Thursday, February 25, 2010

Lõvi murul


Muudkui heietavad aga eilsest ballist. Ma tahan nüüd ka öelda, et te olete KÕIK valesti aru saanud. KÕIGEST! Tegelikult oli sõnum seline, et kui algul oli laval kolm lõvi, siis lõpuks ainult üks. Kaks lõvi KOONDATI. Saate aru - KOONDATI!!! See oli üks tähtis sõnum. Ja veel TEINE tähtis sõnum - iga intelligentne inimene saab ju aru, miks oli lõvidega koos lavale toodud pillimängiv neeger - küsimus on VÕÕRTÖÖJÕUS. Õigemini sellise võõrtööjõu oskuslikus kasutamises meie riigi hüvanguks ja teisalt sõnum meie pillimängijatele - minge Aafrikasse, võtke OMA sõnum ja pillid kaasa ja mängige, mängige, mängige!
Tuleb meie riigijuhtide sõnumeid ÕIGESTI tõlgendada, muidu jäämegi Euroopa veere peale kõlgendama.

Teie Konn, keda seekord murumängudesse ei kaasatud. Asjata!

Pildil põgenevad ballikülalised kolme lõvi eest, mõni on isegi SÄRGI seljast kaotanud.

Thursday, February 18, 2010

Gentlemen, start your engines! III


Üle pika aja hakkas Armand sahtlis rabelema, nõudis välja! Eks ma siis päästan ta korraks:)


MIS SU NIMI ON?





