Väärtkirjanduse vajalikkusest

   

 Kui mul poleks autos vedelemas paari eksemplari "Siga pikuti pooleks" (no ikka astuvad naisfännid ligi ja küsivad raamatuabi), oleksin olnud rattavahetusega raskustes, sest pinnas oli üsna pehme. 

Olin üllatunud, kui auto sajakümnega kimades oigama hakkas, algul mõtlesin, et mingi valehäire jälle. Siis hakkas rool paremale kiskuma ja kui hoo maha sain ning killuplatsil kinni pidasin, polnudki muud võimalust, kui tagaluuk üles tõsta ja rattavahetustarvikud välja sikutada. Polnud varem selle katte alla piilunud ja ootasin huviga, mis pilt avaneb - kas ratas või kompressor. Oli õnneks kitsas varuratas. Võimlesin veerand tunniga alla ja panin just aja tulevaks nädalaks suvekate vahetuseks.

Veel mõtlesin, et viimati vahetasin ise ratast ehk aastat kakskümmend tagasi - kuidagi on elu edenenud ilma naelte-kruvideta:)

Korrapärane kehaehitus

 

Ja mina arvasin, et olen paks! Ei - oma silmaga digiloost lugesin, et patsiendil on korrapärane kehaehitus. Sain Confidos pisut jalgrattaga sõita ja tulemused võtavad muhelema - rahuldav koormustaluvus, eakohane taastumine, aga  vererõhk võiks alati madalam olla. Eks ma siis söön rohkem küüslauku. Tablette muidugi ka:)

Olge terved!

Pildil sooritab üks teine kodanik koormustesti, kliiniku aknast nägin.

Mina ja Järvi

 

Üle ukseläve astudes ehmatasin end seisku - jalge ees vonklesid jämmed kaablid, tagaplaanil nõidus pikapatsiline noormees helipuldi kallal ja keset tuba olid erinevad muusikainstrumendid laokil. Välisukse kõrvalt kunkust hüppas nagu nirk välja retseptsionist, kes miskipärast sosinal teatas, et meil on majas Järvi koos oma orkestriga ja õhtul on lindistus. Hiilisime mööda kägisevaid treppe ärklikorrusele, et enne esikat vaimu ja jalga puhata.

Ammende paketti käis ka teatri külastus - sattus siuke naljakas etendus nagu "15 meetrit vasakule"       Saal ja rõdu  pilgeni täis, rahvas elas peategelase rähklemisele innukalt kaasa. Tulid meelde endagi mereretked Finnjeti pardal, rohkelt jõmmis soomlasi ja arrogantseid rootslasi. Etenduse tipphetked olid minu jaoks kolme Rönkkä etteasted. Ei nad olnud vennad ega sugulasedki - Kuusamos elavatki üksnes Rönkkäd.

Teatrist naastes olid muusikud täies hoos - mulle tundmatud viisid voogasid veel ka peale keskööd. Ma ei tea, kas see oli üldse publikumile mõeldud üritus, aga Ammende siserõdud olid kõõluvaid muusikahuvilisi pungil.

Realiseerisin eelmise aasta sünnipäevaks saadud Ammende kinkepaketi, õnneks tuli napilt enne aegumist meelde.

Pildi tegin hommikul, kui muusikud olid suurema jao kraami juba kokku pakkinud:)

Naistepäevaks. Kõigile ja igaühele isiklikult:)

 Naistepäeva puhul õnnitlen ja arvan

Lakk kas blond või must või

Lausa roostekarva

Ikka

Naisterahvas ilus on kui kevadine kudu

Südatalve lumetuisk või jaanipäeva udu

Buenos Aires värske õhk või suure linna sudu

Rahmib raskel päevatööl või öösel kodus tudub

Kiimapagulane

Armand hakkas sahtlis siplema, lasin ta korraks välja:) 

KIIMAPAGULANE

Kevadet andis sel aastal ikka oodata. Armand istus maamaja köögikeses, pliidi all pahises terav kasehalutuli ja avatud praeahju uksest tulvas mõnusalt sooja. Volbri hakul oli rannikulähedases üle-eelmise sajandi kauakütmata palkmajakeses veel tund tagasi lausa külm olnud, nüüdseks näitas vanaaegse piiritustermomeetri näit juba ligi kümmet soojakraadi.

