Saturday, July 24, 2010

Isane tsikkel


Nüüd on see olemas! Mul jääb vaid habet, patsi ja sarvi kasvatada. Sarvi muidugi kiivrile. Korraks istusin ka selga, a poeg ajas mu kiirelt sealt minema. Unistada ma muidugi ju võin, et paar korda suve jooksul ka ise tsikli selga saan ja habeme ning patsi lehvides Nõmme vahel tädisid ehmatamas käin:D
Poiss sai täisealiseks saamise puhuks kottidega tsikli, nüüd peab veel ARK-ist load ära tooma ja starterit andma!

Wednesday, July 21, 2010

Grupikas


Kuumal Hiiumaal olid kuumad mesimummud, minu lemmikud. Kambakesi ühe lille kallal!

Wednesday, July 14, 2010

Nii me töötame - pika......hambaga


Oleme aastaid teinud ilusat ja head tööd linna suurimale transpordiettevõttele, vahepeal pidasime isegi kontorit nende majas ja meie tehnika seisab nende platsil. Eile saigi valmis järjekordne hügieeniruum tööliskonnale, milles varem olid põrandas augud ja krobelised (et kükitaja auku ei kukuks, eksole) jalajäljed, aga nüüd sihuke steriilne ja puhas kahhel, kroom, melamiin ja keraamika. Muu komplekti kõrval sisaldus uudisremondis ka kaks pissuaari (meestele). On ju ka naistele, aga nimetatud ettevõte pole veel sellistesse unisex kõrgustesse tõusnud;)
Mõni aeg tagasi vahetus ettevõttes haldusdirektor ja nüüdne (endine poliitik) on agar isiklikult ka selliseid pisitöökesi vastu võtma. Olin eelmisel päeval käinud tööde käiku vaatamas ja kõik tundus okei olevat. Mul on sihuke mikromõõtu torumees, see veel rahustas, et ne volnjuissja, hozjain, vsjo budet tshin-tshinarjom, mis iganes see ka siis tähendas.
Tähendas see lühidalt öeldes seda, et pissuaarid olid sätitud põrandast just oksendamise kõrgusele, ehk neljakäpakil olles on hea lõug pissuaari äärele toetada. Kui lindi peale panin, oli alumise ääre kõrgus põrandast 48 cm:D Norm on 75. Ehk siis heledate suvepükstega pissuaaril asjatades oleks reied kenasti pritsmeid täis;) No tegelikult oleme sättinud sellele tellijale mitmes juba tehtud vetsus vahemikku 65...69 cm (käisin pärast mõõtmas) ja see on olnud okei. Nüüd selline prohmakas, uus Suur Ülemus põgenes läikivast hügieeniruumist puhisedes ja mul hakkab tekkima kuri eelaimdus, et ei enam temast meile tellijat pole;) Mõtlesin talle veel järele hõigata, et õige pikkuse londiga (elevandil) poleks mingit probleemi, a sain hammastega õnneks keelest kinni. Ei teravdanud enam olukorda!
Ajasin muidugi kamba kokku ja õhtupoolikuks olid pissuaarid tõstetud õigele kõrgusele koos kaasnevate plaatimistöödega, aga tegu oli tehtud. Proovisin ka ise uut kõrgust ja tõdesin, et mikromõõdus mees peab selles vetsus küll taburetiga käima. A mis ma kurdan, normid on normid!
Homme üleandmine. Taas kord.

Pildil olevail kodanikel on ilmselgelt raskusi ka madalate pissuaaride leidmisega.

