Mis lauskmaa?

   

   Põhja-Eesti kõrgeimad tipud - Suur-ja Väike Lumemägi:)  Kahe parkimiskoha jagu lund.

Sõidab koju

 

    Torumees sõidab Hiiumaa objektilt kodu poole - #eestimaatalv #reedeõhtukskoju

Sportlik Naughty November

   

Mis nii viga sporti teha, kui siuksed fännid on!:)

Sõbra seinalt feissarist. 

Rohepesu käsiraamat

  

 Lugesin ühe soojaga läbi, tabelite ja graafikute uurimine jäägu hilisemaks. Kui autoril on kasvõi kümnendiku jagu õigus toodud faktides, siis meie lastelastelastel enam seda maailma pole. Ehk saabub lõpp varemgi. Ja mida selle vältimiseks tehakse - ässitatakse kilekoti asemel kasutama korduvkasutatavaid riidest või paberkotte, mis autori sõnul on 43 korda keskkonnale kahjulikum! Täiesti uue vaate saab raamatus toodut uskudes  pandeemia-kampaania...Mina oma pensionäri-kintsu küll kellelegi järada ei anna!!!

Lugege kõik!

Pappi, palju pappi

      

Tütar sai veerandsajandiseks:) Mõtlesin midagi suurejoonelist kinkida, aga selgus, et lapsel pappi küll! Siis käisime tüdrukute õhtuks torti ja kringlit hankimas. Tort oli mausoleumi suurune ja kaalus ka umbes sama palju. Ega kringelgi väiksem polnud. 

     Tütre üürika kõrval seisis paar Bolti rendikat. 

"Oot, pea siin kinni," kamandas tütar.  Manipuleeris paar sekundit telefoniga ja ronis siis koos tort-mausoleumiga autost välja, avas üüriauto pagasniku ning manööverdas tordi sinna. Minu küsivaid silmi nähes kommenteeris: "Mu külmkappi poleks mahtunud."

Muidugi - kui pappi on sedavõrd palju ja veel rohkem, siis võib rendiauto külmkapiks osta küll:) 

Pildil palju pappi  ning tütar külmkapiga. Tort on ülemisel riiulil.

Masterchef

   

  "Tiiu" toidab väga hästi, valik on suur. Sellel praamitädil:) Laeva jõudes murdsin esimeste hulgas leti taha ning suurest toiduvalikust segadusse sattunult ladusin taldrikule sealihaviilaka, lusikatäie hapukapsaid ning muidugi kartulid. Siis märkasin uduse pilguga nagu miskit huvitavat kastet - siuke pruun ja nagu oad ujusid sees. Krabasin kulbitäie ning kallasin sealiha selle ollusega üle.  Igatahes juurutasin tänu prillide puudumisele uhiuue ja ekstriimmaitsva toote - sealiha hapukapsaste ja seljankaga! 

Kassatädi ei teinud teist nägugi - küllap ta on igast hulle Hiiumaalt naasmas näinud:)

Dušioaas keset plaadikõrbe

 

Isadepäeva õhtusöök

   

  Pikim poeg visiteeris oma vana isa. Võttis kaasa oma riisikeedupoti, riisi ka. 

Kala ja manused olid minu poolt. Arvutit apgreidis ka, ikkagi itimees:)

Naughty November - isadepäeva eri

  

   Abikaasa lisas köögi koristamise käigus riiulile kohutava vihjena kujunduselemendi. Just isadepäevaks! 

      Rõõmsat (naughty) isadepäeva!:)

Lutikad-mutukad

    

Tulin raske poekotiga ning tavaari toetamiseks nihutasin jalaga köögitaburetti. Laua alt sibas minu nägemist mööda välja mingi mutukas. 

"Lutikas!" arvasin kaasaegselt. Aga tundus verejanulisest tegelasest märksa suurem. Igaks juhuks astusin tundmatule putukale peale. Kuna toit tahtis külmkappi laadimist, unustasin mõrtsukatöö ära ja kui meelde tuli kummardusin uurima. Hilis-hiliskeskeale kohaselt on silmanägemine viletsavõitu, sestap tegin moblaga pilti, et pärast suurendan ja uurin. Laiba jätsin asitõendina vedelema. Muidugi läks jälle meelest ära ja kui õhtul asusin einet valmistama, meenus jube elamus ning suurendasin telefoniekraani maksimumini.

Hernes oli, krt.!

Õpetus minevikust

 

     Feissari grupis "Nostalgiline ENSV - mälestusi sõnas ja pildis" ilmutas üks grupi liige ülaltoodud tõlke.  Mina selles õpetuses toodud tarkuseteri eirasin - näiteks püüdsin õhtusöögilauas abikaasaga päevategevusi lapata, ajalehte söögilauas istudes ei lugenud, peale seksuaalaktiviteeti magama ei keeranud. Isegi vannitoas üritasin ühiselt asjatada:) Küllap tegin kõike tolle aja kaanonite põhjal valesti ja sestap esimene abielu oma loomuliku lõpu - lahutuseni - jõudiski! 

Talverehvid

   

  Rehvitöökoda on mugavalt Veskist üle tee ja vastupidi ka:) Pole kunagi nii vara vist rehve vahetanud, aga tuleval nädalal on pikem maanteesõit ja novembris läheme üldse Hiiumaale tööle, seega pole õiget ega valet aega, on ohutus:)

Mis hunnik?

 Kolmkümmend aastat tagasi ehitatud maja sai ilusüsti:) Poeg istus kodukontoris ja osales koosolekutel, mina valvasin vana koera, kes oli ärevil ümber maja jooksvatest meestest. Õhtuks sai tehtud:)

Mis laga on pildil?

Ei ole halba toitu

 ....on vähe ketšupit. Nii arvab mu hea sõber, vana võitluskaaslane. Mina päris nii ei arva, aga noorima poja energiajoogi-ning naiseleminekulegaalseks saamise puhul lisasin pitsale maitseks küll. 

   Eelnevalt käisime pojaga esimest õppesõitu tegemas. No küll tal ka välja tulema hakkab - näe õde sõidab juba nagu vana mees:D

Malta

 

Tasapisi nokitsen-nikitsen:)

Sel aastal lükkasin tavapärase suvepuhkuse septembrisse – otsustasime vana sõbra Artoga teha sügisese päikesereisi Vahemeres asuvale Malta saarele. Arto oli möödunud aastal lahutanud, mingid silmarõõmud tal olid, aga ei kedagi sellist, keda reisile kaasa võtta. Mina olin ametlikult leskmehe staatuses ja oi kuidas see mulle ei meeldinud. Ilmselgelt tahtsin atmosfääri vahetust ja miks mitte mõelda ka reisiseikluste peale. Igatahes kondoomipakk läks kohvri sisetaskusse. Tööl andsin asjaajamised üle Peetrile, kuulasin kannatlikult emalike kontorinaiste hoiatusi (ära päiksekreemi unusta, hoia veepudel ligi, vasakpoolne liiklus on jalakäijale ohtlik) ja sõitsin koju kohvrit pakkima. Kedagi transpordimurega kiusama ei hakanud, tellisin öisele lennule sõiduks takso.

