Käisime tüdrukutega Võrtsu ringil. Tähelepanek ja soovitus - esimene avatud korralik söögikoht sattus ette alles Rõngus, olime näljast juba suht krõnksus. Kõigis eelnevalt väisatud kohtades olid asutused nädala sees suletud või (näiteks Järvemuuseumis, kus muidu oli igast kanti huvitav) küpsis-kohvi valikuga. Seega näksid kaasa!
Oiu sadamas ründasid mind rahvuspardid. Kuniks nooremad ja eakamad naisterahvad vaatetornis ronisid, istusin mina sadamas kiik-pingil ning vaatlesin elu. Kaks selli (kellest üks eelnevalt poolpõõsas kusel käis) käivitasid ägedat musta kiirpaati, mootor tegi tõeliselt apetiitset müdinat. Umbes sada korda magedama paadiga mereleminejad viipasid neile, kusjuures tolles paadis istus üks õnnetu mustanahaline.
Miks õnnetu - sest sel ajal, kui ülejäänud kolm usinalt mingit pudelit kergitasid ja nalja viskasid, istus too pulksirgelt paadipingil, hoides kahe käega kõvasti kinni. Ehk oli väljamaalase esimene paadiretk üldse ja päästevesti neil kellelgi kah seljas polnud.
Aga kuniks ma elu vaatlesin, vaatles elu ilmselt mind ning kui pisut ootamatult ronis veest välja kümmekond rahvusparti, kes minu poole tatsasid, oskasin mina teha vaid prääks-prääks:)
No comments:
Post a Comment