Minu Honda

 

    Uus muruniiduk tubli on joob kütust nagu loom

    Kui plats saab puhtaks puhkan pisut uue kanku toon

    Vars läks katki aga mitte see mis sina arvad

    Õhtul saunas nagu ikka pesti seljad-varbad

Pundi poisid

    Kümneaastase poisijunnina värvati mind koos mitme klassivennaga võrgutrenni. Stiimuliks oli just NSV Liidu meistriks tulnud Tallinna "Kalevi" meeskond ja meie treeneriks sama meeskonna sidemängija Juhan Kalamägi. Käisin trennis aastakese, siis läksin jalkatrenni, sest kodutänava kamraadidega mängisime iga päev tundide kaupa jalkat. Treenisin "Dünamos", hiljem mängisin väravavahina TSIK-i meeskonnas, aga seal koolis ei käinud. Aga võrgutrenni jäänud poisid pääsesid pea kõik liiduvabariigi esindusmeeskonda, nüüdseks meie seast lahkunud  Jüri Rohilaid ka Liidu noortekoondisesse.

   Mõne aasta pärast hakkasid võrgupoisid koolis rääkima ühest treenerist, keda ühte pidi treenerina kardeti ja ka austati, inimesena naerdi - enamasti selja taga. Tuleb tunnistada, et teismelise poisina ei saanud mina küll aru, mis oli seal naljakat, kui treener peale trenni riietusruumis üritas higistele poistele reielihastele massaaži teha või kamandas poisse ikka duši alt läbi minema, laksates käega tagumikule. Pisut hiljem sain aru sellise käitumise tagamaadest ja peale imestamise ei mäleta ma nendest juttudest meeldejäänud tegevustest suurt midagi. Veel hiljem räägiti poiste seltskonnas treeneri erilistest lemmikutest, üks neist võrkpallurina üsna tuntud nimi. Treener oli kindlasti "kalduvustega", aga palju neis juttudes oli tõde, palju juurdemõeldud seiku, ei oska mina öelda.

   Küll tundub mulle imelik kiskuda aastaid tagasi lahkunud treeneriga seotu uuesti esile. Kus ajakirjanikud, treenerid, lapsevanemad ja muud kaasatud isikud olid aastakümneid tagasi? Mis spinn sunnib ajakirjandust praegu niimoodi pungestama? Kellele on see vajalik? 

   Nii me mängisime must-valget võrkpalli. On ju poistel ilusad kehad?

Sünnipäevade nädal

   

  Mai esimene nädal oli sünnipäevade nädal - aasta vanemaks said Siim, Ants, Rootsi Mari, Aalo, Herald ning  Martin ja lisaks oli sünniaastapäev minu emal. 

     Pildil Rootsi Mari kingitud hobune, kes valmistub nosima pidupäeva-kooke:)

Pärast vaatasin hobusele suhu - mitte koogipuru jälgegi!

Fotojaht #söömidatahad

 

   Tegelinski ässitas.

Minu õhtuoode - kõik-kõik on välismaine:)

Kingitus

    

 Olen viimased paar kuud toidukaupa tellinud "kappi" - lai kaubavalik, üsna mugav ja muretu tarne. Paar korda olen saanud tellitud kahe kilo õuna asemel kaks õuna või on asendatud mingeid tooteid, aga midagi katastroofiliselt valesti pole läinud. 

    Eile sain järjekordse saadetise "kõlli" ning veeresin kappide juurde, avasin koodiga õige kapi, ladusin kolm kotti autosse, ise veel arvasin, et kuidagi palju sai ostetud sel korral. Kodus asun kotte tühjendama ja muudkui imestan - 20 muna, kaks pakki koorikleiba, eraldi kilo ja kilo õunu - no mis nüüd, olen täitsa segaseks tellinud. Laon kraami kappi ja avan arvuti - ei, minu tellimus on nagu ikka, mingeid mune pole:)

    Eks siis kaebasin klienditeenindusele, et nii ja naa, võõras kaup minu kapis - mis teha?

Vastus tuli kiire ja konkreetne - hea klient, mis teie kapis, see teie oma, tarbige terviseks!

Nüüd ootangi huviga, mis homseks mulle kappi sokutatud on:)

Pildile jäi vaid osake kingitusest! 

Eraelulised seigad

     

 Helistab kursavend, vaga vembumees:

"Kas tead, et Melinda on nüüd vaba naine?"

Olen tsipa aeglane ja peale mök-möki ei tule piuksugi.

"Peaksime välja uurima ta telefoninumbri või aadressi," jätkab vana sõber."Saadaks fotod, lepiks kohtumise kokku, teeks tutvust!"

"Ei, tänapäeval on ikka moodsamad vahendid," saan ka reele."Ehk on tal näiteks Tinder või midagi."

"Mis, tripper?" imestab kursavend.

"Esialgu piisab Tinderist," arvan mina.

Siis arutlesime veel uue kodumaise k-ravimi üle, mida tuleb ninna pritsida.

"Aga kui seda ühte teise kehaavausse pritsida, kas siis ehk aitab ka tripperi vastu?" ei jäta koolivend.

Vot nii, me vanad peerud, lõbustame ennast, aga riik pole veel kollaseski!

Tinderis esitletud pildil seisab eelkooliealine kursavend isa ja ema vahel, istub vabadussõjas võidelnud vanaisa, kelle vasakul käel kurtisaan suvalise sülelapsega.

Peet

    

 Täna Anu Välba hommikusaates meenutas põlvkonnakaaslane Andres Sõber oma kirevat elu, promodes ilmselt ka elulooraamatut. Kindlasti loen, aga mulle jäi kõrva Sõbra lause:

"Tulid rongilt maha linnakraaded, käes peedipudelid.."

No mis salapärased peedid need pudelisse aetud olid? On blogijate hulgas nii vanemaid kui noori, kes peedipanemist mäletavad? Oi, mina võiks interneti täis kirjutada!

Et mis seal ilusat oli? Noorus oli, noorus! See on alati ilus:)

Pildil kustusin peale kolmandat peeti kodutrepile.