Otselend sujus kenasti. Enne varahommikust maandumist serveeriti kerge eine ja septembripäikese esimeste soojade kiirte saatel liuglesime lainete kohal Vahemere kaldal asuvale lennurajale. Sümpaatses väikeses lennujaamas sujusid piiri-ja pakiprotseduurid valudeta ning peatselt istusime tšarterbussis, mis reipalt müdistas valel pool teed mäest üles meie neljatärnihotelli poole sõita. Eks unetu öö andis pisut tunda ja nii meil kaaslasega pea ikka tonks ja tonks rinnale kukkus. Ühel ärkveloleku hetkel kuulsin paratamatult meie ees istuvate ehk juba keskea piirigi ületanud naiste dialoogi – prouad arutasid, et tahaks mägedes liiklemiseks džiibi rentida, aga hästi ei julge sõita ja eks need lõunamaa mehed tõmbavad valgetel inimestel naha üle kõrvade ja ei tea, kas auto on ikka tehniliselt korras ja…

Ma ei saa öelda, et kohe oleksin sugupooltevahelisele variandile mõelnud, eelkõige ärkasin ikkagi mehena, kes aitab ja kaitseb abituid naisterahvaid. Müksasin ka Argo ärkvele ja soliidselt köhatades teatasin:

“Vabandust, kuulasin salaja pealt - me võime autovalikul aidata. Plaanime ise ka autoga saarel ringi vaadata.”

Brünett tahtis nagu midagi vastu kobiseda, aga priske punapea müksas teda ning kudrutas:

“On veel džentelmene eestlastegi seas!”

Hotell polnud midagi erilist – tavaline neljatärnikas kööginurgaga apartementidega. Tuba oli avar, aiavaatega ja suure rõduga. Loputasime reisihigi ja suurema väsimuse maha, panime heledamad püksid jalga ning kopsisime reisikaaslannade ukse taga. Nende tuba oli samal korrusel, ainult vastassuunas – aknad avanesid Buggiba ühele peatänavale. Naised jätsid meid koridori ootama, mida me muidugi teha ei kärsinud ja kobisime alla fuajeesse, leidmaks soovitusi nii autorendiks kui ka kohalike vaatamisväärsustega tutvumiseks. Meie bussitäis rahvast oli suuremalt jaolt majutatud, leti ees seisis veel vaid kaks paarikest, ilmselt omavahel tuttavad. Sättisime end nende järele, aga kohe vupsas tagaruumist välja tumedapäine neiuke, kes heas inglise keeles uuris, kas saab meid aidata. Mõne hetkega oli letipealne brošüüre täis laotud, tütarlapse käed käisid nagu kasiino diileril. Ilmselgelt oli autorentijatel hotellitöötajatega oma diil, sest pikalt valimata suruti mulle pihku neljaleheküljeline flaier, milles kõige kallimale maasturile oli juba punane ring ümber tõmmatud. Tänasime viisakalt ja taganesime saagiga lobbybaari. Sealt meie autohuvilised kaaslannad meid tabasidki. Kui nad ka olid pisut pahased, et me toa ukse taga ei passinud, siis välja nad seda ei näidanud. Tegime kerged kokteilid (olin välja uurinud, et Maltal kehtib juhile Suurbritanniaga sama alkoholi piirmäär – vabalt võib manustada pindise õlle või selle ekvivalendi mõne teise alkohoolse joogi näol). Lähim autorent asus paari kvartali kaugusel. Arvasime end nii jõukaks küll, et mõne naela pärast kusagilt äärelinnast odavamat pakkumist mitte otsida. Arto jalutas brünetiga ees, mina punapeaga löntsisime sabas. Kui hakkasime vales kohas teed ületama, vaatasime ka valele poole. No kogu liiklus käis ju meie jaoks valet pidi! Napilt sain enne punakollase bussi ette astumist pidama ja kaaslannat pidin takistama lausa kleidisabast haaramisega – too oli juba poolel teel bussirataste alla. Juhtus veel nii hästi, et intensiivse tõmbega läks punapea poolpöördesse ja koperdas oma lopsakate rindadega mu kaenlasse.

“Kolmanda astme lähikontakt,” pobisesin ta juustesse.

“Jää hakkas liikuma, härrased vannutatud mehed,” oli teine mõte.

Liikuma hakkas tegelikult hoopis üks kehaosa. Punapea muigas, küll ta juba teadis. Mina veel ei teadnud.

Võtsime peale lühikest arupidamist “Suzuki” - presentkatusega lahtise maasturikese. Kuidagi kujunes nii, et rooli ronis Arto, tema kõrvale brünett ja me lopsaka punapeaga kobisime tagaistmele. Nüüd oli aeg tutvuda – me olime igati vabad mehed, varjata polnud midagi, rääkisime kõik ausalt ära. Brünett vaatas korra üle õla kaaslannale otsa, leidis sealt mingi kinnituse ning tutvustasid end kui Anna ja Anne. Passi me ei küsinud, ju siis nii oligi. Pärnu tüdrukud, töötasid mõlemad kohalikus haiglas, üks oli vist vastuvõtu- ja teine opiõde. Väga tööst me rääkida ei tahtnud, olime ikkagi puhkusel. Kuna reisiväsimus oli veel keres, siis sel päeval me peale kerge supluse mustja liivaga kaetud lahesopis ette ei võtnud. Selili Vahemere soolakas vees ulpides ujus mulle märgilise tähendusena külje alla kasutatud kondoom. Vastikusest puristades kiirustasin veest välja, kuivatasin end polosärgiga, sest kes siis autot rentima minnes rannalinasid kaasas tassib ning veeresime õnnelike kuid väsinutena hotelli puhkama.

Ärkasin mingi kimeda heli peale. Kell näitas varast õhtutundi. Ringutasin, pöörasin end kõrvalvoodit vaatama, see oli tühi, linad kortsus ja tekk hooletult põrandale pudenendu. No muidugi – mist tekk, isegi huugav konditsioneer ei suutnud tuba jahedana hoida. Ajasin end just jalgeile, kui kostus sama kime heli, mis ennist. Kiikasin aknast välja ja just õigel hetkel, et näha nurga taha kaduvat motikat, mille tagaistmel lehvis kuidagi tuttav kleit.

Ümber hotelli naiste rõõmuks tiirutav Arto oli parkinud oma renditsikli kohe peaukse kõrvale. Samas seisid nii Anne kui Anna – just tema kleiti olingi näinud nurga taha kadumas.

“Maltal pole kiivrit vaja,” teatas Arto tähtsalt.

“Muidugi,” arvasin. “Ajusid pole ka vaja.”

Naised kihistasid naerda. Natuke mõelnud, muigas ka vana sõber. Nüüd oli meil lisaks kahele naisele ja maasturipojukesele ka Bandiidi nimeline tsikkel. Anne, see brünett, käis toas teksaseid jalga vahetamas ning Vahemere õhtusumedusse nad kadusid. Kui mulle ka tundus, et punapea Anna väikese kadedusega neile järele vaatas, siis minu poole pöördudes oli ta hakkamist täis:

“Mida siis meie teeme?”

Pärast ei uskunud ma ka ise, mida me kõike tegime, sest ühte õhtusse sai neid tegemisi natuke palju. Esmalt kokteilid hotelli katusebaaris. Kuna need tundusid lahjad, siis võtsime ühe kohaliku prosecco lisaks. Et kõhus vahemereliselt loksus, käisme restoranis mereande manustamas. Nüüd tundus, et on just paras aeg minna kallale reisile kaasavõetud Torrese konjakilaadsele tootele. Sorisin parasjagu kohvris hoolikalt pesu vahele pakitud alkoholipudelit otsida, kui telefoni saabus sõnum Artolt: “Hoia tuba vaba!”

