Grupp noori kliimaaktaktiviste ukse taga sabas
Üks kass kes lebab kastis tahaks kiirelt saada vabaks
Ankru kümme avatud uus stuudio Frame und Rebel
Kus minu nimega üks tuntud filmilooja tegev
Et olla enda vastu aus mul tuleb lisada
On teine veel vaid ühes neist end tunnen
ISANA
Vanim laps avas Põhjala kultuurikeskuses isikliku stuudio, mille avamisgalale ma kahjuks ei jõudnud.
Avamispuhuse lulla sees on hetkel töösolevad filmiprojektid, aga neid on veel:)
Mul on tänasest kaks magistrist tütart, kaks poolbakast poega ning üks põhikooliõpilane. Sestap käisimegi värske magistriga (hispaania keel ja ühiskonnaõpetus) maiustamas ja muidu kudrutamas. Oma lastega on alati tore maast-ilmast lobiseda ja omavahel kõrghariduse omandamise kogemustest rääkida:)
Laps sõi muidugi pitsat nagu lapsed ikka:)
Lugesin juba varahommikul esimesi uudiseid sirvides kiidumõmina saatel, et Soome tantsuspordiliit võttis kaotada kisendav ebaõiglus - juba tulevast aastast saavad võistlustel tangot pingutada kaks meest ja valssi liuelda nais-ja naissportlane. Olla jäänud veel mõned pisitäpsustused - kuidas paarisrahvast riietada ja meikida, a küll nad need pisimured lahendavad. Peaasi, et võrdsus soorollides, onju!?
Minu ettepanek on kaotada soorollid ka paljudel teistel spordialadel. Miks näiteks poksivad naised ja mehed eraldi? Ja siis veel diskrimineerimine kehakaalu alusel? Mida ütleb selle kohta arenenud riikide konstitutsioon? Las aga võistlevad kõik koos - pole enam mehi ega naisi, raske-ega kergekaallasi, on vaid sõbralike sportlaste segasumm, kes võiks kõik koos ringi koguneda ning võistluse võiks üldse ümber nimetada - oli poks, saagu peks!
Maadlusest ka - no miks ainult kahekesi-mehekesi? Paneks kokku Heiki ja Epu ning siis veel kellegi kolmanda, näiteks Kaido ja las trügivad seal isekeskis. Üks neist võiks isegi parterisse laskuda. Prantslastel on sellise spordiala kohta täitsa oma väljend - menage a troi:)
Olgu, ma täna rohkem ei viitsi võrdseid võrseid ajada, pean pisut puhkama, siis on homme veel värskeid mõtteid.
Pildil minu ja poja ühiskoer Artur. Tema on küll vanur, aga pooleldi võrdne, sest tema teatud reproduktiivorgan eraldati hellade veterinaararsti kätega juba aastaid tagasi. Ja üldse, koerasporti puudutan ehk täpsemalt oma järgmistes postitustes.
Fauna ikka oskab! Kabli krundi on üle võtnud iseseisvumistuhinas jänkupojad, arvata õde-venda. Hommikul käivad peenras üht-teist närimas, õhtul tuiskavad niisama ringi. Ilmselgelt peavad nad krunti enda koduks, inimesi vaatavad üle õla põlastava pilguga ja üldse ei pelga, nosivad orasheina paari meetri kaugusel. Pean nüüd linna tööle kimama, naastes on jännud kindlasti mõõkhambulisteks kasvanud, siis peab autost majja kõvasti karjudes ja kätega vehkides tormama.
...uhke ja herilasi täis:)
Aga muidu väga ilus!
Kui hoolega vaadata, siis edelas tiibadega kahepaikne:)
Vaadake ETV-st rootslaste satiiri heaoluühiskonnast - "Solsidan," puhas kuld ja pärleid on mul juba mitu kohvrit täis. Ning muidugi Mickani pikad jalad!!!:D
Pilt wikist, Mikaela paremal:)
Suurepärane film - eriti täppi on pandud osatäitjate valikuga. Raske film - kel üksinduse ja üksildusega teema, sel võib olla valus vaadata. Kui millegi üle nuriseda, siis Riminis lund näha (ja see polnud kunstlumi) oli mu silmis vägagi veider. Minu mälestused kuurortlinnast on muidugi aastatetagusest juulikuust, mil ööselgi valitses lämmatav 33-kraadine kuumus. Uudishimuliku inimesena uurisin ka ilmateateid - tavaliselt on talvehooajal keskmine ööpäeva temperatuur nii 7...8 plusskraadi ringis.
No ja kujutage nüüd kunagist kuulsast estraadilauljast gigoloks ning hooajaväliseks kõrtsilauljaks degradeerunud hiliskeskealist onklit, hülgenahast kasuka all vaid maika ning kassikullast kaelakett, tammumas piki lumist rannapromenaadi ühe vanamuti alt teise vanamuti peale, surudes järjest sügavamale taskupõhja suksutatavatelt saadud rahaümbrikke ja lootes, et need jumala eest enne kasiinosse kantimist vana mantli voodri vahele ei hajuks...
Isaarmastus on selles filmis nagu vana mehe seksuaalaktiviteet - võib-olla isegi väga tahaks, aga enam ei suuda. Ning kui kunagi hüljatud tütar saabub bussitäie immigrantidega, kes kavalate kährikute kombel okupeerivad issi kunagise hiilguse tunnistajaks oleva villa, siis on see vaid üks hädaorg kõigi teiste mõõtmatute hädakanjonite kõrval.
Ma saan aru, et paljudele see film ei sobi, aga mina ütlen küll: võimas-võimas-võimas!
Berliini Karu vääris igatahes täiega!:)
Pilt tonemadison.com