„Me lähme lahku nagu laevad merel...,” ümises Armand Võssotskit, meenutades isamaa teise otsa reisinud lemmikut. Aaza-Leaga jätsid nad paariks päevaks hüvasti Tallinna bussijaamas, naine sõitis kevadpühaks lõunasse õele külla, Armandi tee viis hoopis läände, lausa mere äärde tuulte-tormide meelevalda. Mees oli küll leebelt end kaasa pakkunud, aga Aaza-Lea arvates oli veel liiga vara teda oma perekonnale tutvustada ja paar päeva eraldust tegevat suhtele ainult head, teadis naine rääkida. Muidugi - luges ta ju kahte naisteajakirja kolmest. Armand muheles. Naisele mõtlemine pani alati suunurgad kerkima. Algul polnud Aaza-Lea leppinud, et nii mõnigi kord tabas ta mehe, suu kõrvuni peas totra ilmega naist jõllitamas.

„Kas sa naerad minu üle?” uuris Aaza-Lea toona pahaselt ega leppinud alul kuidagi seletusega, et naisinimene võib meesinimesele lihtsalt nii palju rõõmu valmistada, et viimase suunurgad kerkivad kontrollimatult.

Nüüd oli ta sellise veidrusega juba harjunud ja eelmisel õhtul kõrvuti suikudes oli isegi hilju mehe karvakasvanud kukalt silinud. Ega Armand maganud, ta tundis küll. Pärast oli muidugi uinumisega raskusi, aga see võis ka eelnevalt aset leidnud üsna tormakast teineteise seksuaalsest ärakasutamisest tingitud olla. Süda kloppis siiamaani, verivärske pulsikell, mida Armand ei raatsinud ka dušši võttes käelt eemaldada, näitas numbrit 88. Kell näitas lisaks pulsile läbitud teekonda, samme, vererõhku, rehkendas keskmise ja võis kõik andmed ka arvutisse möllida. Kella oli mehele sünnipäevaks kinkinud tema südamedaam, kui Armand peale iganädalast voodisambat polnud mitu minutit hingamist korda saanud. Mis see mõni kilo ülekaalu ikka teeb, oli mees end aastaid rahustanud – paks laps ju ilus laps. Vargsi oli paarist kilost saanud paarkümmend ja kenast saledast noormehest paks papi. Aaza-Lea võttis mehe peenemaks viilimise oma südameasjaks, ühisel nõul ja jõul tariti mehele majja pukiratas ja paar korda nädalas käidi koos jalutamas. Kui naine sai aru, et mees tema tempoga kaasa kõmpida ei jaksa, mõõtsid nad välja erinevad rajad ja kui naine sörkis paremale, tõmbas mees vasakule ja pool tundi hiljem sooja duši alla värskendust nautides mõtles ta hellalt naisele, kel paar kilomeetrit kõndi veel ees. Kilod ei kadunud küll nii ruttu, kui mees esimese õhinaga lootis, aga tasapisi hakkas kaalunumber kahekohaliseks muutuma, tagasilööke sünnipäevade ja pidulike õhtusöökide tõttu muidugi esines.

Armand ajas end taburetilt püsti, võttis sügisel tuppa tahenema toodud, pliidi ja ahju vahele korralikult riidakesse laotud virnast paar jämedamat halgu ja toitis tuld.

Kuidas küll oli nõndamoodi juhtunud, et pikalt leskmehe-elu pidanud hiliskeskealine härra on hingesugulase oli leidnud? Juhuslik kohtumine lektooriumis ei saanud ju ometi juhus olla? Küll oli juhus tolle aja kohta täiesti ootamatult teoks saanud juhuseks tundmatu daami magamistoas.

Igatahes hommikul üheksakordse korrusmaja trepikoja ees seistes ei osanud Armand aimatagi, mis edasi hakkab juhtuma. Tõsi, daami telefoninumber oli nutifoni salvestatud, aga uuele kohtumisele mõelda ta sel hommikul küll ei julgenud.

Isegi praegu hakkas süda pisut puperdama toona juhtunule mõeldes. Suunurgad kerkisid muidugi ka. Mehelikkust defineeriv kehaosa jäi stoiliselt rahulikuks.

„Mis mõtted,” sõitles Armand ennast. Aga ikkagi oli naisele mõelda mõnus. Teeks ühe väikese suraka, turgatas mehele pähe. Ajas end aga atsakalt liikvele ja nohistas sobivalt kapinurgale unustatud pudelist brändilonksu. Hakkaski soojem.

„Kui õige helistaks?” käis korraks mõte peast läbi. Aga ei, pigem õhtupoole, tahtis ju naine õega õhtusöögilauas pikemalt jutustada. Aaza-Lea õde oli tõeline maa sool – kaheksakümnendatel EPA lõpetanud zootehnikust sai sujuvalt jõuka majandi peaagronoom, õigel ajal õigesse kohta antud allkirjad võimaldasid erastada üht-teist ja nii olidki õde-õemees Võrumaa ühte jõukamat talumajapidamist vedavad farmerid.

