Justkui möödaminnes ja
salaja saabus euro-ajastu. Käibel olid nii kroonid kui ka euro, kuid
teenuse eest sularahas tasudes said müüjalt tagasi juba
eurovääringu. Nii nad kaotasidki meie ilusa raha!
“Euro
hindu ei tõsta!” teatas peaminister telekaamarete ees, öösel
automaadist siledaid eurokupüüre koukides. Praktiliselt nädalatega
“korrigeeriti” enam-vähem kõikide kaupade ja teenuste hindu.
Seda tegime ka meie ning uue aasta töid euro-korrektseks vormistades
oli Paldiski militaarobjekti remondieelarve oodatult mõnisada tuhat
eurot kallinenud. Natuke enam kui kahemiljonilise mahu juures
tähendas see kümmet protsenti ja tellija eriti ei pahandanud.
“Onu
Viktor” oli unustuse hõlma vajunud ja kohtumine kaitsepolitsei
ametnikega tuli meelde vaid siis, kui pidi objekti-ja projektijuhi
salastatud teabele juurdepääsu sertifikaadi uuendamiseks asutuse
toetuskirjale allkirja andma. Kuigi mul endal sertifikaat puudus,
tuli Paldiskis nii mõnigi kord muresid lahendamas käia. Saime
laigulistega mingis koosolekute toas kokku, teadjamad mehed kõhutasid
jooniste kohal, meie tellija poolt kuraatoriks määratud majoriga
istusime seina äärde nihutatud diivanil ja nillisime väikeste
lonksudega musta kohvi, mille oli kaardilauale sokutanud samuti
rohelises vormis hobusesabaga igati kena auastmetunnusteta näitsik.
Major oli kaheksakümnendatel lõpetanud Tartu Ülikooli ja sel ajal
said kõik tudengipoisid peale sõjaväelaagri läbimist Klaipedas
(välja arvatud arstiteaduskond) motojalaväe leitnandi
(rühmakomandöri) pagunid. Üheksakümnendatel said needsamad poisid
Eesti Vabariigilt peale paarinädalase välikursuse läbimist lipniku
kupu. Sealt majori militaarkarjäär alanud oligi. Viieteist aastaga
lipnikust majoriks – no pole paha, aga näiteks kindral Kert, kes
nüüdseks reservi arvatud, sai kolmekümne kuueselt kaitseväe
juhatajaks. Aga eks see major oli natuke linta-lönta olemisega ka ja
tundus, et temal küll mingit marssalikepikest seljakotis pole –
hea, kui koloneliks välja venitab.
Kui
kolleegid peale koosolekut autoninad pealinna suunas pöörasid,
otsustasin mina piki pankrannikut põhja poole sõita. Olin aastaid
tagasi nii mõnigi kord pangal tormlevat merd nautides ühe ja teise
naiskaaslase pihta pigistanud, aga need mälestused ei soojendanud
mind täna karvavõrdki. Piki Paldiski peatänavat naastes tundsin
vajadust kõhus loksuvale kohvile midagi tummisemat lisada ja nähes
kohviku silti, tõmbasin hooga parklasse. Leti taga seisis matsakas
pilusilm.
“Korea,”
arvasin. “Mожно
мне какую-нибудь теплую еду?»
“Ma
olen eestlane,” muigas pilusilm.
“Vabandan,”
punastasin. “Ma...ma...võtaks siis päevasupi.”
Oleksin
pidanud kohe suurt supitermost leti kaugemas otsas märkama. Lisasin
veel klaasikese vett ning lihapiruka ja vaatasin üsna askeetlikus
saalikeses ringi. Tagumises nurgas, pehmel kitš-baroksel toolil
istus sportlikus kombinesoonis keskealine proua, tema tooli kõrval
lamas veidralt pügatud sinakashalli karvaga keskmist
kasvu koer. Libistasin
neist pilgu üle ja muhelesin, sest mulle tundus koera karv toonitud.
Proua oli mind ilmselt algusest peale jälginud, sest lõbustatud
näoilme ei jätnud kahtlust, et ta oli minu dialoogi “korealasega”
jälginud. Istusin kaugemasse nurka ja supikausikest lauale asetades
ei saanud jätta muigamata, sest meenus nõuka-aegne ajakirjanduse
fopaa, kus korrektoril oli jäänud märkamata
jäme viga meile toona sõbraliku riigi nimes – nimelt Põhja-Koera
Vabariiki polnud siis ega ole ka praegu olemas. Väidetavalt oli
vastutav toimetaja selle eest kõrge kaarega “valgest majast”
saadud suuniste põhjal Ajakirjandusmaja kaheksandalt korruselt
tänavale lennanud.