Laev oli oma suuruse kohta praktiliselt tühi. 9. deki bistroos istus lisaks Armandile veel 3 inimest, oli külm ja kõle, jää krobises vastu laevaparrast, summutades meeldivalt Soomest töölt naasva ehitustöölise
väsinud norskamist. See oli tänase päeva viimane ülesõit, laev jõuab sadamasse keskööks, kui muidugi jää lubab.Armand püüdis lugeda India mitteroostetavast raudsambast, aga jutt oli igav ja ta lükkas prillid laubale. Kuna kliente polnud, oli ka bistroo müügiletile metallvõre ümber jäetud ja allapoole kohvitopsi järele minna mees ei viitsinud
Reisiselli pea hakkas juba tonks-tonks lauale liginema, kui
trepikoridorist kostus rõõmsat jutuvada ja üksteist trügides, küünarnukid sõbralikult koos, lokid lehvimas ja vasikasilmad sätendamas, ilmus bistroo vahekäiku sõbrannade seltskond. Volüümi nad vaka all ei hoidnud, kõik kaks mittemagavat kodanikku said kuulda, et tegu on Majanduskooli tudengitega, kes laevas praktikal. Jutt käis kellestki neljandast, kes üldse ei oska voodipesu kokku panna. Ülesõidu-kajutite voodipesu siis. Armand muigas. Kakskümmend aastat tagasi oli tal igaks ülesõiduks oma kajut, täiesti tasuta kusjuures. Nende firma oli koostöös soomlastega laevakaupade põhitarnija toonasele reederile ja ka temasugusesse keskmisse asjapulka suhtuti piisava respektiga. Kapteniga ühes õhtusöögilauas just ei istunud, aga laevapere messis sai alati kenasti kõhu täis. Oeh, sirutaks praegugi vanad kondid puhaste linade vahele lahti!
Armand tuiutas ühte punkti vaadata, akende taga valitses talvine pimedus ja muud meelelahutust seal ju polnud. Tüdrukud tulid kablutades tagasi, ikka kolmekesi. Mees jälgis neid huvitu pilguga kuni üks kolmest, suurte rindadega, kuid saleda keha ja sihvakate, teksadesse pakitud jalgadega kastanjuus äkki ta pilgu tabas, ei pööranud pilku ega pead, jäi Armandi silmisse kinni, ise teiste tüdrukutega edasi lobisedes. Tea, kui vanad nood on, arvutas mees mõttes, ehk ikka 18 täis juba. Lisaks peale pööras ta tüdruku pilguga kaasa minnes nüüd juba ka kogu keha. Tagantpoolt oli neiu just seesugune nagu üks pisut kopitanud meeskodanik enda märgades unenägudes kujutada võis. Ehhh, ütles
Armand endale, jäta jama. Aga rumal mõte oli pähe pugenud ja meelde tulid ühed ja teised sametised hetked mitte nii väga kaugest minevikust.
Justkui juhuslikult katsus parem käsi pintsaku vasakut põuekat, kus rahakotis puhkas mitu sirget ja siledat panknooti, lillakas-punased eurorahad.
Ülesõit tikkus poole peale jõudma, kui neidised taas nurga tagant välja vurtsatasid, seekord kahekesi. Vadinat oli seda enam. Kastanjuus hoidis taas pilku Armandil, sinised silmad vilasid, aga ehk mehele lihtsalt tundus nii, sest püksid olid tal juba ammu ümber reie eriti tugevas pressis.
Ma teen selle ära, veenis ta ennast, kohe ütlen. Aga ei öelnud ta midagi, tüdrukud läksid oma teed ja ehitaja lõpetas norskamise, haigutas häälekalt ning läks kuhugi allapoole, ilmselt õllele. Armandi püksid vajusid ümber reite volti ja veri voolas ajju tagasi. Totakas vanamees, kirus ta ennast, tee see ära, tee see ära! Armand noppis taskust portmonee ja kiirustades, räpakalt, tõmbas sealt välja kaks siledat ja läikivat rahatähte, peitis need vasaku käe kämbla alla, aga niimoodi, et nominaali tähistav number oli selgelt näha. Kõhus võdises, mõni ime, niimoodi polnud ta kunagi varem teinud. Nüüd jäi üle oodata ja loota. Mitu korda tõusis mehe parem käsi, et vasaku käe kämbla all piilesklevad rahapaberid tasku toppida, aga vasak käsi jäi endale kindlaks. Süda kloppis, iiveldus tõusis kurku. Küll loksutab, mõtles mees.
Siis kostis liftiuste pehme kopsatus ja koridori ilmus pruunjuus. Üksinda. Marssis puusi hööritades ligemale, pilk äraolev, aga Armandis kinni. Mees kergitas vasaku käe kämmalt ja kähistas: „Tuhat eurot“
Tüdruk jäi seisma, vaatas veiklevaid rahatähti ja ütles ükskõiksel häälel:
„Veerand tundi ongi jäänud“, ning sõrmedega kergelt üle mehe vasaku käe kämbla libistades asutas end tuldud teed tagasi. Kuidas nad autoteki all asuvasse teenindava personali kajutisse jõudsid, Armand takkajärgi ei mäletanud, samuti ei mäletanud ta kogu sündmust kui sellist kuni hetkeni, kui ta püksid rebadel koiku serval istus, pruunijuukseline ilmutis vetsuboksis suud loputas ja puristas ning paberrätiga nägu pühkides uksele ilmudes Armandilt küsis:
„A missu nimi on?“
„Aaaa....Tuhat Eurot“, vastas vimkavend Armand ja tasapisi teadvusele tulles küsis omakorda:
„Kas sa nädala pärast oled samas vahetuses?“
Tüdruk vaatas seinal rippuvat ja pastakaristidega soditud kalendrit, noogutas ja teatas:
„Olen ikka. Aga ma arvan, et sa võiks järgmiseks korraks uue nime võtta!“
„Mis nime?“ uuris Armand õhinal.
„Kaks Tuhat Eurot on ilus poisslapse nimi“, arvas kena neidis peegli ees enda pruune kiharaid sättides ja kustutas vetsuboksis tule.

