Saturday, September 25, 2021

"Sada esimest", teise osa teaser

 



   Kuigi toimetamisel on hoopis teiste tegelastega raamat, susiseb vaikselt ka "Sada...":)



     Haavatud naine.



Maja sai järgmise aasta suvel valmis. Töölt tulles käisin uhkelt truu majavalvuri Ronniga alati tiiru-kaks ümber müüride. Anjutaga, hoolimata tema käredast temperamendist, klappisime hästi. Üsna pea peale meie pulmi lahkus ta minu firmast, hakkas kinnisvaraagendiks. Seegi töö vajas palju suhtlemist, teinekord ka hilisõhtuteni – Tallinna kinnisvaraturg kasvas kohutava tempoga. Avati Tallinna Börs ja mõni kuu hiljem, keset tihedat tööpäeva, helistas mulle noormees pangast, kes soovitas kogu vaba raha tormiliselt tõusvale börsile paigutada ning pakkus selleks isegi laenu. Asjasse sisuliselt süvenemata kandis panga VIP-klient mitukümmend tuhat krooni investeerimisarvele ja lasin personaalhalduril toimetada. Kolme kuu pärast oli investeerimisarvel virtuaalraha üle saja tuhande. Õhinal kergitasin panuseid ja hakkasin nüüd ka ise tehingutesse sekkuma. Tundus, et TALSE kasvul pole piire, Tiina Joosut tundis kogu Eesti ning „Head ööd, mudilased” asemel oli õhtujutusaateks „Kapital” Eesti Televisioonis. Kui algne investeering oli kasvanud kümnekordseks, otsustasin rahaveskit kasutada elu esimese uue auto ostuks. Nagu paljudel meestel, kulges ka minul ajaarvamine autost autoni – vaat see oli siis, kui mul oli kollane Žiguli, aga seal käisime siis, kui sõitsin juba rohelise Fordiga. Niimoodi see käis – üheksakümnendatel olid olulised ilus ja noor naine käevangus ning uus ja läikiv auto istumise all. Ostsin neljarattalise kohe välja, ei mingit liisingut! Investeerimisarvele jäi vaid mõnikümmend tuhat, aga küll see kasvab, arvasin. Kui esimene järsk langus toimus, ostsin isegi juurde (investeerimisest teadsin küll kuldreeglit, et osta tõusvat ja müü langevat aktsiat), sest olin täiesti kindel, et peale jõnksu allapoole tõuseb TALSE taas. Sama mõtles ilmselt enamik investoreid ja ostusurve kergitas indeksit taas tublisti, mitte küll saavutatud tasemele, aga ikkagi. Nädala pärast tuli krahh – börsimootori, peamise panga aktsia, hind langes paari päevaga kümme korda. Ägasin, mis ma ägasin, aga midagi kapitaalselt hullu ka nüüd polnud, auto oli välja ostetud, maja peaaegu valmis, naine riietatud ja sõrmused sõrmes.

Töötasime endiselt soomlastega, üritasime kanda kinnitada ka Rootsis, aga seal oli esiteks keeleprobleem ja ka kohalikud ärimehed tundusid olevat kangema kaelaga kui soomlased. Jätkasime koostööd laevafirmaga, sain vaat et sõbraks peaintendandiga, kel kodus Soomes naine ja siin pool lahte eestlannast pruut. Tegime firmaga pruudi ühetoalises korteris kerge remondi ja järgnev aasta oli tööde poolest mureta – laineritel juba kõpitsemist jagus! Kui juhtusime laeval koos üle sõitma, käristas Juho välja, kuigi rahalises mõttes laevadel jookide-söökide ostmine, mind enam vaeseks ei teinud, kaugel sellest. Isegi messis ei viitsinud einet võtmas käia, ikka restoranis! Kord kohtasin laeval klassivenda, kes lahja õlle klaasiga baaris konutas. Mul oli juba hoog sees ja nagu muuseas paar klaasi konjakit koos kummutada polnud mingi probleem. Huko rääkis, et sai ämmalt päranduseks maatüki Viimsis, aga tühjalt, ilma detailplaneeringu ning kommunikatsioonideta on seda keeruline müüa. Sealsamas, kolmanda klaasi taga, leppisime kokku, et taas kodumaal, saame tühermaal kokku ja arutame asja. Raha mul ju pangas veel natuke oli ning krediidiajalugu laitmatu – ei ühtegi laenu, seega ka mitte krediidilepingu rikkumisi.