Armandi olemasolust Aaza-Lea portfoolios olid talupidajad teadlikuks saanud paar kuud tagasi, kui mees hommikul varakult ärganuna südamedaami juurest lahkuda ei raatsinud. Valmistanud naise varudest kerge hommikusöögi, olles just naasnud magamistuppa kahe latte-tassikesega, mille Jura oli hetk tagasi valmis suristanud, kostus uksekella ding-dong.

„Ah, las olla, keegi on eksinud uksega,” arvas Aaza-Lea, aga uksetagune ei jätnud. Lisaks põrises hääletuks muudetud telefon öökapikese peal.

„Õde,” ehmatas Aaz-Lea püsti karates ja hommikumantli hõlmasid vööga pingutades. „Sa oota siin ja mitte üks piuks!”

Armandile jäi küll arusaamatuks, miks pidi igati vaba naine sama vaba meest oma lähisugulase eest varjama, aga kuuletuma harjunud, istus ta sündsalt tekki oma paljale alakehale sikutades voodiservale. Kõrvu kikitades võis läbi suletud ukse kuulda üksnes kõnemõminat. Armand isegi võpatas, kui uks praokile läks ja naise magusad huuled kiirkõnes sosistasid:

„Aja püksid jalga ja tule näita ennast. Pidid sa oma saapad keset esikut lohakile jätma!”

Uks plaksatas kinni ning kõnekõma liikus kööki. Mees hakkas kiiruga oma sokke, aluspükse ja kortsunud särki kokku otsima ning selga-jalga ajama. Süda kloppis ning kere higistas. Vererõhurohud olid ka koju unund.

Kui Armand viie minuti pärast magamistoa ust praotas, istus Aaza-Lea juba elutoas diivanil ja vaatas jäigalt aknast välja. Mees kiikas korraks köögi poole, aga sai ta ju ütlematagi aru, et külaline oli lahkunud.

„Õde tõi kodust söögikraami,” nentis Aaza-Lea kuivalt. „Su saapakobakaid nähes sai ta aru, et pikemat juttu pole täna aega ajada. Lähen mai algul maale, eks siis pean oma patud üles tunnistama.”

Lõpuks naeratas ka südamedaam – tõsi, üsna napilt.

Sel päeval ei pidanudki Armand lahkuma ja õhtul õhukese teki all pikutades, naise blond peake mehe õlal, sosistas too mehe karvasesse kõrva:

„Sa paned mu kõhus liblikad lendlema, kullake”

Öölambi valguses märkas Armand üksikut koiliblikat laperdamas riidekapi peegeluste poole kasukaga maiustama.

„Näe, näe,” üritas ta näpuga vehkides kahjurile tähelepanu juhtida.

„Lollakas,” kudrutas naine ja ootamatult jõulise haardega tõmbas mehe endale peale.

Armand virgus meenutustest, lonksas veel ühe punnsuutäie, segas koldes napilt hõõguvaid süsi ja kohmerdas muhkus diivani kägisevatele vedrudele ööunele.

„Kiimapagulane,” muhatas mees naerda enne uinumist.

Pildil - üks Aaza-Lea kõhuliblikatest on maandunud Armandi karvasel käel. Pilt maaleht.ee

Vabariigi valvur

 Pisut loid on vana Artur. Aga valvab endiselt meie vabariiki!:

Elagu Eesti!

On tal karvane?

 

   

 Üks tegelane sobitas klemmid ümber käe-ja jalarandmete, teine vahtis arvuti taga ja kui kord jõudis rindkere-anduriteni, siis nii küsiski:

"On tal karvane?"

"Ei,"vastas lühike ja matsakas."Liigutan natuke kolmandat ja neljandat."

Proovisin ise ka kolmandat ja neljandat sõrme liigutada, ei midagi.

Aga asjalised said andurid paika, voolud liikuma ning pilt oli ilus. Nagu ikka.

Käisin perekal diskreetset muret kurtmas. Sain saatekirja xxxx spetsialisti juurde, xxxx testi tegema.

Rohkem ei ütle ma mitte üks piuks!

Ah jaa - nagu ikka imestas lugupeetud eskulaap asjaolu üle, et patsient ei tarvita mingeid kolesterooliravimeid. Ootusi küttis üles igati eeskujulik number analüüside real.

Pildil - jah, need on minu jalad.

RSV

   

 Kõlab nagu RSN või Tšuk ja Gek:D Küll kaasaegsed teavad.