* * *

Wednesday, February 17, 2010

Vastlapäev


Krabasin tööotsast, mis asub puitasumis, Wabariigi-aegses töölismajas, kuhu noor pere on ilmselt headel aegdael soetanud kaks korterit, soovides neid nüüdseks ühendada üheks suureks ja kobedaks. Sõitsin kohale, esimene visiit ikkagi, 10 minti varem. Helistan, et tulgu alt ust avama. Kodanik sõidab kodu poole, aga lubab naisele helistada, et too päästab mind sisse. Hiivan end ukse juurde ja varsti kuulengi mütt-mütt-mütt, seltsimees naine tuleb mööda treppi. Uks lahti, tere ja teisele korrusele. Juba teise korruse trepimademel lööb valgetesse pükstesse ja sama värvi pluusikesse riietunud nooruke pereema käe suu ette:
-Mul jäi ju supipott kah pliidile...-
Et mis supipott, mõtlen mina ja saan teemast aru alles siis, kui pereproua käte ja jalgadega üritab uksele selgeks teha, kes on kodus peremees. Muidugi jäi uks peale. Mure siis selline, et meie koridoris, supipott tulel ja ukse võti seestpoolt ees ning uks kõvasti kinni. Helistasime minu telefonilt peremehele, kes arvas, et 5 minutiga jõuab koju. Vahepeal silkas naispool keldrisse, sest mina olin sunnitud kah käsi laiutama - ega tänapäeval autos heeblit ja sõrgkangi kaasas veeta. Naine naases keldrist kahe kelluga:D Kangutasin, mis ma kangutasin, ainult kellud sain kõveraks, uks ei piuksatanudki. Ka peremees jõudis kohale, kolmeaastased kaksikud poisid näpuotsas. Pobises vaid endale nina alla, et ammu oleks pidanud selle luku ära vahetama. Ukselehe ja lengi vahel olid tõesti mõningad märgid sellest, et käesolev juhtum polnud esmakordne. Käis ise ka keldris töövahendeid otsimas, aga tuli mornilt tagasi. Kaksikud teatasid ühehäälselt, et neil on juba külm. Kütmata koridoris pool tundi lõdisenud õhukeses pluusis pereema ei öelnud midagi. Võiks trepist tagumiku peal alla lasta, mõtlsein ma, vastlapäev ikkagi. Õnneks taipasin seda jumalavallatut mõtet mitte verbaalselt väljendada. Peremees helistas sõbrale ja palus sel sõrgkangiga saabuda, aga kuna mul tiksus ette juba järgmine kohtumine, siis grande finale jäi mul kahjuks nägemata.
Ehk lähen homme tagasi;)

Pildil olevate kaksikutega oleks võinud külmas koridoris kauemgi aega veeta!

Thursday, February 11, 2010

Eliidi seas!


Käisin eile Helsinkis tööd otsimas. Sain ka:) Juba sinnasõit oli elamus - viimati käisin laevaga nö. jala üle lahe ei mäletagi millal. Varahommikust seltskonda oli huvitav jälgida - kokku ehk paarsada inimest suures laevas ja nendest julgelt 2/3 oli ennast läpaka taha haakinud ja tegid või teesklesid töötegemist. Mina ka muidugi:D Kuna objekt ei asunud sadamast kaugel, aga samal ajal oli kohtumine tellijaga lepitud üsna tiukka ajagraafikuga, siis võtsime kolleegiga takso, mille sabas tuli tubli 15 minti oodata - kah huvitav kogemus. Taksojuht oli jube jutukas ja sõiduks kulunud ligi poole tunni jooksul õnnestus tal minult välja kaubelda mitmeid ehitustehnoloogilisi nippe garaažipõranda valamiseks. Samas sain konkreetse tööpakkumise, absoluutselt hoolimata minu vastupunnimisest, et betoonitöö pole eriti minu firma ampluaa. Espoo nimelise küla lummemattunud tänavatel tiirutades jõudsime objekti juurde just tellija auto sabas. Tellija oli tore onu, vahtis mind pea kuklas (oli minust tubli pool meetrit lühem) ja korrutas kogu aeg, kui väga vajab Soomemaa Eestist pärit ehitajaid. Et ma olin jooniste põhjal juba eelpakkumise teinud, läks suhtlemine kiirelt ja libedalt ning kuna aega oli lõunase praamini veel üle kahe tunni, sõitsime kokku-ja alalhoidlikult tagasi liinibussiga.
Muidu oli kõik tore, ilm külm ja ilus nagu põhjamaine naine, aga teejuhataja must ja kuum nagu lõunamaa mees ikka. Soome neeger, noh! Soovitas meil maha ronida kaks peatust varem ja kui me peale umbes kahekilomeetrist ja pooletunnist matka Länsisatamasse jõudsime, olid jalad väsinud ja laeva lahkumiseni vaid tunnike.
A tühja tost, ma olen nüüd eliidi hulgas, sain Soomes tööd:D

Pildil betoneerib rühm Eestist pärit töölisi kinni kanalisatsiooni settekaevu, uputades sinna ka projektdokumentatsiooni (parempoolse kodaniku haardes) Kogu sebimist on tulnud kajastama põhjanaabrite kirjutav ja pildistav ajakirjandus.