Kui üheksakümnendate algul oli liinilaevadel enamasti soomlastest personal, siis nüüd hakkas seltskonda tilkuma ka eestlasi, eelkõige teenindava personali sekka. Samas juhtkonnas olid ikka veel peamiselt sõbralikud soomlased. Kui ma kolleeg Väinoga hetkeuidu ajel Helsingi äärelinna automüügiplatsilt imeodava kergveoka ostsime ja ehku peale sadamasse sõitsime, et ehk saab ülesõiduks pileti, oli kassaluugi juures koogutades üllatus suur. Laevaintendant Lasse oli meid näinud järjekorras seismas ja vabapileti juba kassasse saatnud. Eks sai Lassele muidugi napsi ja tema naisele-lastele „Kalevi” šokolaade küll ja veel tassitud. Imeodava veoka saladus lahenes juba kolmandal kasutuspäeval – mootoris prõksatas nukkvõll ja uue leidmine ning paigaldus läks maksma pea ostetud auto hinna.

Järjekordset laeva, sedapuhku mitte Tallinn-Helsingi liinile, remontisime Kotka kuivdokis. Töö oli uus - ses mõttes, et konkreetse põrandavalu kuivseguga polnud me varem töötanud. Küll tikkus vastvalatud põrand lõhki kuivama, küll jäi segu pehmeks. Lõpuks tõi intendant laeva mingi kohaliku remondikolli, kes rippus vuntside alt kobises, et metallist aluspind peab olema mitte lihtsalt puhas, aga läikima käiatud. Koll sai oma “Viru kange” kätte ja tööd hakkasid sujuma. Ma olin ju töid pakkudes segude hinna aluseks võtnud üksnes mingid ajalehereklaamid, sest internet küll juba oli, aga paljud firmad ei Soomes, rääkimata Eestist, veel hinnnakirju ega suurt midagi konkreetset netis ei kajastanud. Minugi firma koduleht sisaldas vaid üldist infot ja tungivat kutset huvi korral ikka helistada.

Kui leping sai vormistatud ja hakkasime hankijaga asjatama, selgus tõsiasi, et materjali ajalehereklaami hinnanumber ning hulgiostu hind erinesid ca kolm korda – saime selle töö eest korraliku kasumi. Kasumit kulutama ja ühtlasi töömeestele palka välja maksma sõitsin koos kassapidaja-asjaajajaga, kelle olin peale Anjuta firmast lahkumist üle löönud kursavenna kontorist. Lisaks üsna korralikule kroonipalgale premeerisin kontoritöötajaid ka Soome reisidega, mis olid küll enamasti tööga seotud. Üheksakümnendate keskel oli üle lahe reisimine ikka veel üsna oodatud sündmus. Päevarahaks sada marka muidugi ka!

Ülesõiduks oli mul alati kajut – kui saadaval oli ülateki kajut, siis ikka merevaatega, aga kui juhtus laev täis olema ja maksejõulised reisijad peal, siis lihtinimese oma, aknata. Sel korral nii oligi. Minu jaoks oli ülesõit juba nii tavaline, et vedelesin tülpinult kajutis, kolleeg Ülle kolas laevas ringi. Ärkasin kergest tukastusest uksekolksu peale – oligi aeg kuuendale tekile ronida, kus kindlasti juba rahutu mass tungles. Lukustasin rahakohvri taas randme külge ning jäin koridoris seinale nõjatudes Üllet ootama. Kobasin taskust kohvri võtit, et seda turvalisuse kaalutlustel kassapidajale anda, kes kah nüüd koridori jõudnult mu kõrval ootas ning teise käega tõmbasin kajuti ukse kinni. Uks miskipärast ei lukustunud, tõmbasin tugevamini ja kuulsin Üllet karjatamas – too seisis pöial metallist uksepiida ja ukselehe vahele pigistatud, näost punane ja silmist purskumas pisarad.