Näitasin sõnumit kaaslannale, me mõlemad olime juba üsna kenas vines. Anna kehitas õlgu: “See on ju Anne!”

Mida iganes see tähendas, oli puhkus meeldivalt alanud. Jätsin lauakesele sirgelduse, et oleme tüdrukute toas ja seal me Annaga olimegi kuni hommikusöögini.

“Konjak oli vist pisut liiast,” arvas punapea hommikul ihupaljalt voodiveerel istudes. Minu arvates oli liiast naisterahva kolmekordne iha ligi viiekümnese onku järele, aga ütlema ma seda ei hakanud. Taas tuli meelde tabav ütlus aastakümnete tagant – narri naist ühe korra narrib too sind üheksa korda vastu. Aga meil oli ju veel kuus päeva puhkust ees!

Päevad olid üsna ühtemoodi, et mitte öelda üksluised. Paar esimest päeva olimegi nagu paarisrahvas omaette tubades, siis tikkus Anna miskipärast Annega kokku kolima ja nii jäigi. Armurõõmude nautimiseks saime tube ikkagi jagatud. Kui ma ka mõtlesin naistevahetusele ja seda ka Annale mõista andsin, siis too priskete reite ja kenade kurvidega proua arvas Arto enda jaoks liiga paksuks! Minu sada kilo polnud muidugi kõneväärt.

Malta oli nii pisike saar, et kolmandaks päevaks olime nii suuremad kui väiksemad teed kõik läbi kimanud – otsustasime järgmise päeva veeta Gozo saarekesel. Jätsime auto sadamasse, läbisime meie kunagiste “tankiveopraamide” sarnase laevukesega mõnekilomeetrise väinakese ning rentisime kahekümne kohaliku raha eest kogu päevaks vana Mersu-takso. See oli hea mõte, sest taksist viis meid kohtadesse, mida ise poleks osanud otsidagi. Näiteks maa-alust jõekest vaatama, musta liivaga kaetud üksikule rannale, kuhu ta meid diskreetselt pooleks tunniks omapäi jättis või “odavasse” kullapoodi, kus tõesti kõik üllatavalt odav oli.

Reisi eelviimasel päeval otsustasime naiste ettepanekul õhtud eraldi veeta – nemad tahtsid mingisse kohalikku kõrtsi minna, kus pidi nägema meeste strippi, “full monty” või midagi. Me läksime Valletta ööeluga tutvuma, midagi konkreestet plaanis polnud. Jalutasime iidsete kivimüüride vahel, nautisime vaikset õhtusuminat tänavakohvikutes ja -baarides, rinnutasime balustraadidel öist linna vaadata. Kuidagi sattusime kitsale tänavakesele, kus kõik tundus punane – kardinad akende ees, tänavale tõstetud toolid, ustel vahtivate kohalike daamikeste seelikud ja ka kingad. Kes liigutas laisalt lehvikut, kes kimus suitsu. Asi tundus kahtlane. Eriti kahtlaseks läks tunne siis, kui mind selja tagant pepsist näpistati ja vööni lokkidega brünett laisalt huuli liigutades pomises:

“Hello, handsome!”

Teadsin kohe, et seda tahan ma proovida, olgu see mis siis on. Oli viis minutit seljamassaaži ja kolm minutit kondoomiga suuseksi. Kui mulle meenus Buggiba rannas külje alla ujunud ollusega täidetud kontrasepetiiv, läks mul pauk lahti ja naer tuli peale.

“No laughing matter!” pahandas teenindaja. Teenus maksis samuti kakskümmend raha. Korraks mõtlesin tunnihinna peale sellise minutimaksumusega teenuse juures, aga las see olla. Kui ikka veel itsitades tänavale astusin, seisis Arto truu paladiinina endiselt punaste kardinatega akna kõrval. Ta ei küsinud midagi.

Sel õhtul me kahte A-d ei külastanud ja ka nemad meie tuppa ei tikkunud – küllap oligi “full monty.”

Viimasel õhtul tegime kerge tubase konjakiringi. Anna küsis, kas ma talle ikka helistan. Vastasin, et tahaksin küll, aga naine vist ei lubaks.

Tagasilend möödus vahejuhtumiteta.

Pildil Gozo praam, mina paremal pardal:)

Hoolitsege oma lastelaste eest!

   

  Vanaisa matustel pöördub onu Kolja väikese Vova poole:

"Sa olla viimane, kes vanaisa elusalt nägi - mis ta viimased sõnad olid?"

Vovotška vastab pisaraid pühkides:

"Ära kõiguta redelit, poisiraisk!"

TikToki varasalvest:)

Pildil valmistuvad lapselapsed järgmisteks väljakutseteks. Pilt ajapaik.ee

Agressiivsed naised

  

  Jalutan täna Valdeku poes lõunaampsu otsida. Ees veereb kaubakäruga lönt-lönt sammul suurt kasvu tugevamapoolne blondiin. Äkki pöörab too nii järsult, et müksab käruga ühte vanemat prouat. No juhtub, eksole! Oleksin küll oodanud vabandamist, aga ehk noorproua ei märganudki. Vanem proua tõmbus kohkunult tagasi ning järgmine ohver olingi mina. Nüüdseks oli blondiin mõrvarkäru enda järel sikutada võtnud. Astusin rahulikult tema käru sabas, vaatasin salatiriiuleid, kui käru kolinal mulle kubemesse lendas. Korvist vaba käega sain otsast kinni ning lükkasin selle endast eemale.

   "Missa trügid?" kostus kohe.

"Pole vaja kodanikele otsa sõita," vastasin vaoshoitult. 

"Norid tüli, kullake?" kudrutas blondiin mesimagusalt ning ma ei liialda - ingli häälega, samal ajal uueks tankirünnakuks valmistudes. Põikasin hooguvõtvast kärust kaugemale ja eemaldusin lahingutandrilt. Salat jäigi ostmata. Fuuria jäi käruga järgmiseid ohvreid passima, ise omaette pomisedes. Sain muidugi aru, et küllap tegu vaimse probleemiga, aga jäin ikkagi poe juurde passima. Ja palun väga - tuli prouake koos oma käruga, laadis kraami väikesesse Mersusse, käis oksad harali paar korda ümber auto, kakles möödasõitva autobussiga (selle poe ees pargivad autod praktiliselt sõidutee servas, et autosse saab istuda ainult siis, kui esimeses reas sõidukeid ei liigu), jättis tühja käru ühele parkimiskohale vedelema ja tuhises minema.

Mul pole õnneks sedalaadi juhtumeid elus palju olnud. Meenus ammune lugu, kui värske tudengina, tekkel tähtsalt peas, astusin mööda Viru tänavat ning vastutulev ja samuti omaette pomisev vanamutt pobises minuni jõudes: "Mölakas!"  Vastu molu sain ka, rusikaga. Nina oli mitu päeva paistes. Siis sain kadunud abikaasa käest taburetiga pähe. Pea läks katki. No ei hakka salgama, küllap oli asja eest. Üks temperamentne slaavlanna äsas kunagi jalaga õrna kohta, ei jõudnud blokki ette. Natuke valutas, aga kaks last tegin pärast seda veel.

