Must mootorrattur

   

  Vabandust, Mati :)  Tuli eile, pimedas, läks täna, uduhämus. Peaaegu oleks emanda kaasa krabanud. 

"Kas kepp või komm?" ei küsinud :)

Sitavedu

   

   Proovisime sel suvel teistkordselt septikut tühjendada - imbväljak ei töötanud enam suurte sadude tõttu, pinnas oli nii pehme, et fekalist Mati jäi oma autoga kinni juba sissesõiduteel. Käisin kohalikus remondikojas autole talvelamelle alla löömas ja ühtlasi uurisn, kas mõni kohalik trakaga ka sarnast teenust osutab. Aivar osutas, lubas poole tunniga kohal olla. Sõitis uhkelt imbväljakule, viskas järelveetava püta londi sisse ja kukkus tõmbama. Pool tundi tõmbas, siis üritas kohalt võtta. Ei liikunud, pütt oli kolme tonni jagu raskem ja rattarummuni mudas. Helistasime siia-sinna - kõik trakad kaugematel põldudel töös ja enne õhtut nema. Lõpuks leidus samasuguse T25 omanik, kes mõne minuti pärast end vaese Aivari põka ette haakis. Punnisid punnisid kahe põka jõuga, aga ei midagi. Pidasid pisut aru ja leidsid telefonist ühe metsamehe, kes juhtumisi oli oma nelikveolise monstrumiga vaba ja lubas poole tunniga kohale põristada. Tegin meestele lohutuseks kohvi ning nad said minu veetleva leediga ilmaasju arutada. 

Monstrumtraktor jõudiski poole tunniga, murdis raginal läbi võsa endale tööee sisse ning vintsiga sikutas põka kõvale teele. Pütt ei mahtunud. Punnis Aivar, mis ta punnis, aga pütti murukamarast kätte ei saanud, põka ka tee peal risti ees, monstrum ei pääsenud võsast välja. Emanda loal kihutas teine põka üle ebaküdoonia põõsaste ning mahtus nii palju pöörama, et sai rihma pütaga trakale taha. Hädaga pooleks said kõvale teele. Maainimesed on imelised, ma ütlen i-me-li-sed. Kui jooksin ühe kabiini juurest teise juurde ja uurisin, palju ma mudas müttamise eest võlgnen, siis vehkisid mehed nii käe kui peaga. Lubasin nad siis nii raamatusse kui näidendisse kirjutada :)

Fiasko

   

   Kuigi kampsuni pesujuhend ei keelanud pesta mohäär-ja alpakavillast (ning natuke akrüülist) imeilusat ning eriti sooja kampsunit ka pesumasinas, ei mahu see nüüd ka lapselapse nukule selga :) Kodanikud - käsitegu ja -pesu ainult! :)

Aasta ema

    

    Loen huviga, et kodanik Trump (Ameerika Ühendriikide resident) soovib lisaks varem väljahõigatud Nobeli rahupreemiale saada ka Pulitzeri preemiat. Mina lisaks kodaniku ka Eesti aasta ema nominentide nimekirja - mis arvate? 

   Pilt Eesti Naisliidu lehelt.

Profid

     

    Olen alati eelistanud oma ala professionaale - kui veel äris tegev olin, seletasin potentsiaalsele tellijale paari lausega lahti, miks on meilt (30 aastat kogemust) õigem tellida, kui teen-kõike-ja-kiiresti mehelt. Enamasti profid võitsid. :)

     Täna viidi kolme-aasta hooldusse minu oranžikarvaline rõõm. Iga-aastased õli-ja filtritevahetused polnud probleem, ka terad teritasin ise,  aga masina kõhu alla liigendeid määrima ning roolitrossi pingutama ma ei pääsenud.

     Tellisin Mehkalt (sealt ka aparaat ostetud) veoteenuse ning suure hoolduse. Mees valge kaubikuga pääses teisel katsel õigele teeotsale, viskas rambid välja, sättis silma järgi paika  ning põristas esimese korraga kaubiku kuuti. Professionaal! :)

"Duetid"

   

     Häädemeeste Seltsimaja on alati imeline külastada - sel korral sain autole parkimiskoha kohe välisukse ette, trepist ehk viis meetrit :D Puhvet oli muidugi ka ja ikka peaaegu kõik tooted kaks eurot ühik. Peaaegu, sest kange rüübe oli kolm :) Seda ma siis ei võtnud. Kohvi-koogi ja pudelivee maksumuse eest kahele oleks Tallinna teatrite puhvetites saanud ühe pitsi VS brändit. 

      Sisuliselt koosnes näidend neljast omavahel sidumata sketšist - esimene kohting, vend ja õde pulmaärevuses, lahkumisseksini viinud lahutusstseen  ning juhiabi kiindumus meheliku armuorientatsiooniga ülemusse. Kõik olid naljakad ning hea dialoogiga, parim ehk esimene kohting. Raivo E. Tamm tegi kohati oma "Õnne" nägusid ja poolkohmas liikumisi, Palmiste oli ka halli hiirekese osas ikka diiva :)

    Kel veel võimalus - minge vaatama, soovitan! 

   Pilt ajateater.ee

Viiest kuus

   

  Gruusia resto "Kolhethi" Pärnu südalinnas lööb lambahautisega jalust. Mitte et kõht niriseks number nelikümmend niidina, aga maitse-ning portsurohkuse all ägamisega. Klientidele võiks kõhukärusid hakata laenutama, et nood suudaks autoni ukerdada :D 

No tõesti - sellist maitseelamust ei mäletagi, pluss veel rahulikult asjatundlik teenindus ning nunnult väike söögisaal. Külastage ja kiitke! :)