Monday, July 12, 2010

Päike on lõõmavalt kuum mitmendat päeva


Armand istus enda nimepäeval jahedas tagatoas ja rüüpas jalaga klaasist mullivett. Kandilisi klaase ta vihkas. Ümmargusi ka - ei kõlba ju sellistest midagi peale samaka juua. Ja iseaetud puskarit jõi ta viimati klassiekskursioonil Leedus. Mees mugises isegi pisut naerda, sest meenus puskari ühisjoomisele järgnenud hommik, mil bioloogiaõpetaja (naine) roomas välja matemaatiku ja ühtlasi nende klassijuhataja (mees) telgist ja bussiuksel vaarudes kisas, et tunneb seal alkoholi lõhna, aga endal oli vaid üks sukk jalas ja seegi rebenenud....
Olid ajad, olid majad. Armand ohkas korralikult ja sügavalt ning klõpsis teleka käima. ETV näitas nostalgiiat - mustvalgel ekraanil laulsid Eri Klas, Terasmaa ja kaks tundmatut prillidega nolki Lillepaviljoni trepil elektrikitarre tinistades, et päike on lõõmavalt kuum. Armand teadis seda niigi - ega ta muidu poleks toas varjus konutanud.
Aaza-Lea polnud mitu päeva endast märku andnud. Nii nagu ta laupäeva hommikul minema leekis, nii kadunuks jäi. Isegi kohvi ei jäänud jooma. Mis küll võis selle põhjuseks olla, juurdles mees külma vett mekkides. Tasakesi surises ratastel konditsioneer, temperatuur oli timmitud 24 peale, aga väljas valitseva lämmatise peale tundus see isegi tiba jahe. Tegelikult oli sahtlis peidus veel üks surisev aparaat. Kui Aaza-Lea avaldas, et jääb seekord lausa nädalavahetuseks vanapoissi rõõmustama, tegi mees teoks oma ammuse unistuse ja hankis pikaks nädalalõpuks ühe patareidega viguri.
Ega see lihtne polnud! Kõigepealt tuli luurata, et poeke oleks tühi. Armand jalutas tükk aega autode vahel ringi, aga siis avanes ühe moodsa ning läikiva rataslooma uks ning ta sai venekeelsetelt tüdrukutelt riielda. Kohe ikka rumalate sõnadega. Põskede lõkendades (kuradid, ma pole ju mingi bomž) põgenes Armand kaualuuratud uksest sisse ja sattus kohe noorukese neiukese rõntgenpilgu alla.
-Tere, härra-, kudrutas too, -kas pakkuda teile midagi või soovite veel valida?-
-Ma vaatan ise ringi-, mühatas Armand ebaviisakalt, pani käed seljale ja tatsas riiulite vahel tähtsalt ringi. Higi voolas silmile ja enamgi veel. Seljanõgu täitsa uputas.
-See on kuumast ilmast-, lohutas mees end ja nii oligi.
-Nagu elevant portselanipoes, sama loll-, arvas ta veel. Ja astuski leti juurde. Nähes müüjaneiu silmis isegi justkui osavõtlikku pilku, seletas ta oma huvi ära ja toimides asjatundliku soovituse kohaselt, palus ostetud julla pakendada ning maksis kaardiga. Kallis oli küll, aga Aaza-Lea oli veel kallim.
Kodus tutvus Armand moodsa tehnikaga - paigaldas patareid ja lasi erinevatel režiimidel töötada. Küll ikka surises! Küllalt mänginud ja unistanud, pakkis ta riista hoolikalt palakasse ja peitis öökapikese sahtlisse. Peaaegu unustas, sest reedel saabunud sõbrannaga oli ju nii paljust rääkida ja pealegi tahtis naine ka aias kohmitseda, et hilisõhtul sõbralikult teineteise kaissu maandunult jäi Aaza-Lea peaaegu kohe, konditsioneeri vaikse surina saatel, magama.
Hommikul ärkas mees esimesena, käis ja toimetas vajalikud käigud, pani kohvi tõmbama ja pidžaamapüksid kenasti kokkukeeratult kappi. Vaadates siis magavat naist ja enda karvaseid jalgu, meenus talle ostetud tehnikaime. Vaikselt puges ta Aaza-Lea kõrvale teki alla, haaras tagantkätt sahtlist libeda julla, vajutas kogenult nuppu, timmis reostaate ja jäämurdja surises, murises ja murdis - Armandi osavalt suunavate käte abil muidugi! Naise rahulik unehämus nägu muutus roosakaks, huuled avanesid pisut ja ripsmed võbelesid. Aeglaselt-aeglaselt pööras mees regulaatori nuppu ja seni vaikne surin muutus justkui kimalase lennuks. Samamoodi muutus suureks kimalaseks voodis jalgeile hüpanud naine, kes kätega vehkides, silmad koobastest välja tungimas, koleda häälega kriiskas:
-Aja see välja, aja see välja, ta nõelas mind!-
Jahmunud Armand tõmbas käe teki alt välja, koos ikka veel kimalase lendu imiteeriva riistaga ja sai kohe laksu vastu aparaati hoidvat kätt. Väike kiunuv aparaat lendas vastu suurt ja soliidselt surisevat ning suur oli loomulikult tugevam. Surises edasi. Väike enam ei surisend ja ka teki alt hooga välja lennanud Aaza-Lea ei surisenud ega teinud kuni uksekolksatuseni mingit häält.
-Nagu Elioni digipilt-, muigas Armand kurvalt ja keeras konditsioneerile vunki juurde. Las suriseb seegi.
Päike oli lõõmavalt kuum. Mitmendat päeva juba.

