Teise osa viimane peatükk. Palun heatahtlikult vastu võtta!:)
Sajas.
Sõda.
Lamasin
enda kaevatud madalas laskepesas, püüdes vaenlase suunas jäävate
mätaste vahelt ööbinokliga midagigi näha. Näha polnud midagi,
kuulda võis ühtlast kuma, mida tekitasid jalaväe lahingumasinate
roomikud kusagil kaugemal. Kas BMD või BMP roomikud, ei osanud ma
hinnata. Vasakul ja paremal lebasid kaasvõitlejad, kuidas keegi end
vintskesse maasse oli kaevanud. Kompaniiülema korraldusel kattis
meie Kaitseliidu Nõmme maleva liikmetest koostatud poolrühm
lagendikku ja maanteejuppi ligi kahesaja meetri ulatuses, teisel pool
maanteed teadsime olevat samasuguse rühma, pidime andma maanteel
liikuvale vaenlasele risttuld, samas vältima “sõbralikku tuld.”
Panime teise rühma lipnikuga paar tundi varem tulesektorid paika.
Mul polnud mundril kuppusidki, kuigi kompaniiülem nimetas mind
nooremleitnandiks, kahekupumeheks. Minu rühma kuulus neliteist
meest, kõik samasugused vanakesed-tsivilistid nagu minagi, otsest
lahingukogemust polnud kellelgi. Profid olid kaitses pealetungivate
venelaste peasuunal, mõnikümmend kilomeetrit eemal, riivistades
otseteed Tartusse. Kõhutasin niiskel pinnasel, kõrval AK-4
automaat, mättal torusuudmega maantee poole poole sajandi eest
tootmisse tulnud reaktiivgranaadiheitja Carl Gustav, hellitusnimega
Kusti, pisut tagapool, aga ikkagi käeulatuses kolm
soomustläbistavat ja kaks kildgranaati elavjõule. Väiksem toru,
M42 granaadiheitja oli ühe jaoülema käes, ka selle granaadist
piisab kerge lahingumasina paarisentimeetrise soomuse läbimiseks.
“Toetust
ei saa ma teile lubada, kõik teise brigaadi põhijõud on Tartu
suunal. Teie sektoris võib oodata dessantsoomukitel kuni
roodusuuruse lahingugrupi katset meie põhijõududest tiibamisega
mööda minna.”
Mäletasin
minevikust, et see tähendab seitset-kaheksat kerget lahingumasinat
ning vastavalt sellele uurisin, millega soomukeid maha võtta.
“Saate
ühe M42 ja ühe vanema Kusti,” vastas ohvitser. “Relvur juba
ootab, moona võtke palju vaja – seda jagub.”
Kamandasin
seersandist jaoülema ja ühe võitleja kaasa ning sörkisime relvade
järele. Meie napiks rõõmuks selgus, et lisaks moonale ja relvadele
oli meie lahingrupile eraldatud kohaliku taluniku annetatud ATV koos
järelkäruga. Ladusime kaks granaadiheitjat ning mõned kastid moona
(võtsime lisaks HE soomustläbistavatele ka kildgranaate juhuks, kui
soomukimeeskond peaks jalastuma) ning kamandades seersandi
maastikumasinale, saatsin ta kaitsepositsioonile. Mõeldes
lähivõitluse võimalusele, kauplesin relvurilt ka püstoli. Sain
ilmselt vanadest varudest jäänud Makarovi koos kahe salvega. Abiks
seegi.
Kompanii
tugipunktist meie positsioonideni oli pisut üle kilomeetri. Kuna
hakkas juba hämarduma, siis ma eriti varjumisele ei mõelnud,
astusin läbi hõreda võsa nagu seeneline muiste.
Raadiovastuvõtjast kuulsin
kahte piiksu ja kompüli häält: “Luuraja, kuuldele!”
Kaitseliitu astudes olin vastavate militaarorganistasioonide silmis
end küll juba rehabiliteerinud, aga paberitesse jäi vastav info
püsti, mille tulemusena siis selline kutsung.