Neid agressiivseid naisi, kes elu jooksul on mulle kaela karanud, pikali lükanud, jalust nõrgaks löönud, küüsi ihhu ajanud, ei hakka meenutamagi - see ju elu loomulik osa:)

Aga täna jah, tõesti häiris ja eriti see, et ma ei osanud nagu adekvaatselt reageerida. Mida sellisega teha??

Illustreerival pildil kasutab  juhuslikult valitud agressiivne naine  rooste-eemaldit  (rust remover) epilaatorina.

Exegi monumentum

 

    Heltermaal praamilt maha sõites on alati kuidagi helge tunne - ikkagi esiisade maa:) Tavaline taks on esmalt üle vaadata 45 aastat tagasi kerkinud malevaobjektid - heinaküün on kasutuses, söödaveski (pildil) tundub olevat hüljatud.

    Jausas elavad hõimlased palusid vannitoa-abi, Emmastes resideeruvad sugulased katsid muidugi rikkaliku laua, näitasid (nagu igal aastal) Tärkma sadamat ning pereisa kui hobufänn, kelle hoole all on kümmekond hobust, rääkis muheda loo. Temaga võtnud ühendust üks mandrimees, kes olla ostnud Ukrainast kobeda mära - vaja paaritada hiidlase tõutäkuga. Toodi pruut kohale, aga vana hobumees vaatama, et dokumentides figureeriva 18 eluaasta asemel tundus mära märksa vanem - tema arvates suisa 28:)  Kui pruuti peigmehele tutvustati, põgenenud too talli teise otsa norutama! Pika punnimise ja mitmepäevase suksutamise peale õnnestunud isasem olevus ikka vanale märale selga sokutada, aga akt jäänudki poolikuks. Resümee sugulase poolt - Ukrainast toodud pruutide puhul tuleb esmalt ikka suhu vaadata ja dokumente ei tasu uskuda. 

Meeste saun

     

     Poisina käisin esmalt Mammaga, siis isaga Tulbi saunas. Mingil põhjusel hakkasid naised Mamma kallal näägutama, kui ta eelkooliealise minuga pesuruumi sisenes:) Eks ma olin suurt kasvu laps kah.

     Õpingute ajal sai käidud erinevates saunades nii naiste kui meestega. Saun polnud tollal peamine.

     Siis käisin oma poistega nii Silikaadi kui Kivimäe saunas, esimene meeldis rohkem.

     Eile käisime kursavendadega Kabli saunas. Kastemärjas rohus muruingleid ei teinud:)

Kõik olid kohal

 

     Kitsad on rajad, mis viivad meid naudinguteni. Seevastu lai ja sile asfalttee viib otse põrgusse, jätke mu sõnad meelde!!! 

     Reede õhtul oli Tallinn-Pärnu maantee umbes - Kabli poole venisid nii Moskvitšid kui Žigulid, rääkimata Mercedestest või Land Cruiseritest. Sõbralik kokkutulijate seltskond ummistas kohaliku külapoe, tekitas furoori Kabli Pagari kitsukeses putkas ja ehmatas hanede asemel värvatud valgeid koeri mansioni sissepääsuteel. Need püüdsid haukudes märku anda võõrväe saabumisest, aga hiljem, kui julgemad osalised külma merre alastiujumise väljakutsele siirdusid, enam häält ei teinud - olid leppinud.

   Esmalt õpetasin kohaletulnuile rohu raiumist nii kirve, sirbi kui vikatiga - miskipärast leidsid ärksamad üles ka mõned muruniidukid.

     

   Siis saatsime kolm maa-õhk tüüpi raketti Läti suunalt läheneva oletuslikult vaenuliku lendava objekti poole -  õnneks läksid need mööda, sest vaatleja tuvastas hoogu lisanud lennuki olevat reisilaineri.

   Enne sauna kasutamist tutvustasin asjaosalistele tuleteki kasutamist ning vingus ellujäämise perspektiive. Saime hakkama, keegi ei julgenud vinguda!

  Märkamatult tühjenesid prosecco-ja konjaaginipudelid, natuke söödi ka kohalikke hõrgutisi - kardulasalatit kotlettidega ja rohkelt pirukaid-saiakesi:)

   Kes hommikul kauem magas, jäi ilma nii näojoogast kui lipuheiskamisrituaalist. Järgmisel korral loodan salamisi väiksemat osavõttu, sest kesse neid masse hallata jõuab!

   

   

Vanarahva tarkusetera

 Kunagi seitsmekümnendate algul, kui mul juuksed kiirelt ja kaugele kasvama hakkasid, tavatses mu vanaema öelda kuldse tarkusetera:

"Ei mina enam aru saa, kesse poiss ja kesse tüdruk!"

Täna, temast mõne aasta noorem mina võiks täpselt sama öelda:)

Kahekümnenda sajandi malevapildil kolm inimest - mitu poissi, mitu tüdrukut?

Sest nii on kombeks

    

Eile valmis hooldekodu sanitaarruumide remondi kolmas etapp. Kõik olid rahul - kliendid saavad poevalgetesse pottidesse head-paremat saata, tellija saab mööda treppe-koridore siblivatest töömeestest lahti ja mis kõige tähtsam - mina sain arve vormistada! 

   Kola aitasid autodesse tõsta heatahtlikud ja sõbralikud - tõsi küll, pisut "aeglased" - hooldekodu elanikud. Üks neist kätles minuga, patsutas õlale, kiitis töömehi ja ütles lahkumise puhul: "Tervita peret ka!" Mõtles hetke ning lisas siis:

   "Sest nii on kombeks."

Minu juuksurid

    

 Poisina sundis isa mind kord nädalas kukalt puhastama. Mehhaanika tänava nurgamajas oli selline köögisuurune toake, kus kõrvuti kaks juuksuritooli. Ma ei mäleta, et kunagi oleks tööl olnud kaks juuksurit. Igatahes esmalt aeti mul kukal žiletiga puhtaks, siis isal. Maksis see kolm kopikat. Kui tahtsid ka meelekohti tuunida, siis läks viis. Meelekohaga oli veel see värk, et juuksuritädi küsis, et kas "otse" või "viltu" - millegipärast tahtsin ma alati "viltu". Eriti vahet küll polnud. 

   Tulid seitsmekümnendad ja pikad juuksed, poisid enam juuksuris ei käinud:) Parimatel hetkedel lehvisid juuksesalgud mul abaluudeni. Võitlusse asusid nii lapsevanemad kui kool. Muidugi vanemad institutsioonid võitsid ja juuksed pidid taanduma kraeni, pintsakukraeni. 

   Ülikoolis oli alates teisest kursusest spetspodgotovka - tulevaste reservohvitseride juuksed pidid olema sõjaväele sobivas soengus. Sellest ajast on meelde jäänud erinevad juukselakid ja mingi sodi nimega Fii-Floo:) Juuksed koguti pealaele kokku, et kõrvad väljas ja krae puhas oleks. Pealael võis pahmakas olla. Kus ja kas sel ajal juuksuris käisin, ei mäleta.

   Tööle suunati (sain esimesena valida) Tallinna Hotellikoondisse. Oi, see oli tore aeg. "Olümpia" neljandal korrusel oli linna kalleim juuksur, käisin tema juures kõik see kümmekond aastat. Soeng oli toona korralik, vuntsid muidugi ka. 

