Thursday, April 29, 2010

12 tooli


Käisin täna einestamas avalikus majas. Uksel tervitas kõiki sisenevaid kodanikke polüglotist neeger, mina kuulsin teda tervitussõnu lausumas nii eesti, vene kui ka soome keeles. Aknad olid maast laeni, võis vaadata nii seest välja kui väljast sisse ja kusjuures tasuta. Küll aga tuli tasuda söödava-joodava eest ja kui ma seni olin pidanud Veski kõrtsi üsna kalliks lõunakohaks, siis nüüd korrigeerisin oma väärarusaama, häbi mulle ignorantsuse eest. Lisaks istusin ma mugaval valge nahaga kaetud toolil, mis maksvat 50 tuhat krooni. Istusin hästi ettevaatlikult, ühe kannikaga (et briljandid peffelit ei torgiks) ja aeg-ajalt katsusin veel käega istumisealust. Tegelikult küll kuskilt ei turritanud, olid vist hästi peidetud. Ja toole oli kah rohkem.

Pildil isane tool. Odav tool.

Sunday, April 25, 2010

Meestevahetus


Nii teemegi! Et toome Vanhaneni Tallinna ja Ansipi saadame Helsinkisse, vähemalt viieks aastaks. Vaatasin täna STV uudistest kaupluste tühje lette, mille vahel lonkisid silmnähtavalt näljased ja närvilised soomlased (kes veel ei tea, seal on täie hooga käimas toiduainetetööstuse a/ü mahitusel streik) ja mõtlesin, et säh sulle inimnäolist sotsialismi. Ansip valitsus tõstab aktsiise, vähendab pensione ja palku, tõmbab poodlejatele kilekoti pähe ja vabariigi kodanikelt ei mingit kobinat. Tähendab - oskab juhtida. Saadame Andruse aga soomlastele kaela ja naudime siin järgnevad viis aastat Vanhaneni valitsemist. Tol kenal pikal onul poleks tarvis isegi eesti keelt ära õppida, niikuinii on rahval ükskõik, mis Toompeal suust välja aetakse. Ja kui viie aasta pärast meie Andrus veel elus on, eks siis võtame ikka tagasi. Elasime üle Venemaa, elasime üle nõuka-aja, elasime üle ansipiaana, küll saame ka soomlasega hakkama!
Jõuame veel koguni viie rikkaima riigi hulka:)

Pildil muhelevad peaministrid vahetult peale meestevahetust. Taga sörgib koondatud valitsuskabinet. Pilt www.elin.ttu.ee

Tuesday, April 20, 2010

Pildid näituselt


Käisin eile esikal. Õigemini avamisel, näituse avamisel. Kuna riigivõim oli läbi masssiteabe hoiatanud NATO manöövrite eest kesklinnas, siis parkisin ja reisisin;) Ega ma oleks osanudki reisida, aga kunstihuviline poeg oli kaasas ja too tellis mulle ID pileti:D Buss oli puhas ja pooltühi, oleks võinud pikemaltki sõita, aga ei, avamine ootas. Algus oli igatahes kordaläinud, sest osales ka üks Riigikogu liige, keskkondlane küll, aga ikkagi;) Möödusin tast väga lähedalt, lõhnas hästi! Akna taga jõlkus hulgi pärastlõunaselt näljaseid inimesi, julgemata siseneda, vahtisid keel ripakil boheemide ja väikekodanlaste (mina) furshetti. Pärast peeti paar kõnekest ja vahetati kingitusi. Mul polnud midagi kinkida, libistasin siis tillukese rahatähe hea tahte kastikesse. Teised libistasid ka, aga ikkagi oli annetusi kahetsusväärselt vähe. Pilte kommenteerima ei hakka, sõimate veel ignorandiks;) Igatahes!

Pilt on pilt. Sealtsamalt näituselt.

Saturday, April 17, 2010

Tuhat ja tuline


Kuulsin autoraadiost Lauri Saatpalu suu läbi, et uueks Islandi rahvusloomaks on valitud tuhkur. Kohe tuli hea mõte, et uueks vapilinnuks võiks islandlased valida Kairit Tuhkaneni ja peale neid valikuid nimetaks islandöörid end lihtsalt ja maapäraselt tuhajuhaniteks. Tuhat ja tuline!
Täna rohkemat polegi öelda.

Pildil Islandi vapilind loomulikus keskkonnas.

