Kuigi toimetamisel on hoopis teiste tegelastega raamat, susiseb vaikselt ka "Sada...":)
Haavatud naine.
Maja sai järgmise aasta suvel valmis. Töölt tulles käisin uhkelt truu majavalvuri Ronniga alati tiiru-kaks ümber müüride. Anjutaga, hoolimata tema käredast temperamendist, klappisime hästi. Üsna pea peale meie pulmi lahkus ta minu firmast, hakkas kinnisvaraagendiks. Seegi töö vajas palju suhtlemist, teinekord ka hilisõhtuteni – Tallinna kinnisvaraturg kasvas kohutava tempoga. Avati Tallinna Börs ja mõni kuu hiljem, keset tihedat tööpäeva, helistas mulle noormees pangast, kes soovitas kogu vaba raha tormiliselt tõusvale börsile paigutada ning pakkus selleks isegi laenu. Asjasse sisuliselt süvenemata kandis panga VIP-klient mitukümmend tuhat krooni investeerimisarvele ja lasin personaalhalduril toimetada. Kolme kuu pärast oli investeerimisarvel virtuaalraha üle saja tuhande. Õhinal kergitasin panuseid ja hakkasin nüüd ka ise tehingutesse sekkuma. Tundus, et TALSE kasvul pole piire, Tiina Joosut tundis kogu Eesti ning „Head ööd, mudilased” asemel oli õhtujutusaateks „Kapital” Eesti Televisioonis. Kui algne investeering oli kasvanud kümnekordseks, otsustasin rahaveskit kasutada elu esimese uue auto ostuks. Nagu paljudel meestel, kulges ka minul ajaarvamine autost autoni – vaat see oli siis, kui mul oli kollane Žiguli, aga seal käisime siis, kui sõitsin juba rohelise Fordiga. Niimoodi see käis – üheksakümnendatel olid olulised ilus ja noor naine käevangus ning uus ja läikiv auto istumise all. Ostsin neljarattalise kohe välja, ei mingit liisingut! Investeerimisarvele jäi vaid mõnikümmend tuhat, aga küll see kasvab, arvasin. Kui esimene järsk langus toimus, ostsin isegi juurde (investeerimisest teadsin küll kuldreeglit, et osta tõusvat ja müü langevat aktsiat), sest olin täiesti kindel, et peale jõnksu allapoole tõuseb TALSE taas. Sama mõtles ilmselt enamik investoreid ja ostusurve kergitas indeksit taas tublisti, mitte küll saavutatud tasemele, aga ikkagi. Nädala pärast tuli krahh – börsimootori, peamise panga aktsia, hind langes paari päevaga kümme korda. Ägasin, mis ma ägasin, aga midagi kapitaalselt hullu ka nüüd polnud, auto oli välja ostetud, maja peaaegu valmis, naine riietatud ja sõrmused sõrmes.
Töötasime endiselt soomlastega, üritasime kanda kinnitada ka Rootsis, aga seal oli esiteks keeleprobleem ja ka kohalikud ärimehed tundusid olevat kangema kaelaga kui soomlased. Jätkasime koostööd laevafirmaga, sain vaat et sõbraks peaintendandiga, kel kodus Soomes naine ja siin pool lahte eestlannast pruut. Tegime firmaga pruudi ühetoalises korteris kerge remondi ja järgnev aasta oli tööde poolest mureta – laineritel juba kõpitsemist jagus! Kui juhtusime laeval koos üle sõitma, käristas Juho välja, kuigi rahalises mõttes laevadel jookide-söökide ostmine, mind enam vaeseks ei teinud, kaugel sellest. Isegi messis ei viitsinud einet võtmas käia, ikka restoranis! Kord kohtasin laeval klassivenda, kes lahja õlle klaasiga baaris konutas. Mul oli juba hoog sees ja nagu muuseas paar klaasi konjakit koos kummutada polnud mingi probleem. Huko rääkis, et sai ämmalt päranduseks maatüki Viimsis, aga tühjalt, ilma detailplaneeringu ning kommunikatsioonideta on seda keeruline müüa. Sealsamas, kolmanda klaasi taga, leppisime kokku, et taas kodumaal, saame tühermaal kokku ja arutame asja. Raha mul ju pangas veel natuke oli ning krediidiajalugu laitmatu – ei ühtegi laenu, seega ka mitte krediidilepingu rikkumisi.