“Luuraja
kuuldel,” vastasin.
“On
andmeid, et öösel on oodata liikumist. Teie ülesanne – võtta
maha soomukid ja hoida ära elavjõu kaevumine. Käsuliin üksnes
minu kaudu.”
“Selge,
ainult sinu kaudu,” vastasin ning kiirendasin sammu. Kompül oli
Kaitseliidus veedetud kahe aastaga heaks tuttavaks saanud ja
omavahelises vestluses me nn. sõjaväelist viisakust taga ei ajanud.
Olime
nüüdseks niiskel pinnasel pikutanud paar tundi, kirusin ennast, et
polnud varustusse lisanud fooliumiga alusmatti. Hoolimata soojast
sügisest hakkas vilu, jäsemed tikkusid kangestuma. Rühmasiseselt
hoidsime kahe jaoülemaga raadiovaikust, leppisime kokku käemärgid,
aga mida sa pimedas näed. Mõned korrad oleks nagu kuulnud taevas
droonimootorite surinat, aga näha polnud midagi. Õnneks olime
positsioonid valinud võsa piirile ja laskepesi varjasid hõredad
oksad.
Jaoülematega
leppisime kokku, et eetrivaikuse lõpetan mina oma Kustist esimest
soomukit põmmutades. See avab teisele granaadiheitjale võimaluse
maha võtta või vigastada kolonni tagumist soomukit ja vene vägede
taktika nägi sellisel juhul ette soomukite hajutamist, aga seda ei
soosi maantee kõrval kulgevad sügavad eurokraavid. Sellevõrra jääb
mul või lahingpaarilisel aega Kusti laadimiseks ja lähemale
ronivale teras-ja alumiiniummonstrumile tule andmiseks. Kui mõni
soomukitest peaks ikkagi üle kraavi ronima, siis lagedal põllul
olid need isegi meie vananenud tankitõrjerelvade jaoks kerge saak.
Jalastunud dessantnikuid kavatsesime kostitada tinaubadega vanast
heast MG42 kuulipritsist, lisaks oli ühele minust veel vanemale
kohalikule jahimehest kaitseliitlasele antud snaiprirelv RL20,
millega noppida üksikuid hulkujaid. Jahimees tegigi endale
laskekoridori meie kaitseliinist sadakond meetrit eemal kõrguvasse
kuusemassiivi, ragistas seal oksi murda ning madistas sobivale
kõrgusele pesa ehitada. Nii sai ta parema ülevaate ka
muhkudes-lohkudes ja kivide taha varjuvatest venelastest. Olenevalt
masinaist väljaronivate parasiitide kogusest ning kamba tihedusest
jäi võimalus neid kostitada ka kildgranaatidega.
Öö
oli pime, pilved käisid madalalt, tähti ega kuud polnud ühegi
pilveräbala vahelt näha. Näksisin energiabatooni ja tõmbasin
veekotist paar lonksu. Kuivpajukit polnud meile antud, lubati, et
hommikul saab sooja toitu. Hommik oli veel kaugel.
Pihkva
76.dessantründediviisi esimesed jõud kahe pataljoni taktikalise
grupi näol sõitsid Luhamaa piiripunktist läbi kaks päeva tagasi.
Veidi väiksem kontingent paarikümne soomusmasinaga toel sisenes
Koidula kaudu. Meie piirivalve sai käsu varjuda ja lahingkontakti
mitte astuda. Vastavalt luure andmetele ning kasutades liitlastelt
saadud infot, olid meie teise brigaadi põhijõud katnud peamised
liikumisteed Tartu peale ning mineerinud sildu Piusa ja Obinitsa
kandis. Samas ilmselt teadsid sellest tegevusest ka vastased, kes
peale mõnekümnekilomeetrist tehnika kiirmarssi peatusid esimese
suurema silla ees ning hargnesid piki jõge, kindlustades
kaitsepositsioone, üritamatagi sillapead luua. Kaudtuld ei andnud
kumbki pool, jäi mulje, et täiemahulist hõivamissõda pole
vanelasel plaanis. Lühikesel briifingul aktiivteenistusse kutsutud
ohvitseridele, mille korraldas Tartu KL ülem, saime teada, et
teemaks tundub olevat NATO artikli nr. 5 proovilepanek venelaste
poolt, aga võimalik ka, et tükikese Setumaa liitmisest Venemaaga.