Monday, April 12, 2010

Kolmeklassiline kõrgharidus


Käis hea kolleeg ja natuke ka sõber linnavalitsuse infotunnis peatselt kehtestatava müügimaksu asjus. Vedas seda üritust linalakk näitsik, kes väitis end olevat mingisuguse juristi. Lõpetuseks jagati sellesama näitsiku (juristi) poolt allakirjutatud paberid, kus lisaks nö. juhuslikele kirjavigadele esines ka selliseid
ortograafilisi "pärle" nagu t e g e m a t t a ja t u n t s i n. Mul pole miskit kobiseda, kui nõndamoodi kirjutab Säästumarketi müüja või metsalangetaja või kraavihall või minugipoolest kasvõi insener:D Aga kui sellist dokumenti produtseerib juristihariduse või -diplomiga "kõrgharitud" linnaametnik, siis tekib küll teatud pelg, et äkki on nad kõik seal sellised:D

Pildil ajab kolmanda kursuse juuratudeng tarkust näost sisse

Tuesday, April 6, 2010

Kolmkümmend aastat hiljem


Kuulsin "Terevisiooni" hommiku-uudistest, et "Olümpia" hotell tähistab kolmekümnendat juubelit, kõik on kutsutud. Ehmatasin voodist püsti ja tormasin arvutit avama - kas tõesti saadeti kutse mulle kui kaheksakümnendatel hotellinduse võtmeisikule alles eile hilja õhtul?! A tutkit, ei midagi.... Istun nüüd nurgas, närin patja ja isegi nutan natuke. Nad vist arvasid, et olen surnud, jah, ilmselt nii oligi. Tuju paranes natuke ja isegi meenutasin hellusega neid ärev-põnevaid ehituskuid, kui Konn noore insenerina suunati kõigi kursakaaslaste kadedusohete saatel uude ja glamuursesse töökohta - Tallinna Hotellikoondisse, mille lipulaevaks justavatud "Olümpia". Kursaõed seisid järjekorras, et minuga sinna lõunakohvile pääseda, õhtukonjakile mõtlemisest rääkimata. 14.korruse baaridaam (ahh, mis daam ta ikka niiväga oli), sai minult alati purgikese importvärvi, seega oli vajadusel ikka tagatud rahulik lauake baari kaugeimas nurgas ja ega tasuta pitsike Valget Kurgegi mööda külgi maha jooksnud. Varietee pealik helistas tavaliselt hommikuti, kui soomlased öösel jälle midagi ära olid lõhkunud, et tule siia poiss (mina siis), teen sulle ühe kange kokteili. Esimesed korrad tormasingi õhinal kohale, aga kui selgus, et tööd sai alati, kokteili mitte kunagi, siis lükkasin edaspidi need ülesanded valvelukksepa kaela. Seltskond oli sõbralik, multilingvistiline ja -kultuurne. Kord saadeti mind Täitevkomiteesse nõupidamisele, kus innukad soome ärikad pakkusid erinevat importtehnikat, mille saamiseks käis kommunaalettevõtete vahel pidev kisma. Kuna "Olümpia" oli ehitatud enamasti importmaterjalidest, siis enamiku KMV limiidist saime me endale. Istusin siis poisikesena nurgas, kui soomlane küsib Oidsalult (toonane KMV juhataja), et onko ongelmia varastoinnin kanssa? Oidsalu läks näost punaseks (kust see soomlane nii täpselt neid üksikuid esinevaid puudusi teab?) ja pohmerdas midagi arusaamatus keeles. Ma olin seni vait istunud, sest ega mu teleka-soome kah mingi shedööver polnud, aga enam ei pidanud vastu ja rääkisin soomlasele kenasti ära, kuhu me tema müüdud jupid ja vidinad ladustame. Pärast seda oli mul stammkoht tõlgina kõigil nõupidamistel kindlustatud ja mu toona veel pisikeste mugulate suude ümber oli pidavalt Tupla-patukka võru.
Aga juubelile ikka ei kutsuta;)