Tuesday, February 2, 2010

"Ma langesin 45 korrust"


Mina ka! Tahan avaldada, ehk koguni kuulsaks saada. Seega lugege ja värisege! Tegu jupikesega seni avaldamata lobajutust, mis 5 sekundiga pealkirjakohaseks kõpitsetud!
Ehk panen terviku koguni e-raamatukokku;)



*

Mart kimas Eeva Raadiost tulevale laulukesele kaasa ümisedes kanala poole – nimelt kanalast ümberehitatud hoones asuski nende tootmine. Usinad masinad kolistasid pudeleid mööda konveierilinte, sortsatasid vajaliku koguse vett sisse, kruttisid korke peale, kleebistasid etikette ja lõpuks tõstsid nobedad tädid toodangu kastidesse. Nii lihtne see oligi, rahateenimine kui selline.
Lobudiku silikaatmüüri ääres seisis ferraaripunane rendiauto. Jens oli kohal. Mart viskas pilgu kellale auto armatuurlaual – ei, ta polnud hilinenud, hoopis Jens tuli kanakarja varem kohale. Mees lukustas omaette itsitades uksed ja astus sammukese tsehhi ukse suunas. Samas ta tardus kui Loti naine ja…vaatas ikkagi... tagasi. Jah, sealt paistsid just kenasti kätte armsad aknad, mida ta armuvalus õhtute ja õhtute kaupa oli kuuskede alt piilumas käinud. Kõigest üheksas korrus, aga praeguseks paraku nii kaugeks jäänud, et võis vabalt korrutada viiega. 45.korrus, isegi lift ei käi sinna. Sadu kordi samas autot parkinud, polnud ta neid aknaid sellest rakursist kunagi hoomanud. Liiga kõrgel, muidugi!
“Kuidas ma küll varem pole siitpoolt midagi näinud?” imestas ta, tundes end langenud inglina.
“Ma langesin 45 korrust,” ütles mees selge diktsiooniga ja suud väänutades, nõjatus autole ja meenutas neid ammumöödunud õnnelikke kuid.
Nad kohtusid neti jututoas, kus Mardil oli kindel profiil juba aastaid ja õhtul pool tunnikest peale rasket-huvitavat päevatööd võis olla keegi teine või koguni kolmas. Kuigi mees teadis, et anonüümsust võrgumaailmas ei ole olemas, tundis ta siiski teatavat vabadust lobisemaks jutukaaslastega, kes eeldatavalt temast midagi ei teadnud. Kui enamik püüdis end kirjutada heaks-paremaks, siis Mardile oli tähtis teha end huvitavaks. Nii ta mõtleski välja erinevaid süžeeliine, elas poole tunni kaupa erinevaid virtuaalelusid, nautides kümnete austajannade tähelepanu ja huvi enda poolt loodud virtuaalisiku vastu. Ühel kenal sügisõhtul kirjutas talle Klaarika. Kirjutas pirtsakalt, isegi üleolevalt.
“Miks sa mulle kirjutasid, kui ise sedavõrd hea ja parem oled?” küsis Mart tüdinult, sest selliseid enesega mittetoimetulevaid tööhiiri oli ta virtuaalsuhtluses tundma õppinud küll ja küll. Enamasti olid nad kolmekümnesed ärinaised, kes uhkusega väitsid, et kodus käivad nad ainult magamas…See oli küll tõsi, sest väheste eranditega magasid nad seal kõledas kodus üksi, mõnel ka kass või hiiremõõtu koer seltsiks.
“Sest ma tean, et me sobime sinuga,” vastas Klaarika oma teises kirjas mehele, kellest ta midagi poleks teadma pidanud.
“Sürr,” mõtles Mart, “epateerib, pirtsmutt selline.”
Ikkagi jäi ta tolle Klaarikaga kirjutama, kusjuures kirjavahetus oli tihe, sisukas ja tempokas. Mehele tundus, et mõlemad nad naudivad enda esinemist ja esitlusviise ja järjest enam, naist nägematagi, hakkas ta veenduma Klaarika prohvetlike sõnade paikapidavuses.