Supp
oli tuline ja pirukas liharikas. Toolilt
tõustes vaatasin
küsivalt endiselt leti
taga seisvale “korealasele” otsa, too raputas pead, mispeale
jätsin nõud lauale. Minekule pöörates tundus mulle, et nurgalauas
liigutati, heitsin pilgu sinnapoole. Koer pikutas endiselt, pea
kenasti käppadel, aga proua noogutas mulle, näol endiselt
lõbustatud ilme. Noogutasin tähtsat ilmet ette manades vastu, ise
mõeldes, kas aknast näeb parklasse või mitte. Miskipärast ei
tahtnud, et see kena koeraga naine
mind vanasse kasti-Fordi ronimas näeks. Uue
auto valimine oli unarusse jäänud.
Õhtul
tegin Ronniga tavapärast ringi. Vanal koeral tikkusid käpad risti
käima, üle poole tunni ei kannatanud jalutada ja seegi oli rohkem
kulgemine ühest piss-stopist teiseni. Miskipärast
läks mõte Paldiski koeramamma peale – naise naeratus oli mu
ajukäärudesse söövitunud. Silisin karvasel sõbral pead ja läksin
oma külma majja.
Paari
nädala pärast tuli majori kutsel taas Paldiskisse sõita. Mingi
mõtteuidu ajel otsustasin Ronni kaasa võtta. Vanapoisil valmistas
raskusi kabiini ronimine, aitasin tagumikust tõstmisega kaasa.
Vastupidi reeglitele ei hakanud ma koeravanurit turvavarustusega
aheldama, Ronni lamas rahulikult tagaistmel, suur pea käppadel.
Sõjaväeossa jõudes jätsin kastika välimisse parklasse, ei
hakanud valvealusele territooriumile sisenema. Helistasin ja kutsusin
majori väravasse vastu. Kordus kohvinillimise episood, kusjuures
sõjaväelane tundis veidrat huvi minu militaarkarjääri asjus.
Proovisin napisõnaliseks jääda, aga kui otse küsiti, siis
Venemaal teenimist ei eitanud, samas jäin varemalt esitatud
sapööriohvitseri legendi juurde. Tundus, et olin uue sõbra
leidnud.
Ronni
haugatas tervituseks ja hakkas end püsti ajama. Patsustasin koera
rahustavalt kaelale ja mõistes, et veel jalutama ei pääse, vajus
karvane sõber tagasi istmele. Ei saa salata, et kesklinnas kohvikust
mööda sõites heitsin pilgu kohviku poole, aga loomulikult ei
märganud ma ei “korealast”, rääkimata koerlasest.
Majaka
juures parkisin auto, aheldasin koerale pikema jalutusrihma ning
kõndisime rahulikul sammul mööda rannikut linna poole tagasi.
Pikalt ei jalutanud, pool tunnikest hiljem olime parklas tagasi. Minu
kastika kõrval seisis korralik murumaastur, porimust Honda, mille
tumendatud klaaside taga toimus midagi, sest auto rappus veidralt.
Hakkasin juba halba aimama, kui tagauks avanes ning välja kargas
kummaline sinihall elukas, kes Ronnist väljagi tegemata panga poole
punuma pani. Tema järel ronis samast uksest välja kuidagi tuttava
olekuga naisterahvas, kes “Ruudi-Ruudi” karjudes koerale järele
silkas.
Aitasin
Ronni autosse ning jalutasin pagejatele järele. Pisut eemal, majaka
tagant viis vinkadi-vonkadi rajakene alla mereranda. Koer Ruudi
kargas osavalt kivilt kivile, spordikombes proua mitte nii osavalt
kareldes sabas.
Naljaviluks
hõikasin ise ka: “Ruuuudiiii!” Ja ennäe nalja, loom kappaski
minu juurde ja asus innukalt mu püskisääri nuuskima - hea veel, et
jalga ei tõstnud. Hingeldades lähenes koeraomanik. Kootud mütsi
alt trügisid välja vallatud lokid, kitsas näos särasid ohtlikult
rohekashallid silmad.
“Ruudi,
siia!” kamandas proua. “Ta alles noor koer, üksnes algkoolituse
läbinud.”
“Selge
pilt,” resümeerisin muiates. “Pikalt veel jalutate? Pakuksin
kohvikus koerale kausikese vett ja koeraomanikule kreemikoogi.”
“No
tubli tunnike ehk ikka,” vastas sale koeraomanik ja naeratas. “Veel
üks Mumuu,” arvas minu rikutud aju. Miskipärast läks tuju ära,
aga ikkagi ütlesin, et minu vanal koeral on jalutamisest küll ja
enam ning lähen kohvikusse ette valmis. Proua üksnes noogutas ja
koera rihmastanud, hüplesid mõlemad mööda rannakive mere poole.
