Langemise võlu

    

    Tulid mehed kaugelt põhjast

    Kaasas raske kohver

    Milles olid saed ja kirved

    Ning ka mõni õlu

    Veel ei teadnud õunapuu

     Et tema on see ohver

     Langemises teame ju

     On ikka teatud võlu

Rahvuspart

    

 Käisime tüdrukutega Võrtsu ringil. Tähelepanek ja soovitus - esimene avatud korralik söögikoht sattus ette alles Rõngus, olime näljast juba suht krõnksus. Kõigis eelnevalt väisatud kohtades olid asutused nädala sees suletud või (näiteks Järvemuuseumis, kus muidu oli igast kanti huvitav) küpsis-kohvi valikuga. Seega näksid kaasa!

   Oiu sadamas ründasid mind rahvuspardid. Kuniks nooremad ja eakamad naisterahvad vaatetornis ronisid, istusin mina sadamas kiik-pingil ning vaatlesin elu. Kaks selli (kellest üks eelnevalt poolpõõsas kusel käis) käivitasid ägedat musta kiirpaati, mootor tegi tõeliselt apetiitset müdinat. Umbes sada korda magedama paadiga mereleminejad viipasid neile, kusjuures tolles paadis istus üks õnnetu mustanahaline.

Miks õnnetu - sest sel ajal, kui ülejäänud kolm usinalt mingit pudelit kergitasid ja nalja viskasid, istus too pulksirgelt paadipingil, hoides kahe käega kõvasti kinni. Ehk oli väljamaalase esimene paadiretk üldse ja päästevesti neil kellelgi kah seljas polnud.

  Aga kuniks ma elu vaatlesin, vaatles elu ilmselt mind ning kui pisut ootamatult ronis veest välja kümmekond rahvusparti, kes minu poole tatsasid, oskasin mina teha vaid prääks-prääks:) 

Nimeline

  

  Kui teistele suurmeestele püstitatakse ausambaid, nimetatakse nende järgi linnu, tänavaid ja isegi aurikuid, siis minu järgi on nime saanud ajaleht. Mis edasi - no tõesti ei tea....Igaks juhuks nimetasin Kabli sissesõidutee Konna alleeks:) 

Pilt Saue valla FB lehelt.  

Nüüd õpin Mustamäel

 

Tipikate etendus "Nüüd õpin Mustamäel" tekitas täieliku nostalgialaksu - pool etenduse ajast
vahtisin ringi ja meenutasin, mis õppehoones, audikas ja koridorides midagi oli juhtunud. Etendust vaatasin ikka ka - maakast "rebase" sisseelamisraskused, tudengite argipäev, arglik-kohmakas assistent, koputajaks värbamine, Tšehhi südmused, lisaks küüditamise ja "organite" teema. Laulud-tantsud, pullerdamine, ühika-värk, loengud-eksamid - tegelik tudengielu. Plussiks must-valged dokumentaalkaadrid toonastest südmustest. Rahvast oli täismaja, enamus tundus olevat just tipikate kuuekümnendate-seitsmekümnendate põlvkonnast. Paar kursakaaslast, mitmeid tuttavaid nägusid, armas söökla "sigala" ning kokkutõmbunud kunagi nii lahmakana tundunud fuajee.....

Mõned etendused on veel jäänud - kiirustage, kunagised tudengid! :)

Hotpot

      

Suures pesukausis kees ja mullitas mingi õlisegu ürtidega, sinna sisse sai pilduda kõike, mis laual leidus. Palju oli tundmatuid taimi, siis kana, kala, siga, lammas, part.... Lisaks sai kausikesse kühveldada maitsetaimi, lisada dipikastmeid, mingeid tundmatuid ürte. Hiina õlut ja keisri viina viskasin ka kõrist alla. 

Poole tunniga sai kõik otsa - nagu ahjualused oleks õhtustamas käinud :)

   HAN-i restoran, pikima poja sünnipäev.

Kilbiga või kilbil

     

 Juuksuris polnud üldse järjekorda, vastupidi - minu sisenedes kõõritasid sirmi tagant kaks pead ja mõlema suud tervitasid keskpäevast klienti. Valisin kiirema - ma ju juba aastakest paarkümmend selle barberi kunde. Juuksuri laual oli avatud raamat McFaddeni "Allüürnik".  Olin ise hiljuti selle lugemisega ühele poole saanud ja kiitsin ka teenindajale tema raamatuvalikut. Arendasime veel mikrovestlust ja selle käigus tekkis mul mõte juuksuriproua kultuurilise hariduse täiendamisest - võtsingi üles teema, et kas ta kodumaiseid autoreid ka loeb. Kuulnud, et hiljuti oli just raamatukapist ühe võtnud ja sama soojaga läbi lugenud, teatasin talle, et annetan üldise lugemuse tõstmise huvides talle oma "Esimesed sada..." diloogia ja kui üldse ei meeldi, siis andku kolleegile - las nutab ja loeb. Või loeb ja nutab. Tõin autost kaaned ja tegin kiirelt minekut.

   Nüüd ei teagi, kas sügisel sinna töökotta oma nägu (õigemini pead) näidata või siis mitte.... :)

Kõrvalhüpe

   

  Pühitsesime õllepurgikesega pisukest puhkust hekilõikamisest, kui abikaasa märkab midagi kohutavat - tema violetsete flokside sekka on sattunud üks eriti elujõuline valge isend.

"Kuidas see küll sinna on sattunud?" muretseb hobiaednik.

"Kõrvalhüpe," tean mina elu näinud meeskodanikuna ning näitan mõned meetrid eemal samade lillede valgele puhmale.