“Helistan sulle!” kinnitas ta Klaarikalt numbrit mangudes, naine oli teda huvitama hakanud. See polnud mehel muidugi esimene virtuaalkontakt, mis kohtama tõotas viia, kuid IRL tutvuma naisega ajas teda huvi eelkõige inimese ja alles siis naise vastu, kes alati ja igal võimalusel rõhutas oma haritust, tarkust ja head töökohta, kuid oskas seda teha nii, et kaasvestlejal jääks mulje, et too ongi see äravalitu, kelle see suurepärane naine on otsustanud õnnelikuks teha endaga kohtama kutsumise läbi.
Klaarika hääl telefonitorus kõlas kui ojakese vulin aprillikuus.
“Kas see ikka on Klaarika, keda mina tunnen?” küsis Mart telefonitorult jahmunult , “identifitseeri ennast!”
“See olen mina, mu armas Jobukakk,” teatas rõõmus hääl teispool eetrit, “kas siis tõesti ei tunne ära?”
Tögama oli naine tõepoolest meister, Mardiga samast klassist, et mitte öelda enamat. Lihtsalt mees poleks iial viinud kokku seda tütarlapselikku häält nende karmide kirjaridadega, mida toosama naine temaga (ja küllap ka teistega) flirtides eetrisse paiskas.
Kohtusid nad kesklinna kõrtsis, “Seiklusjutte maalt ja merelt” oli koha nimi.
“Seiklust nii, et tapab,” torises Mart, uksel telefoni nupukesi muljudes. Peab ju ometi teadma, kes heliseva telefoni kõrvakese ligi kergitab. Klaarika telefon oli levist väljas.
“Kurat!” arvas Mart seepeale ja puhisedes välja hingates astus üle läve. Esimene korrus oli üksikutest naistest puhas mis puhas, kiiganud ka leti taha, ronis erutusest poolpehmete jalgadega mees trepist üles.
“Mida ma ometi pabistan,” veenis ta ennast “alati naistega hakkama saanud, saame ka nüüd!”
Klaarika istus taga pimedas nurgas, nina taldrikus suppi lürpides. Mart leekis mantli hõlmade lehvides naise poole, peatus hoolt ja torkas kollase roosi varrega naise poole:
“Sina oled Klaarika, see on sinu roos!”
Naine kergitas aeglaselt pead, napp naeratus ilmus ta huultele. Huuled olid jonnakalt torus, kui ta prillide tagant meest piieldes pika väljakantud pausi järel teatas:
”Ja sina oled minu Jobukakk!”
Mis kuradi Jobukakk, see jäigi kogu nende suhte kestel mehele täielikuks arusaamatuseks, aga küsima ta kah naiselt ei hakanud. See naine rääkis ainult siis, kui ise tahtis ja siis ka seda, mida vajalikuks pidas.
Üllatunud Jobukakk istus siis toolile ja vahtis häbematult, kuidas naine suppi manustas.
“Sööd äkki ise ka ikka midagi?” andis Klaarika üheseltmõistetava vihje.
“Ja-jah, muidugi,” kohmerdas Mart leti juurde asja teha, ootamata väledaid ettekandjaneiusid. Sellise naisega polnud ta veel kohtamas käinud!
Blond, eksitavalt blond, kahupea, säravad mittesinisilmsed sinisilmad prillide taga kavalalt välkumas, haprad käsivarred ja kui palju kulda sõrmis! Ooo, see oli klass!
Kui Klaarika leti äärde kohvi järele õõtsus, vaatas Mart, silmad jõllis, naise pulkpeenikesi jalgu ja kondiseid põlvi ja esimene eufooria hakkas taanduma. Naine nagu naine ikka, nii ütlesid vist need neetud prantslased.
Juba samal õhtul olid nad Klaarikaga voodis ja naine rääkis talle märkidest. Kõhutades paljalt hotelli king-size lamatsil, ahvatlev tagumik uppis, ise kandikult viinamarju noppides ning endale ja Mardile neid suhu toppides seletas naine talle kannatlikult (sest Mart oli kärsitu kuulaja), kuidas ta esimesest kirjast alates oli tajunud saatuse sõrme:
“Vaata,” rääkis Klaarika ,”igal jutuka kasutajal on oma aadress. Kas sina tead, mis su aadressi numbrid on?”