Pildil jalutavad Aaza-Lea ja Armand lõõmavast suvepäikesest rammestunult kaunis parkmetsas, rihma otsas üks Armandi aeda terroriseerivatest muttidest.

Wednesday, July 7, 2010

Kolm ussikest


Varahommikul kell 9 heliseb telefon ja võõralt numbrilt kõlistav naiskodanik pärib reipalt -Mis teed seal?-
Mis teen, mis teen - istun hommikumantlis voodi serval ja higistan.
-Sa muuga kokku tahad saada?-pärib telefon ulgueestlase häälega, - ma olen Nõmme turul.-
Alukaid jalastades tuli mulle meelde hommikul loetud Sami Lotila tõetruu kirjeldus eestlastest meeskodanike hügieeniharjumustest ja see vaid lisas reipust.
Kõlistasin hankijale, et tulen ripplae tükkide järele tunnikese hiljem, aga see tollele ei sobinud, kiirustas Keilasse. Mis seal ikka, lähen siis koos ulgueestlasega, ongi eksootika. Asjale lisas vürtsi, et ka Tiia-talutütrekene plaanis Keilasse jõuda, tõsi küll, elektrirongigaaaaa....
Krapsasin ootamatu külalise Nõmme jaama juurest autole ja seletasin talle asjalood ära, et vahetan ta ripplae vastu ja pealekauba saab ta veel täiesti tasuta ja muheda mehikesega Keilasse. Miskipärast Tiiale see variant ei sobinud, hakkas kurjalt puksuma ja arvas, et tahan temast lihtsalt kiirest lahti saada:D No nii kiirest ka ei tahtnud;) Kuigi ripplae-mehe üle vaadanult oli kauge külaline peaaegu nõus Keila poole autos kulgema, aga siis tekkisid mul endal juba kohvineelud ja käisime kiirelt Veskis hommikulattet manustamas. Kiirkohvi kõrvale tuletas Tiia meelde põhjanaabrite vanasõna - aikainen lintu löytä madon, mis meie keeli kõlaks umbes nii, et pime kana leidis tera:D Muidugi tahtis ta märku anda enda varahommikustest meesvallutustest - sõbranna mees transporteeris Kakumäelt Tallinna, mina Nõmmelt ripplae-mehe juurde ja hea tahtmise korral oleks juba enne 10 istunud kolmada mehe autos ja kimanud Keila poole.
Kolm ussikest ja kõik see tapahtui juba enne 10!!!! Võimas naine, pole midagi öelda.
Nagu öeldud, nii hästi tal ikka ei läinud ja meie kohtumine päädis 10.06, mil ajasin ta Tondil autost välja rongi ootama. Lahkumissõnad sai ka kaasa:
-Kui tõkkepuud on veel üleval, siis jaluta, kui punased tuled vilguvad ja puud langevad, siis jookse!-
Läks jalutades.

Pildil välismaa lind hommikuse esimese ussikesega.