Tuesday, May 28, 2024

Veiniakadeemia



 Käisin prügilas igast sodi viimas - emand oli pakkinud kenasti eraldi klaasikillud ning keraamika, lisaks tuksis ja remondikõlbmatu trimmer ning veel üht-teist. Kena minuealine proua vaatas sisu üle ning määras kraami hinnaks üks ja kaksknd kaks. Minu viguritega mälu pakkus prouale infoks, et omal ajal oli siuke hind piiritusveini pudelil. Jooki kutsuti erinevate nimedega, üks oli näiteks "planguvärv". 

"Mhmhh," meenus ka prügilatädile. Toksis midagi oma aparaati ning lisas: "Ainult rublades."

Kindel ma pole, kas just pildil olev "Agdam" sellise hinnaga müügis oli, aga nimetus kui selline kutsub siiamaani esile sügavaid öökeid:)

Saturday, May 25, 2024

Minu Gulag

   

    Õueala on tsipa alla hektari, krunti liigendavad kaks maja, saun, kuur, mõned ilualad ning Tootsi peenar. Kõik ülejäänud ruutmeetrid on muru :) 



   Soe, vihmatu, pilvitu, +25 ja mina muudkui niidan!:)

Friday, May 24, 2024

Põrgukuumus

   

   


Kuradivorst



   Lastevorsti sõin hommikul


   

Friday, May 17, 2024

Jah, mina olengi see isa, kes enda unistusi laste peal välja elab!

 


    Juba esimeses klassis meeldis mulle  liikuvas aabitsas tähtedest pilte moodustada, ikka liikuvaid! Siis tahtsin saada Lev Jašiniks, käisin mitu aastat "Dünamos" trennis. Kui treener avaldas arvamust, et minu robinsonaad on nagu lendaks siga taevas, tulin ära. Poja panin see-eest Nõmme Kalju jalkatrenni. Tulidki Eesti meistriks - no tema võistkond küll noorte meistrikatel. Siis mõtlesin veel, et infotehnoloogias on tulevikku. Neljandal kursusel käisime Tipi arvutuskeskuses midagi perfolintidele toksimas ja mu huvi lahtus. See-eest vanim poeg on rahvusvahelises IT-firmas teamleader! Vott! Kaheksakümnendatel kutsus keska-aegne dire mind kõurikutele ajalugu õpetama - pidasin vastu terve õppeaasta, keegi knopkat toolile ei julgenud panna. Mina seevastu panin vaba käega kahtesid-kolmesid, paar viielist olid ikka ka klassis. Noorem tütar sai nüüd klassi juhatada. Kuuendikud olid veel ekstra palumas käinud:)  Keskas olin kooli kossumansa asendamatu paremäär. Pingutasin eelkõige seetõttu, et kaks korda aastas käisime Lätis-Leedus sõpruskoolidega kohtumas. Sport spordiks, aga kohtumised naabervabariikide tütarlastega olid tõesti meenutamist väärt! Noorim poeg mängib ka kossu, ikka oma kooli võistkonnas. Edasi ei julge mõeldagi:)

Seega unista suurelt ja su lapsed teevad su unistused teoks. 

Pildil  vanim laps juba teist päeva filmimekas.

Wednesday, May 8, 2024

Ulakas õepoeg

    



 Mu pensionärist tädi on  eluaegne medtöötaja, küll kiusas väikest Konna haiguste korral igast kuppude ja tagumikusüstidega. Nüüd on vana ja pisut aeglane:) Kuna lihased lapsed on Konnast veel ulakamad, siis helistan tädile üle päeva. Ajame vanainimesejuttu. Täna juhtusin kõne ajal korraks köhatama.

"Kas sul on köha?" uurib tädi. 

"Jah - köha-nohu, tripper ning hemorroidid!" vastab ulakas õepoeg.

Tädi on hetke vait, seedib ilmselt meditsiinilisi aspekte ja küsib siis, minnes sujuvalt üle teisele teemale:

"Kuidas abikaasal on?"

"Kõik sama, ainult twitterit pole," vastab ülemeelikus tujus õepoeg.

Wikist näpatud pildil  valvab tädi (kurikaga), et twitter tema abikaasat (kükakil, maskiga ning turvavarustuses) ei tabaks.

Sunday, May 5, 2024

Elektriautu

   


 Langudega kohtun tavaliselt kord aastas - vanema poja sünnipäeval. Selgi korral, istudes pleed õlul suhteliselt jahedas pärastlõunas poja grillialas, oodates liha, kana ja vorstikeste valmimist vestlesime autodest ning silmadest. Lang nimelt sai uued silmad - ma polnud kuulnudki, et silmaläätse vahetamine tehisläätse vastu üldse võimalik on, rääkimata sellest, et see olla üksnes nii pooletunnine operatsioon. Siis rääkisime autodest. Kui mul mõni aasta tagasi oli väike kahevärviline auto (sest lootsin objektitööd enam mitte teha ja väikeautoga on mugavam näiteks parkida, rääkimata kütusekulust), siis poja värava taga parkisin äia maasturi kõrval, mille tagaluugil oli V8 märk. Kehitasin õlgu, mingit kadedust ei tundnud, olin oma väikeautoga toona väga rahul. Aastake hiljem töised asjaolud muutusid ja pidin endale taas suurema neljarattalise soetama. Kui nüüd lahkuma sättisime, seisis minu helehalli auto kõrval langu luigevärvi Tesla, suur nagu Munamägi:) Pärast kodus guugeldades olin üsna kindel, et minu siidised käed Tesla rooli eal ei puutu, sest üle tonni kaaluvate akude otsas mina istuda ei taha. Geront, mis siin rääkidagi!:)