   Juuksur kolis mingil ajal Jõe tänava salongi, mina lohisesin muidugi järele. Nüüd käisime juba kolme mehega - isa ja kaks poega. Huvitav, et tol ajal ei tulnud enda lapsepõlv üldse meelde. Siis kasvas suur poiss isaga juuksuris käimisest välja ja noorem poeg teadis, et tema kooliteel on üks "kodujuuksur"

   Nüüd olen arvata paarkümmend aastat käinud Nõmmel Mai tänava salongis, teenuse hind on vist linna odavaim, juuksurid tunnevad mu pea eripärasid ja pooltunnike juuksuritoolis möödub mõnusalt nurru lüües. 

   Kalliks mu eilne soeng läks?

Paha koer

 

Bad dog, bad dog whatcha gonna do?

Whatcha gonna do when he comes for you?

Selline laulureake kummitab mu peas lugemise algusest peale - isegi magada ei saa rahulikult:)  Robert Kett´i sarja puhul on minu jaoks primaarne peainspektor koos oma kolmest tütarfuuriast koosneva pere ja omapäraste kolleegidega. Krimipool on tagaplaanil, sest nii mõneski kohas tikub uurimine laiali valguma, teisal hanguma ja kolmandaks on teksti komponeeritud mõningad ebaloogilisused. Kahtlemata hoiab autor põnevust ka peainspektori teadmata kadunud naist aeg-ajalt mehe mõtetesse tuues, et lugeja ikka ei unustaks järgnevaid teoseid lugemast:) Hea raamat, soovitan!

Postitus kopeeritud Goodreads´ist

Pildil hea koer

Surmalähedane kogemus III

     

 Aasta võis olla 1990 või 1991, kui saime vahendaja kaudu kontakti Leningradi oblasti mingis linnakeses asuva puitlaastplaate valmistava tehase direktoriga. Oli mul toona väikeettevõte, mis tegeles muu hulgas mööbli valmistamisega. Oli pehme mööbli töökoda ja suurem angaar, kus undasid nõuka-aegsed tööpingid valmistada plaatmööblit. Nõudlus oli suur, sest täispuit-mööblist ei osatud veel unistada. Selle plaatmööbli valmistamise peamine osis oli puitlaastplaat, nõuka-aegse nimetusega ДСП-plaat.

Toppisime diplomaadid - sellised kõvad kandilised kohvrikesed - kingitusi (joovastavad joogid, "Kalevi" kommikarbid ja šokolaadid) pilgeni täis ja sõit võis alata. Plaanisime kohale jõuda hommikuks, seetõttu hakkasime sõitma õhtul seitsme paiku. Kuna minu "Volga" tundus töökoja juhatajale aeglane, siis istusime tema null-üheksasse, võtsime vahetusjuhiks kaasa ühe tisleri ja panime ajama. Olime ikka veel Nõukogude Liidu kütkeis, kehtis rubla ja kuigi piiril vehkisid triibulise sauaga mingid sinised mehikesed, siis piiriületamist see ei seganud, punased passid olid meil kaasas. Sõitsime vahetustega öö läbi, kordagi peatumata. Esmakordselt nägin trassi veeres öölinnukesi patseerimas, turgu paistis olevat, sest neid lehvis ka teeäärsetes parklates kohalike veokate ümber. 

  Hommikul, linna veerele jõudes sidusime lipsud ette ja marssisime tehasesse. Direktor võttis esmalt meilt kopsaka ümbriku viie tuhande rublaga (mis oli toona mu paari kuu palk) ja kamandas siis sekretäri sakuskat tooma. Ise väänas pooleliitriselt korgi maha:) Naps kallati ikka korralikesse pitsidesse, aga sekretäri toodud rasvased pirukad sätiti ajalehepaberile:) 

    Nüüd huuga, tehas, vili nurmel vooga, sirp lõika, alasile haamer löö!

    Paari tunniga said hanke nüansid kokku lepitud, saime lahkelt direktorilt kohalikke bensiinitalonge, sest raha eest põlevat vedelikku (välja arvatud viin) ei müüdud ning vastu õhtut asusime tagasiteele. 

   Sõitsime jälle vahetustega, mina pikutasin parajasti tagaistmel tukkuda, kui poisid ärevalt hõigeldes mind äratasid.

   "Mida teeme?" 

Kergitasin end vaatama ja rinnus lõi jahedaks - paarikümne meetri kaugusel seisid tee peal paar automaatidega relvastatud meest, ühel neist toru meie poole suunatud. Tee oli kahe eravärvides autoga blokeeritud.  Üheksakümnendate algus oli ju keeruline - igast saasta ujus pinnale. Esimene mõte oli, et anna gaasi, murrame läbi. Õnneks märkasin konega mehel ümber käsivarre punast linti. See ei tähendanud iseenesest midagi, aga läbimurdekatse oleks olnud kindel surm või paremal juhul kinniminek. Käskisin poistel lähemale sõita, kerisin tagaakna alla ja üritasin läheneva erariides automaaturiga võimalikult rahulikult ja tasakaalukalt suhelda. Olid kohaliku kriminaaljälituse mehed, otsiti tapjat. Paluti avada pagasiluuk, visati põgus pilk meie passidele ning soovitati ettevaatlik olla. Enam ma magama ei jäänud:) Hommikul kuueks jõudsime Tallinna.

Pildil nõuka-aegne tehasesöökla. Enamasti sai kolmekäigulise lõuna 60....80  kopika eest.

Surmalähedane kogemus II

 

Elasin poisipõlves praeguse Mustamäe tee alguses, kohe Ekskavaatoritehase vastas. Kui toodi kohale võimas tee-ehitustehnika ja algas tänapäevase Mustamäe tee ehitus, oli poistel rõõmu palju. Kord õnnestus meil ärandada isegi teerull, aga see oli pigem naudingulähedane kogemus.

Suve lõpupoole sai enneolematult lai, tervelt nelja sõidurajaga tänav valmis ja aguli rõõmuks pandi seal muude liikurite kõrval käima ka sabaga "Ikarus" bussid.
Minul oli selline poistejalgratas nagu "Ereliukas". Sihuke tavaline, et kui väntad edasi, siis läheb edasi ja kui väntad tagasi, siis jääb seisma;) Aga naabripoiss Toivol, kes oli väga paha poiss ja kellega vanaema mul suhelda ei lubanud, oli täitsa sportjalgratas nimega "Sputnik". Vot selle "Sputniku" ma ühel kenal suvepäeval endale reite vahele saingi ja kus kukkusin mööda Mehhaanika tänavat kimama. Toivo majast mööda, õekeste Ilse ja Elsa majast mööda, kes olevat ühed litsid nagu mu tädi ütles, poe-Mareti majast mööda ja kiirus aina kasvas. Isegi käike sai vahetada! Kui uhiuue Mustamäe tee lõhnava asfaltkatteni jäi üks postivahe, otsustasin pidurdada. Lõin vänta vastupäeva, aga ei midagi......Nii ma sellesama sabaga "Ikaruse" eest üle tänava kihutasingi, ise paaniliselt tagurpidi vändates, pidama sain alles Ekskavaatoritehase seinas. Toivo polnud tulnud ju selle pealegi, et jungele käsipiduritest midagi rääkida. Samaaegselt minu pauguga käis ka üks teine pauk, nimelt sõitis minu päästmiseks pidurdanud bussile tagant sisse suur MAZ kallur ja ilusast sabaga bussist sai kole sabata buss. Haarasin hinnalise ratta kaenlasse ja julgemata enam selga istuda, jooksin kui tuulest viidud hullumaja taha Seevaldi metsa, olin ju tekitanud kohutava õnnetuse enda meelest. Metsas redutasin hämaruseni, siis peitsin ratta põõsasse ja hiilisin koju. Rattaomanikult ei saanud ma peksa ainult seepärast, et mu tädi peikal oli motikas ja aeg-ajalt sai Toivo sellega sõita, minu eestkostel muidugi. Aga paha poiss Toivo saadeti mingi sigaduse eest Sinti ja mõne aasta pärast sai ta hämaratel asjaoludel surma.
Vanaemale ja tädile ei rääkinud ma liiklusõnnetuse põhjustamisest midagi.....