Neiuke laeva infoletis sidus sinipunase pöidla kinni, kohe hakkas sideme alt verd immitsema. Trügisin Üllet järele lohistades rahvamassist läbi, passikontrollijärjekorrast mööda ja piirivalvurile näppu näidanult pääsesime mõne minuti pärast tänavale. Helsingi Ülikooli haigla polnud kaugel, traumapunkti leidsime ka kohe üles – vaid kaks trammipeatust. Kaua järjekorras ootama ei pidanud, kolleeg pidas end vapralt ülal. Esimene küsimus, kui selgus, et oleme kohaliku haigekindlustuseta eestlased, oli meie finantsvõimekuse asjus. Olin rahakohvri täiesti unustanud, kui see poleks terasketiga ümber randme aheldanud, oleksin selle küll vist trammi jätnud.

Kinnitasin raha olemasolu ning poole tunniga olid uuringud tehtud ning pöial pesapallikurika suuruseks plaasterdatud. Luu polnud katki, küüs eemaldati ja kinnitati, et kasvab uus. Valuvaigisteid sai ka.

Kui kassast arve kahesaja marga haiglakulude hüvitamiseks saime, arvasin, et lääne meditsiin on ikka kuradi kallis – pool tundi ja kakssada marka! Jalutasime rongijaama ning tunnikese pärast olime Kotkas, remonditava laeva mugavas kajutis. Töömehed käisid riburada raha saamas, imetlesid Ülle pöialt ning kobisid uue tööpäeva ootuses oma kajutitesse. Proovisin tellisesuuruse Nokiaga paar korda Anjutale helistada, aga ühendust ei saanud, vist summutas laevakere jõuetu NMT signaali, aga ehk oli üheksakümnendate keskel Eesti võrk veel nõrgavõitu.

Oleksin võinud juba ammu oma kajutisse minna, aga süütunne juhtunu pärast hoidis mind Ülle kajutis ja tasahilju lootsin, et naine suikub ning siis saan ka kotile minna. Kassapidaja põsed hõõgusid, pidasin seda palaviku tunnuseks, aga Ülle teatas ühtäkki täiesti terve häälega:

Kas džinni on veel?”

Olime tõesti timminud pea pool pudelit kadakaviina, aga teine pool oli ju ka täiesti kasutuskõlblik.

Ega ma haavatuga vaidlema hakanud ja kui pudel tühjaks sai ning Ülle teatas, et ta teab küll, et mul on naine, aga temal pole meest, sain õkva aru, mida mees haavatud naisega tegema peab, et too haavunult ei ärkaks.

Ega me eriti rapsida saanud ning kui kesköö paiku ikkagi oma kajutisse hiilisin, ei kohanud ma õnneks ühtegi töömeest.

Alles hommikul hakkasin mõtlema, kas ja kuidas meie edasine koostöö sujub, aga polnud hullu – pöial paranes, küüs kasvas uus ning sõitsime veel mitu korda sama liini, õnneks mitteresulatatiivselt!

Resultatiivsust üritas saavutada Helsingi raviasutus, kes minu jaoks suure üllatusena saatis raviarve summas kaks tuhat ja midagi marka. Selgus, et haiglas makstud kakssada oli üksnes visiiditasu! Kui esimese saadetise kaaskiri oli viisakas, siis ajapikku muutus toon kurjemaks ja paari kuu pärast tuli jõnk kiri juba ilma arveta, milles võlgnikku informeeriti, et olen kantud musta nimekirja ning eluski enam Soome ei pääse. Kui peatselt uut tööviisat taotlesin, süda pisut värises sees, aga mingeid takistusi ei ilmnenud ning ka oodatud viisavabadus Soomega oli mõne kuu pärast tõsiasi.