Aga mina kirjutan hoopis vastikust viirusest, mis mind kuus päeva kimbutas. Perearsti sõnul olen eakohaselt terve mees ja igast hooajalised köhatused on mul kestnud päev-kaks. Nüüd olin kaks-kolm esimest päeva ikka väga haige. Meenutasin eelmise aasta koroonapõdemist ja arvan, et enam-vähem sama - kurk valus, hing kinni, nohu, hulkuvad valud ja ihunõtrus. Palavikku neetu.

Ahjaa - kolmiktesti tegin, ei midagi ja doktor Guugel ütles, et RSV. Teine doktor, perearst, soovitas kirja teel, et leevenda sümptomeid. Parakas, gelomürtool, dekatüleen, pipraplaaster. Ja muidugi palju meeteed.

Nädalavahetuse teise öö magasin juba nagu talveunes karu ja täna tormasin õhinal tööle. Keskpäevaks roomasin koju tagasi - tõmba hinge, taat! Ei ole enam nii, et peale põgusat haigust lähed esimesel tervenemise päeval maratoni jooksma:)

Hoidke tervist!

Pildil teeskleb halastajaõde, et mõõdab mu pulssi, aga tegelikult vaatab kella, et millal see tüütu vahetus juba lõppeb.

Sõda

 Teise osa viimane peatükk. Palun heatahtlikult vastu võtta!:)

Sajas. Sõda.

Lamasin enda kaevatud madalas laskepesas, püüdes vaenlase suunas jäävate mätaste vahelt ööbinokliga midagigi näha. Näha polnud midagi, kuulda võis ühtlast kuma, mida tekitasid jalaväe lahingumasinate roomikud kusagil kaugemal. Kas BMD või BMP roomikud, ei osanud ma hinnata. Vasakul ja paremal lebasid kaasvõitlejad, kuidas keegi end vintskesse maasse oli kaevanud. Kompaniiülema korraldusel kattis meie Kaitseliidu Nõmme maleva liikmetest koostatud poolrühm lagendikku ja maanteejuppi ligi kahesaja meetri ulatuses, teisel pool maanteed teadsime olevat samasuguse rühma, pidime andma maanteel liikuvale vaenlasele risttuld, samas vältima “sõbralikku tuld.” Panime teise rühma lipnikuga paar tundi varem tulesektorid paika. Mul polnud mundril kuppusidki, kuigi kompaniiülem nimetas mind nooremleitnandiks, kahekupumeheks. Minu rühma kuulus neliteist meest, kõik samasugused vanakesed-tsivilistid nagu minagi, otsest lahingukogemust polnud kellelgi. Profid olid kaitses pealetungivate venelaste peasuunal, mõnikümmend kilomeetrit eemal, riivistades otseteed Tartusse. Kõhutasin niiskel pinnasel, kõrval AK-4 automaat, mättal torusuudmega maantee poole poole sajandi eest tootmisse tulnud reaktiivgranaadiheitja Carl Gustav, hellitusnimega Kusti, pisut tagapool, aga ikkagi käeulatuses kolm soomustläbistavat ja kaks kildgranaati elavjõule. Väiksem toru, M42 granaadiheitja oli ühe jaoülema käes, ka selle granaadist piisab kerge lahingumasina paarisentimeetrise soomuse läbimiseks.

“Toetust ei saa ma teile lubada, kõik teise brigaadi põhijõud on Tartu suunal. Teie sektoris võib oodata dessantsoomukitel kuni roodusuuruse lahingugrupi katset meie põhijõududest tiibamisega mööda minna.”

Mäletasin minevikust, et see tähendab seitset-kaheksat kerget lahingumasinat ning vastavalt sellele uurisin, millega soomukeid maha võtta.

“Saate ühe M42 ja ühe vanema Kusti,” vastas ohvitser. “Relvur juba ootab, moona võtke palju vaja – seda jagub.”

Kamandasin seersandist jaoülema ja ühe võitleja kaasa ning sörkisime relvade järele. Meie napiks rõõmuks selgus, et lisaks moonale ja relvadele oli meie lahingrupile eraldatud kohaliku taluniku annetatud ATV koos järelkäruga. Ladusime kaks granaadiheitjat ning mõned kastid moona (võtsime lisaks HE soomustläbistavatele ka kildgranaate juhuks, kui soomukimeeskond peaks jalastuma) ning kamandades seersandi maastikumasinale, saatsin ta kaitsepositsioonile. Mõeldes lähivõitluse võimalusele, kauplesin relvurilt ka püstoli. Sain ilmselt vanadest varudest jäänud Makarovi koos kahe salvega. Abiks seegi.

Kompanii tugipunktist meie positsioonideni oli pisut üle kilomeetri. Kuna hakkas juba hämarduma, siis ma eriti varjumisele ei mõelnud, astusin läbi hõreda võsa nagu seeneline muiste.

