Wednesday, June 30, 2010

Milline kergendus!


Laupäeval pole tänase seisuga Alfredis ühtki peielauda. Reserveerisin aia tagumises nurgas, postamendi otsas, kaks kuuest lauda - üks naistele, teine meestele. Konn ja Armand saavad omaette kahese laua, ikkagi nagu perekond või vähemalt kooslus. Palusin panna alkolembestele naisblogijatele külma kaks kasti õlut ja palju viina, mehed - nagu teate - piirduvad pudelikese mulliveega. Kuna Konn lubas tulla kollastes kintspükstes ja Armand lilla lipsuga, siis palun lahkelt teada anda, kuidas teisi huvilisi-osalisi ära tunda!
Ilm tuleb ka ilus, Ilmatüdrukule lubasin teha kolm kokteili!

Pildil kaks alkolembest Ilmatüdrukut kokkutulekulekuks treenimas.

Sunday, June 27, 2010

Mutimagnet


Kogu aed oli rõvedaid hunnikuid täis! Nädalavahetusel pügatud ja hoolikalt umbrohust puhastatud muru nägi välja nagu mullapüramiidide võistupüstitamise polügoon. Armand oli püha viha täis - reedel on Aaza-Lea külla tulemas ja seekord mitte ainult üheks ööks, vaid lausa terveks nädalavahetuseks. Kujutate ette! Ja aias selline masendav olukord. Raskelt ohanud, istus mees terrassile mõtlema. Ega ta kaua mõtelda saanud, paari meetri kaugusel hakkas muru värisema, pragunema, lagunema ja hetke pärast oli korraks näha muti töökaid käpakesi sahmimas. Siuh-säuh tõmbas pime loom endal üle silmnäo ja ehmatas end mutikäiku tagasi. Aga tegu oli tehtud, tagasi võtta enam ei saa.
Armand hakkas kurjalt puhisema, tõusis mugavalt aiatoolilt, sammus kuuri manu, haaras terava otsaga labida, naases värskelttekkinud püramiidi juurde ja tagus ja tagus ja tagus ja tagus....Mutt oli muidugi juba ammu kadunud kus kurat.
"Ma olen üks neetud mutimagnet", ahastas Armand resigneerunult. Siis tegi ta seda, mida polnud enam ammu teinud - pani jalga heledad pidupüksid ja lonkis siisamma, ümbernurga jäävasse külakõrtsi. Alfredisse. Suviti oli ka peremehe mõned aastad tagasi rajatud iluaed avatud, kümmekond lauda nii vilus puie all kui ka murulapikeste ja kiviktaimlate veeres. Muidu oli tore aias istuda, ainult kurjad kiletiivalised kimbutasid ja sestap vaatas Armand alati õlletopsikest hoolega vastu ümarat kõhukest surudes, kas täna on mesilinnukeste päev või mitte. Ei tundunud olevat. Üksnes mõned keskealised prouad ja üks laitmatult suveülikonda kängitsetud hallipäine härra vestlesid hillitsetult purskkaevuga tiigikese veeres. Armand istus neist pisut eemale, aiaäärsesse lauda, et saaks ka tänaval toimuvat silmitseda. Alati oli hea näha, mis maailmas ümberringi toimub! Mis meelelahutust vanemas keskeas (nii meeldis talle enda staatuseks mõelda) niiväga ikka on. Telekat mees eriti ei vahtinud, raadiost tuli enamasti Elmar, Aaza-Lea külastas regulaarselt nagu pensionisammaski ja nii see eluke veeres. Armand rüüpas veel lonksukese ja sirutas käe sibulaga lihalõikude järele, kui äreva kädinaga pikeeris seni oksal passinud tundmatu lind laua suunas ja tonksas luise nokaga mehe väikest sõrme. Ahastades kargas ähmi täis rünnatu püsti, lükkas kohmakalt veel lihalõikudega taldrikugi uppi, haaras kiiruga õllelibeda klaasi ning põgenes siseruumidesse. Mis see siis olgu!?
Koduaias ründavad mutid, õllekas linnud? Armandil hakkas endast kahju. Ainuke, mida ta veel soovis, oli minna kiirelt koju, oodata päästvat reedet ja uinuda rahutusse vanainimeseunne sõbranna embuses. Kiirustades jõi ta kannu lõpuni, lödistas isegi pisut õlut särgi rinnaesisele ja tõttas kärmelt, lühikeste vanainimesesammudega kodu poole.
Bussipeatuses passisid kolm blondiini, kõik pikad ja sihvakajalgsed, nende lahtistes juustes vallatlesid tuulepoisid. Hiired tuules, meenus Armandile.
Mis viis kahetsusväärselt taas mõtted muttidele.


Kodanikud blogijad ja muidu unistajad! Pushin kokkutulekuteemat - kõik laupäeval päälinna! Täpsustused ja parandused lähipäevil, küsimusi võib esitada ööpäev läbi, eks ma vastan , kui vaid viitsin!

Pildil mutimagnet Armand koduaias mutitõrjel.

Saturday, June 26, 2010

Rahulikud pühad


Hommikused YLE I uudised võtsid soomlaste jaanilaupäeva stoiliselt kokku - vabatõlge - politsei andmeil möödus kogu riigis jaaniõhtu rahulikult, hukkus kümme inimest. Viis uppus, kolm sai surma autoõnnetustes ja juhtus ka kaks vägivallasurma.
Eks meilgi leidub Darwini auhinna kandidaate, aga ajakirjandus ei nimeta sel juhul küll jaanipidustusi rahulikult möödunuiks;)

Pildil rahulik jaaniõhtu seal kusagil Soomes.