Pildil laineri päikesetekk, Ülle paremalt teine.

Wednesday, September 22, 2021

Part, nooreminspektor

    


 Olav Osolini kõmukrimka "Kus lendab Part" algab bravuurikalt, mängu on toodud terve plejaad värvikaid tegelasi, sealhulgas nii kuulsaid kui kummalisi - Katrin Pauts, kelle kohta vaneminspektor Sapiste teab, et Saaremaal pole ühtegi kirjanikku, Kimi Räikkonen, kes kimab muidugi Ferrariga ning hulgakaupa ja suurel kiirusel, kokaabiline Angeelika Pang, kaardimoor Pommer, kes kuritegelikult ennustab ette inspektori ning tema kallikese lahkuminekut  ja muidugi Konn, kes tegelikult on Kärn. Seega - kui kirjanik Pauts kavatseb kahjunõudega esineda (sest ta on vägagi elus), mis siis Konnalgi muud, kui Osolini poole hagi teele!

    Inspektor Pardi olemust ilmestavad käsilolevasse krimiuurimisse mittepuutuvad vahepalad tema eelnenud elust baari turvamehe ning Jaanika muidumehena - need ongi ehk teksti naljakaimad osad.  Raamatu esimene osa on hoogne ja lõbus, teine pool vajub pikkade monoloogide (noor-Sapiste) ning lahenduseta lahenduse rappa. Pisut poliitikat on kah lõpulehekülgedele piserdatud, muidu poleks puänti nagu olnudki. 

   Ootasin Osolini teisest raamatust pisut enamat.

Pildil part, noorempart

Sunday, September 12, 2021

#"Sinnani on maad 12 miili"


    

   Peale lahutust ei kavatsenudki Helbe jääda püherdama kahetsuse, igatsuse ja ehkide ning oleksite püdelas poris. Linnapea proua jäi igas olukorras linnapea prouaks, isegi kui ta enam ei olnud linnapea proua ja tõele au andes ka linn ei väärinud linna nime, pigem sihuke suurem alevik. Linnapea igatahes kolis välja, kuuldavasti noorema variandi juurde, kel ka kakuke põlle alla juba valmis küpsetatud. Kurjad keeled olid Helbele ette kandnud, et kakukese küpsetamisel osales ka teisi, nooremaid pagareid, aga keda see kottis - igatahes oli naine nüüd vabamast vabam, lapsed suured ja tublid, mööda ilma laiali, koduloomi kantseldada polnud, pagaritöökoja mured olid kellegi teise omad ning kaunil esmaspäevasel hommikul lennupileteid broneerides laulis süda sees - nüüd olen ma vaba lendama!

      Lennata kavatses proua ekslinnapea Ameerikamaale, Chicago linna. Sõita vaba naisena läbi Route 66 kõik  ligi 4000 kilomeetrit oli painanud teda Ray Charles´i  "Hit the road Jack" kuulamisest saadik nelikümmend aastat tagasi. Lihtsalt oli leitav ka eelajalooliste autode rendifirma "Historic cars rent" ning kahe nädala pärast, kaunil juunikuisel päeval istus proua Helbe blondide lokkide lehvides "Chevrolet Impala" roolis ning kõrvaklappides kähises muidugi Ray Charles. 

    "Lennata üksinda Ameerikasse? Ja siis veel autoga neli tuhat kilomeetrit? Kuhu sa siis jõuad? Millal? Aga kui bensiin otsa saab? Kas sa sarimõrvareid ei karda? Rekkamehed on ka kahtlased! Seal on ju neegrid ja indiaanlased!  See Ameerika liiklus on meile täitsa võõras ikka! Mõtle, mis see maksma läheb!"