“Muidugi mitte, egas ma mõni itimees pole,” mõmises Mart vastu, suu head-paremat täis.
“Sinu aadressi kolm viimast numbrit vastavad minu korterinumbrile,” teatas naine piduliku häälega.
“No ja siis, “ muigas Mart, “sinu kinganumber vastab väga täpselt, komakohad kaasa arvatud, minu praegusele vanusele,” üritas mees kildu rebida.
“Näed siis! Aga kuula edasi!” rahustas Klaarika mehe hoogu “kas sa ka tead, mis oli minu ema neiupõlve nimi?”
“Ei, sa pole sellest ju jõudnud veel rääkida,” muutus meeski uudishimulikuks ja kergitas end pisut, et näha naise sügavsiniseid silmi.
“Muidugi pean ma nüüd sinu ees vabandama, aga otsisin-uurisin ja leidsin meie elulugudes sedavõrd palju samasusi, et see vallandas minus hirmuseguse rõõmu või siis rõõmuseguse hirmu puhangu ja juba teisest kirjast alates olin ma kindel, et meist saab paar, noh, kas või ajutiselt,” pihtis Klaarika, ja esimest korda märkas mees naist kohmetumas.
“Sa ei tea ju minust midagi, kuid ise oled minu ees üsna avali,” teatas Klaarika kõrvade hõõgudes.
Nimelt töötas naine riigiametis, mis tegeles andmekogumise ja – töötlusega, itinaine nagu ta oli. Seega oli kõik Mardist aegade jooksul talletatu talle nagu kandikul ette kantud. Arvestades naise positsiooni, ikkagi osakonnajuhataja, polnud tal takistusi juurdepääsuks ka delikaatsetele isikuandmetele.
Emade neiupõlvenimed, veel numbrite maagiat, lisaks tollele IP aadressile fakt, et Klaarika oli jõlkunud Mardi sabas mööda EÜE rühmi samuti neli aastat, täpselt samades rühmades, ainult kaks aastat hiljem – kõik see jahmatas mehel suu kinni.
Suu lahti kukkus mehel siis, kui paari nädala pärast Tabasalus kardirajal kallimale talvesõitu õpetades naine täielt hoolt ühest kurvist puusse sõitis.
Turvapadja maitse suus, kukkus Mart kortsus ja suitsevast autost käpuli välja, jääkonarustel koperdades kaaberdas ümber auto ja ukse lahti kangutanult leidid juhiistmelt verise silmanäo, ent naerva suuga Klaarika, kes pani ikka veel värisevale mehele oma kitsa käe kuklale ja avaldas teadjanaise häälega:
”Mina olen sinu saatus!”
Takkajärgi kahtlustas Mart, et Klaarika korraldas puu ründamise täiesti teadlikult, sest olles kursis mehe tööde-tegemistega ja läbi selle ka tema finantsseisukorra ning kindlustustega, polnud tal mingeid süümekaid lasta üks plekk-liisu puusse, et lisada oma jutule märkidest veelgi veenvust.
Klaarika oli nõid, heas ja halvas mõttes. Täiesti lootusetu oli kontrollida oma seksuaalset käitumist, kui naine tahtis kiiret seksi, kähkukat auto tagaistmel, ujula riietuskabiinis, kamina ees karu jäänustel.
Pauk avanes just naise kõrghetkel, Samas, kui naine oli otsustanud kaua nautida, võis Mart plahvatamata keppida teda raske väsimuseni, ise sellest arugi saamata, kuid peale tundidepikkust seksimaratoni naist õnnestanult vajus mees sekunditega sügavasse unne, millest teda tunni-paari pärast äratas sulnilt naeratav, pestud ja kasitud hästilõhnav emane, nimeks Klaarika.
Mart raputas ennast nagu koer, võdin algas sealt altpoolt naba ja venis juuksejuurteni, värinaga kadus ebamugavustunne, mis teda senini valdas, ta lihtsalt astus need viis sammu tootmise ukseni ja topeltklaaside taha jäi kogu see aastatetagune valu ja võlu, ning paneelmaja aknad 9. korrusel, kus vist tänini elasid tema armastatu ja nende poeg.