Kõik see tundus ääretult jabur, seda enam, et sissetungi algusest
oli hukkunud vaid kümmekond Eesti kaitsjat, neist pooled kohalikud
külamehed-kaitseliitlased, kelleni polnud jõudnud kaitsejõudude
korraldus lahingkontakti mitte astuda. Venelaste kaotuste kohta olid
andmed esialgu puudulikud. Seda, et venelased lihtsalt katsetavad,
näitas minu arvates just see, et peale esimese päeva nii-öelda
paraadvormis sissemarssi jäädi põõsasse piknikku pidama. Kompüli
sõnul olla teine brigaad hargnenud kaitseliinile mõnekümne
kilomeetri kaugusel piirist, esimene brigaad kattis Peipsist põhja
poole jäävat piiri ja lennuväljad valmistusid kopteridessanti
piduliku ilustulestikuga vastu võtma. Paar korda olin kõrgel taevas
näinud ja kuulnud hävitajate paari, aga kelle tiivad need olid, ei
tea. Õhutõrjevõimekust Kaitseliidu kompaniil polnud. Meie rühmal
oli käsk venelasi edasi mitte lubada, aga samas taganemist mitte
takistada. Ilmselt oli staabitegelastel rohkem infot ja küllap
loodeti koos liitlastega, et Venemaa lihtsalt katsetab NATO riigi
kaitsevõimet ja kaob peale lahingluuret taas piiri taha.
Tukk
hakkas peale tulema, närvipinge andis tunda, rääkimata vanusest.
Rebisin veel ühe energiabatooni lahti. Mudisin veekotti, tundus
pooleldi täis olevat. Siis tuli meelde – pagan, olin täiesti
unustanud julgestuse! Vaevalt jõudsin mõtte lõpuni mõelda, kui
kehast käis üle mingi värin. Nihutasin enda natuke ja kui värin
ei lakanud, sain aru, et maapind värises ja siis oli ka kuulda
diiselmootorite bassihäälset müdinat. Kaugel nad on? Kilomeeter,
kaks?
Rohkem
tundsin kui nägin kamraadide laskepesades liikumist, veeretasin end
Kusti kõrvale, laadisin kumulatiivmürsuga ning upitasin relva
õlale. Optilisest okulaarist nägi tänu valguskildudele ka pimedas
üsna kenasti võpsikust väljuvat külatee kurvi, mis juba helendas
soomukite käigutuledes. Sõitsid nagu paraadile, kuradid. Kohendasin
silmile vajuvat kiivrit, käsi higistas ümber pideme.
Kobasin
rinnal rippuvat raadiosaatjat.
“Luuraja,
kompül. Tulevad,” kähistasin erutusest katkeva häälega.
“Selge.
Luuraja, tuli vaba!” kuulsin kompaniiülema rahulikku häält.
Esimene
soomuk jõudis võsa vahelt välja, liikudes 40...50 kilomeetrise
tunnikiirusega. Tema järel teine, siis kolmas….
“Pagan,
neid on üle kümne,” jõudsin mõelda. BMD 30-millimeetrise
automaatkahuri valangutümin niitis puudelatvu minust sadakond
meetrit vasakul. Kuidas nad teavad? Siis meenus droonide surin enne
hämarust.
“Kas
meie snaiper jäi terveks?” pöörasin korraks pead metsamassiivi
poole. Silmanurgast nägin endast paremal sähvatust ja üks
soomustransportööridest kangestus. Mõne hetke pärast detoneeris
laskemoon ning väike torn koos kahuritega irdus kere küljest.
Plahvatus valgustas kogu lahingutandrit ning seda ilustasid veel kaks
sähvatust teiselt rühmalt.