    Mitte üks neist sõbrannade kisakoorist välja hõigatud argument ei tundunud tõsiseltvõetavana ja nii oligi - esimese päeva õhtupoolikuks oli reisisell jõudnud läbida ligi viissada kilomeetrit, vanaauto veeres rahulikult õõtsudes kuuekümnemiilise tunnikiirusega ning hoolimata paar tundi tagasi tehtud burgeripeatusest, aga ehk just seetõttu, piinas Helbet janu ning pissihäda ja ka tema "kitseke" vajas jootmist. Kõrvalistmel oli lahti Route 66 kaart, lähim asulake tundus olevat Litchfield, veerand tunnikest sõitu, kui kenasti piirkiirusega sõita. Muidu sirge tee tegi kerge kaare ja lauge künka taga seisis tee veeres suur must SUV, tagaluuk lahti ning poritiivale nõjatudes viipas kauboikaabus tüüp loiult käega.

   "Aga ehk see ongi seiklus?" rõõmustas proua Helbe teretulnud vahelduse üle ning vanaldaste trummelpidurite krigisedes peatas auto maasturi taga. 

    "Hällõu!" häälitses matkaja rõõmsalt. "Do you need help?"

Kaabuga kodanik ei vastanud midagi, astus sammukese lähemale, kummardus kõrvalistuja aknani ning läbi närimistubaka ning higileha jõudis Helbeni tema maise elu viimane audiokogemus.

    "It´s over now!" teatas kaabu ning .38 Spc kuul purustas autoturisti kolba veel enne, kui ta jõudis kuulda pauku, rääkimata kuulivihinast. Kaabu viskas relva kardaanitunneli kõrvale, lõi oma auto pagasiluugi kinni ja kergitas kindas käega kaabuserva:

"Ma´am,"

    Ühendriikide keskosariike kuid kimbutanud sarimõrvar oli juba tunnike oma kodulinnas Lebanonis Route 66 muuseumi vahetus läheduses asuvas bangalos õlut trimbanud, kui möödasõitvate juhtide tähelepanu köitnud vanaauto juures peatus maakonna abišerifi vilkuritega patrullsõiduk. John Lennon ronis vatsa vappudes autost välja, noogutas heakskiitvalt  Impalat silmadega hellitades ning asus ohates sündmuskoha ülevaatuse kallale. Elutu naisekeha oli lamaskil istmel, silmad pärani, näol üllatus, parem käsivars üle käiguvalitsa kõrvalistuja poole rippu. Samas vedeles põrandaveluuril ka lihtne trummelrelv. Süütevõti oli lukus, käigukang neutraalasendis ning suure auto pirakas paak kütusest tühjaks tuksunud.

    "Hmm," mõtles tubli korravalvur. "Poleks vaja olnud tühja paagi pärast ennast tappa, Litchfield  on ju siinsamas, sinnani on maad 12 miili!"  

 Pildil proua Helbe rendiauto politseijaoskonna hoovis.

Saturday, September 11, 2021

"Tinderikooma"

     