Kohviku
juures kallasin kaasavõetud pudelist Ronnile kaussi vett, mille too
tänulikult ära lakkus ning karvast pead kallistades sosistasin
loomale kõrva: “Koht!” Ronni laskus rahulikult istmele ja ei
paistnud mulle isegi järele vaatavat. Kohvik oli täiesti tühi,
leti taga seisis stoiliselt juba tuttav proua.
“Tere!”
ütlesin naeratades. “Täna üks kuum sidruniga tee, palun!”
Ruudi
koos perenaisega sisenesid juba napi poole tunni pärast. Nüüd,
neid kõrvuti nähes, sain aru, et koer oli trimmitud perenaise
kombel – nad olid täiesti ühte nägu! Tundus, et nad on selles
kohvikus tuntud tegelased, sest veekauss koerale toodi küsimata,
prouale mingi isuäratav kreemikook ja lattetassike.
“Oot-oot,
ma pidin ju ise kostitama,” üritasin protestihäält teha.
“Pole
põhjust, mul siin avatud arve, osutame vastastikku teenuseid,”
pareeris proua.
Nüüd
saime lõpuks tuttavaks. Ruudit ma juba tundsin, temake oli Raili.
Koer nägi minu silmis veider välja seetõttu, et proua pidas
sealsamas kohviku kõrvalmajas koerte ilusalongi ning lisaks
trimmimisele oli ka paberitega kiropraktik. Koerte kiropraktik. Mul
kukkus karp lahti. Eks ma ikka olin nii mõnigi kord massaaži
saanud, aga et koertega sama tehakse..... Raili selgitas, et tegu
pole üksnes massaažiga – kiropraktik tõmbab selgroogu sirgeks,
vabastab liigese-ja kaelavaludest.
Loomad
pidavat enamasti rahulikud olema.
“Aga
tulge vaatama, me siinsamas kõrvalmajas toimetame,” kutsus Raili.
Noogutasime sünkroonis kohviku omanikule ning autos Ronnit lühikese
rihma otsa haakides kiirustasin Ruudile ja Railile järele.
Tavalise
paneelika keldris oli sisustatud hämmastava varustusega…..ma ei
teagi, salong? Erineva kõrgusega lavatsid, mingid jõumasinate
laadsed ilmselt venituspingid, kahes seinas peeglid ja nurgas
nahkdiivan, millele Raili kiiresti laotas paberkatted.
“Enamasti
lamavad siin patsiendid,” selgitas ta. “No koerad, noh!” Mulle
tundus, et naine punastas. Silmad kah välgatasid. Lamama ma ei
keeranud, istusime siivsalt ja lonksasime pudelivett, sest muud me
kohvikust kaasa ei võtnud.
Koerad
pikutasid rahulikult üks ühes, teine teises nurgas. Aeg ajalt
kargas Ruudi püsti ja hüppas lauale, millelt ulatus kitsukesest
aknast välja vaatama.
“Ta
ikka uurib, kas patsiente tuleb,” naeris Raili. Ronni kergitas oma
rasket pead, aga nähes, et peremees ei reageeri, ohkas raskelt ning
sulges silmad.
Rääkisin
kõik ausalt ära – et lesk ja värki. Otsin kaaslast, aga ei leia.
Isegi põgenevatest “pruutidest” rääkisin. Kõike ei rääkinud
ka, sest mine sa tea…
Railil
oli lihtne elu – üks koer ja üks poeg. Poja isal noor naine. Krt.
- klassika, ma ütlen. Natuke imestasin, et kas tõesti teenib
elatise selle keldrisalongiga. Hetke kõhelnud, teatas naine, et poja
isa on üsna jõukas tegelane, mitme riigiameti nõukogus,
elementmaju valmistava firma omanik. Abielu oli läbi, aga abi jätkus
– nii sain mina aru.
“No
missa ütled, kõik on ehitajad,” kommenteerisin pisut häiritult.
“Aga tegelikult ei puutu see muidugi minusse.”
“Just
nimelt,” kargas Raili rahutult püsti. “Kas võiksid Ronni siia
diivanile lamama kutsuda?”
Ilmselgelt
plaanis naine koeraga mingeid protseduure ette võtta, aga mina oma
lollis agendas kinni, pomisesin: “Ma pigem ise.”
Ma
polnud iial ühtegi naist sedavõrd sillerdavalt naermas kuulnud.
“No
heida siis pikali, vaatame seda asja!”
Nii
läks nagu naine ütleb. See aksioom kehtib igal ajal, piiranguteta
ja kõigile. Ka mind trimmiti ära. Nädala pärast pikutasin ma
täiesti paljalt Raili magamistoas talveteki all, särtsuvalt kuum
naine kaenlas ja mõtlesin koeraelule. Sest Ruudi, suletud kööki,
lasi hullutava regulaarsusega kuuldavale canis familiaris
koeraulgu.
Pildil tehakse Ruudiga midagi kahtlast. Pilt kennelwood.com