“Missa
vahid, lase!” karjus minu rühma seersant kuulipritsi harki
kindlamaks sättides ning vajutas päästikule. Soomukitelt pudenes
kamuflaažis kogusid. Pigistasin kindlamalt granaadiheitja käepidet
ning kõverdasin päästikusõrme.
Kumulatiivgranaat
HEAT 551 lendas justkui aegluubis esimese soomuki poole.
“Pea
alla!” karjus taas seersant. Olin oma hävitustööd jäänud
vahtima nagu laps loomaaias elevanti. Tõmbusin mättavalli taha
kerra just õigel hetkel, kui jalastunud parasiitide kamba esimesed
automaadituld andvad liikmed olid jõudnud meie laskepesadest
sajakonna meetri kaugusele. Kuulsin MG tempokat tärinat, mõlemad
rühmad andsid risttuld. Kobasin rinnal raadiosaatjat:
“Kolm
maas, viis-kuus jäid kraavi, kaks võtsid lahingu vastu!”
Saatja
ragises, vastust ei tulnud.
Tagapool
popsus leegisummutiga snaipripüss ja väljalt kostus venelaste
kisa.Veeretasin end laskepesast kaks pööret kõrvale, andsin
automaadist paar lühikest valangut ja roomasin tagasi. Nüüd olid
maanteele ukerdama jäänud purukslaskmata soomukid meie positsiooni
relvade suudmeleekide põhjal kindlaks teinud ja ühel torni
automaatkahurid ühele poole, teisel teisele poole suunatud, andsid
nood surmavat tuld. Kolmas terveksjäänud BMD püüdis kahte romu
teelt kraavi trügida.
“Selle
vastu mättavallist ei piisa,” jõudsin mõelda, kui esmalt meeter
vasakul ja siis meeter paremal plahvatasid kolmekümnemillimeetrised.
“Mööda!”
rõõmustasin ja samal hetkel tundsin, et ülalpool põlve on püksid
märjad. Esmalt arvasin, et tegin hirmust püksi, sest mingit valu ma
ei tundnud. Siis tuli pulseeriva lainena valu ja reit kobades sain
hirmujäigastusega aru, valuga koos pulseerib minust välja
arteriaalne veri.
“Meedik,”
kraaksatasin raadiosse. See ragises endiselt, oli ka vist pihta
saanud. Keerasin end selili, adrenaliin andis jõudu. Žgutt oli
rakmete taskus kenasti olemas, midagi pudenes koos siugja kummiga
veel välja. Üritasin lintjat žgutti ümber reie pingutada, aga
verejooks ei vähenenud. Higistasin, hakkas külm. Teadsin, et see
pole hea märk. Leidsin käega kobades mudast paar haavalappi,
surusin need reiele.
“Meedik,”
hõikasin nõrkeva häälega üle lahingumöllu.
“Pea
vastu, vankad taganevad!” kuulsin paremalt jaokomandöri häält.
Proovisin reiehaaval survet hoida, haavalapp oli juba täitsa
vettinud. Külm oli endiselt, värisesin üle kere. Kuulsin tasapisi
vaibuvat roomikute lõginat, terveksjäänud BMD-d taganesid,
ukerdades mööda purustatud ja kraavi kinnijäänud soomukitest.
Väljal meie kaevikute ees karjusid haavatud appi, õhk oli paks
venekeelsetest roppustest.
Hakkasin
uniseks muutuma, üle keha valgus soojus, taevas muutus nagu
heledamaks ja täiskuu varjust hõljus minu poole tume kuju.
“Surmaingel,”
arvasin ükskõikselt. Olgu siis niimoodi, surengi kodumaa eest.
“Ai
tsihh, ai tsahh, ai velled,” pobisesin, kui teadvus täielikult
hägustus ja viimase teadvusekillukesega sain aru, et mul kistakse
pükse jalast.
“Sada,”
jõudsin mõelda enne teadvuse kustumist.
Pildil vapper kaitseliitlane tankirusikaga. Pilt wikist.