Kui mu igati kõbus 83-aastane tädi ühel heal päeval korduvatele kõnedele ei vastanud, kihutasin ma tädipoja ema olekut kontrollima. Olek oli pahur, sest tädi ei salli ootamatuid külalisi. Lihtsalt telefon oli maha kukkunud ja enam vunki sisse ei võtnud. Kuigi tädipoeg kehutas ema mõned aastad tagasi talle kingitud ja seni kasutuseta riiulil lesinud moblat aktiveerima, ei võtnud tädi teda kuulda ja sõitis tasuta ühistranspordiga järgmisel päeval Lasnamäelt Kristiinesse talle meeldima hakanud (seal on lahked noored poisid) sideteenust osutavasse firmasse ning sai mingil salapärasel viisil tasuta nupufoni omanikuks.
Järgmisel päeval oli häda majas - algul tädi telefon ei vastanud, aga paari tunni pärast hakkas vanainime see-eest ise mitu korda tunnis helistama. Sain kohe aru, et lihtsalt ma ei pääse ja pean kogemusnõustajaks hakkama. Noore Skandinaavlase redelipulgale ma muidugi ei roni ja kireda ka ei kavatse, aga lähisugulase aitamiseks nõutasin telefoni margi ning mudeli ja kukkusin punkt-punktilt juhendama. Ise ka imestasin, kui keeruliseks on ühes juhendis suht lihtsa nuputelefoni kasutamine aetud. Mina - nagu iga teinegi meeskodanik - tavaliselt ühegi tehnilise instrumendi kasutusjuhendit ei loe, üritan tunnetuslikult hakkama saada:)
Igatahes tädi saime käima ja telefoni ka!
Pildil üks teine tädi Guardianist oma uue nuputelefoniga.
