nüüd suusatamisest. Et algul tegi "klassikat" ja siis "suuska" - no jutu mõte oli et uisusamm ei tulnud välja:) 

   Igatahes väga tubli, järgmisel korral lubasin kaasa minna. Treeneriks!

   Pildil abikaasa nautimas suurepärast talveilma, tagaplaanil Uku mõhnastik.

Friday, February 12, 2021

Vanad kindad

    



Kui tütar teatas, et lisaks raua kangutamisele hakkab ta ka trennikaaslasi klohmima, otsisin kapisügavustest välja vanad kindad

    Minu esimesed kindad näris puruks  Kaaru, oli selline krantsi moodi koer. Peopesa pani täitsa nahka, üritasin küll oma poisiaruga neid lappida mingite nahatükkidega, aga ei midagi. Siis vajus kinnastega kakelung mõneks ajaks unarusse, kuniks kooli võimlasse tulid õhtuhämaruse varjus mingit imelikku trenni tegema K-mehed. Keegi hankis kelleltki mingis tundmatus keeles K-põhitegevuste brošüüri, mille joonistatud piltide järgi üritasime ise ka vehkida. Küünla kustutamine oli köki-möki.

Hiljuti nägin toonast K-meest ühes telesaates sama tegemas ja kuum jutt käis südamest läbi.

Ehk peaks kah noorust meelde tuletama - ma seisaks nagu karu ja tütar lendleks mu ümber kui liblikas.

Või siis nõelaks kui herilane:)

Igatahes kerget kinnast!

Tuesday, February 9, 2021

Fotojaht#lambist

 



     Pritsmekindel IP44 turvaklassiga peeglivalgusti lüliti ning pistikupesaga.

Monday, February 8, 2021

Talvine vikerkaar

  


   Ei mingit fotojahti, lihtsalt vikerkaar vangla kohal:)

Thursday, February 4, 2021

Fotojaht#pulmad



 Et head kraami ei saa lasta raisku minna, siis siit pulmapilt, millel lilleneiu, peig ning pastor hetk enne piduliku paaripanemise algust!

Pange aga enda pulmapildid välja, vaataks huviga!


Saturday, January 30, 2021

Koroona-kakelung

   


  Meie asula poekeses leidis aset ka valla ajalehes kajastamist leidnud vahejuhtum, kui maskiga meeskodanik tegi märkuse maskita meeskodanikule. Kuna sõnad kajasid vastu, siis üritati manuaalselt suhelda. Vingasuhtlus jätkus ka poe ees,  ajalehest loen, et kaotajaks jäi maskita mees. See on ka õiglane!:)

    Tädi elab juba aasta üksinda, mees sai otsa just enne kohaliku koroona algust. Lapsed ja kamp lapselapsi käisid külas nagu kellavärk, kord nädalas, ilmast, kuuseisust ja nakkusnumbritest hoolimata.

"Ma ei julge neile öelda, et ärge tulge," kaebas tädi mulle telefonitsi. Lapselapsed käisid koolis, lapsed tööl ja sõprade juures pidu panemas ja ka Eesti teises otsas.

     Nüüd tädi juba paraneb, kolmas päev palavikuta. See, kellest asi alguse sai, kes valutavate luude- kontide ja köhaga emal külas käis, samuti. 

    Mina olen igatahes terve ja olge teie ka!:)


    Pildil üritab doktor kakelungis pisut kannatada saanud maskieitajale leida sobivat näokatet.

Tuesday, January 26, 2021

Fotojaht#takistus

 



Ei takista vallid, ei takista kraav, kui merre tahab minna üks kolmene paar!

Emmaste EÜE78

Monday, January 25, 2021

Seelikud ja pulgad

  



   Panite ikka tähele, et austusest naisinimeste vastu panin seelikud esiplaanile? Et siis seelikuid kuus ja...no huulepulgad on ka ikka "seelikute valitsusega" kaasaskäiv teema:) Igatahes kaasaskäijad juhivad 8:6, seis pole üldse lootusetu, eriti veel lisaaja korral!

     Nüüd personaaliast. Kits kärneriks on Rosimannus rahandusministrina - kes ei mäletaks pisarsilmi avalikkust veenvat parlamendi liiget, et tema ei teinud. Kes siis tegi - Riigikogu vaimud käisid tema arvutit hilisöösel näppimas?? 