Pildil kellegi teise "Erekas",  mul oli samasugune, ainult sinine.

Surmalähedane kogemus I

Kopeerin siia Joodikupoja blogis ilmunud teksti, ajendiks hiljuti Mustamäel noormehega juhtunud traagiline õnnetus. II ja III tulevad ka:)

Inimelu on kui sipelga retk - iial ei tea, mil rannalise plätu sulle peale astub või sipelgakaru kõht tühjaks läheb. Minul oli  poisipõlves  täiesti konkreetne surmalähedane kogemus  - Marja tänavale ehitatavate paneelelamute 5. korruse rõdult uljas õhulend allpool turritavate armatuurvarraste otsa. Mängisime sõda. Siis mängiti sõda niimoodi, et olid venelased ja olid sakslased. Nõukapropaganda tegi igal õhtul helesinisel ekraanil jalgupilduvalt marssivatest must-ja pruunsärklastest omamoodi kangelased eestikeelsetele poisikluttidele, sest neis filmides mängisid sakslasi peamiselt eestlased ja kelle moodi sa siis ikka tahad olla;) Pealegi olid sakslastel ilusamad mundrid, vingemad relvad ja käevangus enamasti kena blond kollaborant.  Vene ohvitser, rääkimata sõdurist, oli taas täielik töll, lontis munder, alatihti tõrkuv relv ja nende maruusjad olid kah kuidagi.....ebaapetiitsed;) Nikerdasime endale puidust ja vineerist relvad, enamasti MP40 koopiad ja tatataasime ning jooksime müdinal mööda valmiva maja treppe üles-alla.Olin 5. korruse rõdul kedagi luuramas, kui äkitselt kargas toahämarusest vastane ja ehmatas mind oma tatataaga sammu tagasi koperdama. Rõdudel oli valmis vaid alusplaat, mingeid piirdeid, isegi ajutisi, muidugi polnud. Üks samm tabas veel betooni, aga teine tagurdussamm viis mu tühjusse. Puust-vineerist kone lendas allapoole, aga mina jäin rippuma materjalide ülesvinnamiseks rõdule kinnitatud tali tugiprussi külge. Kuidas teised poisid mu sealt tagasi kindlale pinnale vinnasid, ei mäleta. Igatahes nendes valmivates majades me enam luurekat ega sõda ei mänginud.

Pildil MP40, pilt Wikist

Treeningpäev

    

Kuna kaubik oli Paunküla objektil, siis pidin jalad sealtsamusest välja võtma ja plaate linnaobjektile ette vedama ise. Tellija oli valinud ekstra minu kängunud lihaste treenimiseks tummised täismass-plaadid, mille karbike kaalus 25 kilo. Laomees vedas tõstukiga plaadid estakaadile, minu asi oli karbid autosse paigutada. Umbes-täpselt tuli kogu last 450 kilo - ehk siis koos minuga istuks autos justkui viis ja pool paksu meest:) Kui ähkides viimast karpi pagasnikusse mahutasin, tuli rõõsa näoga noormees asja kaema ja küsis seltskondlikult, et ega need plaadid ometi viiendale korrusele lähe? Olin nii härga täis, et noogutasin kinnituseks, et ikka-ikka! 

     Laomees vaatas mind imetluse ja austusega:) No tegelikult olid nooremad mehed mind majauksel ootamas ja ligi pool tonni plaate kadus autost mõne minutiga.

Pildil värske remont sanitaarruumis. On ju ilus?:)

Ei oska paremini öeldagi

    

 Poja sünnipäevalaua SEEST tuli välja tarviline raamat - kunagise tuntud narkoloogi ning iga-ala spetsialisti üllitis perekonnast, harmoonilisest elust, intiimsuhetest ning tervise hoidmisest. Iga lehekülje võiks blogisse panna, harivalt naljakas!:) Kes selle kunagi laua SISSE peitis, ei meenu.

   Aga ei pane kõiki lehekülgi,  saate vaid ühe lõigu, mis lihtsate sõnadega selgitab mu enneolematut menu vastassugupoole hulgas!

Nagu ikka küsimus - mis raamat, kes autor?

Kokaabiline

 

    Pikima poja sünnipäeval olin abiks - kokaabiks. Poeg korraldas Mehhiko stiilis laua, mina praadisin hakkliha (sh. veegan-liha, sest vanem tütar) ja katsin laua. On ju ilus?? Maitsev oli ka ning kõht ei läinud üldse lahti:) Täna matkab poeg mingi lätlasega (ehk koguni lätlannaga) Soomaal, eks tuleval nädalal kuuleb:)

Häpi Konn

 

Elmari raadio on vinge

Kuulake kindlasti kõik

Tänasest laulusaatest

Meelde jäi selline hõik

Valel on kaunid jalad

Nüüd siis minagi tean

Karvaste säärte järgi

Toekaid samme ma sean

Vanasõnagi teab et

Lühiksed valel on jalad

Kõige valemad seega

Ongi väikesed kalad

Aga võtame sebra

Eriti tagantvaates

Pisut kärpides jõhve

Ainest on missisaateks

Tegelt mis jalgadest juttu

Triibud ja ruudud ning täpid

Blondid brünetid ja kiilad

Naised teevad mind häpiks

Pildil valged triibud mustal taustal. Täppidest kunagi hiljem.

Kohutav kliimamuutus

 Ja mitte aastakümnete pärast - AK ilmateade lubab juba homme hommikuks  ühtlaselt jäist suhtumist ilmataadi poolt.

Käisin just jooksuga vett välja laskmas:)

Mina ja linnukesed

   

 Lugesin ühest FB grupist lugu "Viru" linnukestest ja meelde tuli isiklik kogemus prostitutsiooniga võitlemisest Nõukogude Liidus. Kuna oli eesrindlik noortöötaja Tallinna uusimas hotellis, siis võimaldati minul ja veel mõnel kolleegil kaheksakümnendate keskel tutvuda toonase Leningradi nö. interhotellidega. Saadeti meid Leningradi, majutusime nii "Pulkovskajas" kui "Pribaltiiskajas", mis olid tollase NLiidu uusimad ja parimad majutusasutused. Moskvas olid samaväärsed näiteks "Kosmos" ja mõningate mööndustega ka "Rossija." 

