Täna laekus arvele AHFilt pisike nuts - nii poole pensiraha suurune. Meie kõigi tuttavad ja mõnede sõbrad leidsin ka nimekirjast - näiteks "pediküür" on kohe "maniküüri" sabas🐸 Aga SSP kullakotti kaaludes valdas mind positiivne kadeduseuss - on kuhu areneda!
Pildil kadeduseuss - selline kena värviline ongi!
Tuleks juba hommik!
Tahan koju...
Millal sa õhtul tuled?
Panin telefoni käest ja lasin puldiga voodipeatsit veidi madalamaks. Kell oli pisut kaks läbi, aga öö oli juba lahkumas, palatis polnud pime, üksnes hämar. Kas üldse ongi pimedust juuni lõpus?
Pea valutas, aga talutavalt. Peaaegu sirutasin käe, et sahtlist tablette võtta, aga siis sain aru – ma olen ju haiglas, mitte koduses voodis. Keerasin küljele, sättisin pisut hapnikuvuntside voolikut ja panin silmad kinni. Uus patsient ägas ja oigas, voodivedrud krigisesid. „Uus patsient” võiks ka minu kohta öelda, aga mind toodi palatisse number viis ikkagi eile, palatinaaber tuli täna ja tundub olevat kehvemas seisus kui mina eile.
See oli mul esimene kord kiirabis sõita. Kui Pirita teele jõudsime, pani juht sireeni üürgama, enne sõitsime vaikselt.
„See on ju hea märk, et sireeniga ei lähe?” jõudsin minu kõrval passivalt medvennalt küsida just siis, kui juht nuppu vajutas. Medvend muigas mõistatuslikult. Ma olin õhtute kaupa vahtinud tiktokis kedagi Aljonat, kes paiskab eetrisse klippe kiirabitöötaja keerulisest elust, aga nüüd vedas mind kahest medvennast ja autojuhist koosnev brigaad. Tüübid olid tegelikult igati professionaalsed – paari minutiga oli selge, et infarkti mul pole ja brigaadi juht (on vist selline ametinimetus) teatas mulle:
„Mees, sul on kops perses!”
Kops, siis kops. Sellega saame hakkama, arvasin. Keskhaigla EMO-sse jõudsime mingi veerand tunniga. Minu arust hea märk oli veel see, et kui autos oli mulle antud hapnikku „neli”, siis peale pobinal arutelu kiirabi-mehe ja EMO vastuvõtuõe vahel määrati mulle hapnik ”kaks”. Esialgu peale EKG klemmide, vereimemise ning hapniku midagi muud ei tehtud – jäin diagnoosi ootele. Keegi midagi ei küsinud ega täpsustanud, küllap pääses haigla ligi minu terviseandmetele. Lesides enesetunne paranes ja küünitasin aparaatide kõrval seisva riidenagi poole, et telefoni ning prille haarata.
„Liigutada ei tohi!” kuulsin kohe kellegi karjatust ning kardinate vahelt vilksatas mingis kitlis kuju.
„Doktor!” hõikasin.
„Ma ei ole doktor, valvearstil on osakonnas erakorraline olukord, läheb pisut aega” lisas kittel ja kiirustas edasi. Ma siis ei liigutanud muud peale varvaste. Peatselt vaatas mingi poiss kardinate vahelt sisse ja ilmselt leidmata õiget isikut, kiirustas minema.
„Palun ulatage mu telefon!” jõudsin hõigata. Noormees pöördus minekult tagasi ning nagi juurde astudes leidis kohe jaki rinnataskust mu vana „Huawei”.
Prillid jäid paraku teise taskusse – silmi kissitades saatsin Amandale sõnumi ikka emos ja tütrele sausin haiglasse kui miskit sllgnsnb annan terda
Midagi muud ma telefoniga teha ei üritanud, ikkagi +3 prillid. Kella nägin, seal suured numbrid. Süda toksis 90 ringis ja lamatud oli juba tunnike.
Kardinad lehvisid ja sisse trügis seesama lahke noormees.
„Arst määras kompuutri,” ütles ta peaaegu aktsendita eesti keeles ning osavalt vältides nurki ja teisi voodeid, manööverdas mu koridori. Protseduurikabineti ukse kõrval põles punane tuli.
„Ootame natuke,” teatas poiss ja lonkis kuskile. Mul hakkas põis märku andma. Pagan, et ma ka varem vetsu ei küsinud. Õnneks avanes uks, välja veeretati keegi vanaproua ja koridoris oli näha lähemalelippavat „minu” poissi.
„Telefon andke siia,” kiskus kabinetiõde mul aparaadi peost. „Stimulaator on?”
„Mis stimulaator?” ehmusin.
„Südame,” vastas medtöötaja professionaalselt.
Ei olnud. Metallproteese samuti mitte. Büügel lubati suhu jätta, ülakeha kisti paljaks ja käed sikutati üle pea. Oietasin.
„Mul on külmunud õlg,” andsin teada. „Vana spordivigastus.”