    Majandusminister jäi samaks. Hirmujudinad ajab peale mõte, et äkki aetakse Taavile seelik selga - piisas augustikuisest jubedast vaatepildist, sest veel koledam kui karvased jalad, on kõverad jalad!

    Tanel on tubli poiss, tema kohta mul komprat pole. Esialgu!

    Hea meel on kahe spetsialist pärast, aga noh - küllap nemadki mõne aja pärast parteisõduriteks degradeeritakse, Kristjanile jäävad muidugi kupud alles.

     Teistest uutest ministritest pole muud öelda, kui laulusõnad: "Ott hüppas, Sutt kargas, vana Aab lõi trummi." Mis instrumente Kersna, Laanet, Mölder, Riisalo, Lauri ja Kruuse mängivad, pole teada. 

     Kaja on muidugi dirigent.


    Pildil valitsusorkester. Ees keskel hoiab hellalt oma instrumenti peaminister. Mõned varuministrid on ka tagumisse ritta trüginud.

Sunday, January 24, 2021

Fotojaht#vaim

   


 Kaua arvasin, et mul pole mingit vaimu, aga siis tuli vaim peale!

Näete ikka?

Tuesday, January 19, 2021

Tütar-atleet

  


   Teadsin küll, et noorem tütar vehib trenni teha, aga senise teadmise põhjal arvasin, et käib endiselt tupsununnudega vehkimas. Kossumansa kisakoor, noh! Aga tupsununnusid enam võistlustele ei lubata ja nüüd kangutab noor neiu jõusaalis rauda, kujutage ette! Ja mina veel imestasin, kui tulevane õpetaja krabas sülle kolmekümnekilose Perlfixi kotti ja liugles sellega mööda treppe. Müstika, ma ütlen.

   Küll on hea, et ma lapsele tema kutsaeas vitsa ei andnud, raskematest vahenditest rääkimata:)

Ka pildil olev tütarlaps on ilmselgelt kõvasti trenni teinud

Wednesday, January 13, 2021

Uus majanduspoliitika (NEP)

  



   Ega noorblogijad ja - lugejad tea sest ajast midagi. Kommunalkad, rekvireerimine, natsionaliseerimine, Rahva Omakaitse (mitte segi ajada raadiosaatega) ja muud huvitavad "rahvaalgatused".

    Et mis siis saab, kui valitsusse kaasatakse sotsid. Auto muidugi rekvireeritakse, telerid ja raadiod ning jahi-ja käsirelvad konfiskeeritakse. Korter on õnneks abikaasa jagu, aga ikkagi - küllap paigaldatakse sisserändajad ja nende pojad-tütred igasse tuppa. Meile eraldatakse tuba ühiselamus. Firma loomulikult natsionaliseeritakse - töömehed korraldavad partei targal suunamisel üldkoosoleku ning küllap määratakse loodava artelli juhiks torumees Gena. No hea seegi, loodetavasti saan autojuht-varustaja koha ja töösõitudeks Gena legendaarse kaubiku. Kuna olen paljulapseline isa, siis tõenäoliselt saan linna täitevkomiteelt täiendavaid toidutalonge ning tubli töö korral ehk kunagi ka autoostuloa. 

  Ah, parem ma ei jätka - näe eila kirjutasin poliitpamfleti ja me kõik teame, mis öösel juhtus...

Pildil loodav valitsus täies koosseisus, ees (Prada päikeseprillidega ja Valentino käekotiga) tulevane peaminister.

Tuesday, January 12, 2021

Meie Oma Tsirkus

    


      Teaatrid on kinni kinno ei saa

      Kõrtsis kärkunni ei panda

      Mismoodi Lõbu ja nalja siis saab

      Kes meile Lusti  küll annab

  

      Jüri on see kes naeratab laialt

      Kui parlamendis saab molli

      Tsirkust ja leiba ihaldab maialt

      Sadaüks rahvaesinduslolli


     Märkus: kõik rahvalaulus esinevad nimed on puhtjuhuslikud


     Pildil üritab Martin panna Jüri oma piitsa järgi tantsima. Kes Jüri seljas on, pole teada. Taamal parlamendihoone.