Kui üheksakümnendate algul oli liinilaevadel enamasti soomlastest personal, siis nüüd hakkas seltskonda tilkuma ka eestlasi, eelkõige teenindava personali sekka. Samas juhtkonnas olid ikka veel peamiselt sõbralikud soomlased. Kui ma kolleeg Väinoga hetkeuidu ajel Helsingi äärelinna automüügiplatsilt imeodava kergveoka ostsime ja ehku peale sadamasse sõitsime, et ehk saab ülesõiduks pileti, oli kassaluugi juures koogutades üllatus suur. Laevaintendant Lasse oli meid näinud järjekorras seismas ja vabapileti juba kassasse saatnud. Eks sai Lassele muidugi napsi ja tema naisele-lastele „Kalevi” šokolaade küll ja veel tassitud. Imeodava veoka saladus lahenes juba kolmandal kasutuspäeval – mootoris prõksatas nukkvõll ja uue leidmine ning paigaldus läks maksma pea ostetud auto hinna.
Järjekordset laeva, sedapuhku mitte Tallinn-Helsingi liinile, remontisime Kotka kuivdokis. Töö oli uus - ses mõttes, et konkreetse põrandavalu kuivseguga polnud me varem töötanud. Küll tikkus vastvalatud põrand lõhki kuivama, küll jäi segu pehmeks. Lõpuks tõi intendant laeva mingi kohaliku remondikolli, kes rippus vuntside alt kobises, et metallist aluspind peab olema mitte lihtsalt puhas, aga läikima käiatud. Koll sai oma “Viru kange” kätte ja tööd hakkasid sujuma. Ma olin ju töid pakkudes segude hinna aluseks võtnud üksnes mingid ajalehereklaamid, sest internet küll juba oli, aga paljud firmad ei Soomes, rääkimata Eestist, veel hinnnakirju ega suurt midagi konkreetset netis ei kajastanud. Minugi firma koduleht sisaldas vaid üldist infot ja tungivat kutset huvi korral ikka helistada.
Kui leping sai vormistatud ja hakkasime hankijaga asjatama, selgus tõsiasi, et materjali ajalehereklaami hinnanumber ning hulgiostu hind erinesid ca kolm korda – saime selle töö eest korraliku kasumi. Kasumit kulutama ja ühtlasi töömeestele palka välja maksma sõitsin koos kassapidaja-asjaajajaga, kelle olin peale Anjuta firmast lahkumist üle löönud kursavenna kontorist. Lisaks üsna korralikule kroonipalgale premeerisin kontoritöötajaid ka Soome reisidega, mis olid küll enamasti tööga seotud. Üheksakümnendate keskel oli üle lahe reisimine ikka veel üsna oodatud sündmus. Päevarahaks sada marka muidugi ka!
Ülesõiduks oli mul alati kajut – kui saadaval oli ülateki kajut, siis ikka merevaatega, aga kui juhtus laev täis olema ja maksejõulised reisijad peal, siis lihtinimese oma, aknata. Sel korral nii oligi. Minu jaoks oli ülesõit juba nii tavaline, et vedelesin tülpinult kajutis, kolleeg Ülle kolas laevas ringi. Ärkasin kergest tukastusest uksekolksu peale – oligi aeg kuuendale tekile ronida, kus kindlasti juba rahutu mass tungles. Lukustasin rahakohvri taas randme külge ning jäin koridoris seinale nõjatudes Üllet ootama. Kobasin taskust kohvri võtit, et seda turvalisuse kaalutlustel kassapidajale anda, kes kah nüüd koridori jõudnult mu kõrval ootas ning teise käega tõmbasin kajuti ukse kinni. Uks miskipärast ei lukustunud, tõmbasin tugevamini ja kuulsin Üllet karjatamas – too seisis pöial metallist uksepiida ja ukselehe vahele pigistatud, näost punane ja silmist purskumas pisarad.