Pilt minevikust - soome ärimees jagamas importmaterjalide limiite

Friday, April 2, 2010

Dolce und Gabbana


Sellise brändi hais on mul juures alates pühapäevast. Miks pühapäevast? Sest ei täna ega ka homme viitsi ma habet eemaldada ja kuna tegu on aftekaga, siis niisama kah peale ei määri. Sain sünnipäevaks kaupsi kinkekaardi ning otsutasin pühal reedel kohe poodlema tormata, juba varahommikul. Mulle lihtsalt ei meeldi rahavamassid ja kui ümber kaupsi nurga pöörates avastasin veel õkva küljeukse ees vaba parkimiskoha, paisus mu pisike tige süda suurest õnnest! Kaubamaja oli täitsa tühi, alles teisel korrusel tulid vastu esimesed soomlased, ühel neist plätud jalas, täitsa palja varba otsas kohe!:D Visuaalsel vaatlusel ei tundunud isegi mitte täis olevat! Tühja nende soomlastega, ronisin Meestemaailma nimelisse kohta ja peale ringivaatamist avastasin vaid ühe pisikese stendikese, kus nukralt rivis kümmekond pudelit. Nuhutasin ja pihustasin seal, kuni lahke tädike tuli uurima varahommikuselt kliendilt, et mis mureks. Mureks oli see, et pudelikesi on vähe. Oi, aga ega siin ju polegi lõhnaosakonda, minge ikka Ilumaailma, lõi tädike käsa kokku:D No läksin siis üle tänava ja sain liikuva trepiga kah sõita. Jumala eest, nagu maakas metropolis;)
Eile istusime meestega Veskis. Tütar vuras kah kohale, oli endale jalapikendused ostnud, noh, miskit 12 senti ehk. Ulatus mulle pea ninani nüüd. Joel rääkis noorest naisinimesest hulludes jälle oma memuaare raskest noorpõlvest tipi nullkursuse aegu. Päeval õppis, öösel töötas makaronitehases, oli makaronivormi viilijaks:D Et paar tundi viilis ja siis läks "Kännu Kukke". Laias laastus olid seitsmekümnendatel pooled Kuke klientuurist näljased tudengid (enamasti meessoost) ja pooled töölisneiud-noorikud (enamasti naissoost). Meestudengid külastasid Kukke kambakesi, kusjuures osa kambast võttis tantsima laudkonna töölisneide ja teine osa meestudengitest sõi samal ajal tantsima läinud naiskodanike laua tühjaks. Mõni rüüpas veel viinagi peale. Kui töölisneidudel-noorikutel vedas, sai ööseks kolmandasse ühikasse voodikoha. Mida kahetsusväärselt tuli jagada meestudengiga. Kui Kukes veedetud aeg oli jalalihastele kurnavalt mõjunud, võeti stipipäeval ühikassesõiduks.....ei-ei, mitte takso vaid miilits. Mina olin sihuke ara verega nooruk, aga Joelil oli seljataga 3 aastat Balti Flotis, õlakutel vanemmadruse austusväärne triip ja elukogemust vakaga rohkem. Astus sõber miilitsakongi juurde, rebis küljeukse lahti, aitas töölisnoorikul istmele ronida, mulle käratas, et istu aga kongi. Ise ronis pehme peale, naiskodaniku kõrvale. Siis toimus mingi nihelemine, teine uks löödi lahti ja sealt tõugati välja see kolmas miilits - miilitsad käisid ju patrullis alati kolmekesi, eksole! Miilits pobises veel, et tule ikka ruttu tagasi (autojuhile) ja kolmerublane sõit Kuke juurest Akadeemia kolmandasse ühikasse võis alata.
Siis meenutasime veel eelmise aasta maikuud, kui sõbra sünnipäevaks maandusime tädipoja stripiklubis. Kuna ajad rasked, siis leidsime Joeliga, et sel aastal me sõbrale nii kallist lõbu ei paku, läheme hoopis ise ta ukse taha, riietume kiirelt lahti, paneme kassetmaki mängima midagi lõbusat (näiteks Läänemere Lainet) ja kui sõbra abikaas ukse avab (alati avab abikaas), siis tantisme natuke temale ja temaga. Igaks juhuks lubas Joel palgata enda elukaaslase käivitatud mootoriga autoga värava taha ootama, et kui naismassid meie tantsust peaks pööraseks mnuutuma, on taganemistee olemas.
Kodanik Raua teine raamat kingiti mulle ka, lugesin kahe õhtuga läbi, aga sellest järgmine kord. Huvitav oli, nii paljukest võin öelda.

Pildil kodanikud Dolce (vasakul) ja Gabbana (paremal) koduperenaisele (keskel)striptiisi tegemas.