   Majutati meid Rauliga (minuga samal aastal Tipist toruinseneriks saanud kolleeg) samasse tuppa, korrus kõrgemal olid paar raamatupidamise plikat  pearaamatu asetäitja seltsimees O. range tähelepanu all. Timmisime numbritoas Rauliga jubedat "Pliska" brändit, kui too hakkas ajama, et võtaks tüdrukud kaasa ja läheks valuutabaari laiama, tal on mõned margad. Kuna brändi loksus juba mu roheliste silmade taga, siis risti ette ei löönud, panin oma velvetpintsaku selga ja velvetkingad jalga ning astusin Rauli jalajälgedesse. Ega neid markasid nüüd üleliia polnud - Raul võttis mingi kokteili, aga mulle ja kahele raamatupidajale kokku kaks pudelit "Jaffat" - pidime leppima:)  Istume, vaatame läänlaste seltskonda, arvame ära, kes mis maalt on ja mulisesime niisama omavahel eesti keeles. Siis astusid meie laua juurde kaks odavas ülikonnas suure rinnaümbermõõduga jõmmi ja sõbralikult meile noogutades kamandasid tüdrukuid: "Девочки, вам пора домой!"

   Kuna valuuta omamine oli sel ajal krimaalkuritegu, siis ei saanud me kuidagi oma identiteeti paljastada, Raul midagi soome keeles seletas, võtsime viimased lonksud lauda jäänud pudelitest ning sõitsime liftiga alla fuajeesse. Sellega jäid jõmmid rahule ning meie hiilisime oma tubadesse:)

   Lõpetuseks kuulsa tegelase arvamus asjast:

"Litsid," mõtles Stirlitz. 

"Stirlits," mõtlesid litzid.:)

Pildil nõuka-aegne postkaart interhotellist. Intertüdrukutest postkaarte ei tehtud.

Laske mind lavale #fotojaht

   

 Vastan Tegelinski ülekutsele - http://kummut-tegelinski.blogspot.com/2023/07/laske-mind-lavale.html

Kuna laps mul filmialase hariduse ja -huviga, siis olen olnud kutsutud igast taustategelasi mängima. Põhiliselt pätte - küllap on füsiognoomia sobiv!  Küll olin bordellikülaline, kes viinapudelist rüübates teise samasugusega karvupidi kokku läheb, küll suvaline kodutu supiköögi järjekorras. 

   Pildil sätib tuntud näitleja algaja hobinäitleja supiseid vuntse paika:)

Minu medal

   

  Noorem tütar käis Pariisis midagi tegemas. Naljaviluks palusin tal naastes Eiffeli torn kaasa võtta.

Tõigi ära, hea laps!:)

Miljonite lemmik

 

    Kuna tohutud lugejahulgad on pöördunud blogipidaja poole palvega korrata Gena Samsungi-murdmise episoodi, siis siin see on:

Kui torugeenius peale Helsinki Erottajanpuisto hostelis veedetud ööd tagasi oma emanda rüppe jõudis ja rumala peaga hakkas rääkima, kuidas hosteli segatoas kõrvalnaril mingi pika halatiga baaba norskas, võttis mehe hilinemisest nördinud, öösel iga kahe tunni tagant mehel helistanud ja torumehe kuuldevõime kaotanud telefoni tõttu suhtlemisnaudingust irrutatud abikaasa Gena vana Samsungi ja murdis selle konkreetselt pooleks.
Hommikul mulle helistanud torumehelt küsisin tema selget ja kõlavat, abielurõõmude ilmsest üledoosist pisut väsinud häält kuuldes, et kas ta ostis viimaks ometi endale uue telefoni - siis ta mulle oma sumoemandast lemmiku vägitüki paljastaski;)

Pildil torumehe abikaasa (all) murrab Gena Samsungi (peal)

Rahepööre

   

    Ilmatüdrukud ja -tädid lubasid täna pärastlõunaks rahepööret. Kablis tuli ennelõunal paar tilka, trassil sai korraks esiklaasi märjaks, aga rahepööre jäi  miskipärast alati järgmise kurvi taha. 

     Täpselt nagu poliitikud - ainult lubavad:)

Teine torumees

    

 Teine torumees (nüüdsest ilmselt Gena järglane), saabus puhkuselt ja kutsusin ta Veskisse, et arutada ja vajadusel muuta puhkusejärgseid tööplaane. Esmalt küsisin hea peremehena, et kuidas ka puhkus läks.

    Puhkus läks nii, et sõitsid autoga, kus istusid naine lapsega ja koer, Venemaale  sugulastele külla. Kümme kilomeetrit enne Moskvat (seega sisuliselt Moskvas) jooksis autol mootor kokku. Õhtul hilja, kiirtee alas. Muidugi kutsuti sugulaste abiga "evakuator" ja auto veeti mingisse teeäärsesse bensukasse. Mulle jäi natuke arusaamatuks töömehe jutt, et Venemaal välismaalastele SIM-kaarte ei müüda, mistõttu nad pidid asju ajama sugulaste kaudu. Aga see selleks. Ööbiti autos (mees, naine, laps ja koer) ning hommikul lapati läbi firmasid, mis veaks auto üle Piiteri Ivangorodi, sest torumees oma autot kohalike mehhaanikute kätte ei usaldanud. Viiesaja euro eest leiduski tegelane, kes vedas seltskonna piirini, aga üle piiri, st. Eesti piirini seda autot muidugi ei lubatud. Laaditi romu taas bensukas maha ning muidugi traditsiooniline ööbimine sealsamas parklas. Õnneks leidus hommikul vastutulelik narvakas, kes trossi taha haakis ja neid juba Narva poolele järjekordsesse parklasse vedas. Sealt transport Tallinna leida oli juba kukepea. Resümeerivalt läks reis sugulaste juurde maksma ligi kolm tuhat eurot, Moskva torne küll nähti, aga sugulasi mitte ja kohtumisele Veskisse ilmus torumees naise autoga:)

Pildil Saksa turistid Moskva eeslinna piiril. Tunduvad sobivad liiklusvahendid olevat.

Pilt warfarehistorynetwork.com

Telefonimäng

 

Mina meili teel perearstile:

"Autoroolis olles tundsin abaluude vahel  valu ja kattusin külma higiga."

Perearst digiloo anamneesi:

"Patsient tundis haigushoo tagajärjel minestustunnet."

Eriarst vastuvõtu ajal patsiendile:

"Nii, te kaotasite haigushoo ajal kaks korda teadvuse."

Patsient (vaikselt vandudes ja omaette pomisedes):

"Jah, esimene kord Järvevana algusest kuni Ülemiste ristmikuni ja teisel korral Suur-Sõjamäel."

Aga loomulikult on meie meditsiin jätkuvalt imeline - isegi raviskeemi ei muudetud!:) 

Pildil nõustab perearst telefonitsi  patsienti, ammutades  optimaalseid ravivõtteid populaarteaduslikest ajakirjadest.

Suhe

 Istun Veskis tassi alt 

Ma leidsin siukse kondi

Istun mitu tundi veel

Sest auto on remondis

Nüüd ma mõtlengi kas pean

Tõmbama neid piire

Ehk on aega elada

Veel 

Pole nõnna kiire

Visa hing (aga mitte Die Hard)

     

Torumees Gena oli paar nädalat tagasi taas tervisega pahuksis - sama lugu, mis eelmise aasta jaanuaris. Pikutab põrandal, püsti ei saa, kiirabi keelab naisel kutsuda. Sel korral ei pidanud siiski mina telefoni haarama, haige ise helistas mulle, et kas on mõistlik abi kutsuda või läheb ise üle.  Õnnestus mehele aru pähe panna ja mamuulja kutsus kiirabi. Ta ise ja ka mina olime kindlad, et teine infarkt. Omaette imestasin, et on ikka visa hing. Aga visamaks läheb!