Neiuke laeva infoletis sidus sinipunase pöidla kinni, kohe hakkas sideme alt verd immitsema. Trügisin Üllet järele lohistades rahvamassist läbi, passikontrollijärjekorrast mööda ja piirivalvurile näppu näidanult pääsesime mõne minuti pärast tänavale. Helsingi Ülikooli haigla polnud kaugel, traumapunkti leidsime ka kohe üles – vaid kaks trammipeatust. Kaua järjekorras ootama ei pidanud, kolleeg pidas end vapralt ülal. Esimene küsimus, kui selgus, et oleme kohaliku haigekindlustuseta eestlased, oli meie finantsvõimekuse asjus. Olin rahakohvri täiesti unustanud, kui see poleks terasketiga ümber randme aheldanud, oleksin selle küll vist trammi jätnud.
Kinnitasin raha olemasolu ning poole tunniga olid uuringud tehtud ning pöial pesapallikurika suuruseks plaasterdatud. Luu polnud katki, küüs eemaldati ja kinnitati, et kasvab uus. Valuvaigisteid sai ka.
Kui kassast arve kahesaja marga haiglakulude hüvitamiseks saime, arvasin, et lääne meditsiin on ikka kuradi kallis – pool tundi ja kakssada marka! Jalutasime rongijaama ning tunnikese pärast olime Kotkas, remonditava laeva mugavas kajutis. Töömehed käisid riburada raha saamas, imetlesid Ülle pöialt ning kobisid uue tööpäeva ootuses oma kajutitesse. Proovisin tellisesuuruse Nokiaga paar korda Anjutale helistada, aga ühendust ei saanud, vist summutas laevakere jõuetu NMT signaali, aga ehk oli üheksakümnendate keskel Eesti võrk veel nõrgavõitu.
Oleksin võinud juba ammu oma kajutisse minna, aga süütunne juhtunu pärast hoidis mind Ülle kajutis ja tasahilju lootsin, et naine suikub ning siis saan ka kotile minna. Kassapidaja põsed hõõgusid, pidasin seda palaviku tunnuseks, aga Ülle teatas ühtäkki täiesti terve häälega:
„Kas džinni on veel?”
Olime tõesti timminud pea pool pudelit kadakaviina, aga teine pool oli ju ka täiesti kasutuskõlblik.
Ega ma haavatuga vaidlema hakanud ja kui pudel tühjaks sai ning Ülle teatas, et ta teab küll, et mul on naine, aga temal pole meest, sain õkva aru, mida mees haavatud naisega tegema peab, et too haavunult ei ärkaks.
Ega me eriti rapsida saanud ning kui kesköö paiku ikkagi oma kajutisse hiilisin, ei kohanud ma õnneks ühtegi töömeest.
Alles hommikul hakkasin mõtlema, kas ja kuidas meie edasine koostöö sujub, aga polnud hullu – pöial paranes, küüs kasvas uus ning sõitsime veel mitu korda sama liini, õnneks mitteresulatatiivselt!
Resultatiivsust üritas saavutada Helsingi raviasutus, kes minu jaoks suure üllatusena saatis raviarve summas kaks tuhat ja midagi marka. Selgus, et haiglas makstud kakssada oli üksnes visiiditasu! Kui esimese saadetise kaaskiri oli viisakas, siis ajapikku muutus toon kurjemaks ja paari kuu pärast tuli jõnk kiri juba ilma arveta, milles võlgnikku informeeriti, et olen kantud musta nimekirja ning eluski enam Soome ei pääse. Kui peatselt uut tööviisat taotlesin, süda pisut värises sees, aga mingeid takistusi ei ilmnenud ning ka oodatud viisavabadus Soomega oli mõne kuu pärast tõsiasi.
Pildil laineri päikesetekk, Ülle paremalt teine.