Raadiovastuvõtjast kuulsin kahte piiksu ja kompüli häält: “Luuraja, kuuldele!” Kaitseliitu astudes olin vastavate militaarorganistasioonide silmis end küll juba rehabiliteerinud, aga paberitesse jäi vastav info püsti, mille tulemusena siis selline kutsung.

“Luuraja kuuldel,” vastasin.

“On andmeid, et öösel on oodata liikumist. Teie ülesanne – võtta maha soomukid ja hoida ära elavjõu kaevumine. Käsuliin üksnes minu kaudu.”

“Selge, ainult sinu kaudu,” vastasin ning kiirendasin sammu. Kompül oli Kaitseliidus veedetud kahe aastaga heaks tuttavaks saanud ja omavahelises vestluses me nn. sõjaväelist viisakust taga ei ajanud.

Olime nüüdseks niiskel pinnasel pikutanud paar tundi, kirusin ennast, et polnud varustusse lisanud fooliumiga alusmatti. Hoolimata soojast sügisest hakkas vilu, jäsemed tikkusid kangestuma. Rühmasiseselt hoidsime kahe jaoülemaga raadiovaikust, leppisime kokku käemärgid, aga mida sa pimedas näed. Mõned korrad oleks nagu kuulnud taevas droonimootorite surinat, aga näha polnud midagi. Õnneks olime positsioonid valinud võsa piirile ja laskepesi varjasid hõredad oksad.

Jaoülematega leppisime kokku, et eetrivaikuse lõpetan mina oma Kustist esimest soomukit põmmutades. See avab teisele granaadiheitjale võimaluse maha võtta või vigastada kolonni tagumist soomukit ja vene vägede taktika nägi sellisel juhul ette soomukite hajutamist, aga seda ei soosi maantee kõrval kulgevad sügavad eurokraavid. Sellevõrra jääb mul või lahingpaarilisel aega Kusti laadimiseks ja lähemale ronivale teras-ja alumiiniummonstrumile tule andmiseks. Kui mõni soomukitest peaks ikkagi üle kraavi ronima, siis lagedal põllul olid need isegi meie vananenud tankitõrjerelvade jaoks kerge saak. Jalastunud dessantnikuid kavatsesime kostitada tinaubadega vanast heast MG42 kuulipritsist, lisaks oli ühele minust veel vanemale kohalikule jahimehest kaitseliitlasele antud snaiprirelv RL20, millega noppida üksikuid hulkujaid. Jahimees tegigi endale laskekoridori meie kaitseliinist sadakond meetrit eemal kõrguvasse kuusemassiivi, ragistas seal oksi murda ning madistas sobivale kõrgusele pesa ehitada. Nii sai ta parema ülevaate ka muhkudes-lohkudes ja kivide taha varjuvatest venelastest. Olenevalt masinaist väljaronivate parasiitide kogusest ning kamba tihedusest jäi võimalus neid kostitada ka kildgranaatidega.

Öö oli pime, pilved käisid madalalt, tähti ega kuud polnud ühegi pilveräbala vahelt näha. Näksisin energiabatooni ja tõmbasin veekotist paar lonksu. Kuivpajukit polnud meile antud, lubati, et hommikul saab sooja toitu. Hommik oli veel kaugel.