   Kordan taas - meie meditsiin on maagiline! Gena vaadati kogu torso ulatuses üle, piiluti erinevate torudega ülevalt ja alt, võeti ohtralt verd, erinevate aparaatidega kontrolliti sisemist ilu ja tulemus suurte hirmude osas negatiivne - ei infarkti, ei kasvajaid. Diagnoos oli suhteliselt leebe, peab mõned tabletid lisama oma senistele kardioravimitele. Kui viimane halbu haiguseid välistav vastus tuli, kupatati Gena haiglast välja ja koju jõudnult helistas ta muidugi oma lemmikülemusele - minule. Tahan tööd teha ja juba homme, oli sõnum. Pakkusin küll, et ehk puhkab paar päeva meditsiinilistest vintsutustest, aga ei midagi. Oligi järgmisel päeval kõpsti! platsis ja väänas oma torukesi. Eile lähen viimasele puhkuse-eelsele objektile ja oi kurja - Gena kaubikut ei näe. Oligi nii, et torumees tuli, töötas tunnikese, siis pikutas murul ja töötas tunnikese veel. Kuna olemine paremaks ei läinud, sõitis tiira-taara kodu poole. Kõik oli tehtud, jäänud koera saba viimane karvake - boileri veeühendused. Selgitasin tellijale, et nii ja naa - teine torumees lendas nädal tagasi puhkusele ja puhta võõraid tegelasi, kes "kohe homme" saaksid selle paaritunnise töökese ette võtta, ei taha mina. Jookse siis pärast garantii ja läbijooksudega.  Tellija väga rõõmus polnud ja pommitas mind igapäevaselt küsimusega, et millal saab end sooja veega pesta. Eile õhtul suhtlesin Genaga ja mees arvas, et täna (pühapäeval) on õige see töö lõpetada. Küsisin mitu korda, et kas ta ikka jaksab ja vastuseks tuli samuti mitu korda: "nada"

   Nüüdseks on siis töö tehtud ja visa hing puhkab mamuulja hoole all. Telefoneeris mulle lamadesasendis, aga niipea, kui jutt läks torudele, elavnes:) Kuna Genal jõudu ei jätkunud, siis sajaliitrise boileri olid kronsteinile tõstnud tellija (siuke ligi kuuekümnene onku) ja töövahendeid kokkukorjav plaatija. Kuna plaatija töötas samuti puhkuse ajast ning kiirustas rongile "na rodinu", siis peale boileri kohaleviimist pakkus tellija ise, et võib Igori koju viia. Igor punnis küll tsipa vastu, aga ühiste jõududega topiti ta tellija bemmusse ja Gena jäi ühendusi kokku keevitama (PPR jaotustorustik):D

  Aga ma nüüd puhkan!

  Pildil valminud ehitustoode, boiler on seina taga. Rohkem pilte minu feissaris:)

  

Wired

    

Sain juhtmed oma rasvase keskkoha ümber. Miskipärast tuli Sopranode seriaal meelde:)

Tutikargajad

   

  Noorem tütar lendas täna Eestit esindama. Euroopa meistrivõistlused tutikargamises toimuvad saapamaal, Verona linnas. Kes ei tea, siis tuttidega kargavad neiukesed igast sportmängude eel, vahepeal ja koguni lõpus. Kuna tütre trupp esineb seenioride klassis ja neid on vähe, on ehk ka medalit loota!:)

Kelle keldris on konnad?

  

   Jaanilauba õhtul astun majast välja (olin käinud tšekkamas mässu uudiseid), kui lõkke ja väligrilli poolt astub tõtleval sammul minu poole abikaasa keskealine, äsja isastunud poeg ja küsib minu kuulmist mööda: "Kas Mona norskab?"

"Ei," vastan malbelt, sest tema tuppa magamaunustatud paarikuune tütretirts tõesti ei vaevelnud uneapnoe käes.

Samas tekkis nagu kerge kahtlus - et Jumal hoidku, miks ometi siuke tita peaks norskama. Palusin küsimust korrata.

"Kas nad on Moskvas?" oli õige variant. Ja vastus samuti eitav:)

Korrata palusin oma küsimust ka Häädemeeste poe müüjal, kes tormas mulle uksele järele ja hõikas: "Noormees, kas teie kaotasite võtmed?" Kobasin vaba kolmanda käega taskut - kõik oli alles. Sellest hoolimata palusin: "Kas te võiksite seda küsimust korrata?"

Ise vaatasin uhkelt ringi.

Pildil arreteerib Häädemeeste kaupluse turvamees (vasakul) mu kahe liitrise viina taskusse unustamise tõttu. Pilt miskipärast Daily Mail.

Neli tundi professionaalset hoolt

     

Tahaks õelda, et isegi hoolitsust ja hellust. Näiteks medõde vabandas, et nii kaua läks.  Ööl vastu võidupäeva külastasin olude sunnil Pärnu haigla EMO

     Triaažis konutas kuus-seitse inimest, läbisin selle etapi nagu Rasmus Mägi. No mitte selles mõttes, et üle teiste patsientide kareldes, aga sama kiiresti ja sujuvalt:) Pikutasin veerand tunnikest iseenda mõtetes marineerudes, siis tehti mõningad protseduurid, Veel veerand tunnikest ja saabus patsi ja habemega arst-resident (hiljem tegin kindlaks). Siuke jutukas tüüp oli, küsis kõike vajalikku ja ehk ka natuke mittevajalikku. Olin ikka murelik. Siis hakkas muidu suht tühja vastuvõttu inimesi saabuma ja oma mure sumbus uute tulijate tõsiste tervisehädade sohu. Peatselt oli noormees tagasi ja teatas kaks head uudist. Kolmas uudis oli, et peab veel paar protseduuri tegema. Tuli üks lillades riietes muukeelne neiu ja viipas käega lifti suunas: "Teine korrus." No selge -  teine, siis teine. Rahus ja vaikuses sai ka see üritus ühele poole ja kui mitte pöörata tähelepanu asjaolule, et liftiga iseseisvalt seigeldes sattusin keldrisse, siis kõik sujus. Noor arst lehvis korra veel läbi ja arutles rohkem omaette, et kui ma juba siin olen, teeks midagi huvitavat veel. Ma hakkasin pikutamisest väsima ja avaldasin arvamust, et ehk on kodulinnas parem neid asju sekeldada. Mispeale resident teatas, et ega mu perekas sellisele  protseduurile raatsi saatekirja anda:) Jäin sellest rõõmust siiski ilma, sest konsulteerima kutsutud kolleeg jahutas residendi initsiatiivi. Seega olen endiselt eakohaselt terve mees.

     Öösel voodis pikutades lugesin digiloost, et "patsient lahkus heas üldseisundis":) Meie meditsiin on maagiline, ma ütlen!

Pildil kaks patsienti triaaži ootamas. Arst-resident lohutab end viimaste meditsiiniuudiste sirvimisega.

Pilt artsy.net

Memoriaalpingid

 

    Käsitöö ja taaskasutus:) Kandejõud kontollitud. Sildi kruvime hiljem külge. Igatahes pinkidele ritta mahub kümmekond lahjemat inimest. Vähemalt:)

Ilmateade ka - müristas piiramatu arv kordi, paar korda lõi välku ja sadas kümme tilka.

Veel üks magister

 

Pole kahtlustki, kel on pikemad jalad - ikka värskeimal magistril. Pikka õpetaja-iga!