Tõsiselt naljakas ja samas tõsine raamat Kristi Piiperilt. Tutvustuses on see märgitud noorteromaaniks, minu arust sobis ka mitte nii väga noorel meesterahval lugeda küll. Marijuhhaana on tugev talutütrekene, kes issi-emme talla alt pääsenuna teeb üliõpilaspõlveks suuri plaane. Paraku tekitavad madal enesehinnang (paks peegel) ja  erinevad ärevus-, meeleolu-ja käitumishäired neius kahtlusi nii iseenda, koolitee ja mis kõige tähtsam - poisskaaslaste suhtes. Kui esimene suhe noormehega aluspükste kombel viisakalt öeldes "vanni alla" lendab, otsustab peategelane Tinderi äpiga tutvust teha. Suvaliselt noormehi paremale tõmmates kohtub MJ laia plejaadi kiimakodanike esindajatega - õllepurgi külge kleepunud väikelinna ossiga, kultuurkusikuga, pika mantliga liputajaga (see ei ilmutanud end küll Tinderis) ja nende saatuslike kohtumiste tulemina ka asendusgünekoloogiga, kes neiut ekslikult rasedaks pidades röövib tolle süütuse ultraheli-pulgaga. Lisaks on küllalt lakoonilisse raamatusse poogitud peategelase isa-ema draama, mis päädib ühiselt pereterapeudi juures. Kui lõpp poleks pisut ebamäärane ja järsk olnud, saanuks minult Gooreadsis raudselt viis punni, suu oli lugedes kõikse aeg kõrvuni:)

    Mõnel on muidugi Marijuhhaanast paremini läinud:)


Pilt apollo.ee

Friday, September 3, 2021

#Jõuavad kohale järgmisel päeval

    


 Kui Toots  rähmast kleepunud silmad lahti suutis kangutada, magas Teele ikka veel rasket aastavahetuse-und. Isegi norskas pisut. Vana-aasta õhtu Kabli seltsimajas oli möödunud meeleolukalt - kohal olid nii isand Kiir kui Kuslap, õpetaja Laur istus mõtlikult nurgas, mõdukapp käes, ka  vana kellamees istus nurgas ja tonksas Imeliku kandlehelide taktis konts ja apsat, konts ja apsat. Ainult Lesta tõmbas enne keskööd lesta.  Koolivendadest puudusid vaid  Tali ja Tõnisson, kes lumetormis postijaama ööbima olid jäänud. Telegrafeerisid küll, et jõuavad kohale järgmisel päeval, aga ega nad vist raadiumist uudiseid kuulanud - lubas tuisu ja tormi jätkumist. No ja nii oligi nääride veet koolimeenutusi heietades  veninud pea hommikusse  ning ka aasta esimesel päeval magamistoa aknast avanev vaade jaanuarikuiselt hallile ning märjale taevale polnud peremehes mingit uueaasta-hardust tekitav. 

    "Kuradi kevade," arvas mees ja ajas kõverad ning karvased jalad teki alt välja. Teele nohises  ikka veel, pehme puus tekisoojas kummumas. Jaheduses õlgu võdistades astus Toots akna alla, et lumes puhkavatele põldudele ning niitudele omanikupilt heita ja märkas samas üht tuttavat, lontkõrvadega mütsis ja lambanahkses kasukas kuju atsakalt põlluteel talu poole tatsamas, teine, turskem ja toekam kui nööriga järel. Hetkega oli Toots Teele kallal, raputas ja togis, muljus ja sikutas:
   "Teele, kurat, Tali tuleb!"
    Teele lõi oma sinised silmad pärani, krapsas voodist kui keravälk ja tormas kah aknale kõõluma:
"Näh, ütlesid ju, et jõuavad kohale järgmisel päeval, aga et kohe hommikul..." 


PIldil üritab Arno (paremal) Joosepi lähedust nautivat Teelet Kabli seltsimajas tantsule meelitada, aga ei - nii lihtsalt see naine keerutatav pole! 

Wednesday, September 1, 2021

Heale kaasautorile

    


 Täna Tallinna südalinnas foori taga oodates vilksas pilk eesmise auto tagaaknale - no mida nad kõik välja ei mõtle, koertehotellid ja -hooldused meil on, nüüd veel saunad ja spaad!

Pisut seda mõtet mälunud, lugesin uuesti. Kodus guugeldasin - kõik õige, nii saunad kui spaa, aga ikkagi vaid inimloomale:D

Tuesday, August 31, 2021

Kohutav köögivili

 



   Karul mõistus otsas on

   On see siil või on see konn

    Kust see jõmakas küll pärit

    Kabli peenramaalt või ärist?