Saturday, June 19, 2010

Geneetiline eripära


Tuli poeg perega Ameerikast käimast. Läänerannikul olid kuu aega. Muljetamise käigus tuli jutuks rahvuspark, mille esisel parklas olla puhunud tappevkülm tuul. Poeg oli sunnitud ostma rahvuspargi kirjadega fliisi otse nännimüügi putkast.
Täpselt sama keiss oli mul aastaid tagasi Shotimaal, et bussist väljudes tabas mind kuri Põhjamere tuulepuhang ja suure hirmuga tapva kopsutõve ees ostsin lähimast suveniiriputkast sooja fliisi, mis siiani alles ja teenib ausalt veel mitmeid aastaid.
Kui ma seni olin teatud põhjustel nii mõnigi kord kahelnud, kas tegu ikka on minu lihase pojaga, siis peale ühises käitumismustris veendumist oleks patt teda maha salata - minu pojake, minu!:D

Pildil poeg oma uut fliisi jahutamas. Ameerikas on kõike!

Tuesday, June 15, 2010

Minu võitlus vol. 2


Täna sai ta mu kätte! Nimelt kuri mesi-või herilind ründas mind ilma hoiatuslaskudeta ja äsas täpselt kahe sarve vahele. Tädimees, kurivaim, peab mesilasi ja nii harva kui ma ka nende pool käin, peab mind just siis mesilane ründama! Laup läks tuliseks, siis hakkas käsi surisema ja üks silm tõmblema. Taarusin paar sammu suvila poole, siis sai jaks otsa ja kukkusin otseti murule. Lõi vererõhu alla. Mul on ükskord enne ka olnud, tean, kuidas see käib. Peas pahises veri ja kõrvus kostus justkui vuvuzelade pininat, ikkagi emm-emm. Kaua ma seal lebasin, ei tea. Teadvus taastus sel õnnelikul hetkel, kui valges kitlis blondiin tegi mulle suust-suhu hingamist ja latekskostüümis brünett tegeles kõige tähtsama organi kaudse massaažiga.

Ohhhh....Unistada ju võib:D Tegelikult nii hästi ei läinud. Kui herilind oli oma kohuse kodumaa ees täitnud, määris tädi mu otsaesist viinaga (minu ainus kokkupuude kange alkoholiga sel aastal) ja pakkus kohvi ja kooki. Vitsutasime väikse tsikiga kõhud täis, tüdruk piidles mind küll altkulmu, et mida see suur mees ja isa ometi hädaldab väikse mesilinnu peale ja siis sõitsime võidujäätise järele;) Väikest Tomi 36 tükki ehk karbitäis kuigi algul hirmutas laps mind küll 36 kiloga ja siis 36 kastitäie võidetud maiusega:D

Ehk unenägudes siiski paar meditsiiniteenindajaid ilmutab end, loota ikka võib:)

Samuti on mul hea meel teatada, et kokkutulekule on sõrme andnud juba 10 väikest neegrit. Kõik nad on ka pildile püütud. Pöialpoisse enam sisse ei lase, tulgu nad või koos Lumivalgukesega!

Monday, June 14, 2010

Meeste ilumeel


Meile, meestele, meeldib kõik, mis on ilus. Isegi kui see seisab ja ei liiguta. Kaebas hea sõber elukaaslase peale - vähe sellest, et vedas vaese vanainimese vihma kätte kontserti vaatama-kuulama, põrutas keset kõige huvitavamat kohta, et kaua peab tema kui naisterahvas taluma seda, et tema meeskaaslane vahib teise (võõra) naisterahva külmakahvatuid sääri? No mida?! Las inimene vaatab! Sellest peab ju intelligentne inimene aru saama, et ilumeel areneb aastatega (isegi meestel) ja las vähemalt vaatab, eriti ilusaid asju. Järgmine meeskodaniku ilumeele arendamise etapp oleks Miss Estonia või Eesti Missi võistuilutamine ja alles siis kannatab minna KUMUsse. Laske inimestel ilumeelt arendada!

Pildil kontrollib sõber, kas elukaaslase jalad on kontserdilseismise käigus lühemaks kulunud.

Tuesday, June 8, 2010

Abiks kokkutulekul





Otsustasin jagada kaaskannatajatega oma rikkalikke kogemusi kokkutulekute asjus ja nimetada-näidata mõningaid abivahendeid, ilma milleta ükski kokkutulek poleks täiuslik. Et jutt oleks selgem, nimetan ka konkreetse blogija, kellel võiks antud abivahendit vaja minna:
Kaamos - muidugi binokkel. Heki vahelt, alt ja pealt piilumiseks.


Bianka - roosad käerauad. Kuldseid kahjuks ei leidnud. Aheldan kokkutulekuaktivisti enda raske luupekse külge, kui mupo rohelised mehikesed peaksid meie siivsa ürituse rahu häirima.



Toomas - muidugi jooksurada, ta ju ilma ei saa. 7-6-2 ja läheb jälle paar vardatäit liha alla!


Nüüd jätan nimetamata, aga üldnimetaja oleks "üleneljakümneviiesed" - abivahend ühe grupi juurest teise juurde imbumiseks - kõnnitugi.


Samuti ei nimeta kedagi, sest tootekirjeldusest lugesin, et kõlbab kõigile. Hea kaaslane juhuks, kui ühtki teist jutukaaslast ei leia. Kuulab vaikides, õigele nupule vajutades ka tasakesi surisedes.



Ennetamaks küsimusi- endale olen varunud pudelikese mullivett ja hea seltskonna, mulle sellest täiesti piisab.

Jään ootama tantsukaarte.

Teie Konn

Tiitelpildil heidavad noored kokkutulijad meie sõbralikust kollektiivist välja selle, kelle nime ei tohi nimetada.