Pihkva 76.dessantründediviisi esimesed jõud kahe pataljoni taktikalise grupi näol sõitsid Luhamaa piiripunktist läbi kaks päeva tagasi. Veidi väiksem kontingent paarikümne soomusmasinaga toel sisenes Koidula kaudu. Meie piirivalve sai käsu varjuda ja lahingkontakti mitte astuda. Vastavalt luure andmetele ning kasutades liitlastelt saadud infot, olid meie teise brigaadi põhijõud katnud peamised liikumisteed Tartu peale ning mineerinud sildu Piusa ja Obinitsa kandis. Samas ilmselt teadsid sellest tegevusest ka vastased, kes peale mõnekümnekilomeetrist tehnika kiirmarssi peatusid esimese suurema silla ees ning hargnesid piki jõge, kindlustades kaitsepositsioone, üritamatagi sillapead luua. Kaudtuld ei andnud kumbki pool, jäi mulje, et täiemahulist hõivamissõda pole vanelasel plaanis. Lühikesel briifingul aktiivteenistusse kutsutud ohvitseridele, mille korraldas Tartu KL ülem, saime teada, et teemaks tundub olevat NATO artikli nr. 5 proovilepanek venelaste poolt, aga võimalik ka, et tükikese Setumaa liitmisest Venemaaga. Kõik see tundus ääretult jabur, seda enam, et sissetungi algusest oli hukkunud vaid kümmekond Eesti kaitsjat, neist pooled kohalikud külamehed-kaitseliitlased, kelleni polnud jõudnud kaitsejõudude korraldus lahingkontakti mitte astuda. Venelaste kaotuste kohta olid andmed esialgu puudulikud. Seda, et venelased lihtsalt katsetavad, näitas minu arvates just see, et peale esimese päeva nii-öelda paraadvormis sissemarssi jäädi põõsasse piknikku pidama. Kompüli sõnul olla teine brigaad hargnenud kaitseliinile mõnekümne kilomeetri kaugusel piirist, esimene brigaad kattis Peipsist põhja poole jäävat piiri ja lennuväljad valmistusid kopteridessanti piduliku ilustulestikuga vastu võtma. Paar korda olin kõrgel taevas näinud ja kuulnud hävitajate paari, aga kelle tiivad need olid, ei tea. Õhutõrjevõimekust Kaitseliidu kompaniil polnud. Meie rühmal oli käsk venelasi edasi mitte lubada, aga samas taganemist mitte takistada. Ilmselt oli staabitegelastel rohkem infot ja küllap loodeti koos liitlastega, et Venemaa lihtsalt katsetab NATO riigi kaitsevõimet ja kaob peale lahingluuret taas piiri taha.

Tukk hakkas peale tulema, närvipinge andis tunda, rääkimata vanusest. Rebisin veel ühe energiabatooni lahti. Mudisin veekotti, tundus pooleldi täis olevat. Siis tuli meelde – pagan, olin täiesti unustanud julgestuse! Vaevalt jõudsin mõtte lõpuni mõelda, kui kehast käis üle mingi värin. Nihutasin enda natuke ja kui värin ei lakanud, sain aru, et maapind värises ja siis oli ka kuulda diiselmootorite bassihäälset müdinat. Kaugel nad on? Kilomeeter, kaks?

Rohkem tundsin kui nägin kamraadide laskepesades liikumist, veeretasin end Kusti kõrvale, laadisin kumulatiivmürsuga ning upitasin relva õlale. Optilisest okulaarist nägi tänu valguskildudele ka pimedas üsna kenasti võpsikust väljuvat külatee kurvi, mis juba helendas soomukite käigutuledes. Sõitsid nagu paraadile, kuradid. Kohendasin silmile vajuvat kiivrit, käsi higistas ümber pideme.

Kobasin rinnal rippuvat raadiosaatjat.

“Luuraja, kompül. Tulevad,” kähistasin erutusest katkeva häälega.

“Selge. Luuraja, tuli vaba!” kuulsin kompaniiülema rahulikku häält.

Esimene soomuk jõudis võsa vahelt välja, liikudes 40...50 kilomeetrise tunnikiirusega. Tema järel teine, siis kolmas….

“Pagan, neid on üle kümne,” jõudsin mõelda. BMD 30-millimeetrise automaatkahuri valangutümin niitis puudelatvu minust sadakond meetrit vasakul. Kuidas nad teavad? Siis meenus droonide surin enne hämarust.

“Kas meie snaiper jäi terveks?” pöörasin korraks pead metsamassiivi poole. Silmanurgast nägin endast paremal sähvatust ja üks soomustransportööridest kangestus. Mõne hetke pärast detoneeris laskemoon ning väike torn koos kahuritega irdus kere küljest. Plahvatus valgustas kogu lahingutandrit ning seda ilustasid veel kaks sähvatust teiselt rühmalt.

“Missa vahid, lase!” karjus minu rühma seersant kuulipritsi harki kindlamaks sättides ning vajutas päästikule. Soomukitelt pudenes kamuflaažis kogusid. Pigistasin kindlamalt granaadiheitja käepidet ning kõverdasin päästikusõrme.

Kumulatiivgranaat HEAT 551 lendas justkui aegluubis esimese soomuki poole.

“Pea alla!” karjus taas seersant. Olin oma hävitustööd jäänud vahtima nagu laps loomaaias elevanti. Tõmbusin mättavalli taha kerra just õigel hetkel, kui jalastunud parasiitide kamba esimesed automaadituld andvad liikmed olid jõudnud meie laskepesadest sajakonna meetri kaugusele. Kuulsin MG tempokat tärinat, mõlemad rühmad andsid risttuld. Kobasin rinnal raadiosaatjat:

“Kolm maas, viis-kuus jäid kraavi, kaks võtsid lahingu vastu!”

Saatja ragises, vastust ei tulnud.