Lubati käsi natuke kõveraks jätta. Veenitee oli juba valmis, kanüüli otsa torgati süstal ning protseduuri läbiviija teavitas, et nüüd on sihuke tunne nagu piss tuleks püksi. Ma tundsin hoopis suus metalli maitset. Alakeha läks ka soojaks. Siis sõitsin kogu täiega torusse. Masin surises ja ka mu keha surises. Põis oli üha enam pinges. Et ma ometi kompuutrit täis ei kuseks, tiksus mõte peas.
Ei oska hinnata kaua masin põrises, igatahes läbi see protseduur sai ning noormees veeretas mu EMO-sse tagasi. Tuli õde, surus südamemonitori andurid tagasi klemmide otsa ja veeretas ligemale tilgutistatiivi.
„Mida ma saan?” taipasin küsida.
„Füsioloogilist,” kõlas napp vastus.
Palusin ulatada jaki teisest taskust prillid ja valmistusin pikemaks vedelemiseks. Niipea, kui medtöötajad olid läinud, tuli kusehäda juba märksa kõrgemate pööretega tagasi. Mõtlesin just, kas hõigata või otsida kutsenuppu, kui kardinate lehvides naases naistöötaja, kel käes kõverkaelne pudel, mida vanemad inimesed nagu näiteks mina, teavad „utka” ehk „pardi” nimega.
Keerasin delikaatselt küljele ja soristasin pudelisse.
Sain vaevu seljakile tagasi, kui kardinakõrina saatel sisenes mu privaatruumi uus valge kitliga tegelane. Pop-pop-pop-pop, tutvustas ta ennast ja sama hooga küttis edasi:
„Jääte sisse, teil on kopsudes tromboemboolia.”
„Kapillaarides?” uurisin, sest tundsin end järjest paremini ja midagi hullu seal ometi olla ei saanud.
„Kopsu peaarteris, eluohtlik seisund,” vastas valvearst naeratades ja tõmbas lahkudes kardina taas ette.
Ehmatasin täitsa ära ja kohe läks enesetunne halvaks ning hingata oli raske. Süda ka kloppis ning sellest hakkas südamemonitor piiksuma. Hetke pärast oli mul kaks noort medõde ümber askeldamas – üks mõõtis kõrvast palavikku, teine reguleeris tilka. Midagi nad pobisesid omavahel vene keeles, ma ei saanud aru ja ega õieti ei kuulnudki. Üks läks minema, teine jäi südamemonitori juures mingeid nuppe kruttima. See jäi lõpuks vait. Teine õde naasis süstlaga ning esimene õpetas:
„Selle kõht on pekine, siin on lihtne süstida!”
Tegid kõhuvolti sutsaka ära ja siis taipas juhendav õde küsida:
„Palju te kaalute?”
Vastasin nagu on. Seepeale jooksis teine minema ja oli peatselt jälle mu pekivoldi kallal. Nii saingi kaks sutsakat. Neiud kadusid minema ja mina hellitasin naiivset lootust, et varsti pääsen koju.
Naases hoopis valvearst koos mind eelnevalt veeretanud noormehega, kel mingi pamp riideid kaenlas ning too asuski mind lahti ja selga riietama. Oma alukad ja sokid lubati jalga jätta.
Sõit läks palatisse number viis. Tundsin end justkui tapaleviidav kurjam filmist „Roheline miil”.
Kas tööpäev läbi?
Millal jõuad?
Sa vist enam ei tule....
Pildil Amanda nooruses, kõik ju tunnevad ära tulevase Panga presidendi proua!?
Mul pole kratti ega w-d, pean abikaasa osavate kätega leppima🙂 Näh, jälle tuli kahemõtteline lause - tooli restaureeris muidugi, teine ootab tegemist.
Kruvisin Konna vundamendist lahti ja vedasin kuuri juurde - seal mugavam juurdelõikusega tegeleda. Tegelikult lõikasin (lihvisin) hoopis maha - eks kuju oli neli aastat õlitamata hakkama saanud, nüüd leidsin aja määre peale lasta. Puhastasin ja lihvisin kolme erineva vahendiga, kusjuures taldlihvijal avastasin viimast külge nühkides, et saab ka vibra intensiivsust reguleerida (noh - nagu nendel...teistel...vibraatoritel:D).
Igatahes Konn naeratas peale õlitamist:)
Martin Hook on autor, kellest ma polnud varem midagi kuulnud. Kuidagi oli mööda lipsanud ka romaanivõistluse kinnipanek ja esitluskampaania. Teatava skepsisega asusin autori debüütteost lehitsema, aga juba esimestest lehekülgedest oli selge, et läheb lugemiseks! Tuttavad kohad, adekvaatsed tegelaskujud, loogiliselt seotud tegevused, ilma detailiuputuseta kirjeldused - sellist teost on kerge ja lõbus lugeda. Kui millegi üle nuriseda, siis lehekülg lehekülje järel ootasin romantilise liini plahvatust, aga tegelastel oli niivõrd palju sebimist elujäämise nimel, et küllap jääb see teise osasse, sest noh - raamat jäi viimasel leheküljel ikka väga õhku rippuma:) Põnevust tuleb hoida, arusaadav! Läbi minu lugemisaegade üks parimaid debüüte, kindel soovitus ja kuus tärni viiest:)
Pilt rahvaraamat.ee