Tagapool popsus leegisummutiga snaipripüss ja väljalt kostus venelaste kisa.Veeretasin end laskepesast kaks pööret kõrvale, andsin automaadist paar lühikest valangut ja roomasin tagasi. Nüüd olid maanteele ukerdama jäänud purukslaskmata soomukid meie positsiooni relvade suudmeleekide põhjal kindlaks teinud ja ühel torni automaatkahurid ühele poole, teisel teisele poole suunatud, andsid nood surmavat tuld. Kolmas terveksjäänud BMD püüdis kahte romu teelt kraavi trügida.

“Selle vastu mättavallist ei piisa,” jõudsin mõelda, kui esmalt meeter vasakul ja siis meeter paremal plahvatasid kolmekümnemillimeetrised.

“Mööda!” rõõmustasin ja samal hetkel tundsin, et ülalpool põlve on püksid märjad. Esmalt arvasin, et tegin hirmust püksi, sest mingit valu ma ei tundnud. Siis tuli pulseeriva lainena valu ja reit kobades sain hirmujäigastusega aru, valuga koos pulseerib minust välja arteriaalne veri.

“Meedik,” kraaksatasin raadiosse. See ragises endiselt, oli ka vist pihta saanud. Keerasin end selili, adrenaliin andis jõudu. Žgutt oli rakmete taskus kenasti olemas, midagi pudenes koos siugja kummiga veel välja. Üritasin lintjat žgutti ümber reie pingutada, aga verejooks ei vähenenud. Higistasin, hakkas külm. Teadsin, et see pole hea märk. Leidsin käega kobades mudast paar haavalappi, surusin need reiele.

“Meedik,” hõikasin nõrkeva häälega üle lahingumöllu.

“Pea vastu, vankad taganevad!” kuulsin paremalt jaokomandöri häält. Proovisin reiehaaval survet hoida, haavalapp oli juba täitsa vettinud. Külm oli endiselt, värisesin üle kere. Kuulsin tasapisi vaibuvat roomikute lõginat, terveksjäänud BMD-d taganesid, ukerdades mööda purustatud ja kraavi kinnijäänud soomukitest. Väljal meie kaevikute ees karjusid haavatud appi, õhk oli paks venekeelsetest roppustest.

Hakkasin uniseks muutuma, üle keha valgus soojus, taevas muutus nagu heledamaks ja täiskuu varjust hõljus minu poole tume kuju.

“Surmaingel,” arvasin ükskõikselt. Olgu siis niimoodi, surengi kodumaa eest.

“Ai tsihh, ai tsahh, ai velled,” pobisesin, kui teadvus täielikult hägustus ja viimase teadvusekillukesega sain aru, et mul kistakse pükse jalast.

“Sada,” jõudsin mõelda enne teadvuse kustumist.

Pildil vapper kaitseliitlane tankirusikaga. Pilt wikist.

Kogemusnõustaja

   

 Kui mu igati kõbus 83-aastane tädi ühel heal päeval korduvatele kõnedele ei vastanud, kihutasin ma tädipoja ema olekut kontrollima. Olek oli pahur, sest tädi ei salli ootamatuid külalisi. Lihtsalt telefon oli maha kukkunud ja enam vunki sisse ei võtnud. Kuigi tädipoeg kehutas ema mõned aastad tagasi talle kingitud ja seni kasutuseta riiulil lesinud moblat aktiveerima, ei võtnud tädi teda kuulda ja sõitis tasuta ühistranspordiga järgmisel päeval Lasnamäelt Kristiinesse talle meeldima hakanud (seal on lahked noored poisid) sideteenust osutavasse firmasse ning sai mingil salapärasel viisil tasuta nupufoni omanikuks.

Järgmisel päeval oli häda majas - algul tädi telefon ei vastanud, aga paari tunni pärast hakkas vanainime see-eest ise mitu korda tunnis helistama. Sain kohe aru, et lihtsalt ma ei pääse ja pean kogemusnõustajaks hakkama. Noore Skandinaavlase redelipulgale ma muidugi ei roni ja kireda ka ei kavatse, aga lähisugulase aitamiseks nõutasin telefoni margi ning mudeli ja kukkusin punkt-punktilt juhendama. Ise ka imestasin, kui keeruliseks on ühes juhendis suht lihtsa nuputelefoni kasutamine aetud. Mina - nagu iga teinegi meeskodanik - tavaliselt ühegi tehnilise instrumendi kasutusjuhendit ei loe, üritan tunnetuslikult hakkama saada:) 

Igatahes tädi saime käima ja telefoni ka!

Pildil üks teine tädi Guardianist oma uue nuputelefoniga.  

Tartu rahu

 Linnas tiirutades märkasin vaid üksikuid lippe ja needki ei jäänud kaamerasse.

 Nõmme poeg seevastu oli Arturi meeleheaks sini-must-valge üles upitanud:) 

Lõke öös

   

 Laupäeval kutsus Peeter metsasünnipäevale. Kõik oli nagu ikka - palju tundmatuid inimesi, lõkkeving, hõõgvel söed ja üks sõbralik labrador.

    Lisaks materiaalsele ja maitsvale sai sünnipäevalaps minu loomevaramust sooja südamega kirjutet õnnitluse:

   Õnne-tervist

   Palju lilli

   Porgandit

   Ja pikka tilli

  Ega vist järgmisel aastal kutset oodata  tasu...

Rebane roolis

 

Täna ma midagi roppu ei kirjuta!

Viisin kahel küünarkargul koperdava vanema tütre füsiosse, seal kästi üks kark minema visata. Tagasi kodu poole veeredes arvas tütar, et püüaks õige oktoobri lõpust seisma jäänud autot reanimeerida. Uurisin, kas keegi kõvade külmadega ikka käivitamisproove on teinud. Selgus, et paraku mitte. No ajasin kaablid külge ja andsin täkku, aga ei midagi. Ühiselt arutades jõudsime järeldusele, et läheb ära romulasse, sest vanust ka omajagu ja terve eelmise aasta kimas tütar ringi ilma tehnoülevaatuseta, sest kesse roosteaukudega autot ülevaatusel läbi laseb. Nüüd ärgitas väimees (kes käib küünarkargutajat tema käikudel turvamas), et räägi ikka ära, mis tegelikult toimus. Tegelikult toimus see, et kamp tüdrukuid käis hällõuviini pidamas, kes ühtmoodi, kes teistmoodi imelik - tütar roolis oli rebasekostüümis ja kas siis see või mis tublide liiklusmiilitsate tähelepanu äratas, aga kinni nad vilkurite vihinal peeti ja rebasele trahvi tehti. Nädala pärast järgnes juba kipsikukerpall välismaal ning rauad jalas. Nii see auto seisma jäi.

Avapildil selgitab liikluspolitseinik (Daily Express) tütrele ülevaatuseta auto liikluses osalemise ohtusid ja lõpupildil tütre jala sisemine ilu. Võiks peaaegu arvata, et jäi rebaseraudadesse. 

Me täname

    

 Üldiselt alustan ma hinnapakkumiskirju viisakalt, aga eilne kiri venekeelsele asutusele algas pisut vildakalt:

"Täname hui tundmast meie teenuse vastu!"

Miskipärast vastust veel ei ole....

Edaspidi loen kirjapandu kolm! korda üle:)

Kaks uudissõna

 Kuna hiliskeskiga on möödumas, siis leiutasin endale (ja eakohastele kaasteelistele) uue statuudi - 

varavana.

Kodanikele, kes varavanana jaksavad memmsõpra pidada samuti asjakohane uudissõna - taatsõber.

Palun juurutada nii kõnes kui kirjas!

Pildil kaks varavana, võrgu taga hiilib orjatar Isaura.

Auto hooldusest

 Kuna kiuslik isa müüs tütre auto maha, siis pold pääsu - tuli anda enamasti prahiveoks kasutatav vana  Subsik lapsele sõita. Eile tütar helistab ja uurib, kas ja millal autol õlitaset mõõta, sest midagi oli isa jutust ikka meelde ka jäänud. 

"Kas Subsikul tuleb õlitaset mõõta mootorist?" uurib neiu. Minu suurele küsimärgile vastab noor autojuht teadjalt, et Getzil oli õli mõõtevarras igatahes pagaasnikus. Ma olin mitu sekundit täiesti vait, naerma ei hakanud ja uurisin ettevaatlikult, et kuhu sa selle varda siis mõõtmiseks torkasid. Selget vastust ma ei saanud. Jääb vaid loota, et prantsuse nimega kodanik, kes tütre vana auto endale sai, õilvarda ikka õigesse auku torkab.

Subsiku asjus soovitasin korralikult uurida auto kasutamise käsiraamatut ja küimuste tekkimise korral kasutada isale helistamise võimalust:)

Pildil müüdud auto.  Õlivarras on pagaasnikus.

POTS

 

    Te ikka teate, et POTS on tagurpidi STOP? Ma liiklusmärki jõllitades avastasin. Aga mure oli hoopis rummikokteili manustamisega, sest esmalt üritasin seda hokikepi moodi asja imeda ja  kui midagi suhu ei saanud, siis sain aru, et sellega tuli koksi segada:D Lonksutasin siis niisama:)

   Sõbrad - ärge kunagi imege hokikeppi või midagi sarnast!